Uncategorized @et

keskmiselt hüsteeriline postitus meie deemonist

13. aprill 2015

Nagu inimesed, kes mind Facebookis jälgivad teavad, vaatasime me eile Triinuga kaht õudukat. “Grave Encounters” esimest ja teist osa. Ütleme nii, et olgu neetud see inimene, kes mulle seda soovitas, sest ma olin täiesti scared shitless ja ei julenud päise päevagi ajal hotellis enam ringi liikuda.

Kui ma koju tulin, siis rääkisin isegi Kardole, et ma pole elusees haigemat filmi vaadanud ja lubasin siiralt, et ma enam kunagi ühtegi õudukat ei vaata, sest see oli NII hirmus. Lausa nii hirmus, et me vaatasime 50% filmist ainult väiksest pilust sõrmede vahelt.

Mõni ime siis, et kui ma eile magama läksin, siis hakkasid mul kohe silme ees jooksma stseenid sellest filmist ja isegi unenägu oli vist kuidagi õudne, seda ma eriti ei mäleta. Küll aga mäletan ma seda, et ühel hetkel hakkas mingi kass kräunuma ja tahtis välja, mistõttu Kardo ennast hooga püsti ajas ja ukse juurde kõndis.

Võiks öelda, et see oli esimene kord öö jooksul, kus ma scared shitless olin, sest see oli TÄPSELT nagu mingis õudukas, kus keegi tõuseb hooga püsti, ei vasta sulle ja seisab su voodi kõrval ning ei vasta sulle sõnagi, ainult vaatab sind vms. Ok, sekunditega sain aru, et tegu oli ikka kassiga ja Kardo ronis voodisse tagasi.

Järgmine hetk teen silmad lahti ja Mari istub meie vahel voodis, vaatab öisesse pimedusse aknast välja ja RÖÖGIB NAERDA nagu seal oleks midagi nii naljakat. Esimene mõte – HOLY SHIT, MU LAPS ON DEEMON!!!!!! Teine mõte – HOLY SHIT AKNA TAGA ON DEEMON! Kolmas mõte – HOLY SHIT, AKNA TAGA ON NALJAKAS DEEMON!

Panin Mari uuesti pikali ja ignoreerisin soovi kõik tuled maailmas põlema panna ja also ennast hirmust mõrvata. Mari tõusis aga jälle nagu naksti üles, vaatas akna poole ja naeris jälle. Olgu öeldud, et aken on piisavalt kaugel, et sealt ei peegelda talle tema ise või midagi sellist. Arvatavasti oli seal lihtsalt HARILIK DEEMON!

Siis ma ei suutnud enam rahulikku inimest teeselda ja hakkasin Kardot raputama. “Kardo, Kardo, KARDOOOOOOO, siin on DEEMON!”.

“Mallu, siin ei ole deemonit,” ütles ta üsna tülpinud häälega, nagu ta üldse ei mõistaks meie kriitlilise olukorra tõsisust. Ega mina tema hullu juttu, et “siin pole deemonit” ei uskunud ja pugesin ise seina poole, nii et Mari jäi ikka meie vahele ja Kardo ise ääre poole.

Mõtlesin, et okei, ma ikkagi MITTE KUNAGI ei vaata enam õudukaid, kui ma selliseid asju juba ette kujutan endale, kui äkitselt hakkas Mari teki all vingerdama, naeris jälle nii hüsteeriliselt, nagu keegi kõdistaks teda ja lükkas MIDAGI enda juurest nagu eemale ja vaatas OTSE MEIE VOODISSE ENDA ETTE JA NAERIS.

Ausalt mul tulevad praegu ka pisarad silma, kui ma seda kirjutan, aga see oli nii kohutavalt õudne.

“Mari, PALUN ära naera,” anusin ma teda läbi pisarate ja metsiku õudustunde. Üritasin teda enda vastu suruda ja sundida teda magama, kui Mari muudkui jalgadega rapsis ja meie kohale vaatas.

Ma isegi ei mäleta, kuidas ma lõpuks magama jäin, aga mingi hetk tegin silmad lahti ja mõtlesin, et appi, Mari on ikka üleval ja taidleb, sest ma tundsin, kuidas ta mu juukseid näpib. Ainult, et…MARI MAGAS! MITTE KEEGI EI NÄPPINUD MU JUUKSEID!

Surusin alla soovi terve maja põlema panna ja põleva ristiga kirikusse abi paluma tormata, aga kuidagi suutsin jälle magama jääda. Hommikul päike paistis ja mina mõtlesin, et väga õudne ikka, mismoodi väike õudusfilm inimese kujutlusvõime tööle paneb, kuni Kardo minuga Facebookis rääkima hakkas:

“Mul tuli praegu selline asi meelde, et ma kuulsin öösel kuidas keegi peenikese häälega issi ütles. Ma loodan, et see oli Mari.”

                                                                         MARI EI OSKA RÄÄKIDA EGA ISSI ÖELDA!

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

56 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply r 15. aprill 2015 at 09:13

    Soovitan vaadata sellist vana õudukat nagu
    The Shining. Ma ikka korralikult karjusin.
    Vaime usun ka tõsimeeli. Endal väga palju
    imelikke asju juhtunud. paar aastat tagasi
    elasin lasnamäel ühetoalises. Seal juhtusid
    koguaeg veidrad asjad. Pidevalt leidsin
    koristades tumepruune sirgeid juuksekarvu(
    ise olen lokkis juustega ja täiesti blond), siis nt
    see oli täiesti tavaline et õhtuti kostsid köögist
    “toimetamishääled”. Kõige hullem nende
    juhtumiste juures oli see et tihti oli mul mees
    või sõbrad külas ja kõik kuulsid või nägid
    peeglist midagi … siis istusime ja keegi alati
    ütles et “wtf kas te kuulsite/nägite seda
    praegu” alati kõik kuulsid. Hea ka samas sain
    kinnitust et ma ei hakka hulluks minema. Ma ei
    tundnud samas kunagi sellist suurt hirmu
    nende asjade pärast…ma isegi ei tea miks kuna
    õudukaid kardan küll. Kolisin sealt kalamajja
    vanasse puumajja ja asi ei lõppenud, kuulsime
    ka pidevalt igast asju, tavaline oli nt vaiba peal
    millegi lohistamise hääl. Siis ühel öösel oli toas
    mingi müdin ja sähvatus nagu keegi teeks
    välguga pilti. Jällegi vaaatame mehega
    üksteisele otsa et WTF toimub. Sel öösel mul
    oli reaalne hirm mida varem pole tundud. Mingi
    aeg meenus mulle et elasin enne lasnamäed ka
    kalamajas väikses korteris kus mul oli kass kes
    vahtis ALL THE TIME ühte nurka, vahepeal
    kräunus samal ajal. Siis hakkasin kartma et äkki
    minuga käib kaasas keegi. Olgu mainitud et sel
    ajal polnud keegi mu lähedastest surnud.
    Uurisin netist asju ja lõpuks rääkisin emale, ta
    on mul ka väga spirituaalne inimene. Soovitas
    panna kirja kõik asjad ja siis kui asi ei lõppe
    sensitiivi juurde minna. Elu läks nii et kolisime
    jälle ja võtsime endale süsimusta oranžide
    silmadega kassikese, kes meieni pmst ise
    jõudis. Juhtumised lõppesid päevapealt.
    Praeguseks on umbes aasta möödas ja ma ei
    muretse enam et mingi deemon ming jälitaks.
    Vahepeal pole mitte midagi kuulnud ega
    näinud ega tundnud. Samas on meil nüüd
    selline ülimalt tark kass, vahepeal kutsumegi
    teda nõiakassiks või väikseks deemoniks. Ta
    pilk on kohe selline läbiv. Võibolla universum
    saatiski meid valvama selle väikse tegelase.

  • Reply liis 14. aprill 2015 at 07:54

    Ma armastan õudusfilme, peale nende vaatamist alati
    kardan ja näen imelikke unenägusid, aga ikka vaatan.
    Viimased kolm aastat oleme mehega iga aasta aprilli
    kuu viimase nv veetnud Haapsalus, kus toimub
    Haapsalu Õudus-ja Fantaasiafilmide festival, vot see
    on äge asi, neli päeva järjest õudusfilme, koos
    erinevate lisaürituste ja pidudega, hetkel ei jõua selle
    aastast ära oodatagi, soovitan sullegi ära käia :D
    PS: kõige lahedam on öösel kell 2 hotelli kõndida kui
    oled just ära vaadanud shitload of scary movies :D

  • Reply H. 13. aprill 2015 at 21:53

    Mulle tekitas hirmu ja vastikust ja viha film I Spit on your grave. See oli haige ja õudne samalajal. Soovitan. Esimene film, mis mul
    silmad kinni pannes pani selle filmi uuesti ja uuesti mu peas käima. Sick. Vimm, The Ring, Paranormal activity jne ei tekita mingeid
    emotsioone, kuidagi lamedad.

  • Reply Inge 13. aprill 2015 at 20:47

    Väga hästi kirja pandud lugu… ma naersin nii et silmad märjad ja kõhulihased valusad…Väga hea oli üle
    pika aja kohe südamest naerda…kuigi ma usun, et ega öösel kõike seda läbi elades võis ikka päris jube
    olla:)

  • Reply Andra 13. aprill 2015 at 19:55

    Mul oli just täna see film plaanis
    vaadata… üksi :/
    Mul on Scottish kass, kes vaatab
    tihtilugu altkulmu ( õela ilmega )
    Paar korda olen öösel üles ärganud ja
    ehmatanud sellepeale, et ta istub mu
    näo ees ja jõllitab just sellise õela
    pilguga mind altkulmu. Lükkan ta siis
    eemale, aga tema tuleb tagasi :/
    Tavaliselt poen siis peadpidi teki
    alla… loodan, et ta seda täna öösel
    ei tee, peale seda, kui ma õudukast
    kreepsu olen saanud..

  • Reply Janelle 13. aprill 2015 at 18:11

    Grave Encounters? :D Ma naersin pisar silmas nende peale :D Aga jaa, tõsi ta on et lapsed vaime näevad. Meie majas oli
    poltergeist – asjad lendasid öösiti. Alguses tegime nalja et näed, jälle lammutab aga kui vanaema sai esemega vastu silma ning silm
    sinine siis pöördusime sensitiivi poole. Soovitati panna iga toa nurka katki lõigatud sidrun (ma ei ta ka miks) ja miskit oli seal veel
    aga igatahes ära see lõppes. Soovitan googeldada kui järgi ei jää ja liiga hirmus on.

  • Reply Kook 13. aprill 2015 at 17:02

    Màletan kui me sõbrannadega koos Ringi
    vaatasime, me olime megahirmul ja (kuna
    olime just selle plaadi ostnud siis pidi keegi
    selle endale võtma, otseloomulikult kõik
    keeldusid) surmkindlad, et see eit sellest
    plaadist välja ronib, et kiskusime selle
    tükkideks ja viskasime kaminasse

  • Reply Kertu 13. aprill 2015 at 16:06

    Kunagi vaatasin mingit veidrat
    õudukat, kus tapeti mingeid
    posessitud inimesi raudogadega kaetud
    kindaga. Öösel ärkasin ülesse tänu
    sellele, et tundsin, kuidas midagi
    teravat üle mu jala liikus. Millegi
    pärast kinnitasin endale et see oli
    raudselt hiir :D (maamajas)

    Vaatame mehega koos õudukaid vahel.
    Ja kuna mind need väga ei kõiguta,
    siis ajab mind ikka muigama, kuidas
    mees vetsu minnes kõikvõimalikud
    tuled põlema paneb :D

  • Reply Kadri 13. aprill 2015 at 15:37

    Panen ka enda loo kirja, kuidas laps
    hakkas meie kodus onu nägema.
    Kõige halvem selle juures oli aga
    see, et kaks kuud varem, kui laps
    hakkas onu nägema, oli mu mees
    välisriiki tööle läinud.
    Ausaltöeldes oli ahastus ikka suur,
    mismoodi ja kuidas ma seletan ja teen
    mehele selgeks, ja mida ma talle
    üldse selgeks pean tegema, kui laps
    tuleb onu jutuga lagedale.
    Kestis see teema meil kokku umbes
    neli kuud. Hommikul pidime hästi
    vaikselt ja tasa kodust lasteaeda
    minema, et onu ülesse ei ärkaks.
    Õhtul lasteaiast koju tulles joosti
    kohe magamistuppa, et üle vaadata,
    kas onu ikka kodus on.
    Kui laps oli pahas tujus ja karjus
    või trampis jalgadega, siis tuli minu
    juurde ja lubas hästi käituda, kuna
    onu olevat näpuga vibutanud, et nii
    ei tohi teha. Hakkasin siis ka ise
    rohkem interneti avarustest infot
    otsima, kuidas käituda jne.
    Võtsin siis seisukoha, et eks siis
    onu elab meie juures. Kui oli
    söögiaeg küsisin lapselt, kas onul ka
    kõht tühi jne. Ühesõnaga olin endale
    selgeks teinud, et pean ka kellegi
    nähtamatu eest hoolitsema.
    Jonnituurides last oli too hetk väga
    lihtne maha rahustada, piisas
    mainimisest, et onu võib kurjaks saada.
    Kogusin pikalt julgust, et hakata
    uurima, milline see onu ikkagi välja
    näeb ja mis tal nimi võiks olla.
    Väikestviisi sai onu kohta infot
    kogutud, kuni laps teatas ükspäev ka
    onu nime, mis oli järgmine külm vesi
    kaela. Pannes lõpuks kogu pildi
    kokku, sain ma lõpuks aru, kes meil
    külas on. Külas oli minu enda päris
    onu, kes küll lahkus varakult,
    lahkumise aeg siit ilmast oli minu
    sünnikuupäev ja täpne kellaaeg, kui
    mina sündisin. Kui see kõik juhtus,
    olin ma ise viienda klassi õpilane ja
    onu ootamatu lahkumine toimus minu kodus.
    Mehele sain ära räägitud, et lapsel
    on nähtamatu onu külas, kes ilmselt
    tuli meid valvama, kui sina ära oled.
    Õnneks ei tulnud sellest mingit
    probleemi nagu ma suure hirmuga arvasin.
    Kahjuks/õnneks/kurvastuseks
    kolis/lahkus onu meie juurest ära,
    kui otsustasin lapsele enda isikliku
    toa teha. Viskasin välja meie suure
    voodi, ostsin lapsele uue väikse
    voodi ja tegin muud ümberkorraldust.

  • Reply Liina 13. aprill 2015 at 15:22

    Mina soovitasin sulle neid filme…
    Ära päris ära nea mind :(

    • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 15:25

      ok :(

  • Reply kats 13. aprill 2015 at 15:21

    Suuremalt jaolt on see inimeste fantaasia tulemus ja üldiselt
    pole olemas mingeid deemoneid kui selliseid
    Ma vaatasin hiljuti ka sõbra juures õudukat ja tead, ma jalutasin
    pärast seda veel paar tänavat üksi koju ka :D mind juba nii
    lihtsalt ei murra

  • Reply Kadi 13. aprill 2015 at 14:36

    Ma mäletan, et ma kunagi käisin kinos Vimma vaatamas.. Kuna elasin Kohilas, siis tulin rongiga Tallinnast koju. Sõbrannad olid ka
    kaasas, aga rongijaamas Kohilasse jõudes läksime lahku. Ja ütleme nii, et kuigi ma ei elanud väga kaugel rongijaamast, siis kuskil
    mega kiire sammuga vast 5 minutiga saab koju.. need 5 minutit olid kõige õudsemad minutid mu elus:D parajalt pime oli ka ja maja
    ette jõudes ei olnud kedagi näha ja välisukse pidi ka võtmega lahti tegema ja kõige parem oli see, et kedagi mul kodus polnud,
    vanemad olid nädalavahetuseks maale läinud. Muidugi ma panin vist KÕIK tuled korteris põlema.. ja et sellest hirmsast tundest,
    mis endal sees oli, veel väheks oleks jäänud, keegi järsku helistas tavatelefonile. Ja keegi ei rääkinud ega vastanud.. isegi toru ei
    pandud ära, lihtsalt vaikus! No täiesti perses, mis stsenaariume ma enda peas välja mõtlesin:D

    A siiamaani vaatan õudukaid :’D

  • Reply Hellu 13. aprill 2015 at 14:15

    Minu meelest on lugu lausa kohutav. Tegelt ka :D Usun ise ka, et igasugu vaimenergiad on olemas ja loomad-lapsed neid näevad.
    Pärast selle lugemist läksin ja külmetasin tükk aega oma kananahas.

  • Reply leili 13. aprill 2015 at 13:59

    Jah olen minagi seda meelt et lapsed ja loomad näevad
    teispoolsuses olevaid tegelasi. Me oleme elanud seega
    siis üürinud kolme maja ja igas majas midagi on
    juhtunud.Eelmises majas kus me elasime, ma tegin
    köögis süüa . Pisike põnnTema a üle 2 aasta natukene
    hakkas mul seal köögis nutma…küsisn et mis on?aga
    nutab ja juba nutab nagu hirmunult…ja ei julenud akna
    juurde vaadata….see oli päeval. Võtsin pisikese siis
    sülle ja ta haaras minust kõvasti kinni peitis näo mu
    kaela vastu ja üritas vältida akna juurde vaadata.
    Küsin mina siis et mis seal on ? Tema oma tite keeles
    onu onu…….mul judinad üle keha…..läksin lapsega sealt
    minema.õde oli ükakorusel…jutustasin talle mis just oli
    juhtunud…endal pisarad silmas… Üritasin siis kommiga
    plikat alla tagasi meelitada, et olukorra tõsidust
    kontrollida. Minu suurim maiasmokk ei olnud nõus alla
    kommi minema tooma :$ lõpuks kui kuidasgi alla
    saime siis uksepiidapeal jälle minul süles nagu kaan
    ennast kinnitanud ja vältis köögi akent. EI tea mis see
    too kord oli, aga midagi ta nägi seal…Väga creepy

  • Reply Birgit 13. aprill 2015 at 13:50

    Kas selles majas kus elate, on keegi kunagi ära surnud?
    Pöördu mõne sensitiivi poole ja kirjuta tulemustest Naistelehte lugu ka.

    • Reply Mar 13. aprill 2015 at 14:37

      Sentsitiivi poole ära kohe kindlasti pöördu, nad teevad ainult hullemaks, nad on ju selle nn. “allmaailmaga” seotud. Kui tuleb jälle
      siuke olukord keset ööd siis jää rahulikuks ja loe Meie Isa palvet. Ma olen päris sageli “unehalvatuses” olnud( äkki on keegi
      kuulnud sellest) ja nuttes üles ärganud, kuna keegi hoiab mind reaalselt unepealt kinni, olen ka poolunes olles inimesi enda toas
      näinud, ise arvan, et näen ka samal ajal luupainajaid, kuna ma nagu magaks ja näeks miskit hirmsat, ma ei oska seda seletada,
      praegugi tulevad pisarad silma. Ei soovi sellist asja vaenlaselegi! Siin on link unehalvatuse kohta, kui keegi tahab lugeda:
      http://www.telegram.ee/maavaline/mis-on-unehalvatus#.VSu3SPmsXqM

  • Reply Triin 13. aprill 2015 at 13:38

    Ma ei vaata MITTE KUNAGI õudisfime KUMMITUSTEST vms. NEVER!!!! Kuigi ma olen siuke õudukafänn, et jube kohe.
    Lemmikud ikka sellised “kamp läks matkama ja eksis ära ja tuli suur karu” või “kamp läks mägimajakesse ja levi pole ja tuli jälle
    mingi suur karu” ja no sellised psühholoogiliselt õudsed trillerid ka lemmikud. Igatahes, tampist ja tagaajamist koletiste ja
    loomade ja inimeste poolt, aga mitte kunagi mingite KUMMITUSTE moodi tegelaste poolt! Kunagi vaatasin “Kuues meel” ja see
    keeras mind täiesti perse :D Paar päeva tagasi vaatasin just lemmikžanrist “Backcountry” 2014 (Y) ja siis komöödia-
    horror “Zombeavers” – vähe ei hirnunud :D

    • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 13:45

      Kardo kardab ka kummituste omi kõige rohkem. Samas loogiline, sest need KÕIGE JUBEDAMAD!

      • Reply Triin 13. aprill 2015 at 13:48

        Ma reaalselt võin karta pärast terve elu üksi kodus olla, kui mingit siukest paska vaatan. Mingi 5 aastat mu elust keeras
        see “Kuues meel” täiesti pekki. Ma ei tea, mis mul juhtus, et pärast seda mingi hetl vaatasin veel ära “The Others”, siis sain
        lõplikult aru, et kui ma ei taha hullaris lõpetada, siis parem vaatan kirvemõrtsuka ja lennukatastroofi ja maailmakatastroofi
        filme :D

        • Reply Triin 13. aprill 2015 at 13:49

          Sry, mitte üksi kodus OLLA, vaid üksi kodus olles KARTA :D

        • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 13:54

          Mina näiteks ei suuda vaadata maailmakatastroofi ja sõjafilme, sest need lihtsalt keeravad mul aju pekki. ma hakkan niiiii kassima ja see minu meelest jubedam, kui mu pere sureks SÕJAS, kui et mingi kummitus mind aknast vaataks :D

          • Triin 13. aprill 2015 at 14:02

            Sõjad on olemas – ma tean. Aga kummitused nagu on ja ei ole ka ja ma ei taha teada midagi! :D ja nüüd ma veel
            võtan endale selle teise kassi ka – musta kui ÖÖ ja raudselt ma hakkan teda öösel kartma :D

  • Reply Mia 13. aprill 2015 at 13:20

    Sellepärast ma ka ei saa õudukaid vaadata :D Mul pärast magama jäädes hakkab selline film peas käima, et anna abi. Kusjuures ma
    magan siimaani öötulega kui üksi pean magama kuna sain teismelisena totaalse trauma Vimma ja Ringi tõttu. Mõistusega mõtlen
    küll, et halloo megatotter nüüd arvata et mingi tsikk mu telekast välja ujub või kuskile voodi poole roomab, aga magama jäädes
    ikka mõtlen selliseid asju :D
    Ma ka lugenud päris mitmest kohast seda et väiksed lapsed ja kassid näevad seda, mida meie ei näe. Kuigi ma ei usu, et mingid
    deemonid Marile aknast lehvitasid, aga võib-olla oli mingi sõbralik tont? :D

  • Reply maige 13. aprill 2015 at 13:15

    Mul lonnu ärkas öösel ülesse ja vaatas koridori, sealt o
    näha välisuks. Midagi ta ytles ka veel praegu enam ei
    meenu. Kui ma järgmisel päeval küsisin, mis sa seal
    vaatasid? Lonnu vaatas, et tädi oli seal :) peale seda
    hoidsin magamistoa ust kinni ja laps magas ka
    paremini, ise ka ennem magama minekut küsis, kas uks
    on kinni? :) mul on väga haige vaimufoobia, ja mul
    pärineb see sellest kui ema minau ja mu 3a vanema õe
    ghostbustersi multikat vaatama viis kinno- peale seda
    istus mul koll kapi taga igal ööl,kuigi seal olo mingi 2
    cm vahe…

  • Reply Maris 13. aprill 2015 at 13:14

    Jaaa. Täiega õudne
    Lapsed ja loomad pidid ja üleloomulikke jõude
    paremini tajuma.
    läksime kunagi õelapsega(kahe aastane poiss)
    sõbranna juurde. Juba ammu oli ta kass kodus
    kummaliselt käitunud ning siis vaatasid laps ja
    kass koos ühte nurka, kus midagi ei paistnud.
    Kass oli hüsteerjas ja poiss hakkas lampi
    tühjust peksma… see oli õudne.
    Teisal korral oli tüdrukuga maamajas selline
    lugu, et vaatas peeglisse ja ütles, et ta tahab, et
    see vanamees sealt minema läheks. Seal majas
    oli ennegi nö kummitanud. Naine tundis läbi
    une et keegi hoidis teda kinni.
    Vägw criiipi :D

  • Reply Helena 13. aprill 2015 at 13:09

    Istusin 3-aastase õega söögilauas ja sõime
    vaikselt. Ühel hetkel hakkas tema itsitama,
    vaatas üle laua tühjusesse ja palus, et see
    lõpetaks naljakate häälte tegemise.. Alguses
    mõtlesin et ta teeb nalja ja palusin tal vaikselt
    edasi süüa aga kui ta edasi naeris ja uuesti
    ütles et see teeb naljakat häält, siis tahtsin küll
    seitse asja kokku pakkida ja uttu tõmmata

  • Reply Reelika 13. aprill 2015 at 13:05

    Käi metsa! Ma istun praegu jalad toolipeal ja värisen! Kes mu eest nüüd peldikusse pissile läheb?? :/
    Issand, ma ei taha enam mõelda ka mitte, veel vähem kommentaare lugeda (jõudsin 60a kapini:/ )!!! Ma
    oleks sinuasemel end oksa tõmmanud öösel :/

    • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 13:46

      ma olin lähedal oksa tõmbamisele:D

  • Reply Kärolin 13. aprill 2015 at 12:59

    Tubli, et hirmust ellu jäid :D
    Ma oleks pikema mõtlemiseta infarkti saand :D

    Tegelt su tekst polnud minu jaoks ültse naljakas.
    Kardan meeletult pimedat, peegleid, peegeldusi ja
    igasugu haigeid pimedaid nurki. Isegi tänavaid.
    Trepikojas pidevalt tunne
    , et keegi passib seljataga.
    Hetkel olen 20 a ja esimest korda elus jäin üksi ööseks
    koju 18 aastaselt.
    Õudukaid vaatan ka sõrmede vahelt ja peale
    vaatamist 3 nädalat peab mu kutt muga kõikjal kaasas
    olema :D

    Arvan, et miski lapsena ära hirmutand ning näind
    midagi, mida igaüks ei näe.

  • Reply Liis 13. aprill 2015 at 12:48

    Ma ei tahaks Teid nüüd hirmutada, aga olen ennegi kuulnud, et väiksed lapsed üleloomulikke kujusid näevad ja tajuvad. Võiks
    soovitada Teil googeldada neid asju, sest võib päris huvitavaid lugusid leida, aga parem on seda vist mitte teha – võib päris hulluks
    minna :) :D .

  • Reply kaltsunukk 13. aprill 2015 at 12:39

    Hah, ühel ennelõunasel ajal sel
    aastal, kui ma tukkusin, lapsed
    kõrval võrevoodites (mõnekuused),
    siis tundsin, et keegi vajus mu peale
    risti üle minu, nagu küünitaks
    millegi järele, mis eemal voodi peal
    on. Ärkasin selle peale üles ja
    polnud kedagi teist toas. Spooky.
    See oli nii reaalne.

  • Reply Tööle 13. aprill 2015 at 12:25

    :D Lugeda tundub hetkel naljakas. Aga kui
    minul poja oli kuskil 3ne, t6stis ta pidevalt
    6htuti riidekapi ukse ette tooli, et kapis olev
    ONU sealt välja ei roniks öösel…Kapp on ise
    kuskil 60 aastat vana.

    • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 12:35

      apppi :D kas sa ei küsinud selle onu kohta täpsemalt?

  • Reply Kristhel 13. aprill 2015 at 12:08

    Ma jooksen siiani teinekord
    treppidest üksi ruttu üles, sest
    keegi tuleb mulle järgi :P Jään
    üleval seisma ja siis kuulan, kas
    tulevad sammud või mitte…

    Ma tahan nüüd kaa seda filmi vaadata :D

    • Reply Triin 13. aprill 2015 at 14:11

      Ma jooksen suurest toast magamistuppa, kui öösel magama lähen üksi kodus. Kustutan tuled suures toas ära ja jooksen
      magamistuppa :D

      • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 14:14

        ma ei kustutagi tulesid ära :D

  • Reply Sandra 13. aprill 2015 at 12:06

    Facebookis on kõigil väga naljakas, mul on asi küll naljast kaugel, eriti kui ma Su ööd ette kujutan. :D Aga võib-olla olen ma lihtsalt
    argpüks. :D

  • Reply Reelika 13. aprill 2015 at 12:04

    Võib väga tõenäoline olla,et Maril ongi keegi “sõber”. Alla 3-aasta vanustel lastel on meelde nn avatud ja nad näevad,kuulevad
    seda, mida meie ei näe,kuule. Ise väke olles mäletan, et minul oli “sõber” keda ainult mina nägin. Olin väga kuri alati, kui keegi ei
    uskunud,et ma sõbraga mängin.
    Aaga selle õuduka pean ka ära vaatama :D. Siis on kindel, et mees käib minuga 2-nädalat öösel wc´s kaasas :D :D.

  • Reply Jane 13. aprill 2015 at 11:59

    Lapsed ja koduloomad pididki nägema neid asju, mida täiskasvanud ei näe. Päris tõsiselt. Mine loe para-web foorumit, siis sa ei
    saa kunagi magada enam :) Seepärast ma ei vaatagi kunagi õudukaid, et mul on liiga elav kujutlusvõime ja ma suudan igasugused
    asjad tühjast krõbinast kokku mõelda. Jube.

  • Reply Liis 13. aprill 2015 at 11:57

    tegelt lapsed on väga õudsed tegelased. Olime
    jõulude ajal täditütrel külas kes on 2 aastane.
    Istusime elutoas Ja elutoa diivanil istudes
    näeb korteri esiust. Laps vaatas ülitōsise
    näoga ust mingi 2minutit. Ema küsis ta käest,
    et mis sa vaatad seal. Laps on vait, tõstab käe
    ja osutab ukse poole Ja lausub:”punane.
    Punane tuleb tuppa”.( kes on incidious’t
    näinud teab kui hirmunud me mehega olime).
    5min hiljem jääb laps uuesti esiust vaatama.
    Jõllitab seda paar minutit Ja järsku hakkab
    täiega nutma Ja jookseb ema sülle. Ema küsis
    et noh, mis sul juhtus. Vastus oli:”punane on
    paha”. See oli creepy as fuck. Ja me pidime
    mehega seal elutoas magama

    • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 11:59

      APPPII, ma oleks kasvõi tänaval maganud, aga mitte seal :D!!!

  • Reply Sandra 13. aprill 2015 at 11:57

    Krt mul tuli praegu hirm nahka juba. :D Enne ma ei vaadanud absoluutselt ühtegi õudukat, aga mehega koos olles olen hakanud
    vaatama, iga kord peale filmi vandudes, et see oli mu elu viimane õudukas. Pool filmi möödub tavaliselt ehmatusest täiesti kõrist
    karjatades ja mehe kätt siniseks pigistades. :D Muidugi saab õudukat vaadata ainult mehe kaisus. :D ma ei tea, mis värk nendega
    on, nii õudne ja jube on, aga samas on huvitav ka, tahaks ikka vaadata, põnev on. Siis kahetsen hullult j ajärgmine kord astun ikka
    samasse ämbrisse. :D Nüüd ma tahaks seda Grave encountersit ka näha. :D Vist. :D Mul ennegi niimoodi olnud, et ma ei julge
    üksinda vannituppa hambaid pesema minna, sest pärast tuleb ju enda tagant kõik tuled ära kustutada ja magamistuppa minna. :D
    Õnneks ei ole mul Mari, kes tühjusesse naerab, mehe kaisus on päris rahulik. Aga jah, mul suht sama teema õudukatega mis Sulgi.
    :D Pean mehele ütlema, et ta selle Grave’i tõmbaks… ;D*I’m going to die*.

  • Reply Liisbet 13. aprill 2015 at 11:56

    Aga võib-olla su vanaisa käib Marile naljakaid nägusid tegemas?

  • Reply Viivika 13. aprill 2015 at 11:55

    HAhahaaa :D
    Mine metsa, kuidas ma naersin :D :D :D

  • Reply Pille 13. aprill 2015 at 11:53

    Kui esimest korda Vimma vaatasin, samuti keset päeva ja koos sõbrannaga, hakkas nii hirmus, et jooksime mõlemad toast välja,
    nii et välisuks jäi ka pärani lahti ja ma ei julgenudki enne koju tagasi minna, kui ülejäänud pererahvas töölt tagasi oli :D Eriti loll :D

    • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 11:54

      Ma magasin 2 nädalat ema kõrval :D

      • Reply Liisa 13. aprill 2015 at 12:34

        Ma hüppasin 3 kuud peale Vimma
        vaatamist hästi kaugelt voodisse
        (voodialune oli tühi või kas ikka
        oli? :D ) ja hiljem otsustasin
        laualambiga magada. Sõbranna, kellega
        seda vaatasime, pole siiani rohkem
        õudukaid vaadanud.

  • Reply Kaia 13. aprill 2015 at 11:52

    Palju hullem, kui Mari rääkima õpib ja küsib nt. “Emme, miks see onu seal nurgas seisab?” :D
    Aga igatahes VÄGA JUBE, eriti see koht kus Mari “kellegi kõdistamise” peale naeris.

    • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 11:54

      Okei, kui Mari kunagi minult tühjas toas küsib, et mis onu seal nurgas seisab, siis ma võtan pussnoa ja mõrvan ennast sealsamas :D

      • Reply Kaia 13. aprill 2015 at 11:56

        Mõtle positiivselt – vähemalt on lapsesõbralik deemon :D Vaatasin hiljuti Paranormal Activityt ja usu, asjad võiksid PALJU
        hullemad olla :D

        • Reply Mallukas 13. aprill 2015 at 12:00

          Aga kust ma tean, kas ta on lapsesõbralik või mitte :D Selles suhtes, et Mari meelest on väga paljud imelikud asjad naljakad :D

          • Lee 13. aprill 2015 at 13:57

            Et äkki Mari nägi pussnoaga vehkivat ja verise nöoga vanameest pisikesi kassipoegi taga ajamas ja see oli Mari
            jaoks nalajaks või ? :D

          • Mallukas 13. aprill 2015 at 14:04

            Kurat neid lapsi teab :D

        • Reply Karin 13. aprill 2015 at 13:56

          Uhh, kui ma seda filmi vaatasin, siis ma ei saanud öö otsa magada :/

  • Reply Angie 13. aprill 2015 at 11:44

    HAHAHAHAHHA, niii hea :D