LAPSED

laps viib sõbrad?

5. jaanuar 2015

Sain täna kirja ühelt lugejalt, kus neiu on hädas sellega, et lapse saamisega kadusid ka sõbrad. Kiri ise siin:

Tere. 
Olen su blogi mõnda aega jälginud ja sa oled ikka väga äge. Olen mõelnud sulle juba pikalt kirjutada, aga pole julgenud.

Mõtlesin, et küsiks sult nõu. Nimelt olen 3-kuuse pisipoisi ema. Vanust on mul 21 aastat. Mul oli paar väga head sõbrannat enne rasedust ja selle ajal, aga paraku samal ajal kui mina sünnitasin siis pressisin ma vist tahtmatult ka nemad oma elust välja. Ma ise tahaksin väga nendega veel suhelda, aga neil nagu pole enam teemasid, millest minuga rääkida ega ka aega minu jaoks. See on täiesti arusaadav, sest kõik ei olegi noored emmed, kellel päevad läbi vaba aega.

Kõige rohkem häirib mind üks nendest tüdrukutest, kes on ise 3-aastase poisi ema. On lubanud 3 korda meid vaatama tulla, aga siiani ei midagi. Alati leiab vabanduse ja need ei ole eriti adekvaatsed.

Tunnen ennast lihtsalt kuidagi, ma ei teagi, üksi?. Kas see siis ongi nii, et saades lapse kaotad sõbrad?

Lapsest tunnen ma muidugi tohutult rõõmu. Kõige hinnalisem ja tähtsam inimene minu elus. Minu suurim saavutus siiani elus ja samuti on mul ka lapse isaga väga vedanud, aga ometi tahaks ju mõne endaealise naisterahvaga suhelda. Kasvõi jalutamas käia mõned korrad kuus. 

Oeh. Tean täpselt, mida kirja autor tunda võib. See on paratamatus, et kui sul on laps (eriti nii väike kui 3 kuune), siis keerleb su elu tema ümber. Ta on nii väike ja sinu oma ja imeline ja tundub imelik, et kõik teised ei tahagi temast ABSOLUUTSELT kõike teada :D Mina tegin oma sõpradele sama ma usun, aga ei teagi, kas olid sõbrad leppivamad, või painasin ma neid selle võrra vähem, et kõigest samal ajal blogisin ja ennast välja elada sain.

Loomulikult on abiks, kui sul on sõpru, kellel on ka lapsed. Kolme aastane laps ja kolme kuune laps on juba nii suure vahega sündinud, et kolmeaastase ema ei mäleta enam üldse, mida need kolmekuused teevad (ma ei mäleta enam praegugi!) ja kolmekuuse lapse emale tundub kolmeaastane laps nii kauge tulevik, et ka see jutt pole talle huvitav.

Minul on vedanud ja mul on Kätlin. Kuna me oleme nii ammused sõbrannad, siis loomulikult räägime me omavahel absoluuuutselt kõigest, aga alati paneme tähele, et lõpuks tüürib meie jutt ikka sinna, et: “Issand, Mari õppis eile niii tegema!”, mille peale Kätlin kohe teab: “Jaja, Jassu hakkas sama vanalt ka seda tegema. Aga kas ta SEDA juba teeb?” Ise oleme muidugi mega põnevil, sest lisaks muudele teemadele on lapsendus meile põnev, sest me elame ju selles kogu aeg, meil on Kätuga ka üsna sarnased maailmavaated ja üldse on meil koos hea kõigest rääkida.

Samas olen ma kaotanud sõpru küll. Mitte nagu, et üldse ei suhtle, aga muidugi käin ma nendega vähem väljas, või kutsun enda juurde tinunni panema nagu varem, sest ma ju pean nagunii järgmine hommik vara ärkama (kui just Kardol vaba päev pole) ja seetõttu ei ole sellised pikad sõbrannadega veinitamised nii tavalised. Ja isegi kui see aeg ja viitsimine endas leida, lähen ma ikka pigem näiteks Kätu poole, kui kutsun külla “ammukaotatud” sõbranna. Muuseas, mul on ka üks sõbranna, kellel umbes kolmeaastane laps ja tema ka kogu aeg laseb mind üle. Või no lasi, siis ma andsin alla. Ei maksa ennast peale pressida neile, kes sinu seltskonda ei taha. Piirdu nende “lollidega” kes tahavad :D

Seega minu pikk jutt kulmineerub sellega, et piisab, kui on kasvõi üks sõbranna. Sa leiad ta oma beebigrupist, kui sa ühega liitunud oled. Või mai tea, netist, minu blogilugejate seas on kindlasti keegi, kellel samavana laps ja kes ka samamoodi teinekord pläkutada tahaks :D Ma kahjuks ei tea, kus sa elad, aga sa võid mulle sellest täpsemalt kirjutada!

Kallid lugejakesed, andke siis nõu ja rääkige, kas teie kaotasite lapse saamisega sõpru? Või ehk leidsite uusi sõpru?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

26 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply mari 11. jaanuar 2015 at 18:27

    Mina olen üks nendest, kelle sõbranna sai endale pisipoja. Juba raseduse ajal tundsin, kuidas meie teed veidi lahku lähevad. Võtsin ennast kokku ja rääkisin sõbrannale oma tunnetest, tema lohutas mind. Nii sain mõneks ajaks rahu südamesse (ta on ikka minu jaoks olemas), saime kokku ning rõõmustasin tema kohaloleku üle väga. Aga mida aeg edasi ja sünnituse kuupäev lähemale, seda suurem lõhe meie vahele tekkis. Ja nüüd ma ei teagi mis juhtuma hakkab!? Mitte et ma ei tahaks temaga koos aega veeta, pigem alateadlikult hoian eemale. Ehk viib meie teed taas kokku millalgi üks pisike beebi:)

  • Reply Annu 6. jaanuar 2015 at 19:53

    Jah nii see on….aga samas need emmed võiksid mõelda ise ka teiste peale, kogu elu ei keerle ainult laste ümber ja sorry…tõesti teisi väga ei koti mitu korda päevas su laps kakab või mis liigutuse ta täna tegi. Leidke endale inimene, kellel ka väike laps, muljetage nendega oma lapse kakast. Mina ka ei viitsiks suhelda väga enam inimesega, kellel muud jututeemat pole peale enda lapse. Laps on tore ja jne aga muu elu on ka olemas.

  • Reply Karin 6. jaanuar 2015 at 15:36

    Ma ei saa üldse aru, kuidas saab selline loomulik elu osa nagu laste saamine sõpradest ilma jätta. Ju siis ei olnud ikka õiged sõbrad! Ja nagu keegi siin mainis, siis sõprus on kahepoolne: ise tuleb pingutada ja tahta sõbrustada ning ka vastaspool peab aktiivne olema. Ega sellistest sõprussuhetest ei tule tõesti midagi välja, kus üks muudkui helistab ja anub kokkusaamist ning teine “unustab” tagasi helistada.
    Minul on kõik head sõbrad, kellega aastaid suhelnud olen, alles jäänud, sest meid on lapsed just ühendanud ja pannud tihemini kokku saama (sest nt lisaks oma sünnipäevadele ja muudele tähtpäevadele saab ju suurema seltskonnaga laste sünnipäevi ka tähistada).
    Asi on suhtumises ja tahtmises! :)
    Kirja autoril soovitan oma beebiga nt beebikooli minna või nt otsida oma kodukohast teisi noori emmesid, kellega oma rõõme ja muresid jagada. Küll õigepea saab endale ka uued tuttavad niimoodi!

  • Reply :) 6. jaanuar 2015 at 13:02

    Mul oli juba enne sünnitust vaid mõned tõeliselt head sõbrannad, kahjuks paar neist elavad teises Eesti otsas, nii et nägme ka siis üsna harva. Aga jah, peale sünnitust me praktiliselt pole näinud. Laps on üle aasta, üks sõbranna on mu last ühe korra näinud, teine kaks korda. Ja see teeb mind niiiii kurvaks. Võiks ju ise külla minna, aga teise Eesti otsa lapsega reisida on üsna keeruline, arvestades, et ma ei sõida autoga.. Ma üritan ikka aeg-ajalt neile helistada või kirjutada, aga ma pean tunnistama, et ega minuga vist ka väga suhelda ei taheta. Loomulikult saan ma aru, et inimestel on kiire- palju tööd ja omad tegemised.. Kahju on ikkagi.
    Samas, üks sõbranna sai aasta enne mind lapse ja mina käisin küll väga edukalt tal külas, nii palju kui sain, kuigi tema juurde pidin ka rongiga tunnikese sõitma.

  • Reply Katre 6. jaanuar 2015 at 12:21

    Mulle on mu parimad sõbrannad küll alles jäänud, aga tunnen end aeg-ajalt ikka üksikuna, sest ei ole suutnud leida sellist inimest, kellel oleks sama vana laps ja kellega ma sama hästi klapiks kui oma vanade sõbrannadega. Näen sõbrannasid harva ja paratamatult on nende elustiil teistsugune kui minu oma. Eks see vahel teeb ikka kurvaks, aga lohutan end sellega, et ühel hetkel on neil väike laps ja mul loodetavasti tol hetkel juba vanem laps ja seega rohkem vaba aega käes. :D

  • Reply Heli 6. jaanuar 2015 at 08:53

    Eks osad sõbrad kaovad, osad jäävad ja osad tekivad uued. Kui varem olid suur peoloom siis ilmselgelt selline sõprade kaader, kes on veel lastetud, aga alles pidu huvilised, kaovad. Korraga ju kõik sünnitama ei hakka. Mul oli kergem: pidutseda nagu nii polekunagi meeldinud, meeldib rahulikult oma asja ajamine ja nii jäid mulle alles sõbrad, keda jah iga päev ei näe, aga kes on alati olemas.

  • Reply Pille 6. jaanuar 2015 at 08:48

    Kui emaks sain, siis tuli uusi tutvusi juurde igalt poolt! Ise tuleb olla aktiivne. Lapsega kahekesi kodus passides ei leia teid keegi. Ikka tuleks palju palju õues käia (jalutamas), paljud vankritega emmed satuvad ühte kohta ringitama, miks mitte juttu teha ja koos jalutada? Beebikool! see on koht kus palju samade vanade lastega vanemaid, kellega suhelda. Ujumine-võimlemine lapsega kuskil asutuses! Seal ei ole võimalik selline asi, et ei satu jutustama teise emmega. Lapsed on kohe selline ühendav faktor!

    Ja isegi kui kaotad mõne hea sõbranna, siis võib üsna kindel olla, et kui see sõbranna lapse saab, siis leiate teineteist taas!

  • Reply Mann 6. jaanuar 2015 at 08:44

    Mina võin öelda, et ei kaotanud ühtegi sõpra ega sõbrannat, kaotasin hoopis mehe enne sünnitust, kuid leidsin peagi uue ja parema :) Peale lapse sündi hakkasin isegi mõne lastetuga paremini läbi saama kui enne. Uusi sõpru beebikoolist või FB titegrupist leidnud ei ole, aga palju häid tuttavaid küll. Pigem võib öelda, et kaotasin hoopis ühe sõbranna, kes aastake tagasi rasedaks jäi ja hakkas juba siis totaalseks kanaemaks.

  • Reply elex86 6. jaanuar 2015 at 07:44

    Sel ajal, kui mina oma esimese lapse sünnitasin, (kohe kümme aastat tagasi) siis olin sõprusringkonnast esimene, kellel laps sündis. Aga mul vedas, mu sõbrannad kõik jumaldasid mu poega ja olid superhead, sest nad viitsisid minu ja mu beebiga ikka aega veeta. Jalutamas tahtsid nad ka minuga käia, sest neile meeldis käru lükata. :D Ja, kui mul poeg oli juba varsti aastaseks saanud, siis olid mu 2 head sõbrannat ja õde (kes on mulle parima sõbranna eest) ka varsti-varsti sünnitamas. Seega, mul tõesti vedas. :)

  • Reply Kai 6. jaanuar 2015 at 07:36

    Mul on just vastupidi. Sellesmõttes, et olen peaaegu ainuke on sõpruskonnast, kellel ei ole lapsi ja mina tunnen, et olen sõbrannadest ilma jäänud :D Keegi ei kutsu külla ega taha midagi teha. Ma ei mõtlegi pidu panna või midagi. Läheks koos jalutama. Ma tuleksin külla, saaksin ka beebiga mängida, aga ei midagi.
    Alati olen mina see, kes huvi tunneb kokkusaamiste vastu. Alati öeldakse, jah vaatame, tore oleks ja ikka ei midagi :D Ja need sõbrannad kellel on lapsed ei ole sama suhtluskonna omad, st. nemad omavahel ei suhtle ega jaga jutte oma beebidest. Lõpuks olen alla andnud ja suhtlen ainult nende sõbrannadega kellel ei ole lapsi. Kahju igaljuhul.

    • Reply M 6. jaanuar 2015 at 12:37

      Sama siin, kikidel värsketel emmedel on nagu ühe nuiaga löödud on see, et telefon ei ole enam kontakvahend. Küll on väljas, küll on hääletu peal, küll ei võeta vastu ja tagasi ka ei helistada. Nädalaid hiljem küsid, et no ma helistasin sulle…ja siis on et ahjaa, unustasin tagais helistada sorri. Nojah, eks see ole tõesti võibolla raske oma uue kiire elu kõrval päevas 30 sek aega leida kui väike inimene su alatasa täis kakab ja oksendab aga samas ma usun, et sõprus on kahepoolne ja ei saa süüdistada neid lastetuid sõpru, kes äkki ei taha suhelda. Muidugi tahavad aga kaua inimene ikka jaksab tõmmelda. Kui vastukaja ei tule, siis ei tule.

      • Reply Kaja 6. jaanuar 2015 at 15:52

        Kui Sa ise emmeks saad (eeldan, et Sa veel pole), tuleb ka mõistmine, miks telefon küll väljas, küll hääletu peal on :) Kui Sul juhtub olema beebi, keda paned magama tunde ja, kes ärkab iga väiksema krabina peale ja isegi akna alt mööda sõitev auto talle äratuskellaks on, siis usu mind, oma telefoni paned sa ikka ülikärmelt hääletuks, sest jumala eest, need 10 vaikset minutit on ääretult hinnalised.

  • Reply Kätlin 6. jaanuar 2015 at 06:07

    Sõbrannad kadusid nagu niuhti, vähe neid oli ka muidugi. Aga imekombel sõbrad on jäänud. “onusid” lapsel on ikka jalaga segada. :D

  • Reply Sandra 6. jaanuar 2015 at 02:32

    Olen ise ka 21 ja täielik lapsearmastaja (muidugi mitte koledas mõttes :D), kui neiu Tartus elab, siis mul oleks just vaja kedagi, kellega jalutamas käia ja lastest võin ka päevad-ööd rääkida :D

  • Reply Reet 6. jaanuar 2015 at 01:30

    Ei ole tegelt asi ainult selles, et sõbrad kõik kaovad. Tegelikult inimene ise last saades muutub. Muutuvad prioriteedid(valdaval enamusel). Laps ongi sinu uus maailm. Ja need, kellel ei ole võimalust endiselt paar korda nädalas väljas käia ilma lapseta kas siis sõbrannadega kohvikus või niisama tuulutamas, eemalduvad eriti ruttu oma tuttavates/sõpradest. Sest tõesti puuduvad huvitavad jututeemad. Sest lapse saanud inimese igapäevaelu keerelbki ju ainult beebi ümber. Tean seda omast käest. Teistel kõigil elu ju käib. Saavad teha mis tahavad ja ei pea ühe armsa ja kõige kallima pisikese inimesega esmajoones arvestama.
    Mina mingil määral siiski elan lapse(hetkel 10kuune) graafiku järgi. Mitte nii, et laps peab minu elutempoga sobima. Minuarust on see õige, et kui ikka lapsel on uneaeg või sõõgiaeg , siis ei kiirusta kuhugi välja või poodi. Ennem ikka annan rahus lapsele süüa ja lasen magada. Ei hakka last seepärast äratama, et mul on parasjagu tuju kuhugi minna. Minul pole lapsehoidjaid kusagilt võtta ja seetõttu jäävad paljud käigud ära.

    Sellised ajad tegelt peakski näitama, kes on su tõeline sõber/sõbranna. Need õiged ei kao kunagi kuhugi! Ju nad siis polnud väärt sinu sõprust.

  • Reply Mannn 6. jaanuar 2015 at 01:21

    Mhhh… Kirjutasin jube pika kommentaari ja lõi ette wordpress error ja kirja : Duplicate comment detected; it looks as though you’ve already said that!

    väga veider :(

  • Reply mannn 6. jaanuar 2015 at 01:19

    Minul on ka lapse sünniga kadunud kõik need head sõbrannad, kes mul enne olid… Tegelikult kaotasin nad ammu enne lapse sündi. Läksin kohe pärast kooli elukaaslasega Austraaliasse ja jäin seal hiljem lapseootele. Olin viiendat kuud rase tagasi Eestisse tulles, hoidsin seda saladuses, et teistele üllatust teha. Tagasi tulin, siis mõni sõbranna ikka tahtis kokku saada, mina muidugi meeleldi olin nõus, aga millegi pärast kuuldes mu rasedusest, kadusid nad ikka uuesti. Ega ei olnud mul millestki rääkida ka nendega.. Aeg oli juba oma töö teinud. Ainult üks sõbranna jäi, kes ikka vahel külas käib ja kellega hea lobiseda on. Ma teadlikult hoian neid lastega seotud teemasi endale, sest tean, et see kedagi ei huvita, kellel last pole. Suhelda on ka muudel teemadel :) Teiste sõbrannadega ikka olen vahel kontakti võtnud, külla kutsunud ja kokku tahtnud saada, aga leiavad samuti iga kord vabanduse miks ei saa… Ega ma ka ei kibele väga. Pärast lapse sündi tekkis ka üks väga tore sõbranna, kellel laps sama vana kui minul, temaga on läbisaamine hea ja lapsed samuti mängivad koos. Ma suht kodune ka, pole eriline väljas käija… Ehk kui ise oleks aktiivsem, siis oleks ka rohkem sõbrannasi. Vanad “head” sõbrannad ei tee muud kui pidutsevad ja klubitavad, sellisteks juttudeks ja tegudeks mul jaksu ega tahtmist pole. :D

  • Reply M.E 6. jaanuar 2015 at 00:25

    Pean tõdema, et mul on sama asi läbielatud, hakkan nüüd vaikselt sellega harjuma. Üks laps mul 7-ne ja teine 3-ne. Kui ootasin esimest last, siis olid kõik sõbrad ja sõbrantsid olemas ja oi, kui äge meil oli, hoolimata sellest, et mul kõht suur oli ees :)
    Kui laps oli mõne kuune, siis sai ka veel üpris tihedalt suheldud aga siis äkki pöördus kõik, vaikselt hakkasid kõik kaduma, neil olid omad huvid ja arvan, et ju ma muutusin oma beebindusega igavaks. Nii saigi minust täiskohaga koduperenaine ( vahest ka meeleheitel ) Minul lõpuks hakkas see tekitama depressiooni, sest oli ainult kodu, laps ja mees, ei mingit vaheldust ja ei kedagi kellega saanuks nädalas kordki kohvi joomas käia. Mehega jutustamine pole see.
    Lõpuks olingi seal maal, et sõbranne, kes elas kaugel oli vahepeal ka lapse saanud, siis võttis ta minuga kontakti aga mina olin juba nii piisavalt deprekas, et hakkasin teda ja tema kõnesid vältima. Nii ma masetsesin ja masetsesin, kuni sain teise lapse, sest teisiti polnud ju enam loogiline, ikka ju uus laps ( ma ei kahetse seda,mnad on mul imelised :) )
    Nüüd, kus mul noorem laps on 3 -ne, nüüd võin öelda, et olen juba aksepteerinud sellise eluga ja ei masetse enam, olen hakanud ise vaikselt ( väga vaikselt )’uurima ja ühendust võtma nendega.
    Aga terve nende aastate jooksul olen neid kõikki igatsenud .
    Selline oli siis lühidalt minu lugu.

  • Reply Killy 6. jaanuar 2015 at 00:08

    Ma ise olen 20. Uskuge või mitte,aga ma ei julgenud enam oma sõbrannaga suhelda kui ta lapse sai. See oli minu arvates väga tore, et ta lapse saab jne.. Peale sünnitust hakkas ta eemalduma . Sain sellest aru, et ta lapse sai ja nüüd tähelepanu läheb kõik talle ja ma eemaldusin. Ta kutsus külla katsikule mingi kuuke hiljem ja ma lihtsalt kartsin minna, sest ma arvasin, et meil ei ole mitte millestki rääkida enam, sest mul ju lapsi ei ole.Siis me kohtusime mingi neli kuud hiljem sõbranna õe sünnal ja me rääkisime , tundsin et meie vahel oleks justkui sein. Kuid me natuke võtsime napsu ja siis saime jälle täitsa jutu peale . Tema nuttis,sest kõik on teda hüljanud. Mina nutsin, sest ma olin nii arg olnud. Nüüd järele mõeldes , poleks tohtinud ma nii arg olla..

  • Reply Anni 5. jaanuar 2015 at 23:11

    Mul täpselt sama asi. Poja 2 kuune ja enamus sõbrannasid kadunud.

  • Reply mari 5. jaanuar 2015 at 22:57

    Lastega kaasneb ka väga palju uusi sõpru, tuleb ise aktiivne olla, beebikoolid, beebigrupid jne. Õiged sõbrad ei kao ja mitmed sõbrad tulevad su ellu tõenäoliselt veel tagasi kui nad oma eluga samale tasemele jõuavad.

  • Reply ebony 5. jaanuar 2015 at 22:53

    Jep. Tean mis ta tunneb.mul plika saab küll kohe 4 aastaseks. Järgi on vaid 1 tõeline sõber. Käib külas kui saab ja alati toob lapsele midagi kaasa (lapse lemmik tädi). teisi mul enam pole ja noh isegi mina igatsen vahest et oleks keegi kes viitsiks mu lapse juttu kuulata. Ja tglt mulle endale meeldib ka lapse jutte kuulata aga kuna sain 16 aastaselt emaks siis pole kedagi keda saaks ise kuulata ja vahepeal noorema lapse emale tarkusi anda :D

  • Reply aile 5. jaanuar 2015 at 22:51

    Mulle tuli küll juurde sõbrannasid kellega tittedega kärutada ja niisama vahel drinkile minna. Beebigrupp on meil nt väga tore ja aktiivne juba üle 2 a!
    Mõned kooliaegsed inimesed on täitsa ära kadunud, kuid see on ka igati normaalne peale kooli (ja ülikooli) lõppu…elu läheb edasi, kõigil tekivad elukaaslased ja töö, lõppkokkuvõttes tahaks vabal ajal lihtsalt kodus ka vedeleda…
    Pigem on vanus selline, siis osad kaovadki ära.

  • Reply vv 5. jaanuar 2015 at 22:50

    Tean väga hästi mida kirja autor tunneb. Minuga läks täpselt samamoodi, sõbrad kadusid nagu niuhti. Proovisin küll üht tagasi meelitada, lubas korduvalt külla tulla. (ELAS MINUST PAAR MAJA EDASI) Isegi oli see, et läksin jalutama lapsega ja helistasin talle, et tule välja, ma siinsamas. Tema vastas et magab. KELL 7 ÕHTUL?? :D Okei, peale seda solvusin kõvasti tema peale ja rohkem ei hoidnud ühendust. Mõned kuud hiljem tuli välja, et ta ise on ka rase. :D Nüüd kutsub mind muudkui külla ja viimane kord ütlesin, et ma ei ole nõus tulema, sest tema ei ole siiani minu juures käinud. Mu laps on aastane juba. Oleme trehvanud vaid linna peal korra. Milleks ma pingutan, kui tema ei pingutanud? Sõbranna või asi. :D
    Ühe sõbrannaga on hoopis aga nii, et tal endal lapsi pole aga on tõeline sõbranna. Me küll räägime mu lapsest ja ta vahest ka võrdleb oma vennalapsi minu omaga. Aga ma ei pane pahaks, sest on tore omada sõbrannat, kes on igas olukorras olemas ja kellega saab kõigest rääkida. Ja ta on ka selles mõttes suurepärane, et ta hoiab vabalt mu last, kui tahame mehega kvaliteetaega teha (kino, resto, vms). Sellist sõbrannat on küll veits raske leida, aga kui on olemas selline hing ellu loodud, siis mind ei huvitagi see esimene “sõbranna” variant :D

  • Reply Siil 5. jaanuar 2015 at 22:50

    Mina kaotasin KÕIK sõbrad, sest sain kaksikud. :D No ja ilmselt mul endal oli ka ikka vähe aega, ei olnud aega magadagi. :)
    Jajah, täpselt nii. Ka need sõbrad kaotasin, kellel oli lapsi, ka samavanasid kui minu omad. Aga kaksikute teema on kõigile nii võõras, kõigi n-ö liigast väljas. Keegi ei kujuta ette, kuidas on elu, kui on kaks sama vana imikut jne. Ja üsna raske on selgitada seda ka ja teistele ühe-lapse-kaupa-vanemaks saanutele ilmselt tüütu ning arusaamatu asi. :)
    Aga nüüd on nad juba suuremad ja vaikselt hakkavad tilkuma tagasi tuttavad-sõbrannad. :)

  • Reply Kätlin 5. jaanuar 2015 at 22:38

    Head sõbrad ei kao kuhugi, need kes kadusid.. nende asemele tulevad õige pea uued ja paremad :)