kuidas ma linnu kiviga surnuks peksin

Munadepühade paiku olin ma juhtumisi Koduextras ja mingis hullushoos otsustasin ma sealt osta väikse rohelise linnu, mis kaunilt “tsiu-tsiuuu” siristas. Ma mõtlesin, et Marile see lind raudselt meeldiks ja nõnda ta mulle ostukorvi rändaski. Selle linnuga oli selline värk, et ta siristas mingi anduri peale. Müüja sõnul umbes nii, et kui kätte võtad, siis lauab, aga et kui riiuli peale paned, siis on ta vait. Alatu vale!

Kohemaid kui ma selle koju tõin, selgus see, et Maril on sellest pinisevast plastikjunnist jumala savi. Seega jäi ta kapi ääre peale vedelema ja TSIUU TSIUUUUUU’tas iga kord täiest kõrist, kui keegi mööda kõndis või kui keegi natukene kõvema sammuga ka kaugemal astus. Isegi siis, kui ma elutoas aevastasin, hakkas see värdjas köögis siutsuma.

Ühel hetkel käis see sirin mulle nii pinda, et ma ühel hetkel viskasin selle röökiva linnu terraassiuksest välja, ehk siis aeda lume sisse. Saabus õnnis vaikus.

Kaks päeva hiljem astusin ma välisuksest välja, kui ma kuulsin jälle tuttavat “TSIUUU TSIUUUUUUUU!” sirinat. Nii oligi, et see lind oli ühest aia otsast kuidagi meile ukse küljes olevale…. asjandusele pandud oli. Ma eeldasin, et ju siis ämm ta aia pealt leidis ja mõtles, et loomulikult on see kaunis mänguasi kogemata aeda sattunud. Kuna ma väga tihti maja ees ei passi, siis käis ta mulle seal palju vähem pinda, kui toas, seega lasin ma tal seal veel paar päeva vedeleda, aga ühel päeval kui ma ukse ees kohmitsesin, laulis see lind mulle nii intensiivselt kõrva, et ma võtsin kätte ja viskasin ta aia taha prügikasti, et temast lõplikult rahu saada.

Ja MIDA pidid mu silmad järgmine päev nägema?! See kuradi lind oli prügikastist välja nokitud ja aia vahele susatud. Laulis seal teine, nagu homset päeva ei oleks. Ainult jalad olid tal kuskile kadunud, aga muidu töötas nagu valatult. KES sellist halba mulle teha tahtis, seda ma ei tea. Ma muidugi eeldasin, et ju siis jälle ämm vaatas, et jumala hea lind prügikasti vistatud ja korjas selle sealt välja, aga ta ise eitas selle tegemist kategooriliselt. Igatahes oli see jalutu värdjas jälle mu aiaposti küljes laulmas. No mis siis muud, kui nokkisin ta sealt välja ja viskasin teist korda prügikasti.

Mingi nädal või kaks oli rahu ja vaikus maa peal, kui ma ühel hetkel hakkasin taarakotti terrassile tõstma ja kuulsin kuskilt summutatud “tsiuuu-tsiuuuu” häält. Ma juba päris ausalt arvasin, et ma olen hulluks läinud, sest kuidas kurat see jalutu ebard IKKA veel kuskil laulda saab, kui ma olen teda sada korda ära visanud?! KUIDAS?! Käisin ja kolistasin taarakotte, et aru saada, kust see sirin tuli, aga ainuke, mis ma kuulsin, oli vaikus. Ei mingit lindu.

Paningi siis sirina enda luulude arvele, kui nädal hiljem leidsin selle rohelise eluka terrassi kõrvalt maast. Sirises, raisk. TA OLI IKKA VEEL ELUS!

Mul ei jäänud enam midagi üle. Mu mõistus oli otsas. Ma pidin selle kuradi jalutu ebardi surnuks peksma!

Kontrollisin sada korda, et ega ta nüüd enam ei laula ja viskasin ta tükid kahte erinevasse kilekotti. Oiiiiii raisk, kui ma kuskilt veel kunagi seda tsiuuu tsiuuud kuulen. Siis ma kirjutan ennast esimese asjana paldiski maanteele sisse. (Keda see kohutavalt tüütu heli huvitab, siis ma tegin sellest rõvedast tsiuuust instasse video ka, vaadake sealt).