Just kurtsin siin, et kõik on kogu aeg haiged. Nüüd jälle Mari. Aga tema haigus on selline, et õhtul tekib kõrge palavik, laps on loid ja lödi, hommikuks tuuseldab ringi nagu vana mees ja haigusest ei ole jälgegi. Mina ei saa aru, mis imelik “õhtuhaigus” see on, aga kui ma praegu vaatan, kuidas Mari siin ringi siiberdab ja tahab, et ma teda meigiks (khm) ja seletab, et tahaks minna “Lottemaaale” ja “pudimaale” (vudila) ja “sulla-sulla”, siis ma küll ei ütleks, et see haige laps on.

Lasteaeda Kardo teda hommikul ei viinud, sest tema sõnul oli laps veel hommikul soe. Ma ei tea, kui jääkülma last ta sooviks hommikuti voodist leida, aga ühesõnaga Mari jäi koitsa. Minule ei tundu Mari aga üldse haige ja mul on päris kahju, et vaene laps muudkui tahab minna kuskile, aga kuidas sa lähed,  kui isa ei luba uksest väljagi minna, sest “SA OLED HAIGE JA PEAD RAHULIKULT LAMAMA!”. Olgem ausad, ta enivei ei lama kuskil rahulikult.

Võib-olla on lihtsalt Kardo parem lapsevanem, sest tema väidab, et kui on palavik ikka olnud, siis on laps haige ja jutu lõpp. Ma veel mõtlesin, et viin ta siis vähemalt kuskile mängima, aga Kardo ütles, et sellisel juhul olen ma üks nendest troppidest, kes oma haiget last teisi nakatama veab.

ISEGI kui ta ei tundu haige. Kui ma paremini ei teaks, siis ma arvaks, et ta valetab haigust :D

Ah, eks Kardol ole vist õigus ka, aga mulle ei meeldi, kui ma pean alla vanduma ja tunnistama, et Kardol õigus on. Ma just panin sellekohase pildi ka eile Instasse :D

Ega see vanemdamine kerge pole… ok, tegelikult vist on ka. Ma nüüd viin väikse vääniku magama ja proovin Mariga sellist mängu mängida, et joonistan talle paberile näo ja siis meigime seda. Kui ta sellega nõus ei ole, siis peab Kardo enda targutava molu meile ohverdama :D See meikimisvärk on üldse naljakas, sest ma tõesti ju ei ole mingi hull meigiguru, et nüüd pidevalt mukiks ennast, aga Marile on viimasel ajal hakanud TÄIEGA meeldima see värk.

Jaga: