Eile pani Kardo herned maha ja tänaseks oli Lotte pooled üles kaevanud. Kuigi korraks tekkis plaan Lotte ise mättasse lüüa, pani Kardo mättasse selle asemel siiski uued herned. 88 taime. Läheks need nüüd kasvama ka, siis saaks korralikult hernest süüa!

Täna käisin ma hommikul ühel kohtumisel, kus selgus, et lähiajal on oodata mu sulest uut raamatut. Kas oskate arvata, mis teemal? Ma usun, et üllatute :)

Kohtumiselt tormasin ma kohe Marile lasteaeda järele, sest meil oli täna lõõõõõ-õõõõ-õõõõõpuks tema plaani komisjon. See on ikka päris hull, kuidas asjad venivad. Kui mõelda, et asja hakkasime ajama jaanuaris, siis täna saime siis sinna kohtumisele, kus määrati, et mis teraapiaid ja kui palju Mari saab ja vajab. Kirjutati välja 10x loovteraapiat ja 4x logopeedi ja eripedagoogi. Kui te nüüd arvate, et me kohe naksti saime sinna ajad ka, siis selle suhtes te eksite, sest homsest hakkab juuli aegade täitmine pihta. Ehk siis juulis saame alustada nende plaaniga.

Eriti feil on see, et muidu rõõmsameelne Mari hakkab ALATI arsti juures röökima. Ma ei tea miks, sest ta ei ole ju kunagi isegi süsti saanud, et teaks karta midagi, aga kohe kui sinna astusime, pööras ta otsa ringi ja tahtis minema minna. Võttis head 15 minutit, et ta seal kabinetis rahuneks ja mõnda spetsialisti palvet täidaks.

Ka see spetsialist leidis, et Mari on tegelikult veel väga väike, tundus natukene närviline, kuid kui maha rahunes, siis kuulas sõna, noppis kirjaklambreid anumasse ja joonistas kenasti paberile. Meile soovitati ka sellist asja, et sügisel laps kaheks nädalaks nende keskusesse nn “lasteaeda” tuua. Et seal on 5 last, kes siis iga päev seal kaks nädalat kohal käivad. Noh, nagu päris lasteaed, et magavad seal ja söövad jne ja õhtul tood kenasti koju, nagu ikka. Et siis saavad eksperdid lastega paremini tutvuda ja lapsed saavad iga päev tunde logopeedide ja terapeutide abi. Eks see tundub loogiline ka – lapse tundmaõppime võtab aega. See näitab ka neile, et mis on laste oskused, eelistused ja tugevad ja nõrgad küljed. Et mida siis arendada ja mis meetoditel.

Aga jah, see on alles sügisemuusika. Praegu tuleb aina oodata ja oodata ja oodata ja oodata – selline see süsteem on. Kodusteks harjutusteks anti igasugused pallimängud ja peenmotoorika arendamine. Plastiliinid, rosinate kokku noppimine anumasse, liivaga mängimine, vahadega mängimine (mis vahad?), näpuvärvid, käsnade pigistamine, vannis vahuga mängimine ja hästi väikeste kriitidega värvimine (vajab kindlamat haaret), makaronidest kaelakeede tegemine ja üldse igasugused näppimisasjad. Suurematele lastele mõjub hästi ka paberist kujundite välja lõikamine, aga selle jaoks on Mari veel väikene.

Mul on plaanis teha üks postitus erinevatest asjadest, mis me Mariga peenmotoorika arendamiseks tegema ka hakkame, olen natukene netist toredat materjali otsinud ja juba homme on esimene tegevus Mariga plaanis.

Ühesõnaga, kui arstil käidud, otsustasime ema ja Mariga Marienthali Ampsu sööma minna, kus ma sain maailma kõige rõvedamat seenepannkooki ja Mari üritas ainult naerdes minema joosta ja hakklihakastet endale juustesse hõõruda, seega ei olnud ma üldse kurb, kui ema pakkus, et viib Mari hoopis enda juurde.

Nüüd me siis istume siin Kardoga ja oleme kahekesti vait nagu sukad. Keegi ei taha, et me näitaks 200x, et mis hääl teeb lehm, lammas, kana ja hobune. Keegi ei loobi legosid laiali. Keegi ei jookse Lottega ringi. Haudvaikus. Ja mida meie teeme? Vaatame multikaid :D

Korraks helistas ema, et mulle ühte meili meelde tuletada, taamalt kostusid Mari naerukriisked.

Küll on hea vahepeal lihtsalt olla. Lihtsalt vedeleda.

Mul oli plaan vaba tuba koristada, sest varsti-varsti tuleb mu sõbrake Aussist meile, aga no kohe mitte ei viitsi. Sai täna niigi joostud ja tehtud. Mingi hetk tänase päeva jooksul suutsin ma järgmise nädala kaaneloo ka valmis teha. Nagu seal saiareklaamis öeldakse, et ma ise ka ei tea millal, see läks kuidagi möödaminnes.

Imelik on see ka, et mul on juba 17+4 rasedust! Püha jumal noh! Palusin kohe Kardol üks pilt ka teha, enne otsisin kolm aastat seda täpilist kleiti, millega ma 15 ja 16 nädalal pilti tegin.

DSC_1385

Titejuttudest veel põgusalt, siis vaatasin Kätu sünnitusvideot (SIIT) ja hakkasin nutma. Ei, mitte helgusest, vaid sellest hirmsast röökimisest ja mul tuli reaalselt kabuhirm peale. Kui esmasünnitajatel on see õnn minna sünnitama teadmisega, et noh, olla valus jah, siis mina juba TEAN kui valus see on ja no sedasi röökimist kuulata…Uuuh… KARDAN! Lihtsalt õõõõõudne.

Aga ma nüüd ronin Kardole kaissu ja tiksume täna niisama kahekesti.

Jaga: