0
Uncategorized

keeruline

22. august 2015

Praegune aeg mu elus on igavene tobuvapohu ja segadus. Nii palju otsuseid, millest igaüks mõjutab ka teisi otsuseid. Ainult ühte teha ei saa, tuleb teha põhimõtteliselt kõik korraga, sest muidu pole asjad tasakaalus. Ala, et kui ma raiun oma jala maha, siis ei saa ma rattaga sõita, aga kui ma rattaga sõita ei saa, siis ei saa ma tööle, aga kui ma tööle ei saa, siis ei ole mu raha, et ratastki osta. Mitte just kõige paremini mu olukorda hetkel kirjeldav, aga no põhimõtteliselt nii ma tunnen küll. Üks otsus teise järel. Üks elumuutev otsus teise järel.

Üritasin siin närvide rahustuseks vaadata hotelle Phuketil ja kujutada ette, kuidas ma juba kahe ja poole kuu pärast seal Triinuga rannaliival lebame ja suurest ämbrist kokteile joome. Natukene hakkas parem. Mul on juba ammuilma puhkust vaja olnud…

610175_1680_948-7493084

Eile käisid mõned naised Naistejuttudest külas natukene siidrit joomas (v.a Sally, sest ta oli meie seltskonna preggo) ja jutt läks trenni tegemisele. Kehtib küll selles alas, aga ma tunnen ennast põhimõtteliselt kõigega nii. No nt kui sa lähed trenni, siis tunned survet, et oot, ma peaks ju siis juba tervislikult sööma ka. Ja kui ma juba tervislikult söön, siis võiks ma ka mitte enam alkoholi juua. Ja mitte iial ei osta endale koju saia! Ja kommid viskan kõik prügikasti! Ja hakkan iga hommik ennast kaaluma nagu segane! Ja üldse, äkki ma peaks taimetoitlaseks hakkama?

Sest tunned kuidagi, et kui juba, siis juba. Tuleb teha KÕIKE. Mitte, et läheks lihtsalt trenni või lihtsalt ei sööks saia. Kõike.

Mul on ka selline tunne, et kui üks muutus, siis sada! Värvime maja punaseks, teeme endale mootorratturiload ja muud sellist. Kuigi tõesti, sellega meenub mulle, et lube võiks teha küll. See on mul umbes 7 kuud seisnud selle taga, et ma ei ole lihtsalt läinud endale tervisetõendit tooma. Sest ma unustan. Ja nüüd on juba piinlik helistada. Load oleks muidugi üks kena asi, mida omada. Aga see tundub üks järjekordne samm ja kohustus ja otsus mida võtta ja mul on neid ausalt öeldes praeguseks juba liiga palju nagunii tekkinud.

Ja kui sa tunned, et sa enam ei jõua, siis googelda “wildlife in phuket”. See ikka aitab.

gibbon-rehabilation-project-phuket-5394549

Loe ka neid postitusi!

15 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Liis 24. august 2015 at 08:49

    I feel you.
    Raske on ainult yks otsus korraga teha, l6puks ongi
    lihtsalt suur kuhi otsuseid. Mida rohkem m6elda seda
    hullemaks l2heb.
    Alustasin orgaanilise toiduga, siis taimetoitlusega, siis
    juba m6tled, et krt miks ma yldse loomset soon, siis ei
    kanna enam nahast asju, siis muretsed, et aasias
    inimesed orjavad, et sulle hilpe valmistada, ilma
    igasuguse rahata, siis loomad surevad v2lja kuna
    inimesed reostavad maailma, siis m6tled, er miks yldse
    enam elada, kui ma maailma killin. Mega masendav,
    aga vahest lihtsalt j6uab reaalsus kohale ja ei tea mis
    teha.
    Sorry kui kedagi masendusse ajasin 🙂
    K6ige lihtsam on asju mitte uurida ja elada edasi
    muredega, et mis t2na syya teha 😀

  • Avatar
    Vasta Triin 23. august 2015 at 12:00

    Tegelikult just ei topics geek korraga alustada, sest suurema tõenäosusega on see inimesele korraga nii suur elumuudatus, et ta
    lööb käega. Ka toitumisnõustamises õpetatakse, et kõigepealt vaatad, mis elu inimene elab, palju liigub, mis tööd ta teeb, mida ta
    igapäevaselt sööb jne ja siis hakkad temaga tasapisi järk-järgult tööle (olenevalt, mis ta probleem on – tahab ta alla võtta või siis
    lihtsalt tervislikumalt toituda vms). Korraga on inimesele alati liiga palju infot, millest ta läbi ei näri, ja liiga palju muudatusi. Tuleb
    võtta samm haaval 🙂

    • Avatar
      Vasta Triin 23. august 2015 at 12:01

      Hea et mul siis arvuti ise ei trüki, mis tahab 😀 Tegelikult just ei tohiks kõigega korraga alustada… *

  • Avatar
    Vasta maria 22. august 2015 at 21:19

    Peaksid kindlasti load tegema. Praegu on veel, aga
    mottle kui Mari kooli laheb, Eestis on ilmad nii kulmad,
    hirmsad talved. Mul ka polnud enne, nuud olen 28 ja
    kolm last. kaks alustavad kooli korraga, ilma autota
    oleks elu voimatu. Nuud opin ja taon ennast jalaga
    tagumikku, et ennem kui oli nii palju vaba aega kaes
    lihtsalt laisklesin. Nii raske on lastega bussis reisida.

    • Avatar
      Vasta ka maria 22. august 2015 at 23:59

      Minu meelest Eestis nüüd NIIII hirmsad talved ka pole, aga no ma ei tea muidugi, kui kaugel lastel koolid on ja kuidas bussid
      käivad. Ma läksin üheksa aastat (esimesest klassist üheksandani) iga päev jala kooli ja tagasi, üks ots kaks kilomeetrit keset
      lagedat maad (käisin maakoolis), kus tuule eest ka varju polnud. Kui liiga külm oli, siis olid nagunii külmapühad, muul ajal olin
      soojalt riides ja noh, liikumine andis ka sooja. Haigeks jäin üsna harva, kui praegu mõtlen, siis kord aastas oli ehk nädalake nohu.
      Aga eks päris väikeste lastega on vist keerulisem tõesti.

  • Avatar
    Vasta K 22. august 2015 at 16:35

    Raseeee:D

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 22. august 2015 at 17:19

      Sada korda öelnud, et ei, enda teada ei ole ja püha jumal, kui oleks, siis oleks ÜKS lisaasi veel juures 😀

  • Avatar
    Vasta Egle 22. august 2015 at 15:49

    Oeh sa käid nii tihti igalpool puhkamas.. Mu elu unistus oleks vähemalt 1 kordgi kuskile soojale liivarannale maabuda.. Kade
    hakkab kohe, kui jälle räägid, et kuskile reisid..

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 22. august 2015 at 17:21

      Hmm, ise küll ei ütleks et tihti. Viimane reis oli Küprosele ja see oli mu pulmareis juunis. Taitripp tuleb ju pea pool aastat hiljem. Enne Küprost käisin Pariisis eelmine sügis (Kardo võitis piletid) ja enne seda eelmise aasta juulis Amsterdamis Kardo sünnat tähistamas. Enne Amsterdami….issand, 2012 aastal Tenerifel 😀

      • Avatar
        Vasta Egle 22. august 2015 at 17:48

        Aina kadedamaks ajab.. Olen ainult soomes ja lätis käinud, soojast päikesest ja liivarannast ainult unistan.. 🙁 No ei ole seda
        vaba raha, et minna ja sõita kuskile..

        • Avatar
          Vasta anonüüm 22. august 2015 at 20:10

          No aga mis sa vingud ja kadestad, tee
          midagi, et endale võimalusi luua.
          Resimine ei nõua mingisuguseid
          megaüüratud sääste, tuleb lihtsalt
          veidi arukamaid valikuid teha. Tee
          endale selgeks, kas väärtustad asju
          või elamusi ja juba sealt muutub
          hoiak kulutamisele. Pealegi ei peagi
          ju kohe homme minema, pane iga
          nädal/kuu veidi raha kõrvale ja
          varsti ongi vajalik summa koos.
          Tänapäeval on reisimine konkurentsi
          tõttu roppodavaks muutunud, kui veidi
          netis surfata ja paremaid pakkumisi
          otsida viitsid.

          Aga arvuti ees lösutada ja oma kurba
          saatust kurta on muidugi mugavam…

          • Avatar
            k. 22. august 2015 at 23:41

            Tihti on nii kui ise polegi reisinud, siis
            ei tea mida otsida ja vaadata.
            Enamastintuleb soodsam kui hotelli ja
            lennupiletid ise vaadata kui
            reisibürood kasutada bürood võtavad
            mõnusalt vahelt.
            Alles otsisime lendu teatud kohta,
            büroo kaudu saime hinnaks 1000€ ise
            leidsime vajaliku variandi 600€, sääst
            missugune. Lisaks oli lennupikkus
            samuti lühem reisil, mille ise leidsime.
            Kogemusi lendamise ja reisimisega on,
            seega lihtne otsida.
            Mäletan kui esimest korda reisisime.
            Pelgalt piletite otsimine ajas aju
            keema. Lennujaamas (mitte Tallinna)
            olime nagu peata kanad, midagi ei
            saanud aru.

  • Avatar
    Vasta Jansu 22. august 2015 at 14:35

    Imelik, aga ma tunnen igal suvel end sedasi. Kõik on kuidagi suur segasummasuvila, keegi tahab alati midagi, miljon kohustust
    kuhjub jne. Ma tunnen, et ma lihtsalt röögin seesmiselt ja keegi ei kuule 🙁
    Samas sügisel läheb kõik kuidagi rööpasse tagasi ja elu on ilus kuni suveni 😀
    Ma olen vist mingi veidrik. Sõbrad/tuttavad inisevad talvel, kuidas vaja puhkust ja päikese alla jne. Mina olen see suvine iniseja,
    kes puhkab ikka talvel kusagil sooja päikese all 😀
    Aga no worries, küll kõik laabub. Ja load soovitan ära teha, see annab tõelise vabaduse. Mõnus on võtta mingeid trippe ette, siis
    kui pähe tuleb. Liikumisvabadus suureneb oluliselt, ei ole vaja sõltuda ühistranspordiaegadest või mõnest sõbrast/tuttavast.

    • Avatar
      Vasta Aveli 22. august 2015 at 17:16

      Mul suvel samamoodi..ei saa end üldse lõdvaks lasta. Lisakohustused tulevad veel sellega, et nii mul kui elukaaslasel on
      sünnipäevad..Kogu korraldusliku poole teen aga mina ja söön sellega oma närve. Mees aru ei saa, milles probleem. Või et ma
      tahaks kusagil käia jne jne.. Lõputu segasummasuvila tipneb sellega, et maja on maist kuni augustini alalõpmata just mehe
      sugulasti täis. Nad on toredad aga kahjuks tähendab see seda, et pole ühtegi vaba momenti..ühtegi vaikset momenti. Tunnen, et
      olen praegu täiesti tühjaks pigistatud sidrun ja pean hakkama täna sünnipäeva võõrustama. Lisaks kõigele on mul ” see periood
      kuus” ja seljas on tundmatu ja uus valu. Ei ole rõõmus, üldse pole.

      • Avatar
        Vasta k. 22. august 2015 at 23:45

        Sa ei pea ju teistele ette-taha koike tegema.
        Tulevad külla, käed on eeldatavasti küljes, võtku
        kapist nt süüa ja tehku endale.
        Ise tõmbled üle. Maailm ei saa otsa kui sa mehe
        sünnipäeva ei planeeri. Siis jaab ilma peota ja
        oma asi, et lillegi ei liiguta. Täiskasvanud
        inimene.!