Uncategorized @et

see või teine

26. aprill 2016

Eile Kaiga rääkides tuli jutuks erinevad võrdlused. Esiteks see, et kas ma oleks pigem kurt või pime. Mõtlemata arvasin, et pigem oleksin ma ikka kurt, sest siis ma saaks ju viipekeeles rääkida ja teksti lugeda, pimedana ma seda teha ei saaks. Lisaks tundub mulle pime ikka väga hirmus olla, sest….siis ei näe midagi *captain obvious*. Kõige jubedam oleks selle juures vist see, et ma ei saaks enam kunagi Mari präänikunäokest näha.

Üldse kui ma loetlen kõiki hirmsaid asju, mis juhtuda võiks, siis pimedaks jäämine oleks mu “valikutest” viimane. Kai arvas, et ta pigem oleks pime, kui näiteks ratastoolis. Tal on muidugi see eelis, et ta vast on harjunud pimedaks olemisega, ma ei tea ausalt! Ma valiks ikka ratastoolis olemise, sest selle häda miinus ongi ju käimisvõime kaotamine, aga ratastooliga saab ringi rulluda ikka. Kui ma mõtlen nüüd, siis tõesti, kõik teised olukorrad tunduvad kuidagi lahendatavad, va pimedus. No, et kui kaotad jäseme, siis saad panna näiteks proteesi. Samas pimedaid inimesi on nii palju ja nad saavad vabalt eluga hakkama ja isegi blogivad ja tsillivad arvutis jne, seega ei saaks ju öelda, et neil midagi tegemata jääks.

Seega tuleks vist lihtsalt õnnelik olla, et me ei pea keegi selliseid valikuid siin ilmas tegema, aga kui te peaksite, siis mille te valiks? Mis oleks kõige viimane asi valikus?

Mis on veel ülihaiged valikud, on minu meelest need erinevad variandid, kuidas surra. Ma olen kuulnud, et uppumissurm olla kõige ilusam. Ma muidugi ei tea, kuidas keegi seda öelda saaks, sest kes peale surma ikka lobiseks. Vanadusse surra pole vist ka jube hea, sest mingi 90 aastasena vireleda ja valutada ja siis ühel hetkel ära surra, olles 10 aastat piinelnud, ei tundu just eriti mõnna.

Vingumürgitusse läbi une surra oleks vist normaalne? Või üldse läbi une, suva millesse. No näiteks infarkti või miskit. Suremisest kõige hullem oleks vist konkreetselt sisse põleda kuskile, aga ka sellisel juhul sa vast sureksid enne vingumürgitusse, kui päris põletushaavadesse? Seega on KÕIGE hullem ikka elusalt maetud saada, arvan ma!

Mul pole õrna aimugi, et miks ma kell 9 hommikul mõtlen pimedaks jäämisele ja elusalt majja sisse põlemisele, aga noh. Eks see mõistus rändab ikka imelisi teid pidi :D

funny-quote-relatable-thoughts-Favim.com-3708277

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

20 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Liisi 26. aprill 2016 at 18:36

    Ma ka alati moelnud, et uppumissurm on vahemalt
    ilus.. kuni hetkeni kui ise olin selles olukorras eelmise
    aasta lopus. Yks hirmsamaid hetki mida elus kogenud
    olen. Voib olla ja on okei kui oled teadvusetu, aga kui
    pyyad elu hinge eest veepeal pysida, siis pole seal
    miskit ilusat. Aga onneks oli hea lopp kuna partner on
    avavee vetelpaastja ja suutis mind veepeal hoida ja
    kaldale lykata. :)

  • Reply ylle 26. aprill 2016 at 17:56

    kui inimene sünnib täiesti kurdina, siis ei ole tal suurt midagi võimalik lugeda, sest ega keeleoskus ju kaasa sünni. See oleks
    sama kui sulle näiteks prantsusekeelne raamat enne panna ja öelda et loe. Kui sa keelt ei kuule, siis sul keeletunnetust ei ole
    ja kirjutatu on lihtsal üks hunnik tähti. Kui inimene jääb kurdiks peale rääkima õppimist , kui tal on keel juba olemas, siis
    muidugi saab ta ka erinevaid raamatuid lugeda ja neist ka aru saada. Tavaliselt kuulmislangusega inimesed midagigi
    kuulevad vähemalt aparaadiga, ka neil tekib keeletunnetus, na suudavad suult lugemise ära õppida ja mingil määral ka
    räägivad. Päris kurdid õpivad sõnad pähe ja oskavad neid ka kasutada aga grammatiselt õigeid lauseid tavaliselt looma ei
    hakka. Inimesed tavaliselt selle peale ei tule. Arvatakse et mis siis et kurt, me kirjutame talle ja ta saab aru ja kirjutavad siis
    pika ilusa lause ning imestavad kui kurt sealt ainult paarist sõnast aru saab ja valesti käitub. Viipekeele oskajaid on vähe ja
    tõlgi tund on kallis , nii üritavatki kuulmislangusega inimesed ikkagi ise kuidagi hakkama saada ja enamustel juhtudel saavad
    ka igapäevaeluga kenasti toime. Valesti mõistmist ja solvumist tuleb muidugi ka ette. Päris kurte on kuulmislangusega
    inimeste hulgas üsna vähe, nende elu ongi kõige keerulisem, sest kõik kes kunagi mõne kurdiga on kokku puutunud, arvavad
    et kõik on ühesugused, suudavad nii lugeda kui kirjutada ainult räägivad imeliku intonatsiooniga.
    Tänapäeval on võimalus kurdina sündinud lastel saada implantaat ja nende elu on tunduvalt lihtsam aga inimestele, kes täna
    on juba täiskasvanud ja kelle aju pole helidega harjunud, implantaate ei panda, neil ei oleks sellest kasu.

    Iga puudega on võimalik kohaneda, oleneb palju haridusvõimalustest, keskkonnast, iseloomust, tahtejõust, laste puhul ka
    vanematest, mõned väga raske puudega inimesed jõuavad uskumatute tulemusteni. Kurtidel on sellevõrra lihtsam, et
    nemad ei kuule : sa ei saa hakkama, seda pole mõtet üritadagi, nemad lihtsalt teevad ja üritavad kuni lõpuks tulemuseni
    jõuavad :)

    • Reply Eli... 26. aprill 2016 at 22:33

      Mul on kurt tumm klassivend, keda tean juba lasteaiast saadik. Pean ütlema, et ta saab ikka päris hästi ja palju aru, oskab huultelt
      lugeda, saab kirjast aru mis kirjutatakse, õpib tava koolis nüüd, ainuke probleem on tema kirjutamisel see, et ta ise vahepeal
      kirjutab vigadega ja mõni kord ka meie jaoks seosetut juttu, aga ta saab hakkama, muidugi on ta suur suhtleja, mis siis et ise ei saa
      rääkida ega kuule, aga see ei takista teda tema moodi rääkimast ja suhtlemast inimestega. Ta saab häälitseda mingil määral ja ka
      teatuid sõnu oskab kuidagi välja hääldada, aga just helilised tähed on temale rasked. Nt tunnis on ta paar korda õpetajat kutsunud
      häälega aga ta suudab öelda opetaja ja seda ütleb ta ka hästi kiiresti, nagu köhiks sõna välja. Ta tegelt sündis terve lapsena, aga
      väikse imikuna põdes mingit põletiku ja selle tagajärjel kaotas kuulmise. Ta on hästi energiline ja tubli noormees, samuti on ta
      energiline ja sportlik, sõpru on tal samuti palju.

    • Reply Birx 28. aprill 2016 at 05:45

      Kusjuures mul on üks töökaaslane kes on kurt sünnist saati ja
      oskab väga hästi oma emakeelt ehk soome keelt. Mina
      kujutasin alguses ette, et kui temaga koos olen paaris siis ongi
      vait ja midagi ei räägi, aga räägib jumala palju. Imelik hääl on
      küll noh nagu kurtidel ikka, aga jumala ladusalt räägib, kuigi
      vahest on hääldusest raske aru saada. Kirjutab ka, loeb ka,
      saab kõigest aru. Ja mina imestan, et mis kirevase moodi ta
      keele ära omandas kui ta ei kuule. Mu jaoks tundub müstika.
      Aa ja loeb huultelt hästi. Ühte kurti tean Eestist veel kes nii
      ladusalt ei räägi, ainult joriseb midagi.

  • Reply Mia 26. aprill 2016 at 16:48

    Kusjuures mõnikord ma mõtlen, mis tunne on surra. Ses mõttes kui mingil viisil suren ja ise saan aru, et nüüd enam pääsu ei ole,
    isegi kui see arusaamine/hetk kestaks ainult paar sekundit. Et mis tunne see oleks või mis mõtted käiks peast läbi selle paari
    sekundi jooksul. See on nii jube mõte, et tavaliselt üritan kähku millestki muust mõelda :D

  • Reply Annika 26. aprill 2016 at 15:36

    Ah, Kai rääkis pime olemisest nii toredasti, et mul
    hakkas peaaegu kahju, et ma pime pole. (Igaks juhuks
    täpsustan, et see oli nüüd nali).
    Eks inimene harjub kõigega. Minul näiteks on
    liikumisega raskusi, aga ma pole kunagi tundnud, et
    ma olen vaene õnnetu vigane. Jah, vahel mõtlen küll,
    et tahaks kevadhommikutel metsajooksu teha, aga
    samas minu mees, kes on täiesti terve, ka muudkui
    mõtleb, aga jooksutossudel on juba pool aastat veel
    sildidki küljes :D Tegelikult oleks kõik hästi kui
    ühiskond vabaneks erivajadustega inimestega seotud
    eelarvamustest, aga noh…saab ka sellega hakkama, ise
    tuleb ennast tõestada :)
    Aga mis suremisse puutub, siis, eelkõige tahaks surra
    nii, et ma olen iseenda ja oma lähedastega rahujalal. :)

    • Reply Kai pimeduses kobamas 26. aprill 2016 at 22:02

      Hah, kohe pressiks like, kui saaks. :D

  • Reply D. 26. aprill 2016 at 13:53

    Mul onu on kurt, seega oleksin ise ka pigem kurt !!
    Pimedus kardan ja kardaks ka pime olla :)

  • Reply Kai pimeduses kobamas 26. aprill 2016 at 12:45

    Aww, nii kurb lugemine…keegi ei tahagi pime olla :D Olgu ma
    siis olen on my own :P Aga neid kommentaare siin lugedes,
    siis näiteks põlevast majast välja saada, mis on mattunud
    paksu suitsu alla, on pimedal eelis, sest mind ei koti see, et
    mingi suits varjab minu vaatevälja. Viskan märja lapi näo ette
    ja tean täpselt, kus on väljapääs.
    Mis puutub sellesse, et pimedana ei näe oma lapse näokest,
    siis okei, sellest on kahju küll, aga kurdina ei kuuleks te oma
    inglikese häält ja neid uusi sõnu, mida vahetevahel valesti
    ütleb ja kui laliseb või kui beebi voodis nutma hakkab vms.
    Ma pigem kuulan krudiseva lume häält, linnulaulu,
    lastekilkeid, head muusikat, lobisen sõpradega, päevitan
    rannas ja kuulan uinutavat inimestesuminat ja kajakaid, sest
    kaua Sa ikka vahid seda sitast lund linnas ja prahti ja täis
    soditud majaseinu jne. Okei, see on miinus, et ei näe imelisi
    vaatamisväärsusi ja looduse poolt tekitatud imesid, aga neid
    on võimalik kirjeldada sedasi, et tekib konkreetselt pilt silme
    ette. :D Uh, ma olen vist imelik. :D Ja ratastoolis
    olemine…saab hakkama, aga jällegi lumepudru on see, kuhu
    koguaeg kinni jääd, jää peal rattad vudavad all ringi, koguaeg
    pead kursis olema, kus on kaldteed ja milline hoone on
    ligipääsetav ja no palju edu Tallinna tänavatel liiklemisel-
    müts maha, kes sellega hakkama saab. :)
    Nonii, ma pean ikka selle filmiarvustuse ära tegema, mis oli
    sellest kurdist ja psühhopaadist, kes toda naist ründas ning
    plussid ja miinused välja tooma.

    • Reply Mallukas 26. aprill 2016 at 15:57

      See vist oleneb, et kas sa oled enne näinud või mitte, sest sünnist saati pimedale sa vist ei saa nii seletada, kui nt sulle saaks? Aga tee see arvustus jah! :D

  • Reply J 26. aprill 2016 at 10:54

    Kusjuures, ainult mingi 15% inimestest sureb niinöelda ”õnneliku surma”, et lähevad une pealt..

  • Reply ivsh 26. aprill 2016 at 10:09

    Mu ema (kui ta veel elas) töötas
    medõena osakonnas, kus terveks väga
    ei saadud. Ühel korral oli ka
    patsient üles ärganud alles siis, kui
    juba varba küljes see surnutele
    pandav nimesildike oli :D.

  • Reply E 26. aprill 2016 at 08:56

    Mina ei kujuta endale mingeid “Kas see või teine” variante ette, sest ei taha ju kuidagigi haige ega vigane
    olla. Ükski haige pole ju endale oma haigust ise soovinud. Loen-jälgin kahe “teistmoodi inimese” blogi.
    Üks on seesama, pime blogjja, Kai ja teine on “Ratastooli Tiia” http://ratastooli-tiia.blogspot.com.ee ja
    tunnen imetlust, et kuidas nad vaatamata oma puuetele nii tublid ja tegused on.

    • Reply Mallukas 26. aprill 2016 at 08:57

      Ma olen ka selle Tiia blogi lugenud ja Kaiga olen suhelnud blogiväliselt ka. Muidugi mõlemad tublid inimesed :)

  • Reply Katrin 26. aprill 2016 at 08:49

    Kõige hullem oleks põlemise surm, nii,et
    sa reaalset põled ??
    Ja läbi une surra, seda ma ei usu, peale
    seda kui mu 93a memmel läbi une hing
    kinni jäi ja ta järsku teises toas kohutavat
    häält tegi ??mille peale me muidugi
    ära ehmatasime ja arvasime, et ta ongi
    kutu-piilu aga ta tuli veel sellest välja ja
    suri sama päeva öösel ?? nii,et tõestus
    on täitsa olemas,et sa ikkagi ärkad unest
    ülesse kui surema hakkad.
    Tahaks surra nii,et surm oleks kiire ja
    valutu.Nii,et piinlema ei pea :)
    Millegipärast on mul nt kogu elu olnud
    tunne,et ma ei ela väga vanaks ja suren
    kas uppumise surma või kukun
    kõrgelt.Ma ei tea aga see on justkui mingi
    sisetunne vms ? Tegelt sellepärast ma
    kõrgust nii meeletult kardagi ??
    Üks hullemaid surmasid oleks elusalt
    matmine?????? õudne oleks ka
    kuskil surnukuuris üles ärgata ?? või
    kuskil katlas?
    Aga supper oleks kui saaksid nii surra,et
    oled kõik asjad elus järgi proovinud mis
    tahtsid ja elanud nii kuis
    soovisid.Täiuslikult ?
    Mul nt vanaisa planeeris oma matused
    kõik ise.No talle öeldi juba 25a,et sureb
    aga elas kuni 69a ja see küllalt pikk aeg,et
    välja mõelda kuidas oma matuseid
    korraldada.See jutt mis ta koostas oli
    lihtsalt hingemattev ?? aga nii ilus :)

  • Reply Sandra 26. aprill 2016 at 08:42

    Väga positiivsete mõtetega alustad päeva.?
    ?Aga kui valida,siis oleksin enne kurt kui
    pime.Ei kujutaks ettegi,et oma poega ei näeks
    enam.Ja kui valida kas uppuda või ära
    põleda,siis valiksin uppumise.Ma olen unes
    palju kordi näinud,kuidas ma upun.Langen
    nagu udusulg pehmelt ja mõnusalt vees
    allapooole ja kõike näen ning mäletan sellel
    hetkel nii hästi.Väga mõnus tunne on see läbi
    une ??kõlas nüüd küll väga imelikult?

  • Reply Liis 26. aprill 2016 at 08:28

    Pigem oleksin kurt, kui pime. Ilmselt sellepärast on
    valik selline, et pidev pimedus tundub liiga masendav
    ja hirmuäratav. Sureksin pigem uppudes, kui kuskile
    sissepõledes või elusalt maetuna, sellepärast, et
    uppumis surm pidi ilus olema. Põhjendada ei oska olen
    lihtsalt kuulnud kuskilt :D

  • Reply K 26. aprill 2016 at 08:25

    Mul vist oleks viimane variant voodihaige olla.. st
    selline, et mõte ja kõik töötab ja saad arh mis su ymber
    toimub aga keha ei tee koostööd seega oled sa lihtsalt
    vangis oma kehas. Siis pole ju vahet kas oled pime v
    kurt v pole sul jalga..
    Ja kui valida siis kindlalt selline surm, mis kohe
    hetkega otsa peale teeb mitte ei pea piinlema mitu
    kuud v isegi aastat..

    Kuigi (ptuiptuiptui) ma ei suuda sellise asja peale yldse
    mõelda, sest mulle ei tee mõte surm nii palju valu kui
    see, mis tunne nendes inimestes tekib kes maha
    jäävad :)

  • Reply Nipitiri 26. aprill 2016 at 08:21

    Kutsud omale ise kurja kaela. :/

    • Reply Mallukas 26. aprill 2016 at 08:31

      Ma ei usu sellesse väga. Ma ei tohiks siis ühtegi mõtet omada, kui see mulle kohe “kurja kaela” tooks :)