Mari elu lastesõimes

Mitu kuud tagasi proovisime Marikest panna lastehoidu kesklinnas. Ei tea, kas asi oli selles, et seal ei käinud me iga jumala päev rutiini loomas, või selles, et Mari oli noorem, igatahes ei soostunud ta seal absoluutselt olema. Kuna aga minu töö on üsna paindlik ja ka ämm kodus niisama tühja paneb, siis oligi Mari kenasti kodus. Kuni me saime kirja, et Mari on oodatud Männikul ühte lastesõime.

Et me sinna saime on puhas ime, sest kui Mari sündis, panin ma ta kolme lasteaeda (õismäel) ja kolme sõime (üks nõmmel, kaks kesklinnas). Sõimed said valitud suht selle järgi, et kus neid oli, sest ega neid siin Tallinna peal väga palju ole ka. Ja täitsa juhuslikult saimegi ühte sisse, mis asub meie majast umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Esmaspäeval käisime seal siis esimest korda, tegime enne kodus kenasti piltigi, et Mari esimene hoiupäev 🙂 Ma ei tea, miks Kardo sellise hullumeelse pilgu ette manas, aga ise on süüdi kui edaspidi albumist Mari esimese lasteaiapäeva mälestust vaadates pildilt mingi segopää leiab.

Esimesel päeval oli öeldud, et tutvumine hoiuga on õues ja kestab 10-12. Samas kohapeal mainiti, et kelle laps vastu peab, võib lausa söömagi jääda. Meie leidsime, et Mari vast nii kaua seal olla ei viitsiks, seega söömise nimekirja teda esimesel päeval ei pannud.

Lapsi ja vanemad oli esimesel päeval ikka väga palju. Kõik tuiasid seal suht omaette ringi, teistega ei mänginud eriti keegi. Kõige vanemad lapsed on seal umbes kolmesed ja noorimad pooleteiseaastased. Mari uuris ka erinevaid asju, mis seal õues siis leidus. Ütleme nii, et teha on ikka kõvasti.

Muidu paistis Maril huvitav olevat, aga nagu te teate, ei meeldi talle keelamine. Seega tuli alati suur nutt peale, kui ma keelasin trepile ronida ja siis sobis edaspidi mõnda aega vaid minu süles olla. Umbes tund aega pärast saabumist korjas Mari maast oma kaabu üles, viskas mu käekoti vanktist välja, ronis sisse, pani kaabu pähe ja vaatas meid sellise näoga, et okei, väga kena, et mind siia tõite, aga aeg on nüüd koju ka minna. Selge, mis seal ikka, kui läksime koju.

Eile läksime siis uuesti. Kohale jõudes ronis Mari kenasti kohe vankrist välja ja lasi liugu, tuias niisama ringi. Vahepeal mängis ka liivakastis, solvus, nuttis, tahtis sülle ja lõpuks kordus sama. Mari ronis vankrisse ja pani mütsi pähe, ise sellise ilmega, et aitab nüüd küll sellest pullist.

Täna olin ma NII NAPILT valmis lasteaeda üle laskma, sest mul oli mega plaan, kuidas ma täiega kaua magan ja lebotan. Tegelikkuses ärkasime kõik kell kaheksa ja Kardo surus mu ikka ära, et Mari tuleks lasteaeda viia. Kuna ma olin juba ennast inimeseks sättinud, siis tundus tobe seda ka raisku lasta, nõnda me lasteaeda suundusimegi. Kingad vahetasin viimasel hetkel siiski mugavamate vastu.

Pluus: SheIn
Püksid: Stockmann
Liblikas: Kuma
Kingad: SheIn
Laps: Homemade

Täna ütles õpetaja kohe, et ta ei hakka Mari isegi panema söömisnimekirja, sest vaevalt, et ta tänagi nii kaua vastu peab. Samas ütles ta ka, et ta oli peaaegu kõik vanemad minema saatnud, et näha, kuidas lapsed üksi on. Ma hakkasin ka siis ennast puude taga peitma ja luurima. Kuna kõik tundus kontrolli all, siis kappasimegi me Kardoga kiirelt poodi ja olime umbes 15-20 min ära. Tagasitulles eeldasin küll, et Mari on seal hüsteerias, aga ta oli täitsa rahumeeli mänginud. Ainult korraks oli mind otsinud ja siis tuli ka nutt peale, aga muidu oli kõik ok olnud. Kui ta meid uuesti nägi, siis tuli tal ka kohe suur kaisutuju ja nõnda ta siis jupp aega mul kaisus istuski. Kogus jõudu ja läks uuesti mängima.

Kui me olime seal Kardoga jälle ennast jupp aega kuskil veduri taga peitnud, viis üks kasvataja Mari hoopis tuppa mängima ja meile öeldi, et me tunni pärast tagasi tuleks. Lapsed pidid tuppa mängima minema ja siis sööma hakkama. Noh, kui kästakse, siis peab. Läksimegi Kardoga Dinerisse, kus ma sõin oma lemmikut kanasalatit maailmas.

Tagasitulles leidsin eest Mari, kes elu eest mängis ja keeldus koju tulemast. Nii et võib vist öelda, et meil läheb selle hoiuvärgiga üsna hästi :))