Eile Kaiga rääkides tuli jutuks erinevad võrdlused. Esiteks see, et kas ma oleks pigem kurt või pime. Mõtlemata arvasin, et pigem oleksin ma ikka kurt, sest siis ma saaks ju viipekeeles rääkida ja teksti lugeda, pimedana ma seda teha ei saaks. Lisaks tundub mulle pime ikka väga hirmus olla, sest….siis ei näe midagi *captain obvious*. Kõige jubedam oleks selle juures vist see, et ma ei saaks enam kunagi Mari präänikunäokest näha.
Üldse kui ma loetlen kõiki hirmsaid asju, mis juhtuda võiks, siis pimedaks jäämine oleks mu “valikutest” viimane. Kai arvas, et ta pigem oleks pime, kui näiteks ratastoolis. Tal on muidugi see eelis, et ta vast on harjunud pimedaks olemisega, ma ei tea ausalt! Ma valiks ikka ratastoolis olemise, sest selle häda miinus ongi ju käimisvõime kaotamine, aga ratastooliga saab ringi rulluda ikka. Kui ma mõtlen nüüd, siis tõesti, kõik teised olukorrad tunduvad kuidagi lahendatavad, va pimedus. No, et kui kaotad jäseme, siis saad panna näiteks proteesi. Samas pimedaid inimesi on nii palju ja nad saavad vabalt eluga hakkama ja isegi blogivad ja tsillivad arvutis jne, seega ei saaks ju öelda, et neil midagi tegemata jääks.
Seega tuleks vist lihtsalt õnnelik olla, et me ei pea keegi selliseid valikuid siin ilmas tegema, aga kui te peaksite, siis mille te valiks? Mis oleks kõige viimane asi valikus?
Mis on veel ülihaiged valikud, on minu meelest need erinevad variandid, kuidas surra. Ma olen kuulnud, et uppumissurm olla kõige ilusam. Ma muidugi ei tea, kuidas keegi seda öelda saaks, sest kes peale surma ikka lobiseks. Vanadusse surra pole vist ka jube hea, sest mingi 90 aastasena vireleda ja valutada ja siis ühel hetkel ära surra, olles 10 aastat piinelnud, ei tundu just eriti mõnna.
Vingumürgitusse läbi une surra oleks vist normaalne? Või üldse läbi une, suva millesse. No näiteks infarkti või miskit. Suremisest kõige hullem oleks vist konkreetselt sisse põleda kuskile, aga ka sellisel juhul sa vast sureksid enne vingumürgitusse, kui päris põletushaavadesse? Seega on KÕIGE hullem ikka elusalt maetud saada, arvan ma!
Mul pole õrna aimugi, et miks ma kell 9 hommikul mõtlen pimedaks jäämisele ja elusalt majja sisse põlemisele, aga noh. Eks see mõistus rändab ikka imelisi teid pidi 😀
20 kommentaari
Ma ka alati moelnud, et uppumissurm on vahemalt
ilus.. kuni hetkeni kui ise olin selles olukorras eelmise
aasta lopus. Yks hirmsamaid hetki mida elus kogenud
olen. Voib olla ja on okei kui oled teadvusetu, aga kui
pyyad elu hinge eest veepeal pysida, siis pole seal
miskit ilusat. Aga onneks oli hea lopp kuna partner on
avavee vetelpaastja ja suutis mind veepeal hoida ja
kaldale lykata. 🙂
kui inimene sünnib täiesti kurdina, siis ei ole tal suurt midagi võimalik lugeda, sest ega keeleoskus ju kaasa sünni. See oleks
sama kui sulle näiteks prantsusekeelne raamat enne panna ja öelda et loe. Kui sa keelt ei kuule, siis sul keeletunnetust ei ole
ja kirjutatu on lihtsal üks hunnik tähti. Kui inimene jääb kurdiks peale rääkima õppimist , kui tal on keel juba olemas, siis
muidugi saab ta ka erinevaid raamatuid lugeda ja neist ka aru saada. Tavaliselt kuulmislangusega inimesed midagigi
kuulevad vähemalt aparaadiga, ka neil tekib keeletunnetus, na suudavad suult lugemise ära õppida ja mingil määral ka
räägivad. Päris kurdid õpivad sõnad pähe ja oskavad neid ka kasutada aga grammatiselt õigeid lauseid tavaliselt looma ei
hakka. Inimesed tavaliselt selle peale ei tule. Arvatakse et mis siis et kurt, me kirjutame talle ja ta saab aru ja kirjutavad siis
pika ilusa lause ning imestavad kui kurt sealt ainult paarist sõnast aru saab ja valesti käitub. Viipekeele oskajaid on vähe ja
tõlgi tund on kallis , nii üritavatki kuulmislangusega inimesed ikkagi ise kuidagi hakkama saada ja enamustel juhtudel saavad
ka igapäevaeluga kenasti toime. Valesti mõistmist ja solvumist tuleb muidugi ka ette. Päris kurte on kuulmislangusega
inimeste hulgas üsna vähe, nende elu ongi kõige keerulisem, sest kõik kes kunagi mõne kurdiga on kokku puutunud, arvavad
et kõik on ühesugused, suudavad nii lugeda kui kirjutada ainult räägivad imeliku intonatsiooniga.
Tänapäeval on võimalus kurdina sündinud lastel saada implantaat ja nende elu on tunduvalt lihtsam aga inimestele, kes täna
on juba täiskasvanud ja kelle aju pole helidega harjunud, implantaate ei panda, neil ei oleks sellest kasu.
Iga puudega on võimalik kohaneda, oleneb palju haridusvõimalustest, keskkonnast, iseloomust, tahtejõust, laste puhul ka
vanematest, mõned väga raske puudega inimesed jõuavad uskumatute tulemusteni. Kurtidel on sellevõrra lihtsam, et
nemad ei kuule : sa ei saa hakkama, seda pole mõtet üritadagi, nemad lihtsalt teevad ja üritavad kuni lõpuks tulemuseni
jõuavad 🙂
Mul on kurt tumm klassivend, keda tean juba lasteaiast saadik. Pean ütlema, et ta saab ikka päris hästi ja palju aru, oskab huultelt
lugeda, saab kirjast aru mis kirjutatakse, õpib tava koolis nüüd, ainuke probleem on tema kirjutamisel see, et ta ise vahepeal
kirjutab vigadega ja mõni kord ka meie jaoks seosetut juttu, aga ta saab hakkama, muidugi on ta suur suhtleja, mis siis et ise ei saa
rääkida ega kuule, aga see ei takista teda tema moodi rääkimast ja suhtlemast inimestega. Ta saab häälitseda mingil määral ja ka
teatuid sõnu oskab kuidagi välja hääldada, aga just helilised tähed on temale rasked. Nt tunnis on ta paar korda õpetajat kutsunud
häälega aga ta suudab öelda opetaja ja seda ütleb ta ka hästi kiiresti, nagu köhiks sõna välja. Ta tegelt sündis terve lapsena, aga
väikse imikuna põdes mingit põletiku ja selle tagajärjel kaotas kuulmise. Ta on hästi energiline ja tubli noormees, samuti on ta
energiline ja sportlik, sõpru on tal samuti palju.
Kusjuures mul on üks töökaaslane kes on kurt sünnist saati ja
oskab väga hästi oma emakeelt ehk soome keelt. Mina
kujutasin alguses ette, et kui temaga koos olen paaris siis ongi
vait ja midagi ei räägi, aga räägib jumala palju. Imelik hääl on
küll noh nagu kurtidel ikka, aga jumala ladusalt räägib, kuigi
vahest on hääldusest raske aru saada. Kirjutab ka, loeb ka,
saab kõigest aru. Ja mina imestan, et mis kirevase moodi ta
keele ära omandas kui ta ei kuule. Mu jaoks tundub müstika.
Aa ja loeb huultelt hästi. Ühte kurti tean Eestist veel kes nii
ladusalt ei räägi, ainult joriseb midagi.
Kusjuures mõnikord ma mõtlen, mis tunne on surra. Ses mõttes kui mingil viisil suren ja ise saan aru, et nüüd enam pääsu ei ole,
isegi kui see arusaamine/hetk kestaks ainult paar sekundit. Et mis tunne see oleks või mis mõtted käiks peast läbi selle paari
sekundi jooksul. See on nii jube mõte, et tavaliselt üritan kähku millestki muust mõelda 😀
Ah, Kai rääkis pime olemisest nii toredasti, et mul
hakkas peaaegu kahju, et ma pime pole. (Igaks juhuks
täpsustan, et see oli nüüd nali).
Eks inimene harjub kõigega. Minul näiteks on
liikumisega raskusi, aga ma pole kunagi tundnud, et
ma olen vaene õnnetu vigane. Jah, vahel mõtlen küll,
et tahaks kevadhommikutel metsajooksu teha, aga
samas minu mees, kes on täiesti terve, ka muudkui
mõtleb, aga jooksutossudel on juba pool aastat veel
sildidki küljes 😀 Tegelikult oleks kõik hästi kui
ühiskond vabaneks erivajadustega inimestega seotud
eelarvamustest, aga noh…saab ka sellega hakkama, ise
tuleb ennast tõestada 🙂
Aga mis suremisse puutub, siis, eelkõige tahaks surra
nii, et ma olen iseenda ja oma lähedastega rahujalal. 🙂
Hah, kohe pressiks like, kui saaks. 😀
Mul onu on kurt, seega oleksin ise ka pigem kurt !!
Pimedus kardan ja kardaks ka pime olla 🙂
Aww, nii kurb lugemine…keegi ei tahagi pime olla 😀 Olgu ma
siis olen on my own 😛 Aga neid kommentaare siin lugedes,
siis näiteks põlevast majast välja saada, mis on mattunud
paksu suitsu alla, on pimedal eelis, sest mind ei koti see, et
mingi suits varjab minu vaatevälja. Viskan märja lapi näo ette
ja tean täpselt, kus on väljapääs.
Mis puutub sellesse, et pimedana ei näe oma lapse näokest,
siis okei, sellest on kahju küll, aga kurdina ei kuuleks te oma
inglikese häält ja neid uusi sõnu, mida vahetevahel valesti
ütleb ja kui laliseb või kui beebi voodis nutma hakkab vms.
Ma pigem kuulan krudiseva lume häält, linnulaulu,
lastekilkeid, head muusikat, lobisen sõpradega, päevitan
rannas ja kuulan uinutavat inimestesuminat ja kajakaid, sest
kaua Sa ikka vahid seda sitast lund linnas ja prahti ja täis
soditud majaseinu jne. Okei, see on miinus, et ei näe imelisi
vaatamisväärsusi ja looduse poolt tekitatud imesid, aga neid
on võimalik kirjeldada sedasi, et tekib konkreetselt pilt silme
ette. 😀 Uh, ma olen vist imelik. 😀 Ja ratastoolis
olemine…saab hakkama, aga jällegi lumepudru on see, kuhu
koguaeg kinni jääd, jää peal rattad vudavad all ringi, koguaeg
pead kursis olema, kus on kaldteed ja milline hoone on
ligipääsetav ja no palju edu Tallinna tänavatel liiklemisel-
müts maha, kes sellega hakkama saab. 🙂
Nonii, ma pean ikka selle filmiarvustuse ära tegema, mis oli
sellest kurdist ja psühhopaadist, kes toda naist ründas ning
plussid ja miinused välja tooma.
See vist oleneb, et kas sa oled enne näinud või mitte, sest sünnist saati pimedale sa vist ei saa nii seletada, kui nt sulle saaks? Aga tee see arvustus jah! 😀
Kusjuures, ainult mingi 15% inimestest sureb niinöelda ”õnneliku surma”, et lähevad une pealt..
Mu ema (kui ta veel elas) töötas
medõena osakonnas, kus terveks väga
ei saadud. Ühel korral oli ka
patsient üles ärganud alles siis, kui
juba varba küljes see surnutele
pandav nimesildike oli :D.
Mina ei kujuta endale mingeid “Kas see või teine” variante ette, sest ei taha ju kuidagigi haige ega vigane
olla. Ükski haige pole ju endale oma haigust ise soovinud. Loen-jälgin kahe “teistmoodi inimese” blogi.
Üks on seesama, pime blogjja, Kai ja teine on “Ratastooli Tiia” http://ratastooli-tiia.blogspot.com.ee ja
tunnen imetlust, et kuidas nad vaatamata oma puuetele nii tublid ja tegused on.
Ma olen ka selle Tiia blogi lugenud ja Kaiga olen suhelnud blogiväliselt ka. Muidugi mõlemad tublid inimesed 🙂
Kõige hullem oleks põlemise surm, nii,et
sa reaalset põled ??
Ja läbi une surra, seda ma ei usu, peale
seda kui mu 93a memmel läbi une hing
kinni jäi ja ta järsku teises toas kohutavat
häält tegi ??mille peale me muidugi
ära ehmatasime ja arvasime, et ta ongi
kutu-piilu aga ta tuli veel sellest välja ja
suri sama päeva öösel ?? nii,et tõestus
on täitsa olemas,et sa ikkagi ärkad unest
ülesse kui surema hakkad.
Tahaks surra nii,et surm oleks kiire ja
valutu.Nii,et piinlema ei pea 🙂
Millegipärast on mul nt kogu elu olnud
tunne,et ma ei ela väga vanaks ja suren
kas uppumise surma või kukun
kõrgelt.Ma ei tea aga see on justkui mingi
sisetunne vms ? Tegelt sellepärast ma
kõrgust nii meeletult kardagi ??
Üks hullemaid surmasid oleks elusalt
matmine?????? õudne oleks ka
kuskil surnukuuris üles ärgata ?? või
kuskil katlas?
Aga supper oleks kui saaksid nii surra,et
oled kõik asjad elus järgi proovinud mis
tahtsid ja elanud nii kuis
soovisid.Täiuslikult ?
Mul nt vanaisa planeeris oma matused
kõik ise.No talle öeldi juba 25a,et sureb
aga elas kuni 69a ja see küllalt pikk aeg,et
välja mõelda kuidas oma matuseid
korraldada.See jutt mis ta koostas oli
lihtsalt hingemattev ?? aga nii ilus 🙂
Väga positiivsete mõtetega alustad päeva.?
?Aga kui valida,siis oleksin enne kurt kui
pime.Ei kujutaks ettegi,et oma poega ei näeks
enam.Ja kui valida kas uppuda või ära
põleda,siis valiksin uppumise.Ma olen unes
palju kordi näinud,kuidas ma upun.Langen
nagu udusulg pehmelt ja mõnusalt vees
allapooole ja kõike näen ning mäletan sellel
hetkel nii hästi.Väga mõnus tunne on see läbi
une ??kõlas nüüd küll väga imelikult?
Pigem oleksin kurt, kui pime. Ilmselt sellepärast on
valik selline, et pidev pimedus tundub liiga masendav
ja hirmuäratav. Sureksin pigem uppudes, kui kuskile
sissepõledes või elusalt maetuna, sellepärast, et
uppumis surm pidi ilus olema. Põhjendada ei oska olen
lihtsalt kuulnud kuskilt 😀
Mul vist oleks viimane variant voodihaige olla.. st
selline, et mõte ja kõik töötab ja saad arh mis su ymber
toimub aga keha ei tee koostööd seega oled sa lihtsalt
vangis oma kehas. Siis pole ju vahet kas oled pime v
kurt v pole sul jalga..
Ja kui valida siis kindlalt selline surm, mis kohe
hetkega otsa peale teeb mitte ei pea piinlema mitu
kuud v isegi aastat..
Kuigi (ptuiptuiptui) ma ei suuda sellise asja peale yldse
mõelda, sest mulle ei tee mõte surm nii palju valu kui
see, mis tunne nendes inimestes tekib kes maha
jäävad 🙂
Kutsud omale ise kurja kaela. :/
Ma ei usu sellesse väga. Ma ei tohiks siis ühtegi mõtet omada, kui see mulle kohe “kurja kaela” tooks 🙂