Mul oli ükspäev reaalselt vestlus inimesega, kes on surmkindel, et raha teeb inimese. Ehk siis tema ei suhtleks inimestega, kes teenivad miinimumpalka. Miks peakski? See on tema meelest näide sellest, et inimene on totaalne luuser ja ei oska oma elu paremini sättida ja korraldada, et 300 euri eest kuus tööd rabab. Selliste inimestega tema suhelda ei soovivat, sest see on alaväärne.
Ma olin hämmingus. Jah, mul on ka sõpru, kes teenivad miinimumpalka ja ma ei tuleks selle pealegi, et ma ütleks talle, et kle sry, sõprus läbi, paki pillid kotti või hakka rohkem raha teenima. Mis see raha tegelikult sõpruse poolest üldse loeb? Kas sõber peab olema keegi, kellel on pidevalt täiega finatsi, mida laenata? Või miks see oluline on, et sõbral palju raha oleks?
Mul on sõpru, kes teenivad täiega palju raha ka. Ometi ei näe mina küll mingisugust erinevust nende inimeste, kui sõprade vahel. Ma ei tea, mida teised inimesed sõpradega koos teevad, aga meie näiteks ei istu ringis rahahunniku ümber ja loe raha kokku vms.
Üldse mind kõige enam ärritavad siin maailmas inimesed, kes on sellise suhtumisega, et nad on paremad kui teised. Seesama eelmainitud isik, kellega meil see vestlus oli, just sellise suhtumisega oligi. Lisaks arvas ta ka seda, et ju siis ma nende vaestega nii palju suhtlen, sest ma tahan ise ennast enda suhtes paremana tunda. Sest MUUD PÕHJUST JU OMETI EI SAA OLLA, et suhelda mingi alaväärse poemüüjaga…
Palun öelge mulle, et minu lugejate seas selliseid troppe ei ole, kes enda ümber inimesi ainult nende rahakoti suuruse üle valivad. Pliis! Aga noh, ehk olen ma lihtsalt selle pärast nii tundlik selle suhtes, et ma ise enamus ajast olen küll üsna vaene ja ehk tunnen ennast kurvana, et keegi seetõttu minuga mitte suhelda võiks.
24 kommentaari
I am actually glad to read this blog posts which contains tons of
helpful data, thanks for providing these data.
Jäi mulje, et su vestluskaaslane on ikka eriti suure kiiksuga. Ise valin sõpru ikka iseloomu ja usaldusväärsuse järgi. Arvan, et see inimene ei mõista ühte asja. Inimesi tuleb hinnata sisu, mitte töö järgi.
Ma arvan, et ma tean MIDA see inimene tegelikult mõtles (mitte et ma ise nii mõtleks). Äkki ta ei mõelnudki otseselt sõbra pangakontol oleva summa peale, vaid pigem inimese iseloomu peale. On ju olemas ambitsioonikaid inimesi ja vähemambitsioonikaid inimesi. Neil on suur vahe. On neid, kes tahavad, püüavad, arendavad, õpivad ja suruvad end redelil üles- see toob tavaliselt ka suuremad summad kontole. Siis on inimesi, kes ei tahagi olla mingi “tähtis nina”, kes tahakski ajada vaikselt oma rida, kellele sobib olla poes müüja, kes tahabki suhelda vaid omale sarnaste inimestega. Nemad tihtipeale lepivad ka madalama palgaga. Ja sinna vahele mahub veel inimesi. Näiteks need, kes tahaksid ka olla kuskil tipus, end proovile panna, end läbi suruda, kuid millegi tõttu ei saa (nagu näiteks keegi mainis, et puudega laps kodus).
Äkki see sõber sul just iseloomujoontele mõtles pigem? Et kui ta ise on selline tugev ja ambitsioonikas isiksus, siis tahab, et sõbrad ka oleks? Jah, iseenesest on ju natuke vale mõtlemine, sest rahasumma kontol EI NÄITA sinu iseloomu kohta samas ju midagi.
Jaa, on selliseid inimesi, nagu sa kirjeldad, aga on ka selliseid, kes reaalselt vaid raha järgi tuttavaid valivad, ise nad ei pruugi isegi eriti jõukad olla. Sellised inimesed ei saa kahjuks aru, et tegelikult ongi neil vaid tuttavad, sest ega neid keegi väga oma sõbraks tahagi (kui vb ise mõni samasugune).
Mina valin ikka sõpru iseloomu järgi, et nendega koos tore oleks olla, juttu rääkida jne, ma isegi ei tea, kui palju mu sõbrad teenivad, valdkonna järgi võin ju pakkuda, aga küsima küll ei lähe, ei huvita ka.
No nt minu sõprade seas on: teenindajad, üliõpilased, med töötajad, ehitussektoris töötajad, kontoritöötajad, juhid, kõik nad on toredad inimesed ja suuremas osas on nad kõik ka omavahel tuttavad- sõbrad.
Mina austan inimesi nende iseloomu järgi, mitte rahakoti. Ja tänu nendele, kes saavad võib-olla vähem palka, on mul kodu trepikoda koristatud, saan poes teenindatud, on tänavad puhtad jne jne. Kahju, et mõne inimese silmaring nii väike on, sest ilma selliste inimesteta oleks ka tema elukvaliteet ilmselt kehvem.
https://www.facebook.com/video.php?v=833244790044523
Võib- olla mõni armastabki sellist tööd teha, kus vähem palka makstakse? On ju selliseid küll, kes unistavad müüja ametist. Üsna julge on tegelikult vähese raha eest unistuste tööd teha. Minu arvates kohati teeb see temast isegi parema inimese kui selle, kes ütleb sorry sa liiga vaene minuga suhtlemiseks.
Mina olen 8 aastat müüjana (praegusel ajal nimetatakse meid klienditeenindajateks) tööd teinud ja selle üle õnnelik. Olen läbinud erinevaid koolitusi ja ka kutsehariduskeskuses õppinud müüjaks. Esimesel võimalusel lähen õpin edasi teenindusvaldkonnas. Kassapidajana või toitlustusasutuse teenindajana ei sooviks töötada, aga väiksemad kauplused on mulle hingelähedased. Olen paljudes erinevates kauplustes töötanud. Miks mulle see meeldib?-Saan kliente personaalselt nõustada, abistada, teavitada näiteks uue kauba saabumise ajast, põhjalikult rääkida tootest või esemest, saada ja jagada teistele tagasisidet ning niisama vestelda erinevate huvitavate inimestega. Paljud minu püsikliendid on küsinud, miks ma kusagil “paremal kohal ei tööta, sest ma olen nii tark, et saaksin sobivama töö”. Mulle lihtsalt meeldib selline töö ja ma tean, et teen seda hästi.
Ma ei saa aru, millest kogu aeg selline kemplemine, kes palju teenib, kellel on parem auto, kes tegi kallima jõulukingi jne. Raha järgi pole kunagi sõpru valinud. Ja ausalt öeldes ei salli selliseid inimesi ka, kes igal sammul peavad rõhutama palju neil raha on. Üldiselt on kodune lasanje sõprade seltsis parem kui kuskil restoranis mingite snoobidega homaari või austreid süüa.
On olnud võimalus veeta miljonäridega Jaanipäeva ja see oli väga kodune ja mõnus õlle-šašlõkiga õhtu. Olen ka nende soome-ehiajatest- wannabe-miljonäridega pühi ja tähtpäevi veetnud ja on alati olnud liiga ülepingutatud, kohati isegi üle võimete korraldatud. Batuudid,ponid,Getter Jaani, ilutulestik jne lapse sünnipäeval, no mida iganes.
Mina teenin natukene üle miinimumi,oma hariduselt suudaksin rohkem teenida,aga kuna kasvatan puudega last,siis pidin valima endale töö,mille kõrvalt saan lapsega hädavajalikud toimingud ära teha.Ilma oma elukaaslaseta ma ei saaks normaalselt elatud.Vot olude sunnil olen väikse palga peal,aga mul on imeline ülemus ja töökaaslased.Minu sõpru ei huvita palju ma teenin.Sellise suhtumisega inimese saadaks ma heasse kohta.
Selliseid inimesi on kahjuks palju, kelle jaoks vaestega suhtlemine on ebainimlik. Just sel põhjusel ongi mul vaid mõni üksik sõber…Piisavalt mõnitatud ja alandatud, kuna ma olen “haiglaselt rõve kirikurott” – nii on korduvalt otse näkku öeldud.
Mina käin kooli kõrvalt tööl, nädalas saan 48€ (kaks päeva nädalas, seepärast nii vähe), millest 20€ läheb kohe üüri maksmiseks kõrvale. Selle ülejäänud 28 euro eest ostan süüa, pesen pesu, ostan hügieeni- ja majapidamistarbeid. Ülikoolist saan stippi kokku kuskil 75€ kandis, see läheb ka üüri peale. Kord kuus pean ostma rohtusid, sinna läheb 12€, seega kuskilt pean veel kokku hoidma. Iga kord, kui ma kuskil sõna võtan, kus nt nädalasest söögirahast räägitakse, tunnen end kehvasti, sest nii palju on neid, kes kuulutavad, et alla 50€-100€ nädalas POLE VÕIMALIK nt kahekesi ära elada ja küll ma ükskord oma makaronisöömise pärast veel kannatan. Mis sest, et makarone pole aastaid söönud ja mu igapäevane menüü üsna tervislik on (juurviljad, tatar, muna jne). Ma elan kenasti ära, aga natuke häirib, et surutakse peale seda arvamust, et “see pole ju mingi elu” jms.
Palun õpeta mind ka! 😀
Inimese teeb rikkaks armastus ja headus, mida ta suudab maailmale pakkuda. Soe süda, positiivne suhtumine ja naeratus näol, hingerahu – selline inimene on rikas. Rahakoti paksusega pole siin midagi pistmist!
Ma olen hämmingus neist inimestest, kes Eestis miinimumi saavad ja suudavad ära elada – see on lihtsalt USKUMATU. Müts maha nende eest. Ise teenin veidi alla 1000 ja kui mul elukaaslast poleks, kes teenib minust pea 3x rohkem, ma ei tea kuidas see elu välja näeks ja kuidas suudaks maksta kõik arved, elamiskulud, kodulaenu, toita ja hoolitseda kahe kassi eest, omada autot ja igakuiselt ka raha kõrvale panna. Müts maha ma ütlen !
Oh ja FUCK THAT PERSON, kes sellist iba sulle ajas Mallu. FUCK YOU, YOU ASSHAT !
Mulle just ei meeldi absoluutselt sellised inimesed kes teenivad palju ja siis kekutavad oma rahadega. Ühesõnaga mina ja minu maailm neil siis.
Ja tahtsin seda ka veel lisada, et ilmselgelt minuga ei tahaks siis keegi suhelda, kuna saan natukese üle saja euri lasteraha ainult 😛 Hahaaa 😀
Mul on niigi paha tuju täna ja see jutt tegi veel hullemaks. Huvitav kas ma oma poole miinimumpalgaga ei sobiks üldse elamagi näiteks… Noh tarvitan sama õhku, mida auväärt suurepalgalised? Istun samadel ülikoolitoolidel…
*nööri otsima*
Täiesti teemast välja: aga miks igakord, kui ma Su blogi hakkan lugema, hüppab mulle Savisaare reklaam näkku?…..
Vanaisa, vanaisa, kas sa saad tõesti ainult 400 rutsi kuus?? No mina sinuga nüüd küll enam tegemist ei tee 😀
Selle peale annab tõesti tulla, et ei kõlba suhelda 😀
Samas jälle häirib mind inimeste juures liigne kokkuhoidlikus, neid võib olla ka kõrgepalgaliste seas. Noh selline värk näiteks, et lähed sünnipäevale ja lauale nagu polegi midagi pandud, aga samas tulevad teine kord kogu perega meile külla ja söövad nagu loomad 😀 (mitte, et mul selle vastu midagi oleks, et inimesed söövad meil, aga lihtsalt söömisel ja perekondlikul õgimisel on vahe)
Samas muidugi oleneb see ka inimese vanusest, näiteks 20-aastane poemüüja on oma karjääri täiesti alguses ja kes teab võib-olla 30-selt on poe juhataja. Samas 50- aastane eluaeg miinimumpalka teeninud inimene on tõenäoliselt inimene, kes polegi püüdnud oma elus areneda ja tõenäoliselt on minust väga erineva maailmavaatega ja tõenäoliselt selliseid sõpru mul tõesti poleks, mitte selle pärast, et kus ta töötab.. aga mingis mõttes küll. Samas see lõik mu tekstist on pigem arutlev, ma tõesti ei tea, võib-olla on mul üli äge sõbranna 50-aastaselt, kes on eluaeg poes töötanud just selle pärast, et ta tahabki seda teha 🙂
Eeldan, et see isik kes seda juttu sulle rääkis sellel puuduvadki sõbrad ..Ja seda sellepärast, et a) sõber ei vaata sõbra rahakoti suurust. B) Sellepärast, et tema nn “sõbrad” kes temaga veel suhtevad on ise samasugused ja selliseid inimesi ju ometigi sõpradeks teps mitte nimetada ei saaks ! PS: Väga paljud inimesed eesti riigis jääksid küll sõpradeta kui hakkaks rahakoti järgi seda asja vaatama, sest kurb küll kuid paljud inimesed teenivadki JUST seda olematut raha! Edu sõprade leidmisel :)!
Mul ka üks tuttav, kes arvab, et need, kes teevad miinimumpalga eest tööd on luuserid. Tema ise teeb miinimumpalga eest tööd ja ei ole luuser. Ma selliste inimestega ei suhtle. sõpradega peab saama rääkida ka midagi peale raha. Lisaks on palju ühiseid ajaveetmisvõimalusi, mis ei taha raha. Minu meelest need kekutajad on need, kes ei ole oma eluga rahul. Nad võivad rohkem teenida aga nad nt ei ole enda tööga rahul. Samas miinimumpalka või keskmist palka saav inimene on. Teeb tööd, mis talle meeldib ja on rahul.