üksteist kuud armastust

Minu kallis tütrekene!

Täna on sul viimast korda igakuine sünnipäev ja edaspidi pead sa leppima nende pidamisega vaid igaaastaselt. Ma loodan, et sellest suurt hullu pole, sest suure tõenäosusega sa isegi ei mäleta kunagi hiljem, et ammustel aegadel iga kuu sai sünnipäevatatud.

Nagu ikka, oli ka kümnes kuu arengurikas. Ühel hetkel õppisid sa plaksutama. Natukene naljakalt, mitte kahe käega koostöös, vaid pigem ühe käega teisisele patsutades. Selline plaksutusviis teeb selle kuidagi eriti grandioosseks ja uhkeks, seega kui sa ükspäev vaatasid kuidas ma käpuli maas koristasin ja siis mulle oma suursugust aplausi tegid, tundsin ma ennast päris tublina.

Ühel teisel kaunil hetkel avastasin ma, et voodi peal seisad sa üsna mitu sekundit ilma kuskilt kinni hoidmata. Sel pühapäeval otsustasid sa seda testida ka voodist väljaspool ja valisid selleks aja, mil Kätu, Tambet ja Jasper said selle tunnistajaks olla. Jutud levivad, et sa hakkavat nüüd varsti käima…Kas võib nii olla, et sa hakkad käima enne, kui sa endale hambad kasvatad? Jah, sul pole endiselt hambaid, aga pole hullu. Me oleme siin kõik selle üheteist kuuga su hambutu naeratusega nii ära harjunud, et ma ei kujuta enam ettegi, milline sa hammastega olla võiksid. Eks need ühel ilusal päeval tule.

Ahjaa, selle kuu sisse mahtus ka vist see, et sa endiselt teed seda naljakat “vihavärinat”. Oh, ja pudelit hakkasid sa ka lõpuks ise hoidma! KÜMNEKUUSELT! Oled sina alles laisk väike neiu, sest isegi praegu ei tahaks sa seda ise hoida, vaid ma pean su väiksed käekesed enne asetama pudeli ümber, siis sa ohkad ja hoiad pudelit ise. Pilk su silmis ütleb, et sind kasvatavad lapsorjapidajad…

Vestluste kohapealt oled sa sootuks lõpetanud aitäh ütlemise (ja asendanud selle vihavärinaga, kui midagi väga tahad) aga oled rohkem ütlema hakanud “mmmme!”. Halleluuja, sa tead, kes ma olen!

Ma isegi ei viitsi enam mainida, et loomulikult magad sa öösiti, sest selle jaoks ööd on. Ma ei viitsi ka enam korrutada seda, kuidas kõik inimesed, kes sinuga kohtuvad, küsivad mu käest: “Mariann, kuidas SINA sellise imelise lapse ära teeninud oled?” (Naliiii, Marike. Ma ei tea, kui vanalt lapsed naljadest aru saavad, aga kuna sa veel oled alles 11 kuud vana, siis ma ütlen sulle igaks juhuks, millal nali on, et vältida arusaamatusi).

Eile, kui mina trepikäsipuud ja aknapõski värvisin, hoidis sind onu Kristjan. Kui ma tunni pärast tuppa naasesin, tunnistas ta, et ei olnud sinuga selle aja jooksul kordagi tegelenud, sest sa lõbustasid ennast täiesti ise.

Nii see tõesti on. Näiteks mõnikord ma panen su meie toa põrandale maha, siis esimese asjana külastad sa enda pallimerd ja istud seal. Sa oled sinna viinud ka enda laulukoera ja laulva raamatu – nõnda sa seal siis istud ja uurid erinevaid värvi palle, samal ajal vahepeal erinevat laulukest nautides.

Seejärel võtad sa suuna raamaturiiuli juurde. Sul on kaks lemmikut: üks vanniraamat ja üks värvide raamat. Kui sa emba-kumba neist “loed” hakkad sa väga armsasti mörisema. No niiviisi mõtlikult.

Raamatut loetud, on aeg sukelduda enda mänguasjakasti ja siis sealt võtta vastavalt tujule kas mõni kolisev võtmekimp, peeglike, klarnet, lusikas või näiteks mõni pudelikork. Neid saab ju omavahel kokku taguda, vastu maad peksta, või näiteks transportida diivanini. Seal saab oma tavaari maha laadida ja siis ongi tegevustering täis ja on aeg suund võtta oma ema poole…Ei! Mis see on?! See on WC ja selle uks on lahti!

Hehe, see on ahvatlus, millele sa iial vastu panna ei suuda. Mõnikord sa lausa naerad suure häälega, kui sa WC poole sibad ja valmistud kogu selleks rõõmuks, mis vetsus osaks saab. Noh, seal on ju kasside joogikauss, kus saab veega mängida. Siis on seal veel WC-paber, mida saab kiskuda ja juppideks rebida. Mõnikord pole potil kaant peal, siis saab sinna käed ka sisse ajada 🙂

Ja noh, siis lõpuks saab su toa ringreis läbi (ah, korraks veel kiikad ka garderoobi ja kiiruga tõmbad mingi sahtli tühjaks) ja lõpuks leiad sa siis aega oma kalli emakese jaoks, tuled minu juurde, ütled mmm-eeeeee ja klammerdud mu külge, üritades sülle ronida.

Ega sa tavaliselt enne tule, kui uneaeg kimbutab, sest puhanud olekus on sul muud maailma ka avastada, kui oma ema põllesabas rippuda. Une tulekuga on ikkagi mind ka vaja. Siis sa paned oma väikse udusulepea mulle sülle ja ükspäev sa jäid niimoodi isegi magama. Lihtsalt niisamuti.

Mu süda hakkab sellistel hetkedel lausa füüsiliselt valutama sellest armastusest, mis mul sinu vastu on.

Tead, millal sul süda valutama hakkab? Siis kui ma sulle midagi PÄHE panna üritan. Sa kisud kõik sekundiga ära ja siis su kallis emake peab internetis pragatud saama, et lapsekesel pole mütsi peas. Miks sa mütse vihkad?

Minu armas mütsivihkaja. Minu kallis loomaarmastaja. Minu kullast kallim seikleja. Ma armastan su jätkuvat beebilõhna, ma armastan seda kohta su kuklal, mis on ideaalne musutamiseks, ma armastan su naeru, su jorinat, su peopesakesi, mis on alati kassikarvu ja minu juukseid täis.

Sa oled täiesti 100% ideaalne, täiuslik ja imeline.

Ja isegi kui ei oleks, armastaks me sind ikka.

Õnneks oled!