suvi on kohal?!

Mida päev edasi, seda rohkem avastan ma ennast aiast. Esiteks selle pärast, et siin on soe ja päike, teiseks selle pärast, et sigu ja lapsi peab keegi karjatama, seega olen mina usin silma peal hoidja. Noh, ja läpaka saab ka ju aeda võtta. Täna muuseas olen päev läbi Kadri raamatut lugenud ja muudkui nutta ulgunud. Appi, vaene laps see Kadrike! Lapsena lugedes oli mul ikka sootuks teine emotsioon.

Aga kui me siin aiajutte puhume, siis ma mõtisklen aina, et Maril võiks siin rohkem teha olla. Jah, tal on liivakast ja liumägi ja kiigulaadne toode, aga see liumägi on nii tilluke, et allalaskmisvajadust ta ei rahulda. Vot selline: (pilt on netist, seega laps võõras).

Tahaks ikka midagi suurt, puust ja võimast (hehe). No vaadake neid ganstasid lapsi oma pikka liugu laskmas! Tahaks ka Marile sellist suurt. Noh, liumäe saaks SIIT LINGILT, aga puust maja tuleb vist ise juurde ehitada, või põlvili kasuisa abi paluma, et ta selle valmis meisterdaks.

Endale tahaksin ma ühte imelist lebolat. Noh, kes ei tahaks, eksole. Ma olen näinud neid mitmesuguseid – rippuvaid jms, aga no, vaadake korraks seda ja öelge, et te ei tahaks seal sees lesides peesitada?! Kui see hind minisüdari tekitas (vaata siit), siis võib vähe tagasihoidlikum olla ja võtta hoopis samast sarjast lamamistool, mis küll nii lebola ei ole, aga mõnus päevitamiseks nagunii!

Üks asi on aga selline, millest ma enne unistasin, aga päriselt saan ka! Halleluuja, ehk suve lõpuks olen sünnikaalus tagasi, sest ma saan endale BATUUDI! Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olen terve elu batuuti soovinud ja igas jumala kohas, kus see on, ennast uimaseks karanud. BATUUUT! Selle saan ma SIIT(link) ja ma ei jõua ära oodata, et Mari ja Kardoga seal peal hüpata. Kindlasti külaliste lemmik ka 😀