küünlad

Ma ei tea, kuidas teie majas lood on, aga minul on terve elamine küünlaid täis. Talvel põletan neid muidugi kogu aeg, aga ka praegustel kevadõhtutel on nii mõnus tuled kustu panna ja küünlad põlema süüdata. Selle jaoks on mul elutoas väike kandik, kus peal on pidevalt hunnik küünlaid.

Kõige ees paistab siin Nurme Seebi lõhnaküünal Lillede Lill, mida ma veel põletanud ei ole, aga niisama “kuivnuusutus” tuvastas, et tegemist on minu meelest sellise lillese apteegilõhnaga. Mul on Nurme Seebilt ka teine küünal magusa apelsini oma (LINK), samamoodi ei leia see mul muud kasutust, kui vedeleb vannitoa kapi peal. Mitte, et apelsiniküünlal midagi häda oleks olnud, aga ma ükskord põletasin seda seal kapi peal ja rikkusin oma vannitoa lae ära, seega nüüd olen solvunud ja enam seda ei põleta 😀

Mõnikord panen nad kõik põlema (kui nad just lõhnaküünlad ei juhtu olema), mõnikord aga valin ühe välja ja panen ainult selle üksikuna lauale. Säästu ja romantikaaeg 😀

Siin pildil on Vintage küünal (LINK), mis on 100% looduslikust sojavahast. Kuna ta tuli papist karbis, pidin ma ta magustoidukaussi tõstma, aga sobis nii ka väga kenasti, et ma ei kurda. Hind on krõbe, pea 20 eurot. Samas pidi ta selle raha eest hirmus kaua põlema ka. Eks näis, ma siis kokkuhoidlikult hakkan teist aeg-ajalt nautima.

Minul peab alati köögis küünal olema. Praegu konutab mul seal säärane kaunis isend (LINK). Mitte, et ma seal megalt meeleolu luua tahaks, aga hirmus oli minu avastus, et ilma läätsedeta sibula hakkmine on jube! Mul hakkavad silmad nii vett jooksma, et ma ei suuda normaalselt pooltki sibulat ära hakkida. Seega kasutan ma absoluutselt kõiki nippe, mida ma netist leidsin – panen kausi külma veega sibulate kõrvale, kraani jooksma, leiva hammaste vahele ja küünla põlema. Mõnikord kui meelde tuleb, siis viskan sibula enne 10ks mintaks sügavkülma ka. Igatahes, küünal vedeleb mul seal maitseainete kõrval ja ootab, kuni ma jälle hakkimistöö ette võtma pean. Ma ei tea, kas ta päriselt siis nii väga aitab ka, aga parem kui mitte midagi!

Loomulikult ei saa ka mina üle ega ümber JOIK küünaldest. Nendega on mul küll selline love-hate suhe, sest samal ajal kui mõned lõhnavad nii hästi, on teised minu maitsele nii vänged, et ajavad lausa pea valutama. Head näited nendest viimastest on piibelehe ja sireli küünlad (LINK). Vitsad on mind juba peksnud, seega tean paremini neid üldse enam mitte põlema panna, vaid poetada nad näiteks kappi, kus nad vaikselt ka põlemata lõhna levitavad, ilma ülemäära vängeks minemata. Samas vanillilõhn (LINK) on magus, tagasihoidlik ja vägagi mõnus, selle põletamist kartma ei pea. Sama lugu õunaküünlaga (LINK) – hapukas, magus, tagasihoidlik ja hea.

Ega kõik küünlad kallis firmakaup ka olema pea! Kuna nagu ma mainisin, on mul PALJU küünlaid, siis pahatihti põlevad mõned nii ära, et suur osa küünalt jääb alles. Siis ma kogun need küünlajupid ühte kotti ja kui sõbranna külla tuleb ja mässata viitsib, teeme me nendest uued küünlad. Ülevalolev küünal on tehtud Saaremaa vee pudelisse 😀 Mitte just kõige esinduslikum, aga armas!

Veel üks väike näide, kuidas isetehtud küünlaid kaunistada. Vaja on ainult kuivanud lilli ja tulemus on väga vahva. Vaja on ainult küünlajäänuseid, tahku ja viitsimist. Lisaks on mul olemas igasuguseid küünlavärve, aga need pole vajalikud, sest ilusaid küünlaid saab ka ilma teha. Ainuke asi on see, et vähemalt mina läbustan alati küünlateoga pool maja ära 😀

Ahjaa, kui me juba küünaldest räägime, siis mul on pulma suurt kogust vaja, kas keegi teab, kust neid hulgi soodsa hinnaga saada?