KURB ON OLLA LOOMAD MILVI

halvad(?) uudised

16. juuli 2015

Oeh, mul on teile üks jutt, mida ma olen nii kaua ignoreerinud isegi enda peas, rääkimata siis teile välja rääkimisest. Aga ma proovin ja alustan kuidagi otsast peale. Ma loodan, et te mõistate mind, selle asemel, et mind hukka mõista, sest seda teen ma ise juba parajal kombel.

Aga asjast siis. Ma alustan kohe pauh selle välja ütlemisega, et selle suve jooksul saab väike(?) Milvi endale uue kodu Läänemaal, Ranna Rantšos (LINK). Nii õudne on seda isegi kirja panna, mul tulevad kohe pisarad silma ja nii kahju hakkab, aga seda, et kas kahju on Milvist või endast või meist kõigist, seda ma praegu öelda ei oska.

Igatahes on see see koht, kus ma tõstan käed ja ütlen, et ma olen süüdi. Ma ei saa hakkama seakasvatamisega. Ma olen selline juba, et enne teen ja siis mõtlen. Mis te arvate, kui palju olin ma uurinud enne sigade kohta, kui ühe endale koju tassisin? Vastus on, et pea mitte üldse. Rääkimata sellest, et ma temast midagi ei teadnud, tõin ma ta ka parajasse tobuvapohusse. Kõigepealt paariks nädalaks õismäe korterisse, seejärel remondijärgus majja, kus vaene siga pidi kas ühes toas kinni olema, või esialgu siis aias, mille ta kohe üles kündis. Minul oli aiast küll suva, aga Kardol ja ta emal ei olnud kohe sugugi.

9

Nõnda ehitati Milvile aedik, kus notsu enamik oma aega veetis. Kuni lõpuks remont valmis sai ja tali tuli, sai Milvi hakata normaalselt “inimese kombel” toas olema, aga mis elu see on ühele seale, kes tahab ringi joosta ja tuhnida ja põhkudesse pesa teha? Ei miski eks. Lisaks sellele selgus, et vaesel Milvil on kassiallergia. Jah, just sellel hetkel, kui mul oli kodus umbes 8 kassi. See väljendus siis selles, et esiti hakkasid silmad vett jooksma, hiljem juba mädanema.

Nendest seikadest Tallinna arstidega olen ma juba rääkinud ja lõppkokkuvõttes võin öelda, et siiani pole arstid suutnud välja mõelda lahendust, kuidas Milvi silmi 100% korda saada, sest süsti nad talle teha ei suuda ja tabletti sigadele anda pole lihtsalt võimalik.

Nii see aeg edasi läks. Kardo muudkui korrutas, et Mallu, me peame Milvile uue kodu leidma, tal ei ole siin hea olla ja mina muudkui ignoreerisin seda, sest kuidas ma annan OMA sea ära. Rääkimata sellest, kui mitu korda olen mina inimesi maha teinud, et nad kergekäeliselt oma looma lihtsalt ära annavad. Ma ei tahtnud olla see inimene! Ma ei taha siiani, aga kahjuks on mu käed seotud.

Ma ei ole Milvit õigesti kasvatanud ja temast on saanud ülbik, kes inimesi naksab, Mari nahhaalselt ümber lükkab ja ta toitu ära võtab. Ta ei ole kuri, aga ta on lihtsalt ülbe ja see muuseas olla sigadel väga tavaline iseloomuomadus. Selle jaoks, et nad oled toredad ja tublid notsud, tuleb neile päevast pühendada tunde ja tunde ja tunde. Mida meie muidugi teinud ei ole. Ja kuna Kardo ei taha, et Milvi ta aeda enam üles songib, siis saab Milvi olla aias ainult siis, kui keegi teda kullipilguga vaatab. Aga noh, üsna raske on kullipilguga vaadata nii Mari kui ka Milvit. Ja no mind teades, unustan ma nagunii nad mõlemad ära ja tulen “korraks” tuppa nt sööki tegema, kui ühel hetkel avastan, et Mari on kaelani vihmaveetünnis ja Milvi sööb usinalt juba teist maasikapeenra vaokest.

Muidugi ei ole asi ainult selles paganama peenras, vaid selles, et Milvi istubki nüüd kas toas või aedikus ja Kardo ütles mulle ükspäev jumala õigesti, et tal on tunne, et meil on mingi vang kodus. Suht ongi. Mis siis, et me temaga ka jalutamas käime, aga kindlasti mitte nii tihti kui peaks ja…

I’ve fucked up. Ma olen süüüüüüdi selles, ma tean, et ma olen süüdi, aga Milvi ei saa ju ometi veel 15-20 aastat minu väikeses seaaedikus kannatada, sest mina ei taha oma viga tunnistada ja oma “maine säilitamise” nimel jätta vaest notsut kuskile üksinda igavlema. Tunnistan, et just see “ah, võttis väiksena põrsa ja kui ta suureks sai, siis enam ei taha” jutud, mis nagunii tulevad, hoidsid mind enne seda otsust tegemast. Ma ei tahtnud, et inimesed teaksid, et ma feilisin. Ma tahtsin, et me elaksime õnnelikult oma notsuga ja kõik oleks korras, aga no. Puudu on ainult üks õnnelik notsu.

1

Ja jälle taaskord Milvi silmade pärast muret tundes sain ma ühendust Ranna Rantšo omaniku Ande Arulaga, kes mulle nagu naksti seletas, et kuidas sigadele süsti tehakse, kuidas paljud arstid sigadest tegelikult suurt midagi ei tea ja…lõpuks pakkus ta, et kuna tal ju ei ole vahet, kas tal on näiteks neli või viis siga, siis võiks ta Milvi vabalt enda juurde kostile võtta, sest sigadele olevat väga oluline teiste liigikaaslaste seltskond. Ja muuseas veel üks asi, mida üks emane notsu igatseb, on väikeste põrsaste saamine. Ka see võimalus on Milvil Ranna Rantšos olemas.

Ja ma hakkan tal ju külas käima ja….Okei, ma juba röögin nutta nagu mingi loll, nagu Milvi oleks surnud või midagi. Aga ma TEAN, et see on Milvi suhtes õige otsus. Milvi saab olema paljude seasõpradega ja võib-olla leiab endale seapeika ja saab temaga seapoegi ja elab nii õnnelikku elu. Ja kui ma talle külla lähen, siis ma viin talle kohupiima ja avokaadot, et teda üllatada ja sügan teda tunde kõhu alt ja…

Oeh. Ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen väga-väga õnnetu, et ma nii mõtlematu otsuse kunagi tegin. Ma muidugi ei kahetse seda aega, mil meil Milvike oli, aga ma kahetsen, et ma ei mõelnud seda paremini läbi. Siga ei saa olla õnnelik, kui ta ei saa piisavalt tegelemist ja ruumi ja seltskonda. Ma tahan lihtsalt Milvile parimat ja ma usun, et Ranna Rantšo on see koht, kus ta saab elada nii head elu, nii kauaks, kuni talle seda antud on.

Lähen kahman nüüd Milvi kaissu ja nutan natukene. Ärge siis mind väga sõimake, ma juba vihkan ennast nii ehk naa.

DSC_3966

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

98 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply a 23. september 2015 at 20:43

    Kuidas Milvil läheb? Nägin täna Nõmmel ühte, arvan, et sinu oma?:D

    • Reply Mallukas 23. september 2015 at 22:44

      Minu oma on minu aias :D

  • Reply Kari 17. juuli 2015 at 17:38

    Ma juba kartsin, et jutt tuleb midagi siukest et Milvi
    haige raskelt ja tileb magama panna, aga jumal tänatud
    ei tilnud.
    Eks raske on ikka, aga Milvi jääb igavesti teie
    südamesse.

  • Reply Svea 17. juuli 2015 at 11:54

    Ranna Rantšo on lahe koht!

  • Reply K. 17. juuli 2015 at 08:49

    Loodan, et sa koera nüüd võtma ei hakka. Mina olen täielik koerainimene ja üks koer suri vanadusse paar aastat tagasi, võtsin
    nüüd uue kutsika. Ja, oh, mida ma tänaval näen. Tulevad emad oma väikeste 1-3-aastaste lastega juurde, ei küsi ka, kas tohib
    üldse paitada. Tulevad kohe jooksuga nunnutama ja siis veel need emad ütlevad, et oi kutsikad on ikka nii armsad nagu väiksed
    kaisuloomad ja samal ajal küsivad oma paariaastaselt: “Kas tahaksid ka sellist nunnut? Tahad jah? Varsti ehk võtamegi, vaat kui
    kena sul siis temaga mängida”.
    Samal ajal nad aga ei tea absoluutselt, mida kutsikas tähendab. Kutsikas muutub väga ärevaks, kui lapsed ümberringi
    jooksevad. Lapsed kipuvad neid tõmbama, tirima ja siis kutsikas hakkab hüppama ja näksama ja oi siis on ju kutsikas paha ja
    tihti peale antakse ta jälle uude koju, halvemal juhul jäetakse kuhugi metsa või tänavale.
    Ja räägi palju tahad, ega need inimesed enne ikka aru ei saa, kui juba hilja :(

    • Reply Mallukas 17. juuli 2015 at 09:16

      Kunagi elus tahaks koera küll, aga nagu öeldud, siis mul enam loomavalikuid teha ei lasta, peab ootama, millal härra arvab, et õige aeg on

      • Reply allukas 17. juuli 2015 at 10:40

        Aga oleme ausad – seljuhul teeb Kardo ju väga õigesti. Tõesti ei tasu lasta inimesel selliseid valikuid teha, millega ta päris ise
        hakkama ei saa.

        • Reply Mallukas 17. juuli 2015 at 11:32

          polegi ju väitnud, et ta valesti teeb

  • Reply Mia 16. juuli 2015 at 23:11

    Ma arvan, et kõike arvestades oli see teil parim otsus :) Ära liiga karm ka ole enda vastu Mallukas, kõik teevad uisapäisa otsuseid,
    sellel oli vähemasti hea lõpplahendus :)

    • Reply Andrea 17. juuli 2015 at 22:13

      Mis asi see uisapäisa otsus on, mida
      kõik teevad? Mina saan aru nii, et
      see on see otsus, mis tehti
      mõtlematult, see tähendab seda, et ei
      osatud või ei tahetud ennast
      otsustamiseks vajalikuga kurssi viia.
      Minu meelest ei ole ok, et ongi nii,
      et kõik teevad uisaäisa otsuseid, mis
      hea õnne korral heade lahendustega
      päädivad. Uisapäisa otsustuseid
      tehakse elus, aga see ei ole ok,
      sellest tuleb välja kasvada ja oma
      tegemiste eest vastutus võtta. Elu
      üllatab ka niisama, milleks
      ootamatusi endale juurde korraldada
      nn uisapäisa otsustega?

      • Reply Mia 17. juuli 2015 at 23:54

        Mida see Mallukas siis praegu teeb kui mitte ei võta vastutust oma tegude eest? Vastutus on võetud ja olukord on
        lahendatud, ma ei näe kuskil siin erilist probleemi. Elus tuleb kõike ette ja ma arvan, et alati tuleks näha olukorras positiivset
        mitte ohkida ja otsida vigu.

        • Reply Andrea 18. juuli 2015 at 23:34

          Sul on vastusest väga pealiskaudne
          arusaam – saan jamaga hakkama, olude
          sunnil hüüan appi (sest elus tuleb
          kõike ette) ja kuskilt tulebki keegi
          ja aitab välja. Ning hopsti,
          vastutus ongi võetud, lahendus
          leitud. Kui Sina peaksid näiteks
          uppuja päästma, kas Sa siis ka arvad,
          et uppuja oli see, kes olukorra
          lahendas ja vastutuse võttis?

  • Reply Andrea 16. juuli 2015 at 23:01

    Arvan, et enamus neist, kes kiidavad
    Sinu otsust Milvi ära anda, on vist
    need inimesed kelle meelest ei ole
    siga lemmikloom, st siga kuulub
    lauta, kuhugi maakohta ja tallu.
    Nende meelest ongi Su otsus õige,
    sest Mallukas ei ole ju ometi mingi
    seakasvataja,. Mina kiidan ka seda
    otsust, aga teen seda sellepärast, et
    Sa Mallukas näid olevat ise veel
    päris titt, sest kogu see postitus on
    ju peamiselt Sinu emotsioonidest ehk
    siis sellest kuidas Sina ise oma
    tunnete ja sellega mida Sinust
    arvatakse (mitte Milvi heaoluga)
    hakkama saaksid. See ongi väga noore
    inimese lähenemine asjadele, kus
    teiste olendite eest vastutust võtta
    veel ei osata, sest esmalt on vaja
    aru saada endast. Kardo ja tema ema
    on vist pidanud päris palju vaeva
    nägema Sinu seakasvatuse pärast, aga
    soovin kõike head Sulle, Sinu perele
    ja Milvile.

    • Reply Mall 17. juuli 2015 at 14:30

      +1

    • Reply Karina 17. juuli 2015 at 15:40

      Mina küll ei arva, et Mallukas sellepärast mingi “titt” on. Kuigi ma Marianni isiklikult ei tea, siis niipalju, kui blogi lugenud olen,
      arvan ma , et ta poleks kindlasti oma looma ära andnud, kui poleks temale leidnud sobivat kodu. Ta võib ju veidi tuulepea olla, aga
      päris südametu ta siiski ei ole. Aga seekord mina ütleks küll, et Milvi sai endale uue hea kodu. :)

  • Reply Kaie 16. juuli 2015 at 20:56

    Kui inimene suudab tunnistada enda vigu ja teha vastavalt sellele parandusi, siis on ta arenemisvõimeline ja igati tugev inimene.

  • Reply krk 16. juuli 2015 at 20:07

    Ei taha kõlada nagu targutaja, AGA (
    :D )… ega koeraga väga teistmoodi
    pole. Võib-olla küll see, et ta
    kiindub inimestesse rohkem ja tahab
    rohkem lähedust (on sülle tõstes
    rahul, mitte ei pista karjuma :D),
    aga enamus koeri tahavad samuti
    päevas suuremat ringi käia kui üks
    tavaline koduaed suudab pakkuda.
    Nii et kui koera valimiseks läheb
    kunagi, siis mõtle selle peale ja
    aruta mõne koeratreeneri või
    kasvatajaga, milline tõug sinu
    harjumustega kõige rohkem võiks
    sobida. Kui varjupaigakoera tahad,
    siis ka neil on piisavalt erinevad
    iseloomud, millest loodetavasti
    varjupaigatöötajad oskavad rääkida ja
    soovitada.
    Sest see “ma muidu vahin telkut 2h
    päevas ja lasen lebo, aga kui koer
    tuleb, käin temaga iga päev
    jalutamas” on lihtsalt ilus
    muinasjutt. Aga on täiega koeri, kes
    tahavad päev otsa lebo lasta, peaasi,
    et perega koos on.

    • Reply Minna 16. juuli 2015 at 22:15

      Ma olen sinuga 100% nõus, et isegi koer vajab palju
      tegelemist, rääkimata siis iseloomuga notsist.
      Sellepärast ei võta ma endale ka koera, sest mina olen
      just see diivanil vedelema, kes vist näruse ilmaga
      laseks koera lähima puu juurde jalga kergitama ja
      olekski kõik.

  • Reply Katrin 16. juuli 2015 at 19:46

    Olen ise kahe sea omanik, üks on seitsmene ja teine kolmene. Enda kogemusest võin öelda, et nn minisead kasvavad
    täiskasvanuks alles 2-3 aastaga. Nii et sinu Milvi kasvab ilmselt veel suuremaks. Minu noorem siga on samuti must emane ja
    ilmselt pärit samast talust kust Milvi. Sain ta omale peale seda kui ta oli kolm korda omanikku vahetanud – käis korterist
    korterisse kus temaga hakkama ei saadud. Kui ta minuni jõudis oli ta psüühika üsna häiritud ja nii suureks sõbraks kui oma
    vanema seaga pole temaga saanud. Lisan veel et ärge inimesed võtke omale siga kui teil pole vähemalt hektarit maad ja ta pole
    teile tähtsam kui lilled ja peenrad. Minu aed on tehtud seakindlaks – kõik on tõstetud peenardes või on peenrad kiviaiaga
    ümbritsetud, sead saavad vabalt liikuda metsas, viljaaias, rohumaal, tiigi kõrval olevas mudaaugus, lisaks on neil aias mõlemal
    oma maja – nad elavad suht iseseisvat elu. Ja see kõik on võimalik tänu sellele et mul on suur maalapp ja selle ümber on kindel
    võrkaed.

    • Reply Kairit 16. juuli 2015 at 20:29

      Milles see häiritud psüühika seisnes? Kas arvad et Milvi võib ka olla häiritud psüühikaga lugedes Malluka siinset kirjeldust?

      • Reply Katrin 16. juuli 2015 at 21:31

        Täiskasvanud sea iseloomu määrab ilmselt mitu komponenti, esiteks ongi osad sead agressiivsemad, ülbemad ja inimeste
        mõistes pahatahtlikumad kui teised; teiseks peab seal olema juba põrsana üks kindel peremees kes siis temaga tegelema
        peab (noored sead on väga aktiivsed, hiljem on nad ikka tunduvalt rahulikumad). Seal peab olema oma koht kus ta saab
        rahus olla, mitte et keegi tuleb teda tüütama või ära ajama. Minu nooremal seal ongi see probleem et teda on vist
        karistatud ja pidevalt ära aetud oma pesast/kohast (ta on minu juures väga oma territooriumi kaitsev ja selle suhtes
        agressiivne – teda ei tohi oma pesas/kuudis isegi mitte paitada, muutub agressiivseks). Ja kolmandaks need nn minisead
        on aretatud osaliselt metsikutest sigadest ja nad ongi metsikud. Vanemana nad muutuvadki isepäisemaks – võivad
        naksata ja inimesi pikali joosta. Lapsi ei julgeks ma elusees sigadega omapead jätta (endal lapsi pole, aga külas käib sageli
        väikseid lapsi). Milvi on lihtsalt täiskasvanud seaks saamas ja loomulikult soovib ta suuremat territooriumi.

        • Reply Kairit 16. juuli 2015 at 22:13

          Väga hea ja põhjalik seletus.

  • Reply Birgit 16. juuli 2015 at 19:30

    Mul oli juba ammu tunne, et varsti selline samm tuleb…
    Aga arvan ka, et see kõigi huvides õige otsus!
    Milvi saab tuhnida palju süda lustib ja ei pea aedikus kinni olema.

  • Reply Lonni 16. juuli 2015 at 19:16

    Ma juba ammu oootan. et millal sa seda teed. Õige tegu.

  • Reply Mall 16. juuli 2015 at 19:02

    Oeh jah… Ise teed jobu teo ja mangid selle nii, et oled
    jube suure sudamega heategija ja norid veel kiitusi ka?

    Kõva loomasober

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 20:32

      Mida mul siin mängida? Mis moodi ma sinu meelest seda oleks pidanud ütlema siis?

  • Reply Sandra 16. juuli 2015 at 16:56

    Lõpuks ometi tunnistad oma viga ja annad
    põrsa ära.Väga tubli tegu!

  • Reply Kairit 16. juuli 2015 at 16:39

    Sa ei peaks ennast selle pärast halvasti tundma. Sa unistasid koduseast ja tahtsid teda endale nii väga – selle rolli täitis Milvi ju
    kenasti ära nii kaua kui huvitav oli vaadata teda suureks sirgumas. On selge, et ta pole enam see armas notsu kelle te kunagi
    võtsite ja milleks piinata ennast asjatult koduloomaga, kes viimasel ajal rohkem probleeme kui meelehead valmistab. Võta seda
    lihtsalt kui Milvi pensionile või vanadekodusse saatmist.

    • Reply Imbi 16. juuli 2015 at 18:05

      Armas Kairit, palun ära rohkem mitte midagi ütle.

      • Reply Kairit 16. juuli 2015 at 18:32

        Mõni võib-olla tõesti arvab, et Milvile on parem kui ta nüüd oma edasise elu õnnetult kuskil Malluka aianurka ehitatud
        aedikus kössitab (sest vabalt ringi joostes aeda üles kündma kipub nii nagu ühele toredale notsule see kombeks on), selle
        asemel et Ranna Rantsos oma pensionipõlve teiste sigade seltsis pidada saaks.

    • Reply Armas Kairit 17. juuli 2015 at 16:58

      Sina oled vist üks neist, vabandust
      väljenduse pärast, minu jaoks mitte
      just arukamaid inimesi.
      Kes ennast halvasti ei tunne kui peab
      oma kodulooma ära andma, kes unistas
      väiksest armast kutsikast või
      kassipojast ja tahtis endale seda nii
      väga, sest NO NII NUNNU ON ju – selle
      rolli ka see kutsikas ja kass ju
      täidab niikaua, kui ta suureks
      kasvab. On selge, et see pole enam
      seesama armas kassi või koerapoeg,
      sest nüüd ta on ju umbes 2x suurem ja
      ei näe enam ju nii nunnu välja.
      Milleks piinata kodulooma, kes nüüd
      ei ole enam nii nunnu ja teile ei
      meeldi ja meelehärmi valmistab..
      Lihtsalt anname ta nüüd ära.

      Ma ei taha ette kujutadagi, kui palju
      oled sa kuskil sotsiaalmeedias
      postitusi teinud teemal, et annan
      looma ära ja jutt on nii armas ja
      tore ja hea.. Loomulikult võtad
      hiljem jälle kutsika ja suureks
      saades – krt, ei meeldigi enam –
      anname ära.

      Mul läheb süda pahaks sellise
      mõttelaadiga inimeste pärast.. aga
      kahjuks seda muuta ei ole võimalik.

      • Reply Kairit 17. juuli 2015 at 21:25

        Pole kunagi sellist asja teinud. Erinevalt Mallukast. Aga kes oled üldse sina teda hukka mõistma? Mine ütle talle seda siis
        juba näkku, et temasugused, kes kodulooma aksessuaariks võtavad, tema kasvatamiseks aega ei leia ja siis paari aasta pärast
        (kui enam nii nunnu ei ole) ära annavad, sul südame pahaks ajavad.

        • Reply Armas Kairit 17. juuli 2015 at 21:52

          Inimene… See oli Sulle, mitte Mallukale.
          Tasub korralikult lugeda.

          • Kairit 18. juuli 2015 at 11:45

            Mis mõttega mulle seda oma vingumist kirjutad? Mina ainult lohutan teda ega käituks ise kunagi koduloomaga nii,
            et hoiaks teda päevad otsa aedikus kuna pean lillepeenart elusolendist ja pereliikmest tähtsamaks. Mallukas
            annab praegu ära oma kunagist mängukanni kes nüüd enam nii nunnu pole ja viimasel ajal rohkem koormaks on
            osutunud.

            On sul nii palju julgust, et teda otse kritiseeriksid või on turvalisem rünnata teisi kommentaatoreid, kes imelikul
            kombel on valmis olema oma koduloomaga nii heas kui ka halvas?

          • Mallukas 18. juuli 2015 at 13:34

            Kallis Kairit, ma tõepoolest annan ära enda looma. Kui ma praegu jääksin selle teooria juurde, et kas “heas või halvas” siis ma ju hoiaksin teda siin edasi. See aed ei ole minu isiklik, nagu ma ütlesin, on mul jumala suva, kas muru on üles küntud ja kas me saame siin maasikaid kasvatada.Paraku ei ela ma üksi ja pean ka teiste soovidega arvestama. Ämm ja Kardo jälle ei taha, et nende hoolega tehtud aed üles küntud saab.

          • Mallukas 18. juuli 2015 at 13:35

            Ja Kairit, miks sul siis ei ole julgust oma täisnime alt mulle neid sõnu öelda :)?

  • Reply siiri 16. juuli 2015 at 16:16

    Kuna Ande elab koos oma loomadega minust mõned kilomeetrid eemal saame lastega siis Milvile külla minna. Mu nelja aastane
    ikka vahest istub minuga arvuti taga ja vaatab suurte silmadega su põrsakest ja ütleb, et tahaks teda kallistada :D Ranna Rantsos
    on Milvil nii karvaseid kui sulelisi sõpru ning väga palju maad kus oma sea tegusid korda saata. Ande korraldab ka palju üritusi kus
    kõik saavad loomi käega katsuda ja lähedalt näha, seega ei jää ka paidest ja silitustest seal väheks :D

  • Reply Hedvig 16. juuli 2015 at 15:39

    Pole põhjust kurvastada, seake kasvas suureks ja
    läheb iseseisva elu peale lihtsalt. Õige otsus, väga
    tubli!

  • Reply katri-Helena 16. juuli 2015 at 15:16

    Ainuke asi, miks sa enda peale kuri pead
    olema on see, et sa ei teinud seda juba varem!
    Kindlasti sai Milvi rohkem inimese lähedust,
    kui mõni farmis kasvav siga. Ikkagi ju kogu aeg
    teiega koos. Samas igal seal on oma sigadused.
    Ta ihkab teistsugust elu. Ma arvan, et lauta
    pidama hakata on teil keeruline. Ma usun, et
    Milvil on tore elu ees ja armsad mälestused
    soojast perekonnast. Loodame ainult, et sul ei
    tule pähe lehma võtta :D

  • Reply Kadi 16. juuli 2015 at 14:04

    Tubli!
    Tunnistad, sul on kahju ja noo jumal tänatud, et lõpuks mõistuse pähe võtsid – loomake saab elada nii nagu temale kohane! :)
    Mul on selle üle vaid hea meel!

  • Reply Kaidi 16. juuli 2015 at 14:01

    Milvile uus kodu maal ~ ainuõige otsus :) !
    SEA võtmine toaloomaks ~ väga mõtlematu otsus :( !
    Ära põe ~ ammu oli selleks aeg juba !
    Siga võib ju Su blogi piltidel megalahe tunduda aga ma isegi
    Ei taha teada millise põrgu pidid (kuigi Sa ju pohhhuist ;) )temaga koos elades läbi elama .
    Siga on ja jääb ikkagi seaks , ei ole ta ei kiisu ega kutsu !
    Loodame ,et Milvi lugu (positiivse lõpuga küll ) ON TEiSTELE ÕPETUSEKS !

  • Reply liina 16. juuli 2015 at 13:56

    Oeh, kurb :((( Aga õige otsus. Ma tegin kunagi sama
    vea, et võtsin uisapäisa jänese, kelle pidin ära andma,
    kui selgus, et olen allergiline jänesekarvade suhtes.

  • Reply Kat 16. juuli 2015 at 13:53

    Jaa, lahtilaskmine on küll kurb aga seda eelkõige sinule ehk inimesele… aga mõtle ka nii, et Milvar on saanud elada mõnusat
    inimeste elu, tubades mütata ja inimese toitu süüa ja nüüd saab elada täisväärtusliku seaelu – südamest tuhnida ja mudas rullida
    ning loomulikult teiste omasugustega hängida. Ja kui ta veel neile “põlistele maakatele” oma eelmisest linnaelust õhtuti pajatab…
    oo, ma kujutan ette kuidas nad kärsad pikalt ees teda ringis kuulavad ja müstilisest linnaelust und näevad :D

  • Reply Kati 16. juuli 2015 at 13:48

    Õnneks on Ande imeline naine ja tema loomad on
    viimseni kõik armastatud ja õnnelikud :). Ma usun, et
    Milvil on seal õnnelik elu ja peagi saate juba põssasi
    paitama minna ;).
    Lemmikut on alati kahju ära anda, aga minu poplt
    suur austus, et sea heaolu ikkagi esikohale paned :)!

  • Reply piret 16. juuli 2015 at 13:25

    Nii, nii kahju on põrssast, Marist ja Sinust ka :'(

    • Reply mt 16. juuli 2015 at 21:55

      Mul on kaa Marist kõige enam kahju :(

  • Reply A. 16. juuli 2015 at 13:17

    Igati tubli oled, et julged endale seda tunnistada ! Sa vähemalt üritasid ja kindlasti ka pakkusid Milvile head kodu !!

  • Reply Kelly 16. juuli 2015 at 13:12

    Ära ole jah karm enda vastu… Ikka juhtub… Endal
    enamvähem samasugune lugu. Mul koer, kellega
    hakkama ei saa ja tunnen, et kuskil mujal oleks ta
    õnnelikum. Kuskil, kus temaga rohkem vb tegeletaks.
    Aga mehel mõtlemine, et “see ju MINU koer, kuidas
    ma saaksin ta ära anda…” Kurb see on, aga kurvem on
    see, kui loom pole õnnelik. Mul siuke tunne, et olen
    pisike pubekas, kes lunis koera ja nüüd tunnistab, et
    pole enam huvi või et ei saa hakkama. Aga mis teha,
    kui mees on kangekaelne… Või tegelikult isekas ju-
    tahab ennast säästa südamevalust, kuid ei mõtle, et
    koer on õnnetu ja kuskil mujal oleks parem. Ma räägin
    talle, et koeral halb meie juures, aga ta ei saa aru… :(

  • Reply Kuskiltkaugelt 16. juuli 2015 at 13:05

    tubli et suudad tunnistada viga ning ka seda parandada :) Paljud inimesed valivad nii endale kui ka
    teistele valetamise karmi tõe asemel. Nüüd on küll kurb aga samas ka ju heameel, et Milvi saab sellise elu
    ja olude peale nagu tal tarvis :)
    Respekt!

  • Reply Evelin Merisalu 16. juuli 2015 at 13:03

    Mälestused ja pildid jms , jäävad ju alati alles südamesse :) Ja vaatamas ju ka hea käia peale pikka mittenägemist,
    jällenägemisrõõm on ju suur :) . Olete tublid ja tugevad , Ja Milvi üle on väga hea meel, saab teiste notsudega möllata :P

  • Reply Annika 16. juuli 2015 at 12:46

    Ma usun, et on kurb :( Aga tegelikult on jube tore ju, Milvil hakkab nüüd elu üks tõeline seatrall olema, lusti jalaga segada ! Ma
    arvan, et kui Sa Milvile külla lähed ja näed, kuidas tal on sigalahe elu, siis te saate koos rõõmustada :) !!!

  • Reply Kaisa 16. juuli 2015 at 12:45

    Nii kurb on sinu lugu lugeda. Aga
    samas kiidan ka Ranna Ranšot! Ma juba
    kujutan ette kui õnnelik Milvi seal
    on. Ajab hobuseid ja kitsi taga ja
    maa tuhnimiseks on seal ruumi kui
    palju ja kindlasti ei vaadata seal
    selle peale viltu! Loomade jaoks on
    seal elamine tehtud nagu villas!
    Tunnen sulle kaasa, oma lemmiku ära
    andmine on üks valusamaid asju,
    temast on saanud ju ikkagi pereliige.

  • Reply ragne 16. juuli 2015 at 12:45

    Eks neid kes nüüd sinu järgi endale väikesesse
    korterisse vôtsid on nii mônigi. Okei Milvil lähen
    nüüd hästi, teda iotab parem tulevik, selles suhtes
    langetasid sa ôige otsuse. Kuid minu süda valutab
    nüüd nende pärast kes su eeskuju järgisid…kuid
    nende seakesed ei saa parena elu Peale jne…kurb,
    Aga mis teha.

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 12:51

      Ma olen algusest peale kirjutanud, et KORTERIS ei ole seal mingit elu, nii et kes omale korterisse sea tassisid, ei ole küll minu süü.
      Mina elasin ju Milviga korteris mingi 2 nädalat ainult.

    • Reply Mari 16. juuli 2015 at 13:41

      Ja Mallukas kirjutab, kuidas ta seda või toda tegi ja siis
      kari inimesi teeb järgi ja pärast tõdevad, et polnud ikka
      õige otsus?
      Naljakas sellist asja üldse mainida, et sinu pärast tegid
      teised ka nii. Lollid on siis, et oma peaga ei oska
      mõelda. Jessuke lihtsal!

  • Reply eeringas 16. juuli 2015 at 12:44

    Palju õnne! Läksid paljundaja õnge. Su siga
    igatseb poegade saamist sama palju kui
    mistahes teine loom. Ja tema organismle on
    see samuti kurnav. Kas oled juba unustanud,
    mis “nauding” oli rase olla? Ande on teada
    tuntud paljundaja kes ainult jutu järgi oma
    loomadest hoolib. Kasumit ajab taga ja seda
    kasvõi loomade heaolu hinnaga.

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 12:52

      See ei ole mingi must have, et ta PEAB seal pojad saama, ega teda selle jaoks sinna viida :)

    • Reply lee 17. juuli 2015 at 15:50

      Minus tekitas samuti küsimusi see:
      “Ja muuseas veel üks asi, mida üks
      emane notsu igatseb, on väikeste
      põrsaste saamine.”
      Eee. Tahaks kohe vastu näppe anda nii
      lolli lause eest. Samamoodi nagu
      kiisud ja kutsud igatsevad pesakondi
      mille pärast varjupaigad ja
      turvakodud neid umbes täis on. Eriti
      irooniline, et Sa samas ise suur
      turvakodude ja loomade õiguste
      eestkõneleja oled..
      Siga on loom. Tegutseb puhtalt
      instinktide ajel. Seal ei ole taga
      mingit mõtisklust: “Oh, küll tahaks
      põrsaid saada, neist asjalikud sead
      kasvatada ja poleks üldse paha kui
      mõni neist ikkagi ülikooli läeks. Eks
      muidugi see titeisu võib mõnele sel
      teel saatuslikuks saada..”
      Goddamit.

  • Reply M 16. juuli 2015 at 12:43

    Mul juhtus aastaid tagasi sama lugu koeraga – kasvas üle pea ja andsime lõpuks maale ära. Siiamaani on vastik tunne selle peale
    mõelda :( Ja koera ka enam ei taha. Koeral peab ikka väga tugev inimene kõrval olema, kes pidevalt ennast kehtestab ja keda koer
    saab karjajuhina austada. Sain selgeks, et mina seda ei ole, edaspidi piirdun kalade ja kassidega.
    Aga Milvi käekäigust ootan järgmisi postitusi, tahaks juba teada saada, kuidas tal uues ägedas kodus minema hakkab!

    • Reply L 16. juuli 2015 at 14:47

      Jah koeral peab olema keegi, kes kehtestab reeglid ja kasvatab. Näitab, mida tohib, mida mitte. Küll on, aga mööda see karjajuhi
      austamise teema. Koerad ei vaata inimesi, kui karjajuhte. Samuti ei ole nende “kari” selline nagu huntidel. Puudub vastav
      hierarhia. Mis enamus inimestel, kelle koer läheb üle käte, puudus paistab olevat, on järjekindlus ja oskused. Pole koerale
      suudetud selgeks teha ega õpetada, ilmselt koer ka segaduses.

  • Reply Mer 16. juuli 2015 at 12:39

    Väga hea otsus :) ja ega ta kuhugi ära kao, pòssale saad ju alati külla minna.

  • Reply Liina Meow 16. juuli 2015 at 12:13

    Hei!

    Mul on hea meel, et selline postitus tuli – kuna mul endal oli tohutu soov endale teacup pig võtta, korterisse.
    Nüüd enam pole selles nii kindel ja tahtsingi Sinult nõu küsida, mis oleks õige tegu ja mis vale.

    Oleme elukaaslasega Milvi suured fännid ja sellest see sea-armastuski.. Nüüd, kus näen, et korterisse ei ole siiski mõistlik
    notsut võtta, siis… noh.. ma ei teagi.. Peaks vist koeraga piirduma? MA ju tahan ka, et loom õnnelik oleks.

    Mõnusat päeva jätku Sulle.

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 12:36

      Oi juudas, mul on maja ja isegi sellest jääb väheks. Ma ausalt soovitan siga ainult siis võtta, kui sa suudad endale käsi südamel vanduda, et sa viitsiksid ja saaksid 3-4h päevas temaga tegeleda.

  • Reply Ty 16. juuli 2015 at 12:10

    Õige otsus, tubli! Ma oma koduloomakampa vaadates mõtlen tihti Sinu ja Milvi peale, et oled ikka üks vapper inimene, et nii
    suure loomaga hakkama saad. Ilmselt sa Milvit võttes eeldasid, et ta on väike toas peetav notsu, mitte täissuuruses siga. Küll aga
    usun, et Milvil oli tore nii Teie juures kui saab olema ka uues kohas. Ma usun, et Milvil poleks boyfriendi vastu midagi :D Loo
    moraal on jah ilmselt eeltöö tegemine, aga kuidas siis inimene muidu õpib kui ikka oma vigadest. Ma loodan, et keegi õpib antud
    juhul ka Sinu vigadest ja pole see kogemus asjatu :)

  • Reply Deili-Eliis Konsa 16. juuli 2015 at 12:08

    Loen ja lasen nutta.. ?

  • Reply U 16. juuli 2015 at 12:03

    Isegi minul tuli pisar silma, kui
    lugesin. Kurb on oma lemmikloomaga
    hüvasti jätta, aga tegite kindlasti
    õige otsuse!

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 12:11

      :((

  • Reply Maret 16. juuli 2015 at 12:02

    Ande ja tema suur kamp ja veel suurem kamp
    loomi. Oeh, nad on kohe väga supper inimesed.
    Igaljuhul on mul Milvi üle heameel, et ta saab
    nii lahedasse seltskonda :)

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 12:09

      Mul ka :)

  • Reply M 16. juuli 2015 at 12:00

    Anna andeks, et ma nii egoistlikul
    kombel oma mure sinu ette laiali
    laotasin, kui sul on veel suurem mure
    hingel :( Pea vastu!!! :(

  • Reply meow 16. juuli 2015 at 11:59

    Eks sea võtmine oli natuke mõtlematu otsus tõesti, aga see on ilmselgelt viimane asi, mida sa praegu kuulda tahad. Me kõik teeme
    vahel rutates otsuseid. Ja eks sul oli ka arvamus, et see loom NII suureks ei kasva. Ma olen üsnagi kindel, et seal rantšos on Milvari
    elu vabam ja lõbusam, sest nagu sa ütlesid, on ta teie juures juba nagu vang. Alati on hirrrmusraske selliseid otsuseid teha ja sinu
    puhul on näha, et sa ei anna ju teda ära ka nö lambist. Sul on suur süda ja tunned ennast tegelikult ju õnnetult, seega pole mitte
    kellegi asi sulle teha etteheiteid. Me kõik eksime.

  • Reply marika 16. juuli 2015 at 11:56

    Õige otsus. Tubli oled! :)

  • Reply Liinu 16. juuli 2015 at 11:53

    Hei

    Olen ise pärit Läänemaalt ja tean ka Ranna Rantšot. Usun, et see oli ainuõige otsus üldse mida vastu võtta. Nii, et muretsemiseks
    ma usun, et pole põhjust. On teil natuke murevabam ja mitte nii- appimahoiansigavangis tunne ja on ka Milvil kindlasti mõnusam
    elu. Ande Arula praktilist elab loomade nimel ja teie seal saab kindlasti fantastiline elu olema :) Edu Milvile :)

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:54

      Aitäh julgustamast :))!

  • Reply Kristi 16. juuli 2015 at 11:52

    Väga õige otsus, ära ole enda vastu nii karm!

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:55

      Paraku pean olema, ise olin nii mõtlematu!

  • Reply Ade 16. juuli 2015 at 11:51

    Mina olen ka Ranna Rantšost ainult head kuulnud ja usun ka, et see otsus on igati õigustatud! Pea vastu ja ilusat elu Milvikesele
    seal teiste notsudega :)

  • Reply Ilona 16. juuli 2015 at 11:49

    Sa oled nii tubli, et sellise otsuse vastu võtsid! :)

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:52

      No aitäh, aga nii hirmus kahju on ikka :( Minu milvjootin :(((

  • Reply Berta 16. juuli 2015 at 11:48

    Minul oleks lihtsalt üks soov ja lootus: palun võta sellest kogemusest õppust.

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:51

      Nagu öeldud, loomulikult võtan. Never ei võta ma enam endale niimoodi looma. Also Kardo ei luba ka :(

  • Reply Kersti 16. juuli 2015 at 11:47

    Eks kergekäeliselt hukka móista ole kerge aga
    kes viitsivad asjasse süveneda saavad aru,et
    maailm ei ole must ja valge aindja teatud
    otsuseid tuleb vastu võtta looma heaolu
    nimel..Inimesed ju õpivad vigadest:) usun et
    Milvike on rahul,et saab liigikaaslaste seltsi.. :)
    nina püsti ja saba rõngasse kül teil mõlemil
    kurbus üle läheb kui Milvikese silmad korda
    saavad ja ta rõõmsalt kuskil ringi songib :)

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:49

      Ausõna õpin vigadest! Enne rääkisin pidevalt, kuidas tahaks endale koera. Nüüd mõtlen küll, et kas minust on ikka suurt koeraga jalutajat ja äkki peaksin ma kunagi tulevikus mõtlema hoopis täiskasvanud koerale varjupaigast, mitte kutsikat, keda mittekasvatades on sul lõpuks suur koer, kes samamoodi sulle pähe istub ja lollusi teeb.

      • Reply Peeter Meeter 17. juuli 2015 at 00:05

        Kahe otsaga asi. Varjupaigast võetud täiskasvanud koer küll tõenäoliselt ei näri Sul elamises pooli asju ära ja ei pissi
        laminaatparketti kummi, aga väga vabalt võib olla mingi minevikust pärit psühholoogiliste probleemidega koer, kellest asja
        saamine nõuab palju suuremat, tugevamat ja süstematiseeritumat tegelemist kui kutsika kasvatamine.

        • Reply Mallukas 17. juuli 2015 at 09:17

          Jah, seda muidugi

  • Reply M 16. juuli 2015 at 11:46

    Mina leian, et see oli õige otsus.
    Las olla milvil hea elu.

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:47

      Tahan väga, et oleks :)

  • Reply Kadi 16. juuli 2015 at 11:44

    Ära ole nii karm enda vastu, me kõik teeme vigu :) ja tähtis on ju see, et Milvi saab palju paremasse kohta minna, kus tal on ruumi
    olla :)

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:47

      Tõsi ta on, et vigu teevad kõik. Halb on aga siis, kui sinu vead teisi mõjutavad, eriti sinu enda kodulooma, kes on osa sinu perest.
      Paraku on ka Kardo ja ämm osa minu perest ja erinevalt Milvist oskavad nemad rääkida ja väljendada pahameelt, kui üks 70
      kilone elukas nende aeda hävitab. Muidugi eks see ole ka mu enda süü, et paremini silma peal ei hoia ja… Okei, läheb ikka
      suuremat sorti endasüüdistuseks kätte ära.

  • Reply Mari 16. juuli 2015 at 11:42

    ma arvan, et sa tegid õige otsuse, mõelda tuleb ju ennekõike looma heaolu peale, mitte selle peale mida õelad inimesed selle kohta
    rääkima hakkavad! Ma tean, et looma ära andmine on raske otsus.

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:45

      Jah, ma ise mõtlesin ka, et siinkohal on eelkõige tähtis see, kuidas Milvi ennast tunneb, mitte see, mida teised minust arvavad. See
      on vägagi teisejärguline ja ma üritan ikka nii teha, et Milvil vaid parem elu oleks.

  • Reply K 16. juuli 2015 at 11:39

    Oeh, ma ise ei salli mitte ühtegi kodulooma,
    aga isegi minul hakkas kurb. Aga olen kindel,
    et seal on Milvil tõesti parem ja teie saate
    külas käia.

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:44

      Kindlasti hakkame tal külas käima. Varsti ju Mari ka suurem ja saab rohkem ilmaasjadest aru, siis saame talle ju öelda, et lähme
      oma notsule külla ja talle pilte näidata jne :)

      Aga kurb on külll :( Nutan nagu loom

  • Reply Helen 16. juuli 2015 at 11:38

    Milvil on seal kindlasti väga tore kuna pererahvas seal
    on supper!!

    • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 11:43

      Ma ise ei ole seal veel kunagi käinud, aga nii palju kui ma lugenud ja kuulnud olen, siis seal on tõesti üks loomi armastav kamp koos
      ja Milvi eest hoolitsevad nad kindlasti väga hästi ja paremini veel, kui mina seda teha oskasin.

      • Reply Krissu 16. juuli 2015 at 12:02

        On positiivne, et ei valita kergemat lahendust ja… vaid
        otsitakse uus sobilik kodu ja ehk siis pidigi kõik nii
        minema! :)
        Oleks vaid rohkem selliseid inimesi kes uue kodu otsivad
        ja tahavad sõbrale parimat.. mitte ei jäta kuhugi metsa või
        tänavale saatust ootama. Otsus on raske, aga sa oled
        tubli! :)

        • Reply Mallukas 16. juuli 2015 at 12:08

          Issand, muidugi ma ei hakkaks Milvit metsa või tänavale jätma. Kõik teavad nagunii kus ta elab :D:D Aga nali naljaks, see on üldse mingi teine ekstreemne pool, inimesed, kes oma looma kuskile hülgavad, see on küll haige.

          • Krissu 16. juuli 2015 at 12:15

            Ma ei usukski seda sinust, mõtlesin pigem
            neid kes oma koeri ja kasse hülgavad. ELS
            vabatahtlikuna ilmub neid meile nii palju kus
            taas keegi kodu otsimas. Suudaks ka teised
            olla hoolivad ja otsida sõbrale see uus.. ei
            suuda vist keegi neile seda selgeks teha.
            Milvil saab kindlasti tore olema ja lisaks ka
            mitu sõpra kellega koos saab sigadusi teha! ;)