0
Lapse üles kasvatamine LAPSED Lasteasjad Mari

õnnetus ei hüüa tulles – hoiatan söögitooli eest!

30. august 2015

Täitsa hämmastav on see, kuidas maailm töötab. Et mõni õnnetus on õnnelik ja mõni mitte. Meil juhtus ka siin ükspäev ikka VÄGA õnnelik õnnetus, mis mind siiamaani natukene hirmutab. Igatahes, kes mäletab, kes mitte, aga ühel hetkel ostsin ma Marile uue söögitooli. Firmaks siis OBaby (LINK). Ega Mari seal eriti olema ei soostu, selles suhtes, et ta saab sealt ise väga vabalt välja ronida ja see ka meie suurim hirm oli, et kukub sealt mingi hetk lihtsalt pea katki. Aga seda, mis päriselt juhtus, me ette ennustada ei osanud.

Me tavaliselt seda valget laua osa seal ees ei hoia, sest kuna ta seal nagunii oluliselt ei istu, võtab see seal niisama ruumi. Seega vedeles söögitool meil lihtsalt diivani kõrval ja aeg-ajalt ronis Mari sinna sisse näiteks multikaid vaatama vms. Te ei kujuta ette, mitu korda ma olen teda selles toolis istumas näinud. Ronib nagu naksti sisse ja istub kenasti tooli. See turnimine on talle lausa nii kerge, et mõne aja pärast ma isegi ei mõelnud, et ta sealt kukkuda võiks. Väga tarmukalt muudkui ronis üles ja alla.

Astun mina siis ükspäev uksest sisse ja avastan oma ämma hüsteeriliselt nutmas ja värisemas, Mari tihkus ka vähekene, aga kui sülle võtsin, rahunes kohe maha ja ei nutnud enam. Igatahes seletas siis ämm, et ta oli istunud diivanil ja pannud Marile multikad, et talle vahepeal puuvilju sisse sööta tegevuse käigus. Mari istus oma söögitoolis, kuid sisse ronides ei olnud ta mõlemat jalga “oma auku” pannud, vaid hoopis kaks jalga ühest läbi susanud. No alloleval pildil on näha, kuidas see osa sealt on. Lauda ka ees ei olnud.

1Ühel hetkel otsustas siis Mari, et tema tuleb toolist alla, aga mitte ronides, nagu tavaliselt, vaid kuna ta tundis, et jalge vahel seda nööri ees ei ole, siis ta libistab ennast lihtsalt alt poolt välja. Meie kergkärul ka muuseas pole vankris seda asja jalgevahel, nii et kui vanker seisab ja Mari tahab, siis ta teinekord lihtsalt voolab sealt alt välja. Ju siis mõtles ta ka seal toolis samamoodi teha, aga…jäi hoopis kõripidi selle nööri taha rippuma. Kuna see auk on seal nii väike, siis pea enam läbi ei tulnud (kuigi terve keha tuli!) ja nii ta sinna rippu jäi.

ÕNNEKS istus ämm seal kõrval ja tõstis Mari kohe oma sülle, kuid paanikas laps klammerdus tooli külge ja ei lasknud oma pead kummalegi poole keerata, kuni vaene Lea pidi Mari näpud toolipulkade küljest lausa lahti kangutama ja seejärel ta õlga väänama, et ta sealt kuidagi kätte saada. Ja just see sekund, kui ta lapse kätte sai, astusin mina sisse ja tema murdus shokiseisundi äärel olles. No konkreetselt ei saanud nuttu pidama, sest see olla nii õudne olnud, kuidas ta seal kõripidi rippus ja isegi piiksu nutta ei saanud, enne kui ämm ta keha üles tõstis, et veri saaks jälle ringi käia.

Õõh, mul hakkavad praegu käed värisema, kui ma sellele mõtlen. Tooli tegin kohe lahti ja viisin ülakorrusele toanurka, no ei julge seda enam siin hoida. Ja mul on ka väga õudne mõelda sellele, mitu korda on Mari selles toolis üksinda istunud, nii, et meie oleme teisel korrusel või aias vms. Isegi see minutike, kui ämm oleks tol hetkel veel nt vetsus olnud ja siis veel käsi pesnud, oleks võinud olla saatuslikud.

Iial ei tea, kuidas asjad minna võivad. Ja kuigi ma muidu olen pigem selline pohhuist, et iga asja üle muretseda ei viitsi ja vajadust ei näe, siis nüüd ma olen hakanud iga asja kohta kõige halvemat stsenaariumi ette kujutama. Ala kuidas Mari trepist alla kukub ja kaela murrab, või ma mürades kogemata talle liiga teen lihtsalt vale liigutusega, või kuidas ta rattaga sõites kuskile alla jääb ja…Ah, ma loodan, et see läheb üle, sest sellele mõelda on nii jube.

Ma meenutasin siis Pille Riini juhtumit Haapsalus. Ja mõtlesin, et iga asi siin ilmas on minutite JA juhuse küsimus. Mis siis, kui ta oleks astunud 2 minutit varem rõdule, näinud last ennast välja vongerdamas, ta kinni haaranud ja mõelnud, et issand, vedas praegu! Aga mis siis, kui minu ämm olekski parasjagu köögis kohvi keetnud ja oleks tuppa astunud 2 minutit hiljem. Õudne ikka, kuidas terve elu on selliseid what if’e täis, mille peale sa enne isegi ei mõtle, kui sinu või mõne lähedasega pole midagi juhtunud.

Elu on lihtsalt üks suur juhus! Näiteks – minu isa sõitis ennast autoga surnuks. See sama kord, kui ta autoga sõitma läks, tahtis ta mindki kaasa võtta. Istusin juba autos ja puha, kui tuli minu vanaema, kes tahtis mulle uusi jalatseid osta ja seetõttu võttis mind hoopis poodidesse kaasa.

Saatus? Kokkusattumus? Juhus? Kes teab…

IMG_2941_zps62isin4v

Igatahes, olge kõik ettevaatlikud ja tähelepanelikud, see võib päästa sinu lapse (või ükskõik kelle!) elu!

Aga kas teie peres on keegi olnud eluohtlikus olukorras? Või ehk teie ise?

 

Loe ka neid postitusi!

67 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Birgit 15. jaanuar 2022 at 18:32

    Uhh. Ma suutsin vahepeal enda elu hullema vaatepildi juba ära unustada, seda lugedes tuli meelde. Endal on 3,5 aastane neiu ja umbes 1,5 aastat tagasi sain ise väga ehmatava vahejuhtumi osaliseks. Elasime sellises kohas kus nurgadiivan oli elutoas aknalaua kōrval ja ruloo kett oli pikk. Lapsele nagu ikka meeldis diivanile ronida ja sealt aknalauale, et loomi ōues näha. Ma ise samal ajal koristasin elamist ja mees oli ka diivanil istumas. Hetk hiljem minu arust lausa sekundite jooksul pani laps ise ruloo keti endal lōua alla ja jalad libastusid all, mul lendasid asjad kahte lehte ja haarasin lapse, kes oli ise ka suures šokis, sest mõneks sekundiks rippus ta seal nii keti otsas. Issand mul isegi praegu hetkel käed värisevad seda kirjutades..peale selle muidugi ei ole meie kodus enam ühtegi rippuvad ketti, paela vms.

  • Avatar
    Vasta moo 1. september 2015 at 22:45

    Mina tooli siis kohe nurka ei
    viskaks. sellises vanuses lapsi
    tulebki iga sekund jälgida.. pea igas
    olukorras võib midagi juhtuda.

  • Avatar
    Vasta Anokas 1. september 2015 at 18:11

    Meie mängisime sõbrannaga liivakastis paelajupiga. Olime umbes 2-3aastased.

    Mingil hetkel tuli suur onu meie kortermajast ja võttis toikaga paelajupi meie käest ära….sest see oli suur rammus rästik.

    2-3aastane ei oska paelajuppi karta ning lapsevanemad ei oska ka karta, et kortermaja ees liivakastis suur rästik ringi kondab.
    Õnneks meil vedas.

    Tean perekonda, kus ema on 4 last sünnitanud ning neist kaks õnnetuste läbi surma saanud.

    Tean ema, kelle laps kortermaja teiselt korruselt vankris alla kukkunud, kui laps magama jäeti rõdule, kuid täiesti terveks
    jäänud.

    Tean ema, kelle laps samuti esimesed 5 minutit surnud olnud pärast sünnitust.

    Palju tean selliseid juhtumeid, kus õnnetust oleks saanud ära hoida vaid 24/7 lapse kõrval olemine, mis ilmvõimatu. Suudan
    vaid mõelda, et tore, et suurel osal siinsetest kommenteerijatest on need juhused positivse lõpu saanud! Samas loodan, et nii
    blogi autor kui ka kommenteerijad siin end liialt ei süüdista, et lapse sekundiks või minutiks üksi on jätnud. Loomulikult peab
    tähelepanelik ja hooliv olema, kuid kõik õnnetused ei ole ettenähtavad ning ka kõige parema ja kohusetundlikuma vanema
    jaoks. Juhusel on ka oma roll meie elu kujundamisel. Olgem õnnelikud, kelle on elus nii hästi läinud, et kõik lähedased elus-
    terved.

  • Avatar
    Vasta Egle 31. august 2015 at 13:04

    Lugesin siin mõned kommentaarid läbi, päris jube ikka.
    Mu lapsel pole väga midagi hullu juhtunud. 3 kuuselt panin ta diivanile padja najale pool istukile, siis jooksin kööki, et lutipudel
    tuua ja siis käis mats ja suur kisa, laps oli ennast alla veeretanud. Kuigi isa oli samas toas, süüdistati mind, et mina lapse üksi
    jätsin jms. :s Kutsusin siis kiirabi, aga õnneks midagi ei juhtunud. Väike muhuke oli, kuid see kadus paari tunniga.
    Hetkel on poiss 8 kuune, kukkumisi ikka on olnud, ja muhke ja väikseid sinikaid, kuid ei midagi hullu. Kukkumisi ju ikka juhtub,
    kui laps seisma õpib, ei jõua kougaeg kah järgi joosta.. 😀

    Ja tahtsin veel rääkida ühest juhtumist nädal-kaks tagasi. Läksin lapsega kohvikusse. Tavaliselt on seal saadaval ka beebi
    söögitoolid, kui sel korral olid kõik juba kasutuses. Tellisin siis endale supi ja sõin seda laps süles. Meie kõrval lauas oli nelja
    lapsega ema. Lapsed olid juba 3-6 aastased umbes. Ning neil oli lastel kasutuses söögitooli 2tk väiksematel. Õudne vaatepilt oli
    see, kui üks laps seal söögitoolis püsti seisis. Issand mul jäi süda seisma, et äkki kukub alla.. Ja no see ema ei öelnud ka lapsele
    midagi.. Ja teised lapsed ka jooksid ringi mööda kohviku terrassi ja ronisid terrassi aia peal.. jube.. :s

  • Avatar
    Vasta energilise väikelapse ema 31. august 2015 at 12:03

    Täiesti õudne on neid kommentaare lugeda. Väga mitmel juhul õnnetus on ikka väga kõva häälega hüüdnud. See on tavaline, et
    laps mängib aknalaual, aga ema ei taipa, et aken lahti käib? Järelvalveta on laps üldse aknalaual? Väikelaps üleüldse jäätakse
    üksinda rõdule? Lastakse üksi õue joosta kui endal mingi toiming pooleli? Õudne, kus on teie ohutunne, emad? Õnn, et olete vaid
    ehmatusega pääsenud ja tuleks ikka väga sügavalt järgi mõelda enda rollile selles “õnnetuses”. Paljud olukorrad siin
    kommentaarides ei ole mitte õnnetused, vaid väga kergelt ennetatavad ja õigem nimetus oleks lapsevanema hooletus.

    • Avatar
      Vasta Sandra 31. august 2015 at 12:38

      +1? väga õige.Ka siit postitusest loen ma
      välja,et see tool on paha ja visake nüüd kõik
      nad kohe ära.Loll jutt!Tool on väga hea ja
      ohutu,kui laps istub seal õigesti sees,mitte nii
      nagu laps ise heaks arvab ja veel suurem lollus
      on lasta lapsel seal turnida.Tuleb lapsele
      selgeks teha,et see koht on söömiseks ja seal
      tuleb ilusti istuda,laps saab aru
      küll!Lapsevanem peab selles veenduma,et
      tagab ise lapsele ohutuse,mitte ei süüdista siin
      tooli.

      • Avatar
        Vasta birgit 31. august 2015 at 13:27

        Appppii..keegi pole tooli süüdistanud:) mina ka
        seda tooli enam toas hoida ei julgeks, kui selline
        asi on juhtunud.

        • Avatar
          Vasta birgit 31. august 2015 at 13:28

          Ta ju seletas, et milline õnnetus võib
          juhtuda, mitte, et sitt tool-ärge ostke!

          • Avatar
            maria 31. august 2015 at 22:48

            Pealkirjas on üsna ühemõtteliselt kirjas, et hoiatab tooli eest. Minu meelest on ka see dramaatiline tooli ära
            peitmine kummaline, sest tool ei lähe ju lapsele kallale. Tekkis ohtlik olukord, sest Mari ei tulnud toolist õigesti
            välja ja ämm ei pööranud tol hetkel tähelepanu. Otseselt süüdi pole kumbki, aga seda pole ka tool. Valesti
            kasutades võib ükskõik milline asi ohtlik olla.

  • Avatar
    Vasta Dii 31. august 2015 at 11:32

    Õnnelik õnnetus tõesti! Tore, et kõik siiski korras.
    Küll aga jäi mind kummitama küsimus, et miks nii suure lapse puhul ikka seda söögitooli niimoodi kõrgena kasutate? Meil oli sama
    söögitool ja suhteliselt kiiresti tegin selle madalaks lauaks-tooliks ja oli super mööbliese lapsele 🙂 Sobis hästi söömiseks,
    joonistamiseks, mängimiseks, teleka vaatamiseks jne jne.

  • Avatar
    Vasta Teisitimõtleja 31. august 2015 at 09:18

    Kusjuures mina hoiataks IKEA kummutite eest! Reisil olles võttis mu neljane tips sealt mänguasju välja ja kummut kukkus selga
    (sahtleid avades). Õnneks olin kõrval. Kaks päeva hiljem oli uudistes lugu, kuidas selle kummutiga on juba mitu last teise ilma
    läinud. Niiet soovitan südamest mööbli ka üle vaadata!
    http://www.mirror.co.uk/news/uk-news/ikea-safety-alert-firm-admits-6126229

    • Avatar
      Vasta Eku 31. august 2015 at 10:31

      Meil on kodus Malmi kummut. Vähemalt umbes aasta tagasi, kui selle ostsime, oli komplektis ka lisavidinad ja tekst, et kui
      majapidamises on väikesed lapsed, tuleb kummut seina külge kinnitada. Mul ei ole lapsi, aga mulle on see IKEA asjade
      süüdistamine (ja ka nt energiajoogi firmade kohtussekaebamine) natuke totter, eelkõige peaks laste heaolu ja ohutuse eest
      vastutama ikka vanemad. Kui laps nt noaga näppu lõikab, ei saa ju noatootjat terava noa müümises süüdistada?
      Samamoodi ma tõesti ei teeks seda tooli maha, kui esiteks ei istunud laps seal nii, nagu ette nähtud ja teiseks talle kunagi
      seletatud ei olnud, et niimoodi tooli ja toolist maha ukerdamine ohtlik on ja nii ei tohi.. Ei leia, et see firma nüüd selle
      negatiivse reklaami ära teeninud oli.

      Igatahes on hea, et lapsega kõik hästi on ja loodan, et kõik lapsevanemad mõtlesid seda lugedes korraks peas läbi, kuidas
      oma laste elu ohutumaks muuta.

      • Avatar
        Vasta Teisitimõtleja 31. august 2015 at 10:50

        Antud juhul võttis ka IKEA süü omaks ja algatas kampaania, kus hakkas neid tasuta seinakinnitusi
        jagama. E siis nendel toodetel neid kinnitusi ja õpetusi ilmselt kaasas ei olnud 🙂 Paljud paraku
        uudiseid ei loe ja ilmselt sellest teemast ka midagi ei tea. Ma ei taha isegi teada kui paljudel lastega
        peredel see toode kodus on! Kummut läks tõesti imelihtsalt ümber ja reisil olles on ju pea võimatu
        hakata üürikorteri mööbli paigaldust kontrollima. Kindlasti võib selliseid asju juhtuda ka teiste
        kummutite ja kappide, mida kergemad ja pikemad on, seda tõenäolisem 🙁

        • Avatar
          Vasta Eku 31. august 2015 at 11:09

          Tõsi. Võõras kohas ei saa kindel olla, et kõik on ohutu. Ma pidasin igatahes silmas seda, et 2-
          aastase (ja ka vanema) lapse jaoks võib eluohtlik olla praktiliselt ig asi, mida ühes tavalises
          majapidamises leida võib. Seda kõike on võimatu ette näha ja ohutuks muuta. Sellepärast ongi
          nendel lastel vanemad. Nii väikest last ei tohiks jätta üksinda allakorrusele või tuppa
          mängima. Ükskõik, kas see tool või kummut on seal või mitte. Lapse jaoks on ka diivan ohtlik.
          Või telekas või kilekott või kahvel, mis kõik on tegelikult ju enamasti sellele lapsele
          kättesaadav, kui ta ikka väga tahab.
          Võib-olla mu arusaamad muutuvad, kui lapse saan. Ja kindlasti on kõigil olnud neid olukordi (ja
          tekiks ka mul), kus laps jääb sekundiks järelvalveta. Kõike võib juhtuda. Aga kokkuvõttes
          vastutavad ikkagi lapsevanemad ja mitte ükski mööbli- ega toiduainefirma selle eest, kuidas
          meie lapse ohutus on tagatud.

          • Avatar
            Teisitimõtleja 31. august 2015 at 11:48

            Nõus, et vanem vastutab, kuid siin on siiski piiride tõmbamise küsimus. Mööblitootja võib
            ju ka vastutada ebasobiva toote valmistamise eest aga see last tagasi ei too! Sellised
            teemad ja hoiatused on aga ülivajalikud, et inimeste teadlikust tõsta. Ükski vanem ei
            jätaks enda last ohtliku asja juurde, kui ta teaks, et midagi sellist võib juhtuda. Ühtegi
            kodu ei saa muuta absoluutselt ohutuks. Selliseid hetki kus laps jääb mõneks hetkeks üksi
            tuleb kindlasti igas kodus ette, kasvõi wc külastamise ajal. Rääkimata peredest, kus on
            rohkem kui 1 laps 😉

        • Avatar
          Vasta Ketu 31. august 2015 at 14:58

          See, et IKEA süü omaks võttis, ei tähenda, et ta tegelikult ka endal süüd näeb! See on absoluutselt kindlasti IKEA
          turundustrikk, olla võimalikult kliendisõbralikud!!! Vanemate töö on oma võsukestel silma peal hoida ja õpetada õigel
          ajal õigeid asju.

  • Avatar
    Vasta Agnes 31. august 2015 at 09:18

    Mu ema rääkis kord sellise loo, et kui mu vend oli
    kõigest aastane, oli ta saanud vanaisa tööriista kapist
    kätte mingisuguse liimipurgi-(see liim oli olnud selline
    mis sekunditega toimib) ja mu vend oli selle purgi
    tühjaks söönud. Ema oli ise samalajal köögis tegi süüa,
    midagi sisimas ütles talle, mine kontrolli last. Ema
    läkski ja seal mu vend vedeles ajas suust vahtu välja.
    Jumaltänatud et kiirabi jõudis õigelajal ja talle
    maoloputust tehti ja vend pääses vigastusteta.

    Kui olin veel beebi 6 kuune, kuumenesin ma üle. Väljas
    oli väga palav ilma ja õhtul tõusis mul palavik 41
    kraadi, keha oli täiesti tuli kuum olnud ja teadvuse
    kaotus oli ka, ema muidugi kutsus kiirabi ja ta
    sõnaotsesmõttes jooksis kiirabi autole mööda tänavat
    vastu. Arst ütles emale, et oleks natuke veel olnud,
    poleks neil mind päästa õnnestunud. Siiani kui ema
    neid jutte räägib, tulevad tal pisarad silma.

    Ja minu enda väike tütar oli 8 kuune, meil oli ka
    puidust söögitool selline vanaaegsem. Käis ka veel
    lauaks ja tooliks. Panin mina siis oma tütre sinna
    istuma, kui see istumisosa oli niiviisi kõrgel, keerasin
    sekundiks selja, et võtta talle kauss ja lusikas ning
    tema selle sekundi jooksul oli enda jalgadega vist
    tõuganud vms nii, et see istumisosa koos temaga
    lendasid ette laps käis näoga vastu söögitooli plus
    oleks ka vastu maad lennanud, aga jumal tänatud et
    ma jõudsin ta kinni püüda. Laps pääses kergemate
    sinikatega ja mina oli shokis. Peale seda lendas
    söögitool mu elamisest välja.

  • Avatar
    Vasta Mari 31. august 2015 at 09:14

    Lugesin kommentaare ja môtlesin, et ohh, ma vist ei
    teagi ühtegi hirmsat lugu… Ja siis meenus õnnetus mis
    oleks mind peaaegu hauda viinud. Olin neljane, selline
    paras pätakas, igal pool käisin isaga kaasas. Isa läks
    korraks ämbritega vett tooma, mina jooksin seni
    niisama ringi. Kui isa täidetud ämbritega tagasi jôudis,
    polnud mind enam näha, kuid äkki kostus röökimist…
    Röökimine tuli traktori juurest. Ronisin traktori rattaalt
    välja ja karjusin paaniliselt. Isa haaras mu sülle ja viis
    haiglasse. Milline ime mu elu päästis? Nimelt, mul oli
    seljas mitu numbrit suurem jope mille äär traktori ratta
    alla jäi ja tänu sellele sain ainult sinikaid ning muljumisi.
    See oli sendimeetrite mäng kui traktor oleks minu
    väikese keha ära lõmastanud. Traktor mille alla jäin oli
    külamehe oma, ta oli põllult ära tulnud ja hoovis
    manööverdama hakanud.
    Need mõned sekundid, millimeetrid… Oeh!!

  • Avatar
    Vasta birx 31. august 2015 at 08:06

    Selline lugu siis soome poolt, ühed vanemad jätsid
    oma beebi vankrisse magama, päevauinakut
    tegema..rahulik koht,metsa sees,linnud
    laulavad,värske õhk,oma talumaja..kõik tundub ju
    ideaalne eksju aga see beebi söödi huntide poolt
    ära..liiga jube..Teine lugu seoses huntidega on Eestist,
    mu ema tuttav läks koju mööda tee äärt..Viljandi
    kandis(seal palju hunte) ja järsku kuuleb et tee äärest
    viljapõllu pealt tuleb mingi ilge ragin tema poole, ja
    järsku on hundid ta ümber piiranud, kuna ta oli
    vankriga ja lapsega siis ei osand ta muud teha kui
    vaikselt edasi liikuda ja vihmavarjuga hunte eemale
    ajada kuni jöudis löpuks mingi talumajani kust sai
    abi..huntide ulgumist kuulis veel 3aastat peale seda
    igal öhtul.

  • Avatar
    Vasta Oeh 30. august 2015 at 23:54

    Juhuseid ei ole olemas.

  • Avatar
    Vasta Leevi 30. august 2015 at 23:46

    No neid kukkumisi on ikka esinenud nii suuremaid kui väiksemaid. Esimesega sõitsin bussis kui ta oli paarikuune ja buss tegi
    äkkpidurduse. Hoidsin küll vankrit kinni ja suur ning stabiilne EJ vanker oli ka, aga vanker käis niimoodi ümber, et laps lendas otse
    trepi alumisele astmele ning tekikesed jms tema peale. Bussijuht ja bussis viibijad ei teinud väljagi. Kohe oli peatus ja samal hetkel
    kui buss uksed avas, sain röökiva imiku sülle haaratud trepi pealt. Muidu oleks veel sealt edasi asfaltile kukkunud… Filipiinidel oli
    meil maja täpselt 10 sammu ookeanist ja terve krunt oli seetõttu 2m tõstetud ning 2m kõrgune kivisein oli ranna ja maja vahele
    ehitatud, et lained krunti “ära ei sööks”. Niimoodi: https://littleleevi.wordpress.com/2012/07/16/update/img_0267/
    Müür oli ca 50-60cm lai ja poisile meeldis seal jalutada edasi-tagasi vahel. Olime seal juba ca aasta elanud ja kordagi polnud
    midagi juhtunud, aga siis kukkus sealt pea ees alla. Õnneks oli parasjagu mõõn ja õnneks ei kukkunud kivi peale, vaid liiva sisse.
    Reaktsiooniks oli vaid viha, et nõme liiv on suus nüüd! Aga me värisesime mehega tükk aega pärast…
    Väiksema poisiga oli hiljaaegu juhtum, kus puhtalt emainstinktid päästsid. Sai ploomikivi kätte, üritas alla neelata ja jäi kurku
    kinni. Märkasin küll kohe, aga kõik loetu imikute esmaabist oli peast pühitud. Võtsin jalgadest kinni, õrnalt raputasin – ei aidanud.
    Poiss näost lilla, silmad vesised ja paistes. Õhupoegagi ei liikunud… Proovisin siis näppudega kätte saada ja teise korraga ajas see
    ta oksele ning koos oksemassiga väljus ka ploomikivi. Peale seda ka mõnda aega olin ülipaanitsev ema ja nägin igal pool ohtu, aga
    nüüd jälle rahulikum.

  • Avatar
    Vasta Alli Kass 30. august 2015 at 22:22

    Minu ema parim sõbranna töötas Estonial. Mu ema sünnipäev on Estonia hukuga samal päeval. Tol ööl, kui Estonia uppus, pidi
    sõbranna mu ema sünnipäevale tulema, aga kuna keegi töökaaslastest oli väga palunud tal graafikus vahetuse teha, läks
    ootamatult hoopis laevale tööle. Mu ema sõbranna vanemate oli suur asi see, et meri tütre surnukeha välja andis. Nüüd on
    vähemalt haud, kus leinamas käia. Paljudel ei ole sedagi. Mida tunneb see inimene, kes tema asemel tegelikult graafikujärgselt
    oleks pidanud tööl olema, ei taha mõeldagi, kuigi süüdi pole ta milleski. Juhus.

    Natuke üle kahe aasta tagasi oli mul juhus, kus arvasin, et mu laps on 3. korruselt alla kukkunud. Olime üleval katuseterrassil
    Korra vaatasin kõrvale ja kui uuesti vaatasin, siis teda ei olnud. Tegelikult oli ta ennast lihtsalt osavalt ära peitnud. Seda
    tunnet, mis nende minutite jooksul oli, mil ma aru sain, et midagi juhtunud pole ja kõik on, ei oska isegi kuidagi kirjeldada.

  • Avatar
    Vasta :) 30. august 2015 at 20:49

    Mul kutt täpselt 2 a tagasi (9 kuuselt) kukkus vankrist
    välja peaga vastu asfaldit, traksid olid jäänud
    kinnitamata ja hetk enne kukkumist just vaatasin ta
    poole istus ilust ning niikui pilgu talt ülesse tõstsin oli
    kutt siruli maas asfaldil.. Õnneks sai ainult verevalumi
    otsaette ja oli kodus jälgimisel et põrutust ei oleks,
    emosse toona ei läinud, kuna seal oleks nii või naa
    öeldud et jälgi kodus. Sain toona ikka korralikku šokki
    ja siia maani hirm sees kui laps kärus turnib.

  • Avatar
    Vasta mammu 30. august 2015 at 20:07

    Yks vaga ohtlik asi on veel lahtikaivate
    diivanite tõmbe rihm kuhu lapsed kipuvad pead
    toppima ja voib kergelt lambuda. Uuematel
    mudelitel lubati ara muuta rihmad aga kas
    seda tehti ei tea

  • Avatar
    Vasta Gertu 30. august 2015 at 19:26

    Minu esimene ehmatus oli siis kui laps oli umbes 2 kuune. Hakkasin temaga arsti juurde minema, panin lapse vankrisse, tekk
    peale ja minekut aga meil on välis ukse ees 3 astet millest pidin vankrit tasakesti alla tõmbama. Sel päeval libastusin, kukkusin
    pepuli ja vanker mulle otsa. Mina sain muidugi suure ehmatuse osaliseks aga lapsel polnud midagi viga. Teine kord oli nii, et
    laps oli mul äkki natuke alla aasta. Igatahes mees läks poodi ja mina tegin koos lapsega süüa. Aga kuna laps oli väga näljane
    mõtlesin, et annan talle krõbinaid. Olin talle ennem andnud kamapall aga kuna neid polnud andsin natuke enda omasid, mingid
    sellised natuke kausi kujulised sokolaadi omad olid. Mingi hetk hakkas laps väga veidrat häält tegema ja kui ma tema poole
    vaatasin olid tal huuled juba sinakas lillad. Ma olin šhoki ääre peal. Alguses ma muidugi patsutasin selja peale ja kuulsin, et krt
    läks vist sügavamale kinni, hetke ajel tuli meelde, et laps tuli lämbumis ohus tagurpidi keerata, raputasin mis ma raputasin välja
    ei tulnud. Lõpuks panin lapse rinnaga minu põlevdele ja andsin obaduse seljale ja siis lendas välja see krõbin. Ja just siis astus
    mees uksest sisse, laps nutab, mina nutan ja mees midagi aru ei saa.. Peale seda käisime emos ja arst ütles, et meil vedas, et mul
    kõik võtted meeles olid, paljud vanemad kipuvad need ära unustama kui reaalselt kasutada on vaja.

  • Avatar
    Vasta Kaie, www.uuskogemus.com 30. august 2015 at 19:24

    Huvitav, just mõned päevad tagasi piinasid mind samad mõtted: kui palju meie elus on juhust ja kui palju saatust? Olen poole peal
    Stefan Kleini raamatuga “Kas kõik on juhus?”. Väike ülevaade: http://uuskogemus.com/2015/08/25/saatus-voi-juhus/
    Olen raamatuga poole peal, tunnen et see teema ei piina mind hetkel enam sellisel viisil nagu enne.

  • Avatar
    Vasta Sigrid 30. august 2015 at 18:56

    Meil neid igasugu kukkumisi on ikka olnud. Esimest korda suutis kolme kuuselt end diivanilt alla keerata, niiet otsaees sinikas.
    Teist korda pani nüüd kevadel 1,6 aastaselt pea ees diivanilt alla, siis muidugi telefonilaadja otsa ja auk peas. Õnneks teda ennast
    see väga ei heidutanud. Kolmas suurem õnnetus oli alles Juulis, kus ta mänguväljakul ca meetri kõrguselt alla suutis potsatada.
    Õnneks pehmele mullale ja pigem ehmatus. Aga no õppust ka ei võta.

    Aga nö eluohtlik seisukord oli siis, kui poiss oli 5,5 kuune ja auto meid ülekäigurajal alla ajas. ÕNNEKS lõppes kõik õnnelikult ning
    laps ei ärganud isegi üles. Aga ise olin küll üsna pikka aega veel shokis.

    • Avatar
      Vasta Liisi 30. august 2015 at 22:52

      Õppust ei võta? Alla aastane, kahene, kolmene? Ma loodan, et see oli sul irooniaga öeldud nali ja sa ikka tead, et nii
      väikesed “ei võtagi veel õppust”, vaid neil on selleks vanemad, kes ei lase niisugustel olukordadel juhtuda.

      • Avatar
        Vasta energilise väikelapse ema 31. august 2015 at 11:46

        Tundub, et ema on hoopis see, kes õppust ei võta.

  • Avatar
    Vasta ekku 30. august 2015 at 18:42

    Minu poiss oli 1 aasta 2 kuu vanune kui läksin halba aimamatta vetsu. Kui hakkasin välja tulema kuulsin matsakat ja karjumist.
    Siis juba aimasin halba ja tormasin tuppa, kus nägin oma last käes käärid tooli kõrval istumas. Silmadest voolas pisarate asemel
    veri ja esimene asi mida ma kohe tegin, pistsin ta pea külma veealla. kui veri oli enamvähem seisma jäänud panin lapse
    vankrisse ja jalutasin emosse 🙂 õnneks oli laps vigastanud silmalaugusid seest poolt mis tal kinni õmmeldi ja hetkel tundub, et
    on nägemisega korras. Seega meeletult õnnelik õnnetus….
    Teine õnnetus oli siis kui lasin pojal sõita pealeistutava autoga kortermaja ees 🙂 Olin ometi tema kõrval noh olenevat umbes
    paari meetri kaugusel 🙂 Kuid sellegi poolest suutis ta ühe hetkel keerata nn keldrisse viiva kaldteepeale ja sõita selle autoga
    vastu betoonseina. Lisaks sellele et olime mõnda aega peapõrutusega haiglas oli vaja lapse esihambaid lappida sest needki olid
    purunenud. Rääkimata autost mille haiglast koju tulles prügikasti saatsin, auto oli korralikult puru kuigi oli ikka päris
    korralikumast tugevamast plastikust millel teinekord isegi sai peal istutud ja mööda tuba sõidetud 🙂 Olgem ausad ma mõtlesin
    siiani, et mis oleks võinud juhtuda ja kui näen et keegi ostab sellise auto, siis vaatan kohe kõrvale ja külmajudinad käivad üle
    kere.
    Söögitool oli meil sarnane kuid kui laps hakkas ronima võtsin lahti eraldi lauaks ja tooliks.

  • Avatar
    Vasta Marit 30. august 2015 at 18:40

    Ma arvan et ma vist nagu kass, mitme eluga ? Sündisin
    pmst surnuna… Nabanöör üle kaela mitu korda, 5
    minutit kliinilist surma on mu sünnitunnistusel. Olen
    väiksena mitu korda peaaegu ära upunud. Eelmine aasta
    kevadel tegin avarii maanteel. Auto käis üle mitme korra
    üle katuse ning jäi lôpuks kraavi pervele kôikuma rattad
    taeva pool, kuid ma pääsesin ilma ühegi kriimu ja
    sinikata. Olen ônnelik inimene küll ?

  • Avatar
    Vasta meow 30. august 2015 at 18:39

    Jeerum küll! Judin käis läbi seda lugedes. Sul on õigus, et
    sellised asjad panevad tõsiselt mõtlema elu hapruse,
    juhuste ja saatuse üle.

  • Avatar
    Vasta lis 30. august 2015 at 17:45

    Ise kukkusin umbes 6 aastasena köögi aknast alla 2
    korruselt, aga õnneks oli õnnelik õnnetus. Ainult jalad
    põrutasin ära.
    Tuttaval oli väike vend, alla aastane veel ja sai
    vanaema südamerohud kätte. Kahjuks see lõppes
    väga õnnetult 🙁

    • Avatar
      Vasta J 30. august 2015 at 20:31

      Mis sai lõpuks? 🙁

  • Avatar
    Vasta e. 30. august 2015 at 17:18

    Ja tore, et siiski õnnelik õnnetus oli teil. See
    päris jube ikka 🙁

  • Avatar
    Vasta e. 30. august 2015 at 17:17

    Mind jäeti kunagi vanaisaga üksi koju. Kuna ma
    olin suhteliselt iseseisev laps siis ei pidanud
    vanaisa mu igat sammu jälgima. Siiski lapse
    mõistus ikka lapse mõistus 😀 Mäletan, et
    täiega palav oli ja tahtsin hullult ujuda. Ronisin
    siis mina veetünni, mis oli traktori taga (
    loodan, et saate aru mis ma mõtlen) . Sisse saab
    aga välja ju mitte. Thank god ,et seda vett seal
    vähe oli muidu ma praegu siin ei kirjutaks.
    Õnneks hakkas vanaisa mind otsima ja kaua ma
    konutama ei pidanud seal.

    Pojaga (1aasta ja 11 kuud) oli mul see suvi
    selline värk. Suvitame mere äärses suvilas.
    Panime koos saunas pesu masinasse pesema ja
    poiss jooksis koeraga õue ,nii kaua kuni ma
    pesuvahendi masinasse sain ning masina tööle
    panin , olid nad läinud. Hõikasin ja jooksin mere
    äärde (umbes 50m)
    aga ei midagi. Jooksin siis tagasi ja aiast välja
    (umbes 150m). Mida ma näen 😀 nemad koos
    suure tee peal juba ja viimasel hetkel sain
    kratist kinni. Mul oli lihtsalt mega hull tunne, et
    võttis ikka aega rahuneda. Nad jõudsid
    ülihelikiirusel kuidagi aiast välja kuigi sinna
    pikk tee ja aiast välja ja veel on maad enne kui
    maantee tuleb.
    Rohkem pole nad õnneks julgenud enam
    värava poolegi minna.

  • Avatar
    Vasta Leena 30. august 2015 at 16:50

    Ihukarvad tõusid püsti praegu seda lugedes!
    Nii on kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Jumal
    tänatud, et seekord nii läks. Loodan et
    Marikene juba on koleda juhtumi unustanud
    ja toimetab reipalt edasi. Hoidke teineteist! 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 30. august 2015 at 16:52

      Mari ei paistnud pärast üldse kartvat, tahtis veel uuesti söögitooli ronida, nii et tema vist eriliste hingehaavade käes ei kannata.

  • Avatar
    Vasta ML 30. august 2015 at 16:43

    Jube lugeda kohe teie jutte, tuleb meelde, kui mu poiss oli u 1,5 aastane, mees oli komandeeringus, pesin pesu ja kuna poiss
    magas, läksin pesu välja kuivama panema, kui järsku kuulsin poisi häält, keerasin ringi ja ta oli üles ärkanud, kuidagi magamistoa
    akna lahti teinud ja kõõlus seal, kortermaja teisel korrusel, ma lihtsalt kangestusin korraks, mõtlesin, et kas joosta akna alla või
    üles, siis sundisin end rahulikuks ja rääkisin poisiga, et ta läheks tuppa ukse vastu, et emme tuleb üles kohe. Õnneks läks kõik
    hästi, kui mees koju jõudis, lasin esimese asjana lingi akna küljest ära võtta.

  • Avatar
    Vasta Piret 30. august 2015 at 16:27

    Meie lugu siis selline. Elame pisikeses
    kahekorrulises kortermajas teisel korrusel.
    Meie korterisse läheb eraldi betoonist trepp
    mingi kivipuruga kaetud, 3-4 meetrine.
    Kutsusime siis veebruari kuus töömehe ukse
    all olevat pragu korda tegema, kuna külm tuli
    tuppa. Plika hakkas siis just aastaseks saama
    ja õppis käima. No see töömees siis parandas
    ukse nii, et pani palju tihendeid ja uks ei läinud
    korralikult enam kinni. Pidi ikka jõuga
    tõmbama. Siis hommik meile tuttav külla ja
    istus mul mehega elutoas ning vaatasid midagi
    arvutist, mina pesin köögis nõusid. Ükshetk
    mees küsib, et kus plika on, ta kuuleb ta nuttu.
    Jooksin mina siis kiiresti koridori ja nägin, et
    välisuks lahti ning plikat pole. Süda jättis lööke
    vahele ning pisarad hakkasid jooksma sama
    kiiresti, kui ise jooksin trepi suunas. Seal all
    mu pisike plika oligi. Üritas nuttes üles ronida,
    ja mind nähes tahtis trepile püsti tõusta, aga
    jõudsin enne temani, muidu oleks veel meetri
    kukkunud allapoole. Haarasin lapse sülle
    jooksin tuppa, panin kiiresti talle teki ümber ja
    jooksime mehega autosse ja lapsega
    kiirabisse. Seal vaadati laps üle ja olime 8
    tundi seal jälgimise all. Siis lubati koju, kuna
    lapsel olid vaid kriimud ja sinikad. Kodus
    pidime lapse öösel iga paari tunni tagant püsti
    ajama, et põrutust ikka ei oleks. Nüüdseks
    plika nelja poolene ja ikka veel hoian käest
    kinni, kui trepist alla lähme ning ukselt
    tõmbasime tihendid koju tulles ära. Kõike
    võib juhtuda ja kedagi ei saa süüdistada, kuna
    me ei tea ju kuidas ja millal see juhtub ning
    miks. Mul on väga hea meel, et Mariga kõik
    korras, ning tean mida sa tunned. Nägin ise ka
    pikka aega kõiges ohtu.

  • Avatar
    Vasta Karmen 30. august 2015 at 16:27

    Nii hea et midagi ei juhtund 🙂 Ise ma küll ei mäleta,
    kuid ma olevat endale klaasist ustega kapi peale
    tõmmanud. Selles kapis olid nõud, mis peaaegu kõik
    purunesid ja kapi peal oli suur sõnajalg mis ka peale
    õnnetust omadega kööga oli. Mul – u 3-4 aastasel
    pätakal vist vedas et need klaasuksed katki ei läind
    (kapp siiani alles ja täiesti korras) ja üldse midagi ei
    juhtunud. ?☺

  • Avatar
    Vasta Kai 30. august 2015 at 16:21

    Minu laps jäi samamoodi 5-aastaselt crosstraineri trenazööri vahele kaelapidi kinni- tabloo ja käesanga pulga vahele. Kõige
    jubedamad minutid minu elus, kui ma teda sealt välja üritasin saada. Mobiil teises toas voodil ja lahti ma teda enam ei saanud
    lasta. Õnneks olid kaitseinglid kohal ja meie jaoks lõppes asi hästi, aga trenazöör leidis samal õhtul uue, ilma lasteta kodu

  • Avatar
    Vasta brenda 30. august 2015 at 16:17

    Mul kutt aastasena ronis koguaeg akendel. Ei
    taibanudki,et äkki keerab lahti akna. Aken oli
    tuulutuses ka veel. Üks hetk kuulsin,et poisil kukkus
    midagi maha ja läksin kööki. Ja issver seda vaatepilti.
    Aken oli pärani lahti ja laps seisis seal peal
    NELJANDAL KORRUSEL !!!!!! Mu süda pidi seisma
    jääma. Peale seda eemaldasin kõik lingid akendelt.
    Kõik.
    Kui poleks midagi maha kukkunud ja ma poleks läind..
    ma ei taha mõeldagi.
    Peale seda tunnen ma end maailma sitema emana,et
    selline olukord üldse aset leidis..

  • Avatar
    Vasta Krissu 30. august 2015 at 15:55

    See tool on väga hea kahes osas
    kasutamiseks. Meil leidis see väga
    pikalt kasutamist. Laps tegi kõike
    seal laua taga: sõi, joonistas,
    voolis, meisterdas. Väga mõnus ja
    stabiilne eraldi laua ja toolina
    kasutades.

  • Avatar
    Vasta Sandra 30. august 2015 at 15:41

    Minul veidi enne lapse esimese aasta
    sûnnipäeva kodus juhtus see, et laps oleks
    endale suure ja raske kummuti peale
    tômmanud. Ei osanud ma arvata et ta jôuaks
    selle ûmber tômmata aga lahtiste sahtlitega
    on see vägagi kerge ja istusin see sama hetk
    tema kôrval maas ônneks kui siis jôudsin ûhe
    kâega hoida nii palju et see ei vajuks talle
    oeale. Ûhe käega hoida oli seda väga raske ja
    kui nûûd môtlen et see täie raskusega olekski
    talle peale vajunud…sünnipäev oleks
    toimunud riietudes musta! Kui mitu korda olin
    ma vannitoas kui tema tômbas kummutil
    sahtleid lahti, pesnud käsi ka veel poleks
    midagi kuulnudku aga sellise ônnetusega
    jääks tegutsemissks sekunditest ka väheks.
    Kâed värisesid tükk aega küll

  • Avatar
    Vasta Kerstin 30. august 2015 at 15:39

    Minul endal on väiksena paar napikat olnud. Ma ei mäleta küll kui vana ma olin, suhteliselt pisike. Igatahes mängisin koduhoovis
    liivakastis juba pikemat aega. Keegi kutsus mind kas teiselepoole maja või tuppa(ise mäletan sellest hästi vähe, vanemad rääkisid
    ülejäänud loo”. Hakkasin jonnima, kuna üldse ei tahtnud minna vaid tahtsin edasi mängida, kuid lõpuks ikkagi läksin. Ja ainult
    mõni minut hiljem, kukkus elektriliini post täpselt sinna kuhu ma liivakastis istusin. Mäletan seda, et tükkaega oli veel jama selle
    posti ja nende liinidega, et kuidas need uuesti püsti saada jne.
    Nooremana oleksin 2 korda autoalla ka jäänud.

  • Avatar
    Vasta Käroly 30. august 2015 at 15:36

    Siit ka loo moraal….kõik lastele mõeldud tarvikud (
    söögitool, lapsevanker, kergkäru jne) on mõeldud
    kasutamiseks lapsevanema järelvalve all ja kasutades
    etteantud turvaseadmeid. Niisamuti nagu tuleb
    kasutada vankrites turvarihmu, tuleb kasutada ka
    söögitoolil söögilauda, ning veenduda, et laps istub
    korrektselt toolil. Hetkeseisuga jäi loost mulje, et
    söögitoolis oli probleem, kuigi probleem oli selle
    kasutamises. Olen näinud väga õnnetuid juhtumeid,
    kus lapsed saavad väga tõsiselt viga justnimelt
    seetõttu, et seadeid korralikult ei kasutata. Õnnelik
    õnnetus seekord. Edu 🙂

  • Avatar
    Vasta Liisu 30. august 2015 at 15:33

    Mul jäi laps kunagi peadpidi teenažööri
    vahele, teadküll see kus käepidemed liiguvad
    ja jalgadega peal sõkud. Mul jäi sûda ka seisma
    siis. Taburetiga turnides on ka kukkunud.

  • Avatar
    Vasta E* 30. august 2015 at 15:32

    Kodus nooremate õe ja vendadega on ka neid what if’e
    ikka olnud. Kõige värksem aga see kui noorim(3a) läks
    suurt venda äratama jutuga ‘venna ripub’. Algul
    muidugi ei saanud suurem aru mis värk on. Aga kuna
    pisike juttu ei jätnud siis läks ta asja uurima. Ja
    venna(8a) siis rippuski maja teise korruse aknast
    väljas. Vaevuvaevu veel aknalauast kinni hoidmas.
    Allakukkumine oli ka sekundite mäng. Ainult et
    selgusetuks jäi mis põhjusel ta seal rippus. 🙁

    Aga heaa et Marilgi nii hästi läks

  • Avatar
    Vasta Kati 30. august 2015 at 15:30

    Eks need söögitoolid ongi kasutamiseks koos vanemaga, vanem on alati juures, mitte et panen keset tuba püsti ja naerame koos
    et laps saab ise sisse ja välja, see ei ole ronimispuu neile. Paljud on veel ka nii kerged neist, et kui laps on pea tipus… kukub ümber
    enne kui sissegi kuidagimoodi saab sinna.
    Sellist asja võib mistahes söögitooliga peaaegu juhtuda, milleks just seda firmat ja tooli maha teha? Eks traksidega toolid on
    ohutumad, aga ikkagi mõeldud ju söötmiseks ja eeldatud et vanem on samal ajal juures.
    Mul on heameel et see vaid ehmatusega lõppes, Marile pai!

  • Avatar
    Vasta G 30. august 2015 at 15:27

    Issand kui õudne! Aga hea, et kõik õnnelikult lõppes! Aga kas seda nööri ei anna sealt ära võtta? Või lõika ta kasvõi katki, et siis,
    kui ta libistabki end sealt ära, ei jää ta kusagile kaelapidi rippuma.
    Ja sa pole sugugi ainuke, kes halvimaid stsenaariumeid koguaeg peas mõtleb. Mul jookseb ka alati sadu mõtteid peast läbi, kui
    kusagil käin 😀

  • Avatar
    Vasta kethelin 30. august 2015 at 15:24

    Minul juhtus väiksena selline asi, et ema läks
    välja pesu kuivama panema ning mina jäin üksi
    tuppa multikaid vaatama. Kui ema tuppa tagasi
    jõudis olin mina talle uimasen vastu vaadanud
    ja esmapilgul ei saanud ema arugi, et mis
    toimub. Aga siis märkas, et põrandal olid
    palderjani tabletid, mis olid algselt tema
    rahakotis kõrgel riiulil. Ma olin tooli võtnud ja
    roninud nendeni, et need kätte saada ja sõin
    peaegu kõik ära. Siis hakkas emal kiire, et auto
    leida(sellel ajal ei olnud meil endal autot veel)
    ja linna minna(poole tunni tee). Traumapunktis
    mul oli juba pilt eest kadunud ja arstid tegid
    kohe maoloputuse. Arstid veel ütlesid mu
    emale, et 5 minutit hiljem oleks minuga juba
    kõik olnud. Lapsed ikka ei mõtle üldse ja samas
    mõtlevad liiga palju. Ma ei teagi, miks ma neid
    tablette tahtsin, arvasin, et äkki on need
    kommid või kes teab. Olin siis alles kolmene.
    Lapsi tuleb ikka koguaeg jälgida, aga ei jõua ju
    ka koguaeg, sest nad on nii kiired. Üks hetk siin
    ja teine hetk juba seal.

  • Avatar
    Vasta Kkk 30. august 2015 at 15:20

    Olen 100% nõus, et elu ongi üks juhus. Kunagi ei tea,
    mis võib juhtuda… Ja suur pabistaja olen ka-näiteks iga
    kord, kui oma 2 kuu vanuse autosse panen, tuleb
    meelde see avarii, kus kõigest 1 kuu vanune beebi oma
    elu kaotas 🙁 Aga kahjuks ei saa lapsi vati sees hoida…
    Aga mis see Pille Riini juhtum Haapsalus oli? Ma pole
    kuulnudki…

    • Avatar
      Vasta L 30. august 2015 at 19:55

      Ta laps kukkus teiselt korruselt alla rõdult. Praeguseks on juba haiglast välja saanud vist.

  • Avatar
    Vasta Andra 30. august 2015 at 15:17

    Kui minu tütar oli paari nädalane, kutsus minu
    äia naine mind alla teed jooma ja kooki sööma.
    Meil oli selline ridaelamu tüüpi elamine ja
    läbikäik oli ka siseruumidest. Läksin ja mõtlesin
    et võtan lapse kaasa. Aga siia mõtlesin, et ta
    magab ju nii hästi, mis ma temast solgutan ja
    ma kuulen küll, kui ta nutab. Hakkasin siis
    minema alla esimesele korrusele ja kukkusin
    trepist alla :S (See trepp on lakitud ja mul olid
    suure lycra sisaldusega sokid jalas. Ja sõitsin
    päris lõpuni välja, sest ei saanud kuidagi hoogu
    peatada.) Järgmine hommik olin kõikjalt üleni
    sinine ja kõik kohad valutasid. Aga….õnneks
    jätsin lapse voodisse!

  • Avatar
    Vasta LG 30. august 2015 at 15:10

    Mul on vanema tütrega juhtunud, oli
    väike tooli külge kinnitatav söögi iste
    kandikuga, kõõlus tooliga näoli pikali end
    kivipõrandale.Algul kartsin, et ei jäänud
    midagi järgi temast, aga väike muhk oli
    otsa ees vaid . Ei saa iga hetk kõrval olla.

  • Avatar
    Vasta Kersti 30. august 2015 at 15:00

    Väga hirmus!!
    Mul on endal selline “sekundite küsimus” juhtunud. Väiksena pidasid mu vanaisa ja vanaema lehmi. Lehma ketist oli tekkinud ring
    ja ma hüppasin selle sisse just siis kui lehm hakkas jooksma. Õnneks oli vanaema nii lähedal ja reageeris väga kiirelt kui nägi seda.
    Oleks ta olnud paar sammu kaugemal, poleks ta võibolla jõudnud mind sealt välja tõmmata ja ma oleks lohisenud mööda maad
    kett ümber jalgade. Kohutav on mõelda sellele. Ma olin kõigest paari aastane. Vanaema siiani meenutab seda pisar silmis, kui
    tuleb kuskil seltskonnas jutuks.

  • Avatar
    Vasta Gerli 30. august 2015 at 14:55

    Kohutav tean mis tunne sul on.Mul 10a tagasi
    kui mu laps oli alles 7-8kuune jutus selline asi
    et tahtsin lapse jätta oma maja ette vankrisse
    magama noh suvine aeg oli ja ilmad ilusad ise
    elan maal korter majas hea ja vaikne koht
    autosi vähe ja nii ma ta jättsin ja tahtsin minna
    vist õunu õue peale korjama aga millegi pärast
    keerasin poole maapealt ringi ja võtsin lapse
    kaasa ja tegin siis veidi suurema tiiru et minna
    olin juba puu all kui kuulsin väga suurt mürinat
    ja kolksu jooksin siis koos vankriga maja ette
    tagasi üks teise küla joodik tuli meie majja
    kellegi juurde ise jumala täis ja ta sõitis suure
    hooga vastu naabrimehe järelkäru ja kui
    oleksin lapse sinna jättnud siis oleks ta olinud
    pannkook auto ja käru vahel oh seda sõimu mis
    mul tuli ise värisesin üle kere naabrimees kes
    eemal tööd tegi jooksis ka vaatama kes nii
    kisab miski mulle ütles et võtta poiss kaasa ära
    jätta teda sinna ja ei saa öelda et olen
    hoolimatu ema et jättan ta üksi maja ette
    magama see oli ka lihtsalt halb juhus

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 30. august 2015 at 15:00

      Issand, no see oleks ikka tõesti väga hirmus olukord olnud. Aga kuidas sa siis seletad, et mis vägi sind tagasi sundis minema, et last kaasa võtta? Vot seda vist ei tea keegi.

  • Avatar
    Vasta marii 30. august 2015 at 14:30

    Meil on sarnane tool, ainult seda kandiku osa ei käi
    ette. Pole seda eriti kasutanud, sest poiss ei oska veel
    päris hästi ise istuda. Aga peale sellise jutu lugemist ei
    kipu nagu väga kasutama ka… Võibolla ainult siis, kui
    see teise asendisse panna, ehk keskelt pooleks ja jääb
    nagu tool ja laud, et saab seal ääres joonistada vms..

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 30. august 2015 at 14:35

      Ma veel väiksema puhul ei julgeks enam üldse panna, aga niimoodi kahes osas, ala joonistamiseks saaks kasutada küll jah. Mina praegu esimese hirmuga panin lihtsalt hoopis silma alt ära.

      • Avatar
        Vasta Sigrid 30. august 2015 at 18:51

        Minema pole kindlasti mõtet visata. Mari nii suur laps, ongi aeg ilusti laua taga õppida sööma ja mängima. Samamoodi hea
        multikaid vaadata ja samal ajal ju nosida, kui tema ees laual mingid snäkid on. Ja pole ohtu kusagilt kukkuda ega ohtu kinni
        jääda. 🙂

        • Avatar
          Vasta Sandra 30. august 2015 at 20:15

          Toolil pole häda midagi.Tuleb
          lihtsalt õigesti kasutada,mitte lasta
          lapsel seal ise turnida.

          • Mallukas
            Mallukas 30. august 2015 at 23:08

            No ausalt öeldes ma ei soovi enda koju asju, kus ma pean 24/ kõrval passima, kartes et laps muidu SURMA saab.

          • Avatar
            m 1. september 2015 at 09:35

            Tead Mariann,esimesed aastad peabki last koguaeg jälgima.Jah see on tyytu aga no olgem
            ausad,söögitool,käimistool,lamamistool,sisekiik ja muud sellised vidinad on ju ohtlikud!
            Ma tôepoolest ei taha kritiseerida ja kahe lapse emana tean et ônnetusi vôib juhtuda aga
            no yksi söögitooli jätmine on ju lihtsalt lauslollus. ônnetus ei hyya kyll tulles aga
            lapsevanemana tuleb ju osata teatud ohte ette näha.Loomulikult ei näe me ette seda kui
            lennuk kukub majja sisse vôi auto sôidab kônniteel otsa.Samas näiteks mööbel.Mul ei
            tuleks pähegi paigaldada endale koju mööblit mis et käi seina kylge kinni.Meie kodu on
            nagu ikea kataloog ,kôik need “ohtlikud” malmid on ka olemas.Samas on nad kôik seina
            kinnitatud nii et vôin ise seal peal ronida kui vaja.Samuti näiteks aknendel on lapsekaitse
            peal.Parem ju karta kui kahetseda.Meil on ka olemas narivoodi mis on ka ju ohtlik aga
            samas iga hommik vôtab suurem laps ära sealt redeli ja paneb selle voodi ylakorrusele,et
            väiksem ei saaks sinna ronida.No ei ole tal ju raske seda väikest liigutust teha kui see
            hoiab ära yhe järjekordse môttetu ônnetuse.Ja usu mind,lapsed sellises vanuses ei ôpi
            enda vigadest.See vanaajatarkus (ala las laps kukub,siis järgmine kord enam ei kuku) on ju
            lauslollus ja ei taha teadagi palju pisikesi lapsi selle lolluse pärast täna mulla all on.
            Enamusi ônnetusi on ju vôimalik ära hoida kui vanemal on piisavalt teadmisi. See ei
            tähenda seda et sa pead pidevalt narveerima lapse pärast.Piisab sellest kui su kodu on
            lapsekindel ja sa ise last vaikselt jälgid.Kahe aastast last ei saa kahjuks usaldada.Sa ytlesid
            et sa ei taha enda koju asja mis on nii ohtlik et pead last 24/7 jälgima.Selliseid asju ma
            arvan on meil kôigil kodus piisavalt ,me ei pruugi ise sellest teadlikudki olla enne kui
            ônnetus ukse ees..Seetôttu peabki last jälgima,olgu see tyytu vôi mitte.Loomulikult peab
            lastel laskma ka kukkuda ja end ära lyya et nendest mingid ôrnakesed ei saa.Minu lapsed
            kukuvad rattaga pidevalt pôlved kriimu aga samas neil on ju alati kiivrid peas nii et
            sandiks nad end kukkuda ei saa.Meie eestlased oleme loomuselt sellised kes ei muretse
            yleliia ja see teiste “yleliigne” muretsemine tundub tobe aga samas sureb vanemate
            ettevaatamatuse tôttu meie riigis väga palju väikseid lapsi.Näiteks ka see et eestis
            sôidavad enamus juba alates 1 a nägu sôidusuunas samas kui rootsis sôidetakse kuni 4
            aastaseni selg sôidusuunas.Youtubis on yleval video mis näitab ilusti ära selle mis juhtub
            lapse selgrooga kui ta on näoga sôidusuunas ja kui väiksemad vigastused oleks tulnud
            lapsel siis kui ta oleks olnud seljaga sôidusuunas.Aga no räägi seda siis eestlasele kes ikka
            usub et “kui kôik teised sôidavad nii siis on ju okei! ”

            Päikest teile.

  • Avatar
    Vasta Kristel 30. august 2015 at 14:30

    Isver! Mul hakkas süda sees värisema kohe.. 🙁

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 30. august 2015 at 14:37

      Jaa, aga õnneks läks seekord hästi!

      • Avatar
        Vasta karela 30. august 2015 at 14:59

        ise olen saanud neli last ja ma pole
        kordagi enda elamise ostnud
        söögitooli……olen siiamaani
        arvanud,et kui on vajadus siis ostan
        aga olen ilma selleta hakkama saanud.