tänane ämmaemanda visiit

Täna oli siis üle pika aja jälle ämmaemanda juures käimise aeg ja loomulikult ei suutnud ma selle peale tulla, et oma rasedakaartigi kaasa võtta. Aasta rase, eksole. Ma isegi ei mäletanud, et mis nendel suvalistel ämmakavisiitidel tehakse, teised rasedad pakkusid, et mõõdetakse emakapõhja ja kuulatakse doppleriga, aga mul mõõdeti ainult vererõhku ja kaalule pidin ka astuma. Taevased kaalujumalad on minu poolt ja kaal on veelgi langenud, hetke seis on 63.3 kilo.

Ülejäänud ajast lobisesime niisama igasugustest teemadest. Või noh, ikka rasedusest ja sünnitusest ja lastest. Esiteks tuli jutuks see, et ma suutsin lõpuks oma digiloosse sisse logida ja vaadata, mis seal mu sünnituse kohta kirjas on. Ma olin juba ammu tahtnud vaadata, mis seal on, sest ma olin kuulnud lugu, kuidas üks sealt välja luges, kuidas tal lapsel oli 2 korda nabanöör ümber kaela mässitud olnud, aga ta ise ei teadnud sellest miskit. See on muidugi vist päris haruldane näide, sest mul oli seal ainult paar lauset, et ala sündis elus tüdruklaps ja lisaks oli sinna kirjutatud, et mulle oli kaks lahkliharebendit! Ma tean küll, et mis see lahkliha on, see on see ala mis on su kahe … augu vahel onju. Ja kuigi ma tean, et mind õmmeldi küll, siis ma ei küsinud tol ajal, et täpselt kust nad mind nõeluvad. Kodus ma muidugi vaadata ei tihanud, seega sain alles paar kuud hiljem uurimise käigus aru, et sünnitusel oli mul maakeeli kaotsi läinud üks sisemine mokake.

Kuna siin oli kaks varianti, et kas Mari sündimise päeval lippas ringi mokavaras, või siis järelikult õmmeldi mul miskipärast üks mokk poole väiksemaks, siis ma arvasin, et tegu on siiski teise variandiga. Nüüd olin ma päris segaduses, sest mokk ja lahkliha on teineteisest ikka üsna kaugel ja kui mul lahkliha õmmeldi, siis kes kurat mu moka kaasa võttis ja mis põhjustel? Ämmakas siiski arvab, et digiloos on mingi viga, sest kuna ma peale sünnitust ikka istuda sain ja kodus lausa paar päeva hiljem fitnesspallil kargasin, siis arvatavasti ei olnud mu vaesel lahklihal siiski ühtegi rebendit ja tegu oli siiski hariliku mokaprobleemiga.

Jah, ma kirjutasin just kaks lõiku omaenda sisemisest häbememokast.

Lisaks kasutasin ma juhust ja küsisin oma ämmaka arvamust raseduse ajal alkoholi tarvitamisest ja tema sõnad olid: ei mitte ühtegi pokaalikest ei maksa endale lubada! Jah, erinevad raamatud ja arstid räägivad eri juttu, aga minu ämmakas arvas, et kui see pokaalike juba sind ennast paneb teisiti tundma, olenemata sellest, kas sa tunned ennast olevat purjus või mitte, siis kindlasti mõjub see ka lapsele ja tema sellist asja heaks ei kiida. Vot, teile siis ka infoks, kes te arvasite (nagu ka mina enne), et pokaalikene toidu kõrvale on rasedana aeg-ajalt täitsa okei.

Meil tuli jutuks ka see, et mõned ämmakad ütlevad suitsetavatele rasedatele patsientidele, et maha tuleks jätta järk-järgult ja et korraga maha jätmine on lootele väga halb. Uskuge mind – see on mingi väga kaheldava väärtusega müüt, sest mitte mingil juhul ei saa suitsetamisest loobumisega kaasnev “stress” olla beebile hullem, kui tema igapäevane mürgitamine tubakasuitsuga. Seega minu arst on rääkinud – ei mingit järk-järgult loobumist* ja ei mingit veini mekutamist.

Seega, kõik kes tundsid muret, et ma oma eelmise teemaga kuidagi provotseerida üritasin, ma ütlen kohe ära, et tegemist oli lihtsalt suvalise heietusega mingist mõttest, mis mulle pähe kargas. Ma leidsin, et on huvitav ära mainida, et kuigi ma Mari oodates ei võtnud seda paari pokaali nii tõsiselt, et praeguseks on mul kujunenud isiklik suhtumine, et raseduse ajal nulltolerants alkoholi. Ja ma ei ürita sellega midagi tõestada, või välja vabandada – lihtsalt nii see on kuidagi läinud, et nii ma seekord tunnen ja arvan. Ja nüüd ma saan lihtsalt rõhutada, et kui te ka minu kombel arvasite, et suva see pokaalike, siis noh, nüüd teate, et näiteks minu ämmakas arvab, et pole ta nii “suva” midagi ja ehk jätate ka teie siis selle väikse pokaalikese võtmata.

Siinkohal tekkis mul mõte, et huvitav, kas see vein maitseb peale 9 kuud siis ERITI hästi, või hoopis vastupidiselt ja halvasti?

Ühesõnaga, visiit oli tore ja informeeriv, aga kahjuks ma sain täna teada, et minu ämmaemand Triin teeb ainult raseduse jälgimist ja sünnitusi vastu tema ei võta. Kuna me Kätuga arutades jõudsime järeldusele, et eelmine kord ei olnud mul kõige sobivam ämmakas, kellega klappinud oleks, siis arvas Triin, et 30daks nädalaks peaks ma ära otsustama, et kas soovin võtta tasulise ämmaemanda, kellega oleks mõnus klapp ja sünnitus selle võrra lihtsam. Kas keegi oskab ITK’st soovitada ämmakaid? Ja no lihtsalt nime kirja panemine soovitusena ei aita nagu üldse 😀 Miks te teda soovitate? Kuidas ta täpsemalt teid aitas jne? Kas üldse peate vajalikuks tasulist ämmakat?

Ja kuna ma seda lugu siin kuidagi kokku võtta ei oska, siis panen lõppu ühe eilase pildikese.

*See suitsu teema tuli lihtsalt meil kuidagi jutujätkuks, sest mul endal pole vaja mahajätmisega tegeleda ei järk-järgult ega korraga. See hetk, kui positiivse rasedustesti sain, ei ole minu käsi mitte ühegi suitsu poole tõusnud ja ei ole ma sellest tulenevalt ka mingisugust stressi tundnud.