kõik Milvist

Nii paljud on uurinud, et kuidas see elu seaga siis ikkagi on. Mis siis muud, kui tuleb vastata.

Esiteks ütlen ära, et see ei ole MITTE MIDAGI SELLIST, nagu ma vanasti eeldasin 😀 Ma isegi ei tea, mida ma üldse eeldasin, aga noh. Hommikul ärkad ja kolistad ringi – Milvi kuuleb, et keegi on üleval ja ajab ennast vannitoapõrandalt püsti (seal on põrandasoojendus, seega hea lamada). Seejärel tahab ta süüa – KOHE!

Kui see olen mina või Kardo, siis ta lihtsalt röögib heleda häälega, kuni ta süüa saab. Kui see on ämm, siis võib see sindrinahk teda kannast näksata, et tee ometi kiiremini. Hommikusöögiks saab Milvikene meil kõiksugu toidujäänuseid eelmisest päevast, piima, koerakrõbinaid ja magustoiduks tammetõrusid. Selline uhke pläust.

Hommikusöök söödud, on aeg pissida. Varem sai Milvi lihtsalt õue udjatud, aga see naaskel leiab ju kõik viisid üles, kuidas minema põgeneda ja naabri aias tuhnida, seega tuleb nüüd temaga pakasega õue kaasa ronida ja õunapuu all konutada, kuni preili suvatseb oma hädad ära teha. See on lihtsalt HIRMUS, kui palju ta pissib. Kujutage ette, et keegi valaks ämbritäie vett sulle põrandale – umbes selline kogus see ongi.

Kas ta tuppa ka pissib? Ei ole pissinud, välja arvatud mu uhiuuele elutoavaibale, mille ta kolm korda täis kuses ja mina enam seda maha üldse ei panegi, kui üks loom ei suuda hinnata mu kallist karvast vaibakest. Ise lamas seal küll hea meelega, aga eiii, ikka vaja täis kusta.

No ja mis see Milvi siis ikka teeb, kui on pissitud ja söödud? Heidab põõnama või otsib põnevat tegevust. Milvi meelest põnevad tegevused:

• Vaadata, kas saab mõne kapiukse lahti, kui jah, siis tõmmata välja kõik, mis seal on ja ära süüa/puruks närida.
• Vaadata, kas saab kuskilt mõne prügikasti kätte, et selle sisu hävitada.
• Otsida majapidamisest kilekotte, et need juppideks hekseldada.
• Oodata Mari kõrval, sest temalt paistab alatitihti sööki pudenevat.
• Lamada kurva näoga ahju ees ja aeg ajalt ohata.
• Otsida majapidamisest pappkarpe ja need katki närida.
• Närida mu laadjat ja muid juhtmeid.
• Karjuda külmiku kõrval, kui keegi süüa läheb võtma.
• Karjuda kassitoitude juures, kui kassid süüa saavad.
• Pressida ennast Mari pallimajja ja seal lamada.
• Kui keegi julgeb süüa, siis tuleb teda terve aeg piirata ja üritada toitu röövida.

Kui kõik need on tehtud, siis võib korraks sõbra silmale lasta. Kui Milvi magab, siis äratab teda ainult see, kui keegi võõras tuppa astub, või kui keegi sööma hakkab. See, et Mari ta peal tallub, või kassipojad ta peal jalutavad ja siis ta sabada mängivad, see teda ei heiduta.

Alles eile, kui ma selle pildi Facebooki lisasin, hakkas üks neiu pihta, et see on ikka haige loomapiinamine, et laps tallub tal peal ja mina vaatan pealt ja naeran. EMANA võiksin ma siiski oma last kasvatada, sest muidu võib juhtuda, et ühel hetkel hakkab Mari pargis orvatel peal talluma ja kodus kassidele pähe istuma. Mida iganes. Milvile meeldib Mari kõige rohkem ja seda juba varajasest east. Kui Milvi meie majja saabus, olid nad Mariga täpselt ühesuurused ja kui teised tundusid Milvile hirmutavad, siis Mari tundus alati selline normaalne vennike.

Nüüd ongi nii, et kuigi ma saan ka Milvi peale pead toetada ja teda patsutada, siis niimoodi tema otsas aeleda saab ainult Mari. Mitte ainult kaalu pärast (10kg vs 50kg), vaid seetõttu, et Milvile meeldib väga Mari ja ta lihtsalt EI LÄHE minema, kui Mari teda sorgib. Alles siis, kui Mari saba alla näppe toppima hakkab, siis Milvi ohkab ja läheb minema, sest kuskil peab tema ka piirid tõmbama. Aga see, et Mari teda käimistoena ja patsutamispukina kasutab, see ei huvita teda üldse. Pigem on tal hea meel, et keegi teda näppima tuli.

Aga lähme edasi. Milvi on üsna territoriaalne ja kui koju tuleb keegi võõras, siis võib Milvi haukuda (ma ei tea, miks ta seda teeb) ja üritada inimest ehmatada. Üldse paljud pelgavad teda ja ma ei imesta kah. Kui me õues jalutame, siis mõnikord on Milvil vallatu tuju ja ta tahab mängida. See näeb välja selline, et ta jookseb ringi nagu poolearuline ja siis tormab täie tuulega minu poole ja proovib mind ümber lükata. Siis hakkab teisele poole jooksma, lootes, et nüüd mina lükkan teda ümber. Seda pole veel kunagi juhtunud, sest ma ei saa teda iial kätte ja teiseks ma ei jõuaks teda ümbergi lükata.

Üldse on Milvi vana kavalpea – kui jalutamas käime, siis ta saab aru, kui me oleme koduteel ja lihtsalt EI TAHA koju tulla. Siis rakendab ta igasuguseid nippe:

• Jookseb mu eest ära
• Ei liiguta, lihtsalt ei liiguta. Meelita millega tahad, tema ei tule.
• Teeskleb pissimist. Lihtsalt kükitab, heal juhul pigistab paar tilka ka välja, aga lihtsalt kükitab.
• Ruigab meeleheitlikult, kui ma teda kodu poole lükkan.

• Kust sa tead, kui ta õue tahab? Tavaliselt ta käib mul järgi ja karjub heleda häälega.
• Kuidas sead trenni teevad? Tuleb nendega jalutamas käia, siis ta treenibki ennast.
• Kelle sõna Milvi kõige rohkem kuulab? Vist minu.
• Kui vanaks sead elavad? Umbes 12-20 aastat.
• Kui palju nad kaaluvad? Umbes 50kg, oleneb tõust ja soost ja toitumisest.
• Kas siga saab teiste loomadega hästi läbi? Oleneb vast sellest, et kas ta on väiksesest peale nende kasvanud, aga kassidest Milvi küll ei hooli ega tee absoluutselt välja.
• Mis on sea kasvatamise juures kõige raskem? See, et ta nii tark on. Kui igav hakkab, siis hakkab kohe sigadusi tegema või üritab põgeneda.
• Kuidas sa Milvit karistad? Füüsiliselt ei karistagi (st ei löö, ma olen teda hammustanud), aga kui ta teeb midagi pahasti, siis röögatan kohe väga konkreetselt EI TOHI, sest sigadel on komme muutuda hirmus dominantseks ja arvata, et nad on kuidagi…peremehed siin majas.

Ühesõnaga, ma ei oskagi enam midagi kirjutada. Kui küsimusi on, siis küsige aga ja mina muudkui vastan teile. Adjöö.