Kas keegi palun seletaks mulle, mis värk mul selle haledaks olemisega on. Ma olen alati harjunud olema selline… eeem… strong and independendent woman onju. Selline, kes saab ise kõige hakkama ja võtab kõike hästi ladnalt ja mängleva kergusega. Muidugi on mul ka mingisuguseid nõrkushetki, aga üldiselt kui mul need peale roninud on, siis istun ma kodus kookonis ja parimal juhul suudan blogisse oma mõtted kirja panna, sest kui imelik see ka ei oleks, siis siin paarikümnele tuhandele inimesele enda tunnetest rääkida on palju lihtsam, kui päriselt mingile teisele inimesele neist rääkida.
Tihtipeale aitab juba see välja kirjutamine, aga kui ei aita ja mõni sõber mult nende probleemide või tunnete kohta küsib, siis ma pigem pisendan olukorda või räägin kõigest sellises pool nalja võtmes. Sest ma ütlen ausalt, kui mul on valida, et kas ma päriselt, ausalt kellelegi oma nõrkust näitaksin, või peaksin ma paljakäsi kuskilt jõest 900 kilo forelli välja tõmbama, siis… kus pool see jõgi nüüd ongi?
Ja kui ma veel täiesti aus olen, siis mul on tunne, et mul pole mitte ainult teiste eest oma tunnete peitmisega probleem, ma teen seda enda eest ka. Ma kuhjan endale 63364 erinevat ülesannet, et lihtsalt mitte mõelda. Ainult tegutseda. Mõnikord täitsa töötab – ignoreerin ja surun alla nii kaua, kuni olukord ise laheneb või ununeb. Aga mõnikord, umbes nagu praegu, on nii, et ma olen kogu aeg seltskonnas, kogu aeg otsin nagu mingit võimalust, kuidas ma saaksin seda kõike, mis mu sees toimub, maha matta ja alla suruda, aga kohe, kui ma sekundiks selle unustan, siis on emotsioonid nagu, oh, naiss, ta korraks lasi ennast vabaks, seega tulgem, sõbrad pisarad, pressime ennast koheselt ta silmadest välja.
Mul on sellega enam kui raske leppida, sest mul on tunne, et kui ma ei ole see võimas naine, siis mis kurat ma üldse olen? Mingisugune hunnik õnnetust, kes ei suuda ennast kokku võtta ja lihtsalt enda ja teiste otsustega leppida. Ma olen täpselt selline inimene, kes ma olla ei taha. Nõrk ja… hale? Ja mulle ei meeldi see Mallu kohe mitte üks teps.
Eks ma tean ise ka, et kogu see olukord ja asi on veel nii värske ja ma ei saagi loota, et laupäeval kolin välja ja teisipäevaks olen juba omadega mäel, aga mul on tunne, et mu sees on lihtsalt nii palju emotsioone, mis kõiguvad kuskil viha ja abituse ja kurbuse vahel, et ma ei suuda neid lihtsalt enam taluda. Millal see ometi üle läheb?
Arvan, et kui homme lapsed nädala lõpuni siia tulevad, siis läheb paremaks. Sest kolme lapse keskel ei ole aega just istuda ja kassida, pean ennast nagunii kokku võtma ja saan jälle kenasti kõike enda sisse matta ja lastega tegeleda, neile kokata, nendega mängida ja neid kaisutada. Olin täna lausa nii tubli, et tellisin endale Prismast sööki ka. Kaua ma ikka nii elan, et mu külmiku on ainult Värskat, Red bulli ja üks purk marineeritud seeni.
Ma lihtsalt nii tahaks, et tekiks mingisugune päris elu tunne juba. Kus ma jälle saaks niimoodi naerda, et ma ei tunneks kogu aeg mingisugust klompi kurgus. On seda siis palju palutud või?
Tegelikult on ju nii palju asju hästi, ma peaksin rohkem nendele keskenduma. Aga nii raske on ennast sundida, kui kogu keha ütleb, et ah suva, vedele oma diivanil ja vahi lakke. Kuid ma proovin ikka. Toon homme Kardo juurest enda jooksutossud ka ära, kui ma enam kunagi ei blogi, siis ma ilmselt jooksin omadega Leetu välja.
Võeh. Kas te olete Grey Anatoomia seda osa näinud, kus Yang karjub, et somebody sedate me? Mul on konkreetselt kogu aeg selline tunne.
Et jah, sellised fiilingud siis siit poolt.
91 kommentaari
Mul oli ka pidev masendus ja rõhuv süütunne koguaeg peal kui lapse isaga lahku läksin.
Lahku minna oli minu otsus, aga siiski, üksi seal tühjas korteris olla oli alguses nii-nii raske ? eriti õhtul voodis teki all, kui oled koguaeg harjunud kellegi kaisus olema..
Ajapikku läks siiski paremaks. Aeg parandab haavad nagu öeldakse.
Oli öid kus ma mitu korda nutsin, kuid samas ma mõtlen et kui poleks olnud seda kõike, oleksin ma jäänud edasi suhtesse mis ei teinud mind õnnelikuks ning ei oleks kunagi jõudnud sinna kus ma olen praegu ?
Mariann, pole küll minu asi sekkuda! Aga sa natuke kiirustad! Nii palju kui olen sind jälginud ja kaasa elanud, on tundunud kõik “fain&fun” kõigijaoks!
Milline teraapia saab perekonna laijali lüüa? Võta asja rahulikult tehke paus, elage mõni aeg eraldi, kui tõesti hing ihkab, aga 3last vajavad nii lahedat ema nagu sina ja nii hoolivat toetavad isa kui Kardo +kindlat oma kodu! Tundub natuke emotsooni pealt tehtud otsus…kiusatuseks elis veel miskit proovida, aga siin maailmas pole normaalseid mehi ja muu kõik on sulle nagunii olnud alati avatud(see vaid minu arvamus)!
Mis üldse ajendiks oli, et abielu ja suhe lõpetada? Ja, et kummalgil pole soovi või tahet asju korda seada? Lihtsalt ärkasidki 1 hommik ülesse ja mõtlesid, et lahutaks ja kogu moos? 😀 Vastuseid sooviks, aga noh, pole väga meie, lugejate asi neid vastuseid saada ja täpsemaid asjaolusid teada, kuigi väga paljud seda tahaks, ma arvan. 😀
Oeh. Soovitan sul lihtsalt istuda kodus mitu päeva ja olla oma mõtetes. Jäta need veinitamised mõneks ajaks. Sulle meeldib kirjutada. Kirjuta paberile või arvutisse, et mis mõttes sul peas on? Mis tunded sind valdavad? Mida sa kardad? Mida sa tulevikult ootad. Ja tehelikult ma soovitaks sul peale seda, kui oled asjad kirjutanud, minna Kardo juurde ja rääkida rahus. Või siis kutsu Kardo enda korterisse. Hetkel tundub, et sa põgended ja sa ei tea, kuhu minna. On aeg maha istuda ja mõleda, mida elult ootad.
Üks küsis Kardo kohta. Kardo ei saagi sind ümber mõelda või midagi teha, kuna ta näeb, kui segaduses sa oled. Usun, et ka Kardo ootab, et sa saaksid ise aru, mis su peas toimub. Ta on sind toetanud nees 8 aastat ja tahab sind endiselt toetada.
Nüüd aga istu enda diivanile ja hakka kirjutama. Lülita end näiteks 24ks tunniks sotsiaalsest meediast välja. Sa vajad aega, et mõelda, mitte ringi tiirutada.
Minul olid samad tunded, kui me endise elukaaslasega otsustasime, et aitab küll teineteise närvide söömisest.
Ma olin samuti harjunud olema tugev ja iseseisev ja võtma kõike läbi huumori. Sellest on möödas üle 3-me aasta, kui me otsustasime lahku minna ja taas “normaalne” olemine võttis mul rohkem kui aasta, vaatamata sellele et lahkuminek oli meie ühine otsus.
Kuid nüüd peale seda kõike – ma olen tugevam, kui kunagi varem. Olen iseseisvam, pisut avatum, olen heas mõttes rohkem isekas. Ma olen peale seda kõike, tänaseks päevaks, iseenda kõvasti parem versioon.
Kas sul seda värki ei või olla, et tegelikult sa pole oma otsuses kindel, vaid ootad, et teine pool midagi ette võtaks, veel näitaks, et tegelikult TAHAB veel seda suhet? Seda teevad päris paljud alateadlikult, et käivad välja suhte lõpetamise ideed või lausa serveerivad seda kui ainuvõimalikku, samas tegelikult hoopis vastupidist tahtes.
No ma ei oska vastuseid enda alateadvuse kohta anda, aga ega ta midagi küll teinud või öelnud ei ole, et mind ümber veenda tõesti 😀
Sa vōtad endale üürikorteri. Miks peaks sind tahtma keegi enam ümber veenda? Ise tegid rutakakt selle otsuse, ehk sai ka Kardo aru, et tegelikult ōige otsus..
Aitäh sulle 🙂
Enda värskest kogemusest ütlen, et algsest paugust kolme nädalaga on võimalik end uuesti inimesena tunda, küll kergelt melanhoolsena. Aga see nõuab palju tööd iseendaga ja soovitan ka palju rääkida eksiga, kuigi see on nii valus. Olen seadnud eesmärgiks ise õnnelik olla ja rõõmustada, kui mu eks on õnnelik, meie puhul oli ka petmine mängus. Ma ei viitsiks teraapias halamas käia, aga kuulan nüüd podcasti Feminine Frequency, see on väga valgustav.
Mariann, rahune lihtsalt maha! Ei pea koguaeg nagu peata kana ringi tuiskama ja teistele midagi näitama. Proovi nüüd lõpuks oma ausat palet ka näidata ja tunnistada, et oled asja p..sse keeranud ja lihtsalt tahaks uut värki. Olgem ausad, te hakkasite oma abikassaga tittesid liiga vara tegema ka. Enne titetegu peaks ikka 100% kindel kaaslases olema, mitte et, mul on igav, teeks tite ja nii 3 korda järjest. Ürita nüüd ennast kuidagi teistmoodi maailmale avada. Alati ei ole vaja uut titte teha, kui ei oska muud ja oma abikaasaga peale hakata.
Kuidas saab sellist solki üldse kirjutada?
Esimene laps ja kolmas laps eostati rasestumisvastastest vahenditest hoolimata. Kujutad ette, et juhtub ka nii??
Ja ma aiman, et see tuleb sulle suure üllatusena, aga inimesed tüdinevad ka teineteisest ja see, mis tundus ülihea 5a tagasi või isegi 3a tagasi ei pruugi aja möödudes enam nii hea olla aja möödudes. Aeg läheb ja inimesed muutuvad. Kui sa aja jooksul ei muutu, siis tähendab sa ei arene.
Enne kui tuled sellist, ausalt öeldes suht rõvedat, kommentaari kirjutama mõtle veits oma sõnum läbi. Päris rumal tundud 🙂
See on kriis, suurte elumuutustega käib ikka kaasas, emotsioonid möllavad, füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Õnneks möödub, igal ühel omal ajal ja omat moodi. Kuidas ATH ravi edeneb ja kas sellel on mingeid kõrvaltoimeid? Kaks asja on samale ajale kokku langenud, kas nad ei või kuidagi kokku joosta ja olukorda mõjutada? See on väga huvitav.
Sa oled tugevam, kui sa arvad! Võtta vastu selline otsus , ei ole kerge. Paljud elavad aastaid sellise mõttega südames , mis ka kahjuks mõtteks jääb. 🙁 Kõigil meil on õigus tunda õnne ja olla armastatud ja tunda ka ise armastust ja rahulolu . Lapsed ja pereelu on olulised, aga elada ja ohverdad miski, mida sa kunagi tagasi ei saa…
Hoia pea püsti ! Küll päike jälle välja tuleb! 😀
Ühinen ühe eelkõnelejaga – ehk on võõrale parem oma muret kurta? Ei ole eelarvamusi milline sa olema peaks.
Olen suht samas paadis – kui ma ei naerata, siis küsitakse, mis juhtunud on. Nagu inimesel ei võiks olla tundeid rohkem kui üks…
Igatahes olen ka valmis tundmatu inimesena sind kuulama ja halaveini jooma 🙂
Oh jummel, on endalgi olnud selline olukord kus tõesti tahaks end kokku võtta, kuid teatud asjad suruvad maha motivatsiooni. Ehk liiga palju mõtlemist! ?
Ükski muutus ja olukord elus pole sama. Ükski hetk ja mõtted pole kunagi samad. Te olite Kardoga lihtsalt väga võimas kooslus ( te käisite kokku nagu vannituba ja vannitoa vaip). Seda enam on eraldi minnes ja uusi teid luua raskem. Tänapäeval on selle võtmeks rääkimine. Sul on võimalus, veel rääkida ja asja seedida. Veel enam Kardo ei ole ju kunagi lahku tahtnud minna ning mul oleks jumala suva teiste arvamusest. Öelge reklaami trikk ja thats it? Aga tugevat meelt ja külma närvi, ükskõik mida sa ka ei otsustaks või teeks. Kui kala lähed jõest paljaste kätega tõmbama siis saada siiapoole ka juba.
Hetkel tekib tõesti küsimus,et kas see lahutus oli ikka vajalik ? Milleks lõhkuda perekond kus kõik toimis(toimib) Mõistlik oleks olnud kaaluda perenõustamist vms.
Sest see ju lõhub ka laste hinge ..mis võib-olla avaldab mõju alles hiljem.
(Ära arva, et see ei mõjuta su lapsi vaimselt)
Kas see et elasite liiga harmoonilist ja rahuliku elu on tõesti selle põhjuseks..väga veider.
Kas sa oled minu suhtes, et sa tead, et see toimis?
Siin on päris paljud su suhtes olnud ja teavad, mis algusest peale valesti läks (loe: sina lollusest valesti tegid). Mul on muidugi hea meel inimeste üle, kes langetavad alati ja ainult õigeid otsuseid, ei tee haiget ei endale ega teistele, ei kahtle iial, ühesõnaga on idekad. Raske on neil vaid sellepärast, et peavad jagama maakera nendega, kes nii hästi ei oska. See võib päris nõme olla muidugi.
Vabandan juba ette, kui see kommentaar ei meeldi (ja on võib-olla kallutava sisuga), aga soovin oma vaatenurka jagada:
Maailmas on tõepoolest palju inimesi ja võib eeldada, et kui suhe pole päris see, mida tahaks, siis on üpris tõenäoline, et võib leida omale parema kaaslase.
Aga..
Igal inimesel on vead. Igal maailma inimesel. Ka sellel uuel, kes võib tulla. Ma kujutan ette, et paljudes suhetes on nii, et mõned kaaslase harjumused on häirivad. Nt see kui mees istub arvutis ja mängib väga tihti..iga jumala kord ma mõtlen, et ma saaks selle koristustöö X palju kiiremini valmis kui ta nüüd mulle appi tuleks. Ja teine mõte, mis mul peas jookseb, on see, et miks ta nt ennast ei hari selle mängimise asemel. See on väärtuslik aeg, mille ajal saaks nii palju kasulikumaid asju teha, mis viiks meid mõlemaid oma eesmärkidele ja unistustele lähemale. Aeg on väärtuslik! Seega mulle tundub, et on inimesetüüpe, kes küll omavad unistusi, aga nende täitmise nimel eriti midagi ei tee. Ja on ka neid, kes astuvad unistuste poole ühiselt, samas tempos. Ilmselgelt see teine variant on lihtsam mõlemale. Aga sellegipoolest, ma hindan neid positiivseid külgi oma kaaslase juures rohkem kui ta negatiivseid külgi. See, kuidas ta meie lastega tegeleb ja neid hoiab, kaalub kõik üle. Ja see, kuidas me mõistame, mida teine öelda tahab, ilma sõnagi ütlemata. Ja see mugav turvaline igapäev. See on miski, mida mina ei vahetaks mitte millegi vastu (kui just ei sunnita :D) ja nende väikeste vigadega ma lepin. (Võrdluseks vägivaldse taustaga lapsepõlvekodu ja kaks eelmist pekki läinud suhet, kus mind üle lasti).
Seega, kui siiski positiivsed küljed kaaluvad kaaslasel üle, siis mina tormaks suhet päästma kui veel võimalus on.
Hard is not the same thing as bad.
L, ma samastun suures osas su kommentaariga. Ka raske lapsepõlv (vanemad tülitsesid iga päev, mingit turvatunnet polnud). Kaks eelmist suhet olid kohutavad mitmes mõttes. Ma olin ise ka täiesti paigalseisus nendes olles, sest olin nii õnnetu. Nüüd väärtustan ja hindan praegust partnerit täielikult. Ta teeb mind nii õnnelikuks. Ja elu on ülesmäge hakanud minema sellest ajast saadik, kui ta mu ellu tuli. Hakkasin sporti tegema, läksin ülikooli, tööalaselt, emotsionaalselt läks paremini. Olin paremas paigas omadega, seega partner määrab nii palju. Kui ikka tugisüsteemi taga pole, siis on raske midagi üksi saavutada.
”Ja teine mõte, mis mul peas jookseb, on see, et miks ta nt ennast ei hari selle mängimise asemel. ” – selle osaga samastun, kuigi mees ikka harib end ja loeb raamatuid nagu minagi. Ja tööalaselt läheb tal ka hästi. Et see mängimine ongi tema jaoks nagu pinge maha laadimine (nii nagu osad vaatavad telekat).
Kindlasti tasub plussid ja miinused enda jaoks kõrvuti panna ja kui plussid on tugevamad või neid on rohkem, siis tasub suhte nimel tööd teha. Häid inimesi on vähe.
Tee endale päevakava ja tegevusplaan. Päevakava kasvõi nagu lasteaias on ? tegevuskava selleks, et eesmärgistada mingeid asju, kus, kellega, millal ja mida parandada tahaksid. Selle järgi siis juhinduda. Halaminutid/tunnid on ka tähtsad. See on ok, kui sa oled kirjutaja inimene – kasuta seda ressurssi ja kirjutagi iseenda jaoks, aga kindlal ajal. Nt kella 17-18ni ja muul ajal ei hala ( see tundub tobe, aga see töötab).
Ja kui sa oled selline, kes ei suuda näkku kurta, siis sa ei pea oraegu kriisi ajal endas seda arendama hakkama. Kasuta neod võtteid, mis on sinul loomupärane. Leida aega ka sõbradega kvaliteetajaks.. ma ei räägi sellest, et nüüd mitucnädalas tsüklis oled ja omadega aafrikasse jood ??? aga noh kord nädalas lihtsalt kokku saada ja seda positiivsust ammutada ( ma kade selle hotelliüllatuse pääle, tahaks ka ?).
Ja maiteagi… päev korraga. Kunagi tuleb ikka päike välja.
Selle protsessi pikkus oleneb inimesest ja sellest kui teadlik sa sellest oled. Mõnel kulub aastaid, mõni ei saagi üle ja mõnel mõned kuud. Aitab protsessi teadvustamine ja teadlik olemine oma tunnetest ja oskus oma emotsioonidega tööd teha. Me ei ole need emotsioonid ja tunded mis tulevad ja lähevad. Oskus ennast emotsioonidest eristada ja saada aru kuidas tegelikult on on õpitav ja teatud harjutustega on võimalik oma enesetunnet kohe parandada. Kui oleksid kuskil minu lähedal kutsuksin sind enda juurde ja jagaksin neid teadmisi, ma olen kehv kirjutaja. Üksi on kindlasti sellega raske toime tulla ja terapeute on ka väga erinevaid.
Oskamatus tunnetega hakkama saada on pärit lapsepõlvest. Käi pikka aega teraapias ja väljenda seal oma emotsioone.
Need kommenteerijad, kes muudkui depressiooni diagnoosivad, panevad minu hinnangul ikka väga puuse. Lein ja segadus pärast lahkuminekut on normaalne reaktsioon ja ei ole mingi depressioon.
Ja väita, et kahtlusi ei tohiks olla, kui enda otsus, ei tundu ka õige. Isegi kõige õigemate otsuste puhul võib tabada kahtlus, sest inimesed kipuvad üle mõtlema ja aju söödab ette erinevaid versioone.
Miks minu teist kommentaari ülesse ei lasknud? Polnud ses midagi halba ju öeldud. 🙂
Mallu, need tunded ei kao enne ära kui sa need läbi töötad. Ära peida, vaid võta endale omaette olemise aega, lase kõik kibe-mõru-kurb-valus välja ja anna endale natuke aega asjadele sügavamalt järgi mõelda. Las see jama tuleb kõihepealt välja, siis on pilt selgem. Kui lahendamata asjad peitu paned või alla surud, kogunevad nad ikkagi ja lihtsalt ühel hetkel kukub kõik sulle korraga selga. Ole kuitahes võimad naine, mitte keegi ei astu abielust, lahkuminekust ja täielikust elumuutusest niimoodi välja magu midagi poleks olnudki ja elu on tšill edasi.
Luba endal nutta ja halada, see ei ole nõrkus vaid eluterve reaktsioon, mis on vajalik, et tunded välja lasta, läbi töötada ja siis edasi minna.
Ma ei oska oma tunnetest rääkida ja nendega toime tulla. Osaliselt vist oma lapsepõlve tõttu. pidin olema ise tugev ja sisuliselt õe üles kasvatama, sest isa jõi tihti, ema oli pikad päevad tööl jne. Ma ei rääkinud isegi aastate pikkusest koolikiusamisest emale, sest ma sain sellega hakkama – reaalselt kaklesin kui vaja jne. Ja nüüd mul on tunne, et kui räägingi, siis tegelikult ei oska end nii väljendada nagu tegelikult tunnen ja kui räägin, siis kuidagi lõpeb asi nii, et saan süüdistusi, et ise rikun kõike ja ise olen meie probleemides süüdi ja tema käitumises jne. Ma kohati mõtlen, et mul võibolla oleks parem lahku minna. Samas mõtlen jälle nii, et tegelikult olegi suuresti süüdi, sest olen depressiivne ja kergesti ärrituv ja mul on päevi, kui mul on kõigest pohhui ja nii juba aastaid ja tegelikult on mul mees, kes ei joo, ei peta, tegeleb tohutult lastega ja on ikkagi ka paljudel rasketel hetkedel toeks olnud. Võibolla tema lihtsalt enam ei jõua mu pasaga tegeleda. Äkki mina kisun teda kuhugi oma mülkasse… Ma loen Su postitusi pärast seda uudist ja muudkui mõtlen ja mõtlen… Ma isegi ei tea, miks seda siia kirjutasin tegelikult… Lihtsalt tuli see kõik hetkel ja…
Ma pean ütlema, et su eelmine halamise postitus aitas täiega, sest ma ka halasin seal kommentaariumis et peale lapsi enam oma elu polegi. Võtsin siis kokku ja organiseerisin nii, et saan sõbrannadega välja minna. No täiega tore oli! Ei joonud ja enne südaööd olin kodus, aga no mega värske on olla ja täiega elurõõm on tagasi. Et tõesti enda mõtete kirja panek aitab. Aitäh ❤️
nii äge 🙂
? see oli ju sinu otsus! Mis veel Kardo hinges toimub, tema sai ju välguga pähe!
Aga küll kõik laabub, telli endale mõni uus pehme vaip. ? siis kui murepilv tulema hallab, silita seda
Ma ka ausaltöeldes ei saa aru selles mõttes, et Mallukas ise otsustas sellele suhtele lõpu teha. Kui nii halb on ilma Kardota olla, siis ehk oli vale ja kiirustades tehtud samm tõesti? Kuigi jah, ega meie, lugejad, ei näegi tegelikult selle suhte sisse, siis mulle sellegipoolest tundub uskumatu, et näiliselt nii idüllilist pereelu elav perekond võiks lambist lahku minna. Mõtlen ikka, et mingi turundustrikk (olen jah nõme, et nii mõtlen). Siin on kuidagi nii palju vasturääkivusi, kasvõi nt see, et Mallukas üürib 2-toalise korteri, kuhu video põhjal hinnates kolm last kuidagi ei mahu (pole sellist kohtagi tekitatud, et nad sinna mingil hetkel liituda võiksid). Emana ei ole lihtsalt siit jäänud muljet, et niisama lihtsalt oma pere juures minemakõndija tüüp võiks olla…
Kuule ma võin tont olla, aga kes teeks sellise turundustriki? Nagu.. me ei ela ameerikas ja ma pole mingi Paris Hilton vms. Ma olen 2 toalises, sest ma leidsin sobiva kolmetoalise, aga see vabaneb alles 2k pärast, seega on see ajutine koht, mida ma kõike ka rääkinud olen. Ma ei kõnni ju kuskile minema, me jagame lapsi 50/50
Eesti mõistes oled ikkagi tegija ning siinsele lugejaskonnale läheb see intriig peale, tahad seda uskuda või mitte. Ma tegelikult ei mõelnud oma kommentaariga midagi halba, aga mul on lihtsalt pikaaegse lugejana sellist asja raske uskuda, et niimodi käituda võid. Või oleks õigem öelda, et raske mõista?
Ei tahaks küll kanakarjaga kaasa kaagutada, aga selline avalik lahkuminek mõjub lastele tõepoolest hullemini, kui esmapilgul välja võib paista. Seda enam, et internetti jääb sellest kõigest jälg alatiseks. Praegu on nad jah väiksed, aga täsikasvanuelus hakkab väga palju mõjutusi andma neile just lapsepõlves kogetu. Olge ikka Kardoga inimesed ja mõelge natukene selles kõiges sees olles ka psühholoogilisele mõjule just laste vaatevinklist.
YOLO suhtumise rakendamine pole lahutamise/lahkuminekute juures ilmselt asjakohane või kui seda soovite teha, siis proovige vähemalt käituda nii, et kõige haavatamad osapooled (lapsed) sellest välja jääksid. Või siis mõtle niipidi, et kui paljud täiskasvanud täna oma vanematega seotud draamasid sooviksid selliselt avaliku kella küljes rippuvana näha? Vaevalt, et kätemeri selle küsimuse peale kerkiks 🙂
ja mis draamat sa täpsemalt näed?
Siin väikses konnatiigis on juba see piisav draama, et “pool Eestit” asja lahkab. Muidugi ise oled selle võimaluse tekitanud rahvale, aga tagajärgi ei kanna ainult üks osapool.
Lahkuminek on ju ikkagi elumuutus ja mõnes mõttes lein. Ega sellepärast et üks see nn mahajätja on, ei tähenda et tal pole õigust nüüd kurb olla..
Nutmine, end tunnete näitamine ja nendest rääkimine ei ole nõrkuseks. Sest tegelikult vaid tugevad inimesrd suudavad seda teha.
Mul endal on ka häbi müne filmi aeg nurma hakata. Lihtsalt häbi on.
Elu aeg on korrutatud, ära nuta või ära nuta kallike. Ja selles see probleem ongi, miks meie generatsioon ei julge nutta.
Sp õpetan enda lastele “nuta, nuta kallike, hakkab parem”.
Sul on mingit hobi / trenni vaja hetkel, kus teised inimesed ka on, mitte hobi üksi kodus, proovi erinevaid asju. Mis sind päriselt huvitab. Ma läksin Disaini kursusele ? kui mul selline madalseis oli. Ja see millegi põneva loomine aitas täiega.
Tere!
Mina soovitan Sul võtta ühendust tervisekeskusega. Palu neil teha veretest, et kontrollida hormoone. Ka sünnitusjärgne depressioon pole ju välistatud. Igatahes hea, et oma mure endale teadvustada ja terapeudiga suhtled. Kuid vahel on vaja ka meditsiinilist abi.
Heade soovidega,
Lugeja
Kusjuures see tunne ongi selline ebareaalne ja valus . Ma läksin eelmisest elukaaslasest lahku täitsa vabatahtlikult, sest sain aru see suhe ei vii meid kuskile . Kuna temas oli selline kontrollija tüüp peidus, ta võis olla üli hoolitsev ja armastav ja kõik miljon asja, aga siin samas kontrollis igat liikust, kellega kuskil käisin, mida seljas kandsin jne, jne. Ja vabatahtlikult otsustasin selle suhte lõpetda , kui ma ei eksi siis mul oli vähemalt 6 kuud selline periood, kus ma nutsin end lihtsalt magama, aga samas teistele näitas seda enda tugevamat külge kus kõik tundus väga hästi olema. Seega anna endale aega, kõik läheb veel paremuse poole. Lihtsalt hetkel ongi raske selle kõigega leppida .
Nii kurb on seda lugeda.
Enda seisukohast oskan öelda, et kui mind esimene abikaasa.maha jättis, tundsin end nagu Sina, sest mina ei valinud seda teed ja tundsin, et mida kuradit.ma oma eluga teen. Jäin üksikemaks ja äkki tuli minna tòòle ja kõigega üksi hakkama saada. Mees läks välismaale.
Kui ise suhte lõpetasin, siis sel korral tundsin kergendust, kui otsus juba langetatud sai, sest teadsin, et see on õige.
Seega mul on Sinu suhtes kartus, et vb see polnudki veel päris see õige otsus… kui Sa hingerahu leidnud ei ole.. Samas veel, et kui see oli Sinu otsus, siis kujuta ette, kuidas end veel Kardo tunda võib. Mina tean, sest palusin oma abikaasat ka mitte kohe lahutama tormama, aga kahjuks kurtidele kõrvadele. Hiljem on ta tunnistanud, et see oli viga, aga mis teha, mul oli selleks ajaks uus kaaslane peale 5a ootamist ja lootmist, et ta aru pähe võtab.
…
Pea vastu ja hoian pöialt, et Sul varsti enesetunne paremaks läheks!
Parem hakkab… Umbes kahe nädala pärast. Sinnani maadled saja erineva emotsiooniga ja püüad kuidagi hakkama saada. Pea veel vastu, varsti korjad oma kromosoomid kokku ja hakkad jälle naeratama! 🙂
Aga miks mitte istuda diivanil ja lakke vahtida? Ja pisaraid valada ka ju täitsa Ok. See ei tee sind veel nõrgaks ja saamatuks naiseks. Pigem näitab seda, et kõigil on vahel halb tunne ja sa oled ju ikkagi inimene ?
Sul on praegu suured muutused elus. Ma ei kujutaks ettegi, et kõike seda alla suruda tahaksin. Ole hetkes ja tunne kurbust ja kõike muud, mis sellega kaasneb. See võtab aega, et end paremini tundma hakkad. Aga ma luban, kõik läheb paremaks ajapikku ?
loe oma raamat läbi, äkki aitab 😀
Omast kogemusest võin öelda, et aasta päris kindlasti on raske… Ma olin suhtes ka täielik Pähkel! Lahku kolides võiski umbes aasta olla, kui ennast magama nutsin. Ma isegi ei teadnud, et nutta oskan.
Lahku minek oli minu soov, kuid päriselt lahku kolides niitis mind siiski LEIN.
Sain aru, miks nii paljud naised ei lahutagi – kuigi on rahulolematud, miks nii paljud suhtesse tagasi jooksevad – vana head suppi limpsima. Sest see oli nii oma ja tuttav, ja turvaline…
Selliseid hetki oli oli nii palju, kus mõtlesin, et saadan sõnumi ja palun vabandust… mitte milleski süüdi olles, meeletust igatsusest.
2. Ma ei teadnud enam, kes ma olen. Olles nii palju aastaid ennast kellegi abikaasana defineerinud.
3. Pool tutvusringkonnast kadus. Osa perekonnast. Hukkamõist ja etteheited.
Aga kui Sul on enda jaoks selged need põhjused, ja tead, et mõned asjad ei sobi Sulle ka aastate pärast (liigne armukadedus, omanditunne, kontroll vmt. Minu näitel), siis pole mõistlik partneri tunnetega mängida ja nõrkusehetkedel teda “lollitada”.
AGA, ma soovitaksin siiski võtta see lahusolemise aeg sellise mõttega, et võibolla õnnestub veel suhet päästa. See on palju raskem, aga sedavõrd hinnalisem.
Võibolla hakkad mõnda asja rohkem hindama, kui oled eemal.
Lastele on parim, kui vanemad on koos, või siis lahus olles lugupidavad ja sõbralikud on. Aga oma valusa jälje jätab see neile kindlasti…
Ps. Võid kirjutada, kui tahad halada, ilmselt mõistan
❤️
Minul on sarnane natuur ja “häire” ehk siis tunnete eest põgenemine. Mul on selleks põgenemiseks trenn, liikumine, pidev rattas olek. Täpselt nii ongi, et kes mattub töösse, kes vahib seriaale, pidevalt sahmib või midaiganes teeb, et ei peaks enda mõtetega üksi olema. Minu terapeut nimetab seda “ärevusega toimetuleku mehhanismiks”, lihtsalt need mehhanismid võivad ka vahel enesehävituslikuks muutuda (ületreening, ülesöömine… kellel mis),aga muidugi ei pruugi. Kuidagi tuleb oma mõtetega teha tööd ja ärevus kontrolli all hoida, Ma ikka veel otsin seda kuldset keskteed…
Palun armas lase endale Access Barsi teha, Sa ei kahetse ??
Ma olen seda nimetust varem ka kuulnud, aga ei tea, mis see on. Kas keegi oskaks selgitada, kes seda “teha on lasknud”?
Kui selle lahkukolimisega ainult pisarad kaasnevad, pole see vast liiga õige otsus.
Never make permanent decisions on temporary feelings.
Never reply when you`re angry, Never make a promise when you are happy. Never make a decision when you`re sad.
Aga edu oma tunnetega toime tulemises ja ära unusta, et sinu lähedastel on samuti tunded ja neil on vast sama raske, kui sinul. Jõudu!
Kerge on öelda, et tunnetest tuleb rääkida ja ma usun sellesse isegi, aga ma lihtsalt ei suuuuuuuda! Jah, ma võin neist rääkida oma parimale sõbrale, kellega tunnen end nii turvaliselt, et ma tean, et ma võin tunda nii nagu tunnen, ma ei saa selle eest hinnanguid, vaid ainult tuge. Ma loodan, et ma jõuan selleni ka oma mehega, aga praegu me seal ei ole. Mitte tema pärats. Või noh, ma ei tea, kuidas ta reageeriks, kui ma talle midagi räägiks, sest ma ei ole osanud seda teha. Varasemad vähesed kogemused on aga päädinud sellega, et ma mõtlen elu eest, kuidas esitada enda tundeid nii, et need oleksid esitatud just minu tunnetena, mitte süüdistusena teise suunas, ja iga kord olen saanud lihtsalt litaka, mis on vaid mu kapseldumist soosinud. Kirjutamine on minu jaoks paremini töötanud, aga ma ei saada neid kirju ära. 🙂
Ma teen täpselt samamoodi! Kirjutan aga ei saada kunagi ära. Kergem hakkab, aga kauaks?
Mallu sulle palju jõudu ja armastust enda vastu. Normaalse elu tunne tuleb ükskord tagasi, tean omast käest. Ja las lähebki aega, ükskord naeratad südamest jälle!
Tean, et mega random, aga võin sinuga alati veinitama ja jutustama tulla kui vaja. Vahel on kordades lihtsam kellelegi võõrale oma emotsioonid välja valada, sest eelarvamusteta inimene on hoopis teine kui oma tuttav kellel on Sinu suhtest ja elust mingisugune nägemus kujunenud 🙂 Ole tugev, varsti hakkab kergem
“Elu on keeruline…”
“Keeruliseks ära Sina ise oma elu ela.” ( Siin me oleme, 1978)
Vaevalt et see nüüd kuskilt otsast lohutab, aga tagantjärgi vaadates on see ikka üks paganama kümnesse ütlemine küll.
Oli seda jama nüüd siis vaja. Vähemalt mina mõtlen alati nii.
Kallis Mallu varsti saab kõik korda ja algab uus normaalsus millega harjud. Tugevus on see kui julged nõrkust välja näidata.
Alkohol ka kindlasti panustab veidi nendesse emotsioonidesse ja võimendab seda. Jooxutossud on hea mõte ja ka see et lastega kassimiseks pole aega. Kuulasin hiljuti üht venemaa staar psyhholoogi(A.Karpatov). Ning ta rääkis pikalt blogijatest ja mis sellega kaasneb. Igatahes see on tõusev trend. Tema sõnade järgi blogist elatuvad inimesed jõuavad lõpuks tupikusse kus kõik on olemas ja kõik on hästi aga pole kuskile edasi liikuda. Tekib selline seisak, mis ei liigu kuskile. Jäädki kinni kuskile. Igatahes soovin sulle leida mingi uus suund mille poole pyrgida, pystitada eesmärke ning rabeleda rabast välja. Kindlasti leiksid endale huvitavaid väljakutseid millel on ka edasiviiv jõud. Edu ja ole tugev
Alkoholi osas – ma tahtsin ka sama öelda, et alkohol teeb sinu olukorda hetkel kindlasti hullemaks. Alkohol on depressant ja kui veiniklaasi taga tundubki, et korraks on ehk kergem olla ja mured lahtuvad, siis järgmistel päevadel tabab sind veel hullem kurvameelsus ja ärevus. Rääkimata sellest, et alkohol ja ATH ravimid kindlasti kokku ei käi ? seega tee endale teene ja loobu vähemalt mõneks ajaks ?
Lahkuminekud ongi rasked, olgu need ükskõik, kui hästi ette teada või mitte.
Ma läksin oma laste isast lahku peale seitset aastat kooselu.
Teadsime ka juba ammu, et see samm tuleb, aga üksijäädes, omaette elama kolides, tahes tahtmata tulid igasugused muremõtted pähe.
Uue olukorraga harjumine võtab aega. Aga ajapikku harjud ja läheb paremaks.
Elu loksub taas tasapisi paika ja usu, lastel on selles, et end taas normaalsena tundma hakkad, väga suur osa 🙂
Kui tunned, et emotsioonid löövad pea peale kokku, siis tulebki rääkida.
Üksi kannatades ei hakka kergem.
Pea vastu!
mina olen ka ennast terve elu hardcoremutiks pidanud ja mis mõttes ma näitan välja, et ma nutan või mis mõttes ma olen nõrk. see ei käi minuga kokku. kõik teen ära, mis vaja ja rohkem ka veel. kuni ma jõudsin eelmisel aastal selleni, et ma põlesin läbi- töö, pere, muud jutud. eelmisel suvel, kui puhkasin siis siis puhaksin nii, et ma ei öelnud lähedastele, et puhkus on, ma ei teinud plaane, kõik pidi jooksvalt toimuma, sest ma tahtsin endale selle aja võtta. OMA aja. käisin siis pereasrtil – sain diagnoosi deprekas + ärevus. kirjutati ka rohud välja, kusjuures imestasin seda, et kui kergelt need rohud välja kirjutati :/ aga võtsin vist neid vaid ühe nö perioodi, et vist sellest kõige mustemast august välja saada. lõpuks otsustasin, et ma ei saa vaid rohtude abil terveks ja otsisin, et kelle juurde saaks rääkima minna, kes oleks 100% erapooletu. õnneks leidsin sellise inimese ja olen õnnelik, et ma ta leidsin. kahjuks täiesti pead selgeks ja hinge tühjaks ei ole saanud aga see on kindlasti 100% tõsi, et ei tohi enda sees hoida neid asju. lase välja – nuta, karju ja kasvõi jooksegi Leetu välja, kui sa praegu tunned, et see aitaks, midagigi selgemaks saada. ja see on ka selles suhtes õige, et sa võtadki omale neid kohustusi, käimisi otsid seltskonda, et mitte tegeleda sellega, sest see on hirmutav, teadmatus ja sa ei tea mis ees ootab … mina olen paranemise teel ja soovin sulle ka seda, et tee kõik sammud, et saaksid ka seesmiselt terveks 🙂
Sa oled See võimas naine!
Kindlasti ära hoia emotsioone enda sees kinni. Nuta täpselt nii kaua kuni tunned, et nüüd on sul hetkekski kergem. Ja nii iga kord kui tunned, et sees hakkab jälle ahistama. Mine metsa või siis mere äärde või kuhu iganes, kohta kus saad olla täiesti üksi ja siis karju kogu hingest kõik enda seest välja. Ühesõnaga raputa ennast täiesti tühjaks. Nii päästad selle negatiivse tunde enda seest paremini välja.
Kui sa suudaks nii pikast suhtest silmagi pilgutamata välja tulla, eriti kui mees täitsa normaalne oli, mitte vägivaldne manipulaator, siis see olekski imelik. Täitsa loomulik, et teeb veidi härdaks, kui oled 8 aastat oma elu kellegagi jaganud ja nüüd järsku üksi vaja edasi minna. See ei ole üldse imelik, see on lihtsalt INIMLIK! võta rahulikult, ära piitsuta ja sunni ennast, isegi mitte ‘õnnelik pohuist’ olema. Lase lihtsalt ajul ja südamel rahulikult kohaneda. Ei ole olemas valesid tundeid.
Kui oled suhtes vägivaldse manipulaatoriga, siis esiteks sealt suhtest on väga raske üldse välja saada ja teiseks see on trauma peaaegu igaveseks. Mingist emotsioonitust silmapilgutamisest ei tasu rääkida siin..
Ma olen ka paar sellist lahkuminekut üle elanud, kus mul oli tunne, et ma lihtsalt suren valu kätte ära.. samamoodi sundisin ennast tugev olema ja mõtlema, et ma olen sellest kõigest üle ja PEAN saama kohe lahkuminekust üle ja ei taha ja ei tohi kurb olla ja neid tundeid tunda jnejne. Täiega surusin kõike alla. Ja seni kuni surusin, seni ka üle ei saanud, sest need emotsioonid jäid mu sisse alles. Kui ma lõpuks endale sisendasin, et see on okei olla kurb, okei tunda neid emotsioone ja lubasin endal tunda neid täpselt niikaua kui mul endal vaja ja lasin minna sellel, et ma pean olema “tugev” ja kiiresti üle saama, vot siis algas tõeline paranemine, ausalt! Tõeline tugevus on see, kui julged endal lasta päriselt läbi tunda kõik need asjad ja endast välja elada, sest see ei ole lihtne ja enamik meist kardab neid emotsioone, sest vahel võib tõesti nii valus olla, et tunned, et ei saa sellest kunagi üle. Aga just nende läbi tunnetamistega saabki paraneda. Pluss, kui ei ole ka varasematest teemadest elus ennast tervendanud, on iga lahkuminekuga järjest hullem tunne, sest see rebib lahti ka kõik vanad haavad. Niiet ma soovitan, et võta endale see aeg, tunne oma emotsioonid läbinisti ära, nuta, karju, hala, kirjuta, mis iganes sind aitab. See on päris tugevus! Ja sa jääd ellu, trust me, isegi kui see nii praegu ei tundu? You can do this!
Oh seda lugedes tuli kohe tahtmine ka sõna sekka öelda.
Eelmisel aastal tundus ka mulle, et oleme abikaasaga lahku kasvanud ja ainuke mis meid veel ühendas olid lapsed. Võtsin ka pikalt kaaludes vastu otsuse, et lahkuminek on ainuõige otsus. Ostsin korteri, kolisin ära, ja mis mind ees ootas… Kuid väga õnnetu olemist. Mitte, et hakkama ei oleks saanud. Ei, sellega ei ole probleeme aga üksi olek pani mõtlema, mida suhtes päriselt hinnata ja muuta. Palusin hoopis võimalust uuesti proovida, aga et pingutaksime mõlemad, räägime, austame üksteist. Ma ei tea mis oleks saanud, kui seda võimalust ei oleks küsinud, igatahes peale seda suvist pausi, kui olime lahus ja saime mõlemad mõelda muutus kõik. Oleme nüüdseks terve aasta jälle koos olnud ja elu on parem kui kunagi varem ☺️ ehk on ka sinu kassimise põhjus selles, et igatsed tegelikult koju tagasi?
Mul lõppes paar nädalat tagasi 7.aastane suhe. Äkki lihtsalt. Pauh ja enam pole. Samas kõik märgid viitasid sellele ammu, et varem või hiljem see lõppeb. Ja samas sellel päeval kui välja kolisin oli kergendus ja nagu taak oleks kaelast langenud. Ja nüüd ongi. Üks päev on mõnus ootusärevus, teinekord pitsitab kurgus ja emotsioonid käivad üles- alla. See kõik võtab aega, et oma elu paika saada ja see on normaalne. Nüüd on aeg endaga tegeleda ja endaga uuesti sõbraks saada, sest praeguseks hetkeks ma olen kahjuks aastate jooksul muutunud inimeseks, kes iseendale ka ei meeldi.
Jõudu ja jaksu Sulle!
Ja tea, et ühel päeval on uuesti päike väljas ja elu ilus.
Anna (võta) endale aega. Arvamusi on erinevaid, aga levinumad valemid on iga 5-7 suhteaasta kohta üks aasta või iga suhteaasta kohta üks kuu. Või siis kolmas valem, et poole vähem aega kui suhe kestis, aga see peaks olema aeg, mis oled lõplikult üle saanud.
Ma tean, et sul on terapeut, aga ma arvan, et paari artikli/kogemuse lugemine ei tee kunagi paha (va siis kui googeldad peavalu põhjuseid ja saad teada, et sul on vähk). Minu meeelst on siin täitsa mõistlik tekst: https://www.midlifedivorcerecovery.com/how-long-to-get-over-divorce/
Ma läksin ka mõned aastad tagasi lahku pikast suhtest, 7 aastat olime koos. Mul läks ikka mingi ca 1 aasta enne kui see tohutu süütunne ära kaduma hakkas. Mõistan, mida sa tunned. Vahepeal on täiega ok, siis järgmine hetk oled nii masenduses, et tahaks ennast oksa tõmmata. Mul on meeles tohutu süütunne, sest lahkujaks olin mina. Kuigi mul oli lahkumiseks põhjust küllaga, siis IKKAGI olin nii palju süütunnet, mis lihtsalt lämmatas mind.Lugesin kõiksugu eneseabiraamatuid, kuulasin youtubest lifecoache. No nüüdseks olen vist üle saanud, kuigi vahel kihvatab ikkagi miskit, aga see tunne on kõvasti tuimem juba. Mitte mingit muud retsepti pole kui aeg. Vanasti öeldi, et üle saamiseks läheb pool koosoldud ajast. Ma nii dramaatiline ei oleks, pigem pakuks sinna 1-1,5 aasta kanti kokku.
5kuud tagasi lõppes 7aastane suhe, sellest 5aastat abielu. Tänaseni on siuke imelik olla, mina lõpetasin suhte ja lasin veel 1kuu mehel võimelda aga ta ei kasutanud seda võimalust otstarbelikult. Ühel õhtul ta ütles et võtaks oma asjad ja kaoks. Jumal tänatud et mu kõrval oli sel ajal super inimene kes kuulas mind ja oli toeks. Sel õhtul, see oli pigem öö kui ta tuli mulle järgi kui tollane abikaasa käskis minema minna ühisest kodust. Ma pidin algul kuu ta juures elama et jalad alla saada aga tänaseks oleme juba kolm kuud koos elanud ja sellest 1,5kuud suhtes olnud. Aga ma võin öelda et ei ole kerge, väga raske on siiani ja loodan igapäevaselt et läheb paremaks ja ma saan jälle sama tugevaks kui olin enne lahku minemist. Loodan et aasta hiljem olen ma tugev ja enam see mind ei murra.
Eks igaüks teeb enda valikuid ise. Ja see oli sinu valik. Ise oleks eelistanud, et lapsed ikka emaga elama jäävad, aga 50% on siis isaga ka. Edu sulle ja loodan, et peagi laheneb kõik. Tuult tiibadesse, nagu õeldakse. Raske ongi ja võibolla saab veel raskem olema, aga midagi teha ei ole, peab sellest üle olema. Küll sa hakkama saad, oled ju kõigega alati hakkama saanud! Kardo ikka imeline mees 🙂 Imeline, kus vaatamata kõigele on ta tugev, hoolib ja annab perele kõik, et vaatamata lahutusele ei kannataks lapsed. Loodan, et tema ellu tuleb ka naine, kes hindab ja hoolib temast sellisena nagu ta on. Ei saa eeldada, et nüüd üksi majja jääb lastega, kunagi ikka lisandub ju uus naine ka. Eks 3 last väikse vanuse vahega võibki suhtesse kiilu sisse lüüa.. Aga nagu õeldakse, tugevamad jäävad kokku, kes oskavad hoida suhet ja rääkida ja arutada ja parandada, see ongi pika suhte saladus 🙂
Ära pead norgu lase, küll kõik saab korda.
Et kes ei jää kokku, on nõrgad? Selline imelik kommentaar, mis tahaks nagu lohutada, aga tegelikult viitab passiiv-agressiivselt Mallu süüle ja Kardo ohvristaatusele.
Õnneliku suhte saladus on see, et inimesed MEELDIVAD üksteisele. Päris lõpuni ja mööndusteta. Kui inimesed kaotavad end või suhe on loodud väga noorena, ei tunne sa end isegi tihtipeale,sa muutud ja teine muutub ja vahel see ei sobigi. Kui vanematel ei ole hea koos olla, ei ole hea ka lastel. Seega ei ole lahkuminek ühelt maalt mitte nõrkuse ega nõrkade inimeste tunnus, vaid palju enamate asjaolude kompositsioon.
Ei ole mõeldud mitte midagi halvasti. Toimima peab südame järgi ja seda hetkel Mallu teeb.
Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.
Mallu, ole tugev ja kõik saab korda ❤️
Hei,tean mida praegu läbi elad väga hästi! Aeg on selle kõige võti,see võtab natuke aega et oma sees asjad paika saad…pea vastu.
Ei ole mõeldud mitte midagi halvasti. Toimima peab südame järgi ja seda hetkel Mallu teeb.
Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.
Mallu, ole tugev ja kõik saab korda ❤️
Mallu, see on täiesti OK, et sa nii tunned. See kestab veel tükk aega nii. (ilustamata tõde, paraku nii on) See tähendab seda, et sul on tunded, sa oled inimene, sul on süda sees ja see tunneb oma tundeid. Vahest oled tugev ja saad kõigega hakkama, teine hetk tunned, et oled nii nõrk, et isegi mõtlemine ajab südame pahaks. Pisarad tulevad vahest ka iseenesest, ammugi siis veel heade emotsioonidega. No kehvadest ma ei räägigi.
Minu eilne kogemus – enesehaletsemisõhtu, pisarad lihtsalt tulevad. Ja siis tulid head uudised – no ja tuleb veel rohkem pisaraid. Midagi pole teha – ma olen ka tavaline inimene, süda sees. Ju siis ikkagi elan, kui tunnen.
Öeldakse,et niikaua läheb lahutusest ülesaamiseks,kui pikk oli kooselu ja jagada see 2-ga:)
Täitsa deprekas ja kaheldased tunded. Ma kogen seda alles nüüd.. Aasta mehest lahus kuid tundub, et juhtus alles eile. Kolm tütart, uued suhted jne. Kokkuvõtta ei suuda. Iga vaba hetk pea töötab ja seest tõmbab õõnsaks nagu kassid küünistades langeks kõrist kõhtu…. Tegevus peletab hetkeks aga öösiti tuleb tagasi…. Kirjutamine ja jagamine kontvõõrastega aitab. Tunnen kergendust kui postitan avameelseid tekste, mis lähedastele ei meeldi… Lisaks… Alles aasta hiljem leidsin raamatu, kus samastusin tekstiga…. Raamat “Arukalt lahku” Kaire Talvistelt… Ole oma emotsioonidest ja käekäikudest kirjutades halastamatult aus, sest sisimas teised võivad sama tunda… Aga ei julge tunnistada… Julge erineda…. Sa mõjutad vähemalt tuhandeid. Aitäh Sulle
Ma leian, et kõige valem asi, mida teha, on oma emotsioone peita, alla suruda ja endale sisendada, et nõrkuse väljanäitamine teeb sind kuidagi kehvemaks naiseks. Minu silmis on tugevus just see, kui inimene julgeb oma tunnetega silmitsi seista, iseendaga olla(nt mediteerida) ja püüda mõista mis ning miks teda vaevab. Probleemide ja muredega tuleb tegeleda, mitte teha nägu, et neid pole olemas ja oled neist üle, leides endale konstantselt mingeid tegevusi.
Ma tean jah, et ega see õige pole, aga ma varem isegi ei teadvustanud endale, et ma seda üldse teen.
Welcome to break ups101.
Lihtsalt ongi enamasti nii, et ei tea kad olla kurb või ootusärevil uue alguse eees.. Mõelda, kas ikka kindel,.et tegin õigesti jne…
Ma enne oma mehega tutvumist eksiga lahku.minemisel olin samasugune.. Põhimõtteliselt naersin-nutsin-karjusin-nutsin ja naersin korraga jne..
SEE on okei, et sul pole veeel okei.. Anna aega, nii u 6k vms ja siis ehk rahuneb su emotsioon maha
issand jumal. kuus kuud??? ma surnud selleks ajaks vist
Eks oleneb inimesest aga paar kuud ehl ikka rasjemr e.emotsionaalselt( kui sa muidugi ammmuuu enam midagi mehe vastu ei tundunud ju siis läheb ikka lihtsamalt)
Minul tuli suht KOHE uus mees ellu. Ma nagu ei otsinudki aga tuli ja selle kurbuse asemel ma sain kohe olla liblikad kõhus ja edvistades chattida, sõnumeid oodata jne.
Sinu feelinguid lugedes ei jõua ära tänada, et see osa vahele jäi ?
Saadan täiega kallistusi su poole.
Kurb, et sul raske on, aga…. Seda sa ju tahtsidki.. Nüüd peaks ju kergendus olema! Said Kardost lahti ja uue elu peale. Võib olla need ravimid ja terapeudid ongi sind veel rohkem segadusse ajanud. Võta aeg maha ja ära tõmble ringi kogu aeg. See põgenemine ei lahenda midagi ainult lükkab edasi.
Head!
Kõige tâhtsam on vastutuse võtmine. Vastutus enda tunnete eest, vastutus enda otsuste eest, vastutus olukorra ees kuhu oled ennast pannud. Kui sa võtad omaks, et see on sinu enda valikute tulemus ja nende valikute tõttu läheb elu pikas perspektiivis paremaks. Kui sa sellega hakkama saad, siis oled juba omadega mäel.
Just nii.
Üldiselt 2 kõige esimest nädalat on kõige vaevarikkamad – uues kohas harjumine, ilma kaaslaseta harjumine ja see tunne et omg ma tegingi seda ja ongi nüüd kõik hoopis teistmoodi jne. Mõni ei tõusegi üldse voodist sellel perioodil. See on see nn muutusešokk, kui kõik pole vee täiesti kohale jõudnud. Aga peale seda hakkad uue elukorraldusega tasapisi ära harjuma ning läheb veidi kergemaks ja suudad oma eluga vaikselt edasi toimetada. Pea lihtsalt vastu 🙂
Mulle teatas eile mees selgest taevast, et tal tunded otsas ja tahab lahku minna. Kuu aja pärast pidime koos ühisest kodust uude kolima. Kõige hullem on see vastik ärevuse ja kurbuse tunne, mis lihtsalt ei kao. Ja seda ei taha mõeldagi, kuidas edaspidi üksi hakkama saan, sest käsil on viimane ülikooli aasta+täiskohaga töö, kus palk pole just kiita.
Ma olen kindel, et saame mõlemad hakkama. Lõpuks 😀
Ka kõige tugevamal inimesel on nõrkuse/haletsuse hetki. See on täiesti ok ja peabki olema. Sa korjad korjad korjad, aga ükshetk on vaja kõik lahti lasta, et siis uuesti alustada. Pean ennast ka väga tugevaks inimeseks, kes suudab, tahab, saab. Aga mingi hetk lihtsalt ei jaksa. Lasen kõik jama endast välja, kogun ja siis lähen taas püstipäi edasi- ma saan, tahan, suudan.