Praegune aeg mu elus on igavene tobuvapohu ja segadus. Nii palju otsuseid, millest igaüks mõjutab ka teisi otsuseid. Ainult ühte teha ei saa, tuleb teha põhimõtteliselt kõik korraga, sest muidu pole asjad tasakaalus. Ala, et kui ma raiun oma jala maha, siis ei saa ma rattaga sõita, aga kui ma rattaga sõita ei saa, siis ei saa ma tööle, aga kui ma tööle ei saa, siis ei ole mu raha, et ratastki osta. Mitte just kõige paremini mu olukorda hetkel kirjeldav, aga no põhimõtteliselt nii ma tunnen küll. Üks otsus teise järel. Üks elumuutev otsus teise järel.
Üritasin siin närvide rahustuseks vaadata hotelle Phuketil ja kujutada ette, kuidas ma juba kahe ja poole kuu pärast seal Triinuga rannaliival lebame ja suurest ämbrist kokteile joome. Natukene hakkas parem. Mul on juba ammuilma puhkust vaja olnud…
Eile käisid mõned naised Naistejuttudest külas natukene siidrit joomas (v.a Sally, sest ta oli meie seltskonna preggo) ja jutt läks trenni tegemisele. Kehtib küll selles alas, aga ma tunnen ennast põhimõtteliselt kõigega nii. No nt kui sa lähed trenni, siis tunned survet, et oot, ma peaks ju siis juba tervislikult sööma ka. Ja kui ma juba tervislikult söön, siis võiks ma ka mitte enam alkoholi juua. Ja mitte iial ei osta endale koju saia! Ja kommid viskan kõik prügikasti! Ja hakkan iga hommik ennast kaaluma nagu segane! Ja üldse, äkki ma peaks taimetoitlaseks hakkama?
Sest tunned kuidagi, et kui juba, siis juba. Tuleb teha KÕIKE. Mitte, et läheks lihtsalt trenni või lihtsalt ei sööks saia. Kõike.
Mul on ka selline tunne, et kui üks muutus, siis sada! Värvime maja punaseks, teeme endale mootorratturiload ja muud sellist. Kuigi tõesti, sellega meenub mulle, et lube võiks teha küll. See on mul umbes 7 kuud seisnud selle taga, et ma ei ole lihtsalt läinud endale tervisetõendit tooma. Sest ma unustan. Ja nüüd on juba piinlik helistada. Load oleks muidugi üks kena asi, mida omada. Aga see tundub üks järjekordne samm ja kohustus ja otsus mida võtta ja mul on neid ausalt öeldes praeguseks juba liiga palju nagunii tekkinud.
Ja kui sa tunned, et sa enam ei jõua, siis googelda “wildlife in phuket”. See ikka aitab.
15 kommentaari
I feel you.
Raske on ainult yks otsus korraga teha, l6puks ongi
lihtsalt suur kuhi otsuseid. Mida rohkem m6elda seda
hullemaks l2heb.
Alustasin orgaanilise toiduga, siis taimetoitlusega, siis
juba m6tled, et krt miks ma yldse loomset soon, siis ei
kanna enam nahast asju, siis muretsed, et aasias
inimesed orjavad, et sulle hilpe valmistada, ilma
igasuguse rahata, siis loomad surevad v2lja kuna
inimesed reostavad maailma, siis m6tled, er miks yldse
enam elada, kui ma maailma killin. Mega masendav,
aga vahest lihtsalt j6uab reaalsus kohale ja ei tea mis
teha.
Sorry kui kedagi masendusse ajasin 🙂
K6ige lihtsam on asju mitte uurida ja elada edasi
muredega, et mis t2na syya teha 😀
Tegelikult just ei topics geek korraga alustada, sest suurema tõenäosusega on see inimesele korraga nii suur elumuudatus, et ta
lööb käega. Ka toitumisnõustamises õpetatakse, et kõigepealt vaatad, mis elu inimene elab, palju liigub, mis tööd ta teeb, mida ta
igapäevaselt sööb jne ja siis hakkad temaga tasapisi järk-järgult tööle (olenevalt, mis ta probleem on – tahab ta alla võtta või siis
lihtsalt tervislikumalt toituda vms). Korraga on inimesele alati liiga palju infot, millest ta läbi ei näri, ja liiga palju muudatusi. Tuleb
võtta samm haaval 🙂
Hea et mul siis arvuti ise ei trüki, mis tahab 😀 Tegelikult just ei tohiks kõigega korraga alustada… *
Peaksid kindlasti load tegema. Praegu on veel, aga
mottle kui Mari kooli laheb, Eestis on ilmad nii kulmad,
hirmsad talved. Mul ka polnud enne, nuud olen 28 ja
kolm last. kaks alustavad kooli korraga, ilma autota
oleks elu voimatu. Nuud opin ja taon ennast jalaga
tagumikku, et ennem kui oli nii palju vaba aega kaes
lihtsalt laisklesin. Nii raske on lastega bussis reisida.
Minu meelest Eestis nüüd NIIII hirmsad talved ka pole, aga no ma ei tea muidugi, kui kaugel lastel koolid on ja kuidas bussid
käivad. Ma läksin üheksa aastat (esimesest klassist üheksandani) iga päev jala kooli ja tagasi, üks ots kaks kilomeetrit keset
lagedat maad (käisin maakoolis), kus tuule eest ka varju polnud. Kui liiga külm oli, siis olid nagunii külmapühad, muul ajal olin
soojalt riides ja noh, liikumine andis ka sooja. Haigeks jäin üsna harva, kui praegu mõtlen, siis kord aastas oli ehk nädalake nohu.
Aga eks päris väikeste lastega on vist keerulisem tõesti.
Raseeee:D
Sada korda öelnud, et ei, enda teada ei ole ja püha jumal, kui oleks, siis oleks ÜKS lisaasi veel juures 😀
Oeh sa käid nii tihti igalpool puhkamas.. Mu elu unistus oleks vähemalt 1 kordgi kuskile soojale liivarannale maabuda.. Kade
hakkab kohe, kui jälle räägid, et kuskile reisid..
Hmm, ise küll ei ütleks et tihti. Viimane reis oli Küprosele ja see oli mu pulmareis juunis. Taitripp tuleb ju pea pool aastat hiljem. Enne Küprost käisin Pariisis eelmine sügis (Kardo võitis piletid) ja enne seda eelmise aasta juulis Amsterdamis Kardo sünnat tähistamas. Enne Amsterdami….issand, 2012 aastal Tenerifel 😀
Aina kadedamaks ajab.. Olen ainult soomes ja lätis käinud, soojast päikesest ja liivarannast ainult unistan.. 🙁 No ei ole seda
vaba raha, et minna ja sõita kuskile..
No aga mis sa vingud ja kadestad, tee
midagi, et endale võimalusi luua.
Resimine ei nõua mingisuguseid
megaüüratud sääste, tuleb lihtsalt
veidi arukamaid valikuid teha. Tee
endale selgeks, kas väärtustad asju
või elamusi ja juba sealt muutub
hoiak kulutamisele. Pealegi ei peagi
ju kohe homme minema, pane iga
nädal/kuu veidi raha kõrvale ja
varsti ongi vajalik summa koos.
Tänapäeval on reisimine konkurentsi
tõttu roppodavaks muutunud, kui veidi
netis surfata ja paremaid pakkumisi
otsida viitsid.
Aga arvuti ees lösutada ja oma kurba
saatust kurta on muidugi mugavam…
Tihti on nii kui ise polegi reisinud, siis
ei tea mida otsida ja vaadata.
Enamastintuleb soodsam kui hotelli ja
lennupiletid ise vaadata kui
reisibürood kasutada bürood võtavad
mõnusalt vahelt.
Alles otsisime lendu teatud kohta,
büroo kaudu saime hinnaks 1000€ ise
leidsime vajaliku variandi 600€, sääst
missugune. Lisaks oli lennupikkus
samuti lühem reisil, mille ise leidsime.
Kogemusi lendamise ja reisimisega on,
seega lihtne otsida.
Mäletan kui esimest korda reisisime.
Pelgalt piletite otsimine ajas aju
keema. Lennujaamas (mitte Tallinna)
olime nagu peata kanad, midagi ei
saanud aru.
Imelik, aga ma tunnen igal suvel end sedasi. Kõik on kuidagi suur segasummasuvila, keegi tahab alati midagi, miljon kohustust
kuhjub jne. Ma tunnen, et ma lihtsalt röögin seesmiselt ja keegi ei kuule 🙁
Samas sügisel läheb kõik kuidagi rööpasse tagasi ja elu on ilus kuni suveni 😀
Ma olen vist mingi veidrik. Sõbrad/tuttavad inisevad talvel, kuidas vaja puhkust ja päikese alla jne. Mina olen see suvine iniseja,
kes puhkab ikka talvel kusagil sooja päikese all 😀
Aga no worries, küll kõik laabub. Ja load soovitan ära teha, see annab tõelise vabaduse. Mõnus on võtta mingeid trippe ette, siis
kui pähe tuleb. Liikumisvabadus suureneb oluliselt, ei ole vaja sõltuda ühistranspordiaegadest või mõnest sõbrast/tuttavast.
Mul suvel samamoodi..ei saa end üldse lõdvaks lasta. Lisakohustused tulevad veel sellega, et nii mul kui elukaaslasel on
sünnipäevad..Kogu korraldusliku poole teen aga mina ja söön sellega oma närve. Mees aru ei saa, milles probleem. Või et ma
tahaks kusagil käia jne jne.. Lõputu segasummasuvila tipneb sellega, et maja on maist kuni augustini alalõpmata just mehe
sugulasti täis. Nad on toredad aga kahjuks tähendab see seda, et pole ühtegi vaba momenti..ühtegi vaikset momenti. Tunnen, et
olen praegu täiesti tühjaks pigistatud sidrun ja pean hakkama täna sünnipäeva võõrustama. Lisaks kõigele on mul ” see periood
kuus” ja seljas on tundmatu ja uus valu. Ei ole rõõmus, üldse pole.
Sa ei pea ju teistele ette-taha koike tegema.
Tulevad külla, käed on eeldatavasti küljes, võtku
kapist nt süüa ja tehku endale.
Ise tõmbled üle. Maailm ei saa otsa kui sa mehe
sünnipäeva ei planeeri. Siis jaab ilma peota ja
oma asi, et lillegi ei liiguta. Täiskasvanud
inimene.!