PULMAD

abiellumisest

14. aprill 2015

Öeldakse, et inimestel võib enne abiellumist tekkida nn cold feet. Et tekib hirm nii suure pühendumise ees ja ma ei tea mida kõike veel üks ristiinimene karta võib. Mina olen muidugi juba lapse ära saanud, mis on tunduvalt suurem pühendus kui mingi paberilipakas, sama perekonnanimi ja pidu. Hell, meil on isegi ühine pangalaen!

Ehk sellepärast ei ole ma abiellumise ees mingisugust hirmu tundnud. Pigem on selline põnevus ja ootusärevus ja lootus, et ehk 1x aastas mingi jumestaja mind inimeseks võõpab ja ma saan ilusat kleiti kanda ja kõik saab olema mega maagiline ja romantiline.

Nüüd on lugu selline, et mul on veits ärevus. Nagu öeldud, ma ise ei tegele selle pulmavärgiga nagu absull, igasugused inimesed teevad igasuguseid asju ja mina ei tea, kuidas need kõik lõpuks kokku mängivad. Ega ma muidugi väga ei põe, kõik on oma ala eksperdid ja kui puusse nad ikka panna saavad eksole. Aga väike mure on, et see on ju KOHE! VIISKÜMMEND ÜKS PÄEVA! 51 päeva ja minust saab Mariann Treimann. Hoooooooly shit!

Lisaks muidugi see väike pisiasi, et MA EI SAA ENAM KUNAGI ARMUDA?! Selles suhtes, et muidu on täitsa tõenäoline valem, et sa armud – ta ei armu – sa sured armuvalus – sa armud jälle. Või sa armud – ta armub – sa avastad, et ikka ei armunud – te lähete lahku – ta on mega armuvalus  – sina armud jälle kellegisse teisesse. Või sa armud ja ta armub ja kõik on korras kuni enam keegi ei armasta ja siis te olete armuvalus aga lõpuks ikka ARMUD JÄLLE. Alati tead, et mingi hetk tuleb see tunne, kui sul on liblikad ja sa juurdled, et kas see on vastastikune ja see esimene suudlus ja kõik need asjad.

Nüüd ma abiellun ja tema abiellub ja mina armastan ja tema armastab, aga me ei saa enam kunagi JÄLLE abielluda ja esimest suudlust saada.

Okei, ma pole nii naiivne, et see abiellumine seda 100% takistaks ja et seda kindlasti kunagi ei juhtu. Aga no, ma kavatsen anda endast parima, et seda ei juhtuks ja seega ma eeldangi, et ei mingisuguseid liblikaid ega esimesi kudrutamisi mulle. EI MINGEID! EI KUNAGI!

                                                                                           Happy bride talk, day 51!

cute-bride

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

15 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply AK 17. aprill 2015 at 03:52

    Issand, mul pole ainukesena sellist hirmu :/ Ei tule esimest armumist, seda liblika tunnet ja neid esimesi pilke jne.
    Ma arvasin, et ma mōtlen niimoodi, sest olen kohutav liiderdaja sügaval südames vms :D

  • Reply Karin 15. aprill 2015 at 11:24

    No lõpukskeegi ütleb välja selle, mida mina tunnen juba kolm aastat abielus olnuna. Mitte, et mul midagi
    häda oleks, mul on väga tore ja hea mees ja ilus abielu ja äge väike tütar ja seks on hea jne :D AGA ma ei
    saa enam mitte kunagi liblikaid ja neid pilke ja varastatud puudutusi ja magusat ebakindlust… see on niii
    kurb. Ma isegi mõnikord näen unes, et armun jälle ja kui hommikul ärkan, on nii kurb, et see oli vaid uni :(

  • Reply Sandra 15. aprill 2015 at 08:12

    80 päeva veel. Mul hakkab paanika pead tõstma, sest nii palju asju on, mida vaja teha veel, alates külalisteraamatust ja lõpetades
    lillepudelite ja küünlaalustega, kohe on kesamid ukse ees, kuidas ma kõigega valmis jõuan?! Kunagi ma lootsin, et aprilliks on kõik
    ettevalmistused ja dekoratsioonid ja asjad meisterdatud ja tehtud ja siin ma nüüd istun, 2,5 kuud pulmadeni ja tegemata tööde
    nimekiri on terve A4… Isegi ametimärkidest on veel 2tk puudu. Kolossaalselt palju tööd on teha, aga ma nii naudin iga hetke, iga
    meisterdamisele kulunud tundi. Tellisin kingilaeka tooriku ära, nii ootan, kui kätte saan. Plaanis valge atlassiga katta ja pealt
    roosidega kaunistada, täpset disaini veel ei tea. Vähemalt külalisteraamatu ja pulmaküünla disain on peas olemas. :D Eksamid
    hakkavad kaela tulema, millal ma jõuan… Appi. Nüüd on küll, et miks ma talvel rohkem ei teinud, kui aega oli, mul oli ju nii
    plaanitud… Oh, ei jõua sea päeva ära oodata… :)

    • Reply Sandra 15. aprill 2015 at 08:12

      eksamid* ups. :D :D

  • Reply Triin 15. aprill 2015 at 08:06

    Ma kardaks hoopis seda, et kutt lööb vedelaks :D

    • Reply Mallukas 15. aprill 2015 at 08:30

      ah, kus tal minna :D

  • Reply e. 14. aprill 2015 at 22:35

    Mina ka ei põdenud abiellumist üldse. Kuni jõudsin
    sama mõtteni , kuhu sa praegu jõudsid :D See esimene
    tunne nii mõnus ju. Võid ju oma abikaasasse uuesti ja
    uuesti armuda aga see pole ju see :D
    Aga no õnne, stabiilsust ja sügavat armastust selle
    krdima suure kiusatuse vastu siiski ei vahetaks :)
    See on jälle omaette rahulolu.

  • Reply Mamsel 14. aprill 2015 at 20:38

    Heee, sul 51 päeva, meil 71 :) ja täpselt nii ongi. Ei jõua
    ma seda päeva ära oodata! Mina plaanin pulmi otsast
    lõpuni ise. Pulma tuleb 40 inimest. Ja on mõisapulm.
    Kogu see planeerimine on üks pisike põhjus miks ma
    tahaks et see juba läbi saaks ja muidugi see kõige
    suurem põhjus, kes mul praegu kõrval istub. Tahaks juba
    tema naine olla(ka paberitel) ja nime ära rottida :D
    Ei kujuta mina ette et peaksin uuesti armuma kellegisse
    ja siis hakkama kogu selle jamaga otsast peale, mis see
    endaga kaasa toob :D
    Enda tulevase kaasaga on koguaeg nii, et ikka ja jälle
    armun temasse, rohkem ja rohkem iga korraga . Selline
    tunne on, et varsti lähen vist küll lõhki kõige selle
    armastusega :D

  • Reply Pisi 14. aprill 2015 at 19:30

    Me koos olnud 10,5 a millest abielus 2,5a. Lapsi 3 ja minul kûll veel liblikad kôhus. Kui mees millegi
    erilisega hakkama saab, siis armun veel rohkem temasse. Kudrutamisi on meil ka.

  • Reply Kätlin 14. aprill 2015 at 19:06

    Mina mõistan sind täiesti :) Meie oleme koos
    elanud pea 12a ja 2 last on ka ….abiellusime
    vaid 4 kuud tagasi ning enne ja ka nüüd pärast
    pulmi on mitu korda käinud mõte läbi, et ongi
    nii või? Ainult tema elu lõpuni? :))
    Samas ma ju armastan teda piiritult ning ei
    kujutaks elu ilma temata ette….aga siiski
    rohkem ei saagi armuda?!? Tekitab sellise
    vanainimese tunde

  • Reply ebonu 14. aprill 2015 at 19:02

    Aga vot nt mina olen 20 ja olen oma
    elukaaslasega koos olnud juba 6 aastat ning
    meil on imeline 4 aastane laps. Esimene
    armastus on see :) ja üldse ei põe, et kunagi
    kedagi teist ei saa, kuna polegi kedagi teist
    olnud ja ei taha ka. liblikad lendavad siiani :)

  • Reply Jaana 14. aprill 2015 at 18:44

    Mina olen oma mehega pea 2aastat koos
    olnud, võib-olla on see lühike aeg, aga ma
    tunnen ikka ja jälle liblikaid nagu mingi äsja
    armunud 15-aastane. :)

  • Reply Elina 14. aprill 2015 at 18:34

    Ma olen oma kutiga koos olnud üle 3,5
    aasta. Ma siin süüdistasin juba
    kevadet, et kevade saabudes inimesed
    armuvad ja et mul ka tuli jälle
    megasuur armastus peale. Igatahes
    õhkan siin ja olen niii armunud
    uuesti, see väljendub nagu teisiti,
    pole päris see liblikate teema jne,
    aga tunnen nii väga, et tahan ainult
    ja ainult selle inimesega koos olla
    ja noh, ma ei oska kirjeldada,
    kuidagi nii õnnelik ja hea on olla,
    oeehhh :)

  • Reply eh 14. aprill 2015 at 18:24

    Mina jällegi mingil põhjusel arvan, et kui see valik hästi tehtud on, siis tuleb ka oma mehega neid liblikaid veel küllaga ;) Avastad
    jälle, et küll on ikka kift inimene, tuleb ja üllatab ja rabab jalustki teinekord.. Või pole seda lootust? ;)

  • Reply Helena 14. aprill 2015 at 18:04

    Päris ausalt, siis ma üsna tihti
    mingi aja tagant armun enda kaasasse
    aina uuesti, hoolimata väga pikast
    kooselust ja nüüdseks juba ka
    abielust. Ja tulevad sama inimesega
    liblikad ja vaatan sama pilguga nagu
    algusajal. Vahepeal passin ainiti ja
    tal on üsna creepy…ja peopesad
    lähevad märjaks ja süda hakkab
    kiiremini lööma. Hoolimata sellest,
    et igal õhtul kohtume kodus, siis see
    soov teineteist näha on terve päev
    koos ootusärevusega…Tho One noh :)