Uncategorized @et

vastus lugejakirjale

3. märts 2016

Eile utsitasin teid hindama iga päeva ja olema tänulik nende asjade eest, mis sul olemas on. Selle peale sain ühelt lugejalt sellise kirja, mis mind mõtlema ja muretsema pani. Kuna naine ise on lubanud kirja avaldada, siis teen seda siin, lihtsalt selle pärast, et ehk sai ka keegi teine sellest postitusest sama moodi aru ja nõnda saan  ma kõigile korraga oma mõtteid seletada.

***

Anna andeks, et ma sulle postkasti kirjutan, aga avalikult kommenteerida ei tahtnud. Ma saan aru, et su postitus oli mõeldud inimestele positiivse sõnumiga, aga mina tundsin ennast sellest solvatuna. Sul on muidugi hea öelda, et hinnake oma elu, aga mul ei ole küll nüüd mitte ühtegi nendest asjadest, mida sina oma elus väärtustad ja olen päris ausalt mõelnud oma elu lõpetamise peale. Mul lihtsalt ei ole mitte midagi, mille nimel elada ja sinu artikkel meenutas seda mulle lihtsalt uuesti.

Mul ei ole kedagi, kes mind armastaks. Olen juba 27 aastane ja mul pole ikkagi meest. Kunagi noorena on paar kutti olnud, aga need ei olnud midagi tõsist ja viimased kuus aastat ei ole ma üheski suhtes olnud. Asi pole selles et minul huvi poleks, aga ma ei tea, kus teised nende elu armastustega tutvuvad? Minul igatahes see õnnestunud ei ole ja nõnda olengi ma pidevalt üksi. Jah ma ei ole ka kõige ilusam naine. Vaatan kadedusega pidevalt tuttavate pilte ja ka blogides, kuidas kõik naised on ilusad ja sätitud. Minul on suur nina, väiksed silmad ja lisaks veel mitmeid kilosid ülekaalu. Ma ei imesta, et ükski mees mind ei tahagi. Ja meest ei ole, siis loomulikult pole mul ka lapsi kuigi tahaksin neid väga saada. Sugulased kogu aeg küsivad, et millal minusgune vanatüdruk mehe võtab ja lapsed saab, mis mul neile vastata olekski. Keegi ei taha mind, selle pärast ei olegi.

Sõpru pole mul ka palju. Põhikoolis tutvusin enda parima sõbrannaga, aga tema elab nüüd Soomes ja kohtume harva. Tööl suhtlen mõne kolleegiga, aga päris sõpradeks ma neid ei kutsuks, kellel näiteks külas käia ja külla kutsuda. Alles tegin kodus remonti ja mõtlesin et oleks vahva teha soolaleivapidu. Aga kellele ei tea? Sellised mõtted ajavad mind lihtsalt veel rohkem masendusse.

Poes käies ei oska ma endale kunagi midagi valida, mingit maitset mul pole. Vaatan kuidas teie blogijad alati nii supper stiilsed olete ja ise näen peeglist dressides nõia-ellat. Kes siis sellist sõbraks või naiseks tahaks saada? Mitte keegi, selles asi ongi. Niimoodi need deprekamõtted pähe tulevad ja nagu ütlesin ka enesetapumõtted. Kes mind ikka igatsema jääks, ema ja isa on juba vanad, tegelevad rohkem mu vennalastega ja nemad saaksid kindlasti üle. Ülemus leiaks ka minu asemel kiirelt kellegi uue ja ongi kõik.

Siis kirjutad sina, et jah hullult hinnake oma elu ja iga päeva. Mida ma sellest hindama peaksin, oma üksindust või koledust? Ma rohkem loengi sinu jutust välja et kui sul neid asju elus pole, siis võikski ennast kohe maha kanda või? Mu kirjale võid sa mitte vastata või seda kasutada, aga palun ära mu nime kuskil maini sest mul pole vaja, et sinu kanakari ja jüngrid mind mõnitama hakkaksid nagu nad kõiki mõnitavad. 

***

Esiteks ma mainin kohe ära, et muidugi ei olnud minu postituse eesmärk kedagi solvata või maha teha, ma arvan, et kui oleksid natukene rohkem selle sisusse süvenenenud, oleks sa pidanud mõistma, et viimane asi, mis selle postituse eesmärk oli, oli kellelegi haiget teha või solvanguid loopida.

Jah, mina loetlesin seal asju, mida mina peaksin väärtustama ja hindama, mille hulgas oli ka armastav abikaasa ja minu tütar, ühesõnaga minu perekond ja sõbrad. Minust oleks väga tänamatu neid mitte mainida, sest nemad on minu tugi, igapäevaelu ja põhjus, miks ma sunnin ennast tegema asju, mida võib-olla nii väga teha ei tahaks. Kindlasti ei mõelnud ma selle all seda, et kellel neid ei ole, ei oleks midagi väärt!

Sinu kirjast loen ma välja, et sul on vanemad, perekond, vend, vennalaps, sugulased. Kas sa tead, kui paljudel ei ole ühte või mõlemat vanemat? Minul näiteks ei ole kunagi olnud isa. Okei, kunagi on, aga ta suri, kui ma olin nii väike ja ma ei mäleta teda üldse. Väiksemana unistasin ma alati, et kui ma kõvasti soovin oma isale midagi, et see saab siis täide, sest ilmselgelt on mu isa taevas, kus neid va soovivärke täidetakse. Ma nüüd muidugi ei mäleta, kas need täide läksid või mitte, aga väga tihti unistasin ma, et mul oleks päris elus isa, kes mul koolis järgi käiks ja neile kere peale annaks, kes mulle kuidagi liiga tegid. Isa, kes mind kaitseks ja armastaks. Ja sul on lausa mõlemad vanemad, see on päriselt suur õnn ja rõõm, et oled saanud koos nendega kasvada.

Kuna su vennal on laps, eeldan ma, et teil ei ole suur vanusevahe, mis tähendab seda, et te kasvasite koos ja sul oli omaenda püsiv mängukaaslane ja sõber alati olemas. Nii paljud lapsed sooviksid seda, mis sul oli. Ja muidugi on sul vend ka praegu ja tulevikus, kes sind alati armastab, olen selles kindel.

Mis siis, et sul pole lapsi, armastada võib ka vennalast! Kui sulle lapsed meeldivad, siis saad sa ju tegeleda vennalapsega ja olla talle parim tädi maailmas, nii kauaks kuni sa endale oma mudilase saad. Jah, sul ei pruugi praegu olla meest, kellega seda last saada, aga sa oled ju alles 27! Ma ei usu iialgi, et sa elu lõpuni üksinda jääd, mis siis, et sulle võib praegu niimoodi tunduda. Ka mina olen elus nii tundnud ja hulka nooremana kui sina, tobe on see igal juhul.

Ei ole kedagi soolaleivale kutsuda? Ometi on sul kodu, kus elada! Ehk isegi OMA kodu? Paljud annaksid selle jaoks hinge tagant kõik ära, et saaksid öelda, et neil on oma kodu, oma pesake.

Väidad, et sul on kole välimus? Samas ei ütle, et sul midagi tervisel häda oleks. Sa peaksidki õnnelik olema, et sa oled terve naine. Kui paljudel meist on mingi tervisehäda, millega raske elada ja mida ei ole võimalik parandada. Klassikaliselt ilus näolapp ei tee kedagi õnnelikumaks ja tervemaks inimeseks. Lisaks, kas oled kuulnud väljendit, et ilu on vaataja silmades? Inimesed on enda suhtes kõige kriitilisemad ja nõnda tundub mulle, et sa hindad ennast sootuks koledamaks, kui sa tegelikult oled. Ütlen ausalt, need kaks pilti, mis sul Facebookis avalikud olid, nende tundud sa mulle väga kena naine! Ei ütleks ma su pilte vaadates kunagi, et sul stiili poleks, mis loll jutt see on? Ja mis see stiil üldse on, mida sa teiste piltidel ja blogides näed? Moodsad riided? Uudsed lõiked? Ma ei tea, minul näiteks pole ka mingit stiili ja kannan hetkel näiteks seda, mis selga läheb :D!

Tead miks ei ole mõtet kadestada ka pilte, mis jõuavad blogidesse/internetti? Sest keegi ei riputa endast koledaid pilte üles! Vaata näiteks seda postitust (link), kus ma panin pildi meigiga ja meigita. Tundu ju sootuks nagu kaks erinevat inimest, eksole? Vahe on vaid selles, mis näo me endale fotol ette maname, mis poosis oleme, mis riided selga paneme ja kui palju meiki kasutame. Sa ju tead seda ise ka! :) Näiteks võin sulle tuua ühel samal päeval tehtud pildid. Vaata nendest esimest:

DSC_8087-edit6

Minul on ka kohe mitu-setu ülekilo, aga tasub vaid kobe poos sisse võtta, ennast meikida, lokid pähe keerata ja võiks lausa ju arvata pilti vaadates, et minul küll kuskil mingit üleliigset kilo ei leia. Ma võiks terve interneti sääraseid pilte üles laadida, kuulata kommentaare, et ooo Mallukas, sa oled nii ilus ja see on ikka nii kaunis pilt ja kus ma olen alles imeliselt fotogeeniline ja sale naisterahvas. Aga tegelikult?

voldid

Ainult sinu nimel praegu panen selle pildi siia, kus mu selja/külje peal elab armee volte, kes kõik teineteist oma suurusega ära lämmatada üritavad, mille krooniks on mõnusalt priske käsivarrekene. Nagu öeldud ennegi, ma tegelen sellega, et seda voldiarmeed vähendada, aga see ei muuda seda olematuks, et ma seda fotodel ei näita.

Väga paljud töötlevad ennast piltidel üsna kõvasti. Noh, näiteks sünnimärke ära ja pihta saledamaks ja nina väiksemaks ja silmi suuremaks. Mina ei tee seda ainult sellel põhjusel, et ma noh, esiteks ei oska ja teiseks oleks üsna niru ka, kui ma terve blogi ilusaid feikpilte üles laon ja siis kui keegi mind päriselus juhtuks nägema, siis ta saaks südari, et issand jumal, mingi paks on Mallu nahka pannud ja kannab tema nägu linna peal maskina :D

Sa vaatad peeglisse ja näed nõia-ellat? Welcome to my life, sama eit vaatab mulle ka iga päev peegist vastu. Las ta rahulikult olla seal, me ju mõlemad teame, et ta taandub kriisates, kui me juuksed ära kammime ja ennast natikene üles lööme, onju?

Ma ei ole kunagi elus olnud nii sügavas depressioonis, et mõtleksin oma elu lõpetamise peale ja kui see oleneks minust, siis ma ei tahaks, et keegi selliseid mõtteid peaks mõlgutama, sest need on ju lihtsalt hirmsad! Kindlasti peaksid sa pöörduma esiteks psühholoogi juurde, sest sellised mõtted võivad kiiresti käest minna ja ühel hetkel võid sa midagi väga rumalat teha. Tobe on ju mõelda, et su vanemad hoolitsevad vennalapse eest, et siis sinu kadumine neile ei loeks. Olles ise ema, ütlen ma sulle ausalt ja käsi südamel, et see murraks su vanemate südame igaveseks, sest sa oled tükikene nendest ja nad armastavad sind kindlasti kohutavalt. Sa ju tead seda ise ka, eks?

Jah, sul ei peagi olema meest ja lapsi ja hunnikut sõpru, et elu hinnata. Hinda seda, et sul ON pere, sul on töökoht, sul on piisavalt raha, et endale asju lubada. Sul on lihtsalt natukene madalseis ja sellest tuleb igaüks välja, ausalt. Sa pead lihtsalt mõistma, et on põhjust pingutada. Masenduses elu on kurb, aga oma mõtteid jagades võid saada abi. Jah, see võib tunduda jube keeruline ja raske, aga omast kogemusest ütlen, et teraapia aitab. Sulle ju tundub, et mul on elus kõik hea olemas? Aga näed, ka mina suutsin ennast siiski ühel hetkel leida august, kust ise välja ronida ei osanud. See võibki juhtuda kõigiga, olgu meil kuipalju sõpru, raha, stiili, armastust ja õnne tahes. Depresioon ON tõsine asi ja see päris ausalt ei kao ise ära. Kui sul on peas mõte elu lõpetada, palun helista enne oma perekonnale, või kui neile ei julge, siis kasvõi kiirabisse või kuskile enesetapuliinile, sest see ei ole lahendus. See ei tee sind õnnelikuks. Elu ja selle nautimine teeb meid õnnelikuks, sest meil kõigil on midagi, mida väärtustada ja kümne küünega kinni hoida.

Kui sa otsid märki, ennast mitte maha koksata, siis võta seda kui sedasama märki – see pole hea idee! Me ei saa ju kõik ringi käia ja ennast mättasse lüüa, sest meil pole kõike, mida me lõpuks elult tahame, sest elu ei ole ju läbi ja see ongi kogu elu võlu – otsida, leida ja armastada neid asju ja inimesi, keda me oma ellu leiame. Kõik ei saagi kohe tulla, ole vapper ja pane edasi, täie rauaga!

Mitte-kindlasti-täiuslik, Mallukas

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

87 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Triin Sinnop 3. mai 2016 at 11:34

    Tahtsin ka sinuni tuua veidi
    teistmoodi nägemuse võimalikest
    depressiooni põhjustest ning omamoodi
    ravimeetodi teatud liiki depressiooni
    ja muude vaimsete häirete ravis.

    Kui meditsiin ja inimesed vaid
    mõistaks, et me oleme vaimolendid.
    Lisaks kehale ja hingele on olemas
    veel vaim. Sel juhul ei püütaks
    inimese vaimseid probleeme lahendada
    tablettidega. Tablettidega ei ole
    võimalik minna vaimumaailma vastu.
    Kui inimene on vaimselt seotud ehk
    deemonlikult seotud ei ole abi
    atidepressantidest või rahustitest.
    Viimastega suudetakse küll inimese
    füüsist mõjutada. Rahusteid või
    antidepressante manustades võib
    hakata korra kergem, sest füüsiline
    ihu rahustatakse maha. See aga ei
    lahenda probleemi. On olemas
    erinevaid vaime kes inimesi piinavad.
    On olemas depressioonivaimud,
    kadeduse-, vägivalla-, hüljatuse-,
    üksilduse-, viha-, masenduse-,
    andestamatuse-, hooravaimud.
    Igasugune seotus pornograafia,
    alkoholi ja narkootikumidega ning
    kõigi halbade, orjastavate ning
    siduvate sõltuvuste sees on kuri
    vaim. Vabastusteenistusega on
    võimalik nendest vaimudest vabaneda.
    Sellest “protseduurist” võivad abi
    saada inimesed kellel on madal
    enesehinnang, alaväärsus,
    andestamatus, viha, stress,
    lootusetus, kompleksid,
    enesetapumõtted vms. Siit on võimalik
    sellest lähemalt lugeda:
    http://www.naisteleht.ee/content/anre-matetski-p

    Et kuidas need vaimud siis meie sisse
    võivad saada. Näitena läbi okultismi.
    Näiliselt süütuna tunduv jooga ja
    muud spirituaalsed praktikad,
    ennustamine, igasugune vaimude
    väljakutsumine, sensitiivide poole
    pöördumine ja astroloogia on asjad,
    millega peaks ettevaatlik olema nii
    laps kui ka täiskasvanu. Sellega
    tegelemine võib nimelt avada ukse
    kurjale.
    Varasemalt tihedalt teispoolsusega
    seotud olnud ennustaja kergitab
    järelkuulatavas loengusarjas
    “Nähtamatu maailm” vaimumaailma
    loori. Käsitletakse ka vaimumaailma
    ohtusid mille peale tihtipeale kohe
    ei tuldagi. Räägitakse ka depresiooni
    põhjustest ja sellest kuidas sellest
    vabaneda.
    Järelkuulatav loengusari “Nähtamatu
    maailm”:
    2008:http://sound.valgusetee.ee/save-43/merikel
    2009-2014:
    http://sound.valgusetee.ee/page-32

    Nõustamiskeskuses inimesi
    sensitiivide küüsist päästa püüdev
    Merike Aus on kohutava teekonna ise
    läbi teinud, sestap teab ta hästi,
    millest räägib. Merike ei aita neid
    mitte ainult sõltuvusprobleemidest,
    vaid ka muudest nõidade juures saadud
    hädadest vabanemisel – näiteks on nii
    mõnigi hakanud pärast visiiti
    sensitiivi juurde kuulma kummalisi
    hääli jne.
    http://www.ohtuleht.ee/363326/kuidas-vabaneda-posija-kuusist

    Cindy Matetski tunnistus võib anda
    lootust nendele, kes praegusel hetkel
    depressiooni käes vaevlevad. Tema
    juhtum ei ole just kergemate killast
    ja tegemist ei olnud selgelt mitte
    ainult kerge meeleoluhäirega. Sellest
    kuidas Cindy oma depressiooni ja
    sõltuvused abiga seljatas on nähtav
    ja kuulatav siit. Cindy hakkab ise
    rääkima kui lindistuse alguset on
    möödas 1h:
    https://www.youtube.com/watch?v=FUBs6l7TkEA

  • Reply oehh.. 13. märts 2016 at 15:30

    Kahjuks on see tõsine teema ja see noor naine peaks kindlasti rääkima oma perega ja minema psühholoogi juurde. Tean
    isiklikust kogemusest. Kahjuks minu vend tegi (järeldame) neil samadel põhjustel endaga lõpu. Ei olnud tal elukaaslast,
    “saavutusi” ega ka lapsi mida teistel õdedel ja vendadel on, ta oli enda arvates nagu must lammas meie peres, mis tundus vaid
    talle nii. Ja minu pere ei saa iialgi üle ja see ei jõua meile nii pea kohale (kui üldse jõuab), et me ei näe oma venda mitte kunagi,
    mitte iialgi! See valu südames on kirjeldamatu. Soovitan tõsiselt sellele noorel, tervel ja elujõulisel naisel abi otsida! Ei möödu
    päevagi, kus ma ta peale ei mõtleks ja tihti just seda mõtet, kas ta teadis, et mina ja mu pere teda ikka armastasime ja teeme
    seda oma elupäevade lõpuni, hoolimata sellest, et me seda talle kunagi pole välja öelnud nii ka pole me teised pereliikmed seda
    omavahel kunagi valjusti välja öeld.
    “Õnn on nagu liblikas, keda taga ajades kunagi kätte ei saa, aga kui sa vaikselt istud, tuleb ta ise su juurde”

  • Reply Blogija 6. märts 2016 at 18:47

    Väga sügavamõtteline postitus…

  • Reply -J- 5. märts 2016 at 21:29

    Nii kuradima hea lugu!!!!
    Kummardan! ?

  • Reply G 5. märts 2016 at 10:05

    Oh Mallukas! Minul pole ka kunagi isa olnud, sest ta suri paar kuud enne minu sündi ja ka mina olin see, kes väiksena soovis
    mõtteis läbi isa. Et noh, kui ta niikuinii seal taevas on, siis äkki ta oskab aidata. Olenemata sellest, et ma teda kunagi näinud ei ole,
    armastan ma teda oma südames ja mitte ükski teine mees mu ema kõrval ei saa olema minu isa. Siiski see tühi tunne südames on
    nii kurb. Aga tõsi on see, et elu tuleb väärtustada ja sellel naisel, kes selle kirja kirjutas, on kindlasti palju asju, mille üle tänulik ja
    õnnelik olla. Soovitaksin samuti psühholoogiga rääkida..

  • Reply mai 5. märts 2016 at 09:06

    Mul on üks samasugune tuttav. Noor naine, ma ei tea kas 27, aga midagi sinnakanti küll. Üsna ebastandardse välimusega,
    kui viisakalt öelda. Suur nina ja ülekaal. Tutvusin temaga töö kaudu, tema kolleegi tundsin varem, kolleeg oli imeline
    kaunitar. Kõik rääkisid kolleegist kui “ilusast tüdrukust”, mitte ei kasutanud ametinimetust. Kolleeg läks dekreeti, see
    inetum tsikk tuli asendama. No eks see foon ka muidugi süvendas muljet. Ta oli ka vaikne, suhtlemises kogenematu. Aga
    ükskord sattusime koos komandeeringusse, tuli välja, et ta on hästi vaimukas ja kiire taibuga. Tore oli temaga olla. Ta küll ei
    alustanud ise vestlust, aga kui juba hoog sees, siis oli väga äge. Ma tahaksin, et ta oleks mu sõbranna, kellega nt kinos käia,
    aga maise ka ei julge eriti inimestega suhelda :D Teda vahel poes jm näen, siis naeratame ja teretame, aga isiklikuks ei ole
    kunagi läinud. Tööalaselt hiljem kokku puutudes sain aru, et ta on ikka väga pädev ja põhimõttekindel. Niiet
    kõrvaltvaatajana sain õppetunni järjekordse et ei maksa inimest esmamulje (välimuse) põhjal kohe paika panna. (Pole just
    maailma kõige ainulaadsem arusaam, tean)
    Kui jutt on romantilise suhte otsimisest, siis ülekaalu vähendamine on ju lihtne võrreldes ninaoperatsiooniga. Mul on ikka see
    tuttav silme ees. Ma pole teda kunagi meigituna näinud, aga tal on kenad juuksed – mõnusa pikkusega ja kerge lokk ka. Kui
    käsile võtta, saaks palju häirivaid detaile muuta.
    Kirjutajale soovitaksin, et alusta samm sammult. Kõige lihtsam on nt minna juuksurisse ja lasta teha midagi ägedat ja
    naiselikku. Sisi ülekaal. Ja depressiooni suhtes olen kogenud, et arstid aitavad tõepoolest.

  • Reply Maie 4. märts 2016 at 20:03

    Aga inimene, kes antud kirja kirjutas. Saan sinust 99% juhtudest aru, olen ka seal kohas olnud. Kus tundsin end üleliigsena.

    Väliselt tundus mu elu ideaali lähedane. Mul oli suhe korraliku mehega, meil oli palju sõpru, ma olin lõpetanud äsja
    südamelähedase eriala, tallinna lähedal uusarenduses oma elamine, ja kaks linnamaasturit, mõlemal kaasaga on töökohad,
    mille üle just kui ei tohiks häbi tunda ja vanuselt olen täpselt 1. päeva vanem Mallukast. Ja lapsi ma ise tõesti pole soovinud.

    Seega justkui ideaalne aga ma ise tundsin end kohutavalt. Muidugi välimus – kui pidevalt fb tuttavaid vaadata, kes kiruvad 5
    päeva peale sünnitust veel punu ees ja kaal ikka veel 58kg. Samas kui minul kaal ongi ilma lapse kandmiseta selline ja punugi
    ees. Lisaks ületöötamine – ükski normaalne inimene ei tee tööd 9-17 vaid ikka 10 – 12 tundi päevas ja nii 6 päeva nädalas
    VÄHEMALT!!!

    Ja lõpuks olingi vare. Ma võtsin 10 kg 1 kuu jooksul juurde. nutsin, sest keegi polnud mu mailile teatud aja jooksul vastanud
    jne… ( tundsin – ma olen nii mõtetu, et isegi vastata ei suvatseta), kui ema mulle 24 tunni jooksul ei helisanud, siis tundsin, et
    mind ei armastata. Mu mees oli minu arvates minuga mugavusest. jne… Ma olin oma tunnetes kõige madalam inimene. Või noh
    – prükkar… pikk tühja maad ja siis mina (ühiskonna tasemetes võrreldes). Sõbrad suhtlevad minuga kaastundest jne…

    Kõik kestis, kuni sain ravi. Aga kui sul ei ole võimekust minna hetkel ravile, siis tõed, mida ma kõigile soovitan – kes arvavad
    liigsesse stressi uppuda.

    1. Võta E vitamiine lisaks ja topelt, mida soovitatakse. Enamus töötab meil kontoris või siis siseruumides, ei saa me päikest…
    2. Liiguta end igapäev vähemalt 30 minutit
    3. Väldi kofeiini tarbimist
    4. Enne magamist tund ära vaata tv, näpi arvutit ega telefoni.

    • Reply Greiss 5. märts 2016 at 16:39

      Ikka D-vitamiin on see, millest meil vähese päikesega puudu jääb.

  • Reply 123 4. märts 2016 at 17:57

    Oeh, peaks ka paar rida jätma. Mallukas, palun-palun tee postitus, kuidas leida enda ellu toredaid uusi sõpru. Mida aeg edasi,
    seda enam tundub mulle, et aina ebardlikumaks ma sotsiaalsetes olukordades muutun. Lihtsalt mu kogemused
    “sõprussuhetega” on olnud niivõrd negatiivsed, ja ma olen pidevalt vastu näppe saanud, et ei oska ega julge enam
    sõprussidemeid luua (kõlab väga ajuvabalt, I know). Jah, mul on tore mees, ja kõik on tip-top, aga see tunne närib mind
    pidevalt. Olen 26-aastane naisterahvas ja pole isegi ÜHTE sõbrannat, kellega aega veeta või kellele oma muresid kurta.
    Ma ei tea kas minu kahjuks räägib see, et mul on ülim resting bitch face ja naised arvavad, et ma olen räige mõrd, kuigi
    tegelikkuses olen suure südamega kaisumõmm. :D Eks kindlasti lasub osa süüd ka minu enesekindlusel, aeg-ajalt tulevad
    sellised hood (just uute inimestega suheldes), et mul pole vestlusesse midagi panustada, mis omakorda põhjustab ärevust. See
    viimane on muidugi täiesti minu enda viga, ja ma katsun tõesti kõigest väest seda tobedat ebakindlust endast juurutada. Aga
    väga ootaksin Sinu nõuannet, kasvõi kommentaari vastusena.

  • Reply maria 4. märts 2016 at 16:27

    Motlesin, et lisan ka, kasvasin ka vaga tormilises elus,
    Tihti tundsin, et keegi mind ei armasta, iseennast ka ei
    osanud vaartustada ega armastada. Keegi kunagi
    minu eest ei seisnud, tundsin end nii vaartusena,
    motlesin tihti enesetapule. Kui sain 19 oli uks vaga
    raske oo, mitmed asjad kasvasid ulepea ja nii ma
    otsustasin votta mitu erinevat purki rohtusi, krabasin
    neid peotaite haaval sisse ja motlesin, et lahen
    magama, et kui unes ara suren, siis ei saa aru.
    Ime kombel arkasin ma kaks paeva hiljem samas
    voodis, oli alles ehmatus, olin nii segaduses. Esimene
    mote oli, et lahen koju, see oli ainus asi mida ma
    teadsin, malust oli palju kadund, pea oli segamini,
    tugev murgitus ja oksendasin mitu paeva, aga elasin.
    Ma ei tea mis mind elus hoidis, aga kellegi kaitsev kasi
    oli minu peal, iseseisvalt ostsin pileti ja soitsin koju,
    maletan seda paeva kui isa hoidis mind sules, nagu ma
    oleks pisike laps ja nuttis, ukski vanem ei peaks sellist
    valu tundma.
    Nuudseks on mul 3 maailma ilusamat tutart ja ma olen
    nii onnelik ja tanulik, et ma sain uue voimaluse.

  • Reply Terje 4. märts 2016 at 00:10

    Seda, et oled ilus inimene ja et postitus igas mottes
    mega, ma enam yle kordama ei hakka – eelpool on
    kõik juba öeldud :-) aga tahaksin sulle hoopis oelda
    pildi nr 2 kohta – ka väga kohn naisterahvas saavutab
    enam vahem sama tulemuse, kui rinnahoidja pigistab
    natuke (voldid 1 ja 2), seelikuvarvel niisamuti (volt 3),
    ja käsivars kovasti vastu keha suruda :-D :-D :-D
    ausalt, ongi kogu korgem matemaatika, kilod ei mängi
    rolli :-D

  • Reply Kristiina 4. märts 2016 at 00:10

    Suur kummardus Mariannile selle suurepärase
    kirjutise eest! Kas see, kui palju ja raskelt on vanemad
    oma lapsi kasvatanud ja inimese tänu oma elu
    lõpetamine ja tuleviku kustutamine – isekas on see.
    Tuleb püüelda ju parema homse nimel. Ka mina olen
    see, kes on kohekohe 25 saamas, elu alles ees, meest
    ei ole ja last ka mitte. Aga mul on ema,
    isa,vend,isapoolsed vanavanemad, mu sõbrannad ja
    sõbrad kelleta ma ei saakski hakkama. Olen tänulik
    igapisemagi asja eest,mis siin elus antud!

  • Reply väga väga naine 3. märts 2016 at 22:39

    Rentsi juurest tulin,
    Malluka blogi lugesin Enne üsna tihti, aga nüüd olen oma tegevusi kokku tõmmanud ja enam ei ole püsilugeja.
    Aga see on minu teema, üleni. Ja ma siis – kõnelen. OMA kogemusest.

    Enne ja pärast on minu puhul selgelt määratletud. Enne ja pärast seda, kui ma rongi alla läksin.
    Selle üle, et kuidas ma ikka elus olen ja mis kõik mind sinnani minna laskis jne, ei hakka siin arutlema. Aga see tunne, et minust
    ei jää maailma mingit auku, kõik taandub ära, oli mul küll. Teatud mõttes on sama tunne ja mõte mul ikka veel, ent see ei ole
    valus mõte. See on rõõmus mõte, “Maailm saab hakkama!”

    Nii, ja mõtted, mis mul nüüd, antidepressandid eelmise aasta aprilli lõpust peal, on selle kohta, kuidas mitte depressiooni
    kõikehävitavana kogeda.
    * Mitte midagi ei “tule”. Ei “pea”. Kui sind ajab tegevus nutma ja nii valus on, et ainult hambad ristis on võimalik ära kannatada,
    ei tasu seda lihtsalt teha. Ja mis siis, et, maeitea, paks või kole või isegi mustades riietes vahel: see. ei. ole. oluline! See, et sul on
    tore, on esmatähtis. Mis, kurat, siis, et 40 ülekilo, kui sulle maitseb see shokolaadistritsel, on šokolaadistritsel õige valik
    praegu. Maailm ei lähe hukka seepärast, et sul on hea, mitte halb, et sa rõõmustad on 40 ülekilo ja räpaste dresside sees ning ei
    võta alla, ei osta stiilseid asju, ei oma kallimat. Tegelikult on maailm isegi rõõmsam selle murdosa võrra, mis sinu elu seal sees
    on. Lase lõdvaks! Sul on täielik õigus rõõmustada ka kaks korda raskema ja neli korda vanemana, sa oled tähtis lihtsalt ühikuna
    maailmas, mitte kellegi õe, lapse, sõbra, töötaja vms-na
    * MUIDUGI otsi abi. Päriselt. Enesetapumõtted on väga tõsised asjad (ütlen mina, haa), depressioon on eluohtlik haigus, nii
    eluohtlik kui haigus PÄRISELT. Selleks arstid ongi, et haigusi ravida (ja õed, et patsient selle käigus ka end võimalikult hästi
    tunneks).
    * Õnn ja rõõm on ainult inimese enda sees, mitte mingid ühikud, mis tulevad, kui x, y ja z saavutatud on. Aga see ei tähenda, et
    PEAB rõõmus olema, nui neljaks, muidu oled kõlbmatu, et sedagi ei suuda. See, et depressioon on haigus, su rakud ei suuda
    positiivseid närviimpulsse tõlgendada, kehas võib endorfiine küll tekkida, aga rakud lihtsalt ei reageeri sellele, on nii raske aru
    saada. Nii kõrvaltvaatajale kui iseendale. Aga usu, see on HAIGUS.
    Kui see üle läheb, muutub nii palju sinu sees, et vbla suudad juba muuta ka välist. Aga esialgu – võta vabalt. Maailm ei lähe
    hukka, kui sa lõdvestud, teed, mis tahad, ei põe.

    • Reply Udupea 14. aprill 2016 at 20:08

      Ma armastan Sind selle kommentaari
      eest, VVN.

  • Reply Kivinõid 3. märts 2016 at 21:17

    Kusjuures mulle see teine pilt sinust
    meeldib, poleks neid “voldimägesid”
    seal selja peal üldse märganudki, kui
    sa ise poleks neid välja toonud,
    esimene reaktsioon oli hoopis, et
    ilusad lokid ja kena naeratus on. Mis
    jällegi tõestab seda, et me näeme
    ennast ise hoopis teistmoodi kui
    teised, seal kus sina võid näha
    kongus nina ja pekivolte näeb mõni
    mees kaunist omapärast nägu ja
    ilusaid kurve. Ilma naljata kohe,
    tihti on takistuseks enesekindluse
    puudumine, isegi kui sa endale ei
    meeldi, siis tuleb leppida endaga
    sellisena nagu oled ja proovida asju,
    mida saab muuta (nt kaal) enda jaoks
    meeldivamaks muuta. Ei tohi lasta
    ebakindluses enda iseloomi varjutada,
    kuna inimesega kes on endast väga
    halval arvamusel on vaimselt väga
    raske koos olla. Lisaks kui paljudele
    toredatele meestele, kes ei ole kõige
    suuremad ilueedid, oled ise võimaluse
    andnud? Tean paljusid, kes kurdavad,
    et mehi pole, aga kui täiesti
    normaalse väimusega tore mees üritab
    juttu teha, siis tõrjutakse eemale,
    kuna ei vasta välimuse
    ideaalstandarditele, meeste seas
    sellist valivust pole kohanud. Minu
    soovitus oleks võtta enale näiteks
    koer. Nii on sul keegi, kes sind
    alati ootab ja armastab, kuna teda
    peab jalutama, siis saad ka päevasele
    liikumisele lisa ning saad osaleda
    näiteks ühisjalutamistel, kus kohtad
    uusi toredaid inimesi, kellest mõnigi
    võib olla tulevane sõber. :) Muidugi
    see soovitus kehtib juhul kui koerad
    meeldivad ja on viitsimist tegeleda.

  • Reply Mariana Tugi 3. märts 2016 at 20:38

    Issand kui hea lugemine oli Malluka poolt,
    mitte keegi meist pole täiuslik.

  • Reply Anonüümne 3. märts 2016 at 18:12

    Mina olen ka päris tihti tundnud, et see elu on nii mõttetu, et parem olekski ilmselt, kui mind enam poleks. Ma olen 23, päris
    noor veel, eks.
    Mul on pikk suhe, mis kaks aastat kestnud, aga noh, kas seda saab üldse suhteks nimetadagi, kui kogu aeg on probleemid ja
    alatasa tülid. Unistan ka sellisest suhtest nagu on Sinul ja Kardol.
    Ma olen töötu, mul pole ka mingit erialast haridust. Keskhariduse sain kuidagi kätte, aga kellele see loeb. Tööd ei leia. Saadan
    päevast päeva cv’sid, aga isegi vestlusele ei kutsuta. Päris masendav on elada mingi väikse toiduraha eest, mille vanemad mulle
    välja käivad, sest olen nende laps. Endal ka ajab juba südame pahaks, et 23 aga ikka vanemate kulul.
    Ma ei pea ennast ka eriti ilusaks. Ei ütleks, et ma totaalne peletis oleks, aga ei midagi ilusat ka. Mulle tundub, et isegi meik ei tee
    mind ilusamaks. Või ma lihtsalt ei oska seda kasutada.
    Pole ma ka normaalkaalus, mõned ülekilod.
    Sõpru mul ka ei ole. On vaid tuttavad, keda vahel külla kutsuda, et nad saaksid siis minu juures alkoholi tarbida.
    See on tegelt suhteliselt masendav, aga siiski leian iga päev selle jõu, et elu edasi elada, mitte endale paela kaela panna,

  • Reply Gaidi Randmäe 3. märts 2016 at 16:50

    Tead mallukas..kõik mida sa kirjutasid kirja
    kirjutajale vastuseks on jummala õige jutt..täpselt
    nii ongi ?

  • Reply Lily 3. märts 2016 at 16:50

    See on tõeliselt ilus postitus.

  • Reply Eve 3. märts 2016 at 15:43

    Olen ise kord samamoodi mõelnud, et elul pole mõtet. Tundsin üksindust, sest ümberringi polnud enam vallalisi, kõik olid
    suhtes, abielus või isegi juba lastega. Painav üksindus oli väga suur. Ma olen alati oma välimust vihanud – ma ei räägi
    väikesest defektist, vaid oma ülekaalust, mida on rohkem kui paar kilo – pigem ikka mõnikümend kilo. Tundsin, et mind ei
    armastata, ei saagi keegi armastada, kuigi oli paar sõpra, oli vend, õde, vanemad. Olin tollal 24 aastane. Nüüd olen 27 (saan
    28) ja olen õnnelikus abielus, mul on head suhted oma venna, vanematega, mul on kuldaväärt sõbrad. Kuidas ma siia sain? 1.
    MINE OTSI ABI – sul armas kirja kirjutaja on tüüpilised depressiooni sümptomid – tunnista, et vajad abi oma mustade
    mõtetega võitlemiseks ja mine psühholoogi juurde. räägi neile ja nad aitavad sind ( ja see ei tähenda hunnikus ravimite
    sissevõtmist, vaid enese elu analüüsimist ja uute mõtteradade loomist); 2. Ära mõtle et sul peab olema miljon sõpra – otsi 1
    kõrvapaar kellele ausalt ära rääkida oma hirmud ja mured. Kellele rääkida, et oled üksi. Vanemad ja vennad/õed on toredad,
    aga tean omast käest, kuidas depressioon võib tekitada meeletuid vahemaid nii lähedaste suhete vahele. Kes teab – võib-olla
    polnud su lapsepõlv roosiline ning oled oma vennaga rohkem vaenlased kui sugulased – kui nii siis räägi sellest avameelselt,
    mis sind häirib ja asi võib laabuda. Mina oma vennaga (3 aastat vanem minust) nii just tegingi ja tuli välja et olime sama
    mätta otsas ainult seljaga teineteisele. tundsime samamoodi ning ei märganud, et teist vaevavad täpselt samad asjad. 3. Ära
    otsi armastust. Armastus tuleb ise, kui sa õpid iseennast armastama. Ma vihkasin oma välimust, hell…siiani vihkan ja siiani
    olen ülekaalus, kuid meis kõigis on vähemalt 1 asi, mis teeb meid eriliseks – minu puhul oli selleks oskus kirjutada.
    Keskendusin sellele – kirjutasin luuletusi, päevikuid ja palju valust nõertavaid lühijutte. Mõtle millelegi, mis sul enamvähem
    välja tuleb ja keskendu selle parandamisele – ajapikku saab sinust meister ja see tõstab enesehinnangut. Siis võta ette
    järgmine asi ja tee sama. Ja kui oled jõudnud sinnamaani, et igat keharakku endast ei vihka, siis armastus jõuab sinuni, nii
    nagu jõudis minuni. Minu mees oli keegi, kes oli alati olnud mu tutvusringkonnas, kuid oma pessimismis, ei märganud ma et
    tõukasin teda ise eemale.
    4. Pea päevikut – ei mitte tüüpilist, kuhu kirjutad kui pekkis kõik on su elus, vaid eesmärgiks võta kirjutada 5 asja IGA PÄEV
    mis täna hästi tegid. See on alguses kohutavalt raske, kuid ajapikku see muutub lihtsamaks – see süstib enesekindlust.
    5. Keskendu tunnile, mis käes. Kui mõtled kus sa 10 aasta pärast oled, ongi elu nii kohutavalt raske, sest keegi ei oska seda
    ette näha. Veel vähem sina, kui käesolev aeg on nii segadusseajav ja must. See oleks nagu vaataksid otse päikesesse pärast
    pikka aega pimeduses istumist. Valgus on liiga ere, et näha ning teeb haiget silmadele ning lõppeks ei näe sa enam enda
    ettegi. Vaikselt samm sammult keskendu tulevikule, nagu harjutaksid silmi valgusega pärast pikka pimeduse perioodi.
    Ja lõppeks kui nii teed on elu taas ilus, hoolimata igassugusest pasast, millest oled läbi tulnud. Ma ei räägi tõesti tühja siin –
    olen üle elanud vähi, insuldi ja oma parima sõbranna surma 4 aasta jooksul ja KÕIGEST on võimalik välja tulla. Ära ürita
    joosta maratoni( mees, lapsed, pere, armastus) kui sul on energiat vaid selleks, et püsti seista. Hinga. Taasta tasakaal ning
    astu vaikselt samm sammult ning enne kui arugi saad lendad oma tuleviku poole!

    • Reply Liisa 3. märts 2016 at 17:05

      Enam paremini ei saakski öelda!

    • Reply e.m. 3. märts 2016 at 21:28

      wow, mul käisid külmavärinad üle. Nii
      hea on lugeda, kui inimene on end
      leidnud ja suutnud oma elus tasakaalu
      leida.

  • Reply Greiss 3. märts 2016 at 15:41

    Siin on väga palju häid mõtteid juba jagatud ka aga.. Ma usun, et see üksiolemise aeg, kui on otsesed kohustused ainult iseenda
    ees, on kirja saatnud naisterahvale antud just selleks, et ta keskenduks iseendale, arendaks ennast igas mõttes ning õpiks
    ennast seeläbi väärtustama ja armastama. Siis on su parim sõber alati sinuga :) Üks asi, mis peaaegu alati õnnetuks teeb, on
    enda võrdlemine teistega. Seda teevad igasugused süsteemid meie ümber, nagu kool nt, niikuinii aga ise tuleks sellest
    teadlikult hoiduda. Pead aru saama, et Sina oled eriline ja teist sellist siin ilmas pole. Kui ma ise lõpetasin muretsemise selle
    pärast, kuidas meestele meeldida või kuidas nad mõtlevad jne, teate küll igast naiseajakirjade stuff.. ning keskendusin
    iseendale, eelkõige oma sisemusele, hakkasin saama tähelepanu sellistelt meestelt, kellest ei julenud varem unistadagi. Ausalt.
    Tuleb leida see, kuidas olla täiega Sina ise, igatpidi omas elemendis (ei loe, kui oled isegi tagasihoidlikumat tüüpi) ning mehed
    leiavad su ise. Tõestatud :) Elu on nii habras ja sellest lihtsalt ei tohi liiga kergekäeliselt loobuda. Sind ootab kindlasti palju
    ilusat ees! .. kui ainult annad talle võimaluse sinuni jõuda.

  • Reply Mia 3. märts 2016 at 15:24

    Väga ilus postitus, Mallukas! Tundub, et oskasid end ilusti tema olukorda panna ja leidsid üles palju positiivset.

    Ma arvan, et me kõik, kes ei ole varastes 20ndates või ka mitte 20ndate keskel enam ja ei ole veel leidnud inimest, kellega
    kodu mängida, tunneme end vahel nagu hunnik sitta. Ja siis tulevad meelde ka kõik enda negatiivsed ja mitte just täiuslikud
    küljed. Aga vähemalt suhetega tundub tõesti nii olevat, et need juhtuvad siis, kui parasjagu ise (meeleheitlikult) ei otsi, kuid
    jätad võimaluse siiski kellelegi enda südamesse pugeda. Olles just alustanud uut suhet, mis tuli nagu välk selgest taevast ja
    tundub nii-nii õige, olen ma järsku jälle seal “maailm on tore ning inimesed ilusad ja head” faasis. Seega vahel piisab ühest
    õigest otsusest, kellegi võimaluse andmisest, ainsast sõrmeviibutusest paremale või esimesest kohtingust, et suunurgad taas
    kõrvuni tõuseksid ja eneseusk taastuks. Seega, kallis õnnetu Malluka lugeja, ära anna alla! Juba homme võib olla see päev, mil
    sinu elu paremaks muutub.

  • Reply kelly 3. märts 2016 at 15:02

    Mina arvan, et antud kirja kirjutaja puhul tunneks ta
    samuti ka siis kui oleks olemas nii mees kui lapsed – sa
    ei saa ennast hasti tunda kui sa ise ennast ei hinda.
    See juures pole vahet kui palju inimesi on sul
    ümberringi ikkagi on üksindus. Ja vanemad
    armastavad oma lapsi alati mõni paremini mõni
    halvemini. Ma ei usu, et ükski vanem suudaks kunagi
    täielikult lapse surmast üle saada.
    Alguses tuleb hakata iseennast armastama ja siis
    tulevad inimesed kes sind armastavad.

  • Reply Eliise 3. märts 2016 at 14:56

    Minul tuli selline mõte, et
    kirjakirjutaja võiks kaaluda mõtet
    teha välismaal vabatahtlikku tööd,
    EVS (European Voluntary Service)
    programmiga. See on mõeldud kuni
    30-aastastele, tasutakse kõik kulud,
    lihtsalt otsi sobiv projekt ja põruta
    väljamaale. Avardab kõvasti
    silmaringi, muudab suhtlejamaks ja
    usun, et tuleb väga kasuks. :)

  • Reply Liisu 3. märts 2016 at 14:54

    Minu meelest ka tuleks olla õnnelik selle üle,
    mis sul olemas on. Mitte taga nutta midagi,
    mida sul pole! Mõtlesin kunagi samamoodi, et
    jään vist vanatüdrukuks, aga nüüdseks olen
    juba 4 aastat suhtes ja armsa 2-aastase poja
    ema.
    Kui sul on olemas katus pea kohal, soe söök
    laual, koht kus elada, siis on sul tegelikult ju
    kõik, mida eluks vaja.
    Kõik vanemad armastavad oma lapsi ja
    panevad tähele kui nad on kadunud.
    Ps! Ma ei meigi ennast ja sellepärast küll pole
    õeldud, et kole oleksin..
    Tuleb lihtsalt leida õiged inimesed, kes sind
    väärtustada oskavad!
    Elu on siiski ilus, kuigi vahel valus.

  • Reply ... 3. märts 2016 at 14:27

    D-vitamiini- ja rahapuuduses põhjamaalastena oleme vist kõik sarnase mustaaugu tralli läbi teinud. Long story short, ma
    soovitaks lühiajaliselt escapismi – sukeldu kas raamatuisse või kaota end virtuaalmängumaailma, otsi mingisugune tegevus,
    mis võib-olla pole praktiline, aga kus saad end lõdvaks lasta ja mõnusalt tunda. Olles madalaimas punktis on lihtsalt väga
    raske end kokkuvõtta ja minna neid lisakilosid hambad ristis kaotama, pigem luba endale korra tunda end lihtsalt hästi ja
    muretult. Kui oled end väga sügavale näiteks raamatusse puurinud, siis ei tule need argipäeva muremõtted enam nii
    tugevalt kallale purema ka ;) Aga eespool mainitud varjupaiga koerte jalutamised ja vennalastele armastuse jagamine on
    tegelikult veel paremad mõtted, sellised, konstruktiivsemad :)

  • Reply K 3. märts 2016 at 14:20

    Mul on sellest naisest pisut kahju. Just sellepärast, et ta ennast väärtustada ei oska. Tõsi, ainult halamisest ei aita ja selleks, et
    enda elukvaliteeti muuta tuleb ka ise vaeva näha : kilode kadumiseks tee trenni ja jälgi toitumist, stiil ei meeldi küsi
    asjatundjalt nõu, mine tee endale uus soeng jms. Ent selle meeste kohapealt võin öelda, et kui otsida ja loota siis teda ei tulegi.
    kõigepealt tuleks keskenduda iseendale ja küll siis ka kõik muu tuleb.
    Samuti tean ma ka, et paljud meist on oma meestelati nii kõrgele tõstnud, et ükski mees kes neist huvitub lihtsalt ei ulatugi
    sinna maaale. Ka kõige trullakam ja nö koledam neiu ja daam unistab Printsist valgel hobusel ja loodab, et armastus tuleb
    nende juurde nagu filmis. Kuigi kõrvalmajas elab võibolla ka just mitte nii huvitava välimuse ja vormis kehaga härra, kes
    annaks kõik, et sinuga kasvõi korra väljas käia ja sind tundma õppida. ( Ma ei väida sellega, et peaks astuma suhtesse
    inimesega, kes sulle üldse ei meeldi, ent omast kogemusest võin öelda, etkui inimese välimuse taha vaadata võib see sulle
    palju rohkem meeldida kui sa seda arvad )
    Ja sõprade leidmiseks astu kuhugi huviringi.. On ju palju täiskasvanutele mõeldud ringe ka kus enda vaba aega sisustada..
    kodus istudes ja ennast haletsedes ei saagi ühegi inimesega tutvuda :)

    Ja kindlasti tuleks oma muredega käia ka asjatundja juures, juba selleks, et enda eneseväärikust tõsta !

  • Reply Marika 3. märts 2016 at 14:19

    Väga hästi kirjutatud vastus! Loen ja mõtlen (ma pole suur lugeja tüüp) aga paljud ei oskagi väärtustada seda mis neil on, vaid
    otsivad vigu ja seda mis neil ei ole.. ükski naine ei tohiks enda kohta öelda kole või paks.. kui ei ole rahul, tuleks midagi ette
    võtta, vaadata ringi, otsida ideesid, et ennast natuke muuta. Kuigi tegelikult, on iga inimese jaoks kuisagil keegi olemas, kes
    võtab teda sellisena nagu ta on. Minul on olnud tohutult raske elu aga see kõik on mind teinud tugevamaks ja ma oskan tänu
    sellele hinnata seda, mis mul praegu on. Muresid ja raskeid aegu tuleks võtta kui väljakutseid, tahta ja suuta neid lahendada.
    Kui sul ei ole kedagi, kellele end tõestada siis tõesta iseendale, et sa suudad.
    Minul pole ka erilisi sõbrannasid, kuna olen ennast töö alla matnud, aga ma ei kurda, mul on selle eest töö ja enda sissetulek.
    Mulle meeldib minu vaikne ja tagasihoidlik elu. Elus peab tegema valikuid ja leidma kompromisse, kõike korraga ei saagi.
    Hinnata seda mis sul parasjagu on ning unistada sellest mis võiks veel olla, samal ajal pürgida unistuste poole. Sõpru ikka
    leitakse väljas käimisega või internetist..vb tuleks selleks midagi muuta. Näiteks hakkad trennis käima ja sealt leiaks kindlasti
    endale kellegi kellega oma kogemusi jagada või kellega koos trenni teha.. Kui ennast nii kriitiliselt vaadata, siis keegi teine ei
    vaata ka sind teisiti, tuleks olla enesekindlam ja näidata seda! :)

  • Reply Anette 3. märts 2016 at 14:16

    Mu kommentaar on küll natuke teemast välja,
    aga Mallukas, sa tõesti oled väga kaunis ja
    meil on ka matchivad kleidid!☺️

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 14:18

      Muuseas, ma ostsin selle ruudulise kleidi juba jupp aega tagasi, aga siiani oli see mulle väike. Praegu ka natsakene kisub, paar kilo veel ja hakkan iga päev kasvõi kandma, nii väga meeldib see kleit :D

      • Reply Elina 3. märts 2016 at 15:18

        Tõesti väga ilusad pildid, eriti lemmik on see ruudulise kleidiga tehtud!
        Kui saladus ei ole, sooviksin teada, kus kohast on see soetatud? :)

        • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 15:21

          See on New Yorkeri kraam :)

          • K. 3. märts 2016 at 17:21

            Mulle jällegi meeldib see teine pilt,
            sinine nii sobib sulle! Käed kyll paksud
            pole?

  • Reply lala 3. märts 2016 at 14:14

    Mina olen suhteliselt noor ja kui aus olla, siis kuigi “parem pool” on mul olemas,tundsin ma end mõned aastad tagasi täpselt
    samamoodi. Lisaks elasin veel pidevas kabuhirmus, et mees jätab mu maha ja olengi forever alone, sest ainus sõprusringkond
    on paar sõbrantsi kellega ma suurema osa ajast veidi netis suhtlen. Maitse, välimus ja jumal teab mis veel olid mulle
    vastumeelt. Pidevalt mõtlesin ja kohati ka kadetsesin, et miks mina pole niisugune või naasugune.. Aga kuhu selline mõtlemine
    viib? Mitte kuskile. Mingi hetk otsustasin, et kõik, sellisel enesehaletsusel on täiesti 0 põhjust. Kõik need mõtted tulid minu
    puhul sellest, et teistel oli üht, teist ja kolmandat ning no kuidas mina saaksin siis halvem olla? Mis minul viga on, et pole
    hiiglaslikku sõprusringkonda jne?
    Olen alati olnud inimene, kes hoiab pigem omaette ja tegelikult ei olnud mul selle tõttu halb või üksik olla. Mulle meeldib olla
    üksi ja omaette.. Aitas siin see, et ma õppisin end lihtsalt.. armastama (klišee missugune). Ma saan aru, et mul ei olegi midagi
    viga, see ongi täiesti OK kui ma selline olen, peaasi, et mina end oma nahas hästi tunneks ju?? Miks ma peaksin end halvasti
    tundma millegi tõttu, mis teistel on ja mida ma tegelikult ei tahagi?
    Läks nüüd natuke teemaväliseks, sest küllap tollel lugejal on probleem selles, et ta tahabki paljusid asju, aga seda arvasin ka
    mina. Mõtle läbi, mis põhjustel sa kõike tahad.. Ja kui põhjused ongi täiesti arusaadavad ja loogilised, siis hakka ennast
    armastama. Enne ei tule midagi muud. Sellise enesehaletsusega jõuad sa ühel hetkel lihtsalt mõne suvalise jorsi otsa kes tahab
    mõnusalt ära elada ja oled sina ikkagi õnnetu.
    Muideks, selle stiili puudumise kohta ma ütleks nii palju, et kui minul selline ennast häbenev ja haletsev periood oli, siis ma
    arvasin ka seda. Sest ma olin enda meelest paks ja kole ja nõme ja ükski asi ei saa ju ometi sellise kehanpeal hea ja stiilne välja
    näha???? Mis siis, et kapp on kauneid ja stiilseid riideid ja komplekte täis. Seni kuni ma arvasin, et ma igatepidi rõve olen, ei
    olnud sellest kasu. Nüüd kannan mõnuga igasugu erinevaid ägedaid riideid ja suht savi on kas teised seda ilusaks peavad minu
    seljas või ei, sest mina olen rahul.

  • Reply Mia 3. märts 2016 at 14:14

    Kirja kirjutajale ütleksin kohe, et KINDLASTI on inimesi, kes jääksid sind igatsema!! Mul ka kunagi keerlesid sarnased mõtted
    peas (kuigi ausalt öeldes, oleksin nagunii olnud liiga suur argpüks, et neid tegelikult ellu viia). Rohkem oligi selline
    enesehaletsus ja mõtted, et nojah, kes mind ikka siin nii väga taga nutma jääb, et sõbrad läheks oma eluga ju edasi ja töökoht
    leiaks uue töötaja ja kõigil oleks nagunii savi. Tundus samamoodi, et elu läheb minust lihtsalt mööda ja kõik teised ELAVAD
    ning neil on kari sõpru ja huvitavad tegemised jnejne. Aga tõde on see, et IGAT INIMEST JÄÄB KEEGI TAGA IGATSEMA! Ma
    arvan, et me alati ei taju kui kallid ja väärtuslikud me oleme oma lähedaste jaoks, eriti kui sellised sünged mõtted peas
    keerlevad.
    Mehe suhtes võin ka öelda, et olen 27 ja vallaline. Ei ole eluarmastust kohanud ja vahepeal on tunne, et vb ei kohtagi. Kunagi
    põdesin rohkem selle pärast, aga nüüd on tegelikult suva. Ma olen seda usku, et kui midagi on määratud juhtuma ja kui
    kellegagi on määratud mul kohtuda, siis küll ta juhtub. Samuti on mul heaks näiteks minu vanaema ja vanaisa, kes said
    tuttavaks alles 30selt ning armusid silmapilkselt, kolisid kokku elama ja abiellusid paari kuu jooksul ning veebruaris just
    tähistasid oma 54dat pulmaaastapäeva. Ning nende abielu on olnud väga õnnelik (ei ole mingi mugavusest kokku jäämine kuigi
    ammu lahku kasvanud vms) :) Ongi lihtsalt nii, et paljud leiavad armastuse noorelt, osad leiavad natuke hiljem, kuidas kellelgi
    juhtub.

  • Reply A 3. märts 2016 at 13:59

    Ma loodan,et see 27.aastane kirjutaja loeb sinu postitust ja siinolevaid kommentaare, sest tegelikult tahaksin ma öelda,et ta ei
    ole siin maailmas üksi. Ma saan kohe veerandsada, minu tööpagas pole suur ja hetkel pole mul üldse töökohta; läksin lahku
    just elukaaslasest, kellele pühendasin end jäägitult ja kellega lootsin luua ka peret; olen tagasi vanemate kodus ja kõik oma
    sõbrad ja sõbrannad kustutasin oma elust, kui tekkis mõned aastad tagasi suhe.
    Jah, ka mina olen üksinda ja pole sõpru, kellega tunneksin end vabalt ja keda saaks sõpradeks nimetada. Ma ei pea end ideaalse
    välimusega naiseks… ja üldse ühtselt mõistetavat ideaalset välimust pole olemas. Igal inimesel on oma maitse… sest kui see nii
    ei oleks, siis ilmselt oleksid kõik mehed kleebitud Megan Foxi külge… ja naised Orlando Bloomi külge.
    Vahest mulle meeldib olla üksinda ja omaette ning vaadata seasonite kaupa seebikaid…Ma tean, et ma saan hakkama ka
    murtud südame ja sõbrannadeta, sest vahest on vaja leida just iseend. Ja ma tean ka seda, et niikaua, kui ma iseendasse usun,
    siis peab ju ükshetk hakkama paremini minema. Ma ei mõtlegi visata lusikat nurka…Ma ei mõtlegi kurvastada asjade üle, mis ei
    ole lõplikud. Mul on kahju,et mu selle aasta algus on nii halvasti aland… aga ma olen kindel,et aasta lõpus ma isegi ei saa aru,
    miks ma üldse kurvastasin.
    Cheer up! :)

  • Reply Mammu 3. märts 2016 at 13:47

    Hea vastus!Minul isiklikult on 2 last,mees ja õed ja
    vennad.Ema suri kui olin 15 ja aastaid hiljem ka
    isa.Noorim õde sel ajal oli 5 aastane kõigest..puhas
    õnn neile kellel nad olemas on!Peab ise kõigega
    toime tulema.Koduks on üürikas ja ka ei nuta;)Asi
    on mõtlemises kinni!Natuke positiivsust ja
    eneseusku.Nb!Peeglist näen 72 kg pekist eite,kes
    arvab,et elul polegi väga viga;))

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:50

      Vot, positiivne mõtlemine on ju tegelikult ka kõige alus :)

  • Reply Aixu 3. märts 2016 at 13:46

    Appi sa oled nii ilus :) !

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:51

      No mis sa nüüd, aga aitäh loomulikult, ega seda vaid tore kuulda :D

  • Reply Ebapärlikarp 3. märts 2016 at 13:43

    Krt, ma kommenteerin praegu ilma sinu juttu, Mallu, lugemata, sest ma läksin juba poole peal närvi.

    Jumala eest naine (kirja kirjutaja) – võta midagi ette!
    Ülekilod – mine rabele need maha, söö vähem!
    Ei ole eriti ilus naine – krt väike meik ja õiged riided ja sätitud ja puhas olek – igast naisest saab NAISE teha.
    Pole maitset, et mingeid asju osta – sa ei peagi endale 35 asja korraga selga ostma. Pane üks kena kleit ja kingad/ saapad ja ongi
    olemas.
    Mis sul veel viga on? Meest ei ole? Nii palju on igasugu tutvumisportaale ja Tindereid. Okei, ma ei tea, kus sa elad, vb elad sa
    Vormsil, seal äkki tõesti pole väga võimalust… No otsi uus töö, koli mujale siis. kes su elu muudab, kui mitte sa ise?

    Selge on see, et kirja on kirjutanud inimene, kes on katki. katki ja kehva enesehinnanguga. kes ei väärtusta ennast. Kes sind
    üldse väärtustama peaks, kui sa ise end ei väärtusta? Ei lugenud ma siit küll suurt tragöödiat välja, nagu sul oleks kõik
    sugulased, pere ja sõbrad kõik laevahukus surma saanud vms. Suhteid tulekski ise luua elu jooksul. Ka sugulastega.

    100 toetavat kirja, et ninnu nännu haletseme sind koos ei aita sind edasi. Muuda oma elu. Hakka täna pihta!

    • Reply Katrin 3. märts 2016 at 13:46

      +1
      täpselt minu mõtted!

    • Reply Katrin 3. märts 2016 at 13:47

      täpselt minu esmane reaktsioon ja mõtted!

      • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:50

        Kui inimesel on depressioon, siis ei aita teda eriti see ka, et kurat, ise oled süüdi ja hakka nüüd kõikide nende asjadega kohe pihta. Ma soovitaks samm sammult proovida midagi uut, nõnda on lihtsam edasi minna :)

        • Reply Ebapärlikarp 3. märts 2016 at 14:02

          Depressioon? Kui inimesel in
          depressioon (tõesti depressioon,
          mitte väike mase), siis inimene
          läheb arstile. Juhul kui inimene
          tõesti plaanib endalt elu võtta, siis
          kindlasti tuleks psühhiaatri juurde
          minna. Mina ei tea, on tal tõesti
          depressioon või lihtsalt
          tähelepanuvajadus ja
          enesehaletsus.

          Mul on olnud depressioon, kui olin
          ca 21. Haletsemine ei aita.

          • Ebapärlikarp 3. märts 2016 at 14:04

            Ahjaa, kõikide asjadega ei pea
            kohe alustama. Nimekiri ole
            selleks, et silmad avataks –
            koik on enda kätes!

          • Eva 3. märts 2016 at 14:54

            Ebapärlikarp,kui sa ei tea,siis ära
            arva !lmselt sul endal pole olnud
            sügavat depressiooni,vaid väike
            mase.Ja kui oligi,tubli,et sellest
            lihtsalt üle said lihtsalt enda
            käsilevõtmisega.Iga inimene on erinev
            ja põeb erinevalt.Ei ole see nii
            lihtne ,et võtad kätte ja lähed
            arstile ,psühhiaatri juurde.Mina
            ravin ennast juba 2 aastat ja ütlen
            ausalt,kui mu kõrval poleks toetavat
            kaaslast ja perekonda,siis ilmselt
            poleks ka mind ning eales poleks ma
            ise endale abi otsinud.Milleks?Mis
            abi sa otsid,kui tunneli lõpus valgus
            sulle ei paista?

    • Reply Vaike 3. märts 2016 at 13:51

      Ilmselgelt sa ei tea, misasi on depressioon, http://peaasi.ee/depressioon/. Tegemist on haiguse mitte lihtsalt vingumise või
      masendusega ja sellises seisus inimesele turja karata on viimane asi, mida teha. Lihtne on öelda, et tee midagi, otsi abi; kui see nii
      oleks, siis meil vaevalt enesetapjaid leiduks.

      • Reply Vaike 3. märts 2016 at 13:52

        Mu vastus oli Ebapärlikarbile. :)

        • Reply Ebapärlikarp 3. märts 2016 at 14:06

          Vabandust, aga kas sa praegu 1 kirja põhjal panid inimesele dianoosi? Siis ei oleks psühhiaatreid/ psühholooga vajagi
          ju!

          • Ebapärlikarp 3. märts 2016 at 14:06

            Diagnoosi* psühholooge*

          • Vaike 3. märts 2016 at 15:22

            Ei pannud, ma ei ole selleks kompetentne ka mitme kirja puhul. :) Siiski olen ettevaatlik, kui keegi juba enesetappu
            mainib. Lihtne on hukka mõista, raske mõista.

    • Reply killu 3. märts 2016 at 14:11

      Jah see süüdistamine ja näpuga näitamine ei aita kedagi. Kui teise inimese kingades ei ole siis on jube ebaõiglane talle
      ettekirjutusi tegelt teha. Kuigi ma saan aru sellest frustratsioonist mis kirjutaja mõtteid lugedes võib tekkida, sest endale on
      see olukord nii tundmatu ja mõtled, et ise teeks nii ja naa. Aga tegelikult oleme me kõik nii erinevad, meie võimed on erinevad
      ning see kuidas me millelegi reageerime on erinev. Ma usun, et alati tuleb olla arusaav ja toetav sest sina pole käinud läbi seda
      teekonda, mida see teine inimene läbi on käinud. Meil kõigile on suuremaid ja pisemaid muresid, mis teiste meelest on
      naeruväärsed ja mille peale neil niiiiiii lihtsad lahendused on. Aga vaat meie jaoks see pole nii kerge. Kui sa näed kuskil inimest
      kes on õnnetu ja kes vajab abi siis aita ja ole toeks, mitte ära näita näpuga ja ütle et ise oled süüdi, selles ja tolles. Ta teab seda
      juba isegi ja ta peksab end vaimselt selle eest iga päev. See ei aita mitte kedagi. Inimesed vajavad kedagi kes neid ära kuulaks ja
      toetaks sellises olukorras. Ja ehk aitaks asju pisut teisiti näha kui nad neid oma enda mustas maailmas näevad, ilma
      hukkamõistuta ning tänitamata. Vähemalt see on see, mida mina usun.

    • Reply Seekh 3. märts 2016 at 15:19

      “Söö vähem” on üks kõige VALEM asi, mida võib inimesele soovitada !! Õudne, kuidas see mu silmi
      riivab alati, kui mingit sellist s#@&a loen! Soovita teisele pigem tervislikumalt toitumist, aga mitte
      ,issand jumal, VÄHEM SÖÖMIST! OMFG!

      • Reply Gaidi Randmäe 3. märts 2016 at 16:56

        100 prossa nõus sinuga ?

    • Reply I 4. märts 2016 at 21:56

      Kui rumala ja ignorantse inimese mulje sa selle kommentaari põhjal jätad. Kui inimene on 27 ja tal on enesetapu mõtted, siis
      ilmselt see pole mingisugune 21-aastase masekas vaid tõsine depressioon. Ja see on kohutav kohutav haigus. Sinu “ära haletse
      ennast ja söö vähem” siin kohal paraku ei aita mitte kedagi.

  • Reply Pille 3. märts 2016 at 13:43

    Muidugi kahju lugeda, et keegi nii õnnetult end tunneb, küll aga väga väga hea järg eilsele postitusele!

  • Reply janza 3. märts 2016 at 13:41

    Kirja autorile ütlen nii palju: Minu ema oli ka nö vanatüdruk kuni 36 eluaastani. Ei olnud tal ühtegi poiss-sõpra, meest – mitte
    kedagi. Mu ema ei olnud samuti see tüüpiline kaunitar. Mõned lisakilod siin ja seal, natuke konksus nina ning nagu ta praegu
    mulle räägib – tal oli väga koledad hambad.
    36 aastaselt kohtas ta mu isa, kellega nad siis pea 10 aastat ringi rändasid ja siis, olles 45 aastane, said nad MINU. Emme-issi on
    mul siiamaani koos ja ütleks, et mu ema on nagu hea vein, mis aastatega aina paremaks läheb. Mu ema on hetkel 69 ja
    ausaltöeldes olen ma praegu tema liivakellakujulise keha ja energilise elustiili peale lausa kade!
    Mida ma tahan sellega öelda, on see, et kui sa oled 27 ja üksik, lisakilodega jne, ei tähenda et su elu oleks läbi. Mine sa tea, kes
    sulle homme, ülehomme või järgmisel aastal toidupoes kogemata otsa jookseb ning sinusse kõrvuni ära armub :P
    Ja enesetapumõtetega olen ise ka võidelnud. Mul küll vanust vähem kui Sul aga ma olen juba päris mitme psühholoogi ja
    psühhiaatri juures käinud. Sellest eluperioodist on möödas pea 7 aastat ja praegu tagantjärele mõeldes, on suht naljakas
    mõelda et ma tahaksin pisiasjade pärast võtta endale miski nii väärtusliku kui ELU.
    Niiet pea püsti! Kõik inimesed on ilusad :) Peace!

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:53

      Issand kui tore kommentaar, ma usun, et see annab kirja autorile palju julgustust. Ja sinu vanematele ka pikka kooselu ja edu!

  • Reply Killu 3. märts 2016 at 13:41

    Mina olen alati mõelnud et kui ma peaks end sellises olukorras leidma, kus ma eni nii halvasti ja üksi tunnen, siis ma ikka vist
    elu ära ei lõpetaks. Olgu iseendale elada ei taha ja pole nagu millegi pärast elada ka… Aga ühe eluga saab niii plaju head teha
    ja enamasti inimesed ei tee seda sest neil on liiga palju tegemist oma elu eluamisega. Seega ma olen mõelnud et ma nö
    annetaks oma elu ära. Ma hüppaks peaees igasugusesse heategevusse kuhu vähegi saab, hakkaks koduta loomi aitama,
    töötaks mingis supiköögis või käiks noorte päevakodus ringe vmi läbi viima, liituksin selle vanem õde programmiga. Ma
    usun, et küll siis elu mõte ja elu tahe mulle kah tagasi tuleks. Kõik inimesed pole ühesugused, aga see olen mina ja seda
    mõtlen mina. Nähes et maailmas on nii palju halba ja et ma saan oma tegudaga nii paljusid kasvõi natukene aidata, nende
    elu paremaks teha… Annab elule mõtte küll. Ja annab mille eest tänulik olla.

    Lisaks mulle tundub et ainus reaalne asi, mille pärast kirjutaja selles suures mustas augus on, on see et ta pole lähisuhtes.
    Oleks lähisuhe, oleks kõik hoopis teisiti. Kole olemise pärast ei jää keegi kaaslaseta, meibi valik kehvem (aga kes see seda
    ilueedit meest ikka tahab kes ainult suurte rindade ja kena näolapiga endast kordades nooremaid naisi vahivad onju) aga
    üksi selle pärast ei jää. Kõigil meil vähem atraktiivseid sõpru õnnelkes suhetes. Pigem on asi selles et sa lihtsalt ei käi kuskil
    kus potensiaalsete partneritega kohtuda ja pole kellegagi käia ka.

    Ma saan aru, et see ei ole lihtne. Ausalt saan. Aga eneselt elu võtmine ka lihtne pole. Seega kallis kirja kirjutaja, võta end
    kokku, mine oma mugavustsoonist välja. Kutsu oma töökaaslased kúlla, suva et ei näe väga mõtet. Ütle endale why not selle
    asemel et koguaeg öelda aga mis mõttega? Saad end pärast hästi tunda et tegid midagi oma enda olukorra parandamiseks.
    Ja lapsesammudel. Liitu mõne huviringigs a la rahvatants vms või mine loomadevarjupaika koerga jalutama ja kassidele pai
    tegema. Loomad on jube hea teraapia. Ja mine nõustaja juurde. Mallukas läks kuigi aastaid võttis seda solvanguna kui keegi
    ütles, et praksid minema. Pole solvang, abi vajame me kõik, ka mina olen nõustaja juures käinud ning on abi. Ja ära oota
    ûleöö suuri muudatusi. Ma tõesti loodan et sa saad abi ja et sa leaid elus taas mõtte ja õnne.

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:54

      Mhm, super hea mõte – kui arvad, et oled nn väärtusetu, siis LOO endale väärtus ja tee ennast kasulikuks. Heategevust on alati tarvis teha, miks mitte siis kampa lüüa!

  • Reply Banaan 3. märts 2016 at 13:40

    Lisaksin veel seda, et kui kirja kirjutanud neiu pole endaga rahul, siis tuleb endaga tegeleda, paari
    ülekiloga tegeleda, sest ebakindlus enda suhtes paistab välja ja endaga tegelemine annab ka
    positiivset laengut vaimule. Samas suunaks mina sarnaselt Malluka nõuandele, oma lapsearmastuse
    vennalastesse, et nendega luua soe ja väärtuslik suhe, sest perekonnast olulisemat pole. Sul on juba
    rohkem, kui nii mõnelgi teisel, ja selle peale võiks kirjutada inimene Ida-Virumaal, et mida sa vingud,
    mind koondati just ja koretris lülitati kaaselanike võlgade tõttu küte välja, ja sinu suurim probleem
    seisneb selles, et sul pole meest. Minu poolt edu ja kes meist poleks mustas augus olnud, ka kuulsused,
    küll sellest välja tuled. Enesehaletsemine pole kuigi hea lahendus.

  • Reply kratt 3. märts 2016 at 13:37

    Kuule, kas su jalad on ikkagi selles
    isepäevitajast veidi triibulised? :)

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:39

      Ma tegin saatusliku vea ja mõtlesin, et ma enne pildistamist “kiirelt tõmban jalad üle” :D Ütleme nii, et ma oleks võinud seda natsa laiali ka hõõruda :D

      • Reply kratt 3. märts 2016 at 13:42

        Ma vaatasin jah, et üks kahest – kas
        oled vahetult enne pildistamist
        põlvili kukkunud või on sellest süüdi
        see päevitusmöks. :D Aga muidu
        ahhetamapanev foto, väga ilus!

        • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:47

          Mul muidu üks põlv sinine küll, aga see juba kaua niimoodi. Eriti haledalt kukkusin kaks kuud tagasi ja ikka potisinine :D

  • Reply Kerli 3. märts 2016 at 13:28

    Jaaa, ma olin veel üle eelmine suvi 59 kg, nüüd 71 kg :D Paras põrsas, aga kes selles süüdi on?- ikka mina ise.
    Mul ka veel lapsi ei ole(olen 26), elukaaslane küll on- aga nagu öeldakse sa ei tea kunagi kuna sellest võid ilma jääda.
    Ehk siis mu jutu point on see, et üleliigsetest kilodest saab lahti, silmad saad ripsmetušiga suuremaks, kui raha on piisavalt-
    saab ju alati kasvõi poes kelleltki hüva nõu küsida, et mis mulle sobiks jne- üldjuhul on teenindajad väga toredad ja aitavad :)
    Käin ka dressides, nagu maakas, aga mis siis mulle ju meeldib nii :D Ja no andke andeks, ma ka ei pane endast koledaid pilte
    üles kus lõualott on põlvini ja kõhuvolt üle püksiääre :D ikka valin need kus külg natuke ettekeeratud, hea pildistaja saab
    paljud pekid ja muud sellised asjad mis ei meeldi ära peita :)
    Point ongi selles, et tulebki hinnata seda mis olemas on- paljudel ei ole sedagi. Võtame näiteks lastekodu lapsed- pole
    vanemaid, sugulasi ega mitte kui kedagi- jah, nad on ju ainult lapsed, aga siiski ju inimesed ja mõelgem kui raske võib olla neil
    kui nad suureks kasvavad. Või näiteks inimesed kel pole üldse kodu ja söövad seda mida parajasti prügikastist leiavad- vaat see
    on julm. Või ka need juhtumid, kellel on ravimatu haigus- nt. vähk mis niidab paljusid. Oleme õnnelikud selle üle kui on soe
    kodu, hea tervis, töökoht. Ülejäänu tuleb siis kui selleks on õige aeg.

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:38

      Sul on igati õigus, väikse abiga saab igast “murest” üle. Ei pea kohe oma ninade ja silmadega opile minema, teinekord piisab tõesti väiksest meigikoolitusest. Aga see, et lastekodulapsed on AINULT lapsed, neil on ju kindlasti vaimselt veel raskem olla nn hüljatud ja vanemateta, ma ei taha mõeldagi mida nad tunnevad ja ausalt luban, et kunagi ühe lapse mina ka lapsendan!

      • Reply Kerli 3. märts 2016 at 13:44

        Mina olen ikka mõelnud, et kuna mul lapsi veel ei ole ja nt. tervislikel põhjustel neid ka ei tuleks- võtaks ma küll
        lastekodus ühe jumbu endale :D

        Just, alati pole vaja iluoppi- ehk väike jume näkku ja kui rahakott lubab nt. ripsmepikendused paar ilusamat hilpu kappi
        osta ja on abiks ikka :)
        Ja kusjuures mul ühel tuttaval on ka naljakas nina, pikk ja peenike, aga teate kuidas ta lahendas selle? Ühe väga vinge
        soengu ja juuksevärviga ja mis te arvate kas keegi enam vahtis seda nina? EI.
        Ainuke asi mis peab olema on natuke tahtejõudu ja soov, et endal oleks hea elada. Vot minupoolne soovitus tollele
        prouale ongi see- aja endast see MINA välja ja liiguta ennast- mine poodi, osta endale midagi, värvi juuksed jne. Usu mind
        sul kohe palju parem tunne ja käi väljas, alati ei pea ju suure kamraadiga minema- minegi üksi ja mängi salapärast prouat-
        usu mind asi edeneb nii :)

        • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:52

          See on sul hea idee – värvida juukseid. Ma olen täheldanud, et juuksurist tulles on enesehinnang alati laes!

          • Kerli 3. märts 2016 at 14:02

            Jaa, minu arust üks vinge soeng ja äge juuksevärv muudavad nii paljutki :)

            Ja kui raha selle kõige jaoks ei jagu, siis jätta kommid ja tort üks kuu ostama, küll siis jagub :D nii kilodele hea kui
            ka muule :D

            See jutt mu enda kilodele mis kuskilt lisandunud hoogsalt :D :D :D

  • Reply Ma 3. märts 2016 at 13:27

    Aplaus, musu! Aplaus!

  • Reply K 3. märts 2016 at 13:24

    Kui ma lugesin sinu eelmist postitust, siis tekkisid minus kahetised mõtted – ühelt poolt ma nõustusin sinu
    poolt tooduga, et hinnata tuleb seda, mis elus on ja pingutada paremusele ja olla õnnelik, kuid teiselt
    poolt lihtsalt elu kui selline hinge sees vaakumise mõttes ei pruugi alati olla nii tänuväärne, kui sul tõesti
    ei ole mitte midagit (näiteks kindlasti ükski lapsevanem ei rõkka rõõmust lakke et tore mul on terved
    lapsed, kuid mul ei ole neile mitte midagi pakkuda, kaasa arvatud õhtusöök lauale). Kui selles postituses
    toodu eest kiidan sind väga! See oli meeleltult ilus :)

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:29

      Jah, selles on sul õigus, kuid mida tunneks see sama lapsevanem, kellel pole midagi lastele pakkuda JA lapsed oleks näiteks haiged? Või ta ise oleks haige. Olukord muidugi tõesti ei oleks rõõmustav, kui sul pole lastele miskit anda ja pakkuda, aga no nii palju ma ikka usun Eesti riiki, et kui vanem pöörduks kuskile ja ütleks, et vot nii, mul ei ole lastele midagi süüa anda, siis midagi mõeldaks ikka välja. Nii lasteaedades kui koolides on võimalik taotleda tasuta toitu.

      Vaesuses elavaid peresid on kahjuks jube-jube palju ja enamik neist on sinna nõiaringi sündinud. Et siis kui sa oled vaesest perest, siis sa kas oled sellega juba leppinud ja ei ootagi elult rohkemat, või vastupidi, võtad seda kui eesmärki, millest välja rabeleda ja annad endast parima. Igal inimesel on võimalik areneda, uusi asju õppida ja oma elujärge parandada. Jah, suurt rolli mängib siin ka su tutvused, taust jne, aga TEGELIKULT suudab iga ema, kelle lastel kõht tühi, midagi välja mõelda, ma siiralt usun seda. Ja kui ise enam midagi välja mõelda ei suuda, tuleb paluda abi. Ega ennast sellises olukorras ära tappa poleks ju ka absoluutselt mingi lahendus.

      • Reply Kerli 3. märts 2016 at 13:32

        Vaat siin tekibki mul küsimus- paljud ei mõtle, tehakse lapsi suure hurraaga ja vahva ja puha kõike muud. Aga siin on üks
        suur AGA- mõelge ikka oma rahakotile ka natuke.

        • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:36

          No see on juba iseasi ja hoopis teine teema. Ma ei oska isegi seisukohta võtta tegelikult sellel teemal, sest ma tean päris mitut tuttavat, kes on kasvanud üsna vaeses peres, mis on jällegi väga kokkuhoidev ja armastav. Jah, mitte selles suhtes vaesed, et pole toitu lauale panna, aga selles suhtes,et pole valimatult kõike head-paremat lauale panna ja kindlasti ei saanud nende pere lapsed väljamaa ekskursioonidel käia. Samas, kas need ekskursioonid on kõige tähtsamad asjad siin elus? Minu meelest kui toit laual on ja riided seljas, siis on ju lastel kõik hästi. See on muidugi teine lugu, kui kohe midagi pole ja ära ei ela, siis muidugi ei tohiks ka lapsi niimoodi mõtlematult saada, et ehk kuidagi ikka hakkama saadakse.

        • Reply Vaike 3. märts 2016 at 13:39

          Inimene mõtleb, jumal juhib. Töökohakaotus, abikaasa surm jms asjad ei ole ette prognoositavad. Need on täiesti
          igapäevased asjad, millele lisanduvad veel suuremad kraahid, nagu majanduskriisid ning sõjad.

          • Kerli 3. märts 2016 at 13:45

            Jumal hoidku meid sõja eest! Õnneks on olemas ikka mingisugune riigiabi sellistel puhkudel!

          • Mallukas 3. märts 2016 at 13:52

            Uuh, ära räägi sõjast, seda ma kardan!

          • Kerli 3. märts 2016 at 14:06

            Ma kah :D Nägin üks öö unes, et ISIS-e mehed tulid :D :D :D Üks sõbranna mul ütles, et ah ta küll ei karda, teda
            ikka üles ei leita :D

  • Reply Kristi 3. märts 2016 at 13:24

    Aitähh, Mallu selle postituse eest!

  • Reply Lilli 3. märts 2016 at 13:24

    Super Mallukas! Tõeliselt ilusalt ja mõttega vastu
    kirjutatud.

  • Reply Mirja 3. märts 2016 at 13:18

    Kuldsed sõnad Mariann

  • Reply Mari 3. märts 2016 at 13:11

    Ilus oled ikka:)

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 13:17

      Aitäh, aga nagu öeldud, on seal mängus üsna kobe hunnik meiki ka, mitte vaid jumala poolt antud iluke :D