Öeldakse, et inimestel võib enne abiellumist tekkida nn cold feet. Et tekib hirm nii suure pühendumise ees ja ma ei tea mida kõike veel üks ristiinimene karta võib. Mina olen muidugi juba lapse ära saanud, mis on tunduvalt suurem pühendus kui mingi paberilipakas, sama perekonnanimi ja pidu. Hell, meil on isegi ühine pangalaen!
Ehk sellepärast ei ole ma abiellumise ees mingisugust hirmu tundnud. Pigem on selline põnevus ja ootusärevus ja lootus, et ehk 1x aastas mingi jumestaja mind inimeseks võõpab ja ma saan ilusat kleiti kanda ja kõik saab olema mega maagiline ja romantiline.
Nüüd on lugu selline, et mul on veits ärevus. Nagu öeldud, ma ise ei tegele selle pulmavärgiga nagu absull, igasugused inimesed teevad igasuguseid asju ja mina ei tea, kuidas need kõik lõpuks kokku mängivad. Ega ma muidugi väga ei põe, kõik on oma ala eksperdid ja kui puusse nad ikka panna saavad eksole. Aga väike mure on, et see on ju KOHE! VIISKÜMMEND ÜKS PÄEVA! 51 päeva ja minust saab Mariann Treimann. Hoooooooly shit!
Lisaks muidugi see väike pisiasi, et MA EI SAA ENAM KUNAGI ARMUDA?! Selles suhtes, et muidu on täitsa tõenäoline valem, et sa armud – ta ei armu – sa sured armuvalus – sa armud jälle. Või sa armud – ta armub – sa avastad, et ikka ei armunud – te lähete lahku – ta on mega armuvalus – sina armud jälle kellegisse teisesse. Või sa armud ja ta armub ja kõik on korras kuni enam keegi ei armasta ja siis te olete armuvalus aga lõpuks ikka ARMUD JÄLLE. Alati tead, et mingi hetk tuleb see tunne, kui sul on liblikad ja sa juurdled, et kas see on vastastikune ja see esimene suudlus ja kõik need asjad.
Nüüd ma abiellun ja tema abiellub ja mina armastan ja tema armastab, aga me ei saa enam kunagi JÄLLE abielluda ja esimest suudlust saada.
Okei, ma pole nii naiivne, et see abiellumine seda 100% takistaks ja et seda kindlasti kunagi ei juhtu. Aga no, ma kavatsen anda endast parima, et seda ei juhtuks ja seega ma eeldangi, et ei mingisuguseid liblikaid ega esimesi kudrutamisi mulle. EI MINGEID! EI KUNAGI!
Happy bride talk, day 51!
15 kommentaari
Issand, mul pole ainukesena sellist hirmu :/ Ei tule esimest armumist, seda liblika tunnet ja neid esimesi pilke jne.
Ma arvasin, et ma mōtlen niimoodi, sest olen kohutav liiderdaja sügaval südames vms 😀
No lõpukskeegi ütleb välja selle, mida mina tunnen juba kolm aastat abielus olnuna. Mitte, et mul midagi
häda oleks, mul on väga tore ja hea mees ja ilus abielu ja äge väike tütar ja seks on hea jne 😀 AGA ma ei
saa enam mitte kunagi liblikaid ja neid pilke ja varastatud puudutusi ja magusat ebakindlust… see on niii
kurb. Ma isegi mõnikord näen unes, et armun jälle ja kui hommikul ärkan, on nii kurb, et see oli vaid uni 🙁
80 päeva veel. Mul hakkab paanika pead tõstma, sest nii palju asju on, mida vaja teha veel, alates külalisteraamatust ja lõpetades
lillepudelite ja küünlaalustega, kohe on kesamid ukse ees, kuidas ma kõigega valmis jõuan?! Kunagi ma lootsin, et aprilliks on kõik
ettevalmistused ja dekoratsioonid ja asjad meisterdatud ja tehtud ja siin ma nüüd istun, 2,5 kuud pulmadeni ja tegemata tööde
nimekiri on terve A4… Isegi ametimärkidest on veel 2tk puudu. Kolossaalselt palju tööd on teha, aga ma nii naudin iga hetke, iga
meisterdamisele kulunud tundi. Tellisin kingilaeka tooriku ära, nii ootan, kui kätte saan. Plaanis valge atlassiga katta ja pealt
roosidega kaunistada, täpset disaini veel ei tea. Vähemalt külalisteraamatu ja pulmaküünla disain on peas olemas. 😀 Eksamid
hakkavad kaela tulema, millal ma jõuan… Appi. Nüüd on küll, et miks ma talvel rohkem ei teinud, kui aega oli, mul oli ju nii
plaanitud… Oh, ei jõua sea päeva ära oodata… 🙂
eksamid* ups. 😀 😀
Ma kardaks hoopis seda, et kutt lööb vedelaks 😀
ah, kus tal minna 😀
Mina ka ei põdenud abiellumist üldse. Kuni jõudsin
sama mõtteni , kuhu sa praegu jõudsid 😀 See esimene
tunne nii mõnus ju. Võid ju oma abikaasasse uuesti ja
uuesti armuda aga see pole ju see 😀
Aga no õnne, stabiilsust ja sügavat armastust selle
krdima suure kiusatuse vastu siiski ei vahetaks 🙂
See on jälle omaette rahulolu.
Heee, sul 51 päeva, meil 71 🙂 ja täpselt nii ongi. Ei jõua
ma seda päeva ära oodata! Mina plaanin pulmi otsast
lõpuni ise. Pulma tuleb 40 inimest. Ja on mõisapulm.
Kogu see planeerimine on üks pisike põhjus miks ma
tahaks et see juba läbi saaks ja muidugi see kõige
suurem põhjus, kes mul praegu kõrval istub. Tahaks juba
tema naine olla(ka paberitel) ja nime ära rottida 😀
Ei kujuta mina ette et peaksin uuesti armuma kellegisse
ja siis hakkama kogu selle jamaga otsast peale, mis see
endaga kaasa toob 😀
Enda tulevase kaasaga on koguaeg nii, et ikka ja jälle
armun temasse, rohkem ja rohkem iga korraga . Selline
tunne on, et varsti lähen vist küll lõhki kõige selle
armastusega 😀
Me koos olnud 10,5 a millest abielus 2,5a. Lapsi 3 ja minul kûll veel liblikad kôhus. Kui mees millegi
erilisega hakkama saab, siis armun veel rohkem temasse. Kudrutamisi on meil ka.
Mina mõistan sind täiesti 🙂 Meie oleme koos
elanud pea 12a ja 2 last on ka ….abiellusime
vaid 4 kuud tagasi ning enne ja ka nüüd pärast
pulmi on mitu korda käinud mõte läbi, et ongi
nii või? Ainult tema elu lõpuni? :))
Samas ma ju armastan teda piiritult ning ei
kujutaks elu ilma temata ette….aga siiski
rohkem ei saagi armuda?!? Tekitab sellise
vanainimese tunde
Aga vot nt mina olen 20 ja olen oma
elukaaslasega koos olnud juba 6 aastat ning
meil on imeline 4 aastane laps. Esimene
armastus on see 🙂 ja üldse ei põe, et kunagi
kedagi teist ei saa, kuna polegi kedagi teist
olnud ja ei taha ka. liblikad lendavad siiani 🙂
Mina olen oma mehega pea 2aastat koos
olnud, võib-olla on see lühike aeg, aga ma
tunnen ikka ja jälle liblikaid nagu mingi äsja
armunud 15-aastane. 🙂
Ma olen oma kutiga koos olnud üle 3,5
aasta. Ma siin süüdistasin juba
kevadet, et kevade saabudes inimesed
armuvad ja et mul ka tuli jälle
megasuur armastus peale. Igatahes
õhkan siin ja olen niii armunud
uuesti, see väljendub nagu teisiti,
pole päris see liblikate teema jne,
aga tunnen nii väga, et tahan ainult
ja ainult selle inimesega koos olla
ja noh, ma ei oska kirjeldada,
kuidagi nii õnnelik ja hea on olla,
oeehhh 🙂
Mina jällegi mingil põhjusel arvan, et kui see valik hästi tehtud on, siis tuleb ka oma mehega neid liblikaid veel küllaga 😉 Avastad
jälle, et küll on ikka kift inimene, tuleb ja üllatab ja rabab jalustki teinekord.. Või pole seda lootust? 😉
Päris ausalt, siis ma üsna tihti
mingi aja tagant armun enda kaasasse
aina uuesti, hoolimata väga pikast
kooselust ja nüüdseks juba ka
abielust. Ja tulevad sama inimesega
liblikad ja vaatan sama pilguga nagu
algusajal. Vahepeal passin ainiti ja
tal on üsna creepy…ja peopesad
lähevad märjaks ja süda hakkab
kiiremini lööma. Hoolimata sellest,
et igal õhtul kohtume kodus, siis see
soov teineteist näha on terve päev
koos ootusärevusega…Tho One noh 🙂