Oeh, peaks ka paar rida jätma. Mallukas, palun-palun tee postitus, kuidas leida enda ellu toredaid uusi sõpru. Mida aeg edasi,
seda enam tundub mulle, et aina ebardlikumaks ma sotsiaalsetes olukordades muutun. Lihtsalt mu kogemused “sõprussuhetega” on olnud niivõrd negatiivsed, ja ma olen pidevalt vastu näppe saanud, et ei oska ega julge enam
sõprussidemeid luua (kõlab väga ajuvabalt, I know). Jah, mul on tore mees, ja kõik on tip-top, aga see tunne närib mind
pidevalt. Olen 26-aastane naisterahvas ja pole isegi ÜHTE sõbrannat, kellega aega veeta või kellele oma muresid kurta.
Ma ei tea kas minu kahjuks räägib see, et mul on ülim resting bitch face ja naised arvavad, et ma olen räige mõrd, kuigi
tegelikkuses olen suure südamega kaisumõmm. ? Eks kindlasti lasub osa süüd ka minu enesekindlusel, aeg-ajalt tulevad
sellised hood (just uute inimestega suheldes), et mul pole vestlusesse midagi panustada, mis omakorda põhjustab ärevust. See
viimane on muidugi täiesti minu enda viga, ja ma katsun tõesti kõigest väest seda tobedat ebakindlust endast juurutada. Aga
väga ootaksin Sinu nõuannet, kasvõi kommentaari vastusena.
***
Küll see lapsepõlv on lihtne. “Naabri Mallel on sinuvanune lapselaps, mine mängi temaga,” võib sulle vanaema öelda ja lükata sind Malle korteriuksest sisse. Mis sul üle jääb, kui mängid selle naabritädi lapsega natukene poodi või peitust. Parimal juhul saate te tihti kokku, mängite kogu aeg ja teist saavad sõbrad, kes kunagi 20 aasta pärast naeravad: “Issand, me oleme nii vanad. Mõtle, me tutvusime juba kaks aastakümmet tagasi!”.
Halvimal juhul on naabri Malle lapselaps ilge tropp, kes oma asju jagada ei taha ja kutsub kõiki sinu mänge titekateks ning teist ei saa mitte kunagi sõpru. Kuid pole hullu, sest vanaemal on veel naabreid ja emal on ka sõbrannasid lastega ja lasteaias võivad käia päris toredad lapsed ja mingi hetk avastad sa, et isegi klassis on mõni lahe tüdruk, kellega sõbrannatada.
Aga kust saavad siis sõpru “suured inimesed”? Enam ju pole nii, et lähed tööle ja ülemus ütleb: “Oh, kuule! Kaie on ka sinuga ühe vanune! Mine räägi temaga juttu ja saage sõpradeks!”. Ei tuia me enam ka mööda mänguväljakuid, kus üks teisele ligi astub ja pakuks, et mängime koos. Lähim sarnane tegevus sellele on minu meelest see, kuidas kaks suitsetajat võivad ühe trepikoja ees koni kimudes juttu vestma jääda võivad. Eriti juhul, kui ühel on tuld ja teisel pole. Aga kuigi suitsetamine on üks paganama ühendav tegevus, ei tee siiski paljud (jumal tänatud) suitsu. Imelik on aga see, et kui kümneses võõraste inimeste seltskonnas on näiteks viis suitsetajat ja mitte suitsetajat, siis need, kes koos välja kimuma lähevad, tulevad üldiselt sisse tagasi juba omavahel juttu vesteldes ja kamraadid olles, siis sisse jäävad tavaliselt istuvad nii kaua vaikides, kui teised tagasi tulevad. Või olen lihtsalt ainult mina täheldanud seda, et suitsetajad on jutukamad kui mittesuitsetajad? Võite muidugi vastu vaielda.
Siiski pani ülalolev kommentaar mind mõtlema, kuidas mina siis endale sõpru ja tuttvaid leidnud olen? Ma ütlen siin nii sõpru kui tuttavaid, sest kommentaari autoril on probleem, et pole näiteks kedagi, kellega aega veeta, või oma muresid kurta. Mina olen selline inimene, et ma usaldan peaaegu kõiki inimesi siin ilmas. Seega võin oma muresid kurta nii sõbrale kui tuttavale, välja võin minna nii sõbra kui ka tuttavaga ja välja võin ka mõlemaga minna.
Mu sünnipäeval palusin ma enda külalistel ennast ovaali võtta (sest ringi jaoks on mu tuba liiga pikergune) ja rääkida, kuidas nad minuga tutvusid. Ma ei liialda, kui ütlen, et enam kui poolte meenutused lõppesid sõnadega: “Ja noh, siis me hakkasime jooma….”, või “Siis jõime me paar pudelit veini…”. Mis siis muud, kui järelikult ma tõesti olen üks suur veininina, kes vähegi endale meeldivate inimestega pudelikese lahti korkida tahab ja siis ülevoolavalt avameelseks muutub. Jah, minu puhul pole imestada, kui ma peale esimest veini võin rääkida oma sekselust, lapsepõlvemälestustest, vanematest, nutta oma vanaisale mõeldes, rääkida detailselt sünnitusest ja lisaks öelda midagi sellist nagu: “Katsu mu tisse, kas sinu meelest on parem tiss suurem kui vasak?”.
Häbi nagu peaks olema, aga ei tunne. See ma olen – kohati nii avameelne, nii jutukas, nii ülevoolav. Aga siin on konks. Kui me oleme veetnud koos ühe imelise õhtu, kus me oleme nutnud oma vanaisasid meenutades ja joonud ära kaks pudelit veini ja vahetanud vähemalt kolme piinliku seika, mis meil voodis juhtunud on ja jaganud tulevikuunistusi, siis tuleb meelde jätta, et ma ei ole kogu aeg selline. Teine pool minust on see Mallu, kes ei viitsi sulle FBis vastata, ei võta kõnesid vastu, ei tule iial selle peale, et sinuga uut kohtumist kokku leppida ja ei helista sulle mitte kunagi küsimusega, et mis sa teed. Noh, nagu need jubedad mehed, kes saavad “kätte mida tahavad” ja enam kunagi ei helista 😀 Selle vahega, et minu meelest võib uus tutvus jumala lahe olla, aga esiteks ei ole ma väga selline inimene, kes KOGU AEG oma sõpradega koos tahab olla (või viitsib) ja teiseks ei ole ma ise suurem asi orgunnija ja kokku leppija. Seega on tulevane sõprus nüüd teise käes – kui ta suudab mööda vaadata kõikidest mu ebasotsiaalsetest külgedest ja tahab veel minuga näiteks kahe nädala pärast kohtuda või külla tulla, peab ta seda mulle ütlema. Või näiteks kohale tulema. Mida pidevamalt seda teha, seda suuremad sõbrad meist saavad, sest mind meelitab majast välja ainult noaähvardustega.
Näiteks ma ei tea, kas ma olen teile rääkinud, kuidas ma tutvusin Triinuga? Ei? No umbes kaks aastat tagasi (umbes), mitte eelmine suvi, vaid siis üleelmine suvi, oli Pelgulinnas mingisugne Loomakaitse Seltsi Pop-Up poe avamine. Sinna tuli ka Mirjam (Miiu) oma sõbranna Triinuga. Tol korral käisime kolmekesti Kukekeses söömas, aga kuna Triinu oli just hakanud liini ajama Kristoga, siis oli tal tuline kiire “ühe kuuma tüübiga kokku saama minna” ja nõnda meie kohtumine põgusaks jäigi.
Aasta tagasi, novembris? kirjutas Triinu mulle FBi, et ta tahaks minuga koos ühte heategevusvärki teha ja küsis, kas ma viitsiks temaga kokku saada. Mida Triinu aga ei teanud, oli see, et ma olin parasjagu kesklinnas kellegagi veinitamas (Leenuga vist) ja ütlesin talle, et köhi mulle heaga oma aadress, ma toon veini ja tulen kohe. Vaene Triinu ei teadnud, millesse ta ennast mässib, kui ta mulle oma aadressi saatis.
Ja nii läks, nagu ma enne ütlesin. Kaks pudelit veini hiljem olime me rääkinud loomadest, suhetest, sõpradest, elust, vanaisadest, ilmast, linnaosadest, metsandusest, veinist ja muust säärasest. Kuna Triinule on öeldud, et tema maine käib tänu minuga sõbrustamisele alla, siis ma ei hakka isegi vihjama mitte, kas me tissikatsumist ka tegime, või arutlesime omakesti, et mis mõju on Piiblil tänapäeva noortele.
Nõnda said sõbraks ka meie mehed ja hakkasimegi kenasti koos käima, siiani käime. Seda peab tunnistama, et Triinu on minusugusele laisale sõbrale parim valik. Ta ei ole pahane, kui ma ta kõnedele nädal aega ei vasta, teisel nädalal saadab ta kasvõi smsi: “Kui sa vastu ei võta, siis parem oleks, et sa surnud oled, või ma löön su ise mättasse!”. Siis ma ohkan ja helistan Triinule, et ta mind mättasse ei lööks. Aga muidu saab koos igasugust pulli, kui ta suudab mind kuskile meelitada, või ilmub mulle lihtsalt terrassi ukse taha seisma.
Ma nüüd ise loen oma teksti ja tegin sellest kaks järeldust: ma olen jube sitt sõber ja uusi sõpru leiab juues, kuigi ma ei tahtnud kummagi selle punktini jõuda 😀 Aga oh well, ma ei hakka seda niigi pikka postitust pikemaks venitama ja kui teid huvitab, võin ma mõni teine kord veel mõne toreda tutvumisloo mõne sõbraga kirja panna.
Aga et vaene kommentaari autor päris vastuseta ei jääks, siis ehk teie oskate kommenteerida, et kus teie olete endale sõpru leidnud?
47 kommentaari
Tere! Facebookis on selline grupp olemas “Sõbrannade grupp”, kus saad leida omale uue sõbranna, trennikaaslase, peokaaslase jne.. 🙂
https://m.facebook.com/groups/1641639126151560?ref=bookmarks
Hea meelega tutvuks selle inimesega, kes kommentaari jättis.
Mulle võib ka kirjutada alati. Sest
sõpru pole kunagi liiga palju. Kuulan
igasuguse hala ära ja sarkastiline
huumor on mu lemmik.! 😛
Võib mulle e-mailile kirjutada:
else.luik@mail.ru.
😉
Tegin siis FB-sse grupi, kuhu saavad
liituda kõik, kes otsivad sõpra.
Tulge, liituge ja saame tuttavateks
ning ehk varsti oled juba ühe hea
sõbra võrra rikkam. 🙂
https://www.facebook.com/groups/1565825300395797/
Kas see grupp on veel alles?
Mul ei ava kui lingile klõpsan ja sooviks heameelega sõbrannasid leida 🙂
FB-sse peaks grupi tegema, vb hakkab sealt
miskit välja kooruma samade vaadetega
inimestele 🙂
Hea mõte! Anna teada, kui teed!
Anna teada jah 🙂
Minul on ka raskusi uute tuttavate/sõprade
leidmisel. Olen selline, et võõrastega kohe jutt
jooksma ei hakka ning eks see ebakindlus
mängi ka rolli. Olemasolevatega on nii, et 2
lapsepõlve sõbrannat. Üks helistab siis kui tal
vaja oma rasket elu kurta, aga vastu kurtmisest
pole juttugi. Teine ei võta vedu vahel üldse, et
teeks koos miskit.
Vahel olen ikka päris tüdinenud ja kurb, et
kutsu ja kutsu kuskile aga ei tulda. Käin ja
lobisen ja tahaks justkui kokku saada, aga teine
pool ei võta vedu. Sõprussuhe peaks justkui
kahepoolne olema.
Lisaks paljud endised töökaaslased kellega
väga hästi läbi saime ja justkui sõbrannadeks
pidasin ära kadunud. Oled inimestele olemas,
aga nad kaovad. Meele teeb nüridaks.
Polegi nagu sõbrannat kellega maha istuda ja
rääkida, kaugeks jäävad kõik. Ei tea mis mul
viga on, et sõbraks ei kõlba 🙂
Siis tüütangi meest. Jah ta on mu sõber ka ja
saan rääkida, aga mitte kõigest siiski ja see pole
ikka see. Vahel masendus tuleb tunnete
kogumisest ja plahvatan, siis ulun kodus et mul
polegi kedagi vaja, kuigi igatsen head sõpra 🙂
Ma olen ka selle koha pealt nagu Mallu, et ma ei taha
oma sõpradega koguaeg koos olla. Ma olen loomult
introvert ja vajan oma aega, et ajada omi asju ja olla
üksi ja oma akusid laadida. Need üksindusperioodid
(mida ma ise tahan) võivad kesta nädal-paar. Juhtub
ka seda, et ma ei viitsi ise vestlust kunagi alustada või
kellelegi külla minna. Pigem kutsun endale külla.
Sõbrad teavad seda õnneks. Ma olen oma parimad
sõbrannad leidnud tavaliselt koolist, sõbrad on leitud
mehega suhtesse astudes. Väga palju sõpru ma endale
ei tahagi, ma lihtsalt ei viitsiks koguaeg nendega kokku
saada või kuhugi minna. Ma pean oma parimaid
sõbrannasid ülimateks inimesteks, kui me saame
kokku, siis võime veinipudeli taga jahuda kõigest siis
ilmas ja kui nende elus juhtub midagi tõsist, olen
valmis kõik nurka viskama, et neile toeks olla. Paar
korda aastas võtan kätte ja lähen sõbrannaga reisile nt
ja neid sekeldusi oleme alati saanud meenutada
aastaid. Aga nädala sees, kui ma tööl käin, siis ma ei
suuda peale tööd muud teha, kui kuskil teleka ees
vedeleda või raamatut lugeda.
Hehe..
Rääkides sõprusest siis vahest leian neid inimestes kellest poleks iialgi seda uskunud.
Kunagi osutusid mu truudeks ja väga headeks sõbrannadeks pigem need neiud kellega seltskonnas esimest korda kohtudes
tunned rivaalitsemist ja veidi aukartust . EHk siis minu parimas sõbrantsid on üldiselt need kelle esmakohtumisel enda peas
bitchiks tembeldan 😀 Eks ma ise ole ilmselt samasugune nende jaoks ,nagu on ka välja tulnud seda hiljem .
Näiteks üks sõbrants ,kes on vist ausalt üks tähtsamaid . Temaga enne kui tutvusime jagasime kiindumust ühe ja sama
noormehe vastu . Mille pärast me ka teineteist ei kannatanud eriti ja emb kumb sõprusseltskonnast lahkus . 😀 Aastaid hiljem
kui see kutt osutus parajaks jobuks siis vist oli aeg meil maha istuda ja rääkida. Nii lihtne oligi istusime pubis vastamisi ja
ütlesime välja mis olime teineteisest arvanud . Ja pauhh sealt tuli ka kohene sõprus mõistmine ning ühised huvid . 😀 Ehk siis
tasub vaadata alati enda rivaale kui tegelikult potensiaalseid häid sõpru 🙂
Sellepärast ka vahest tuletan endalegi meelde ,et ALATI ei tasu eelarvamusega inimestesse suhtuda .
Ma olen suht selline elunautija preili ja kohtun ikka nii mõnigi nädalavahetud paljude uute nägudega ja pean elulisi ja ka
nalajutte maha aga tihti peale se selleks vaid jääbki .
Ma kuidagi olen mõtlenud ikka nii pidi ,et elu ise toob sinuni need õiged inimesed õigel ajal ja õiges kohas . Sest kui neid
tähtsaid sõpru on palju siis võibolla ei oska enam hinnata ,et kui tähtsad nad tegelikult on . Sellepärast ongi mõned inimesed
meie elus õppetunnid .
Aga ,et kuidas leida sõpru . Siis ma arvan ,et eelkõige tunne ära inimene kes pakub sulle huvi ja usu kui ka tema huvitub siis
sõpruse idu on mullas 😀 Ja tasub vahest mugavustsoonist välja astuda ja minna ligi ja öelda välja näiteks ” Sul on väga väga
armas naeratus” ja kui sealt ei teki sõprust ega ka tutvust oled sa kellegi päeva rikastanud nii või naa .
https://www.facebook.com/groups/1875079149590
99/?fref=ts mine ja liitu!
Tuttavaid on palju aga sellist kui sõpra ei ole olnud
juba aastaid..viimati oli kutseka ajal..vahel harva ikka
tunnen sellisest bestist puudust kellega rääkida ja
südant puistada aga noh mis teha..
Ma tunnen ennast ära nii Mallukale kirja saatjas kui ka Mallukas endas. Olen ka selline,kellele on kunagi sõbrannade poolt väga
palju nuga selga löödud piltlikult öeldes ja ma ei suuda enam väga usaldada.. üks sõbranna on,kellega koos rummikokse lahendan
või niisama jutustan aga ülejäänud on pereliikmed ainult.
Samas kui Mallukaga võrrelda,siis ma olen ka selline,kes telefonile väga vastata ei viitsi ja ise ei helista ammugi. Lihtsalt ei jaksa
istuda seal telefonitoru otsas, pigem Facebooki Chatis hea lobiseda.
Kirja autor, ma olen sama vana täpselt nagu sina.. huvi on,siis kirjuta Mallukale ja küsi mu e-mail või jäta siia enda oma( või siis FB
konto ) ja ma kirjutan ise .. kuigi ma ei ela Tallinnas aga mul poleks ka uute sõbrantside vastu midagi, kui vastastikune usaldus
tekib 🙂
Mina tahaks ka uusi tuttavaid, kellega vahel jutustada
või miskit koos süüa teha, jalutada, masinates.
Mees on hea sõber, aga pole ikka SEE.
Aasta ja 8 kuune laps on mul ka, selline peoinimene ei
ole 🙂
Mulle võite kirjutada küll, Nimeline@online.ee
?
Hea on sõpru leida näiteks koertekoolist või niisama koeraga metsas jalutades, kui juhtud teise koeraomanikuga kokku ja siis
koerad hullama hakkavad. Nii või naa hakkavad siis omanikud ka suhtlema ja ehk lepitakse järgmine kohtumine kokku, et koerad
mängida saaks. See muidugi eeldab koera olemasolu küll. 😀
Ma olen väga sotsiaalne, aga seda lives suheldes, siis teen nalja ja naeran niisama
lampi jne, aga vot helistada ma ei viitsi ja kõnedele samamoodi ei vasta. Osad
sõbrannad on sellega juba harjunud, aga on ka neid, kes pole sellele vastu pidanud
ja tundnud, et see on üksi pingutamine vms ja suhtlus jäänud katki. Ah, ma ei
tea…ma lihtsalt ei viitsi selle telefoni otsas rippuda, parem tulge kohale ja teeme
miskit ägedat.
Pff.. Hakkasin ka ona sôprustele môtlema.
Paar sôbrannat on, kooliajast aga tegelikult
tunnen meeletult puudust uutest tutvustest.
Olen elanud 6a välismaal ja selle aja jooksul
on paar tuttavat tekkinud lisaks. Ma olen
suhteliselt usaldav ja ka jutukas inimene, seda
vähemalt 3. Kohtumisel. Kahel esimesel ei
suuda ma kindlasti ise mingit vestlust alustada
ja no üritan, mis ma üritan aga vestluse
vastuses on alati maailmarekordiliselt
lühikesed. Täiesti vôimatu on minuga suhelda
?. Samas, ma arvan ise, et ôige inimesega
peaks ikkagi see klapp tekkima iseenesest ja ei
peaks piinlikult, nägu punane, mingit small
talki punnitama. Aga kuna ma neid olukordi
niiväga heidin, sis pigem hoidun.
Vihavaenlasest parimaks sõbrannaks!
Algas kui kolisin uute linna, uus töökoht ja mitte
ühtegi tuttavat. Kuna töö oli graafikutega ja
vahetustega siis esimest nädalat töötades said juba
enam vähem aru kes on ok ja kes mitte. Kraaklesime
teise vahetusega tihti.. Küll ei sobinud meie töö ja
nende töö.. Me ei sallind silmaotsaski üksteist,kunagi
ei ütlend üksteisele tere ega ka kui koos ühes
vahetuses olime, nähvamist oli palju… Siis aga läks
mingi 5kuud mööda ja olin juba oma paar siidrit ära
joonud,astusin töö juurde sissr ning ütlesin talle et
davai lähme jooma.. Tema puhul oli mõtlemist palju
aga ma teadsin kus ta elab ja kui vahetus lõppes
sõidsime mul tuttavatega tal maja ette ja ega ma talle
teist võimalust ei andnud kui et jah ta tuleb, nii me siis
läksime minu juurde ja jutt jooksis.. Nutsime, naersime
ja nüüd naerame ka selle üle veel et kuidas me ei
sallind üksteist silmaotsaski ja nüüd ei saa üksteiseta.
Tuttavate leidmisega mul probleeme pole kuna olen üsna avatud suhtleja. Probleem pigem selles, et need tuttavad ka
pikemaks ajaks sõbrannaks jääks.
Aja jooksul olen ikka päris palju lahedaid sõbrannasid leidnud kuid kahjuks mingi aeg ikka keegi kas kolib ära või tekivad muud
elumuutused(või üks halb näide, et laena raha ja sõbranna kaob… 😀 ) ja suhtlus hajub. Eks ma ise ka olen süüdi kuna pole
piisavalt palju kontakti hoidnud aga kahju lihtsalt…
Hetkel on üks kallis sõbranna, kellega sain tuttavaks lasteaias. Suhtlemine on selline katkendlik olenevalt mõlema elutempost
aga õnneks siiski aastas paar korda kirjutame pikemalt või üritame kokku saada ja kokkusaades poleks nagu vahepealset aega
olnud.
Teine hea sõbranna on töökaaslane, kellega tutvusin paar aastat tagasi kui ta meile tööle tuli. Ta on selline inimene kellele
võiksin murega ka öösel kell 4 helistada ja murele abi saada.
Suurest vihavaenlasest parimaks sõbrannaks vaid ühe
veini pudeli taga.
Tabav pealkiri minu ja mu parima sõbra tutvumiseks
Mina olen ka see üks kellel ei ole sõbrannat :/ Täpselt
sama seis nagu loo kirjutaja. Mees on praegu minu
ainus sõber aga see pole ikka see!
Vabatahtlikutöö!
Olen mitmes MTÜ-s kaasa löönud ja
absoluutselt igaühest olen saanud
sõbrad, kellega suhtleme juba 10, 4
ja 2 aastat tihedalt. Kuigi MTÜ-dest
ammu edasi liikunud, siis just sealt
olen leidnud täiskasvanuna sarnaste
väärtushinnangute ja maailmavaadetega
sõbrad, kellega nüüd ühiselt reisimas
käime ja õhtuti veini joome.
Sama räägivad ka teised tuttavad
teistest mtü-dest, käsitööklubidest
jne. Sarnane huvi – ja kindlasti
leidub keegi, kellega ka muu maailm
klapib!
Haha, mul täpselt sama teema, mis Mallukalgi.
Vedelen praegu diivanil ja joon pokaalikest
veintsikest ja mõtlen, kui kahju, et
sõbrantsidega kuskil ei istu hetkel, aga nagu
helistada ka ei viiitsi.. 😀
Õõhh, see täiskasvanuna sõbra (või pigem hea tuttava, sest ütleb väheste kohta “sõber” ) leidmine on ikka täielik peavalu. Varem
ma sellele ei mõelnud, aga oktoobris tulime mehega Hispaaniasse talvituma ja kõik sõbrad jäid loomulikult Eestisse. Vot siis
hakkasin küll mõtlema, et KUIDAS üldse täiskasvanud inimene endale sõpru “otsib”? Kui ma oleksin siin kohapeal tööd otsinud,
siis oleks ilmselgelt lihtsam olnud, aga kuna teen tööd interneti kaudu eesti veebipoega, siis selle järgi vajadust ei olnud. Alkoholi
ma ka väga ei armasta, nii et mööda pidusid ringi ei lase. Ja siis tekibki selline olukord, et kuidagi jube keeruline on kellegi uuega
tutvuda. Õnneks otsisime veebipoele itimeest ja siis saime ühe kohalikuga tuttavaks ja tema kaudu oleme juba päris mitmeid
tuttavaid saanud ja nende kaudu Hispaania raadioski Eestist rääkimas käinud 🙂 Kui aga meil itimeest poleks tarvis olnud, siis ma
ei tea… istuksime siiani kahekesi ilma ühegi uue tuttavata 😀
Mul pole kunagi olnud sellist sõpra keda
võin täielikult usaldada ja vb sellepärast
ma ei usaldagi päris kõiki 🙂
Paar sõpra on mul lapsepõlvest ja
muidugi ka mu noorem õde, kellega
saame hästi läbi.Enamus on ikka
töökaased kellega läbi käisin aga kuna
tulin mehe juurde Soome siis nüüd pole
mul enam kedagi 🙁
Eesti sõpradega olen ka täitsa võõraks
jääma hakanud ja nii ma kogun kõik
endasse, kui jälle üks kord plahvatan ?
Tglt ka..mul on raske endale sõpra või
jutukaaslast siin Soomes leida 🙁
Kas sa oled liitunud fbs mõne kohaliku eestlaste
grupiga? Kui ei siis soovitaksin, keegi kuskilt lähedalt
võib ju olla ja ehk leiate omavahel ühise jututeemagi 🙂
Õnneks on mul 3 Head sõpra..aga
needki juba kooli ajast. Samas saan ma
alati nendega rääkida ja olla selline
nõme mina nagu ma olen . Pea alati
teame, kuidas päevad möödusid või
kuidas tissidest piima purskab ..Oleme
olemas ka siis, kui nädalaid ei suhtle.
Aga vot uusi sõpru leida pole ma
suutnud. . Enda arust olen jube lahe
mutt , oskan orienteeruda erinevatel
teemadel, oskan kuulata ja vajadusel
lohutada. Alati aitan nii kuis
saan..sõpru see ligi pole meelitanud.
Ma olen häbelik, ise esimesena
rääkima ei lähe ja võõrad on üldse
õudsed..Kui aga keegi suhtlema tuleb,
olen alati valmis vastu rääkima ja ei
lükka kedagi ära…ah ma ei tea..Plaanin
ülikooli minna , äkki veab:)
trennist vms huvialavärgilt. või väikse seltskonna reisilt, mis sisaldab pikemat bussisõitu kui vupsti hotelli.
minu pärast ülikooli sõbraleiud: perekooli foorumist, saime kuuajase vahega lapsed, järgmisega sattusime sõbranna pulmast koos
tagasi sõitma, ülejärgmise (ja veel paar) leidsin trennist, mõned toredad inimesed, kellega suhelda olen leidnud ka reisidelt –
näiteks suusareisid on väga head. sõit lapimaale võtab juba omajagu aega ja veini, või siis slovakkiasse. austria jms lennureisidelt
ei ole oma inimest leidnud… ilmselt on seal liiga vähe aega koos suhtlemiseks.
no ja ühiste tuttavate kaudu mingitel üritustel leiab ka toredaid selle, sest kui mu sõber on juba lahe, siis tema sõbrad peaks ka
enam-vähem ok olema
Mina, ehk siis teema autor, elan Tallinnas. 🙂
Ei oma hetkel üliõpilase staatust. On küll plaan magistrisse minna, aga millal see juhtuda võiks, vot seda ei tea.
Nagu Ty mainis, siis minul on samuti selline nö mustem ja sarkastiline huumor (Black Books, jeejee), mis aegajalt kukub nii-ii-i
halvasti välja, võib-olla see ongi mu downfall. 😀 Ehk peaks veidi pidureid peale panema, aga ei näe mõtet sõprusel, kui ma ei
saa olla mina ise. Vahel kergelt awkward, vahel sarkastiline ja vahel ropp (töötan alal, kus on palju tegemist tehnikaga, seega
enamus kolleegidest on mehed = ehk siis vahel kannatan tourette sündroomi all:D).
Sportiklubis käin, aga minu jaoks on natuke veider ujuda higisena oma peedipunase näoga kellegi külje alla: “Hei, saame
sõpradeks?!” 😀
Kirjuta, saame tuttavaks ☺☺
Mul ka selline kahtlane huumorisoon. Vahel
üle võlli. Samasugune on mu mehel ka. Klapime
hästi:D
Aga pole ka mul sõbrannasi… enda süü, sest
kaks väikest last võtavad enamus mu aja.
Olen kohe varsti 29-aastane, aga tunnen end
paaaaalju nooremana. Õnneks pakutakse
mulle nooremat vanust ka teiste poolt:)
Ma kujutan ette, et sõbrannaga saab niisama
jutustada, ilma et tunneks survet jutustada…
Oeh, väga keeruline seletada:D
Täpselt sama lugu. Minu naljad tunduvad ka vahel õelad ja mu mees on mu parim “sõbranna”. 😀
Suured naistekarjad, kes pidevalt “woohoo” karjuksid mind ei huvitakski ent paar head sõbrannat kuluks küll ära.
Tundub, et me oleks perfect match 😀 Äkki Mallu sheeriks kontakti 🙂
Kui te veel otsite sõpru/tuttavaid võite mulle kirjutada Tiiulii@online.ee
Ma olen 27a ja mul on 3 sõbrannat. Kõige
pikemaaegsem on kooliaegne sõbranna, kel lihtsalt
polnud kuskil istuda ja istus mu kõrvale. Algul vaatasin
mina, et ah mis neetidega, augustatud piff..tema
vaatas, et normaalne kuivik..nii me parimateks saime.
Hiljem selgus, et me vanemad omavahel tuttavad jne.
Teine sõbranna tekkis, kui tööle läksin. Nii 9a
tagasi..istusin koosolekulaua taha ja vaatasin oma
vastas istuvat naist..mõtlesin ” gaaaz, ta pole just
kena”. Kohutavalt häbelik oli ka. Kuna ta oli suht
pilkealune oma häbelikkuse pärast, siis leidsin, et
keegi peab ju tema poolt ka olema. Ta on siiani mu
parim! Hiljem selgus, et meil mehed tuttavad ja nö
sarnane minevik. Kolmas sõbranna lihtsalt tuli..mu
eksmees kirus teda koguaeg..et oh kui nõme naine jne.
Tegemist siis mu eksmehe sõbranaisega. Kui see neiu
siis mu silma alla sattus, sain aru et täitsa minu piff.
Oleme aastaid hiljem ka väga tihti ninapidi
koos…rohkem ma ei vajagi, kuigi lahedatest inimestest
ära ei ütle.
Kindlasti pole ma seda tüüpi, kes suvalistega
seltskonnas sõbrannatama hakkab..kui midagi tarka
mul öelda pole, siis niisama iba ei aja..ala “mul mees nii
nõme ja no see Mallukas on lahe ää “. ????
See suitsetamise värk jah imelik.. Klubis ka nii,et
suitsuruumis tullakse rääkima ja sõbrustama 😀
Nojaa, mina olen saanud omale palju sõpru teiste
sõprade kaudu, see kõige lihtsam 😀
Kui nüüd aus olla siis ega ma
täiskasvanuna väga polegi
sõpru-tuttavaid leidnud, üldse
suhtlusringkond üsna väike. Peamiselt
suhtlengi igapäevaselt nii enda kui
elukaaslase pere ja sugulastega. Ühe
hea sõbrannaga tutvusin nii, et minu
elukaaslasel oli sõber, kellest sai
mulle hea sõber. Kui elukaaslasega
lahku läksime siis jäime kõige rohkem
suhtlema selle sõbra elukaaslasega.
Peale lapse saamist leidsin paar head
sõbrannat beebigrupist, beebikoolis
sai teiste emadega suheldud. Ehk siis
sõbrad tuttavad tekivad peamiselt
ühistelt üritustelt või ühiste
sõprade-tuttavate kaudu.
Mul on ka nii raske sõpru leida. Elan inglismaal juba 2 aastat ja pole ikka ühtegi sõbrannat leidnud, kuigi suurepärase noormehe
ma endale leidsin. Paar nädalat tagasi tuli meil teemaks see, et mul pole sõpru kellega väljas käia ja tema sõpradega ma ka ei
suhtle ( ma kardan, et mu inglise keel on nii sitt, et nad ei saa minust aru). Noormees ütles, et kui ma ei leia siin endale sõpru,
kellega välja minna ja veini juua, siis ta lihtsalt saadab mu tagasi eesti, kuna ta ei taha, et ma õnnetu oleks.
Tööl pole ka selliseid inimesi, kellega sõbrannatama hakata, enamus on seal mehed ja ühele neiule ma ei meeldi üldse.
Mulle tundub, et inimesed, kellel on väga palju sõpru, ka vahetavad töökohti umbes kord aastas 😀 Sealt nad tulevadki. Teine värk
on see, et peab hästi palju pidudel ja väljas käima. Ükskõik, kuhu kutsutakse, peab ütlema JAH. Isegi kui on mingi imelik koht või
üritus või nõme kutsuja. Tutvuda võib lõpuks ikka jumal teab kellega, äkki mingi toredaga:D Kolmas punkt on kool. Tuleb palju
koole vahetada või kui oled juba ülikooli läbi käinud, siis töö kõrvalt uuesti minna avatud ülikooli midagi õppima. 😀 Mina isiklikult
ei tea, kas ikka inimesed on väärt, et koguaeg ringi tõmmelda. Rahu ja vaikus ja omas kodus olemine maksab ka midagi! 😀
Ma tahaks ka teada 😀 olen kuulnud, et kunagi on päris paljud leidnud sõbrannasid Buduaari foorumis ühest teemast nimega
“Sõbrannad”, aga ise olen seal ainult mingite veidrike otsa sattunud (mitte, et ma ise poleks, aga..). Internetitutvused pole
vist ikka päris minu jaoks 😀 Ei meeste ega naiste suhtes
See vaene kommentaari autor kirjutab seda, mida
mina kogu aeg mõtlen. Nii täpselt kui täpselt.
Kus murekirja autor pärit on? Kui sul on sarkastiline ja torkav huumorimeel siis – let’s be friends!
Kusjuures jah – ka minul ei ole täisealisena häid sõpru juurde tekkinud. Perekooli foorumist sain 10 aasta eest ühe väga segase ja
väga ägeda sõbranna, kellega läheks iga kell luurele. Ülejäänud on kas lapsepõlvest, koolist või ülikoolist. Tuttavaid tekib ikka
ühistel üritustel, aga selliseid sõbrannasid, kellega tahaks kokku saada ja kohvitada nagu ei ole jah väga juurde tekkinud. Ma ei
taha ja ei oska ka väga uusi inimesi endale ligi lasta. Usaldus on tõesti asi, mida murda on lihtne ja taastada pea võimatu. Usalduse
peab ära teenima ja seda ka hoida oskama.
Normaalsed inimesed vist leiavad sõpru mingitest spordiklubidest ja hobidega seotud üritustelt. Mina nende hulka ei kuulu mingil
põhjusel…. ilmselt selline huumorimeel, mis esmapilgul ära peletab inimesed 😀
Oi, aitäh, et selle teemaks võtsid! 🙂
Liituda üliõpilaskorporatsiooniga- sõpruskond kogu eluks! 🙂 Saab nii Tallinnas kui Tartus
Selleks peab ju üliõpilane olema!
Kui oled kasvõi korra elus olnud immatrikuleeritud, siis saab liituda. Ei pea hetkeseisuga üliõpilane
olema