Täitsa hämmastav on see, kuidas maailm töötab. Et mõni õnnetus on õnnelik ja mõni mitte. Meil juhtus ka siin ükspäev ikka VÄGA õnnelik õnnetus, mis mind siiamaani natukene hirmutab. Igatahes, kes mäletab, kes mitte, aga ühel hetkel ostsin ma Marile uue söögitooli. Firmaks siis OBaby (LINK). Ega Mari seal eriti olema ei soostu, selles suhtes, et ta saab sealt ise väga vabalt välja ronida ja see ka meie suurim hirm oli, et kukub sealt mingi hetk lihtsalt pea katki. Aga seda, mis päriselt juhtus, me ette ennustada ei osanud.
Me tavaliselt seda valget laua osa seal ees ei hoia, sest kuna ta seal nagunii oluliselt ei istu, võtab see seal niisama ruumi. Seega vedeles söögitool meil lihtsalt diivani kõrval ja aeg-ajalt ronis Mari sinna sisse näiteks multikaid vaatama vms. Te ei kujuta ette, mitu korda ma olen teda selles toolis istumas näinud. Ronib nagu naksti sisse ja istub kenasti tooli. See turnimine on talle lausa nii kerge, et mõne aja pärast ma isegi ei mõelnud, et ta sealt kukkuda võiks. Väga tarmukalt muudkui ronis üles ja alla.
Astun mina siis ükspäev uksest sisse ja avastan oma ämma hüsteeriliselt nutmas ja värisemas, Mari tihkus ka vähekene, aga kui sülle võtsin, rahunes kohe maha ja ei nutnud enam. Igatahes seletas siis ämm, et ta oli istunud diivanil ja pannud Marile multikad, et talle vahepeal puuvilju sisse sööta tegevuse käigus. Mari istus oma söögitoolis, kuid sisse ronides ei olnud ta mõlemat jalga “oma auku” pannud, vaid hoopis kaks jalga ühest läbi susanud. No alloleval pildil on näha, kuidas see osa sealt on. Lauda ka ees ei olnud.
Ühel hetkel otsustas siis Mari, et tema tuleb toolist alla, aga mitte ronides, nagu tavaliselt, vaid kuna ta tundis, et jalge vahel seda nööri ees ei ole, siis ta libistab ennast lihtsalt alt poolt välja. Meie kergkärul ka muuseas pole vankris seda asja jalgevahel, nii et kui vanker seisab ja Mari tahab, siis ta teinekord lihtsalt voolab sealt alt välja. Ju siis mõtles ta ka seal toolis samamoodi teha, aga…jäi hoopis kõripidi selle nööri taha rippuma. Kuna see auk on seal nii väike, siis pea enam läbi ei tulnud (kuigi terve keha tuli!) ja nii ta sinna rippu jäi.
ÕNNEKS istus ämm seal kõrval ja tõstis Mari kohe oma sülle, kuid paanikas laps klammerdus tooli külge ja ei lasknud oma pead kummalegi poole keerata, kuni vaene Lea pidi Mari näpud toolipulkade küljest lausa lahti kangutama ja seejärel ta õlga väänama, et ta sealt kuidagi kätte saada. Ja just see sekund, kui ta lapse kätte sai, astusin mina sisse ja tema murdus shokiseisundi äärel olles. No konkreetselt ei saanud nuttu pidama, sest see olla nii õudne olnud, kuidas ta seal kõripidi rippus ja isegi piiksu nutta ei saanud, enne kui ämm ta keha üles tõstis, et veri saaks jälle ringi käia.
Õõh, mul hakkavad praegu käed värisema, kui ma sellele mõtlen. Tooli tegin kohe lahti ja viisin ülakorrusele toanurka, no ei julge seda enam siin hoida. Ja mul on ka väga õudne mõelda sellele, mitu korda on Mari selles toolis üksinda istunud, nii, et meie oleme teisel korrusel või aias vms. Isegi see minutike, kui ämm oleks tol hetkel veel nt vetsus olnud ja siis veel käsi pesnud, oleks võinud olla saatuslikud.
Iial ei tea, kuidas asjad minna võivad. Ja kuigi ma muidu olen pigem selline pohhuist, et iga asja üle muretseda ei viitsi ja vajadust ei näe, siis nüüd ma olen hakanud iga asja kohta kõige halvemat stsenaariumi ette kujutama. Ala kuidas Mari trepist alla kukub ja kaela murrab, või ma mürades kogemata talle liiga teen lihtsalt vale liigutusega, või kuidas ta rattaga sõites kuskile alla jääb ja…Ah, ma loodan, et see läheb üle, sest sellele mõelda on nii jube.
Ma meenutasin siis Pille Riini juhtumit Haapsalus. Ja mõtlesin, et iga asi siin ilmas on minutite JA juhuse küsimus. Mis siis, kui ta oleks astunud 2 minutit varem rõdule, näinud last ennast välja vongerdamas, ta kinni haaranud ja mõelnud, et issand, vedas praegu! Aga mis siis, kui minu ämm olekski parasjagu köögis kohvi keetnud ja oleks tuppa astunud 2 minutit hiljem. Õudne ikka, kuidas terve elu on selliseid what if’e täis, mille peale sa enne isegi ei mõtle, kui sinu või mõne lähedasega pole midagi juhtunud.
Elu on lihtsalt üks suur juhus! Näiteks – minu isa sõitis ennast autoga surnuks. See sama kord, kui ta autoga sõitma läks, tahtis ta mindki kaasa võtta. Istusin juba autos ja puha, kui tuli minu vanaema, kes tahtis mulle uusi jalatseid osta ja seetõttu võttis mind hoopis poodidesse kaasa.
Saatus? Kokkusattumus? Juhus? Kes teab…
Igatahes, olge kõik ettevaatlikud ja tähelepanelikud, see võib päästa sinu lapse (või ükskõik kelle!) elu!
Aga kas teie peres on keegi olnud eluohtlikus olukorras? Või ehk teie ise?
67 kommentaari
Uhh. Ma suutsin vahepeal enda elu hullema vaatepildi juba ära unustada, seda lugedes tuli meelde. Endal on 3,5 aastane neiu ja umbes 1,5 aastat tagasi sain ise väga ehmatava vahejuhtumi osaliseks. Elasime sellises kohas kus nurgadiivan oli elutoas aknalaua kōrval ja ruloo kett oli pikk. Lapsele nagu ikka meeldis diivanile ronida ja sealt aknalauale, et loomi ōues näha. Ma ise samal ajal koristasin elamist ja mees oli ka diivanil istumas. Hetk hiljem minu arust lausa sekundite jooksul pani laps ise ruloo keti endal lōua alla ja jalad libastusid all, mul lendasid asjad kahte lehte ja haarasin lapse, kes oli ise ka suures šokis, sest mõneks sekundiks rippus ta seal nii keti otsas. Issand mul isegi praegu hetkel käed värisevad seda kirjutades..peale selle muidugi ei ole meie kodus enam ühtegi rippuvad ketti, paela vms.
Mina tooli siis kohe nurka ei
viskaks. sellises vanuses lapsi
tulebki iga sekund jälgida.. pea igas
olukorras võib midagi juhtuda.
Meie mängisime sõbrannaga liivakastis paelajupiga. Olime umbes 2-3aastased.
Mingil hetkel tuli suur onu meie kortermajast ja võttis toikaga paelajupi meie käest ära….sest see oli suur rammus rästik.
2-3aastane ei oska paelajuppi karta ning lapsevanemad ei oska ka karta, et kortermaja ees liivakastis suur rästik ringi kondab.
Õnneks meil vedas.
Tean perekonda, kus ema on 4 last sünnitanud ning neist kaks õnnetuste läbi surma saanud.
Tean ema, kelle laps kortermaja teiselt korruselt vankris alla kukkunud, kui laps magama jäeti rõdule, kuid täiesti terveks
jäänud.
Tean ema, kelle laps samuti esimesed 5 minutit surnud olnud pärast sünnitust.
Palju tean selliseid juhtumeid, kus õnnetust oleks saanud ära hoida vaid 24/7 lapse kõrval olemine, mis ilmvõimatu. Suudan
vaid mõelda, et tore, et suurel osal siinsetest kommenteerijatest on need juhused positivse lõpu saanud! Samas loodan, et nii
blogi autor kui ka kommenteerijad siin end liialt ei süüdista, et lapse sekundiks või minutiks üksi on jätnud. Loomulikult peab
tähelepanelik ja hooliv olema, kuid kõik õnnetused ei ole ettenähtavad ning ka kõige parema ja kohusetundlikuma vanema
jaoks. Juhusel on ka oma roll meie elu kujundamisel. Olgem õnnelikud, kelle on elus nii hästi läinud, et kõik lähedased elus-
terved.
Lugesin siin mõned kommentaarid läbi, päris jube ikka.
Mu lapsel pole väga midagi hullu juhtunud. 3 kuuselt panin ta diivanile padja najale pool istukile, siis jooksin kööki, et lutipudel
tuua ja siis käis mats ja suur kisa, laps oli ennast alla veeretanud. Kuigi isa oli samas toas, süüdistati mind, et mina lapse üksi
jätsin jms. :s Kutsusin siis kiirabi, aga õnneks midagi ei juhtunud. Väike muhuke oli, kuid see kadus paari tunniga.
Hetkel on poiss 8 kuune, kukkumisi ikka on olnud, ja muhke ja väikseid sinikaid, kuid ei midagi hullu. Kukkumisi ju ikka juhtub,
kui laps seisma õpib, ei jõua kougaeg kah järgi joosta.. 😀
Ja tahtsin veel rääkida ühest juhtumist nädal-kaks tagasi. Läksin lapsega kohvikusse. Tavaliselt on seal saadaval ka beebi
söögitoolid, kui sel korral olid kõik juba kasutuses. Tellisin siis endale supi ja sõin seda laps süles. Meie kõrval lauas oli nelja
lapsega ema. Lapsed olid juba 3-6 aastased umbes. Ning neil oli lastel kasutuses söögitooli 2tk väiksematel. Õudne vaatepilt oli
see, kui üks laps seal söögitoolis püsti seisis. Issand mul jäi süda seisma, et äkki kukub alla.. Ja no see ema ei öelnud ka lapsele
midagi.. Ja teised lapsed ka jooksid ringi mööda kohviku terrassi ja ronisid terrassi aia peal.. jube.. :s
Täiesti õudne on neid kommentaare lugeda. Väga mitmel juhul õnnetus on ikka väga kõva häälega hüüdnud. See on tavaline, et
laps mängib aknalaual, aga ema ei taipa, et aken lahti käib? Järelvalveta on laps üldse aknalaual? Väikelaps üleüldse jäätakse
üksinda rõdule? Lastakse üksi õue joosta kui endal mingi toiming pooleli? Õudne, kus on teie ohutunne, emad? Õnn, et olete vaid
ehmatusega pääsenud ja tuleks ikka väga sügavalt järgi mõelda enda rollile selles “õnnetuses”. Paljud olukorrad siin
kommentaarides ei ole mitte õnnetused, vaid väga kergelt ennetatavad ja õigem nimetus oleks lapsevanema hooletus.
+1? väga õige.Ka siit postitusest loen ma
välja,et see tool on paha ja visake nüüd kõik
nad kohe ära.Loll jutt!Tool on väga hea ja
ohutu,kui laps istub seal õigesti sees,mitte nii
nagu laps ise heaks arvab ja veel suurem lollus
on lasta lapsel seal turnida.Tuleb lapsele
selgeks teha,et see koht on söömiseks ja seal
tuleb ilusti istuda,laps saab aru
küll!Lapsevanem peab selles veenduma,et
tagab ise lapsele ohutuse,mitte ei süüdista siin
tooli.
Appppii..keegi pole tooli süüdistanud:) mina ka
seda tooli enam toas hoida ei julgeks, kui selline
asi on juhtunud.
Ta ju seletas, et milline õnnetus võib
juhtuda, mitte, et sitt tool-ärge ostke!
Pealkirjas on üsna ühemõtteliselt kirjas, et hoiatab tooli eest. Minu meelest on ka see dramaatiline tooli ära
peitmine kummaline, sest tool ei lähe ju lapsele kallale. Tekkis ohtlik olukord, sest Mari ei tulnud toolist õigesti
välja ja ämm ei pööranud tol hetkel tähelepanu. Otseselt süüdi pole kumbki, aga seda pole ka tool. Valesti
kasutades võib ükskõik milline asi ohtlik olla.
Õnnelik õnnetus tõesti! Tore, et kõik siiski korras.
Küll aga jäi mind kummitama küsimus, et miks nii suure lapse puhul ikka seda söögitooli niimoodi kõrgena kasutate? Meil oli sama
söögitool ja suhteliselt kiiresti tegin selle madalaks lauaks-tooliks ja oli super mööbliese lapsele 🙂 Sobis hästi söömiseks,
joonistamiseks, mängimiseks, teleka vaatamiseks jne jne.
Kusjuures mina hoiataks IKEA kummutite eest! Reisil olles võttis mu neljane tips sealt mänguasju välja ja kummut kukkus selga
(sahtleid avades). Õnneks olin kõrval. Kaks päeva hiljem oli uudistes lugu, kuidas selle kummutiga on juba mitu last teise ilma
läinud. Niiet soovitan südamest mööbli ka üle vaadata!
http://www.mirror.co.uk/news/uk-news/ikea-safety-alert-firm-admits-6126229
Meil on kodus Malmi kummut. Vähemalt umbes aasta tagasi, kui selle ostsime, oli komplektis ka lisavidinad ja tekst, et kui
majapidamises on väikesed lapsed, tuleb kummut seina külge kinnitada. Mul ei ole lapsi, aga mulle on see IKEA asjade
süüdistamine (ja ka nt energiajoogi firmade kohtussekaebamine) natuke totter, eelkõige peaks laste heaolu ja ohutuse eest
vastutama ikka vanemad. Kui laps nt noaga näppu lõikab, ei saa ju noatootjat terava noa müümises süüdistada?
Samamoodi ma tõesti ei teeks seda tooli maha, kui esiteks ei istunud laps seal nii, nagu ette nähtud ja teiseks talle kunagi
seletatud ei olnud, et niimoodi tooli ja toolist maha ukerdamine ohtlik on ja nii ei tohi.. Ei leia, et see firma nüüd selle
negatiivse reklaami ära teeninud oli.
Igatahes on hea, et lapsega kõik hästi on ja loodan, et kõik lapsevanemad mõtlesid seda lugedes korraks peas läbi, kuidas
oma laste elu ohutumaks muuta.
Antud juhul võttis ka IKEA süü omaks ja algatas kampaania, kus hakkas neid tasuta seinakinnitusi
jagama. E siis nendel toodetel neid kinnitusi ja õpetusi ilmselt kaasas ei olnud 🙂 Paljud paraku
uudiseid ei loe ja ilmselt sellest teemast ka midagi ei tea. Ma ei taha isegi teada kui paljudel lastega
peredel see toode kodus on! Kummut läks tõesti imelihtsalt ümber ja reisil olles on ju pea võimatu
hakata üürikorteri mööbli paigaldust kontrollima. Kindlasti võib selliseid asju juhtuda ka teiste
kummutite ja kappide, mida kergemad ja pikemad on, seda tõenäolisem 🙁
Tõsi. Võõras kohas ei saa kindel olla, et kõik on ohutu. Ma pidasin igatahes silmas seda, et 2-
aastase (ja ka vanema) lapse jaoks võib eluohtlik olla praktiliselt ig asi, mida ühes tavalises
majapidamises leida võib. Seda kõike on võimatu ette näha ja ohutuks muuta. Sellepärast ongi
nendel lastel vanemad. Nii väikest last ei tohiks jätta üksinda allakorrusele või tuppa
mängima. Ükskõik, kas see tool või kummut on seal või mitte. Lapse jaoks on ka diivan ohtlik.
Või telekas või kilekott või kahvel, mis kõik on tegelikult ju enamasti sellele lapsele
kättesaadav, kui ta ikka väga tahab.
Võib-olla mu arusaamad muutuvad, kui lapse saan. Ja kindlasti on kõigil olnud neid olukordi (ja
tekiks ka mul), kus laps jääb sekundiks järelvalveta. Kõike võib juhtuda. Aga kokkuvõttes
vastutavad ikkagi lapsevanemad ja mitte ükski mööbli- ega toiduainefirma selle eest, kuidas
meie lapse ohutus on tagatud.
Nõus, et vanem vastutab, kuid siin on siiski piiride tõmbamise küsimus. Mööblitootja võib
ju ka vastutada ebasobiva toote valmistamise eest aga see last tagasi ei too! Sellised
teemad ja hoiatused on aga ülivajalikud, et inimeste teadlikust tõsta. Ükski vanem ei
jätaks enda last ohtliku asja juurde, kui ta teaks, et midagi sellist võib juhtuda. Ühtegi
kodu ei saa muuta absoluutselt ohutuks. Selliseid hetki kus laps jääb mõneks hetkeks üksi
tuleb kindlasti igas kodus ette, kasvõi wc külastamise ajal. Rääkimata peredest, kus on
rohkem kui 1 laps 😉
See, et IKEA süü omaks võttis, ei tähenda, et ta tegelikult ka endal süüd näeb! See on absoluutselt kindlasti IKEA
turundustrikk, olla võimalikult kliendisõbralikud!!! Vanemate töö on oma võsukestel silma peal hoida ja õpetada õigel
ajal õigeid asju.
Mu ema rääkis kord sellise loo, et kui mu vend oli
kõigest aastane, oli ta saanud vanaisa tööriista kapist
kätte mingisuguse liimipurgi-(see liim oli olnud selline
mis sekunditega toimib) ja mu vend oli selle purgi
tühjaks söönud. Ema oli ise samalajal köögis tegi süüa,
midagi sisimas ütles talle, mine kontrolli last. Ema
läkski ja seal mu vend vedeles ajas suust vahtu välja.
Jumaltänatud et kiirabi jõudis õigelajal ja talle
maoloputust tehti ja vend pääses vigastusteta.
Kui olin veel beebi 6 kuune, kuumenesin ma üle. Väljas
oli väga palav ilma ja õhtul tõusis mul palavik 41
kraadi, keha oli täiesti tuli kuum olnud ja teadvuse
kaotus oli ka, ema muidugi kutsus kiirabi ja ta
sõnaotsesmõttes jooksis kiirabi autole mööda tänavat
vastu. Arst ütles emale, et oleks natuke veel olnud,
poleks neil mind päästa õnnestunud. Siiani kui ema
neid jutte räägib, tulevad tal pisarad silma.
Ja minu enda väike tütar oli 8 kuune, meil oli ka
puidust söögitool selline vanaaegsem. Käis ka veel
lauaks ja tooliks. Panin mina siis oma tütre sinna
istuma, kui see istumisosa oli niiviisi kõrgel, keerasin
sekundiks selja, et võtta talle kauss ja lusikas ning
tema selle sekundi jooksul oli enda jalgadega vist
tõuganud vms nii, et see istumisosa koos temaga
lendasid ette laps käis näoga vastu söögitooli plus
oleks ka vastu maad lennanud, aga jumal tänatud et
ma jõudsin ta kinni püüda. Laps pääses kergemate
sinikatega ja mina oli shokis. Peale seda lendas
söögitool mu elamisest välja.
Lugesin kommentaare ja môtlesin, et ohh, ma vist ei
teagi ühtegi hirmsat lugu… Ja siis meenus õnnetus mis
oleks mind peaaegu hauda viinud. Olin neljane, selline
paras pätakas, igal pool käisin isaga kaasas. Isa läks
korraks ämbritega vett tooma, mina jooksin seni
niisama ringi. Kui isa täidetud ämbritega tagasi jôudis,
polnud mind enam näha, kuid äkki kostus röökimist…
Röökimine tuli traktori juurest. Ronisin traktori rattaalt
välja ja karjusin paaniliselt. Isa haaras mu sülle ja viis
haiglasse. Milline ime mu elu päästis? Nimelt, mul oli
seljas mitu numbrit suurem jope mille äär traktori ratta
alla jäi ja tänu sellele sain ainult sinikaid ning muljumisi.
See oli sendimeetrite mäng kui traktor oleks minu
väikese keha ära lõmastanud. Traktor mille alla jäin oli
külamehe oma, ta oli põllult ära tulnud ja hoovis
manööverdama hakanud.
Need mõned sekundid, millimeetrid… Oeh!!
Selline lugu siis soome poolt, ühed vanemad jätsid
oma beebi vankrisse magama, päevauinakut
tegema..rahulik koht,metsa sees,linnud
laulavad,värske õhk,oma talumaja..kõik tundub ju
ideaalne eksju aga see beebi söödi huntide poolt
ära..liiga jube..Teine lugu seoses huntidega on Eestist,
mu ema tuttav läks koju mööda tee äärt..Viljandi
kandis(seal palju hunte) ja järsku kuuleb et tee äärest
viljapõllu pealt tuleb mingi ilge ragin tema poole, ja
järsku on hundid ta ümber piiranud, kuna ta oli
vankriga ja lapsega siis ei osand ta muud teha kui
vaikselt edasi liikuda ja vihmavarjuga hunte eemale
ajada kuni jöudis löpuks mingi talumajani kust sai
abi..huntide ulgumist kuulis veel 3aastat peale seda
igal öhtul.
Juhuseid ei ole olemas.
No neid kukkumisi on ikka esinenud nii suuremaid kui väiksemaid. Esimesega sõitsin bussis kui ta oli paarikuune ja buss tegi
äkkpidurduse. Hoidsin küll vankrit kinni ja suur ning stabiilne EJ vanker oli ka, aga vanker käis niimoodi ümber, et laps lendas otse
trepi alumisele astmele ning tekikesed jms tema peale. Bussijuht ja bussis viibijad ei teinud väljagi. Kohe oli peatus ja samal hetkel
kui buss uksed avas, sain röökiva imiku sülle haaratud trepi pealt. Muidu oleks veel sealt edasi asfaltile kukkunud… Filipiinidel oli
meil maja täpselt 10 sammu ookeanist ja terve krunt oli seetõttu 2m tõstetud ning 2m kõrgune kivisein oli ranna ja maja vahele
ehitatud, et lained krunti “ära ei sööks”. Niimoodi: https://littleleevi.wordpress.com/2012/07/16/update/img_0267/
Müür oli ca 50-60cm lai ja poisile meeldis seal jalutada edasi-tagasi vahel. Olime seal juba ca aasta elanud ja kordagi polnud
midagi juhtunud, aga siis kukkus sealt pea ees alla. Õnneks oli parasjagu mõõn ja õnneks ei kukkunud kivi peale, vaid liiva sisse.
Reaktsiooniks oli vaid viha, et nõme liiv on suus nüüd! Aga me värisesime mehega tükk aega pärast…
Väiksema poisiga oli hiljaaegu juhtum, kus puhtalt emainstinktid päästsid. Sai ploomikivi kätte, üritas alla neelata ja jäi kurku
kinni. Märkasin küll kohe, aga kõik loetu imikute esmaabist oli peast pühitud. Võtsin jalgadest kinni, õrnalt raputasin – ei aidanud.
Poiss näost lilla, silmad vesised ja paistes. Õhupoegagi ei liikunud… Proovisin siis näppudega kätte saada ja teise korraga ajas see
ta oksele ning koos oksemassiga väljus ka ploomikivi. Peale seda ka mõnda aega olin ülipaanitsev ema ja nägin igal pool ohtu, aga
nüüd jälle rahulikum.
Minu ema parim sõbranna töötas Estonial. Mu ema sünnipäev on Estonia hukuga samal päeval. Tol ööl, kui Estonia uppus, pidi
sõbranna mu ema sünnipäevale tulema, aga kuna keegi töökaaslastest oli väga palunud tal graafikus vahetuse teha, läks
ootamatult hoopis laevale tööle. Mu ema sõbranna vanemate oli suur asi see, et meri tütre surnukeha välja andis. Nüüd on
vähemalt haud, kus leinamas käia. Paljudel ei ole sedagi. Mida tunneb see inimene, kes tema asemel tegelikult graafikujärgselt
oleks pidanud tööl olema, ei taha mõeldagi, kuigi süüdi pole ta milleski. Juhus.
Natuke üle kahe aasta tagasi oli mul juhus, kus arvasin, et mu laps on 3. korruselt alla kukkunud. Olime üleval katuseterrassil
Korra vaatasin kõrvale ja kui uuesti vaatasin, siis teda ei olnud. Tegelikult oli ta ennast lihtsalt osavalt ära peitnud. Seda
tunnet, mis nende minutite jooksul oli, mil ma aru sain, et midagi juhtunud pole ja kõik on, ei oska isegi kuidagi kirjeldada.
Mul kutt täpselt 2 a tagasi (9 kuuselt) kukkus vankrist
välja peaga vastu asfaldit, traksid olid jäänud
kinnitamata ja hetk enne kukkumist just vaatasin ta
poole istus ilust ning niikui pilgu talt ülesse tõstsin oli
kutt siruli maas asfaldil.. Õnneks sai ainult verevalumi
otsaette ja oli kodus jälgimisel et põrutust ei oleks,
emosse toona ei läinud, kuna seal oleks nii või naa
öeldud et jälgi kodus. Sain toona ikka korralikku šokki
ja siia maani hirm sees kui laps kärus turnib.
Yks vaga ohtlik asi on veel lahtikaivate
diivanite tõmbe rihm kuhu lapsed kipuvad pead
toppima ja voib kergelt lambuda. Uuematel
mudelitel lubati ara muuta rihmad aga kas
seda tehti ei tea
Minu esimene ehmatus oli siis kui laps oli umbes 2 kuune. Hakkasin temaga arsti juurde minema, panin lapse vankrisse, tekk
peale ja minekut aga meil on välis ukse ees 3 astet millest pidin vankrit tasakesti alla tõmbama. Sel päeval libastusin, kukkusin
pepuli ja vanker mulle otsa. Mina sain muidugi suure ehmatuse osaliseks aga lapsel polnud midagi viga. Teine kord oli nii, et
laps oli mul äkki natuke alla aasta. Igatahes mees läks poodi ja mina tegin koos lapsega süüa. Aga kuna laps oli väga näljane
mõtlesin, et annan talle krõbinaid. Olin talle ennem andnud kamapall aga kuna neid polnud andsin natuke enda omasid, mingid
sellised natuke kausi kujulised sokolaadi omad olid. Mingi hetk hakkas laps väga veidrat häält tegema ja kui ma tema poole
vaatasin olid tal huuled juba sinakas lillad. Ma olin šhoki ääre peal. Alguses ma muidugi patsutasin selja peale ja kuulsin, et krt
läks vist sügavamale kinni, hetke ajel tuli meelde, et laps tuli lämbumis ohus tagurpidi keerata, raputasin mis ma raputasin välja
ei tulnud. Lõpuks panin lapse rinnaga minu põlevdele ja andsin obaduse seljale ja siis lendas välja see krõbin. Ja just siis astus
mees uksest sisse, laps nutab, mina nutan ja mees midagi aru ei saa.. Peale seda käisime emos ja arst ütles, et meil vedas, et mul
kõik võtted meeles olid, paljud vanemad kipuvad need ära unustama kui reaalselt kasutada on vaja.
Huvitav, just mõned päevad tagasi piinasid mind samad mõtted: kui palju meie elus on juhust ja kui palju saatust? Olen poole peal
Stefan Kleini raamatuga “Kas kõik on juhus?”. Väike ülevaade: http://uuskogemus.com/2015/08/25/saatus-voi-juhus/
Olen raamatuga poole peal, tunnen et see teema ei piina mind hetkel enam sellisel viisil nagu enne.
Meil neid igasugu kukkumisi on ikka olnud. Esimest korda suutis kolme kuuselt end diivanilt alla keerata, niiet otsaees sinikas.
Teist korda pani nüüd kevadel 1,6 aastaselt pea ees diivanilt alla, siis muidugi telefonilaadja otsa ja auk peas. Õnneks teda ennast
see väga ei heidutanud. Kolmas suurem õnnetus oli alles Juulis, kus ta mänguväljakul ca meetri kõrguselt alla suutis potsatada.
Õnneks pehmele mullale ja pigem ehmatus. Aga no õppust ka ei võta.
Aga nö eluohtlik seisukord oli siis, kui poiss oli 5,5 kuune ja auto meid ülekäigurajal alla ajas. ÕNNEKS lõppes kõik õnnelikult ning
laps ei ärganud isegi üles. Aga ise olin küll üsna pikka aega veel shokis.
Õppust ei võta? Alla aastane, kahene, kolmene? Ma loodan, et see oli sul irooniaga öeldud nali ja sa ikka tead, et nii
väikesed “ei võtagi veel õppust”, vaid neil on selleks vanemad, kes ei lase niisugustel olukordadel juhtuda.
Tundub, et ema on hoopis see, kes õppust ei võta.
Minu poiss oli 1 aasta 2 kuu vanune kui läksin halba aimamatta vetsu. Kui hakkasin välja tulema kuulsin matsakat ja karjumist.
Siis juba aimasin halba ja tormasin tuppa, kus nägin oma last käes käärid tooli kõrval istumas. Silmadest voolas pisarate asemel
veri ja esimene asi mida ma kohe tegin, pistsin ta pea külma veealla. kui veri oli enamvähem seisma jäänud panin lapse
vankrisse ja jalutasin emosse 🙂 õnneks oli laps vigastanud silmalaugusid seest poolt mis tal kinni õmmeldi ja hetkel tundub, et
on nägemisega korras. Seega meeletult õnnelik õnnetus….
Teine õnnetus oli siis kui lasin pojal sõita pealeistutava autoga kortermaja ees 🙂 Olin ometi tema kõrval noh olenevat umbes
paari meetri kaugusel 🙂 Kuid sellegi poolest suutis ta ühe hetkel keerata nn keldrisse viiva kaldteepeale ja sõita selle autoga
vastu betoonseina. Lisaks sellele et olime mõnda aega peapõrutusega haiglas oli vaja lapse esihambaid lappida sest needki olid
purunenud. Rääkimata autost mille haiglast koju tulles prügikasti saatsin, auto oli korralikult puru kuigi oli ikka päris
korralikumast tugevamast plastikust millel teinekord isegi sai peal istutud ja mööda tuba sõidetud 🙂 Olgem ausad ma mõtlesin
siiani, et mis oleks võinud juhtuda ja kui näen et keegi ostab sellise auto, siis vaatan kohe kõrvale ja külmajudinad käivad üle
kere.
Söögitool oli meil sarnane kuid kui laps hakkas ronima võtsin lahti eraldi lauaks ja tooliks.
Ma arvan et ma vist nagu kass, mitme eluga ? Sündisin
pmst surnuna… Nabanöör üle kaela mitu korda, 5
minutit kliinilist surma on mu sünnitunnistusel. Olen
väiksena mitu korda peaaegu ära upunud. Eelmine aasta
kevadel tegin avarii maanteel. Auto käis üle mitme korra
üle katuse ning jäi lôpuks kraavi pervele kôikuma rattad
taeva pool, kuid ma pääsesin ilma ühegi kriimu ja
sinikata. Olen ônnelik inimene küll ?
Jeerum küll! Judin käis läbi seda lugedes. Sul on õigus, et
sellised asjad panevad tõsiselt mõtlema elu hapruse,
juhuste ja saatuse üle.
Ise kukkusin umbes 6 aastasena köögi aknast alla 2
korruselt, aga õnneks oli õnnelik õnnetus. Ainult jalad
põrutasin ära.
Tuttaval oli väike vend, alla aastane veel ja sai
vanaema südamerohud kätte. Kahjuks see lõppes
väga õnnetult 🙁
Mis sai lõpuks? 🙁
Ja tore, et siiski õnnelik õnnetus oli teil. See
päris jube ikka 🙁
Mind jäeti kunagi vanaisaga üksi koju. Kuna ma
olin suhteliselt iseseisev laps siis ei pidanud
vanaisa mu igat sammu jälgima. Siiski lapse
mõistus ikka lapse mõistus 😀 Mäletan, et
täiega palav oli ja tahtsin hullult ujuda. Ronisin
siis mina veetünni, mis oli traktori taga (
loodan, et saate aru mis ma mõtlen) . Sisse saab
aga välja ju mitte. Thank god ,et seda vett seal
vähe oli muidu ma praegu siin ei kirjutaks.
Õnneks hakkas vanaisa mind otsima ja kaua ma
konutama ei pidanud seal.
Pojaga (1aasta ja 11 kuud) oli mul see suvi
selline värk. Suvitame mere äärses suvilas.
Panime koos saunas pesu masinasse pesema ja
poiss jooksis koeraga õue ,nii kaua kuni ma
pesuvahendi masinasse sain ning masina tööle
panin , olid nad läinud. Hõikasin ja jooksin mere
äärde (umbes 50m)
aga ei midagi. Jooksin siis tagasi ja aiast välja
(umbes 150m). Mida ma näen 😀 nemad koos
suure tee peal juba ja viimasel hetkel sain
kratist kinni. Mul oli lihtsalt mega hull tunne, et
võttis ikka aega rahuneda. Nad jõudsid
ülihelikiirusel kuidagi aiast välja kuigi sinna
pikk tee ja aiast välja ja veel on maad enne kui
maantee tuleb.
Rohkem pole nad õnneks julgenud enam
värava poolegi minna.
Ihukarvad tõusid püsti praegu seda lugedes!
Nii on kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Jumal
tänatud, et seekord nii läks. Loodan et
Marikene juba on koleda juhtumi unustanud
ja toimetab reipalt edasi. Hoidke teineteist! 🙂
Mari ei paistnud pärast üldse kartvat, tahtis veel uuesti söögitooli ronida, nii et tema vist eriliste hingehaavade käes ei kannata.
Jube lugeda kohe teie jutte, tuleb meelde, kui mu poiss oli u 1,5 aastane, mees oli komandeeringus, pesin pesu ja kuna poiss
magas, läksin pesu välja kuivama panema, kui järsku kuulsin poisi häält, keerasin ringi ja ta oli üles ärkanud, kuidagi magamistoa
akna lahti teinud ja kõõlus seal, kortermaja teisel korrusel, ma lihtsalt kangestusin korraks, mõtlesin, et kas joosta akna alla või
üles, siis sundisin end rahulikuks ja rääkisin poisiga, et ta läheks tuppa ukse vastu, et emme tuleb üles kohe. Õnneks läks kõik
hästi, kui mees koju jõudis, lasin esimese asjana lingi akna küljest ära võtta.
Meie lugu siis selline. Elame pisikeses
kahekorrulises kortermajas teisel korrusel.
Meie korterisse läheb eraldi betoonist trepp
mingi kivipuruga kaetud, 3-4 meetrine.
Kutsusime siis veebruari kuus töömehe ukse
all olevat pragu korda tegema, kuna külm tuli
tuppa. Plika hakkas siis just aastaseks saama
ja õppis käima. No see töömees siis parandas
ukse nii, et pani palju tihendeid ja uks ei läinud
korralikult enam kinni. Pidi ikka jõuga
tõmbama. Siis hommik meile tuttav külla ja
istus mul mehega elutoas ning vaatasid midagi
arvutist, mina pesin köögis nõusid. Ükshetk
mees küsib, et kus plika on, ta kuuleb ta nuttu.
Jooksin mina siis kiiresti koridori ja nägin, et
välisuks lahti ning plikat pole. Süda jättis lööke
vahele ning pisarad hakkasid jooksma sama
kiiresti, kui ise jooksin trepi suunas. Seal all
mu pisike plika oligi. Üritas nuttes üles ronida,
ja mind nähes tahtis trepile püsti tõusta, aga
jõudsin enne temani, muidu oleks veel meetri
kukkunud allapoole. Haarasin lapse sülle
jooksin tuppa, panin kiiresti talle teki ümber ja
jooksime mehega autosse ja lapsega
kiirabisse. Seal vaadati laps üle ja olime 8
tundi seal jälgimise all. Siis lubati koju, kuna
lapsel olid vaid kriimud ja sinikad. Kodus
pidime lapse öösel iga paari tunni tagant püsti
ajama, et põrutust ikka ei oleks. Nüüdseks
plika nelja poolene ja ikka veel hoian käest
kinni, kui trepist alla lähme ning ukselt
tõmbasime tihendid koju tulles ära. Kõike
võib juhtuda ja kedagi ei saa süüdistada, kuna
me ei tea ju kuidas ja millal see juhtub ning
miks. Mul on väga hea meel, et Mariga kõik
korras, ning tean mida sa tunned. Nägin ise ka
pikka aega kõiges ohtu.
Nii hea et midagi ei juhtund 🙂 Ise ma küll ei mäleta,
kuid ma olevat endale klaasist ustega kapi peale
tõmmanud. Selles kapis olid nõud, mis peaaegu kõik
purunesid ja kapi peal oli suur sõnajalg mis ka peale
õnnetust omadega kööga oli. Mul – u 3-4 aastasel
pätakal vist vedas et need klaasuksed katki ei läind
(kapp siiani alles ja täiesti korras) ja üldse midagi ei
juhtunud. ?☺
Minu laps jäi samamoodi 5-aastaselt crosstraineri trenazööri vahele kaelapidi kinni- tabloo ja käesanga pulga vahele. Kõige
jubedamad minutid minu elus, kui ma teda sealt välja üritasin saada. Mobiil teises toas voodil ja lahti ma teda enam ei saanud
lasta. Õnneks olid kaitseinglid kohal ja meie jaoks lõppes asi hästi, aga trenazöör leidis samal õhtul uue, ilma lasteta kodu
Mul kutt aastasena ronis koguaeg akendel. Ei
taibanudki,et äkki keerab lahti akna. Aken oli
tuulutuses ka veel. Üks hetk kuulsin,et poisil kukkus
midagi maha ja läksin kööki. Ja issver seda vaatepilti.
Aken oli pärani lahti ja laps seisis seal peal
NELJANDAL KORRUSEL !!!!!! Mu süda pidi seisma
jääma. Peale seda eemaldasin kõik lingid akendelt.
Kõik.
Kui poleks midagi maha kukkunud ja ma poleks läind..
ma ei taha mõeldagi.
Peale seda tunnen ma end maailma sitema emana,et
selline olukord üldse aset leidis..
See tool on väga hea kahes osas
kasutamiseks. Meil leidis see väga
pikalt kasutamist. Laps tegi kõike
seal laua taga: sõi, joonistas,
voolis, meisterdas. Väga mõnus ja
stabiilne eraldi laua ja toolina
kasutades.
Minul veidi enne lapse esimese aasta
sûnnipäeva kodus juhtus see, et laps oleks
endale suure ja raske kummuti peale
tômmanud. Ei osanud ma arvata et ta jôuaks
selle ûmber tômmata aga lahtiste sahtlitega
on see vägagi kerge ja istusin see sama hetk
tema kôrval maas ônneks kui siis jôudsin ûhe
kâega hoida nii palju et see ei vajuks talle
oeale. Ûhe käega hoida oli seda väga raske ja
kui nûûd môtlen et see täie raskusega olekski
talle peale vajunud…sünnipäev oleks
toimunud riietudes musta! Kui mitu korda olin
ma vannitoas kui tema tômbas kummutil
sahtleid lahti, pesnud käsi ka veel poleks
midagi kuulnudku aga sellise ônnetusega
jääks tegutsemissks sekunditest ka väheks.
Kâed värisesid tükk aega küll
Minul endal on väiksena paar napikat olnud. Ma ei mäleta küll kui vana ma olin, suhteliselt pisike. Igatahes mängisin koduhoovis
liivakastis juba pikemat aega. Keegi kutsus mind kas teiselepoole maja või tuppa(ise mäletan sellest hästi vähe, vanemad rääkisid
ülejäänud loo”. Hakkasin jonnima, kuna üldse ei tahtnud minna vaid tahtsin edasi mängida, kuid lõpuks ikkagi läksin. Ja ainult
mõni minut hiljem, kukkus elektriliini post täpselt sinna kuhu ma liivakastis istusin. Mäletan seda, et tükkaega oli veel jama selle
posti ja nende liinidega, et kuidas need uuesti püsti saada jne.
Nooremana oleksin 2 korda autoalla ka jäänud.
Siit ka loo moraal….kõik lastele mõeldud tarvikud (
söögitool, lapsevanker, kergkäru jne) on mõeldud
kasutamiseks lapsevanema järelvalve all ja kasutades
etteantud turvaseadmeid. Niisamuti nagu tuleb
kasutada vankrites turvarihmu, tuleb kasutada ka
söögitoolil söögilauda, ning veenduda, et laps istub
korrektselt toolil. Hetkeseisuga jäi loost mulje, et
söögitoolis oli probleem, kuigi probleem oli selle
kasutamises. Olen näinud väga õnnetuid juhtumeid,
kus lapsed saavad väga tõsiselt viga justnimelt
seetõttu, et seadeid korralikult ei kasutata. Õnnelik
õnnetus seekord. Edu 🙂
Mul jäi laps kunagi peadpidi teenažööri
vahele, teadküll see kus käepidemed liiguvad
ja jalgadega peal sõkud. Mul jäi sûda ka seisma
siis. Taburetiga turnides on ka kukkunud.
Kodus nooremate õe ja vendadega on ka neid what if’e
ikka olnud. Kõige värksem aga see kui noorim(3a) läks
suurt venda äratama jutuga ‘venna ripub’. Algul
muidugi ei saanud suurem aru mis värk on. Aga kuna
pisike juttu ei jätnud siis läks ta asja uurima. Ja
venna(8a) siis rippuski maja teise korruse aknast
väljas. Vaevuvaevu veel aknalauast kinni hoidmas.
Allakukkumine oli ka sekundite mäng. Ainult et
selgusetuks jäi mis põhjusel ta seal rippus. 🙁
Aga heaa et Marilgi nii hästi läks
Eks need söögitoolid ongi kasutamiseks koos vanemaga, vanem on alati juures, mitte et panen keset tuba püsti ja naerame koos
et laps saab ise sisse ja välja, see ei ole ronimispuu neile. Paljud on veel ka nii kerged neist, et kui laps on pea tipus… kukub ümber
enne kui sissegi kuidagimoodi saab sinna.
Sellist asja võib mistahes söögitooliga peaaegu juhtuda, milleks just seda firmat ja tooli maha teha? Eks traksidega toolid on
ohutumad, aga ikkagi mõeldud ju söötmiseks ja eeldatud et vanem on samal ajal juures.
Mul on heameel et see vaid ehmatusega lõppes, Marile pai!
Issand kui õudne! Aga hea, et kõik õnnelikult lõppes! Aga kas seda nööri ei anna sealt ära võtta? Või lõika ta kasvõi katki, et siis,
kui ta libistabki end sealt ära, ei jää ta kusagile kaelapidi rippuma.
Ja sa pole sugugi ainuke, kes halvimaid stsenaariumeid koguaeg peas mõtleb. Mul jookseb ka alati sadu mõtteid peast läbi, kui
kusagil käin 😀
Minul juhtus väiksena selline asi, et ema läks
välja pesu kuivama panema ning mina jäin üksi
tuppa multikaid vaatama. Kui ema tuppa tagasi
jõudis olin mina talle uimasen vastu vaadanud
ja esmapilgul ei saanud ema arugi, et mis
toimub. Aga siis märkas, et põrandal olid
palderjani tabletid, mis olid algselt tema
rahakotis kõrgel riiulil. Ma olin tooli võtnud ja
roninud nendeni, et need kätte saada ja sõin
peaegu kõik ära. Siis hakkas emal kiire, et auto
leida(sellel ajal ei olnud meil endal autot veel)
ja linna minna(poole tunni tee). Traumapunktis
mul oli juba pilt eest kadunud ja arstid tegid
kohe maoloputuse. Arstid veel ütlesid mu
emale, et 5 minutit hiljem oleks minuga juba
kõik olnud. Lapsed ikka ei mõtle üldse ja samas
mõtlevad liiga palju. Ma ei teagi, miks ma neid
tablette tahtsin, arvasin, et äkki on need
kommid või kes teab. Olin siis alles kolmene.
Lapsi tuleb ikka koguaeg jälgida, aga ei jõua ju
ka koguaeg, sest nad on nii kiired. Üks hetk siin
ja teine hetk juba seal.
Olen 100% nõus, et elu ongi üks juhus. Kunagi ei tea,
mis võib juhtuda… Ja suur pabistaja olen ka-näiteks iga
kord, kui oma 2 kuu vanuse autosse panen, tuleb
meelde see avarii, kus kõigest 1 kuu vanune beebi oma
elu kaotas 🙁 Aga kahjuks ei saa lapsi vati sees hoida…
Aga mis see Pille Riini juhtum Haapsalus oli? Ma pole
kuulnudki…
Ta laps kukkus teiselt korruselt alla rõdult. Praeguseks on juba haiglast välja saanud vist.
Kui minu tütar oli paari nädalane, kutsus minu
äia naine mind alla teed jooma ja kooki sööma.
Meil oli selline ridaelamu tüüpi elamine ja
läbikäik oli ka siseruumidest. Läksin ja mõtlesin
et võtan lapse kaasa. Aga siia mõtlesin, et ta
magab ju nii hästi, mis ma temast solgutan ja
ma kuulen küll, kui ta nutab. Hakkasin siis
minema alla esimesele korrusele ja kukkusin
trepist alla :S (See trepp on lakitud ja mul olid
suure lycra sisaldusega sokid jalas. Ja sõitsin
päris lõpuni välja, sest ei saanud kuidagi hoogu
peatada.) Järgmine hommik olin kõikjalt üleni
sinine ja kõik kohad valutasid. Aga….õnneks
jätsin lapse voodisse!
Mul on vanema tütrega juhtunud, oli
väike tooli külge kinnitatav söögi iste
kandikuga, kõõlus tooliga näoli pikali end
kivipõrandale.Algul kartsin, et ei jäänud
midagi järgi temast, aga väike muhk oli
otsa ees vaid . Ei saa iga hetk kõrval olla.
Väga hirmus!!
Mul on endal selline “sekundite küsimus” juhtunud. Väiksena pidasid mu vanaisa ja vanaema lehmi. Lehma ketist oli tekkinud ring
ja ma hüppasin selle sisse just siis kui lehm hakkas jooksma. Õnneks oli vanaema nii lähedal ja reageeris väga kiirelt kui nägi seda.
Oleks ta olnud paar sammu kaugemal, poleks ta võibolla jõudnud mind sealt välja tõmmata ja ma oleks lohisenud mööda maad
kett ümber jalgade. Kohutav on mõelda sellele. Ma olin kõigest paari aastane. Vanaema siiani meenutab seda pisar silmis, kui
tuleb kuskil seltskonnas jutuks.
Kohutav tean mis tunne sul on.Mul 10a tagasi
kui mu laps oli alles 7-8kuune jutus selline asi
et tahtsin lapse jätta oma maja ette vankrisse
magama noh suvine aeg oli ja ilmad ilusad ise
elan maal korter majas hea ja vaikne koht
autosi vähe ja nii ma ta jättsin ja tahtsin minna
vist õunu õue peale korjama aga millegi pärast
keerasin poole maapealt ringi ja võtsin lapse
kaasa ja tegin siis veidi suurema tiiru et minna
olin juba puu all kui kuulsin väga suurt mürinat
ja kolksu jooksin siis koos vankriga maja ette
tagasi üks teise küla joodik tuli meie majja
kellegi juurde ise jumala täis ja ta sõitis suure
hooga vastu naabrimehe järelkäru ja kui
oleksin lapse sinna jättnud siis oleks ta olinud
pannkook auto ja käru vahel oh seda sõimu mis
mul tuli ise värisesin üle kere naabrimees kes
eemal tööd tegi jooksis ka vaatama kes nii
kisab miski mulle ütles et võtta poiss kaasa ära
jätta teda sinna ja ei saa öelda et olen
hoolimatu ema et jättan ta üksi maja ette
magama see oli ka lihtsalt halb juhus
Issand, no see oleks ikka tõesti väga hirmus olukord olnud. Aga kuidas sa siis seletad, et mis vägi sind tagasi sundis minema, et last kaasa võtta? Vot seda vist ei tea keegi.
Meil on sarnane tool, ainult seda kandiku osa ei käi
ette. Pole seda eriti kasutanud, sest poiss ei oska veel
päris hästi ise istuda. Aga peale sellise jutu lugemist ei
kipu nagu väga kasutama ka… Võibolla ainult siis, kui
see teise asendisse panna, ehk keskelt pooleks ja jääb
nagu tool ja laud, et saab seal ääres joonistada vms..
Ma veel väiksema puhul ei julgeks enam üldse panna, aga niimoodi kahes osas, ala joonistamiseks saaks kasutada küll jah. Mina praegu esimese hirmuga panin lihtsalt hoopis silma alt ära.
Minema pole kindlasti mõtet visata. Mari nii suur laps, ongi aeg ilusti laua taga õppida sööma ja mängima. Samamoodi hea
multikaid vaadata ja samal ajal ju nosida, kui tema ees laual mingid snäkid on. Ja pole ohtu kusagilt kukkuda ega ohtu kinni
jääda. 🙂
Toolil pole häda midagi.Tuleb
lihtsalt õigesti kasutada,mitte lasta
lapsel seal ise turnida.
No ausalt öeldes ma ei soovi enda koju asju, kus ma pean 24/ kõrval passima, kartes et laps muidu SURMA saab.
Tead Mariann,esimesed aastad peabki last koguaeg jälgima.Jah see on tyytu aga no olgem
ausad,söögitool,käimistool,lamamistool,sisekiik ja muud sellised vidinad on ju ohtlikud!
Ma tôepoolest ei taha kritiseerida ja kahe lapse emana tean et ônnetusi vôib juhtuda aga
no yksi söögitooli jätmine on ju lihtsalt lauslollus. ônnetus ei hyya kyll tulles aga
lapsevanemana tuleb ju osata teatud ohte ette näha.Loomulikult ei näe me ette seda kui
lennuk kukub majja sisse vôi auto sôidab kônniteel otsa.Samas näiteks mööbel.Mul ei
tuleks pähegi paigaldada endale koju mööblit mis et käi seina kylge kinni.Meie kodu on
nagu ikea kataloog ,kôik need “ohtlikud” malmid on ka olemas.Samas on nad kôik seina
kinnitatud nii et vôin ise seal peal ronida kui vaja.Samuti näiteks aknendel on lapsekaitse
peal.Parem ju karta kui kahetseda.Meil on ka olemas narivoodi mis on ka ju ohtlik aga
samas iga hommik vôtab suurem laps ära sealt redeli ja paneb selle voodi ylakorrusele,et
väiksem ei saaks sinna ronida.No ei ole tal ju raske seda väikest liigutust teha kui see
hoiab ära yhe järjekordse môttetu ônnetuse.Ja usu mind,lapsed sellises vanuses ei ôpi
enda vigadest.See vanaajatarkus (ala las laps kukub,siis järgmine kord enam ei kuku) on ju
lauslollus ja ei taha teadagi palju pisikesi lapsi selle lolluse pärast täna mulla all on.
Enamusi ônnetusi on ju vôimalik ära hoida kui vanemal on piisavalt teadmisi. See ei
tähenda seda et sa pead pidevalt narveerima lapse pärast.Piisab sellest kui su kodu on
lapsekindel ja sa ise last vaikselt jälgid.Kahe aastast last ei saa kahjuks usaldada.Sa ytlesid
et sa ei taha enda koju asja mis on nii ohtlik et pead last 24/7 jälgima.Selliseid asju ma
arvan on meil kôigil kodus piisavalt ,me ei pruugi ise sellest teadlikudki olla enne kui
ônnetus ukse ees..Seetôttu peabki last jälgima,olgu see tyytu vôi mitte.Loomulikult peab
lastel laskma ka kukkuda ja end ära lyya et nendest mingid ôrnakesed ei saa.Minu lapsed
kukuvad rattaga pidevalt pôlved kriimu aga samas neil on ju alati kiivrid peas nii et
sandiks nad end kukkuda ei saa.Meie eestlased oleme loomuselt sellised kes ei muretse
yleliia ja see teiste “yleliigne” muretsemine tundub tobe aga samas sureb vanemate
ettevaatamatuse tôttu meie riigis väga palju väikseid lapsi.Näiteks ka see et eestis
sôidavad enamus juba alates 1 a nägu sôidusuunas samas kui rootsis sôidetakse kuni 4
aastaseni selg sôidusuunas.Youtubis on yleval video mis näitab ilusti ära selle mis juhtub
lapse selgrooga kui ta on näoga sôidusuunas ja kui väiksemad vigastused oleks tulnud
lapsel siis kui ta oleks olnud seljaga sôidusuunas.Aga no räägi seda siis eestlasele kes ikka
usub et “kui kôik teised sôidavad nii siis on ju okei! ”
Päikest teile.
Isver! Mul hakkas süda sees värisema kohe.. 🙁
Jaa, aga õnneks läks seekord hästi!
ise olen saanud neli last ja ma pole
kordagi enda elamise ostnud
söögitooli……olen siiamaani
arvanud,et kui on vajadus siis ostan
aga olen ilma selleta hakkama saanud.