elu taltsutamatu paavianiga

Täna on mul õnn jääda nohuse ja köhase Mariga koju. Tal lihtsalt tatt nii lippab, et oleks imelik teda lasteaeda saata, kuigi enesetunne ei paista tal kehva olevat. Igatahes ärkasime me ikka, nagu iga jumala päev, kuke ja koiduga üles ja nüüd ma olen terve hommikupooliku üritanud talle tegevust leida, sest iga minut ilma konkreetse mängu või plaanita lõppeb sellega, et ta teeb midagi laastavat.

Ühesõnaga panime me puslesid kokku ja mängisime nupumängu ja siis hakkasime maja pealt legosid kokku otsima, sest kuidagi suudavad nad ennast alati erinevatesse karpidesse ja kastidesse sokutada. Kui enam-vähem kõik üles leidsime, ehitasime Mariga koostöös ühe eriti võimsa rongi.

*Praeguseks hetkeks ma olen üritanud seda postitust tund aega kirjutada, sest iga kord, kui mulle tundub, et nüüd tal on mingi tegevus, mida ta võiks 10-15 minutit rahumeeli teha, suudab ta mulle vastupidist tõestada*

Muuseas, kui ma Marile raamatust loomi näitan ja räägin, et ala see on lehm ja ta teeb muu-muu, siis see ei huvita teda üldse. Aga duplod paeluvad teda rohkem ja nõnda jälle üks esimene – ta näitab ise näpuga looma peale ja siis ma pean seda häält tegema ja ütlema, mis see on. Tundub küll väike asi, aga enne see teda ei huvitanud, nii et minu rõõmuks saan ma kogu aeg “pak-pak-pak” kana häält teha, sest kana on ta lemmik.

Duplo loomadest meil ongi ainult kana, vasikas, part ja lammas. Kas neid on veel? Ja kas on mingit sellist komplekti, kus on ainult loomad? Tavalisi klotse on meil praegu päris piisavalt.

Maril on ühed eriti ägedad legod ka, mis otsimistööde käigus välja tulid. Ma isegi ei mäleta, kas ma olen neid siin näidanud, aga Kardo isa kinkis need Marile ja need on sellised, et need põlevad led lampidega. Ise saad nupust valida, et kas põlevad niisama või vilguvad või teevad diskot. Mul pole õrna aimugi, kust neid saab, aga lahedad on ja Marile ka meeldivad.

Jätsin siis Mari legodega mängima, et ise rahus üks 3 in 1 kohvi teha. Selle paari minutiga suutis ta pool purki kookosrasva koerale selga määrida, endale näkku hõõruda ja vaiba sisse patsutada. Kuidagi oli ta kuskilt leidnud mu käekoti ja oma väikeste näppudega välja urgitseda mu ühe huulepalsami sisu ja selle KA endale näkku panna.

Seejärel andis ta mõista, et ta tahaks pissida, aga see oli alatu vale, sest tegelikult tahtis ta hoopis poti peal istudes WC oleva kraaniga möllata, mille tulemusel oli ta üsna märg ja mul avanes imeline võimalus ta riideid vahetada. Temal omakorda avanes imeline võimalus mulle näkku kriisata, sest ta vihkab riidevahetust ja üldse riideid.

Veel umbes 10 minutit viitsis ta minuga koos joonistada, mis näeb välja selline, et mina pean igale poole naerunägusid joonistama ja tema sodib värvib need ära. Peale kümmet minti oli see rohkem mina takistamas Mari igale poole sodimast, kui kaunis ema-tütre joonistusaeg, seega ma võtsin suure kisa saatel vildikad ära ja nüüd on Mari otsapidi tagasi vetsupotil “pissimas” ja uusi riideid märjaks solberdamas.

Muidugi elu oli enne Mari lasteaias käima hakkamist iga päev samasugune, aga praegu ma olen lihtsalt harjunud sellega, et saan hommikuti rahus kohvi juua ja eilset segadust koristada ja … lihtsalt olla. Aga noh, mulle tõi just kuller mu Muumipaki, nii et ma ehk kammin juuksed ära ja koristan kõik need legod ja pliiatsid ja paberid ja kriidid kokku, panen lapsele püksidki jalga ja siis proovin kuidagi selle karbiavamis video ära teha!