pilvikupizza*

Üleeile hõiskasin, et tahan minna Männiku metsadesse uitama ja vaatama, kas seal seeni on. Üks tore lugeja soostus minuga kaasa tulema, et ma seal rabas päris üksinda ei seikleks, nõnda me eile kokku saime ja metsa läksime. Mina olin ikka valmistunud – kaks nuga, korv, kilekott (juhuks kui me leiame MEGA palju seeni) ja kummikud. Selga viskasin ma SheIni pluusikese, mis on maailma parim hõlst. Tellisin endale uue kraamiga veel samasuguse halli ka, et saaks ikka normaalselt hõlsti kanda. (LINK).

Teate, kuidas minu kaaseeneline riides oli? Varbavaheplätudes 😀 Seega ma ei tahtnud vaest hinge sügavale metsa ajada ja nõnda me sellises metsas, nagu pildilt näha, tsillisime. Nägime NASTIKUT ja nelja konna. Metsaelu missugune! Seeni väga ei leidnud. St leidsime üsna palju, aga kuna me ei teadnud, mis need on, siis jätsime nad rahule, sest me arvame iga seene kohta, et see on riisikas. Nad ei olnud…

Ühed punased jäid mulle aga silma ja mina tegin otsuse, et neid seeni ma tean, need on männiriisikad, neid korjame. Hiljem ütles ämm kodus, et need on pilvikud, aga noh, oh well. Koju jõudsin igatahes sellise korvikesega, kust seest pilvikud välja noppisin ja siis googeldasin, et mis imeseened need pilvikud on. Selgus, et pilvikuid on kaht sorti – kibedaid ja imehäid. Puhastasin ja praadisin seened võis ära ja mekkisin ettevaatlikult. VEDAS – need olidki imehead.

Mida muud siis ikka teha, kui üks väike pilvikupizza?

Kahmasin tacopõhjad ja tegin ühe pilvikupitsa, ühe shampinjonipitsa ja kaks kana-kolmejuustu pitsat (nende Juustukuningate juustudest, mis ma Nõmme turult ostsin). Appi, need kõik olid nii head, aga lemmik oli ikka see va “pilviku”pitsa. Ma ütlen pilvik jutumärkides, sest ega ma ju tegelikult ei tea, kas need olid pilvikud ja ämma sõnu ei saa alati ka puhta kullana võtta. Seega, oma ülejäänud pere kaitstes ja iseennast suurejooneliselt ohverdades, sõin ma ära 3/4 sellest pitsast. Kuidas ma sain MITTE teda ära süüa, kui ta sellline välja nägi:

Täna olen päev läbi iga kõhukorinakest hirmuga kuulanud, sest ma tegelikult siiamaani kardan, et need ei olnud pilvikuid vaid…mingid muud random seened, mis üsna pea mul põhja alt ära lükkavad ja ma ennast kontoris täis kakin 🙁 (jeesus, mis sõna on kakin, aga situn tundus liiga robustne). Igatahes ma tean mida karta, sest mul on kõhugripp olnud, aga vot seenemürgitust ei ole, nii et jääme ootele!

Kuna ma täna sain ka superarmsa kommentaari, kus seisis: “Kuid nüüd on meil tööl lõuna ajal nii, et pidevalt keegi naistest hõiskab “mallukal tuli postitus” ja KÕIK on peale seda vait ja ninapidi telefonis.” siis minu poolt shoutout sinna kontorisse ja suured tervitused minu poolt. Also väiksed õpetussõnad ka – ärge sööge võõraid seeni! Va siis kui nad on üli maitsvad, siis sööge.

* Ma tegin tegelikult kodus täiega ilusaid pilte veel, aga ma unustasin piltidega mälukaardi koju ja nüüd peate leppima instapiltidega. Sorts!