ajad

Viimasel ajal on hakanud toimuma kummalised asjad. Esiteks lõpetas mu telefon töötamise. Esiti ei lasknud lihtsalt netti, siis ei lasknud ka välja helistada. Kuna mul on olemas ka selline asi nagu töötelefon, millega ma saan ka helistada ja netis käia, siis ma päris ausalt ei viitsinud lihtsalt Elisasse helistada ja uurida milles asi on. Arve maksmises asi ei olnud, sest ma tsekkisin oma meili ja seal mul ühtegi maksmata arvet ei oodanud.

Mingi hetk lõpetas ka töötelefon töötamise. Ei mingit netti, ei mingit välja helistamist. Kui te arvate, et ma viitsisin oma tööandjalt uurida, et milles teema, siis te eksite. Ma olen ju enamuse ajast kodus või tööl, kus on enivei nett olemas.

Eile läks olukord juba kriitiliseks. Nimelt nagistasid mingid vanad mehed mu maja kõrval posti küljes ja selle tulemusena kadus mul pool õhtut kordamööda ära nii nett kui ka  telekaühendus. Lõpuks telekas töötas, netti aga ei tulnud ega tulnud. Vanamehed olid ka ära läinud. No mis sa siis hädaga teed?

Ootasin kenasti Kardo koju ja hakkasin Elioni kõnedega pommitama. Poolteist tundi pommitasin, sealt sain ma vaid teada, et hot.ee on maas ja et kliendid kenasti oma hobuseid hoiaks, kuni see probleem lahendatud saab. No selge pilt, mul polnud sellest hot.ee’st sooja ega külma, sest ma ei saanud ÜLDSE netti! Mis kiviaeg see selline olema peaks?!

Ühesõnaga lõpuks lasi Elioni automaatvastaja mul teha sellise võimaluse, et mulle helistatakse poolt tunni jooksul tagasi. Selleks ajaks olin ma nagunii juba neli tundi netita olnud, asi mul siis edasi olla. Poole tunni pärast helistaski mulle üks väga sõbralik ja abivalmis neiu, kes kinnitas, et mu nett töötab 100% ja nemad mingit probleemi ei näe. Lubas mulle veel meilile saata õpetuse, kuidas muuta oma wifi…numbrit? Kinnitas, et see on NII lihtne, et isegi tema vanemad said sellega hakkama.

Nojah, tegin siis Kardo telefonist hotspoti, aga no mina ei saanud hakkama, tee või tina. Eks ma siis jäängi surmani ilma internetita. Mis seal ikka.

Elisasse kirjutasin ka eile, et palun inimesed, tehke midagi, ma ei saa netti! Ma ei saa helistada! Keegi ei vasta… Ma ju helistaks, aga noh, ma ei saa.

Seega olen mina internetimaailmast nüüd kaugel-kaugel ja mu blogi sureb vaikselt üksindusse ära.

Lisaks tehnilistele probleemidele ei ole mul üldse enam mõtteid, millest blogida. Ei viitsi enam iga asja kohta kraaksuda, et mina arvan  nii ja tema arvab naa. Keda kurat sellised asjad huvitavad? Keda ma siin blogiga ikka ümber veenma hakkan või miks ma seda üldse teha peaks proovima? Vanaks olen vist jäänud, ei viitsi enam.

Oma elust pole nagu ka essugi rääkida. Elan ikka oma sigalas, aeg-ajalt midagi koristan. Eile õpetasin Marile selle kineetilise liivaga ja vormiga kalasid tegema. See tähendab seda, et ma tegin kaks tundi liivast kalu ja Mari vaatas plaksutades pealt. Veel olen ma kleepinud küünaldele neid silte ja neid kuidagi sorteerinud ja jauranud ja…Esmaspäevaks peaksid kõik postiga tellinud inimesed oma kraami kätte saama.

Aaa. Põlves on megasuur auk, mis natsa mädaneb ja mille tõttu ma ringi liipan, aga ega ma ju ometi arstile ei läinud ja nüüd ootab mind arvatavasti ees Savisaare saatus. Mul on sellest pilt ka, aga see on nii räme, et ma ei saa seda paraku üles riputada, ilma et kõik kettima hakkaksid.

Mis veel… Polegi nagu miskit. Mitte midagi pole rääkida, mitte midagi ma ei arva, mitte midagi ma ei heieta.

Et ikka naljanoodil lõpetada, lisan siia ühe kauni pildi Kardost, kus ta näeb välja nagu ennast täiskusnud parm. Tal oli tegelikult seletus ka, miks ta hargivahe märg oli, aga ma ei mäleta seda. Soeng on tal igatahes parim, eksju.

Et siis selline elu siinpool sood.