LAPSED TEEME HEAD

osad munarakud võin ära anda*

24. november 2021

Umbes täpselt paar aastat tagasi kirjutasin ma selle postituse. Munarakudoonorlus ei ole miski, millele ma super palju rohkem mõelnud oleksin, kui täitsa aus olla. Endal on lapsi jalaga segada ja selles mõttes minu jaoks isiklikult ei ole murekoht. Mis ei tähenda, et see päriselt pole oluline teema. Eks kui ma ise ka mõtlen sedapidi, et mis oleks elu ilma oma kolme mugulata… No ei oleks suurem asi, tee mis tahad.

Ma olen tegelt selles eelmainitud postituses päris põhjalikult lahti kirjutanud, mis ja kuidas. Et kui otsustad munarakudoonoriks hakata, siis kuidas see protsess enam-vähem välja näeb. Ei hakka kõike üle kordama, minge lugege sealt. Küll aga panen südamele, et kes on mõelnud, et omal lapsed olemas ja tahaks seda emaduse rõõmu ka kellelegi sellisele võimaldada, kes omal jõul ei saa, siis vot just teile on see postitus mõeldud.

Teada värk, et naised sünnivad juba kõigi munarakkudega, mis neil elu jooksul üldse olema saavad. Midagi juurde ei teki. Seega kui kellelgi on tema munarakud mingil põhjusel kahjustada saanud, mõni tervisehäda kimbutab või lihtsalt vanus seal maal, et munarakkude arv juba kaduvväike, siis on perekonna loomine oluliselt raskendatud. Tänapäeval ei taha väga paljud üldse enne 40ndat elu aastat paikseks jääda ja see on okei. Paraku bioloogiline kell kellegi tahtmisi või arvamust ei küsi ja kusagil 35 eluaasta paiku muutub rasestumine varasemast järjest keerulisemaks.

Ma võin numbritega siia-sinna veits mööda panna, aga no umbes midagi sinnakanti. Point on selles, et inimesed ei taha enam super esimese asjana lapsi saada. Ei mõeldagi sellele võib-olla ja see on igati okei. Aga kui siis see tunne kätte jõuab või õige inimene kõrvale tekib, tuleb endalegi ootamatult hakata rinda pistma sellega, et kas keha ka soovitud moel enam toimib. Novot. See ei ole muidugi alati vanusega seonduv teema, lihtsalt üks võimalik põhjus.

Munarakudoonorluse propageerimine ei ole mingi tavapärane šampooni- või kreemireklaam, et näete, jube hea, minge ja ostke. Eks igaüks peab tajuma, kas tema jaoks on juba munarakud lapsed. Minu jaoks isiklikult pole sellist asja. Seda enam, et lapse isaks saab ka veel keegi mulle täitsa võõras inimene, ei näeks ma küll, et lihtsalt ühte anonüümsesse munarakku kiinduda võiksin. Mõnede inimeste jaoks on see tunne teistmoodi ja see on ka okei. Nagu oma lastele ka korrutan, siis igaühe keha on tema enda oma – ei ole kellegi teise asi öelda, mida sa sealt loovutada tahad või ei taha.

Aga puhtalt iseenda seisukohalt mõeldes ma isegi ei saa täpselt aru, miks ma juba ei ole munarakke loovutamas käinud. Kindlasti ei ole ma seda mõtet maha matnud. Kui midagi, siis vastupidi. Ise ma tõesti enam lapsi juurde saada ei soovi ja asi mul siis oma munarakke kellelegi teisele loovutada, kellel neid hädasti tarvis oleks. Eelmisest korrast, kui sellest rääkisin, tuli vist lihtsalt nii palju muud elu vahele, et kuidagi jäi soiku see mõte, aga peakski uuesti ette võtma. Seda enam, et neile, kes oma munarakke loovutavad, tehakse kõikvõimalikud põhjalikud (ja muidu väga kulukad) tervisetestid. Saaks heateoga paralleelselt ka super hea ülevaate iseenda tervisest. Ja kuigi raha pärast mina isiklikult seda ette ei võtaks (ega soovita ka teistel, pigem võiks selle taga olla siiras soov kellelegi midagi elumuutvalt head teha), siis tõepoolest käib sellega kaasas ka üsna kopsakas hüvitis. Täpsemalt saate kõige kohta infot SIIT. Ja munarakudoonorluse kohta üldisemalt SIIT.

Nii et kõik 20-31aastased, kellel mõte liikuma hakkas, olete oodatud pöörduma Munarakudoonor.ee poole 🙂

Väga tore oleks, kui kommenteerite, mis teie mõtted sel teemal on. Kas olete munarakke loovutanud või sellele mõelnud?

*Postitus sündis koostöös Next Fertility Nordic’uga
**Avapildil need lapsed, keda ma ei ole nõus ära andma.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

33 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply K. 27. november 2021 at 18:38

    Muide, käisin minagi Novavitas analüüse andmas, et annetada.
    Kuna mul on veres huuleherpes e. ohatis, siis ma ei sobinud.
    Ilmselt sina ka siis ei sobi, sul tihti korralikud ohatised.

  • Reply Trintsu 26. november 2021 at 17:55

    Mina tegin eelmisel aastal oma kolmanda munarakkude doonoluse just Next Fertility Nordicus, kõik on meeletult sõbralikud ja proffesionaalsed, pärast protseduuri saab alati head paremat süüa ja üldse super mõnus seal käia. Super koht!

  • Reply Birgit 25. november 2021 at 20:39

    Mina olen 5 korda munarakudoonoriks käinud ja ei kahetse seda absoluutselt! Nii tore on teada, et olen saanud aidata peredel nende suur soov teoks teha 😊 Kiidan kogu südamest tervet personali ja soovitan kõigil doonoriks minna!

  • Reply Kadri 25. november 2021 at 12:07

    https://podcast.ee/blondcast/blondcast-22-munad-kulma/

    Spotifys ka: https://open.spotify.com/episode/1QXBLCW5vlqetz6bwA6frh?si=J87D8dAmTzWQ1L4pxW201Q

    Siit saab väga palju infot selle kohta. Mitte otseselt doonorluse, kuid protsessi kui sellise. Ka enda tuleviku kindlustamiseks. 🙂

  • Reply V 25. november 2021 at 11:11

    Mul endal on kaks last olemas ja nendest mulle piisab. Olen ka doonorlusele mõelnud juba mõnda aega, kuna on tuttavaid, kellel kahjuks ei õnnestu endal lapsi saada. Kuid keegi pani pähe mõtte, et Eesti on nii väike ja kui enda lapsed suuremad ning hakkavad kaaslast leidma siis äkki satub oma pool õe/venna otsa. Ja ma ei suudaks ilmselt ennast süstida, juba siis hakkab pea ringi käima kui arst seda teeb.

  • Reply D. 25. november 2021 at 10:58

    Olen olnud 7 korda munarakudoonor peale kahe lapse saamist. Tol ajal olin kindel, et endale rohkem lapsi ei taha aga elu läks nii, et sain kokku mehega, keda tekkis soov paljundada 😀 Seega sain peale munarakudoonorlusi endale veel 2 armsat last 🙂
    Eesti seaduse järgi peaks olema nii, et munarakudoonor võib olla 6 korda, aga minu 7ndal korral läks algsel doonoril tervisega jamaks ja “valmistati” mind kiirelt ette.
    Üldiselt ei ole see midagi keerulist – peab olema väga täpne süstide ja hormoonide (ma sain ka läbi nina) manustamise kellaajaga.
    Narkooside osas – see on väga lühiajaline, aga mulle tundub, et kõik need narkoosid on tugevalt mu mälule mõjunud. Muidugi pole need ainsad narkoosid, mida oma elus saanud olen, ei saa ainult neid süüdistada 🙂
    Tasub googeldada – “hüperstimulatsioon”, mõned doonorid on sellega haiglasse sattunud, aga mul läksid kõik doneerimised väga lihtsalt. Tekkis ainult kerge paistetus üle keha.

    Kordagi pole olnud tunne, et need rakud oleks mu lapsed, kelle ära annan. Küll aga oma armsaid lapsi vaadates mõtlen tihti heldimusega, kui armsad lapsed võisid teistel mu rakkudest sündida 🙂

  • Reply H. 25. november 2021 at 00:06

    No ma tahtsin ka täiega minna nii aasta või kaks tagasi, kuna ise veel lapsi ei taha ja just mõtlesingi et keegi teine saaks nendest rohkem kasu, üks tingimus seal listis on hetkel kordaajamisel, mis on hetkel ideaalsest puudu.

  • Reply gille 24. november 2021 at 23:11

    Mallu, sa võid ju surrogaadiks hakata, oled väle vend sünnitama ja igati püss naine. Kas vaktsineeritus aga mitte pole geene muteerinud…

  • Reply Liis 24. november 2021 at 23:08

    Mina olin doonor. 10+ a seda mõelnud ning nüüd lõpuks tegin ära. Ühekordne heategu ja tõesti, polnud midagi erilist, kuid ma hoidsin oma keha ‘pühana’ nagu oleks rase olnud ning usun, et loovutus (loe: rasedus, laps) läks õigesse perekonda.

    Ma tõesti soovin, et iga naine teeks selle läbi, kel lapsed nt juba olemas on, sellest on tõesti palju abi nendele, kes mingil põhjusel ise ei saa. Endal sõprade hulgaski neid palju..

    Kurb oli see, et tegin midagi ekstra õilist, aga mõni ikka kommenteeris, et raha pärast 🙁 Inimesed ei mõista vist sellist asja (kuigi veredoonorlus ok?!).

    “Like stars are to the sky, so are the children to our world. They deserve to shine!” —Chinonye J. Chidolue

  • Reply Marjaana 24. november 2021 at 20:56

    Käisin ka novavita kliinikus ja soovisin doonoriks minna,tehti ka geenitest ja selgus et olen tsüstilise fibroosi kandja nii et kahjuks ei saa mina annetada😒

  • Reply K 24. november 2021 at 20:30

    Aitäh 🙂 Minu teekond doonoriks, sai alguse just sinu eelmisest postitusest ja nüüdseks olen 3 korda juba seda teinud 🙂 minul on kõik hästi läinud ja pole miskit kurta 🙂 aga ja igal inimesel on see erinev ja see tuleb ilusti läbi mõelda 🙂 keegi kartis siin narkoosi, minu meelest on see parim osa asja juures 😀 sellest ärgates, on nii puhanud tunne 😀 eks see on 3 nädalat rahulikku elu, kui tunned, et oled nagu orav rattas, siis sel ajal saad hoo maha võtta ja rahulikult olla 🙂

  • Reply Maarja-Liis 24. november 2021 at 20:23

    Ma loovutaks hea meelega, aga kuna esimese lapse saamisega sain teada, et peres jookseb naisliinipidi geneetline haigus siis doonoriks ma ei sobi. Samas tean omast kogemusest väga hästi mida tähendab kui öeldakse, et ei ole kindel kas te loomulikul teel üldse olete võimeline rasestuma.

  • Reply Triin 24. november 2021 at 19:53

    Tead, mina vagaaaa armastan seda ideed ja kiidan naisi kes selle tee läbi teevad. Tahtsin isegi minna ja kaisin tegin koik testid ara, aga kuna arst kes teste tegi ei osanud loogiliselt moelda ja tegi hormooni teati ss kui sai kolme kuulise kuuri jooksul votta viimast lehte ja sai hormooniproovid vaga pasad, seal see pooleli jaigi. Nüüd katsetan kindlasti uuesti kui antakse roheline tuli. Täiega väärt asi on munarakudoonorlus ja ma ei kujutaks ette kui tänulikud on pered kellele see lapsed annab.! 😍❤️☺️

  • Reply Tiina 24. november 2021 at 18:57

    Ma liiga vana juba……
    Seega pean ise oma munarakkudest lapsi meisterdama 😃

  • Reply Efka 24. november 2021 at 18:23

    Kunagi mõtlesin.
    Täna olen selles vanuses, et ei sobi :/ Olen protsessist teadlik ja tean kuidas see keha kurnab…selle kogemuse sain sest täna jookseb kodus ringi neljaseks saav “külmakaruke” ,kes oli mõnda aega rendi pinnal TLNs 😀 Munarakke kui selliseid oli mul palju, millest oli suur osa väga head …minul lihtsalt oli püsima jäämisega probleem..
    Jah, tõsi see on väga kurnav aga…Mina kahjuks tean ka seda, mida tähendab kui loomulikul teel see ei õnnestu ja kui pole ka materjali oleks see väga muserdav… nii et mõtlesin korduvalt aga sünnitasin 30selt ja jäin sellega hiljaks. Kui endal pole vaja, siis miks mitte jagada…seda enam teades kui palju sa võid kellelegi sellega rõõmu pakkuda ja täita kellegi unistuse 🙂 see on miski, mida julgen soovitada kõigile kes vähegi panustada soovivad ja on sobilikud, sest see on midagi mille üle keegi siirast rõõmu ja armastust kogeda saab 🙂

  • Reply Mari 24. november 2021 at 18:15

    Ma olen mõelnud ja sugulasele annetasin ka (kahjuks ei läinud tal õnneks). Anonüümselt ei tahaks – kuigi ma ei peaks seda enda lapseks aga mul on selline kiiks, et ükskõik kui palju on lapsi ja väike on tõenäosus et sinu munarakust sündinud laps satub kokku sinu lapsega siis Eesti on piisavalt väike et ta võib sattuda su naabriks.. Ma tahaks teada kus või kes see laps on lihtsalt selle välistamiseks.

    • Reply K 25. november 2021 at 14:49

      Mina oma tsikkidele ütlen tulevikus, et ärge nooremaid mehi vaadake 🙂

  • Reply Anna 24. november 2021 at 18:14

    Mina olen kaks korda käinud doonoriks. Väga põnev protsess oli ja mitte midagi keerulist. Enda süstimine oli alguses natuke vastiks, aga pärast esimest süsti oli see ka lebo. Yhesõnaga kes mõelnud, soovitan kasvõi konsultatsiooni alguses minna, saate kõik kysimused ära kysida 😀
    Ma natuke alguses kartsin, et äkki lastesaamisega pärast raskusi, aga nyyd rase ja polnud mingeid probleeme sellega 😁 yhesonaga soovitan kõigile

    • Reply An 24. november 2021 at 18:47

      Mina seda ei teeks, sest nende munarakkude saamiseks peaks mu keha väga raske ja segase aja üle elama- kunstlikud hormoonid, ravimid ja taastumine… kuidas aga mu keha tegelikult sellele reageerib, ei oska ette ennustada. Üllas eesmärk, pole kahtlustki, aga mis hinnaga!?

  • Reply Triin 24. november 2021 at 18:14

    Olen sellele mõelnud, aga kuna hetkel endal lapse saamine käsil siis ära neid andma ei hakka 😀 novavita arst ütles, et ma oleks idekas doonor, palju munarakke aga ometigi ise ei ole aasta juba rasestunud 😒 ja kui see juhtub ükskord, siis vanus juba möödas ja ei saa enam..

  • Reply AK 24. november 2021 at 18:09

    Munarakudoonorlus on kindlasti mõnele naisele väga oluline, kellel endal terviseprobleemid ja seetõttu ei rasestu. Doonoriks olemisega aga peab olema ettevaatlik ja see peab olema ka tervise seisukohast läbimõeldud otsus. Selleks, et saaks munarakke loovutada, on vaja esile kutsuda superovulatsioon ja selleks on vaja tarbida/süstida teatuid aineid ja ravimeid. Superovulatsiooniga kaasnevad ka terviseriskid. Mida ma sellega öelda tahan, on see, et kes tahavad oma munarakke annetada, peavad selles väga kindlad olema ja läbi mõtlema ning kursis olema ka võimalike ohtudega, mitte lihtsalt minema raha teenimise eesmärgil seda tegema. Munarakkude loovutamine pole pooltki nii lihtne kui olla spermadoonor 😀
    Väga üllas tegu, aga peab olema hoolikalt kaalutletud otsus 🙂 Loomulikult iga meditsiinilise sekkumisega on omad riskid.

    • Reply Lll 24. november 2021 at 19:17

      Ma käisin TÜ Kliinikumis annetamas hiljuti ja oli selline huvitav kogemus, jah. Süstimine oli eneseületus omaette. Samuti juhtus nii, et mulle sai liiga suur annus rohtu esimestel päevadel ja katkestasime selle esimese rohu võtmise. Lõpuni läksime ikkagi et näha kui palju neid rakke siis valmis saab lõpuks. 20 tk isegi, hea saak.
      Esimene narkoosikogemus ka muidugi, nägin unes, et mu lapsed teevad teises toas pahandust ja kargasin püsti, et õiendama minna 😀

  • Reply Merit 24. november 2021 at 17:59

    Olen 2 ringi juba annetust teinud ja kavatsen veel:)

    • Reply Grete 24. november 2021 at 23:51

      Mina soovitan Nova Vita erakliinikut.
      Olen seal korra käinud oma rakke annetamas ja kõik personal on nii 5+ kui vähegi olla saab.

  • Reply Triin 24. november 2021 at 17:56

    Sul on olnud depressioon
    Sul on ATH.
    Doonor peab olema vanuses 20-31.
    Sinu munarakud kahjuks ei sobigi.

    • Reply Mallu 24. november 2021 at 18:05

      Mul depressiooni pole nagu diagnoositud, ATH tõesti on ja ma 31 olen veel 😀 Ehk ikka sobiks

      • Reply Ann 27. november 2021 at 15:07

        Seaduse järgi võib ju kuni 35 loovutada🤨

    • Reply K. 24. november 2021 at 18:10

      Need haigused ei takista doonurlust…

  • Reply Gigi 24. november 2021 at 17:55

    Mõtlesin minagi selle peale, aga loobusin, sest hirmutas üldnarkoos. Rakke võetakse korduvalt ja iga kord narkoosis viibida ei tundunud mulle kahjuks vastuvõetav. Sellegipoolest on tore, et on inimesi, kes on valmis loovutama, et teised saaksid ka lasteõnnest osa 🙂

    • Reply Mm 24. november 2021 at 21:31

      Ei pea üldnarkoosis tegelikult olema, mina ise pidin enda munarakke endale loovutama, sest loomulikul teel ei saa rasestuda ja puktsioonid toimusid ärkvel olles. See muidugi oleneb enda tundest aga teades ka, et üldnarkoos ei ole parim, proovisin ilma (anesteesia meeskond oli kõrval ehk kohe olemas kui vaja oleks olnud) ja ei kahetse, polnud mitte midagi hirmsat, halba, valusat 🙂

    • Reply Aide 24. november 2021 at 22:06

      Minu parim uinak ever oli see üldnarkoos. Ärgates kohe midagi sonisin ka med.õele “et kas juba peab ärkama?”. Kuid hiljem jah oli kõhuvalu, aga talutav

  • Reply Triin 24. november 2021 at 17:55

    Sul on olnud depressioon
    Sul on ATH.
    Doonor peab olema vanuses 20-31.
    Sinu munarakud kahjuks ei sobigi.

  • Reply Kätlyn 24. november 2021 at 17:52

    Olen ka sellepeale mõelnud ja tahaks seda kindlasti teha aga ma ka ei saa aru miks ma seda teinud juba ei ole . 🙂
    Nii ,et käest kinni ja läheme koos 😀