siin ta on nüüd

…see kuradi südamepaha. Juba eile ei tahtnud ma hommikusöögil mitte midagi puudutadagi, sest mulle tundus, et absull kõik haiseb. Täna otsustasin ennast sellest igavast passimisest päästa, et ma ei peaks vahtima, kuidas Kardo vitsutab. Jäin niikauaks tuppa ennast valmis sättima, sest mul on täna paari kolleegiga kohtumine, kui äkki tundsin ukse vahelt mingit toidulõhna. Ma reaalselt arvasin, et ma ketin ennast täis.

Taganesin uksest võimalikult kaugele ja pressisin endale läbi häda ühe banaani sisse. Nüüd on õnneks normaalsem.

Väga eredalt meenus praegu 19da nädalani öökimine Mari oodates, see ei olnud midagi, mida ma väga oodanud olen. Aga just muna lõhnad ajasid eelmine kord ka südant pahaks, nii et ma väldin nüüd järgnevad 4 kuud hommikuti mune.

Oh dear god, ma tunnen praegu ka mingit rämedat haisu…

Teistel teemadel – tahaks täiega pork bellyt. Mul pidi pühapäeval vanaisa külla tulema, talle võiks ju nagu teha küll, saaks ise ka süüa. Mmmm….pork belly.

Üldse, VARSTI SAAB KOJUU!! Mitte, et siin Türgis kehva oleks, aga mul töö ootab tegemist, mida ma siin teha ei saa, Mari ootab mind ja kodu ootab mind ja normaalsed ja mittehaisvad Eesti söögid ootavad mind. Homme öösel mingi 1 paiku hakkame hotellist liikuma ja 10 paiku peaks me laupäeval kodus olema.

 

MA EI JÕUA ÄRA OODATA!

Järgmisel nädalal on mul esimene UH (samal päeval on ka juureravi jätk, ma miskipärast seda nii väga ei oota :D). Wohhoo!

Lõpetuseks arutelu, et ma vist indeed olen alkohoolik, kui ma tean päevase täpsusega, et ma pole 16 päeva alkoholi joonud. Iga kord kui Kardo õlut või rummikoksi rüüpab, siis ma mõtlen, et ooo, tahaks ka 🙁 Aga noh, ainult sada aastat ootamist veel ja siis saangi. Aa muidu, mul säilib ikka veel lootus, et äkki kui ma ei joo alksi, siis ma võtan maagiliselt sada kilo alla.

Loodame!