saksapreili aias

Aastaid tagasi ei olnud ma kunagi aias toimetanud. Ainukene koht, kus ma seda üldse teha oleks saanud, oli kasuisa ema juures Kohilas, aga kuna keegi mind ei käskinud (ja ma olin siis mingi paras pubekas ka), siis ma ei teinudki seal Kohilas suurt miskit. Põõsast sõin marju ja ükskord lükkasin kaks meetrit muruniidukit kah, et lihtsalt proovida, mis tunne on. Ei meeldinud, seega edasi tegi keegi teine.

Ma ei uskunud, et ma kunagi tunneksin huvi aiatööde vastu, aga nüüd olen ma isegi Facebookis Aiahoolikute grupis. Kuigi ma seal väga sõna ei võta, siis sellegipoolest vaatan ma huviga teiste aedasid ja alles täna küsisin ma seal esimest korda nõu. Teemal, et kas ma olen herneste külvamisega hiljaks jäänud. Selgus, et ei ole, seega hakkan sellega lausa täna õhtul tegelema. Selle pärast mul muuseas praegu vaba ja tubane hetk tekkiski, sest Kardo kaevab hetkel kompostihunniku põhjast toitainerikast mulda välja, et siis see meie tulevase hernepeenraga kenasti kokku segada. Kuna mina seda teha ei soovi, siis tulin hoopis tuppa Mari toitma.

Naljakas, et mõni päev tahan ma ainult arvutis passida ja diivanisse lohku istuda. Mõni päev ei saa aga õuest tuppagi, sest nii palju toredaid asju on teha! Näiteks täna ronisin ma juba kell 9 õue, et rohima hakata. Pagana naat oli mu kaunite tikrite ja sõstarde vahele kasvama hakanud, seega oli tagumine aeg see sealt ära korjata. Kuna nii palav oli, kandsin ma muidugi kleiti ja MUIDUGI suutsin ma kohe hommikul nõgestesse istuda. Mis siis muud, kui sügan täna muudkui perset ja askeldan.

Mul selline imelik asi ka, et ei suuda järjest kaua ühte asja teha. Seega natukene rohisin, tõmbasin tolmuimejaga maja üle, pesin põrandad, siis värvisin Mari mängumaja, panin pesu pesema, päevitasin, tegin tööd, värvisin toole ja esikupinki, pesin nõud ära,  rohisin natukene veel, värvisin Mari söögitooli ära, peale mida ronisin jälle rohima. Ei tundu jube palju, aga näete, päev on juba õhtasse saanud. Ämm istus ka terve päeva aias ja puhusime juttu, et päris igav rabada poleks. Ühel hetkel ärgitas ta täitsa tühja koha pealt mu lootusi hauataguse elu olemasolu suhtes, sest ta ütles mulle rõõmsalt: “Oi, issi jõudis koju!”. Paraku ei olnud mu kauasurnud isa siiski 24 aastat peale koolemist koju naasenud, vaid see oli hoopis Kardo. Ei teagi nüüd, kuidas ämm nad nõnda segi ajada sai, aga noh, vanainimese asi.

Oii, minust saab ka ikka kunagi hea vanainimene. Ärkan kell 6 ja torman kohe õue “toimetama” nagu muttidemaailmas öeldakse. Täna olin ma samas oma tulevikumutiideaalile üsna lähedal. Asi siis kolm tundi varem ärgata oleks.

Aknalaud on mul juba praegu taimedest lookas, kiiremas korras oleks veel kasvuhoonet tarvis, et saaks tomatid sinna ümber toimetada. Lisaks on mul veel suured plaanid terrassile maitseainekastid ehitada. Huvitav, kas ma oskan saagida? Kui raske ikka saagida olla saab?

Ühesõnaga, tegemisi mul on. Teemasid, millest blogida, jagub ka, aga praegu tundub aed põnevam. Mari tahab ka enamuse ajast õues olla, mis siin toas ikka niiväga teha, kui õues saab ringi joosta ja liugu lasta ja batuudil karata ja liivakastis liivakooke teha. Nõnda me siis väljas olemegi.

Loodame siis, et ma järgmist postitust mahasaetud jalgadega ei kirjuta.