kaunis pühapäev

Tänane päev algas mul sellega, et ma ootasin pea kolm tundi pitsat. Samas ei olnud hullu, sest Pizzakioski pitsad on tõesti ÜLI head ja peetripitsast minul käsi enam pitsat tellima ei tõuse. Üldse pole nii head. Minu meelest Pizzakioski omad maitsevad nagu Stefani omad Pärnus. Seega ei olnud ma ka ooteaja peale pahane.

Siis avastasin ma ootamatult, kuidas Perekooli oli jälle tehtud teema, kuidas ma olen kehv ema ja lodev ja halb inimene ja takkatippu veel rase joodik. Ja kuna kus on, sinna tuleb juurde, siis oli üks nali veel. Kes Malluka sõber Facebookis on, see juba nägi, aga ühesõnaga, ma ikka panen siia kah. Muidu keegi jääb veel heast naljast ilma.

Loo point siis selline, et üks tüdruk oli mu lehte laikinud, see oli vist ta wallile karanud ja seda nägi üks neiu ta sõbralistist, kes kohe talle peale lendas.

Et jah, sponsorid plekivad mulle kõik kinni, mina siin istun ja sünnitan raha pärast lapsi, ise ma võiks kuskil kodutute varjupaigas nende jalgu pesta ja neile Armani ülikonnad osta, sest mul on NII palju sponsoreid ja samas olen nõme. Tema on rikas, aga no tema ometi ei lähe ju vaeseid aitama, tal pole sponsoreid ja ta peaks ju oma Guessi kottide raha eest vaseid aitama. Iuuu. Ja üldse, ma peaks talle tõestama, et mul on süda sees, aga samas ta mu blogi ei loe ja üldse ei teagi pmst mida ma teen. Ei tea, kas ma peaks talle ukse taha inimesi elustama minema vms?

Ja Marikese kohta rõve öelda on juba lollus omaette, mille kohta mul pole isegi adekvaatset kommentaari. Muuseas, see Liis on ise 27-aastane! Seda on muidugi raske uskuda, kui vaadata kommentaare, mis ta Malluka lehele jättis, kus kutsub mulle vestluse saatnud naist kõigepealt kitupunniks ja siis väidab, et see on hoopis “potosopitud” 😀

Aga kuna juba teist korda ühe päeva jooksul pidin kuulma, kuidas ma lapsega ei tegele, siis surusin hambad ristis ja viisime Mari mänguväljakule. Siis saab vähemalt öelda, et kord aastas saab laps õue ka! Mina leidsin teel mänguväljakule neli männiriisikat ja valmistun nüüd ükspäev oma maja kõrval asuvat metsa avastama minna, ju siis seal on seeni!

Jalutuskäigul tegime mõned pildid (asitõendid), et sai ikka väljas käidud:

Meil on maja juures väike tiigike, kus elavad pardid

Mari tahtis kah vette ronida, aga isa, sindrinahk, hoidis kinni ja ei lubanud ennast tiiki uputada

Tulemuseks pettumus ja jonn

Ei aitanud siin isegi sülle võtmine, sest Maril oli kindel plaan oma varbad vette kasta. Seega pidime kiiresti tiigi juurest lihtsalt minema sõitma, sest kes see ikka jaksab kahesega taielda.

Tänane päev läheb ka ajaloannaalidesse kui kuupäev, mil Mari kiikus selle kiigu peal esimest korda teise väikse lapsega!