LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

unepaanika?

17. mai 2015

Kätlin rääkis mulle mõni aeg tagasi, et tema laps ärkab keset ööd hüsteeriliselt üles. Meil oli enne sellist asja juhtunud küll, et Mari ärkas öösel üles ja kui ta kohe lutti ei leidnud, siis läks tuju küll üsna kehvaks. Hüsteeriast muidugi rääkida ei saanud, sest kohe kui lutt leitud oli, siis jäi Mari uuesti magama.

Nädal tagasi juhtus meil täpselt sama asi. Mari avas silmad, läks täiesti paanikasse ja aina nuttis ja nuttis ja nuttis. Me ise arvasime, et see on sellest, et ta tahab oma lutti, aga kuna seda ei saa, selle peale röögib. Täna muuseas täitub Maril 10 päeva ilma lutita, seega oli see esimene unepaanika hoog täpselt seal lutist loobumise aegu.

Eile juhtus see uuesti. Meie magasime Mariga õndsat und, samal ajal kui Kardo otsustas kella neljani hommikul xboxi mängida. Kui ta magama roomas, siis ma nihutasin natukene Mari, et Kardo voodisse mahuks ja…trall hakkas uuesti pihta. See oli lihtsalt nii õudne! Ta lihtsalt istus ja röökis, siis hakkas mööda tuba röökides tuiama, sülle ei tahtnud, ringi kõndida ei tahtnud. Lihtsalt oli täiesti hüsteerias.

Siis mulle meenus küll, et Kätlin just sellisest olukorras rääkis, aga kuna mul telefoni üleval ei olnud ja ma absoluutselt ei mäletanud, mis Kätlin tegi selle peale, et see hirmus unepaanika ära lõppeks, nõnda me siis seal selle räuskava lapsega istusime. Ühel hetkel käratasin ma Kardole, et kuna see üldse tema süü oli, siis hakaku ise seda olukorda lahendama. Selle peale kahmas Kardo lapse sülle ja tuli temaga alla.

Pani küll ukse vahelt kinni, aga ma kuulsin ikka, kuidas minu beebi lohutamatult röögib.

Mu peas käis läbi 194034903 mõtet:

  • Ma ei taha mitte kunagi uut beebit, ma ei suuda sellist nuttu kannatada!
  • KURADI KARDO, SEE ON TEMA SÜÜ!
  • PAGANA MARI, MIDA TA RÖÖGIB?
  • HAIGE INIMENE OLED SA MARIANN, KUIDAS SA LAPSE PEALE ÄRRITUD?
  • Nii kahju on Marist…
  • Nii kahju on endast…
  • Nii kahju, et ma Kardoga mölisesin
  • Aga samas see kuradi Kardo ajas lapse üles!

Nii need mõtted mu peas tiirlesid, kuni ma ei suutnud lihtsalt üleval lamada, samal ajal kui Mari all nutab. Tulin mina alla, kahmasin Mari sülle ja viisin ta uuesti meie voodisse. Kardo tuli ka. Mari istus meie voodi jalutsis, nuttis veel umbes 5 minutit, siis jäi äkitselt vait, pani silmad kinni, keeras külili ja jäi meile jalutsisse magama nagu koer.

Nüüd hakkasin siis kohe uurima, et mis see unepaanika on ja kuidas seda lõpetada. Teha eriti midagi ei olegi, sest tegelikult näeb laps lihtsalt eriti räiget õudusunenägu ja pole isegi mitte üleval.

Mis on unepaanika?

Öine hirm või unepaanika toimub sügava une faasis. Selles olukorras laps nutab, nuuksub, vähkreb või isegi tormab voodist välja. Kuigi ta silmad võivad lahti olla, ei ole ta ärkvel ja sinu kohalolekust teadlik. Öist hirmutunnet esineb 3-6 protsendil väikelastest. Need võivad alata juba 18-kuuselt, aga tüüpiliselt esinevad need alates 4.-5. eluaastast.

Kuidas öised hirmud õudusunenägudest erinevad?

Luupainajad esinevad REM-une ajal. Lapsel, kes on õudusunenägu näinud, on tõenäoliselt selge ettekujutlus, mis teda ehmatas, kuigi ilmselt enne 2-aastaeks saamist ei oska ta seda sulle väljendada. Ta võib karta ka tagasi magama jääda ja hommikul ta tõenäoliselt mäletab, et nägi öösel halba unenägu.

Teisalt, öised hirmud tekivad sügava une faasis. Need ei ole hirmutavad unenäod, vaid pigem ootamatud hirmureaktsioonid, mis juhtuvad, kui laps läheb ühest unefaasist teise. Need võivad kesta mitu minutit või kauem. Järgmisel päeval ei mäleta laps sellest midagi, sest see juhtus sügava une ajal ja seal ei olnud mingeid vaimseid pilte, mida meenutada.

Unepaanika on tegelikult üsna ealine iseärasus, aga põhjustab seda stress (uued olukorrad) või näiteks üleväsinuna magama minek. Ma ei mäleta, mis eelmisel Mari hüsteeriahool juhtus, aga eile oli tal küll unegraafik sassis. Kella ühe asemel läks Mari lõunaunne kell neli ja magas vaid pool tundi. Ööunne läks mugul alles pool 1. Ehk siis selliseid päevi tuleb veel usinamalt vältida.

Teha ei ole ka midagi. Mina eile proovisin seda, et hoian vägisi oma süles ja panen tuled põlema, see ajab lapse aga rohkem hüsteeriasse. Proovi lihtsalt rahulikuks jääda, jäta tuba hämaraks ja räägi lapsega rahulikul toonil. Umbes 30 minuti pärast jääb laps ise uuesti magama.

Mis vahe on unepaanikal ja õudusunenägudel?

Unepaanikal ja õudusunenägudel on mitu olulist erinevust. Õudusunenäod tekivad kiire une faasis ehk uneprotsessi märksa hilisemas järgus, tavaliselt varahommikul, samas kui unepaanika tekib aeglase une faasis öö hakul.

Õudusunenägude korral nähakse unes hirmuäratavaid sündmusi, mida pärast ärkamist on kerge meenutada. Samas unepaanika järel inimene tavaliselt ei mäleta, et midagi hirmsat oleks toimunud, ning unenäosündmuste asemel kogetakse sageli lihtsalt puhast hirmutunnet. Õudusunenägu nägevat inimest on lihtne äratada, kuid unepaanika all kannatajat on sageli väga raske unest äratada ning paanikahoog võib jätkuda veel mitme minuti jooksul pärast äratamiskatsete algust.

DSC_2270

Kas kellelgi lapsel on kunagi veel sellist asja juhtunud? Täna ärkas Mari igatahes väga rõõmsameelselt :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

32 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply D 18. mai 2015 at 20:55

    Meil oli ka nii, pool aastat umbes pea iga öö.(umbes 1 a kuni 1,6 a) Kui kolisime ja hakkas magama suures
    voodis jäi ära, kohe, esimesest ööst.
    Meil aitas see,et ma plaksutasin, justkui äratasin ta ülesse, siis oli võimalik temaga suhelda ja öelda, et
    kõik ok jne.
    Muidu ikka ka see,et ei tohi puutuda, paitada , mitte midagi ei tohi, ära ka minna ei tohi.
    Vahetevahel ka nüüd öösiti jälle nutab.. aga enamasti uinub kiirelt.

  • Reply Mirjam N 18. mai 2015 at 19:53

    Ma ei tea, kas see on just unepaanika, aga meie oma elab ka öösel sageli oma elu. Ei taha ta siis pai ga kalli ega emmet ega midagi….
    Ma parem ei torgi ja ootan millal see õudus üle läheb….

  • Reply Kerlike 18. mai 2015 at 09:20

    Minul oli ka lapsena unepaanika- nägin mitu korda nädalas täpselt sama und – minu enda pilt oli silme ees ja keegi ütles, et sa
    sured kohe ära ja nii mitu korda järjest öö jooksul, täiesti lambikohad. Ja samas ma unes mõtlesin, et ma pole ju tegelt surnud , ma
    ju mõtlen järelikult elan.
    Teiseks uneks oli see, et nägin nagu oleks voodi peakohal mingid meeletud kivid ja ma nagu vajuks kuskile sisse, aga see polnud
    tavaline mülkasse vajumise tunne vaid hoopis midagi muud- mida seletada ei saa. Olin pidevalt paanikas, jooksin mööda elamist
    ringi, karjusin. Mäletan, et suvisel ajal viidi mind öösel välja ja pandi jalad heina sisse- kaste oli tavaliselt maas ja see ehmatas mind
    üles sellest õudusest. Juua anti just midagi haput. Proovige lapsel jalad panna näiteks külma vette. Minul vanasti aitas, see kõik
    kestis aastaid, nüüd olen 25a. ja õnneks see möödas. Aga mäletan seda kõike vist surmani, see oli kohutav kogemus mu jaoks!

  • Reply annuska 17. mai 2015 at 20:50

    Olen ise alles 11 aga ema rääkis kõige hullemat
    unepaanikast olin umbes 4 ja ärkasin kell 2
    ülesse ja jooksi mööda korterit ringi ja röökisin
    aidake aidake ning lihtaslt 3 ajal läksin voodise
    ja jäin magama

    • Reply annuska 17. mai 2015 at 20:51

      Jooksin

  • Reply Luise 17. mai 2015 at 15:01

    Mul olid endal väiksena täpselt sama jama. Kuskil
    peale keskööd hakkasin hüsteeriliselt nutma ja olin
    üleni külma higiga koos. (Olen isegi neid ununägusid
    hiljem dejavuna näinud, selline geomeetrilise
    elemendi sügavusse kadumine ja ise sinna ruumi
    jäämine.) Vanemad ei oskanudki väga midagi teha,
    võtsid sülle ja katsusid rääkida. Tavaliselt aitas see ka
    kui märja lapiga üle näo tõmmata või vett pakkuda, siis
    ärkasin üles. Hommikul ei mäletanud ise asjast
    muidugi midagi..

    • Reply Luise 17. mai 2015 at 15:03

      Mainin ka, et algas kuskil 5 aastasena ja ajapikku
      lihtsalt kadus ära.

  • Reply Grete 17. mai 2015 at 14:23

    Mu õel on ka päris tihti unepaanika, algas
    neljaselt, praegu on 9. Ärkab öösel üles ja
    jookseb hüsteerias ringi, kallistab koiki ja
    korrutab “emme sa oled nii ilus” enne mööda
    ei lähe kui ta üles ärkab sellest ja ise oma
    voodi läheb, niisama äratada püüdes läheb
    veel rohkem hüsteeriasse.

  • Reply Liis 17. mai 2015 at 14:22

    Nüüd ma siis tean, kuidas seda asja
    kutsutakse. Mul polnud unepaanikast
    kui seisundist enne aimugi. Mu 1 a 7
    k piigal on neid esinenud juba üle
    poole aasta ja keskmiselt korra
    nädalas. Algab see sellega, et ärkab
    üles ja karjub “ei taha”. Mina siis
    muidugi kargan üles ja üritan sülle
    võtta vms, aga mitte midagi ei
    taheta. siis ta seal väänleb ja
    karjub mõne aja. ma ei tohi teda
    puudutada ka. siis mingi hetk ta
    tahab issi sülle ja rahuneb seal maha
    ja kobib ise voodisse tagasi. Seos
    muidugi on täiesti olemas, et kui
    meil on päeval rohkem
    käimisi/tegemisi jms melu siis on
    selline hoog öösel garanteeritud.
    Õudusega loen, et see vb nii kaua kesta.

  • Reply Triinu 17. mai 2015 at 12:44

    Ma ei hakanud kommentaare lugema aga räägin oma
    kogemusest. Mul hetkel 2.5-aastane ja 1-aastane laps.
    Vanemal lapsel oli samuti mingisugune unepaanika.
    Algas tegelikult juba umbes 9-kuuselt vist. Siis ma
    muidugi ajasin selle hammaste kaela. Kaheselt oli aga
    sellel kuradi unepaanikal mingisugune tipphetk vist.
    Nädal aega jutti iga öö 1-1.5 tundi röökimist ja seda 4-
    kuuse beebi kõrval. Hambad olid kõik suus, seega
    sinna süüd veeretada ei saanud. Helistasin aga
    perearstile, kes rääkis pikalt ja laialt kõigest. Eriti pani
    südamele, et telekas olgu KINNI. Jah, natuke on okei
    vaadata aga, et telekas päevad läbi taustaks käib ei ole
    lapsele hea. Olgugi, et ta ei vaadanud seda otseselt aga
    aegajalt jäi pilk sellel ikka seisma. Võtsin arsti kuulda
    ja hakkasin telekat kinni panema kui parasjagu ei
    vaadanud. Käisime veel neuroloogi juures kes ütles ka,
    et laps võiks telekat võimalikult vähe vaadata. Nüüd
    pole lapsel unepaanikat 3kuud olnud. Mõned üksikud
    leebemad variandid küll aga mitte sellist nagu pool
    aastat tagasi. Aga muutus ei toimunud üleöö vaid aega
    läks ikka paar kuud, et laps rahulikult magada saaks.

  • Reply Kelly K. 17. mai 2015 at 10:56

    Mul endal oli väiksena pidevalt nii, et ärkasin üles ja täiesti paanikas ning nuttes. Nägin korduvaid õudusunenägusid ja lisaks
    valutasid mul ka vist kasvamisest jalad. Tegelikult valutavad need vahel siiani. Minu unehüsteeriad, siis selle vahega, et ma ise
    mäletan nende peale ärkamist ja seda hüsteeriat. Kestis ikka päris kaua.

  • Reply leila 17. mai 2015 at 10:55

    Minu nelja poolesel on ka mitu korda seda
    esinenud, aga lisaks sellele on veel olnud nii, et
    kui on tavalisest tegusam päev, siis ärkab u. 2
    tundi peale magama jäämist ka hüsteerias..
    lihtsalt elab kõik päeva sündmused ja
    emotsioonid peas läbi.
    Veebruaris, kui Eesti laul käis, tahtis ta väga
    Daniel Levi esitust näha, aga oli üliväsinud.
    Ütlesin, et mingu ta voodisse ja kui Daniel
    tuleb, siis kutsun ta (ilmselgelt ei olnud mul see
    tegelikult plaanis). Poiss vajus minutitega
    magama, aga kell kaks öösel ärkas hüsteerias ja
    nuttis (endal silmad kinni), et miks ma teda
    Danieli laulmise ajaks üles ei ajanud.

  • Reply E 17. mai 2015 at 10:50

    Unepaanika korral ongi võimatu last rahustada, see
    teeb enamasti asja hullemaks. Tuleb lihtsalt olla lapse
    kõrval ja jälgida teda, sest on enesevigastuse risk,
    nagu ka keegi juba mainis. Tavalisel kestab üks
    episood kuskil 10min ja laps jääb kohe tagasi magama.
    Laste puhul on see tõesti arenguline ja kindel
    unerutiin võib tõesti kasuks tulla. Ja hommikuti
    ärkavadki rõõmsalt, sest nad ise ei mäleta sellest
    midagi. Jaksu!

  • Reply Reet 17. mai 2015 at 10:49

    Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mu
    lapsel oli ka paar kuud tagasi
    selline asi. 2 ööd järjest. Mitte
    miski teda ei rahustanud ja mida
    rohkem ma teda üritasin kaisutada ja
    paitada, seda hüsteerilisemaks nutt
    läks. See aeg sai öisest piimast
    võõrutatud. Ajasin ajsa enne selle
    kaela aga vb polnud üldse sellega
    seotud. Samamoodi ei osanud ma enam
    siis midagi teha lasingi tal meie
    suures voodis istudes nutta. Kusagil
    30 minutit nuttis ja tunni aja
    pärast jäi uuesti magama.
    Samuti käis peast läbi veel, et äkki
    on oma käe või jala ära maganud
    kuidagi, et see surnud ja suriseb
    vms. Tule põlema panemine ka ei
    aidanud.

    • Reply Reet 17. mai 2015 at 10:51

      Laps on Marist natuke noorem. 1a
      2kuune praegu.

  • Reply LiaMia 17. mai 2015 at 10:23

    Mina olin ka lapsena (mingi 5-6 aastasena vist aga võis ka varem olla) öösel nii röökinud, ema ajas selle adenoidide süüks, arvas, et
    äkki ma ei saanud öösel korralikult hingata. Tehti op ära, aga ma nüüd ei tea kas läks sellepärast üle või noh niisama, Ma arvan, et
    vast see ikka ei olnud adenoidide pärast. Väike õde ka röökis niimoodi mingi hetk, tal oli ka nii, et kui keegi kogemata üles ajas.
    Väga tihti seda ei juhtunud ja kestis ikka tükk aega. Ikka päris väiksena hakkas pihta ja kestis 5-6 aastaseni. Me ka ei teadnud mis
    see täpselt on, aga samamoodi jäi mulje, et ta ikkagi magab samal ajal, et lihtsalt läks “hulluks”. Midagi teha ei ole, peab lihtalt
    ootama.

  • Reply Pätu 17. mai 2015 at 10:20

    Minu õel on juba korralikud 4-5 aastat unepaanika olnud. Algas kuskil nelja aastaselt, praegu on neiu juba 9. Magasime
    temaga ühes toas ja kuigi alguses oli see kohutavalt hirmus, siis mingi aja peale sai sellest juba rutiin. Praktiliselt kella pealt
    ärkas iga öö üles, karjudes, käis tualetis ja ronis teise tuppa emale kaissu. Olgugi, et ta vastas kõigile küsimustele, oli ta siiski
    sügavas unes ja ei mäletanud ise hommikuks midagi. Öösel rääkis küll, et nägi õudsat und, vahest kirjeldas ka mis toimus ja
    põhiliselt oli mingisugune ebameeldiv emotsioon päevast unes võimendunud (nt. sõbrad tahtsid teha midagi mida tema ei
    tahtnud vms väikesele tüdrukule olulist). Igaöiselt kestis see paar aastat, nüüd viimasel ajal on vähem, põhiliselt siis kui isa
    kodus pole (töötab välismaal). Nüüd kui ta suurem on siis oskab ise juba seoseid luua, miks öösel “kole uni” oli, nt
    Kättemaksukontori vaatamise otsustas ise pooleli jätta selle pärast.
    Iseloomu poolest on ta väga õrn ja muretseja, võtab kõike väga hinge ja öösel tulevad sees hoitud emotsioonid pinnale.

  • Reply Ma 17. mai 2015 at 10:07

    Minu laps on 7aaatane ja tal juhtub
    seda päris tihti. Ta elab nädalase
    intervalliga minu ja enda isa juures
    ning minu juurde tagasi tulles
    tavaliselt esimesel öösel kõnnib unes
    ja karjub. Lõpuks ärkab ja saab ise
    aru, et pea läks sassi. Ilmselt
    juhtub tal isa juures olles sama.
    Olen märganud, et seda saab ära
    hoida, kui ta selleks ööks enda
    kõrvale magama võtan. Hommikul ei tea
    ta asjast midagi ja on rõõmus ning roosa.

  • Reply Kaire 17. mai 2015 at 09:58

    Mu õetütrel oli sama lugu. Kui ta mul
    ema juurde jäi ja minu kaissu tuttu (
    olen ta tädi ), siis ta tõusis keset
    ööd püsti ja tahtis wc’sse minna, aga
    ta nuttis terve selle aja. Siis
    siirdus tagasi voodisse ja jäi magama
    mingi hetk. Aga selle nutu peale oli
    juba terve maja rahvas üles ärganud.
    Mõned teised ööd on ka seda kordunud.
    Siples ja karjus ja nuttis voodis.

  • Reply Triin 17. mai 2015 at 09:42

    Minu piiga saab kohe kolm. Hakkas see jama meil 1
    aastaselt ja kestab vahelduva eduga siiamani. Ärkab
    täiesti lambist ja hakkab nutma. Vahel tahab ennast
    kusagile vastu lüüa, nagu soovides endale haiget teha.
    Kukutab voodist, vähkreb nagu ei leiaks üldse asu.
    Seda ma tean, et seda tehes on ta ärkvel, ta reageerib
    mu jutu peale. Lohutamine on mõttetu, käitub veel
    ägedamalt. Seega ma öösel lihtsalt istun tema kõrval ja
    loodan, et see jama kähku läbi saaks. Hommikul on
    kõik nagu paremas korras ja lapsel on tuju hea.

    • Reply Mallukas 17. mai 2015 at 09:48

      Issand jumal, miks see nii kaua kestab :((

  • Reply Kairit 17. mai 2015 at 09:34

    Minu laps just läheb veel rohkem närvi kui ma temaga räägin nutmise ajal, nagu ta mõtleks , et ma pahanadan temaga. Ja meil ka
    ärkab lihtsalt ja hakkab röökima ei aita sülle võtmine ega muu, siis annan piima ja jääb uuesti magama. Nädal aega jutti oli seda
    jama. Mõtlesin samuti ,et ei ÜHTEGI last enam :D

    • Reply Mallukas 17. mai 2015 at 09:47

      Me ka eile pakkusime vett, võttis juua küll, aga nuttis edasi.

  • Reply Ene 17. mai 2015 at 09:32

    Meil kestis selline asi mingi hmm 1,5-2
    nädalat, kui kihvad tulid. Pärast seda koik ok
    jälle

    • Reply Mallukas 17. mai 2015 at 09:47

      Maril kihvad ammu olemas.

  • Reply Kätlin Potter 17. mai 2015 at 09:24

    Minu lapsel kestis see kokku mingi aasta. Päris jube kogemus. Jõudu!

    • Reply Mallukas 17. mai 2015 at 09:29

      Kui vanalt pihta hakkas? Mis röökimise ajal kõige paremini aitas siis?

      • Reply Kätlin Potter 17. mai 2015 at 10:01

        6 aastaselt algas järsku. Alguses me äratasime aga see tegelikult vale. Me võtsime ta enda kõrvale magama ja siis ei olnud
        neid hooge ja lõpuks (sülitan x 3) jäid need hood ise järgi aga ausalt ma mõtlesin selle aasta jooksul umbes 1000000 korda
        kutsuda kiirabi talle ja end hullarisse sissekirjutada. Väga abitu tunne oli.

  • Reply Pisi 17. mai 2015 at 09:19

    Meie preilil kestis see unepaanika 3 kuud. Iga öö ta röökis vähemalt 30 min. Kui teda puutusin, siis kisas veel hullemini. Ühel
    hetkel see lihtsalt lõppes. Mul vedas, et ma olin sel ajal kodune, kuna see võttis täitsa läbi. Mees üritas kuidagi ikka magada, et
    jõuaks tööd teha. Tal füüsiliselt raske töö. Kui see aeg läbi sai, siis ei osanud mõnda aega magada :) Aga meil mitu last ja ainult
    temal see olnud. Ma juba jõudsin mõelda, et meil mingid kurjad vaimud siin korteris, kes ei lase lapsel magada.

    • Reply Mallukas 17. mai 2015 at 09:29

      Õnneks iga öö see pole meil olnud, praeguseks kaks korda. Loodan edaspidi siis unegraafikut paremini hoida, et seda jama enam
      ei oleks!

      Aga ma eile mõtlesin ka korraks kurjadele vaimudele :D

      • Reply Stella 18. juuli 2015 at 23:22

        Kuidas Maril nüüd on? Kestab see õudus edasi või on
        miski aidanud?

        • Reply Mallukas 19. juuli 2015 at 00:03

          Muuseas, seda pole pärast selle postituse kirjutamist mitte kunagi enam juhtunud :)