2 aastat (ja üheksa kuud) armastust

Mu armas tütreke,

“Kui sa homme ärkad, siis sa oled 2-aastane!” ütles eile õhtul issi sulle, kui sa jaurates magama minna ei tahtnud. No näed ja nüüd sa sirutad ja ringutadki minu kõrval, ning oledki KAKS AASTAT VANA! All ootab sind suur Masha õhupall, varsti tuuakse sulle suur mõmmi ja isegi seinamaalingut tullakse sulle täna tegema, aga sellest ei tea sa veel midagi, sest sa sirutasid natukene ära, keerasid teise külje, viskasid jala üle issi ja jäid uuesti magama.

Ega meil kiiret pole ka, iga sünnipäevaline võib magada täpselt nii kaua, kuni tema hing parasjagu ihaldab ja nõnda ka sina!

Kaks aastat tagasi ärkasin ma hommikul sellise naljaka tundega, et täna saab juhtuma midagi imelist. Ma lihtsalt ei teadnud, kui imeline see veel olema saab. Ma kardan, et mul ei õnnestu seda isegi mitte sõnadesse panna ja päris täpselt saad sa minust aru alles siis, kui sa kunagi endale lapsed saad, aga lühidalt öeldes: mu süda hakkas sind nii palju armastama, et ma kartsin kogu aeg, et ma saan arütmia ja ma lähen lihtsalt nendest emotsioonidest lõhki.

Ma mäletan, kui ma lamasin  haiglavoodis, kell oli öö ja mina vaatasin sind tasakesti. Ettevaatlikult mässisin seda tekki su ümbert lahti ja piilusin su käsi ja varbaid. Need olid maailma kõige väiksemad ja armsaimad asjad! Naljakas, et kui ma su varbad praegu pihku võtan, siis on nad ikka kõige väiksemad ja armsaimad varbad siin ilmas, kuigi nad on omajagu kasvanud.

See on nii harukordne asi, vaadata oma last kasvamas, sest tänu sellele tean ma sinust nii hirmus palju, mida keegi teine maailmas veel ei tea. Kunagi saavad sul olema omad sõbrad ja lähedased, kes hakkavad sind vaikselt tundma õppima, aga minul on olnud see au sind teada juba sinu aegade algusest saati.

Näiteks ma tean, et sulle meeldivad linnud. Eriti just varesed, sest kui sa nende kraaksumist kuuled, lähed sa nii elevile ja sulle tuleb natukene saatanlik nägu, nagu allilmast saadaksid jõud sulle teateid. Mõnikord ma mõtlen, et see peab tõsi olema, kui sa ingellikult koristad kokku kõik oma legod ja siis hullupilguga selle jälle pahurpidi heidad, nii et terve ilm legosid täis on. Aga ju siis sa tahad nii teha ja kes olen mina, et sind keelata.

Ma arvan, et ka sellest oled sa ammu aru saanud, et ma olen kohati sinu järele nii arust ära, et kui sa vaid rääkida oskaksid ja tahaksid näiteks poni, ei peaks sa oma lauset lõpetamagi, kui meil istuks aias üks minisuksu ja su armas isa kõrval röögiks: “Mariann, ma ju ütlesin, et sa ei tohi ühtegi looma majja tuua!”. “Misasja, ega ma endale ei toonud,” vastaksin ma süütult. “Mari soovis poni,” lisaksin ma helde naeratusega.

Ei usu mina seda ära hellitamise asja, kui vaja, siis saad sa väga hästi aru, kuidas elu käib. Aga kui mul on võimalik sind kuidagi rõõmustada, siis tea, et ma olen valmis iga kell ja alati seda tegema. Jah, ma pean tunnistama, et mu põlved valutasid täiega see kord, kui sa tahtsid, et ma pool tundi sind neljakäpukil olles seljas veaksin ja mööda maja jalutaksin nagu hobune. Mis siis ikka, kui sa seda tahad, siis saad. Meie kaks oleme freaking supertiim, kus minu töö on sind õnnelikuks teha ja ausalt käigu kuhu iganes need vennad, kes iial vastupidist väidavad. Nad lihtsalt ei tea, milline on õige tiim (nagu meie teame!).

Ma armastan seda, kuidas sa naerdes voodis teki alla jooksed ja peitust mängid, ma armastan seda, kui sa üritad tõsta midagi rasket ja tahad, et ma appi tuleksin ja teed sellist peenikest hädas häält, ma armastan sinuga vannis käia, sest sa oled nii armas, kui sa usinalt vett kannu paned ja sealt välja valad, aga ma pean ütlema, et see pole eriti armas, kui sa oma vanaema nuustiku vette kastad ja sealt seest vannivett jood. See on suhteliselt rõve ja sul ei tasu isegi nutta, kui ma sinult selle ära võtan. Ühel päeval sa veel tänad mind…

Ma armastan su suuri silmi ja su vahedega hambakesi ja su tillukesi sõrmekesi, mis märkamatult aina suuremaks lähevad. Üldse, sina ise lähed märkamatult suuremaks ja suuremaks. Naljakas, et see juhtub kuidagi ootamatult, et beebist on saanud väike mudilane. Ja kunagi, kui sa neid kirju loed, oled sa sootuks juba suur tüdruk ja…Issand, sellele ma veel mõelda ei tahagi, sest praegu ma pean leppima faktiga, et minu väike titakene vist ei olegi enam tita, vaid hoopis väike neiuke.

Praegu sa lamad, jalg üle põlve ja teed väikest salfakat tükkideks, ise näed välja nagu väike kratt, aga no, kuidas sa selle käigus nii armas oled? Hehe, ja kohe kui ma selle lause kirja panemise lõpetasin, vahetasid sa asendit, ei sa saaksid mind mugavamalt jalaga näkku taguda. Ma loodan, et sa kunagi vaatad seda pilti ja tunned suur piinlikust, et oma armsa emakese kallal nõnda vägivallatsesid.

Okei, mu kirjake peab siinkohal lõppema, sest sa juba elad mu seljas ja ütlesid midagi taolist nagu: “Hoidku…” nagu su vanaema koguaeg soiub, et hoidku küll ja hoidku jumal. No näed, nüüd sa hoidkutad ise ka, nagu vanem naisterahvas.Igatahes me lähme nüüd alla õhupalli tsekkima ja kooki sööma ja vaatame edasi, mis see kaunis sünnipäev sulle toob!

Palju õnne, musuke!