Oeh, mul on teile üks jutt, mida ma olen nii kaua ignoreerinud isegi enda peas, rääkimata siis teile välja rääkimisest. Aga ma proovin ja alustan kuidagi otsast peale. Ma loodan, et te mõistate mind, selle asemel, et mind hukka mõista, sest seda teen ma ise juba parajal kombel.
Aga asjast siis. Ma alustan kohe pauh selle välja ütlemisega, et selle suve jooksul saab väike(?) Milvi endale uue kodu Läänemaal, Ranna Rantšos (LINK). Nii õudne on seda isegi kirja panna, mul tulevad kohe pisarad silma ja nii kahju hakkab, aga seda, et kas kahju on Milvist või endast või meist kõigist, seda ma praegu öelda ei oska.
Igatahes on see see koht, kus ma tõstan käed ja ütlen, et ma olen süüdi. Ma ei saa hakkama seakasvatamisega. Ma olen selline juba, et enne teen ja siis mõtlen. Mis te arvate, kui palju olin ma uurinud enne sigade kohta, kui ühe endale koju tassisin? Vastus on, et pea mitte üldse. Rääkimata sellest, et ma temast midagi ei teadnud, tõin ma ta ka parajasse tobuvapohusse. Kõigepealt paariks nädalaks õismäe korterisse, seejärel remondijärgus majja, kus vaene siga pidi kas ühes toas kinni olema, või esialgu siis aias, mille ta kohe üles kündis. Minul oli aiast küll suva, aga Kardol ja ta emal ei olnud kohe sugugi.
Nõnda ehitati Milvile aedik, kus notsu enamik oma aega veetis. Kuni lõpuks remont valmis sai ja tali tuli, sai Milvi hakata normaalselt “inimese kombel” toas olema, aga mis elu see on ühele seale, kes tahab ringi joosta ja tuhnida ja põhkudesse pesa teha? Ei miski eks. Lisaks sellele selgus, et vaesel Milvil on kassiallergia. Jah, just sellel hetkel, kui mul oli kodus umbes 8 kassi. See väljendus siis selles, et esiti hakkasid silmad vett jooksma, hiljem juba mädanema.
Nendest seikadest Tallinna arstidega olen ma juba rääkinud ja lõppkokkuvõttes võin öelda, et siiani pole arstid suutnud välja mõelda lahendust, kuidas Milvi silmi 100% korda saada, sest süsti nad talle teha ei suuda ja tabletti sigadele anda pole lihtsalt võimalik.
Nii see aeg edasi läks. Kardo muudkui korrutas, et Mallu, me peame Milvile uue kodu leidma, tal ei ole siin hea olla ja mina muudkui ignoreerisin seda, sest kuidas ma annan OMA sea ära. Rääkimata sellest, kui mitu korda olen mina inimesi maha teinud, et nad kergekäeliselt oma looma lihtsalt ära annavad. Ma ei tahtnud olla see inimene! Ma ei taha siiani, aga kahjuks on mu käed seotud.
Ma ei ole Milvit õigesti kasvatanud ja temast on saanud ülbik, kes inimesi naksab, Mari nahhaalselt ümber lükkab ja ta toitu ära võtab. Ta ei ole kuri, aga ta on lihtsalt ülbe ja see muuseas olla sigadel väga tavaline iseloomuomadus. Selle jaoks, et nad oled toredad ja tublid notsud, tuleb neile päevast pühendada tunde ja tunde ja tunde. Mida meie muidugi teinud ei ole. Ja kuna Kardo ei taha, et Milvi ta aeda enam üles songib, siis saab Milvi olla aias ainult siis, kui keegi teda kullipilguga vaatab. Aga noh, üsna raske on kullipilguga vaadata nii Mari kui ka Milvit. Ja no mind teades, unustan ma nagunii nad mõlemad ära ja tulen “korraks” tuppa nt sööki tegema, kui ühel hetkel avastan, et Mari on kaelani vihmaveetünnis ja Milvi sööb usinalt juba teist maasikapeenra vaokest.
Muidugi ei ole asi ainult selles paganama peenras, vaid selles, et Milvi istubki nüüd kas toas või aedikus ja Kardo ütles mulle ükspäev jumala õigesti, et tal on tunne, et meil on mingi vang kodus. Suht ongi. Mis siis, et me temaga ka jalutamas käime, aga kindlasti mitte nii tihti kui peaks ja…
I’ve fucked up. Ma olen süüüüüüdi selles, ma tean, et ma olen süüdi, aga Milvi ei saa ju ometi veel 15-20 aastat minu väikeses seaaedikus kannatada, sest mina ei taha oma viga tunnistada ja oma “maine säilitamise” nimel jätta vaest notsut kuskile üksinda igavlema. Tunnistan, et just see “ah, võttis väiksena põrsa ja kui ta suureks sai, siis enam ei taha” jutud, mis nagunii tulevad, hoidsid mind enne seda otsust tegemast. Ma ei tahtnud, et inimesed teaksid, et ma feilisin. Ma tahtsin, et me elaksime õnnelikult oma notsuga ja kõik oleks korras, aga no. Puudu on ainult üks õnnelik notsu.
Ja jälle taaskord Milvi silmade pärast muret tundes sain ma ühendust Ranna Rantšo omaniku Ande Arulaga, kes mulle nagu naksti seletas, et kuidas sigadele süsti tehakse, kuidas paljud arstid sigadest tegelikult suurt midagi ei tea ja…lõpuks pakkus ta, et kuna tal ju ei ole vahet, kas tal on näiteks neli või viis siga, siis võiks ta Milvi vabalt enda juurde kostile võtta, sest sigadele olevat väga oluline teiste liigikaaslaste seltskond. Ja muuseas veel üks asi, mida üks emane notsu igatseb, on väikeste põrsaste saamine. Ka see võimalus on Milvil Ranna Rantšos olemas.
Ja ma hakkan tal ju külas käima ja….Okei, ma juba röögin nutta nagu mingi loll, nagu Milvi oleks surnud või midagi. Aga ma TEAN, et see on Milvi suhtes õige otsus. Milvi saab olema paljude seasõpradega ja võib-olla leiab endale seapeika ja saab temaga seapoegi ja elab nii õnnelikku elu. Ja kui ma talle külla lähen, siis ma viin talle kohupiima ja avokaadot, et teda üllatada ja sügan teda tunde kõhu alt ja…
Oeh. Ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen väga-väga õnnetu, et ma nii mõtlematu otsuse kunagi tegin. Ma muidugi ei kahetse seda aega, mil meil Milvike oli, aga ma kahetsen, et ma ei mõelnud seda paremini läbi. Siga ei saa olla õnnelik, kui ta ei saa piisavalt tegelemist ja ruumi ja seltskonda. Ma tahan lihtsalt Milvile parimat ja ma usun, et Ranna Rantšo on see koht, kus ta saab elada nii head elu, nii kauaks, kuni talle seda antud on.
Lähen kahman nüüd Milvi kaissu ja nutan natukene. Ärge siis mind väga sõimake, ma juba vihkan ennast nii ehk naa.
98 kommentaari
Kuidas Milvil läheb? Nägin täna Nõmmel ühte, arvan, et sinu oma?:D
Minu oma on minu aias 😀
Ma juba kartsin, et jutt tuleb midagi siukest et Milvi
haige raskelt ja tileb magama panna, aga jumal tänatud
ei tilnud.
Eks raske on ikka, aga Milvi jääb igavesti teie
südamesse.
Ranna Rantšo on lahe koht!
Loodan, et sa koera nüüd võtma ei hakka. Mina olen täielik koerainimene ja üks koer suri vanadusse paar aastat tagasi, võtsin
nüüd uue kutsika. Ja, oh, mida ma tänaval näen. Tulevad emad oma väikeste 1-3-aastaste lastega juurde, ei küsi ka, kas tohib
üldse paitada. Tulevad kohe jooksuga nunnutama ja siis veel need emad ütlevad, et oi kutsikad on ikka nii armsad nagu väiksed
kaisuloomad ja samal ajal küsivad oma paariaastaselt: “Kas tahaksid ka sellist nunnut? Tahad jah? Varsti ehk võtamegi, vaat kui
kena sul siis temaga mängida”.
Samal ajal nad aga ei tea absoluutselt, mida kutsikas tähendab. Kutsikas muutub väga ärevaks, kui lapsed ümberringi
jooksevad. Lapsed kipuvad neid tõmbama, tirima ja siis kutsikas hakkab hüppama ja näksama ja oi siis on ju kutsikas paha ja
tihti peale antakse ta jälle uude koju, halvemal juhul jäetakse kuhugi metsa või tänavale.
Ja räägi palju tahad, ega need inimesed enne ikka aru ei saa, kui juba hilja 🙁
Kunagi elus tahaks koera küll, aga nagu öeldud, siis mul enam loomavalikuid teha ei lasta, peab ootama, millal härra arvab, et õige aeg on
Aga oleme ausad – seljuhul teeb Kardo ju väga õigesti. Tõesti ei tasu lasta inimesel selliseid valikuid teha, millega ta päris ise
hakkama ei saa.
polegi ju väitnud, et ta valesti teeb
Ma arvan, et kõike arvestades oli see teil parim otsus 🙂 Ära liiga karm ka ole enda vastu Mallukas, kõik teevad uisapäisa otsuseid,
sellel oli vähemasti hea lõpplahendus 🙂
Mis asi see uisapäisa otsus on, mida
kõik teevad? Mina saan aru nii, et
see on see otsus, mis tehti
mõtlematult, see tähendab seda, et ei
osatud või ei tahetud ennast
otsustamiseks vajalikuga kurssi viia.
Minu meelest ei ole ok, et ongi nii,
et kõik teevad uisaäisa otsuseid, mis
hea õnne korral heade lahendustega
päädivad. Uisapäisa otsustuseid
tehakse elus, aga see ei ole ok,
sellest tuleb välja kasvada ja oma
tegemiste eest vastutus võtta. Elu
üllatab ka niisama, milleks
ootamatusi endale juurde korraldada
nn uisapäisa otsustega?
Mida see Mallukas siis praegu teeb kui mitte ei võta vastutust oma tegude eest? Vastutus on võetud ja olukord on
lahendatud, ma ei näe kuskil siin erilist probleemi. Elus tuleb kõike ette ja ma arvan, et alati tuleks näha olukorras positiivset
mitte ohkida ja otsida vigu.
Sul on vastusest väga pealiskaudne
arusaam – saan jamaga hakkama, olude
sunnil hüüan appi (sest elus tuleb
kõike ette) ja kuskilt tulebki keegi
ja aitab välja. Ning hopsti,
vastutus ongi võetud, lahendus
leitud. Kui Sina peaksid näiteks
uppuja päästma, kas Sa siis ka arvad,
et uppuja oli see, kes olukorra
lahendas ja vastutuse võttis?
Arvan, et enamus neist, kes kiidavad
Sinu otsust Milvi ära anda, on vist
need inimesed kelle meelest ei ole
siga lemmikloom, st siga kuulub
lauta, kuhugi maakohta ja tallu.
Nende meelest ongi Su otsus õige,
sest Mallukas ei ole ju ometi mingi
seakasvataja,. Mina kiidan ka seda
otsust, aga teen seda sellepärast, et
Sa Mallukas näid olevat ise veel
päris titt, sest kogu see postitus on
ju peamiselt Sinu emotsioonidest ehk
siis sellest kuidas Sina ise oma
tunnete ja sellega mida Sinust
arvatakse (mitte Milvi heaoluga)
hakkama saaksid. See ongi väga noore
inimese lähenemine asjadele, kus
teiste olendite eest vastutust võtta
veel ei osata, sest esmalt on vaja
aru saada endast. Kardo ja tema ema
on vist pidanud päris palju vaeva
nägema Sinu seakasvatuse pärast, aga
soovin kõike head Sulle, Sinu perele
ja Milvile.
+1
Mina küll ei arva, et Mallukas sellepärast mingi “titt” on. Kuigi ma Marianni isiklikult ei tea, siis niipalju, kui blogi lugenud olen,
arvan ma , et ta poleks kindlasti oma looma ära andnud, kui poleks temale leidnud sobivat kodu. Ta võib ju veidi tuulepea olla, aga
päris südametu ta siiski ei ole. Aga seekord mina ütleks küll, et Milvi sai endale uue hea kodu. 🙂
Kui inimene suudab tunnistada enda vigu ja teha vastavalt sellele parandusi, siis on ta arenemisvõimeline ja igati tugev inimene.
Ei taha kõlada nagu targutaja, AGA (
😀 )… ega koeraga väga teistmoodi
pole. Võib-olla küll see, et ta
kiindub inimestesse rohkem ja tahab
rohkem lähedust (on sülle tõstes
rahul, mitte ei pista karjuma :D),
aga enamus koeri tahavad samuti
päevas suuremat ringi käia kui üks
tavaline koduaed suudab pakkuda.
Nii et kui koera valimiseks läheb
kunagi, siis mõtle selle peale ja
aruta mõne koeratreeneri või
kasvatajaga, milline tõug sinu
harjumustega kõige rohkem võiks
sobida. Kui varjupaigakoera tahad,
siis ka neil on piisavalt erinevad
iseloomud, millest loodetavasti
varjupaigatöötajad oskavad rääkida ja
soovitada.
Sest see “ma muidu vahin telkut 2h
päevas ja lasen lebo, aga kui koer
tuleb, käin temaga iga päev
jalutamas” on lihtsalt ilus
muinasjutt. Aga on täiega koeri, kes
tahavad päev otsa lebo lasta, peaasi,
et perega koos on.
Ma olen sinuga 100% nõus, et isegi koer vajab palju
tegelemist, rääkimata siis iseloomuga notsist.
Sellepärast ei võta ma endale ka koera, sest mina olen
just see diivanil vedelema, kes vist näruse ilmaga
laseks koera lähima puu juurde jalga kergitama ja
olekski kõik.
Olen ise kahe sea omanik, üks on seitsmene ja teine kolmene. Enda kogemusest võin öelda, et nn minisead kasvavad
täiskasvanuks alles 2-3 aastaga. Nii et sinu Milvi kasvab ilmselt veel suuremaks. Minu noorem siga on samuti must emane ja
ilmselt pärit samast talust kust Milvi. Sain ta omale peale seda kui ta oli kolm korda omanikku vahetanud – käis korterist
korterisse kus temaga hakkama ei saadud. Kui ta minuni jõudis oli ta psüühika üsna häiritud ja nii suureks sõbraks kui oma
vanema seaga pole temaga saanud. Lisan veel et ärge inimesed võtke omale siga kui teil pole vähemalt hektarit maad ja ta pole
teile tähtsam kui lilled ja peenrad. Minu aed on tehtud seakindlaks – kõik on tõstetud peenardes või on peenrad kiviaiaga
ümbritsetud, sead saavad vabalt liikuda metsas, viljaaias, rohumaal, tiigi kõrval olevas mudaaugus, lisaks on neil aias mõlemal
oma maja – nad elavad suht iseseisvat elu. Ja see kõik on võimalik tänu sellele et mul on suur maalapp ja selle ümber on kindel
võrkaed.
Milles see häiritud psüühika seisnes? Kas arvad et Milvi võib ka olla häiritud psüühikaga lugedes Malluka siinset kirjeldust?
Täiskasvanud sea iseloomu määrab ilmselt mitu komponenti, esiteks ongi osad sead agressiivsemad, ülbemad ja inimeste
mõistes pahatahtlikumad kui teised; teiseks peab seal olema juba põrsana üks kindel peremees kes siis temaga tegelema
peab (noored sead on väga aktiivsed, hiljem on nad ikka tunduvalt rahulikumad). Seal peab olema oma koht kus ta saab
rahus olla, mitte et keegi tuleb teda tüütama või ära ajama. Minu nooremal seal ongi see probleem et teda on vist
karistatud ja pidevalt ära aetud oma pesast/kohast (ta on minu juures väga oma territooriumi kaitsev ja selle suhtes
agressiivne – teda ei tohi oma pesas/kuudis isegi mitte paitada, muutub agressiivseks). Ja kolmandaks need nn minisead
on aretatud osaliselt metsikutest sigadest ja nad ongi metsikud. Vanemana nad muutuvadki isepäisemaks – võivad
naksata ja inimesi pikali joosta. Lapsi ei julgeks ma elusees sigadega omapead jätta (endal lapsi pole, aga külas käib sageli
väikseid lapsi). Milvi on lihtsalt täiskasvanud seaks saamas ja loomulikult soovib ta suuremat territooriumi.
Väga hea ja põhjalik seletus.
Mul oli juba ammu tunne, et varsti selline samm tuleb…
Aga arvan ka, et see kõigi huvides õige otsus!
Milvi saab tuhnida palju süda lustib ja ei pea aedikus kinni olema.
Ma juba ammu oootan. et millal sa seda teed. Õige tegu.
Oeh jah… Ise teed jobu teo ja mangid selle nii, et oled
jube suure sudamega heategija ja norid veel kiitusi ka?
Kõva loomasober
Mida mul siin mängida? Mis moodi ma sinu meelest seda oleks pidanud ütlema siis?
Lõpuks ometi tunnistad oma viga ja annad
põrsa ära.Väga tubli tegu!
Sa ei peaks ennast selle pärast halvasti tundma. Sa unistasid koduseast ja tahtsid teda endale nii väga – selle rolli täitis Milvi ju
kenasti ära nii kaua kui huvitav oli vaadata teda suureks sirgumas. On selge, et ta pole enam see armas notsu kelle te kunagi
võtsite ja milleks piinata ennast asjatult koduloomaga, kes viimasel ajal rohkem probleeme kui meelehead valmistab. Võta seda
lihtsalt kui Milvi pensionile või vanadekodusse saatmist.
Armas Kairit, palun ära rohkem mitte midagi ütle.
Mõni võib-olla tõesti arvab, et Milvile on parem kui ta nüüd oma edasise elu õnnetult kuskil Malluka aianurka ehitatud
aedikus kössitab (sest vabalt ringi joostes aeda üles kündma kipub nii nagu ühele toredale notsule see kombeks on), selle
asemel et Ranna Rantsos oma pensionipõlve teiste sigade seltsis pidada saaks.
Sina oled vist üks neist, vabandust
väljenduse pärast, minu jaoks mitte
just arukamaid inimesi.
Kes ennast halvasti ei tunne kui peab
oma kodulooma ära andma, kes unistas
väiksest armast kutsikast või
kassipojast ja tahtis endale seda nii
väga, sest NO NII NUNNU ON ju – selle
rolli ka see kutsikas ja kass ju
täidab niikaua, kui ta suureks
kasvab. On selge, et see pole enam
seesama armas kassi või koerapoeg,
sest nüüd ta on ju umbes 2x suurem ja
ei näe enam ju nii nunnu välja.
Milleks piinata kodulooma, kes nüüd
ei ole enam nii nunnu ja teile ei
meeldi ja meelehärmi valmistab..
Lihtsalt anname ta nüüd ära.
Ma ei taha ette kujutadagi, kui palju
oled sa kuskil sotsiaalmeedias
postitusi teinud teemal, et annan
looma ära ja jutt on nii armas ja
tore ja hea.. Loomulikult võtad
hiljem jälle kutsika ja suureks
saades – krt, ei meeldigi enam –
anname ära.
Mul läheb süda pahaks sellise
mõttelaadiga inimeste pärast.. aga
kahjuks seda muuta ei ole võimalik.
Pole kunagi sellist asja teinud. Erinevalt Mallukast. Aga kes oled üldse sina teda hukka mõistma? Mine ütle talle seda siis
juba näkku, et temasugused, kes kodulooma aksessuaariks võtavad, tema kasvatamiseks aega ei leia ja siis paari aasta pärast
(kui enam nii nunnu ei ole) ära annavad, sul südame pahaks ajavad.
Inimene… See oli Sulle, mitte Mallukale.
Tasub korralikult lugeda.
Mis mõttega mulle seda oma vingumist kirjutad? Mina ainult lohutan teda ega käituks ise kunagi koduloomaga nii,
et hoiaks teda päevad otsa aedikus kuna pean lillepeenart elusolendist ja pereliikmest tähtsamaks. Mallukas
annab praegu ära oma kunagist mängukanni kes nüüd enam nii nunnu pole ja viimasel ajal rohkem koormaks on
osutunud.
On sul nii palju julgust, et teda otse kritiseeriksid või on turvalisem rünnata teisi kommentaatoreid, kes imelikul
kombel on valmis olema oma koduloomaga nii heas kui ka halvas?
Kallis Kairit, ma tõepoolest annan ära enda looma. Kui ma praegu jääksin selle teooria juurde, et kas “heas või halvas” siis ma ju hoiaksin teda siin edasi. See aed ei ole minu isiklik, nagu ma ütlesin, on mul jumala suva, kas muru on üles küntud ja kas me saame siin maasikaid kasvatada.Paraku ei ela ma üksi ja pean ka teiste soovidega arvestama. Ämm ja Kardo jälle ei taha, et nende hoolega tehtud aed üles küntud saab.
Ja Kairit, miks sul siis ei ole julgust oma täisnime alt mulle neid sõnu öelda :)?
Kuna Ande elab koos oma loomadega minust mõned kilomeetrid eemal saame lastega siis Milvile külla minna. Mu nelja aastane
ikka vahest istub minuga arvuti taga ja vaatab suurte silmadega su põrsakest ja ütleb, et tahaks teda kallistada 😀 Ranna Rantsos
on Milvil nii karvaseid kui sulelisi sõpru ning väga palju maad kus oma sea tegusid korda saata. Ande korraldab ka palju üritusi kus
kõik saavad loomi käega katsuda ja lähedalt näha, seega ei jää ka paidest ja silitustest seal väheks 😀
Pole põhjust kurvastada, seake kasvas suureks ja
läheb iseseisva elu peale lihtsalt. Õige otsus, väga
tubli!
Ainuke asi, miks sa enda peale kuri pead
olema on see, et sa ei teinud seda juba varem!
Kindlasti sai Milvi rohkem inimese lähedust,
kui mõni farmis kasvav siga. Ikkagi ju kogu aeg
teiega koos. Samas igal seal on oma sigadused.
Ta ihkab teistsugust elu. Ma arvan, et lauta
pidama hakata on teil keeruline. Ma usun, et
Milvil on tore elu ees ja armsad mälestused
soojast perekonnast. Loodame ainult, et sul ei
tule pähe lehma võtta 😀
Tubli!
Tunnistad, sul on kahju ja noo jumal tänatud, et lõpuks mõistuse pähe võtsid – loomake saab elada nii nagu temale kohane! 🙂
Mul on selle üle vaid hea meel!
Milvile uus kodu maal ~ ainuõige otsus 🙂 !
SEA võtmine toaloomaks ~ väga mõtlematu otsus 🙁 !
Ära põe ~ ammu oli selleks aeg juba !
Siga võib ju Su blogi piltidel megalahe tunduda aga ma isegi
Ei taha teada millise põrgu pidid (kuigi Sa ju pohhhuist 😉 )temaga koos elades läbi elama .
Siga on ja jääb ikkagi seaks , ei ole ta ei kiisu ega kutsu !
Loodame ,et Milvi lugu (positiivse lõpuga küll ) ON TEiSTELE ÕPETUSEKS !
Oeh, kurb :((( Aga õige otsus. Ma tegin kunagi sama
vea, et võtsin uisapäisa jänese, kelle pidin ära andma,
kui selgus, et olen allergiline jänesekarvade suhtes.
Jaa, lahtilaskmine on küll kurb aga seda eelkõige sinule ehk inimesele… aga mõtle ka nii, et Milvar on saanud elada mõnusat
inimeste elu, tubades mütata ja inimese toitu süüa ja nüüd saab elada täisväärtusliku seaelu – südamest tuhnida ja mudas rullida
ning loomulikult teiste omasugustega hängida. Ja kui ta veel neile “põlistele maakatele” oma eelmisest linnaelust õhtuti pajatab…
oo, ma kujutan ette kuidas nad kärsad pikalt ees teda ringis kuulavad ja müstilisest linnaelust und näevad 😀
Õnneks on Ande imeline naine ja tema loomad on
viimseni kõik armastatud ja õnnelikud :). Ma usun, et
Milvil on seal õnnelik elu ja peagi saate juba põssasi
paitama minna ;).
Lemmikut on alati kahju ära anda, aga minu poplt
suur austus, et sea heaolu ikkagi esikohale paned :)!
Nii, nii kahju on põrssast, Marist ja Sinust ka :'(
Mul on kaa Marist kõige enam kahju 🙁
Igati tubli oled, et julged endale seda tunnistada ! Sa vähemalt üritasid ja kindlasti ka pakkusid Milvile head kodu !!
Ära ole jah karm enda vastu… Ikka juhtub… Endal
enamvähem samasugune lugu. Mul koer, kellega
hakkama ei saa ja tunnen, et kuskil mujal oleks ta
õnnelikum. Kuskil, kus temaga rohkem vb tegeletaks.
Aga mehel mõtlemine, et “see ju MINU koer, kuidas
ma saaksin ta ära anda…” Kurb see on, aga kurvem on
see, kui loom pole õnnelik. Mul siuke tunne, et olen
pisike pubekas, kes lunis koera ja nüüd tunnistab, et
pole enam huvi või et ei saa hakkama. Aga mis teha,
kui mees on kangekaelne… Või tegelikult isekas ju-
tahab ennast säästa südamevalust, kuid ei mõtle, et
koer on õnnetu ja kuskil mujal oleks parem. Ma räägin
talle, et koeral halb meie juures, aga ta ei saa aru… 🙁
tubli et suudad tunnistada viga ning ka seda parandada 🙂 Paljud inimesed valivad nii endale kui ka
teistele valetamise karmi tõe asemel. Nüüd on küll kurb aga samas ka ju heameel, et Milvi saab sellise elu
ja olude peale nagu tal tarvis 🙂
Respekt!
Mälestused ja pildid jms , jäävad ju alati alles südamesse 🙂 Ja vaatamas ju ka hea käia peale pikka mittenägemist,
jällenägemisrõõm on ju suur 🙂 . Olete tublid ja tugevad , Ja Milvi üle on väga hea meel, saab teiste notsudega möllata 😛
Ma usun, et on kurb 🙁 Aga tegelikult on jube tore ju, Milvil hakkab nüüd elu üks tõeline seatrall olema, lusti jalaga segada ! Ma
arvan, et kui Sa Milvile külla lähed ja näed, kuidas tal on sigalahe elu, siis te saate koos rõõmustada 🙂 !!!
Nii kurb on sinu lugu lugeda. Aga
samas kiidan ka Ranna Ranšot! Ma juba
kujutan ette kui õnnelik Milvi seal
on. Ajab hobuseid ja kitsi taga ja
maa tuhnimiseks on seal ruumi kui
palju ja kindlasti ei vaadata seal
selle peale viltu! Loomade jaoks on
seal elamine tehtud nagu villas!
Tunnen sulle kaasa, oma lemmiku ära
andmine on üks valusamaid asju,
temast on saanud ju ikkagi pereliige.
Eks neid kes nüüd sinu järgi endale väikesesse
korterisse vôtsid on nii mônigi. Okei Milvil lähen
nüüd hästi, teda iotab parem tulevik, selles suhtes
langetasid sa ôige otsuse. Kuid minu süda valutab
nüüd nende pärast kes su eeskuju järgisid…kuid
nende seakesed ei saa parena elu Peale jne…kurb,
Aga mis teha.
Ma olen algusest peale kirjutanud, et KORTERIS ei ole seal mingit elu, nii et kes omale korterisse sea tassisid, ei ole küll minu süü.
Mina elasin ju Milviga korteris mingi 2 nädalat ainult.
Ja Mallukas kirjutab, kuidas ta seda või toda tegi ja siis
kari inimesi teeb järgi ja pärast tõdevad, et polnud ikka
õige otsus?
Naljakas sellist asja üldse mainida, et sinu pärast tegid
teised ka nii. Lollid on siis, et oma peaga ei oska
mõelda. Jessuke lihtsal!
Palju õnne! Läksid paljundaja õnge. Su siga
igatseb poegade saamist sama palju kui
mistahes teine loom. Ja tema organismle on
see samuti kurnav. Kas oled juba unustanud,
mis “nauding” oli rase olla? Ande on teada
tuntud paljundaja kes ainult jutu järgi oma
loomadest hoolib. Kasumit ajab taga ja seda
kasvõi loomade heaolu hinnaga.
See ei ole mingi must have, et ta PEAB seal pojad saama, ega teda selle jaoks sinna viida 🙂
Minus tekitas samuti küsimusi see:
“Ja muuseas veel üks asi, mida üks
emane notsu igatseb, on väikeste
põrsaste saamine.”
Eee. Tahaks kohe vastu näppe anda nii
lolli lause eest. Samamoodi nagu
kiisud ja kutsud igatsevad pesakondi
mille pärast varjupaigad ja
turvakodud neid umbes täis on. Eriti
irooniline, et Sa samas ise suur
turvakodude ja loomade õiguste
eestkõneleja oled..
Siga on loom. Tegutseb puhtalt
instinktide ajel. Seal ei ole taga
mingit mõtisklust: “Oh, küll tahaks
põrsaid saada, neist asjalikud sead
kasvatada ja poleks üldse paha kui
mõni neist ikkagi ülikooli läeks. Eks
muidugi see titeisu võib mõnele sel
teel saatuslikuks saada..”
Goddamit.
Mul juhtus aastaid tagasi sama lugu koeraga – kasvas üle pea ja andsime lõpuks maale ära. Siiamaani on vastik tunne selle peale
mõelda 🙁 Ja koera ka enam ei taha. Koeral peab ikka väga tugev inimene kõrval olema, kes pidevalt ennast kehtestab ja keda koer
saab karjajuhina austada. Sain selgeks, et mina seda ei ole, edaspidi piirdun kalade ja kassidega.
Aga Milvi käekäigust ootan järgmisi postitusi, tahaks juba teada saada, kuidas tal uues ägedas kodus minema hakkab!
Jah koeral peab olema keegi, kes kehtestab reeglid ja kasvatab. Näitab, mida tohib, mida mitte. Küll on, aga mööda see karjajuhi
austamise teema. Koerad ei vaata inimesi, kui karjajuhte. Samuti ei ole nende “kari” selline nagu huntidel. Puudub vastav
hierarhia. Mis enamus inimestel, kelle koer läheb üle käte, puudus paistab olevat, on järjekindlus ja oskused. Pole koerale
suudetud selgeks teha ega õpetada, ilmselt koer ka segaduses.
Väga hea otsus 🙂 ja ega ta kuhugi ära kao, pòssale saad ju alati külla minna.
Hei!
Mul on hea meel, et selline postitus tuli – kuna mul endal oli tohutu soov endale teacup pig võtta, korterisse.
Nüüd enam pole selles nii kindel ja tahtsingi Sinult nõu küsida, mis oleks õige tegu ja mis vale.
Oleme elukaaslasega Milvi suured fännid ja sellest see sea-armastuski.. Nüüd, kus näen, et korterisse ei ole siiski mõistlik
notsut võtta, siis… noh.. ma ei teagi.. Peaks vist koeraga piirduma? MA ju tahan ka, et loom õnnelik oleks.
Mõnusat päeva jätku Sulle.
Oi juudas, mul on maja ja isegi sellest jääb väheks. Ma ausalt soovitan siga ainult siis võtta, kui sa suudad endale käsi südamel vanduda, et sa viitsiksid ja saaksid 3-4h päevas temaga tegeleda.
Õige otsus, tubli! Ma oma koduloomakampa vaadates mõtlen tihti Sinu ja Milvi peale, et oled ikka üks vapper inimene, et nii
suure loomaga hakkama saad. Ilmselt sa Milvit võttes eeldasid, et ta on väike toas peetav notsu, mitte täissuuruses siga. Küll aga
usun, et Milvil oli tore nii Teie juures kui saab olema ka uues kohas. Ma usun, et Milvil poleks boyfriendi vastu midagi 😀 Loo
moraal on jah ilmselt eeltöö tegemine, aga kuidas siis inimene muidu õpib kui ikka oma vigadest. Ma loodan, et keegi õpib antud
juhul ka Sinu vigadest ja pole see kogemus asjatu 🙂
Loen ja lasen nutta.. ?
Isegi minul tuli pisar silma, kui
lugesin. Kurb on oma lemmikloomaga
hüvasti jätta, aga tegite kindlasti
õige otsuse!
:((
Ande ja tema suur kamp ja veel suurem kamp
loomi. Oeh, nad on kohe väga supper inimesed.
Igaljuhul on mul Milvi üle heameel, et ta saab
nii lahedasse seltskonda 🙂
Mul ka 🙂
Anna andeks, et ma nii egoistlikul
kombel oma mure sinu ette laiali
laotasin, kui sul on veel suurem mure
hingel 🙁 Pea vastu!!! 🙁
Eks sea võtmine oli natuke mõtlematu otsus tõesti, aga see on ilmselgelt viimane asi, mida sa praegu kuulda tahad. Me kõik teeme
vahel rutates otsuseid. Ja eks sul oli ka arvamus, et see loom NII suureks ei kasva. Ma olen üsnagi kindel, et seal rantšos on Milvari
elu vabam ja lõbusam, sest nagu sa ütlesid, on ta teie juures juba nagu vang. Alati on hirrrmusraske selliseid otsuseid teha ja sinu
puhul on näha, et sa ei anna ju teda ära ka nö lambist. Sul on suur süda ja tunned ennast tegelikult ju õnnetult, seega pole mitte
kellegi asi sulle teha etteheiteid. Me kõik eksime.
Õige otsus. Tubli oled! 🙂
Hei
Olen ise pärit Läänemaalt ja tean ka Ranna Rantšot. Usun, et see oli ainuõige otsus üldse mida vastu võtta. Nii, et muretsemiseks
ma usun, et pole põhjust. On teil natuke murevabam ja mitte nii- appimahoiansigavangis tunne ja on ka Milvil kindlasti mõnusam
elu. Ande Arula praktilist elab loomade nimel ja teie seal saab kindlasti fantastiline elu olema 🙂 Edu Milvile 🙂
Aitäh julgustamast :))!
Väga õige otsus, ära ole enda vastu nii karm!
Paraku pean olema, ise olin nii mõtlematu!
Mina olen ka Ranna Rantšost ainult head kuulnud ja usun ka, et see otsus on igati õigustatud! Pea vastu ja ilusat elu Milvikesele
seal teiste notsudega 🙂
Sa oled nii tubli, et sellise otsuse vastu võtsid! 🙂
No aitäh, aga nii hirmus kahju on ikka 🙁 Minu milvjootin :(((
Minul oleks lihtsalt üks soov ja lootus: palun võta sellest kogemusest õppust.
Nagu öeldud, loomulikult võtan. Never ei võta ma enam endale niimoodi looma. Also Kardo ei luba ka 🙁
Eks kergekäeliselt hukka móista ole kerge aga
kes viitsivad asjasse süveneda saavad aru,et
maailm ei ole must ja valge aindja teatud
otsuseid tuleb vastu võtta looma heaolu
nimel..Inimesed ju õpivad vigadest:) usun et
Milvike on rahul,et saab liigikaaslaste seltsi.. 🙂
nina püsti ja saba rõngasse kül teil mõlemil
kurbus üle läheb kui Milvikese silmad korda
saavad ja ta rõõmsalt kuskil ringi songib 🙂
Ausõna õpin vigadest! Enne rääkisin pidevalt, kuidas tahaks endale koera. Nüüd mõtlen küll, et kas minust on ikka suurt koeraga jalutajat ja äkki peaksin ma kunagi tulevikus mõtlema hoopis täiskasvanud koerale varjupaigast, mitte kutsikat, keda mittekasvatades on sul lõpuks suur koer, kes samamoodi sulle pähe istub ja lollusi teeb.
Kahe otsaga asi. Varjupaigast võetud täiskasvanud koer küll tõenäoliselt ei näri Sul elamises pooli asju ära ja ei pissi
laminaatparketti kummi, aga väga vabalt võib olla mingi minevikust pärit psühholoogiliste probleemidega koer, kellest asja
saamine nõuab palju suuremat, tugevamat ja süstematiseeritumat tegelemist kui kutsika kasvatamine.
Jah, seda muidugi
Mina leian, et see oli õige otsus.
Las olla milvil hea elu.
Tahan väga, et oleks 🙂
Ära ole nii karm enda vastu, me kõik teeme vigu 🙂 ja tähtis on ju see, et Milvi saab palju paremasse kohta minna, kus tal on ruumi
olla 🙂
Tõsi ta on, et vigu teevad kõik. Halb on aga siis, kui sinu vead teisi mõjutavad, eriti sinu enda kodulooma, kes on osa sinu perest.
Paraku on ka Kardo ja ämm osa minu perest ja erinevalt Milvist oskavad nemad rääkida ja väljendada pahameelt, kui üks 70
kilone elukas nende aeda hävitab. Muidugi eks see ole ka mu enda süü, et paremini silma peal ei hoia ja… Okei, läheb ikka
suuremat sorti endasüüdistuseks kätte ära.
ma arvan, et sa tegid õige otsuse, mõelda tuleb ju ennekõike looma heaolu peale, mitte selle peale mida õelad inimesed selle kohta
rääkima hakkavad! Ma tean, et looma ära andmine on raske otsus.
Jah, ma ise mõtlesin ka, et siinkohal on eelkõige tähtis see, kuidas Milvi ennast tunneb, mitte see, mida teised minust arvavad. See
on vägagi teisejärguline ja ma üritan ikka nii teha, et Milvil vaid parem elu oleks.
Oeh, ma ise ei salli mitte ühtegi kodulooma,
aga isegi minul hakkas kurb. Aga olen kindel,
et seal on Milvil tõesti parem ja teie saate
külas käia.
Kindlasti hakkame tal külas käima. Varsti ju Mari ka suurem ja saab rohkem ilmaasjadest aru, siis saame talle ju öelda, et lähme
oma notsule külla ja talle pilte näidata jne 🙂
Aga kurb on külll 🙁 Nutan nagu loom
Milvil on seal kindlasti väga tore kuna pererahvas seal
on supper!!
Ma ise ei ole seal veel kunagi käinud, aga nii palju kui ma lugenud ja kuulnud olen, siis seal on tõesti üks loomi armastav kamp koos
ja Milvi eest hoolitsevad nad kindlasti väga hästi ja paremini veel, kui mina seda teha oskasin.
On positiivne, et ei valita kergemat lahendust ja… vaid
otsitakse uus sobilik kodu ja ehk siis pidigi kõik nii
minema! 🙂
Oleks vaid rohkem selliseid inimesi kes uue kodu otsivad
ja tahavad sõbrale parimat.. mitte ei jäta kuhugi metsa või
tänavale saatust ootama. Otsus on raske, aga sa oled
tubli! 🙂
Issand, muidugi ma ei hakkaks Milvit metsa või tänavale jätma. Kõik teavad nagunii kus ta elab :D:D Aga nali naljaks, see on üldse mingi teine ekstreemne pool, inimesed, kes oma looma kuskile hülgavad, see on küll haige.
Ma ei usukski seda sinust, mõtlesin pigem
neid kes oma koeri ja kasse hülgavad. ELS
vabatahtlikuna ilmub neid meile nii palju kus
taas keegi kodu otsimas. Suudaks ka teised
olla hoolivad ja otsida sõbrale see uus.. ei
suuda vist keegi neile seda selgeks teha.
Milvil saab kindlasti tore olema ja lisaks ka
mitu sõpra kellega koos saab sigadusi teha! 😉