Käisime enne Malta trippi sõpradega söömas. Sõbranna pakkus, et lähme Linnuküla restorani, et talle tundub menüü huvitav. Ega mul midagi selle vastu ei olnud ja mehed tulid nagunii sinna, kuhu meie ütlesime, seega hakkasime aga astuma. Koht on ise kristiine kandis, mõnusas majakeses, väga hubane ja kuna me istusime terrassil, siis oli seal ka suur aed koos laste mängumajaga, kuigi meil lapsi kaasas polnud, siis jäi ikka silma.

Ühesõnaga, algus oli paljulubav. Seda hetkeni, kuni meie lauda saabus teenindaja. Meesterahvas, kellel oli kohe selline nägu peas, et viimane asi maailmas, mida ta teha tahab, on SEE töö. Ebalev, niheles, ei osanud eriti vastuseid anda. Saime ka teada, et ka Linnuküla resto on koht, kus tavalist kraanivett EI OLE, ainult pudelis. Selge, tellisin siis seda, aga siis selgus, et sedagi pole. Meesterahvas oli nii sabinas, aga samas unustas meie lauda pidevalt ära. Kohe jättis ebameeldiva mulje sisse.

Eelroana tellisin ma suitsukala salati ja see oli IMELINE. No kohe nii hea, et ma otsustasin restoranile kõik vead halastada ja sõin südamerahuga enda salatit. Suitsukala oli värske, avokaado imelises küpsusastmes, kergelt marineeritud sibulad ja röstitud paprika, no ideaalne kombo!

Isegi teenindaja tundus selle valguses juba kuidagi meeldivam ja mina hakkasin leebuma. Ehk olin ma tõesti liiga rutakalt kohta kritiseerima hakanud. Jeaaa, seda hetkeni kuni tuli pearoog, milleks mina võtsin sinimerekarbid. Kes pole enne söönud, siis ärge seal KINDLASTI proovige, sest te ei pane neid enam elusees suu sisse ja kes on enne söönud, ei maksa seda head mälestust väärt karbist rüvetada lasta. Safran tegi selle kogu kupatuse kibedaks, maitse oli ebameeldiv ja karbid üle küpsenud ja pooled neist ei olnud avanenud (ehk siis surnud ja neid ei tohiks süüa).

Lootsin, et magustoit päästab mu söömaaja, aga sidrunikreem oli väga ebameeldiv, kuigi välja nägi ta imeilus Minu jaoks talumatult hapu ja ma poleks sealt üle ühe ampsu võtnud ja tagasi saatnud, aga loomulikult hakkasid kõik mu lauast seda “proovima” ja kuna see eriti suur ei olnud, siis ma ei saanud pärast öelda ka, et kuigi pool on otsas, siis mulle ei maitsenud see ÜLDSE :D

Mitte, et me üldse midagi öelda saanud oleks, sest arvet tahtsime me küll küsida, aga kuna ühtegi teenindajat väga pikalt silma ei hakanud, siis istusime ja ootasime seal nagu kamp lolle. Ma isegi mõtlesin, et peaks sisse vaatama minema, et on ehk kõik koju läinud, aga lõpuks jooksis meie armas teenindaja mööda. Jõudsime arve paluda, ta noogutas ja… ei toonud seda 5-10-15 minutit. Reaalselt meil hakkas juba kiire lapsele järgi ja tellisime takso ära, sest me ei arvanud, et selline asi, nagu arve palumine, nii ebajõukohane on, aga näed, oli. Arvet me saada ei jõudnudki, pidime enne taksole jooksma. Jätsime sõpradele arve maksmise taaga :D (Maksime pärast ikka tagasi kah… või oota, ma loodan, et maksime. Öelge mulle, kui Kardo ei maksnud :D).

aint tänu sellele on meil tsekipilti kah, sest sõpsid edastasid selle hiljem meile. ütleme nii, et odav lõbu see just ei olnud.

Ma rõhutan, et ma saan rääkida ainult enda kogemusest, teised nii pettunud ei paistnud olevat, aga noh, minu blogi – minu pettumus. Halan, kui tahan.

Eile sattusin jälle Linnukülasse. Pidin seal pildistama, aga ma jõudsin varem kohale ja kuna kõht oli tühi, siis tahtsin seda imelist salatit süüa. Sedapuhku istusin ma sees, kassa ees, seega ei olnud mul vähemalt seda mure, et teenindaja kuskile kadunud oleks. Jälle oli mingi noormees, aga kuidagi niii ülevoolavalt viisakas, et mulle lausa tundus, nagu keegi oleks teda noaga ähvardanud :D Ehk mõnele meeldib, mulle sobib rohkem selline ladnam ja sõbramehelikum teenindus, aga noh see pole siin virisemiskoht. See saabus siis kui ma hakkasin endale saiatükikest murdma ja avastasin et saia ümber on mässunud pikk blond karv. Iga muu hetk oleks ma vast ennast süüdistanud ja selle maha noppinud, aga kuna mul blonde juukseid ei ole, siis palusin siiski uut leiba :D

Sõbranna ütles, et nagu tutikarv, aga noh, ma ei usu, et keegi mu saia kohal kükitas :D

Salat oli jälle hea, nagu eelmine kord, aga kuna kere oli hele, siis tahtsin magustoitu ja kohvi ka. Sidrunikreemi kindlasti mitte, aga eelmine kord maitsesin ampsukese Maarja kitsejuustu kreembrüleest, mis oli hea. Seega tellisin endale selle ja no ütleme nii, et sedapuhku see väga hea ei olnud. Kui seda liiga kaua küpsetada, siis läheb ta veits muredaks ja munaseks. Eelmine kord oli idekas – siidine ja maitsev. Sedapuhku ei olnud isegi koorik suhkrust “krõbe” vaid vettinud. Maitse oli ok, aga tekstuur oli täitsa vale ja nõnda enamus alles jäigi.

Ma olen siin enne ka rääkinud, et ma alati ütlen söögikohas, kui mulle midagi ei maitsenud, aga seekord ma just kirjutasin meili ja kui ta mu magustoidu ära korjas ja küsis, kuidas maitses, siis ma refleksist ütlesin: “hästi”. Alles siis kui ta ära kõndis, sain ma aru, et tegelikult see ei maitsenud ju hästi, aga no imelik tundus ka öelda, et kle ei, tule tagasi! See ei olnud hea! Seega ma lasin tal minna.

Restos leidsin kotist Kardo kaasa pakitud üllatussnäkid, et ma päeva jooksul nälga ei jääks. Nii armas eks! Ma siiski viisakusest sõin need pärast kodus ära – olid paremad kui resto magustoit :D

Karvase saia eest sain küll kohvi tasuta, aga kolmandat korda see restoran mind ei näe. Õpin parem kodus seda salatit tegema ja asi ants. Kas teil on mingit söögikohta, mis on suure pettumuse valmistanud? Siin on õige koht halada :D Ma sain ka südamelt ära.

Jaga: