jubedad valed ja hirmsad inimesed

Mina olen selles suhtes imelik inimene, et mul on tihtipeale inimestest kahju siis, kui tegelikult olema ei peaks. Te ei kujuta ette, kui palju asju olen ma andestanud inimestele, sest “tal on rasked ajad”, või “teda on selliseks kasvatatud”. Muidugi ma saan ise mõistusega aru, et tegelikult on mõttetu inimestele vabandusi otsida, kui nemad ise abi ei otsi ja muutuda ei kavatse. Seda kõike hakkasin ma mõtlema seoses sellega, et ma kuulsin mitme nuka pealt naisest, kes erinevates beebigruppides varastatud laste pilte esitleb, inimestega suhtleb, omale uue identiteedi välja mõtleb ja seda kõike selle pärast, et ta saaks ühel hetkel öelda, et tal suri laps ära.*

Ühest küljest täiesti õudne – sellise asja kohta valetada. Samas näen mina seda nii, et mul on sellest inimesest kahju. Ei saa ju peas kõik korras olla, kui sa midagi sellist välja mõtled. Kohati meenutab see Münchhauseni sündroomi – nii nimetatakse meditsiinis juhtumit, kus patsient teeskleb haiget, et pälvida hoolitsust ja tähelepanu. Siinkohal inimesed ei teeskle ise haiget, vaid otsib kaastunnet ja tähelepanu just lapse abil. Tuleb vist lihtsalt tänulik olla, et tal ei olnud päriselt last. USAs ju oli alles hiljaaegu keiss, kus naine päriselt tappis oma lapse ära, et tähelepanu saada! Naisel oli väga edukas beebiblogi ja tema sõnul oli vaene poiss sünnist saati haige. Esiti mõtles ta haiguseid lihtsalt välja, kuid ühel hetkel otsustas ta hakata oma lapsele soola süstima. See muidugi tekitas lapsel päris kaebusi ja valusid ja seda detailsemalt sai naine kirjutada tuhandetele lugejatele, kuidas ta vaene poeg kannatab ja piinleb.

Alles siis, kui pärast lapse surma lahkamisel selgus, et kehas on ebanormaalselt kõrge soolatase, hakati asja uurima ja avastatigi jube tõde, et ema oli lapse ise tapnud. Ma vaatasin selle naise blogi – ta teeb lapsega koos pilte, ta meisterdab temaga, valmistab talle halloweeni kostüüme, nad naeravad ja lõbutsevad piltidel.

Aga mis tegelikult toimus?

See ongi nii hirmus, et tegelikult ei tea kunagi, mis peitub inimese tõelises pales. Kui hästi saad sa inimest teada? Jah, võib öelda, et kellegi blogi lugedes ei saagi sa teda ju tõeliselt tunda. Samas tundsid seda naist ju tema sõbrad ja perekond, kes ei osanud ka aimata, kui haige inimene tegelikult on. Vähe sellest, terve tema blogielu oli vale – ta kirjeldab seal ka seda, kuidas poisi isa traagiliselt suri, mis oli samuti vale. Lapse isa on siiani kenasti elus.

Sama ju selle Emily keissiga. Haige ema, kes samamoodi tegi lapsega naeratavaid pilte, kallistas ja musitas. Hiljem lõi ja lasi lüüa. Lihtsalt.

Õudne, lihtsalt õudne. Igal naisel on minu meelest emainstinkt ja emaarmastus. Aga ometi on haiguseid, mis suudavad sellise tugeva tunde enda alla matta. Lihtsalt mingi vaimne haigus, mille eest maksavad lapsed.

Seega olen mina lihtsalt tänulik, et selles loos, mis siin Eestis välja koorus, ükski laps viga ei saanud. Ja mul on kahju, et mõni inimene on nii haige, et suudab selliseid asju valetada, et tal on elus nii vähe tähelepanu, et peab selliseid asju välja mõtlema. Ja veel rohkem kahju nendest, kes päriselt oma lastele viga teevad. Kuidas selliseid inimesi aidata? Kuidas ära tunda? Enne kui on liiga hilja.

Ma oskan ainult soovitada, et kallid inimesed, hoidke silmad lahti. Ja ärge peljake oma kahtlusi (kui need tekivad) ka teistele jagada. See või muuta või päästa kellegi elu.

*Samas väidavad osad, et see oli kõik tõsijutt ja kellegi laps tõesti suri ära. Mina pead ei anna ja ma lihtsalt pigem loodan, et see ei olnud mingi reaalne sündmus, sest ükski ema ei peaks oma last kaotama.

Ma lähen kraban nüüd Mari kaissu.