Eile utsitasin teid hindama iga päeva ja olema tänulik nende asjade eest, mis sul olemas on. Selle peale sain ühelt lugejalt sellise kirja, mis mind mõtlema ja muretsema pani. Kuna naine ise on lubanud kirja avaldada, siis teen seda siin, lihtsalt selle pärast, et ehk sai ka keegi teine sellest postitusest sama moodi aru ja nõnda saan ma kõigile korraga oma mõtteid seletada.
***
Anna andeks, et ma sulle postkasti kirjutan, aga avalikult kommenteerida ei tahtnud. Ma saan aru, et su postitus oli mõeldud inimestele positiivse sõnumiga, aga mina tundsin ennast sellest solvatuna. Sul on muidugi hea öelda, et hinnake oma elu, aga mul ei ole küll nüüd mitte ühtegi nendest asjadest, mida sina oma elus väärtustad ja olen päris ausalt mõelnud oma elu lõpetamise peale. Mul lihtsalt ei ole mitte midagi, mille nimel elada ja sinu artikkel meenutas seda mulle lihtsalt uuesti.
Mul ei ole kedagi, kes mind armastaks. Olen juba 27 aastane ja mul pole ikkagi meest. Kunagi noorena on paar kutti olnud, aga need ei olnud midagi tõsist ja viimased kuus aastat ei ole ma üheski suhtes olnud. Asi pole selles et minul huvi poleks, aga ma ei tea, kus teised nende elu armastustega tutvuvad? Minul igatahes see õnnestunud ei ole ja nõnda olengi ma pidevalt üksi. Jah ma ei ole ka kõige ilusam naine. Vaatan kadedusega pidevalt tuttavate pilte ja ka blogides, kuidas kõik naised on ilusad ja sätitud. Minul on suur nina, väiksed silmad ja lisaks veel mitmeid kilosid ülekaalu. Ma ei imesta, et ükski mees mind ei tahagi. Ja meest ei ole, siis loomulikult pole mul ka lapsi kuigi tahaksin neid väga saada. Sugulased kogu aeg küsivad, et millal minusgune vanatüdruk mehe võtab ja lapsed saab, mis mul neile vastata olekski. Keegi ei taha mind, selle pärast ei olegi.
Sõpru pole mul ka palju. Põhikoolis tutvusin enda parima sõbrannaga, aga tema elab nüüd Soomes ja kohtume harva. Tööl suhtlen mõne kolleegiga, aga päris sõpradeks ma neid ei kutsuks, kellel näiteks külas käia ja külla kutsuda. Alles tegin kodus remonti ja mõtlesin et oleks vahva teha soolaleivapidu. Aga kellele ei tea? Sellised mõtted ajavad mind lihtsalt veel rohkem masendusse.
Poes käies ei oska ma endale kunagi midagi valida, mingit maitset mul pole. Vaatan kuidas teie blogijad alati nii supper stiilsed olete ja ise näen peeglist dressides nõia-ellat. Kes siis sellist sõbraks või naiseks tahaks saada? Mitte keegi, selles asi ongi. Niimoodi need deprekamõtted pähe tulevad ja nagu ütlesin ka enesetapumõtted. Kes mind ikka igatsema jääks, ema ja isa on juba vanad, tegelevad rohkem mu vennalastega ja nemad saaksid kindlasti üle. Ülemus leiaks ka minu asemel kiirelt kellegi uue ja ongi kõik.
Siis kirjutad sina, et jah hullult hinnake oma elu ja iga päeva. Mida ma sellest hindama peaksin, oma üksindust või koledust? Ma rohkem loengi sinu jutust välja et kui sul neid asju elus pole, siis võikski ennast kohe maha kanda või? Mu kirjale võid sa mitte vastata või seda kasutada, aga palun ära mu nime kuskil maini sest mul pole vaja, et sinu kanakari ja jüngrid mind mõnitama hakkaksid nagu nad kõiki mõnitavad.
***
Esiteks ma mainin kohe ära, et muidugi ei olnud minu postituse eesmärk kedagi solvata või maha teha, ma arvan, et kui oleksid natukene rohkem selle sisusse süvenenenud, oleks sa pidanud mõistma, et viimane asi, mis selle postituse eesmärk oli, oli kellelegi haiget teha või solvanguid loopida.
Jah, mina loetlesin seal asju, mida mina peaksin väärtustama ja hindama, mille hulgas oli ka armastav abikaasa ja minu tütar, ühesõnaga minu perekond ja sõbrad. Minust oleks väga tänamatu neid mitte mainida, sest nemad on minu tugi, igapäevaelu ja põhjus, miks ma sunnin ennast tegema asju, mida võib-olla nii väga teha ei tahaks. Kindlasti ei mõelnud ma selle all seda, et kellel neid ei ole, ei oleks midagi väärt!
Sinu kirjast loen ma välja, et sul on vanemad, perekond, vend, vennalaps, sugulased. Kas sa tead, kui paljudel ei ole ühte või mõlemat vanemat? Minul näiteks ei ole kunagi olnud isa. Okei, kunagi on, aga ta suri, kui ma olin nii väike ja ma ei mäleta teda üldse. Väiksemana unistasin ma alati, et kui ma kõvasti soovin oma isale midagi, et see saab siis täide, sest ilmselgelt on mu isa taevas, kus neid va soovivärke täidetakse. Ma nüüd muidugi ei mäleta, kas need täide läksid või mitte, aga väga tihti unistasin ma, et mul oleks päris elus isa, kes mul koolis järgi käiks ja neile kere peale annaks, kes mulle kuidagi liiga tegid. Isa, kes mind kaitseks ja armastaks. Ja sul on lausa mõlemad vanemad, see on päriselt suur õnn ja rõõm, et oled saanud koos nendega kasvada.
Kuna su vennal on laps, eeldan ma, et teil ei ole suur vanusevahe, mis tähendab seda, et te kasvasite koos ja sul oli omaenda püsiv mängukaaslane ja sõber alati olemas. Nii paljud lapsed sooviksid seda, mis sul oli. Ja muidugi on sul vend ka praegu ja tulevikus, kes sind alati armastab, olen selles kindel.
Mis siis, et sul pole lapsi, armastada võib ka vennalast! Kui sulle lapsed meeldivad, siis saad sa ju tegeleda vennalapsega ja olla talle parim tädi maailmas, nii kauaks kuni sa endale oma mudilase saad. Jah, sul ei pruugi praegu olla meest, kellega seda last saada, aga sa oled ju alles 27! Ma ei usu iialgi, et sa elu lõpuni üksinda jääd, mis siis, et sulle võib praegu niimoodi tunduda. Ka mina olen elus nii tundnud ja hulka nooremana kui sina, tobe on see igal juhul.
Ei ole kedagi soolaleivale kutsuda? Ometi on sul kodu, kus elada! Ehk isegi OMA kodu? Paljud annaksid selle jaoks hinge tagant kõik ära, et saaksid öelda, et neil on oma kodu, oma pesake.
Väidad, et sul on kole välimus? Samas ei ütle, et sul midagi tervisel häda oleks. Sa peaksidki õnnelik olema, et sa oled terve naine. Kui paljudel meist on mingi tervisehäda, millega raske elada ja mida ei ole võimalik parandada. Klassikaliselt ilus näolapp ei tee kedagi õnnelikumaks ja tervemaks inimeseks. Lisaks, kas oled kuulnud väljendit, et ilu on vaataja silmades? Inimesed on enda suhtes kõige kriitilisemad ja nõnda tundub mulle, et sa hindad ennast sootuks koledamaks, kui sa tegelikult oled. Ütlen ausalt, need kaks pilti, mis sul Facebookis avalikud olid, nende tundud sa mulle väga kena naine! Ei ütleks ma su pilte vaadates kunagi, et sul stiili poleks, mis loll jutt see on? Ja mis see stiil üldse on, mida sa teiste piltidel ja blogides näed? Moodsad riided? Uudsed lõiked? Ma ei tea, minul näiteks pole ka mingit stiili ja kannan hetkel näiteks seda, mis selga läheb :D!
Tead miks ei ole mõtet kadestada ka pilte, mis jõuavad blogidesse/internetti? Sest keegi ei riputa endast koledaid pilte üles! Vaata näiteks seda postitust (link), kus ma panin pildi meigiga ja meigita. Tundu ju sootuks nagu kaks erinevat inimest, eksole? Vahe on vaid selles, mis näo me endale fotol ette maname, mis poosis oleme, mis riided selga paneme ja kui palju meiki kasutame. Sa ju tead seda ise ka! 🙂 Näiteks võin sulle tuua ühel samal päeval tehtud pildid. Vaata nendest esimest:
Minul on ka kohe mitu-setu ülekilo, aga tasub vaid kobe poos sisse võtta, ennast meikida, lokid pähe keerata ja võiks lausa ju arvata pilti vaadates, et minul küll kuskil mingit üleliigset kilo ei leia. Ma võiks terve interneti sääraseid pilte üles laadida, kuulata kommentaare, et ooo Mallukas, sa oled nii ilus ja see on ikka nii kaunis pilt ja kus ma olen alles imeliselt fotogeeniline ja sale naisterahvas. Aga tegelikult?
Ainult sinu nimel praegu panen selle pildi siia, kus mu selja/külje peal elab armee volte, kes kõik teineteist oma suurusega ära lämmatada üritavad, mille krooniks on mõnusalt priske käsivarrekene. Nagu öeldud ennegi, ma tegelen sellega, et seda voldiarmeed vähendada, aga see ei muuda seda olematuks, et ma seda fotodel ei näita.
Väga paljud töötlevad ennast piltidel üsna kõvasti. Noh, näiteks sünnimärke ära ja pihta saledamaks ja nina väiksemaks ja silmi suuremaks. Mina ei tee seda ainult sellel põhjusel, et ma noh, esiteks ei oska ja teiseks oleks üsna niru ka, kui ma terve blogi ilusaid feikpilte üles laon ja siis kui keegi mind päriselus juhtuks nägema, siis ta saaks südari, et issand jumal, mingi paks on Mallu nahka pannud ja kannab tema nägu linna peal maskina 😀
Sa vaatad peeglisse ja näed nõia-ellat? Welcome to my life, sama eit vaatab mulle ka iga päev peegist vastu. Las ta rahulikult olla seal, me ju mõlemad teame, et ta taandub kriisates, kui me juuksed ära kammime ja ennast natikene üles lööme, onju?
Ma ei ole kunagi elus olnud nii sügavas depressioonis, et mõtleksin oma elu lõpetamise peale ja kui see oleneks minust, siis ma ei tahaks, et keegi selliseid mõtteid peaks mõlgutama, sest need on ju lihtsalt hirmsad! Kindlasti peaksid sa pöörduma esiteks psühholoogi juurde, sest sellised mõtted võivad kiiresti käest minna ja ühel hetkel võid sa midagi väga rumalat teha. Tobe on ju mõelda, et su vanemad hoolitsevad vennalapse eest, et siis sinu kadumine neile ei loeks. Olles ise ema, ütlen ma sulle ausalt ja käsi südamel, et see murraks su vanemate südame igaveseks, sest sa oled tükikene nendest ja nad armastavad sind kindlasti kohutavalt. Sa ju tead seda ise ka, eks?
Jah, sul ei peagi olema meest ja lapsi ja hunnikut sõpru, et elu hinnata. Hinda seda, et sul ON pere, sul on töökoht, sul on piisavalt raha, et endale asju lubada. Sul on lihtsalt natukene madalseis ja sellest tuleb igaüks välja, ausalt. Sa pead lihtsalt mõistma, et on põhjust pingutada. Masenduses elu on kurb, aga oma mõtteid jagades võid saada abi. Jah, see võib tunduda jube keeruline ja raske, aga omast kogemusest ütlen, et teraapia aitab. Sulle ju tundub, et mul on elus kõik hea olemas? Aga näed, ka mina suutsin ennast siiski ühel hetkel leida august, kust ise välja ronida ei osanud. See võibki juhtuda kõigiga, olgu meil kuipalju sõpru, raha, stiili, armastust ja õnne tahes. Depresioon ON tõsine asi ja see päris ausalt ei kao ise ära. Kui sul on peas mõte elu lõpetada, palun helista enne oma perekonnale, või kui neile ei julge, siis kasvõi kiirabisse või kuskile enesetapuliinile, sest see ei ole lahendus. See ei tee sind õnnelikuks. Elu ja selle nautimine teeb meid õnnelikuks, sest meil kõigil on midagi, mida väärtustada ja kümne küünega kinni hoida.
Kui sa otsid märki, ennast mitte maha koksata, siis võta seda kui sedasama märki – see pole hea idee! Me ei saa ju kõik ringi käia ja ennast mättasse lüüa, sest meil pole kõike, mida me lõpuks elult tahame, sest elu ei ole ju läbi ja see ongi kogu elu võlu – otsida, leida ja armastada neid asju ja inimesi, keda me oma ellu leiame. Kõik ei saagi kohe tulla, ole vapper ja pane edasi, täie rauaga!
Mitte-kindlasti-täiuslik, Mallukas
87 kommentaari
Tahtsin ka sinuni tuua veidi
teistmoodi nägemuse võimalikest
depressiooni põhjustest ning omamoodi
ravimeetodi teatud liiki depressiooni
ja muude vaimsete häirete ravis.
Kui meditsiin ja inimesed vaid
mõistaks, et me oleme vaimolendid.
Lisaks kehale ja hingele on olemas
veel vaim. Sel juhul ei püütaks
inimese vaimseid probleeme lahendada
tablettidega. Tablettidega ei ole
võimalik minna vaimumaailma vastu.
Kui inimene on vaimselt seotud ehk
deemonlikult seotud ei ole abi
atidepressantidest või rahustitest.
Viimastega suudetakse küll inimese
füüsist mõjutada. Rahusteid või
antidepressante manustades võib
hakata korra kergem, sest füüsiline
ihu rahustatakse maha. See aga ei
lahenda probleemi. On olemas
erinevaid vaime kes inimesi piinavad.
On olemas depressioonivaimud,
kadeduse-, vägivalla-, hüljatuse-,
üksilduse-, viha-, masenduse-,
andestamatuse-, hooravaimud.
Igasugune seotus pornograafia,
alkoholi ja narkootikumidega ning
kõigi halbade, orjastavate ning
siduvate sõltuvuste sees on kuri
vaim. Vabastusteenistusega on
võimalik nendest vaimudest vabaneda.
Sellest “protseduurist” võivad abi
saada inimesed kellel on madal
enesehinnang, alaväärsus,
andestamatus, viha, stress,
lootusetus, kompleksid,
enesetapumõtted vms. Siit on võimalik
sellest lähemalt lugeda:
http://www.naisteleht.ee/content/anre-matetski-p…
Et kuidas need vaimud siis meie sisse
võivad saada. Näitena läbi okultismi.
Näiliselt süütuna tunduv jooga ja
muud spirituaalsed praktikad,
ennustamine, igasugune vaimude
väljakutsumine, sensitiivide poole
pöördumine ja astroloogia on asjad,
millega peaks ettevaatlik olema nii
laps kui ka täiskasvanu. Sellega
tegelemine võib nimelt avada ukse
kurjale.
Varasemalt tihedalt teispoolsusega
seotud olnud ennustaja kergitab
järelkuulatavas loengusarjas
“Nähtamatu maailm” vaimumaailma
loori. Käsitletakse ka vaimumaailma
ohtusid mille peale tihtipeale kohe
ei tuldagi. Räägitakse ka depresiooni
põhjustest ja sellest kuidas sellest
vabaneda.
Järelkuulatav loengusari “Nähtamatu
maailm”:
2008:http://sound.valgusetee.ee/save-43/merikel…
2009-2014:
http://sound.valgusetee.ee/page-32
Nõustamiskeskuses inimesi
sensitiivide küüsist päästa püüdev
Merike Aus on kohutava teekonna ise
läbi teinud, sestap teab ta hästi,
millest räägib. Merike ei aita neid
mitte ainult sõltuvusprobleemidest,
vaid ka muudest nõidade juures saadud
hädadest vabanemisel – näiteks on nii
mõnigi hakanud pärast visiiti
sensitiivi juurde kuulma kummalisi
hääli jne.
http://www.ohtuleht.ee/363326/kuidas-vabaneda-posija-kuusist
Cindy Matetski tunnistus võib anda
lootust nendele, kes praegusel hetkel
depressiooni käes vaevlevad. Tema
juhtum ei ole just kergemate killast
ja tegemist ei olnud selgelt mitte
ainult kerge meeleoluhäirega. Sellest
kuidas Cindy oma depressiooni ja
sõltuvused abiga seljatas on nähtav
ja kuulatav siit. Cindy hakkab ise
rääkima kui lindistuse alguset on
möödas 1h:
https://www.youtube.com/watch?v=FUBs6l7TkEA
Kahjuks on see tõsine teema ja see noor naine peaks kindlasti rääkima oma perega ja minema psühholoogi juurde. Tean
isiklikust kogemusest. Kahjuks minu vend tegi (järeldame) neil samadel põhjustel endaga lõpu. Ei olnud tal elukaaslast,
“saavutusi” ega ka lapsi mida teistel õdedel ja vendadel on, ta oli enda arvates nagu must lammas meie peres, mis tundus vaid
talle nii. Ja minu pere ei saa iialgi üle ja see ei jõua meile nii pea kohale (kui üldse jõuab), et me ei näe oma venda mitte kunagi,
mitte iialgi! See valu südames on kirjeldamatu. Soovitan tõsiselt sellele noorel, tervel ja elujõulisel naisel abi otsida! Ei möödu
päevagi, kus ma ta peale ei mõtleks ja tihti just seda mõtet, kas ta teadis, et mina ja mu pere teda ikka armastasime ja teeme
seda oma elupäevade lõpuni, hoolimata sellest, et me seda talle kunagi pole välja öelnud nii ka pole me teised pereliikmed seda
omavahel kunagi valjusti välja öeld.
“Õnn on nagu liblikas, keda taga ajades kunagi kätte ei saa, aga kui sa vaikselt istud, tuleb ta ise su juurde”
Väga sügavamõtteline postitus…
Nii kuradima hea lugu!!!!
Kummardan! ?
Oh Mallukas! Minul pole ka kunagi isa olnud, sest ta suri paar kuud enne minu sündi ja ka mina olin see, kes väiksena soovis
mõtteis läbi isa. Et noh, kui ta niikuinii seal taevas on, siis äkki ta oskab aidata. Olenemata sellest, et ma teda kunagi näinud ei ole,
armastan ma teda oma südames ja mitte ükski teine mees mu ema kõrval ei saa olema minu isa. Siiski see tühi tunne südames on
nii kurb. Aga tõsi on see, et elu tuleb väärtustada ja sellel naisel, kes selle kirja kirjutas, on kindlasti palju asju, mille üle tänulik ja
õnnelik olla. Soovitaksin samuti psühholoogiga rääkida..
Mul on üks samasugune tuttav. Noor naine, ma ei tea kas 27, aga midagi sinnakanti küll. Üsna ebastandardse välimusega,
kui viisakalt öelda. Suur nina ja ülekaal. Tutvusin temaga töö kaudu, tema kolleegi tundsin varem, kolleeg oli imeline
kaunitar. Kõik rääkisid kolleegist kui “ilusast tüdrukust”, mitte ei kasutanud ametinimetust. Kolleeg läks dekreeti, see
inetum tsikk tuli asendama. No eks see foon ka muidugi süvendas muljet. Ta oli ka vaikne, suhtlemises kogenematu. Aga
ükskord sattusime koos komandeeringusse, tuli välja, et ta on hästi vaimukas ja kiire taibuga. Tore oli temaga olla. Ta küll ei
alustanud ise vestlust, aga kui juba hoog sees, siis oli väga äge. Ma tahaksin, et ta oleks mu sõbranna, kellega nt kinos käia,
aga maise ka ei julge eriti inimestega suhelda 😀 Teda vahel poes jm näen, siis naeratame ja teretame, aga isiklikuks ei ole
kunagi läinud. Tööalaselt hiljem kokku puutudes sain aru, et ta on ikka väga pädev ja põhimõttekindel. Niiet
kõrvaltvaatajana sain õppetunni järjekordse et ei maksa inimest esmamulje (välimuse) põhjal kohe paika panna. (Pole just
maailma kõige ainulaadsem arusaam, tean)
Kui jutt on romantilise suhte otsimisest, siis ülekaalu vähendamine on ju lihtne võrreldes ninaoperatsiooniga. Mul on ikka see
tuttav silme ees. Ma pole teda kunagi meigituna näinud, aga tal on kenad juuksed – mõnusa pikkusega ja kerge lokk ka. Kui
käsile võtta, saaks palju häirivaid detaile muuta.
Kirjutajale soovitaksin, et alusta samm sammult. Kõige lihtsam on nt minna juuksurisse ja lasta teha midagi ägedat ja
naiselikku. Sisi ülekaal. Ja depressiooni suhtes olen kogenud, et arstid aitavad tõepoolest.
Aga inimene, kes antud kirja kirjutas. Saan sinust 99% juhtudest aru, olen ka seal kohas olnud. Kus tundsin end üleliigsena.
Väliselt tundus mu elu ideaali lähedane. Mul oli suhe korraliku mehega, meil oli palju sõpru, ma olin lõpetanud äsja
südamelähedase eriala, tallinna lähedal uusarenduses oma elamine, ja kaks linnamaasturit, mõlemal kaasaga on töökohad,
mille üle just kui ei tohiks häbi tunda ja vanuselt olen täpselt 1. päeva vanem Mallukast. Ja lapsi ma ise tõesti pole soovinud.
Seega justkui ideaalne aga ma ise tundsin end kohutavalt. Muidugi välimus – kui pidevalt fb tuttavaid vaadata, kes kiruvad 5
päeva peale sünnitust veel punu ees ja kaal ikka veel 58kg. Samas kui minul kaal ongi ilma lapse kandmiseta selline ja punugi
ees. Lisaks ületöötamine – ükski normaalne inimene ei tee tööd 9-17 vaid ikka 10 – 12 tundi päevas ja nii 6 päeva nädalas
VÄHEMALT!!!
Ja lõpuks olingi vare. Ma võtsin 10 kg 1 kuu jooksul juurde. nutsin, sest keegi polnud mu mailile teatud aja jooksul vastanud
jne… ( tundsin – ma olen nii mõtetu, et isegi vastata ei suvatseta), kui ema mulle 24 tunni jooksul ei helisanud, siis tundsin, et
mind ei armastata. Mu mees oli minu arvates minuga mugavusest. jne… Ma olin oma tunnetes kõige madalam inimene. Või noh
– prükkar… pikk tühja maad ja siis mina (ühiskonna tasemetes võrreldes). Sõbrad suhtlevad minuga kaastundest jne…
Kõik kestis, kuni sain ravi. Aga kui sul ei ole võimekust minna hetkel ravile, siis tõed, mida ma kõigile soovitan – kes arvavad
liigsesse stressi uppuda.
1. Võta E vitamiine lisaks ja topelt, mida soovitatakse. Enamus töötab meil kontoris või siis siseruumides, ei saa me päikest…
2. Liiguta end igapäev vähemalt 30 minutit
3. Väldi kofeiini tarbimist
4. Enne magamist tund ära vaata tv, näpi arvutit ega telefoni.
Ikka D-vitamiin on see, millest meil vähese päikesega puudu jääb.
Oeh, peaks ka paar rida jätma. Mallukas, palun-palun tee postitus, kuidas leida enda ellu toredaid uusi sõpru. Mida aeg edasi,
seda enam tundub mulle, et aina ebardlikumaks ma sotsiaalsetes olukordades muutun. Lihtsalt mu kogemused
“sõprussuhetega” on olnud niivõrd negatiivsed, ja ma olen pidevalt vastu näppe saanud, et ei oska ega julge enam
sõprussidemeid luua (kõlab väga ajuvabalt, I know). Jah, mul on tore mees, ja kõik on tip-top, aga see tunne närib mind
pidevalt. Olen 26-aastane naisterahvas ja pole isegi ÜHTE sõbrannat, kellega aega veeta või kellele oma muresid kurta.
Ma ei tea kas minu kahjuks räägib see, et mul on ülim resting bitch face ja naised arvavad, et ma olen räige mõrd, kuigi
tegelikkuses olen suure südamega kaisumõmm. 😀 Eks kindlasti lasub osa süüd ka minu enesekindlusel, aeg-ajalt tulevad
sellised hood (just uute inimestega suheldes), et mul pole vestlusesse midagi panustada, mis omakorda põhjustab ärevust. See
viimane on muidugi täiesti minu enda viga, ja ma katsun tõesti kõigest väest seda tobedat ebakindlust endast juurutada. Aga
väga ootaksin Sinu nõuannet, kasvõi kommentaari vastusena.
Motlesin, et lisan ka, kasvasin ka vaga tormilises elus,
Tihti tundsin, et keegi mind ei armasta, iseennast ka ei
osanud vaartustada ega armastada. Keegi kunagi
minu eest ei seisnud, tundsin end nii vaartusena,
motlesin tihti enesetapule. Kui sain 19 oli uks vaga
raske oo, mitmed asjad kasvasid ulepea ja nii ma
otsustasin votta mitu erinevat purki rohtusi, krabasin
neid peotaite haaval sisse ja motlesin, et lahen
magama, et kui unes ara suren, siis ei saa aru.
Ime kombel arkasin ma kaks paeva hiljem samas
voodis, oli alles ehmatus, olin nii segaduses. Esimene
mote oli, et lahen koju, see oli ainus asi mida ma
teadsin, malust oli palju kadund, pea oli segamini,
tugev murgitus ja oksendasin mitu paeva, aga elasin.
Ma ei tea mis mind elus hoidis, aga kellegi kaitsev kasi
oli minu peal, iseseisvalt ostsin pileti ja soitsin koju,
maletan seda paeva kui isa hoidis mind sules, nagu ma
oleks pisike laps ja nuttis, ukski vanem ei peaks sellist
valu tundma.
Nuudseks on mul 3 maailma ilusamat tutart ja ma olen
nii onnelik ja tanulik, et ma sain uue voimaluse.
Seda, et oled ilus inimene ja et postitus igas mottes
mega, ma enam yle kordama ei hakka – eelpool on
kõik juba öeldud 🙂 aga tahaksin sulle hoopis oelda
pildi nr 2 kohta – ka väga kohn naisterahvas saavutab
enam vahem sama tulemuse, kui rinnahoidja pigistab
natuke (voldid 1 ja 2), seelikuvarvel niisamuti (volt 3),
ja käsivars kovasti vastu keha suruda 😀 😀 😀
ausalt, ongi kogu korgem matemaatika, kilod ei mängi
rolli 😀
Suur kummardus Mariannile selle suurepärase
kirjutise eest! Kas see, kui palju ja raskelt on vanemad
oma lapsi kasvatanud ja inimese tänu oma elu
lõpetamine ja tuleviku kustutamine – isekas on see.
Tuleb püüelda ju parema homse nimel. Ka mina olen
see, kes on kohekohe 25 saamas, elu alles ees, meest
ei ole ja last ka mitte. Aga mul on ema,
isa,vend,isapoolsed vanavanemad, mu sõbrannad ja
sõbrad kelleta ma ei saakski hakkama. Olen tänulik
igapisemagi asja eest,mis siin elus antud!
Rentsi juurest tulin,
Malluka blogi lugesin Enne üsna tihti, aga nüüd olen oma tegevusi kokku tõmmanud ja enam ei ole püsilugeja.
Aga see on minu teema, üleni. Ja ma siis – kõnelen. OMA kogemusest.
Enne ja pärast on minu puhul selgelt määratletud. Enne ja pärast seda, kui ma rongi alla läksin.
Selle üle, et kuidas ma ikka elus olen ja mis kõik mind sinnani minna laskis jne, ei hakka siin arutlema. Aga see tunne, et minust
ei jää maailma mingit auku, kõik taandub ära, oli mul küll. Teatud mõttes on sama tunne ja mõte mul ikka veel, ent see ei ole
valus mõte. See on rõõmus mõte, “Maailm saab hakkama!”
Nii, ja mõtted, mis mul nüüd, antidepressandid eelmise aasta aprilli lõpust peal, on selle kohta, kuidas mitte depressiooni
kõikehävitavana kogeda.
* Mitte midagi ei “tule”. Ei “pea”. Kui sind ajab tegevus nutma ja nii valus on, et ainult hambad ristis on võimalik ära kannatada,
ei tasu seda lihtsalt teha. Ja mis siis, et, maeitea, paks või kole või isegi mustades riietes vahel: see. ei. ole. oluline! See, et sul on
tore, on esmatähtis. Mis, kurat, siis, et 40 ülekilo, kui sulle maitseb see shokolaadistritsel, on šokolaadistritsel õige valik
praegu. Maailm ei lähe hukka seepärast, et sul on hea, mitte halb, et sa rõõmustad on 40 ülekilo ja räpaste dresside sees ning ei
võta alla, ei osta stiilseid asju, ei oma kallimat. Tegelikult on maailm isegi rõõmsam selle murdosa võrra, mis sinu elu seal sees
on. Lase lõdvaks! Sul on täielik õigus rõõmustada ka kaks korda raskema ja neli korda vanemana, sa oled tähtis lihtsalt ühikuna
maailmas, mitte kellegi õe, lapse, sõbra, töötaja vms-na
* MUIDUGI otsi abi. Päriselt. Enesetapumõtted on väga tõsised asjad (ütlen mina, haa), depressioon on eluohtlik haigus, nii
eluohtlik kui haigus PÄRISELT. Selleks arstid ongi, et haigusi ravida (ja õed, et patsient selle käigus ka end võimalikult hästi
tunneks).
* Õnn ja rõõm on ainult inimese enda sees, mitte mingid ühikud, mis tulevad, kui x, y ja z saavutatud on. Aga see ei tähenda, et
PEAB rõõmus olema, nui neljaks, muidu oled kõlbmatu, et sedagi ei suuda. See, et depressioon on haigus, su rakud ei suuda
positiivseid närviimpulsse tõlgendada, kehas võib endorfiine küll tekkida, aga rakud lihtsalt ei reageeri sellele, on nii raske aru
saada. Nii kõrvaltvaatajale kui iseendale. Aga usu, see on HAIGUS.
Kui see üle läheb, muutub nii palju sinu sees, et vbla suudad juba muuta ka välist. Aga esialgu – võta vabalt. Maailm ei lähe
hukka, kui sa lõdvestud, teed, mis tahad, ei põe.
Ma armastan Sind selle kommentaari
eest, VVN.
Kusjuures mulle see teine pilt sinust
meeldib, poleks neid “voldimägesid”
seal selja peal üldse märganudki, kui
sa ise poleks neid välja toonud,
esimene reaktsioon oli hoopis, et
ilusad lokid ja kena naeratus on. Mis
jällegi tõestab seda, et me näeme
ennast ise hoopis teistmoodi kui
teised, seal kus sina võid näha
kongus nina ja pekivolte näeb mõni
mees kaunist omapärast nägu ja
ilusaid kurve. Ilma naljata kohe,
tihti on takistuseks enesekindluse
puudumine, isegi kui sa endale ei
meeldi, siis tuleb leppida endaga
sellisena nagu oled ja proovida asju,
mida saab muuta (nt kaal) enda jaoks
meeldivamaks muuta. Ei tohi lasta
ebakindluses enda iseloomi varjutada,
kuna inimesega kes on endast väga
halval arvamusel on vaimselt väga
raske koos olla. Lisaks kui paljudele
toredatele meestele, kes ei ole kõige
suuremad ilueedid, oled ise võimaluse
andnud? Tean paljusid, kes kurdavad,
et mehi pole, aga kui täiesti
normaalse väimusega tore mees üritab
juttu teha, siis tõrjutakse eemale,
kuna ei vasta välimuse
ideaalstandarditele, meeste seas
sellist valivust pole kohanud. Minu
soovitus oleks võtta enale näiteks
koer. Nii on sul keegi, kes sind
alati ootab ja armastab, kuna teda
peab jalutama, siis saad ka päevasele
liikumisele lisa ning saad osaleda
näiteks ühisjalutamistel, kus kohtad
uusi toredaid inimesi, kellest mõnigi
võib olla tulevane sõber. 🙂 Muidugi
see soovitus kehtib juhul kui koerad
meeldivad ja on viitsimist tegeleda.
Issand kui hea lugemine oli Malluka poolt,
mitte keegi meist pole täiuslik.
Mina olen ka päris tihti tundnud, et see elu on nii mõttetu, et parem olekski ilmselt, kui mind enam poleks. Ma olen 23, päris
noor veel, eks.
Mul on pikk suhe, mis kaks aastat kestnud, aga noh, kas seda saab üldse suhteks nimetadagi, kui kogu aeg on probleemid ja
alatasa tülid. Unistan ka sellisest suhtest nagu on Sinul ja Kardol.
Ma olen töötu, mul pole ka mingit erialast haridust. Keskhariduse sain kuidagi kätte, aga kellele see loeb. Tööd ei leia. Saadan
päevast päeva cv’sid, aga isegi vestlusele ei kutsuta. Päris masendav on elada mingi väikse toiduraha eest, mille vanemad mulle
välja käivad, sest olen nende laps. Endal ka ajab juba südame pahaks, et 23 aga ikka vanemate kulul.
Ma ei pea ennast ka eriti ilusaks. Ei ütleks, et ma totaalne peletis oleks, aga ei midagi ilusat ka. Mulle tundub, et isegi meik ei tee
mind ilusamaks. Või ma lihtsalt ei oska seda kasutada.
Pole ma ka normaalkaalus, mõned ülekilod.
Sõpru mul ka ei ole. On vaid tuttavad, keda vahel külla kutsuda, et nad saaksid siis minu juures alkoholi tarbida.
See on tegelt suhteliselt masendav, aga siiski leian iga päev selle jõu, et elu edasi elada, mitte endale paela kaela panna,
Tead mallukas..kõik mida sa kirjutasid kirja
kirjutajale vastuseks on jummala õige jutt..täpselt
nii ongi ?
See on tõeliselt ilus postitus.
Olen ise kord samamoodi mõelnud, et elul pole mõtet. Tundsin üksindust, sest ümberringi polnud enam vallalisi, kõik olid
suhtes, abielus või isegi juba lastega. Painav üksindus oli väga suur. Ma olen alati oma välimust vihanud – ma ei räägi
väikesest defektist, vaid oma ülekaalust, mida on rohkem kui paar kilo – pigem ikka mõnikümend kilo. Tundsin, et mind ei
armastata, ei saagi keegi armastada, kuigi oli paar sõpra, oli vend, õde, vanemad. Olin tollal 24 aastane. Nüüd olen 27 (saan
28) ja olen õnnelikus abielus, mul on head suhted oma venna, vanematega, mul on kuldaväärt sõbrad. Kuidas ma siia sain? 1.
MINE OTSI ABI – sul armas kirja kirjutaja on tüüpilised depressiooni sümptomid – tunnista, et vajad abi oma mustade
mõtetega võitlemiseks ja mine psühholoogi juurde. räägi neile ja nad aitavad sind ( ja see ei tähenda hunnikus ravimite
sissevõtmist, vaid enese elu analüüsimist ja uute mõtteradade loomist); 2. Ära mõtle et sul peab olema miljon sõpra – otsi 1
kõrvapaar kellele ausalt ära rääkida oma hirmud ja mured. Kellele rääkida, et oled üksi. Vanemad ja vennad/õed on toredad,
aga tean omast käest, kuidas depressioon võib tekitada meeletuid vahemaid nii lähedaste suhete vahele. Kes teab – võib-olla
polnud su lapsepõlv roosiline ning oled oma vennaga rohkem vaenlased kui sugulased – kui nii siis räägi sellest avameelselt,
mis sind häirib ja asi võib laabuda. Mina oma vennaga (3 aastat vanem minust) nii just tegingi ja tuli välja et olime sama
mätta otsas ainult seljaga teineteisele. tundsime samamoodi ning ei märganud, et teist vaevavad täpselt samad asjad. 3. Ära
otsi armastust. Armastus tuleb ise, kui sa õpid iseennast armastama. Ma vihkasin oma välimust, hell…siiani vihkan ja siiani
olen ülekaalus, kuid meis kõigis on vähemalt 1 asi, mis teeb meid eriliseks – minu puhul oli selleks oskus kirjutada.
Keskendusin sellele – kirjutasin luuletusi, päevikuid ja palju valust nõertavaid lühijutte. Mõtle millelegi, mis sul enamvähem
välja tuleb ja keskendu selle parandamisele – ajapikku saab sinust meister ja see tõstab enesehinnangut. Siis võta ette
järgmine asi ja tee sama. Ja kui oled jõudnud sinnamaani, et igat keharakku endast ei vihka, siis armastus jõuab sinuni, nii
nagu jõudis minuni. Minu mees oli keegi, kes oli alati olnud mu tutvusringkonnas, kuid oma pessimismis, ei märganud ma et
tõukasin teda ise eemale.
4. Pea päevikut – ei mitte tüüpilist, kuhu kirjutad kui pekkis kõik on su elus, vaid eesmärgiks võta kirjutada 5 asja IGA PÄEV
mis täna hästi tegid. See on alguses kohutavalt raske, kuid ajapikku see muutub lihtsamaks – see süstib enesekindlust.
5. Keskendu tunnile, mis käes. Kui mõtled kus sa 10 aasta pärast oled, ongi elu nii kohutavalt raske, sest keegi ei oska seda
ette näha. Veel vähem sina, kui käesolev aeg on nii segadusseajav ja must. See oleks nagu vaataksid otse päikesesse pärast
pikka aega pimeduses istumist. Valgus on liiga ere, et näha ning teeb haiget silmadele ning lõppeks ei näe sa enam enda
ettegi. Vaikselt samm sammult keskendu tulevikule, nagu harjutaksid silmi valgusega pärast pikka pimeduse perioodi.
Ja lõppeks kui nii teed on elu taas ilus, hoolimata igassugusest pasast, millest oled läbi tulnud. Ma ei räägi tõesti tühja siin –
olen üle elanud vähi, insuldi ja oma parima sõbranna surma 4 aasta jooksul ja KÕIGEST on võimalik välja tulla. Ära ürita
joosta maratoni( mees, lapsed, pere, armastus) kui sul on energiat vaid selleks, et püsti seista. Hinga. Taasta tasakaal ning
astu vaikselt samm sammult ning enne kui arugi saad lendad oma tuleviku poole!
Enam paremini ei saakski öelda!
wow, mul käisid külmavärinad üle. Nii
hea on lugeda, kui inimene on end
leidnud ja suutnud oma elus tasakaalu
leida.
Siin on väga palju häid mõtteid juba jagatud ka aga.. Ma usun, et see üksiolemise aeg, kui on otsesed kohustused ainult iseenda
ees, on kirja saatnud naisterahvale antud just selleks, et ta keskenduks iseendale, arendaks ennast igas mõttes ning õpiks
ennast seeläbi väärtustama ja armastama. Siis on su parim sõber alati sinuga 🙂 Üks asi, mis peaaegu alati õnnetuks teeb, on
enda võrdlemine teistega. Seda teevad igasugused süsteemid meie ümber, nagu kool nt, niikuinii aga ise tuleks sellest
teadlikult hoiduda. Pead aru saama, et Sina oled eriline ja teist sellist siin ilmas pole. Kui ma ise lõpetasin muretsemise selle
pärast, kuidas meestele meeldida või kuidas nad mõtlevad jne, teate küll igast naiseajakirjade stuff.. ning keskendusin
iseendale, eelkõige oma sisemusele, hakkasin saama tähelepanu sellistelt meestelt, kellest ei julenud varem unistadagi. Ausalt.
Tuleb leida see, kuidas olla täiega Sina ise, igatpidi omas elemendis (ei loe, kui oled isegi tagasihoidlikumat tüüpi) ning mehed
leiavad su ise. Tõestatud 🙂 Elu on nii habras ja sellest lihtsalt ei tohi liiga kergekäeliselt loobuda. Sind ootab kindlasti palju
ilusat ees! .. kui ainult annad talle võimaluse sinuni jõuda.
Väga ilus postitus, Mallukas! Tundub, et oskasid end ilusti tema olukorda panna ja leidsid üles palju positiivset.
Ma arvan, et me kõik, kes ei ole varastes 20ndates või ka mitte 20ndate keskel enam ja ei ole veel leidnud inimest, kellega
kodu mängida, tunneme end vahel nagu hunnik sitta. Ja siis tulevad meelde ka kõik enda negatiivsed ja mitte just täiuslikud
küljed. Aga vähemalt suhetega tundub tõesti nii olevat, et need juhtuvad siis, kui parasjagu ise (meeleheitlikult) ei otsi, kuid
jätad võimaluse siiski kellelegi enda südamesse pugeda. Olles just alustanud uut suhet, mis tuli nagu välk selgest taevast ja
tundub nii-nii õige, olen ma järsku jälle seal “maailm on tore ning inimesed ilusad ja head” faasis. Seega vahel piisab ühest
õigest otsusest, kellegi võimaluse andmisest, ainsast sõrmeviibutusest paremale või esimesest kohtingust, et suunurgad taas
kõrvuni tõuseksid ja eneseusk taastuks. Seega, kallis õnnetu Malluka lugeja, ära anna alla! Juba homme võib olla see päev, mil
sinu elu paremaks muutub.
Mina arvan, et antud kirja kirjutaja puhul tunneks ta
samuti ka siis kui oleks olemas nii mees kui lapsed – sa
ei saa ennast hasti tunda kui sa ise ennast ei hinda.
See juures pole vahet kui palju inimesi on sul
ümberringi ikkagi on üksindus. Ja vanemad
armastavad oma lapsi alati mõni paremini mõni
halvemini. Ma ei usu, et ükski vanem suudaks kunagi
täielikult lapse surmast üle saada.
Alguses tuleb hakata iseennast armastama ja siis
tulevad inimesed kes sind armastavad.
Minul tuli selline mõte, et
kirjakirjutaja võiks kaaluda mõtet
teha välismaal vabatahtlikku tööd,
EVS (European Voluntary Service)
programmiga. See on mõeldud kuni
30-aastastele, tasutakse kõik kulud,
lihtsalt otsi sobiv projekt ja põruta
väljamaale. Avardab kõvasti
silmaringi, muudab suhtlejamaks ja
usun, et tuleb väga kasuks. 🙂
Minu meelest ka tuleks olla õnnelik selle üle,
mis sul olemas on. Mitte taga nutta midagi,
mida sul pole! Mõtlesin kunagi samamoodi, et
jään vist vanatüdrukuks, aga nüüdseks olen
juba 4 aastat suhtes ja armsa 2-aastase poja
ema.
Kui sul on olemas katus pea kohal, soe söök
laual, koht kus elada, siis on sul tegelikult ju
kõik, mida eluks vaja.
Kõik vanemad armastavad oma lapsi ja
panevad tähele kui nad on kadunud.
Ps! Ma ei meigi ennast ja sellepärast küll pole
õeldud, et kole oleksin..
Tuleb lihtsalt leida õiged inimesed, kes sind
väärtustada oskavad!
Elu on siiski ilus, kuigi vahel valus.
D-vitamiini- ja rahapuuduses põhjamaalastena oleme vist kõik sarnase mustaaugu tralli läbi teinud. Long story short, ma
soovitaks lühiajaliselt escapismi – sukeldu kas raamatuisse või kaota end virtuaalmängumaailma, otsi mingisugune tegevus,
mis võib-olla pole praktiline, aga kus saad end lõdvaks lasta ja mõnusalt tunda. Olles madalaimas punktis on lihtsalt väga
raske end kokkuvõtta ja minna neid lisakilosid hambad ristis kaotama, pigem luba endale korra tunda end lihtsalt hästi ja
muretult. Kui oled end väga sügavale näiteks raamatusse puurinud, siis ei tule need argipäeva muremõtted enam nii
tugevalt kallale purema ka 😉 Aga eespool mainitud varjupaiga koerte jalutamised ja vennalastele armastuse jagamine on
tegelikult veel paremad mõtted, sellised, konstruktiivsemad 🙂
Mul on sellest naisest pisut kahju. Just sellepärast, et ta ennast väärtustada ei oska. Tõsi, ainult halamisest ei aita ja selleks, et
enda elukvaliteeti muuta tuleb ka ise vaeva näha : kilode kadumiseks tee trenni ja jälgi toitumist, stiil ei meeldi küsi
asjatundjalt nõu, mine tee endale uus soeng jms. Ent selle meeste kohapealt võin öelda, et kui otsida ja loota siis teda ei tulegi.
kõigepealt tuleks keskenduda iseendale ja küll siis ka kõik muu tuleb.
Samuti tean ma ka, et paljud meist on oma meestelati nii kõrgele tõstnud, et ükski mees kes neist huvitub lihtsalt ei ulatugi
sinna maaale. Ka kõige trullakam ja nö koledam neiu ja daam unistab Printsist valgel hobusel ja loodab, et armastus tuleb
nende juurde nagu filmis. Kuigi kõrvalmajas elab võibolla ka just mitte nii huvitava välimuse ja vormis kehaga härra, kes
annaks kõik, et sinuga kasvõi korra väljas käia ja sind tundma õppida. ( Ma ei väida sellega, et peaks astuma suhtesse
inimesega, kes sulle üldse ei meeldi, ent omast kogemusest võin öelda, etkui inimese välimuse taha vaadata võib see sulle
palju rohkem meeldida kui sa seda arvad )
Ja sõprade leidmiseks astu kuhugi huviringi.. On ju palju täiskasvanutele mõeldud ringe ka kus enda vaba aega sisustada..
kodus istudes ja ennast haletsedes ei saagi ühegi inimesega tutvuda 🙂
Ja kindlasti tuleks oma muredega käia ka asjatundja juures, juba selleks, et enda eneseväärikust tõsta !
Väga hästi kirjutatud vastus! Loen ja mõtlen (ma pole suur lugeja tüüp) aga paljud ei oskagi väärtustada seda mis neil on, vaid
otsivad vigu ja seda mis neil ei ole.. ükski naine ei tohiks enda kohta öelda kole või paks.. kui ei ole rahul, tuleks midagi ette
võtta, vaadata ringi, otsida ideesid, et ennast natuke muuta. Kuigi tegelikult, on iga inimese jaoks kuisagil keegi olemas, kes
võtab teda sellisena nagu ta on. Minul on olnud tohutult raske elu aga see kõik on mind teinud tugevamaks ja ma oskan tänu
sellele hinnata seda, mis mul praegu on. Muresid ja raskeid aegu tuleks võtta kui väljakutseid, tahta ja suuta neid lahendada.
Kui sul ei ole kedagi, kellele end tõestada siis tõesta iseendale, et sa suudad.
Minul pole ka erilisi sõbrannasid, kuna olen ennast töö alla matnud, aga ma ei kurda, mul on selle eest töö ja enda sissetulek.
Mulle meeldib minu vaikne ja tagasihoidlik elu. Elus peab tegema valikuid ja leidma kompromisse, kõike korraga ei saagi.
Hinnata seda mis sul parasjagu on ning unistada sellest mis võiks veel olla, samal ajal pürgida unistuste poole. Sõpru ikka
leitakse väljas käimisega või internetist..vb tuleks selleks midagi muuta. Näiteks hakkad trennis käima ja sealt leiaks kindlasti
endale kellegi kellega oma kogemusi jagada või kellega koos trenni teha.. Kui ennast nii kriitiliselt vaadata, siis keegi teine ei
vaata ka sind teisiti, tuleks olla enesekindlam ja näidata seda! 🙂
Mu kommentaar on küll natuke teemast välja,
aga Mallukas, sa tõesti oled väga kaunis ja
meil on ka matchivad kleidid!☺️
Muuseas, ma ostsin selle ruudulise kleidi juba jupp aega tagasi, aga siiani oli see mulle väike. Praegu ka natsakene kisub, paar kilo veel ja hakkan iga päev kasvõi kandma, nii väga meeldib see kleit 😀
Tõesti väga ilusad pildid, eriti lemmik on see ruudulise kleidiga tehtud!
Kui saladus ei ole, sooviksin teada, kus kohast on see soetatud? 🙂
See on New Yorkeri kraam 🙂
Mulle jällegi meeldib see teine pilt,
sinine nii sobib sulle! Käed kyll paksud
pole?
Mina olen suhteliselt noor ja kui aus olla, siis kuigi “parem pool” on mul olemas,tundsin ma end mõned aastad tagasi täpselt
samamoodi. Lisaks elasin veel pidevas kabuhirmus, et mees jätab mu maha ja olengi forever alone, sest ainus sõprusringkond
on paar sõbrantsi kellega ma suurema osa ajast veidi netis suhtlen. Maitse, välimus ja jumal teab mis veel olid mulle
vastumeelt. Pidevalt mõtlesin ja kohati ka kadetsesin, et miks mina pole niisugune või naasugune.. Aga kuhu selline mõtlemine
viib? Mitte kuskile. Mingi hetk otsustasin, et kõik, sellisel enesehaletsusel on täiesti 0 põhjust. Kõik need mõtted tulid minu
puhul sellest, et teistel oli üht, teist ja kolmandat ning no kuidas mina saaksin siis halvem olla? Mis minul viga on, et pole
hiiglaslikku sõprusringkonda jne?
Olen alati olnud inimene, kes hoiab pigem omaette ja tegelikult ei olnud mul selle tõttu halb või üksik olla. Mulle meeldib olla
üksi ja omaette.. Aitas siin see, et ma õppisin end lihtsalt.. armastama (klišee missugune). Ma saan aru, et mul ei olegi midagi
viga, see ongi täiesti OK kui ma selline olen, peaasi, et mina end oma nahas hästi tunneks ju?? Miks ma peaksin end halvasti
tundma millegi tõttu, mis teistel on ja mida ma tegelikult ei tahagi?
Läks nüüd natuke teemaväliseks, sest küllap tollel lugejal on probleem selles, et ta tahabki paljusid asju, aga seda arvasin ka
mina. Mõtle läbi, mis põhjustel sa kõike tahad.. Ja kui põhjused ongi täiesti arusaadavad ja loogilised, siis hakka ennast
armastama. Enne ei tule midagi muud. Sellise enesehaletsusega jõuad sa ühel hetkel lihtsalt mõne suvalise jorsi otsa kes tahab
mõnusalt ära elada ja oled sina ikkagi õnnetu.
Muideks, selle stiili puudumise kohta ma ütleks nii palju, et kui minul selline ennast häbenev ja haletsev periood oli, siis ma
arvasin ka seda. Sest ma olin enda meelest paks ja kole ja nõme ja ükski asi ei saa ju ometi sellise kehanpeal hea ja stiilne välja
näha???? Mis siis, et kapp on kauneid ja stiilseid riideid ja komplekte täis. Seni kuni ma arvasin, et ma igatepidi rõve olen, ei
olnud sellest kasu. Nüüd kannan mõnuga igasugu erinevaid ägedaid riideid ja suht savi on kas teised seda ilusaks peavad minu
seljas või ei, sest mina olen rahul.
Kirja kirjutajale ütleksin kohe, et KINDLASTI on inimesi, kes jääksid sind igatsema!! Mul ka kunagi keerlesid sarnased mõtted
peas (kuigi ausalt öeldes, oleksin nagunii olnud liiga suur argpüks, et neid tegelikult ellu viia). Rohkem oligi selline
enesehaletsus ja mõtted, et nojah, kes mind ikka siin nii väga taga nutma jääb, et sõbrad läheks oma eluga ju edasi ja töökoht
leiaks uue töötaja ja kõigil oleks nagunii savi. Tundus samamoodi, et elu läheb minust lihtsalt mööda ja kõik teised ELAVAD
ning neil on kari sõpru ja huvitavad tegemised jnejne. Aga tõde on see, et IGAT INIMEST JÄÄB KEEGI TAGA IGATSEMA! Ma
arvan, et me alati ei taju kui kallid ja väärtuslikud me oleme oma lähedaste jaoks, eriti kui sellised sünged mõtted peas
keerlevad.
Mehe suhtes võin ka öelda, et olen 27 ja vallaline. Ei ole eluarmastust kohanud ja vahepeal on tunne, et vb ei kohtagi. Kunagi
põdesin rohkem selle pärast, aga nüüd on tegelikult suva. Ma olen seda usku, et kui midagi on määratud juhtuma ja kui
kellegagi on määratud mul kohtuda, siis küll ta juhtub. Samuti on mul heaks näiteks minu vanaema ja vanaisa, kes said
tuttavaks alles 30selt ning armusid silmapilkselt, kolisid kokku elama ja abiellusid paari kuu jooksul ning veebruaris just
tähistasid oma 54dat pulmaaastapäeva. Ning nende abielu on olnud väga õnnelik (ei ole mingi mugavusest kokku jäämine kuigi
ammu lahku kasvanud vms) 🙂 Ongi lihtsalt nii, et paljud leiavad armastuse noorelt, osad leiavad natuke hiljem, kuidas kellelgi
juhtub.
Ma loodan,et see 27.aastane kirjutaja loeb sinu postitust ja siinolevaid kommentaare, sest tegelikult tahaksin ma öelda,et ta ei
ole siin maailmas üksi. Ma saan kohe veerandsada, minu tööpagas pole suur ja hetkel pole mul üldse töökohta; läksin lahku
just elukaaslasest, kellele pühendasin end jäägitult ja kellega lootsin luua ka peret; olen tagasi vanemate kodus ja kõik oma
sõbrad ja sõbrannad kustutasin oma elust, kui tekkis mõned aastad tagasi suhe.
Jah, ka mina olen üksinda ja pole sõpru, kellega tunneksin end vabalt ja keda saaks sõpradeks nimetada. Ma ei pea end ideaalse
välimusega naiseks… ja üldse ühtselt mõistetavat ideaalset välimust pole olemas. Igal inimesel on oma maitse… sest kui see nii
ei oleks, siis ilmselt oleksid kõik mehed kleebitud Megan Foxi külge… ja naised Orlando Bloomi külge.
Vahest mulle meeldib olla üksinda ja omaette ning vaadata seasonite kaupa seebikaid…Ma tean, et ma saan hakkama ka
murtud südame ja sõbrannadeta, sest vahest on vaja leida just iseend. Ja ma tean ka seda, et niikaua, kui ma iseendasse usun,
siis peab ju ükshetk hakkama paremini minema. Ma ei mõtlegi visata lusikat nurka…Ma ei mõtlegi kurvastada asjade üle, mis ei
ole lõplikud. Mul on kahju,et mu selle aasta algus on nii halvasti aland… aga ma olen kindel,et aasta lõpus ma isegi ei saa aru,
miks ma üldse kurvastasin.
Cheer up! 🙂
Hea vastus!Minul isiklikult on 2 last,mees ja õed ja
vennad.Ema suri kui olin 15 ja aastaid hiljem ka
isa.Noorim õde sel ajal oli 5 aastane kõigest..puhas
õnn neile kellel nad olemas on!Peab ise kõigega
toime tulema.Koduks on üürikas ja ka ei nuta;)Asi
on mõtlemises kinni!Natuke positiivsust ja
eneseusku.Nb!Peeglist näen 72 kg pekist eite,kes
arvab,et elul polegi väga viga;))
Vot, positiivne mõtlemine on ju tegelikult ka kõige alus 🙂
Appi sa oled nii ilus 🙂 !
No mis sa nüüd, aga aitäh loomulikult, ega seda vaid tore kuulda 😀
Krt, ma kommenteerin praegu ilma sinu juttu, Mallu, lugemata, sest ma läksin juba poole peal närvi.
Jumala eest naine (kirja kirjutaja) – võta midagi ette!
Ülekilod – mine rabele need maha, söö vähem!
Ei ole eriti ilus naine – krt väike meik ja õiged riided ja sätitud ja puhas olek – igast naisest saab NAISE teha.
Pole maitset, et mingeid asju osta – sa ei peagi endale 35 asja korraga selga ostma. Pane üks kena kleit ja kingad/ saapad ja ongi
olemas.
Mis sul veel viga on? Meest ei ole? Nii palju on igasugu tutvumisportaale ja Tindereid. Okei, ma ei tea, kus sa elad, vb elad sa
Vormsil, seal äkki tõesti pole väga võimalust… No otsi uus töö, koli mujale siis. kes su elu muudab, kui mitte sa ise?
Selge on see, et kirja on kirjutanud inimene, kes on katki. katki ja kehva enesehinnanguga. kes ei väärtusta ennast. Kes sind
üldse väärtustama peaks, kui sa ise end ei väärtusta? Ei lugenud ma siit küll suurt tragöödiat välja, nagu sul oleks kõik
sugulased, pere ja sõbrad kõik laevahukus surma saanud vms. Suhteid tulekski ise luua elu jooksul. Ka sugulastega.
100 toetavat kirja, et ninnu nännu haletseme sind koos ei aita sind edasi. Muuda oma elu. Hakka täna pihta!
+1
täpselt minu mõtted!
täpselt minu esmane reaktsioon ja mõtted!
Kui inimesel on depressioon, siis ei aita teda eriti see ka, et kurat, ise oled süüdi ja hakka nüüd kõikide nende asjadega kohe pihta. Ma soovitaks samm sammult proovida midagi uut, nõnda on lihtsam edasi minna 🙂
Depressioon? Kui inimesel in
depressioon (tõesti depressioon,
mitte väike mase), siis inimene
läheb arstile. Juhul kui inimene
tõesti plaanib endalt elu võtta, siis
kindlasti tuleks psühhiaatri juurde
minna. Mina ei tea, on tal tõesti
depressioon või lihtsalt
tähelepanuvajadus ja
enesehaletsus.
Mul on olnud depressioon, kui olin
ca 21. Haletsemine ei aita.
Ahjaa, kõikide asjadega ei pea
kohe alustama. Nimekiri ole
selleks, et silmad avataks –
koik on enda kätes!
Ebapärlikarp,kui sa ei tea,siis ära
arva !lmselt sul endal pole olnud
sügavat depressiooni,vaid väike
mase.Ja kui oligi,tubli,et sellest
lihtsalt üle said lihtsalt enda
käsilevõtmisega.Iga inimene on erinev
ja põeb erinevalt.Ei ole see nii
lihtne ,et võtad kätte ja lähed
arstile ,psühhiaatri juurde.Mina
ravin ennast juba 2 aastat ja ütlen
ausalt,kui mu kõrval poleks toetavat
kaaslast ja perekonda,siis ilmselt
poleks ka mind ning eales poleks ma
ise endale abi otsinud.Milleks?Mis
abi sa otsid,kui tunneli lõpus valgus
sulle ei paista?
Ilmselgelt sa ei tea, misasi on depressioon, http://peaasi.ee/depressioon/. Tegemist on haiguse mitte lihtsalt vingumise või
masendusega ja sellises seisus inimesele turja karata on viimane asi, mida teha. Lihtne on öelda, et tee midagi, otsi abi; kui see nii
oleks, siis meil vaevalt enesetapjaid leiduks.
Mu vastus oli Ebapärlikarbile. 🙂
Vabandust, aga kas sa praegu 1 kirja põhjal panid inimesele dianoosi? Siis ei oleks psühhiaatreid/ psühholooga vajagi
ju!
Diagnoosi* psühholooge*
Ei pannud, ma ei ole selleks kompetentne ka mitme kirja puhul. 🙂 Siiski olen ettevaatlik, kui keegi juba enesetappu
mainib. Lihtne on hukka mõista, raske mõista.
Jah see süüdistamine ja näpuga näitamine ei aita kedagi. Kui teise inimese kingades ei ole siis on jube ebaõiglane talle
ettekirjutusi tegelt teha. Kuigi ma saan aru sellest frustratsioonist mis kirjutaja mõtteid lugedes võib tekkida, sest endale on
see olukord nii tundmatu ja mõtled, et ise teeks nii ja naa. Aga tegelikult oleme me kõik nii erinevad, meie võimed on erinevad
ning see kuidas me millelegi reageerime on erinev. Ma usun, et alati tuleb olla arusaav ja toetav sest sina pole käinud läbi seda
teekonda, mida see teine inimene läbi on käinud. Meil kõigile on suuremaid ja pisemaid muresid, mis teiste meelest on
naeruväärsed ja mille peale neil niiiiiii lihtsad lahendused on. Aga vaat meie jaoks see pole nii kerge. Kui sa näed kuskil inimest
kes on õnnetu ja kes vajab abi siis aita ja ole toeks, mitte ära näita näpuga ja ütle et ise oled süüdi, selles ja tolles. Ta teab seda
juba isegi ja ta peksab end vaimselt selle eest iga päev. See ei aita mitte kedagi. Inimesed vajavad kedagi kes neid ära kuulaks ja
toetaks sellises olukorras. Ja ehk aitaks asju pisut teisiti näha kui nad neid oma enda mustas maailmas näevad, ilma
hukkamõistuta ning tänitamata. Vähemalt see on see, mida mina usun.
“Söö vähem” on üks kõige VALEM asi, mida võib inimesele soovitada !! Õudne, kuidas see mu silmi
riivab alati, kui mingit sellist s#@&a loen! Soovita teisele pigem tervislikumalt toitumist, aga mitte
,issand jumal, VÄHEM SÖÖMIST! OMFG!
100 prossa nõus sinuga ?
Kui rumala ja ignorantse inimese mulje sa selle kommentaari põhjal jätad. Kui inimene on 27 ja tal on enesetapu mõtted, siis
ilmselt see pole mingisugune 21-aastase masekas vaid tõsine depressioon. Ja see on kohutav kohutav haigus. Sinu “ära haletse
ennast ja söö vähem” siin kohal paraku ei aita mitte kedagi.
Muidugi kahju lugeda, et keegi nii õnnetult end tunneb, küll aga väga väga hea järg eilsele postitusele!
Kirja autorile ütlen nii palju: Minu ema oli ka nö vanatüdruk kuni 36 eluaastani. Ei olnud tal ühtegi poiss-sõpra, meest – mitte
kedagi. Mu ema ei olnud samuti see tüüpiline kaunitar. Mõned lisakilod siin ja seal, natuke konksus nina ning nagu ta praegu
mulle räägib – tal oli väga koledad hambad.
36 aastaselt kohtas ta mu isa, kellega nad siis pea 10 aastat ringi rändasid ja siis, olles 45 aastane, said nad MINU. Emme-issi on
mul siiamaani koos ja ütleks, et mu ema on nagu hea vein, mis aastatega aina paremaks läheb. Mu ema on hetkel 69 ja
ausaltöeldes olen ma praegu tema liivakellakujulise keha ja energilise elustiili peale lausa kade!
Mida ma tahan sellega öelda, on see, et kui sa oled 27 ja üksik, lisakilodega jne, ei tähenda et su elu oleks läbi. Mine sa tea, kes
sulle homme, ülehomme või järgmisel aastal toidupoes kogemata otsa jookseb ning sinusse kõrvuni ära armub 😛
Ja enesetapumõtetega olen ise ka võidelnud. Mul küll vanust vähem kui Sul aga ma olen juba päris mitme psühholoogi ja
psühhiaatri juures käinud. Sellest eluperioodist on möödas pea 7 aastat ja praegu tagantjärele mõeldes, on suht naljakas
mõelda et ma tahaksin pisiasjade pärast võtta endale miski nii väärtusliku kui ELU.
Niiet pea püsti! Kõik inimesed on ilusad 🙂 Peace!
Issand kui tore kommentaar, ma usun, et see annab kirja autorile palju julgustust. Ja sinu vanematele ka pikka kooselu ja edu!
Mina olen alati mõelnud et kui ma peaks end sellises olukorras leidma, kus ma eni nii halvasti ja üksi tunnen, siis ma ikka vist
elu ära ei lõpetaks. Olgu iseendale elada ei taha ja pole nagu millegi pärast elada ka… Aga ühe eluga saab niii plaju head teha
ja enamasti inimesed ei tee seda sest neil on liiga palju tegemist oma elu eluamisega. Seega ma olen mõelnud et ma nö
annetaks oma elu ära. Ma hüppaks peaees igasugusesse heategevusse kuhu vähegi saab, hakkaks koduta loomi aitama,
töötaks mingis supiköögis või käiks noorte päevakodus ringe vmi läbi viima, liituksin selle vanem õde programmiga. Ma
usun, et küll siis elu mõte ja elu tahe mulle kah tagasi tuleks. Kõik inimesed pole ühesugused, aga see olen mina ja seda
mõtlen mina. Nähes et maailmas on nii palju halba ja et ma saan oma tegudaga nii paljusid kasvõi natukene aidata, nende
elu paremaks teha… Annab elule mõtte küll. Ja annab mille eest tänulik olla.
Lisaks mulle tundub et ainus reaalne asi, mille pärast kirjutaja selles suures mustas augus on, on see et ta pole lähisuhtes.
Oleks lähisuhe, oleks kõik hoopis teisiti. Kole olemise pärast ei jää keegi kaaslaseta, meibi valik kehvem (aga kes see seda
ilueedit meest ikka tahab kes ainult suurte rindade ja kena näolapiga endast kordades nooremaid naisi vahivad onju) aga
üksi selle pärast ei jää. Kõigil meil vähem atraktiivseid sõpru õnnelkes suhetes. Pigem on asi selles et sa lihtsalt ei käi kuskil
kus potensiaalsete partneritega kohtuda ja pole kellegagi käia ka.
Ma saan aru, et see ei ole lihtne. Ausalt saan. Aga eneselt elu võtmine ka lihtne pole. Seega kallis kirja kirjutaja, võta end
kokku, mine oma mugavustsoonist välja. Kutsu oma töökaaslased kúlla, suva et ei näe väga mõtet. Ütle endale why not selle
asemel et koguaeg öelda aga mis mõttega? Saad end pärast hästi tunda et tegid midagi oma enda olukorra parandamiseks.
Ja lapsesammudel. Liitu mõne huviringigs a la rahvatants vms või mine loomadevarjupaika koerga jalutama ja kassidele pai
tegema. Loomad on jube hea teraapia. Ja mine nõustaja juurde. Mallukas läks kuigi aastaid võttis seda solvanguna kui keegi
ütles, et praksid minema. Pole solvang, abi vajame me kõik, ka mina olen nõustaja juures käinud ning on abi. Ja ära oota
ûleöö suuri muudatusi. Ma tõesti loodan et sa saad abi ja et sa leaid elus taas mõtte ja õnne.
Mhm, super hea mõte – kui arvad, et oled nn väärtusetu, siis LOO endale väärtus ja tee ennast kasulikuks. Heategevust on alati tarvis teha, miks mitte siis kampa lüüa!
Lisaksin veel seda, et kui kirja kirjutanud neiu pole endaga rahul, siis tuleb endaga tegeleda, paari
ülekiloga tegeleda, sest ebakindlus enda suhtes paistab välja ja endaga tegelemine annab ka
positiivset laengut vaimule. Samas suunaks mina sarnaselt Malluka nõuandele, oma lapsearmastuse
vennalastesse, et nendega luua soe ja väärtuslik suhe, sest perekonnast olulisemat pole. Sul on juba
rohkem, kui nii mõnelgi teisel, ja selle peale võiks kirjutada inimene Ida-Virumaal, et mida sa vingud,
mind koondati just ja koretris lülitati kaaselanike võlgade tõttu küte välja, ja sinu suurim probleem
seisneb selles, et sul pole meest. Minu poolt edu ja kes meist poleks mustas augus olnud, ka kuulsused,
küll sellest välja tuled. Enesehaletsemine pole kuigi hea lahendus.
Kuule, kas su jalad on ikkagi selles
isepäevitajast veidi triibulised? 🙂
Ma tegin saatusliku vea ja mõtlesin, et ma enne pildistamist “kiirelt tõmban jalad üle” 😀 Ütleme nii, et ma oleks võinud seda natsa laiali ka hõõruda 😀
Ma vaatasin jah, et üks kahest – kas
oled vahetult enne pildistamist
põlvili kukkunud või on sellest süüdi
see päevitusmöks. 😀 Aga muidu
ahhetamapanev foto, väga ilus!
Mul muidu üks põlv sinine küll, aga see juba kaua niimoodi. Eriti haledalt kukkusin kaks kuud tagasi ja ikka potisinine 😀
Jaaa, ma olin veel üle eelmine suvi 59 kg, nüüd 71 kg 😀 Paras põrsas, aga kes selles süüdi on?- ikka mina ise.
Mul ka veel lapsi ei ole(olen 26), elukaaslane küll on- aga nagu öeldakse sa ei tea kunagi kuna sellest võid ilma jääda.
Ehk siis mu jutu point on see, et üleliigsetest kilodest saab lahti, silmad saad ripsmetušiga suuremaks, kui raha on piisavalt-
saab ju alati kasvõi poes kelleltki hüva nõu küsida, et mis mulle sobiks jne- üldjuhul on teenindajad väga toredad ja aitavad 🙂
Käin ka dressides, nagu maakas, aga mis siis mulle ju meeldib nii 😀 Ja no andke andeks, ma ka ei pane endast koledaid pilte
üles kus lõualott on põlvini ja kõhuvolt üle püksiääre 😀 ikka valin need kus külg natuke ettekeeratud, hea pildistaja saab
paljud pekid ja muud sellised asjad mis ei meeldi ära peita 🙂
Point ongi selles, et tulebki hinnata seda mis olemas on- paljudel ei ole sedagi. Võtame näiteks lastekodu lapsed- pole
vanemaid, sugulasi ega mitte kui kedagi- jah, nad on ju ainult lapsed, aga siiski ju inimesed ja mõelgem kui raske võib olla neil
kui nad suureks kasvavad. Või näiteks inimesed kel pole üldse kodu ja söövad seda mida parajasti prügikastist leiavad- vaat see
on julm. Või ka need juhtumid, kellel on ravimatu haigus- nt. vähk mis niidab paljusid. Oleme õnnelikud selle üle kui on soe
kodu, hea tervis, töökoht. Ülejäänu tuleb siis kui selleks on õige aeg.
Sul on igati õigus, väikse abiga saab igast “murest” üle. Ei pea kohe oma ninade ja silmadega opile minema, teinekord piisab tõesti väiksest meigikoolitusest. Aga see, et lastekodulapsed on AINULT lapsed, neil on ju kindlasti vaimselt veel raskem olla nn hüljatud ja vanemateta, ma ei taha mõeldagi mida nad tunnevad ja ausalt luban, et kunagi ühe lapse mina ka lapsendan!
Mina olen ikka mõelnud, et kuna mul lapsi veel ei ole ja nt. tervislikel põhjustel neid ka ei tuleks- võtaks ma küll
lastekodus ühe jumbu endale 😀
Just, alati pole vaja iluoppi- ehk väike jume näkku ja kui rahakott lubab nt. ripsmepikendused paar ilusamat hilpu kappi
osta ja on abiks ikka 🙂
Ja kusjuures mul ühel tuttaval on ka naljakas nina, pikk ja peenike, aga teate kuidas ta lahendas selle? Ühe väga vinge
soengu ja juuksevärviga ja mis te arvate kas keegi enam vahtis seda nina? EI.
Ainuke asi mis peab olema on natuke tahtejõudu ja soov, et endal oleks hea elada. Vot minupoolne soovitus tollele
prouale ongi see- aja endast see MINA välja ja liiguta ennast- mine poodi, osta endale midagi, värvi juuksed jne. Usu mind
sul kohe palju parem tunne ja käi väljas, alati ei pea ju suure kamraadiga minema- minegi üksi ja mängi salapärast prouat-
usu mind asi edeneb nii 🙂
See on sul hea idee – värvida juukseid. Ma olen täheldanud, et juuksurist tulles on enesehinnang alati laes!
Jaa, minu arust üks vinge soeng ja äge juuksevärv muudavad nii paljutki 🙂
Ja kui raha selle kõige jaoks ei jagu, siis jätta kommid ja tort üks kuu ostama, küll siis jagub 😀 nii kilodele hea kui
ka muule 😀
See jutt mu enda kilodele mis kuskilt lisandunud hoogsalt 😀 😀 😀
Aplaus, musu! Aplaus!
Kui ma lugesin sinu eelmist postitust, siis tekkisid minus kahetised mõtted – ühelt poolt ma nõustusin sinu
poolt tooduga, et hinnata tuleb seda, mis elus on ja pingutada paremusele ja olla õnnelik, kuid teiselt
poolt lihtsalt elu kui selline hinge sees vaakumise mõttes ei pruugi alati olla nii tänuväärne, kui sul tõesti
ei ole mitte midagit (näiteks kindlasti ükski lapsevanem ei rõkka rõõmust lakke et tore mul on terved
lapsed, kuid mul ei ole neile mitte midagi pakkuda, kaasa arvatud õhtusöök lauale). Kui selles postituses
toodu eest kiidan sind väga! See oli meeleltult ilus 🙂
Jah, selles on sul õigus, kuid mida tunneks see sama lapsevanem, kellel pole midagi lastele pakkuda JA lapsed oleks näiteks haiged? Või ta ise oleks haige. Olukord muidugi tõesti ei oleks rõõmustav, kui sul pole lastele miskit anda ja pakkuda, aga no nii palju ma ikka usun Eesti riiki, et kui vanem pöörduks kuskile ja ütleks, et vot nii, mul ei ole lastele midagi süüa anda, siis midagi mõeldaks ikka välja. Nii lasteaedades kui koolides on võimalik taotleda tasuta toitu.
Vaesuses elavaid peresid on kahjuks jube-jube palju ja enamik neist on sinna nõiaringi sündinud. Et siis kui sa oled vaesest perest, siis sa kas oled sellega juba leppinud ja ei ootagi elult rohkemat, või vastupidi, võtad seda kui eesmärki, millest välja rabeleda ja annad endast parima. Igal inimesel on võimalik areneda, uusi asju õppida ja oma elujärge parandada. Jah, suurt rolli mängib siin ka su tutvused, taust jne, aga TEGELIKULT suudab iga ema, kelle lastel kõht tühi, midagi välja mõelda, ma siiralt usun seda. Ja kui ise enam midagi välja mõelda ei suuda, tuleb paluda abi. Ega ennast sellises olukorras ära tappa poleks ju ka absoluutselt mingi lahendus.
Vaat siin tekibki mul küsimus- paljud ei mõtle, tehakse lapsi suure hurraaga ja vahva ja puha kõike muud. Aga siin on üks
suur AGA- mõelge ikka oma rahakotile ka natuke.
No see on juba iseasi ja hoopis teine teema. Ma ei oska isegi seisukohta võtta tegelikult sellel teemal, sest ma tean päris mitut tuttavat, kes on kasvanud üsna vaeses peres, mis on jällegi väga kokkuhoidev ja armastav. Jah, mitte selles suhtes vaesed, et pole toitu lauale panna, aga selles suhtes,et pole valimatult kõike head-paremat lauale panna ja kindlasti ei saanud nende pere lapsed väljamaa ekskursioonidel käia. Samas, kas need ekskursioonid on kõige tähtsamad asjad siin elus? Minu meelest kui toit laual on ja riided seljas, siis on ju lastel kõik hästi. See on muidugi teine lugu, kui kohe midagi pole ja ära ei ela, siis muidugi ei tohiks ka lapsi niimoodi mõtlematult saada, et ehk kuidagi ikka hakkama saadakse.
Inimene mõtleb, jumal juhib. Töökohakaotus, abikaasa surm jms asjad ei ole ette prognoositavad. Need on täiesti
igapäevased asjad, millele lisanduvad veel suuremad kraahid, nagu majanduskriisid ning sõjad.
Jumal hoidku meid sõja eest! Õnneks on olemas ikka mingisugune riigiabi sellistel puhkudel!
Uuh, ära räägi sõjast, seda ma kardan!
Ma kah 😀 Nägin üks öö unes, et ISIS-e mehed tulid 😀 😀 😀 Üks sõbranna mul ütles, et ah ta küll ei karda, teda
ikka üles ei leita 😀
Aitähh, Mallu selle postituse eest!
Super Mallukas! Tõeliselt ilusalt ja mõttega vastu
kirjutatud.
Kuldsed sõnad Mariann
Ilus oled ikka:)
Aitäh, aga nagu öeldud, on seal mängus üsna kobe hunnik meiki ka, mitte vaid jumala poolt antud iluke 😀