TESTIN JA ARVUSTAN

raamatuarvustus: Oskar ja asjad

11. jaanuar 2016

Nagu ma miljon aastat tagasi rääkisin, siis Apollo saatis mulle sellise toreda raamatu nagu “Oskar ja asjad“. Mulle lasteraamatuid muidu lugeda meeldib küll, aga aeg libises nagu libe kala peost ja kunagi ei leidnud seda hetke, et rahus raamatut lugeda. Ühel kenal päeval, kui me Haapsalusse sõitsime, võtsingi endale autosse lugemiseks just selle kaasa. Ja õigesti tegin. Raamat ei meeldinud muide mitte ainult mulle, vaid ka mu väikevennale, kes muidu suuremat sorti raamatusõber pole. Aga isegi tema neelas raamatu paari päevaga alla ja kiitis kah!

Ühesõnaga raamatust siis ka. Esiteks ei tasu vist isegi mainimist, et ma pole mitte kunagi lugenud Kivirähult ühtegi kehva raamatut, seega ei erinenud ka “Oskar ja asjad” sellest kuigi palju. Raamat räägibki Oskarist, kelle ema läks suveks Ameerikasse õppima ja isa käib samal ajal linnas tööl. Seega toodi Oskar suveks maale vanaema juurde, kus ta enne kunagi vanaemaga kahekesti olnud ei olegi.

Maal on igav. Naabripoistel on omad mängud ja need Oskarit ei huvita. Mis kõige hullem, Oskar unustas ka telefoni linna. Nagu enamik meist, ei tea ka Oskar, mida täpselt ilma telefonita siin elus ette võtta. Nõnda tulebki tal suure igavusega pähe mõte teha endale puutükist mängutelefon, millel osutub olevat imeline võluoskus – sellega saab asjadele helistada.

Päris naljakas on endalgi mõelda, et kuidas minu diivan kurvalt häliseks, kui Mari talle midagi peale ajab. Või kuidas toolid appi karjuks, kui Lotte nende jalgu näriks. Ja mõelda vaid, kui lihtne oleks kadunud asju otsida! Helista ja muudkui korja üles, ei mingit otsimist.

Igatahes pühendab Oskar oma suve asjade aitamisele ja leiab endale sõbraks punase õhupalli. Vot see osa jäi mulle segaseks, kogu see trall selle õhupalli üle, aga muidu oli see üks tore raamat, mida on kindlasti naljakas lugeda nii lapsel, kui ka suurtel inimestel. Ideaalne ka ettelugemiseks, sest ei pea kartma, et endal igav hakkab.

9789949386451

Ühe vahva Oskariraamatu loosin ka blogilugejate vahel välja. Selleks ei ole vaja teha muud, kui kirjutada mulle kommentaariks, et kui sina saaksid asjadega rääkida, kellele sina “helistaks”? Mina helistaks vist enda ühtedele seakõrvakatele, mis SECO mulle kunagi kinkis ja mis teadmata kadunuks jäid. Ma igatsen neid nii väga :(

Raamatu loosin välja juba reedel :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

118 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Janeli 14. jaanuar 2016 at 11:36

    Ma helistaks kallitele inimestele,
    kes kiires elutempos on kaugemaks
    jäänud.

    • Reply Mallukas 14. jaanuar 2016 at 11:43

      Seda sa saad tavalise telefoniga ka muide teha ;)

  • Reply Inks 14. jaanuar 2016 at 10:27

    Helistaksin pesumasinale. Põnev oleks saada teada,
    mis tunne tal on ja kuhu ta siidisukad viinud on!

  • Reply Merilin 13. jaanuar 2016 at 19:29

    Mina helistaksin oma kallile telefonile…minu päris
    oma ESIMESELE telefonile…oi kui palju rõõmu oli kui
    ma selle esimest korda oma näpukeste vahele
    sain…see oli õnnistus…ma vaatasin vist kaks tundi
    järjest oma uut telefoni ja olin sellega vägagi rahul…
    see oli samsungi klapitelefon. Ma igatsen teda väga ja
    esimese asjana helistaksin kindlasti talle!

  • Reply Ma 13. jaanuar 2016 at 12:33

    Mina helistaks Ruubeni Ämblikmehesussidele, sest need on JÄLJETULT kadunud. Ta oli haige, siis sai
    terveks, läks nädalaks isa juurde ja kui tagasi tuli, susse enam ei leidnud. SEE POLE LIHTSALT
    VÕIMALIK!!!!! Kiviräha raamatud ja igasugused muud jutukesed on meie peres lemmikud!

  • Reply Riin 13. jaanuar 2016 at 12:12

    Kuna olen väga organiseeritud
    inimene, siis ma tean, kus mu asjad on.
    Aga helistaksin ilmselt oma mehe
    võtmetele, rahakotile, pükstele,
    püksirihmale.. tal koguaeg aesjad
    kadunud.

    Kõige hullem, et 90% ma tean ka seda,
    kus TEMA asjad on :D
    Noh ja laste asjad ka.
    “mine vaata, see on valges kapis
    teise riiuli paremas servas” – my life :P

  • Reply Annekas 13. jaanuar 2016 at 02:14

    Kui oleks võimalik asjadele helistada, siis helistaksin
    oma mehe telefonile ja küsiksin, et miks alati siis kui
    mina talle helistan siis on ta kas hõivatud või ei helise
    piisavalt et mu mees mu kõnesid vastu võtaks. Ja juhul
    kui tema mu telefonile helistab istun ma kas pelleris või
    teen midagi et ei kuule telefoni. Seega jah, ma küsiks
    mehe telefonilt et mida kuradit ma talle keerand olen, et
    ta mu vastu nii vastik on??!

  • Reply Eneli 13. jaanuar 2016 at 00:00

    Ma kuulaks suurima põnevusega enda vana talumaja palkseinte pajatusi…

  • Reply lipsukese pereblogi 12. jaanuar 2016 at 23:46

    Mina helistaks ja uuriks umbes
    kolmsada korda päevas, et kuhu
    põnevasse kohta on üks kahejalgne
    pistnud mu telefoni, puldi,
    patsikummid, kreemi jms. Koguaeg on
    midagi kadunud ja siis oleks jube hea
    neile helistada ja küsida kus pagana
    kohas nad end peidavad. :D

  • Reply Kaidi 12. jaanuar 2016 at 23:16

    OOooo, ma juba ammu tahaks seda raamatut lugeda, kuid pole raatsinud endale isiklikku raamatut soetada.
    Kui võidaksin selle, siis loeksin esmalt ise läbi ning pärandaks selle edasi oma väikevennale.

    Kui mul oleks võimalik helistada mõnele asjale, siis helistaksin oma sülearvutile ja küsiks, kas ta sooviks ehk ükskord normaalselt
    tööle hakata. Ja helistaks veel oma näpislambile ja küsiks, miks ta pidevalt ära kustub ja siis jälle uuesti põlema läheb. Üsna creepy
    juba iga õhtu seda näha.

  • Reply Liis 12. jaanuar 2016 at 22:18

    Kuna elan vanas majas, helistaks neile seintele siin ja kuulaks mis nad räägivad.

    • Reply Lilian Neemsalu 13. jaanuar 2016 at 02:32

      Mina helistaksin oma patsikummidele , sest
      nad otsustavad koguaeg kuhugi kaduda kui
      neid vaja on . :)

      • Reply elex86 13. jaanuar 2016 at 07:34

        Mul patsikummidega vähe lihtsam. Kui kusagilt võtta pole, siis tuleb kapi kõrval kummarduda ja sealt alt neid võtta. Kui ma
        patsikummi laiali jätan, siis laseb kass selle rotti. ta mängib patsikummiga kuniks see suures mängutuhinas kapi alla läheb ja
        ta seda ära ei ulatu võtma. :D

  • Reply Signe 12. jaanuar 2016 at 15:08

    Üks õhtu istusin ma tugitoolis ja vaatasin kuidas 11
    kuune ja 5 aastane diivanil edasi tagasi trallitasid.
    Mütsud ja kolksud käisid ja millegi pärast hakkasin ma
    mõtlema, et huvitav kas asjadel on ka niiöelda elu sees
    ja nad tunnevad seda kõike. Seda enam, et diivanil on
    ka üks auk, kust siis kõige väiksem tegelane end
    diivanile kisub. Ma pole siiamaani seda auku muideks
    kinni õmmelnud.
    Raamat võib küll väga huvitav olla :)

  • Reply Kerli 12. jaanuar 2016 at 14:24

    Meie peres on viimasel ajal aktuaalne,
    kadunud kindad. niiet kuluks ära küll see
    imevidin, või siis riputan kindad oma
    seitsmesele paelaga kaela :)

  • Reply MP 12. jaanuar 2016 at 13:39

    Mina helistaks oma kaotsi läinud
    piltidele, kui veel lasteaia ja
    algkooli ealine olin. Lihtsalt
    otsustasid ühel päeval, mitu aastat
    tagasi juba lukustatud dokumendi
    kapist kaduma minna. :( No on alles
    müstika. Need olid mu ainukesed
    pildid ja siiamaani on kahju ja
    mõtlen, et kuhu need küll kaduda
    said? Kui reaalselt oleks selline
    võimalus, ma kohe helistaks ja päriks
    aru, mismõttes te kadusite ära ja
    enam näole ka ei anna! :)

  • Reply Annika 12. jaanuar 2016 at 10:48

    Kui saaks asjadele helistada, siis helistaks ma
    ilmselt igapäevaselt oma pisipreili lutile, mis
    muudkui ära kipub kaduma. :D

  • Reply Kelly K. 12. jaanuar 2016 at 09:53

    Mina helistaksin samuti kõrvarõngale, mille mu mees kunagi oma mereväe reisilt tõi. See oli esimene asi, mis ta mulle üldse kunagi
    kinkis ja ma suutsin selle ära kaotada :(. Küll juba 4 aastat tagasi, aga siiani kriibib hinge. Ma tavaliselt ei kaota oma ehteid, aga just
    seekord siis! Nii kuri olen enda peale.

    Lisaks tean ka ühte poissi, kelle nimi on Oskar ja kellele sobiks vägagi seda ette lugeda :). Õpin ise klassiõpetajaks ja seega meeldib
    ka mulle lasteraamatuid lugeda ning oleks täiustus minu varamusse.

  • Reply Eneli 12. jaanuar 2016 at 09:31

    Mina annaks selle telefoni oma abikaasale,kuna ta
    pidevalt kadunud asjadega jännis :)

  • Reply Helen 12. jaanuar 2016 at 08:43

    Ma helistaks meie puldile, sest viimasel ajal kipub ta
    pidevalt kaduma kuhugi, tänu ühele väiksele preilile.
    :D

  • Reply Marta 12. jaanuar 2016 at 08:38

    No kindlasti helistaks võtmetele tihti ,sest ma ei
    suuda neid tihti oma kohale rippuma panna ja siis
    muudkui otsin. Riietele helistaks järgmisena,vahel
    ikka ülitüütu,kui otsid,kuid üheski kapis ei ole. Muide
    mis puudutab Kivirähi lasteraamatuid,siis mul endal
    kodus “Karneval ja kartulisalat “ja see meeldib meie
    peres kõigile :).

  • Reply Janne 12. jaanuar 2016 at 00:10

    Helistaksin ilmselt oma riietele, sest alatasa kaovad
    ära… ?

  • Reply Ave 12. jaanuar 2016 at 00:07

    Mina helistaksin oma id-kaardile, et küsida
    kuhu auku mu armas poeg ta pistis ?

  • Reply kratt 11. jaanuar 2016 at 23:56

    Ma helistaks oma nooruseaja
    mobiiltelefonile Nokia 5110 (mille
    ema mulle ostis) ja mis koolis
    lihtsalt mu seljakotist ära
    varastati. :( Küsiks, kes see
    varganägu oli ja mis sinust küll
    edasi sai. Haavad siiamaani hinges. :)

  • Reply Lota orav 11. jaanuar 2016 at 23:44

    Helistaksin oma padjale ja küsiks: Kuule kuidas
    sa minu norskamised üle elasid?

  • Reply Kirke 11. jaanuar 2016 at 23:25

    Mina helistaks oma lapsepõlve
    kaisujänesele, et ta end maal väga
    kurvana ei tunneks.

  • Reply Merike 11. jaanuar 2016 at 22:59

    Ma ma saaksin asjadega rääkida, siis ma helistaks mitte küll päris asjadele, vaid motivatsioonile ja otsustusvõimele…

  • Reply Noomi 11. jaanuar 2016 at 22:23

    yhele pehmele siilipoisile, kes oli nii mõnus pehme mänguasi, et tahaks oma neiulegi näidata, aga kadunus ta jäi juba minu
    lapsepõlves :(

  • Reply Kaidi 11. jaanuar 2016 at 22:01

    Helistaksin oma PULMAVIDEOKASSETILE ,
    mille korterivargad endaga kaasa viisid ? !

  • Reply Merli 11. jaanuar 2016 at 21:41

    Mina helistaks asjadele oma vanaema kodus, et nad
    saaksid jagada oma mälestusi seoses temaga, kuna ta
    ise enam ei saa.

  • Reply Kala 11. jaanuar 2016 at 21:35

    Ma helistaksin venna rahakotile! :)

  • Reply Treyi 11. jaanuar 2016 at 21:27

    Kiviràhki, kiviràhkilt jne, mitte kivirähult

  • Reply H. 11. jaanuar 2016 at 21:13

    Ma helistaks külmkapile, ütleksin talle et kui mul tekib
    õhtuti tahtmine hirmsasti midagi näksida, et ta mulle
    ust ei avaks ?

    • Reply kt 11. jaanuar 2016 at 22:00

      haha

  • Reply Jaana 11. jaanuar 2016 at 19:39

    Mina helistaks oma külmkapile.Eriti vajalik siis
    kui poes olen.Küsiks mis poest vaja ja mis
    olemas.Raamatut sooviks ka väga.Kodus 8-
    aastane Kivirähki fänn.

  • Reply Gristel 11. jaanuar 2016 at 19:37

    Ilmselt ma peaks mingi süsteemi välja mõtlema, kuidas sellele telefonile helistada, sest ilmselt hakkab see kogu aeg ära kaduma.

  • Reply elex86 11. jaanuar 2016 at 19:07

    Ma helistaks mitu korda päevas oma ravihuulepulkadele. pidevalt, kui neid vajan, on nad jalad alla võtnud.
    Ja kui võimalik, siis helistaksin oma lilledele ka. Tahaks teada, ega külm nendele liiga teinud ole. :D

    P.S. Kui veel Haapsalu poole asja on, siis kutsun sind meeleldi endale külla. ;)

  • Reply MarisV 11. jaanuar 2016 at 19:00

    Kuna endal ei turgatanud kohe pähegi, et
    millele helistaks ja kui küsisin oma kohe 6
    aastaselt lapselt, siis tema vastas ei ta ei teagi,
    et temal on selline telefon olemas ja selle tal
    kunagi midagi ei kaogi :D Ja kui ütlesin, et ma
    helistaks oma sõrmusele mis vannitoast ära
    kadus, siis vastas targalt, et ei ole vaja kuna
    see on tema padja all :D Eile ei teadnud tema
    sõrmusest midagi :D

    • Reply t 11. jaanuar 2016 at 19:15

      Väga hea!:)

  • Reply Ave 11. jaanuar 2016 at 18:16

    Mina “helistasin ” oma sisemisele hingelinnule ja
    küsiksin temalt iga päev õnnelik olemise retsepti :-)

  • Reply Vaike 11. jaanuar 2016 at 18:09

    Vanaisa pildile, äkki ta oskaks mulle temast rääkida.

  • Reply Tuuli 11. jaanuar 2016 at 17:44

    Nimelt on minu mehel arvamus, et meie magamistoa peeglis, mis on üsna vana…et seal kummitab või noh täpsemalt, et tänu
    sellele peeglile juhtuvad meie korteris negatiivsed ja pahad asjad…nii et oleks ühtaegu huvitav ja põnev peeglile helistada :)

  • Reply Briux 11. jaanuar 2016 at 17:40

    Helistaksin hea meelega kunagi öunaaeda kadunud
    vanaema abielusörmusele. Küllap tal oleks nii
    möndagi jutustada.

  • Reply Mirjam N 11. jaanuar 2016 at 17:34

    Mina helistaksin “ajale” ning nõuaks selgitusi kuhu ta küll koguaeg kaob ning parem olgu olemas!

  • Reply TR 11. jaanuar 2016 at 17:32

    Enamus helistaks oma kaotsi läinud asjadele, mina aga meie kassile, oleks huvitav juttu puhuda:)

  • Reply Maarja 11. jaanuar 2016 at 17:30

    Mina helistaksin pojale kingitud kaisuloomale, et kuhu ta meil kadus. Varem oli meil koguaeg kaasas kui kuskile minek, et poisil
    sõidu ajal tegevust oleks, aga peale laste toa remondi alustamist on elamine kui sõjatanner. Hiljuti aga mänguasju liigutades
    avastasin, et seda loomakest enam näha ei ole. Kas siis on kuskil teiste asjade seas ikkagi või sai omale uue sõbra.

  • Reply silvia 11. jaanuar 2016 at 17:29

    ma helistaks oma vihmavarjule, mis imede kombel juba aastaid kadunud on olnud…:D

  • Reply Jane 11. jaanuar 2016 at 17:28

    Ma helistaks oma autole ja küsiks mis elu ta
    elanud on, et kõiksugu veidrad asjad koguaeg
    katki lähevad ? No ja raamatut oleks väga
    vaja, minu Jannele ja Oskarile oleks tore
    midagi uut lugeda ??

  • Reply Marii M 11. jaanuar 2016 at 17:25

    See ei ole ehk eriti originaalne vastus, aga ma
    tõepoolest tahaksin väga helistada
    kuldsõrmusele, mille ma umbes 11-12-
    aastaselt ära kaotasin. Nimelt, soovisin ma
    palju aastaid tagasi nii-nii väga vanematelt
    sünnipäevaks kuldsõrmust. Käisime isaga poes
    isegi sõrmuseid proovimas ning suur oli minu
    rõõm sünnipäeval avastada, et ma saingi
    endale ilusa valge kiviga kuldsõrmuse.
    Loomulikult soovisin sõrmust iga päev kanda
    (kuigi sain aru, et poleks pidanud). Juhtus aga
    nii, et suures mänguhoos liumäelt alla lastes
    kukkus mu sõrmest minu imekaunis sõrmus!
    Otsisin seda murult millimeeterhaaval. Kahjuks
    ei leidnud. Ainuke, kellele ma oma suure kurva
    saladuse usaldasin, oli minu vanaema. Temaga
    käisime sõrmust veelkord otsimas, aga mida
    pole, seda pole. Vanaema ei kurjustanud
    minuga nagu oleksid tõenäoliselt teinud
    vanemad, hoidis minu saladust pühalikult.
    Minu armas usalduaväärne vanaema :)… Nüüd
    helistaksin sõrmusele ja küsiksin, kus ta on. Ehk
    kaunistab ta mõne natuke hoolikama neiu kätt
    ja teeb rõõmu. Ehk ootab mind siiani liumäe
    all…

  • Reply K 11. jaanuar 2016 at 17:18

    Helistaksin kadunud digikale, kuhu vanemate ainsad pulmapildid sisse jäid… :(

  • Reply Kertu 11. jaanuar 2016 at 17:06

    Mina helistaksin oma abikaasa abielusõrmusele, mis ookeani lainetesse kadus. Paluksin tal kaldale ujuda ja võtaksin siis hea
    meelega ette ühe reisi, et talle järele minna ja pulmareisi aega meenutada (muidugi selleks peaks mõnele pangakaardile ka
    helistama) ;)

  • Reply Sandra 11. jaanuar 2016 at 17:06

    Kõne läheks kaalule, et küsida talt, kas tal on depressioon või masendus või miks ta nii käitub minuga :(

  • Reply D 11. jaanuar 2016 at 16:56

    Kohe kindlasti oma kaamera laadijale, et teada saada, kus ta pesitseb.

  • Reply Katre 11. jaanuar 2016 at 16:50

    Mina helistaksin oma koerale. Ta küll pole asi, aga tore oleks teada, mida ta meile öelda tahab.

  • Reply Karin 11. jaanuar 2016 at 16:49

    Mina helistaks oma “motivatsioonile” ja paluks tal minu juurde tagasi tulla, et lõpuks eksamiteks õppima hakata. Paluks tal
    “energia” ka kaasa võtta :)

  • Reply Jaanika 11. jaanuar 2016 at 16:49

    Ma helistaksin kõikidele pangakaartidele ja
    koodikaartidele, mis kodus ära kadusid :D

  • Reply Kai 11. jaanuar 2016 at 16:46

    Mina helistaksin oma lapsepõlvest pärinevale
    mänguloomale, hüljesele, kelle vanaema mulle kunagi
    kinkis. Tema aitaks mul meenutada kõiki neid toredaid
    ja ilusaid hetki, mida oma kadunud vanaema juures
    veeta sain.

  • Reply T 11. jaanuar 2016 at 16:45

    Mina helistaks oma välja lülitatud telefonile ja
    küsiks kuhu ta kadus poole aasta eest.

  • Reply Sandra 11. jaanuar 2016 at 16:41

    Ma helistaks sellele raamatule, mis loodi läheb ja räägiks talle, et hirmasti tahaks teda omale koju, et väikemehele ette lugeda ja
    ise samuti naeru lahitada. Hirmasti meeldivad Kivirähu lastejutud. :)

    • Reply Sandra 11. jaanuar 2016 at 16:58

      Loosi siiski. Kuigi jah, ega ta võib ju ka loodis loosi minna. Peaks vist grammatikale ka helistama… :)

  • Reply Ingrid 11. jaanuar 2016 at 16:34

    Mina helistaks emale… Ta ei ole küll asi aga ta
    elukohaks on nüüd vikerkaar nagu mu väiksed pojad
    teavad. Ma räägiks talle kui väga ma tema järgi
    igatsen ja kuidas mu väike poeg Oscar talle sülle
    tahaks pugeda.

  • Reply Kadi 11. jaanuar 2016 at 16:30

    Ma helistaks oma kinnastele, sest vähemalt üks neist on alati kadunud. Just eile veetsin peaaegu 20 minutit ühte kinnast otsides.
    OEH :)

  • Reply T 11. jaanuar 2016 at 16:25

    Oi, ma tahaks seda raamatut? No elame Soomes ja Eesti raamatuid siin pole väga saada ju, aastat max kaks korda käime
    eestis aga ega siis kõik meelde ei jää.
    No igaljuhul ma helistaks oma korterivõtmetele. Miskipärast nad jäävad mul vahets tuppa ja uks läheb ju nagu sneppriga
    kinni, mees töötab pea 300 km eemal, et talle helistades ka nagu kasu ei ole. Hooldusmehelt saab ka võtme aga õhtul mingi
    40€ selle eest maksta ka nagu ei tahaks.
    Ma helistaks ja kutsuks võtmed aknast alla hüppama, et saaksin ukse avada…või hoopiski helistaks sel hetkel uksele, et ta
    ennast ise avaks..

  • Reply Kati 11. jaanuar 2016 at 16:22

    Mina helistaksin oma pliidile ja uuriksin, millal ta kavatseb hakata ilma minuta süüa valmistama :)

  • Reply Heli 11. jaanuar 2016 at 16:06

    Ma helistaks oma kadunud fotoka mälukaardile ja
    paluks teda, et ta end näole annaks.

  • Reply eha 11. jaanuar 2016 at 16:00

    Ma helistaks oma lapse uuele puhhi ja notsu
    pildiga lauale ja ütleks kui väga ta mulle
    meeldib :D

  • Reply Deini 11. jaanuar 2016 at 15:56

    Mina helistaksin ühele poes olevale elektri-või gaasipliidile, et ta tee meie koju leiaks. Nii tüütu on pidevalt söögi tegemiseks
    puupliidi alla tuld teha ja sooja hommikusööki ei saa teha, sest ei jõua ära oodata, eriti laps.

  • Reply K 11. jaanuar 2016 at 15:55

    Ma helistaks oma kuldehetele, mis teadmata kadunuks jäid ( ilmselt nn “sõbranna” poolt rotti pandi) ja küsiks kus nad ometi küll
    on? :(

  • Reply Anelle 11. jaanuar 2016 at 15:48

    Ma helistaks oma motivatsioonile ja
    pahandaks ta peale, et kus ta on just
    sellisel hetkel, kui teda kõige enam
    vaja on…. (peale jõulu- ja
    aastavahetuse söömasid vaja end
    trenni ajada)

  • Reply Mustriks 11. jaanuar 2016 at 15:48

    Mina helistaksin oma vanadele kirjadele,mis läksid müstiliselt kaduma .Tore oleks lugeda kirjasōprade vanu kirju!

  • Reply Aveli A 11. jaanuar 2016 at 15:42

    Ma helistaks WC-harjale ning küsiks,
    et kas tal on ka enda silmis kõige
    kehvem töö maailmas.

  • Reply Helen 11. jaanuar 2016 at 15:38

    Ma helistaksin vanakraamipoodi sealsetele riietele ja
    kõilvõimalikele muudele asjadele ja kuulaksin, mis
    lugusid neil rääkida on.

  • Reply Mari-Liis 11. jaanuar 2016 at 15:37

    Mina helistaks oma elektripliidi
    preaahjule ja paluks tal uuesti tööle
    hakata, kuna lapsed igatsevad ema
    küpsetatud saiasid:D

  • Reply Janne 11. jaanuar 2016 at 15:37

    Ma helistaksin oma kunagisele sünnikodumajale Valgas ja küsiks, kuidas läheb! Vaatama pole saanud ammu minna, seal
    toimetavad võõrad inimesed ja vahemaagi 2000 km…..

  • Reply Mimps 11. jaanuar 2016 at 15:33

    Ma helistaks oma maamajale ja küsiks, et kas ta ka neid hiiri kardab, kes talvel seina vahel põrgutralli teevad.

  • Reply Merili 11. jaanuar 2016 at 15:31

    Mina helistakasin kaminale, et ta iseennast
    kütaks ja sooja annaks.

  • Reply ristel 11. jaanuar 2016 at 15:24

    Mina helistaksin kadunud sokkidel ja
    küsiks,kas pesumasinas on Pätu peidus kes
    neid koguaeg varastab. Või siis helistaks
    telefoni akule ja uuriks kas selle hirmsa
    külmaga sai ta väga palju külma et nii ruttu
    tühjaks saab viimasel ajal.

  • Reply piuks 11. jaanuar 2016 at 15:22

    Mina helistaksin oma lapse nokamütsile, mis Rakvere Linnuse pimedasse piinakambrisse kukkus. Arvan, et tal on seal päris
    hirmus.

  • Reply Marbrit 11. jaanuar 2016 at 15:21

    Helistaksin peale laste magama panemist
    kõikidele nendele laokile jäänud
    mänguasjadele ja käsiks oma kohale minna :)
    vot see oleks lux värk!

  • Reply Kelly 11. jaanuar 2016 at 15:17

    Helistaksin kindlasti oma telefonile ja võtmetele, mis
    mul alati kodus kuidagi ära kaovad

  • Reply Eva 11. jaanuar 2016 at 15:16

    Mina helistaksin oma kullast sõrmusele mis
    kingiti kui sündisin.

  • Reply Liina 11. jaanuar 2016 at 15:14

    Mina helistaksin oma mütsile ja küsiksin, et millal ta koju tagasi tuleb.

  • Reply Helina 11. jaanuar 2016 at 15:10

    Aastaiad tagasi ostsin ühe imearmsa hõbedase seeliku.Mida sain vaid korra kanda,sest arvatavasti käis mul külas keegi,kel seda
    minust rohkem vaja läks.Üritasin teda iga hinna eest leida,aga ei midagi.Ma nüüd helistakski seelikule ja küsiks,mis vägi ta
    minema viis,tunnen temast siiani suurt puudust :(

  • Reply K.E 11. jaanuar 2016 at 15:07

    Helistaksin oma lapse kadunud
    mõmmikule ja uuriksin, kuhu ta ennast
    peitnud on.

  • Reply Kris 11. jaanuar 2016 at 15:07

    Ma helistaks oma väikesele armsale Minile (loe: Mini Cooperile) ja küsiks kas haige on väga paha olla. Tal hetkel “mahlad” täitsa
    väljas ja külmetab õues hiiglasliku lumemütsi all. Nii tahaks teada, mis ta mõtleb!

  • Reply Anna-Liisa 11. jaanuar 2016 at 15:06

    Helistaksin oma pisipõnni kadunud luttile, mis meil eelmisel nädalal teadmata kadunuks jäi! :)

  • Reply Kaidy 11. jaanuar 2016 at 15:04

    Ma helistaks oma lemmik kleidile, mis kuidagi moodi
    kapist jalutama on läinud :(

  • Reply Maris 11. jaanuar 2016 at 15:04

    Ma helistaks sokkidele ja uuriks kuhu nad koguaeg peitu
    poevad ? Nagu bermuuda kolmnurgas elaks, õudne ?

  • Reply Merle 11. jaanuar 2016 at 15:00

    Mina ei helistaks aga küsisin oma poja käest, millele ta
    helistaks ja ta ütles, et ta helistaks oma kadunud telefonile.
    Väike vend kaotas selle ära ja me pole seda suvest saati
    leidnud :(

  • Reply Pilleriin 11. jaanuar 2016 at 14:58

    Hmm, kuna mul polegi kunagi mitte midagi kaduma jäänud, siis mul polegi helistada mitte
    kellelegi… Kõik asjad on kuskilt ikka välja tulnud. Liiga korralik olen! :D
    Elukaaslane küsib ka just minu käest, et kus miski on. Ja ma kohe ka tean, kus kõik tema asjad on.
    :P
    Aga, kui ma nüüd sügavalt mõtlesin, siis meenub küll, et minu kõndimiskepid on kadunud kusagile
    . Keegi laenas ja tagasi ei andnudki. Kahjuks ei mäleta enam kellele ma need laenasin… Juba 6
    aastat on need kadunud olnud ja tunnen neist aeg-ajalt ikka puudust. Uusi pole ka tahtnud osta.
    Seega – hallooo, kus te olete mu kôndimiskepikesed??

  • Reply k2rdu 11. jaanuar 2016 at 14:57

    Mina helistaks oma käekellale, mille 8 tunniga
    ise meisterdasin, ja mida hotelli koristajad
    Kreekas arvasid olevat nende jootraha. Mu
    parim meisterdus, mis võttis aega terve
    tööpäev, ja koristajad arvasid, et see on väärt
    kõigest jootraha summa. Solvang! Pettumus!
    Igatahes kupataksin oma kella koju :)

  • Reply A4 11. jaanuar 2016 at 14:57

    Ma helistaksin oma rinnahoidja kaarele, mis otsustas
    pesumasina sisu minna uurima ja nüüd seal kusagil
    trumli taga põrgulärmi teeb.

  • Reply Katrin 11. jaanuar 2016 at 14:57

    ma helistaks oma padjale! Kahtlustan
    juba ammu, et sellel on mingi
    võlujõud – iga kord, kui pea patja
    puudutab, tuleb räme uni peale (isegi
    siis, kui tegelikult pole plaaniski
    magada). Tahaks temaga asjad sirgeks
    rääkida – vahel soovin lihtsalt
    rahulikult raamatut lugeda ilma, et
    uni murraks :D

  • Reply Kratt 11. jaanuar 2016 at 14:56

    Ma olen ka ebaoriginaalne ja helistaks sokkidele. Üks paar läks mul 15 aastat tagasi kaduma nagu vits vette. Mitte, et mul neid nii
    väga vaja oleks või et nad erilised lemmikud oleks olnud, aga … lihtsalt huvitab. Sest ma tavaliselt ikka tean, kus mu asjad on :S

  • Reply K. 11. jaanuar 2016 at 14:55

    Ma ise ilmselt helistaks sokkidele kuna mu pesumasin armastab neid süüa aga kuna mina pole see, kellele see raamat läheks, siis
    küsisin enda neljaselt tütrekeselt. Tema helistasgi puldiga karumõmmile ja kutsus ta putru sööma.

  • Reply Laura 11. jaanuar 2016 at 14:55

    Ma helistaks rahale ja küsiksin, et kus ta on, kuna seda
    pole kunagi piisavalt ja alati kipub midagi jälle vaja
    minevat! :)

  • Reply Jane 11. jaanuar 2016 at 14:55

    Mina helistaksin oma välisuksele ja küsiks, et mis tema
    erinevatest inimestest arvab. Tema näeb ju nii paljusid
    inimesi ja teab ehk mingis situatsioonis hoopis mind
    aidata. :)

  • Reply Helen 11. jaanuar 2016 at 14:54

    Helistaks nendele hunnikutele sokkidele, mis peale
    pesu teadmata kadunuks on jäänud :(

  • Reply ann 11. jaanuar 2016 at 14:52

    ilmselt oleks kõige tihedamini vaja helistada lapse võtmetele jt asjadele (rahakotte, telefone), mida ta ohjeldamatult kaotada
    suudab. erinevalt telefonist pole võtmetel gps’i, nii et see on ilmselt kõige valulisem teema jah.

  • Reply Maarit 11. jaanuar 2016 at 14:50

    Kui asjale, siis ilmselt rahakassale ja päriks aru, mispärast ta ikka veel täis ei ole saanud, kui juba aastaid ja aastaid kogun. :)

  • Reply Kerli 11. jaanuar 2016 at 14:49

    Mina helistaksin enda kadunud
    kõrvarõngastele ja küsiks asukohta. :(

  • Reply Biku 11. jaanuar 2016 at 14:49

    Mina helistaks raamatule, miks peale raamatu lugemist paneb mind mõtlema, kui on hea raamat ..

  • Reply Laura 11. jaanuar 2016 at 14:48

    Mina helistaks oma vanale kaisukale keda pole juba aastaid kaissu võetud ja küsiks kuidas tal läheb seal
    Paides ema juures, ja ega tal jumala eest külm pole! (Tavaliselt panin koguaeg teki alla ta kui ise kuskile
    ära läksin, no nii igaks-juhuks! :P)

  • Reply Hedi 11. jaanuar 2016 at 14:48

    Ma helistaks oma rahakotile,mille ma olen koju kuhugi
    ära kaotanud ?

  • Reply Kerli 11. jaanuar 2016 at 14:41

    Ma helistaksin ühele plaadile, mis mul paar aastat
    tagasi ära haihtus ja kus peal oli suur hunnik mulle
    tähtsaid pilte. :(

  • Reply Katre 11. jaanuar 2016 at 14:39

    Ma helistaks oma sokkidele, et uurida, miks nad koguaeg kaduma lähevad… :D

  • Reply Mariliis 11. jaanuar 2016 at 14:38

    Helistaksin ilmselt oma lemmikule punasele kardiganile. Teda igatsetakse juba aasta aega…

  • Reply Annika 11. jaanuar 2016 at 14:38

    Esimese asjana turgatasid pähe juukseklambrid, need põrgulised kaovad pidevalt kuhugi ära, neile helistaks küll.
    Eelmisel nädalal lõpetasin just raamatu “Mees, kes teadis ussisõnu” ja jätkaks sama autori lainel, sest ta on tõesti hea kirjanik. :)

  • Reply Anneli 11. jaanuar 2016 at 14:36

    Ma helistaksin oma autole ja küsiks mis tal täpselt viga on, et siis teaks mida parandada vaja :)

  • Reply Kersti 11. jaanuar 2016 at 14:34

    Ma valiks asjade asemel võimaluse helistada oma
    koerale :)

    • Reply Mallukas 11. jaanuar 2016 at 14:35

      Koerale ei saanud kahjuks, muidu ma helistaks ka Lottele ja Kurele ja küsiks, et mida nad rüselevad kogu aeg :D

  • Reply Kati 11. jaanuar 2016 at 14:34

    Ma “helistaks” tütre nukule, ma küsiks kas tal külm ei ole kui ta vahel riieteta vedelema jäetakse?
    Ma olen lapsest saati arvanud et nukkudel on siiski külm ja mõmmidel meeletult kurb kui nad kuskile põrandale laokile jäävad..
    Muidugi ei olegi ilus kui asjad vedelevad, aga no… öösel tekki käid kohendamas siis ei saa ka kaisukat lapsel teki alt välja jätta,
    temal ka jahe :D
    Ma olen vist liialt suur muinasjuttude sõber.

  • Reply katariin 11. jaanuar 2016 at 14:34

    mina helistaks umbes üle päeva oma võtmetele :D

  • Reply G. 11. jaanuar 2016 at 14:33

    Ma helistaks oma sokkidele , kes
    millegipärast koguaeg ära kaovad. Ma
    saan aru küll , et jalas võib väga haisune
    tunne olla , aga ma väga vajan oma
    sokke:(

  • Reply Triinu 11. jaanuar 2016 at 14:33

    Ma helistaks nendele sokkidele mis alati peale pesu kadunuks jäävad:( Mul on paaaalju üksikuid sokke mis igatsevad neid:D

  • Reply Kaiti 11. jaanuar 2016 at 14:33

    Arvatavasti lapse kinnastele, mis pidevalt on kusagil…..ei tea kus!

  • Reply anna 11. jaanuar 2016 at 14:31

    Mina helistaks telefonilaadijatele. Alatasa on need
    kuskile rändama läinud

  • Reply Madli 11. jaanuar 2016 at 14:30

    Mina helistaks kogu rahale, mille ma ära kaotanud olen, ja käsiks tagasi tulla :)