Kuna minul endal pole plaani Kardoga lahku minna, siis ei ole ma nendesse elatiseteemadesse üldse süvenenud. Olen siit-sealt kuulnud, et küll tahetakse nendest kõrvalehiilijatelt load ära võtta ja nüüd oli mingi jutt, et isegi lausa vangi panna? Pead ei anna, aga mingid säärased jutud justkui nagu levivad.
Maailm ei ole kunagi mustvalge. Nii, nagu on neid mehi, kes teenivad ise kõva raha mustalt, et mitte oma last toetada, siis on neid naisi, kes nõuavad elatist mitte vajadustest, vaid lihtsalt enda soovide (ala kunstküüned ja juuksepikendused) täitmiseks. Mõlemad on äärmused, sest sinna vahele jääb veel sada erinevat võimalust, mismoodi on lahku mindud ja mismoodi seda koos lapse kasvatamist tehakse.
Küll ajab mul pikapeale kopsu üle maksa üks kaasblogija, kes pidevalt endast suurt märtrit teeb, et tema oma mehelt elatist ei nõua. Kuna ta oma blogis korduvalt mainis maksmata arveid, üürivõlgasid ja väga väikest sissetulekut, siis tundus mulle “mitte tülitsemise sooviga” elatise mitte nõudmine üsna kummaline lüke. Kuid siis seletas ta selle paremini ära – lapse isa oli KOHE öelnud, et tema last ei soovi. Seega oli laps naisel saadud teadmisega, et saab lapse kasvatamisega üksi hakkama ja see vastutus on vaid endale võetud.
Miskipärast nõudis ta siiski lapse isalt veel DNA testi, aga miks, seda ma ei tea. Lasi ka lapse isa nime sünnitunnistusele panna. Miks, ka seda ma ei tea. Ta kirjutab mõnikord jube segaselt ja seetõttu ei saa ma pooltest ta seletustest aru. Kunagi oli mingi teema, kust talt 100x küsiti, et kui sul söögiraha pole, MIKS sa ei küsi lapse isalt elatist, mille peale vastas ta vaid ebamääraselt suvalisi asju, selle asemel, et konkreetselt öelda, et lapse isa pole seda last soovinud, mistõttu ei näe ma eetiliselt, et ma seda temalt küsida saaks. Oleks kohe pilt selge olnud.
Igatahes nüüd, kuna tema isiklikult polegi vahepeal nälga surnud, proovib ta kõigile selgeks teha, et elatise küsimine on vale. Mingi teine noor blogija rääkis talle oma loo, kus mees ei tunne lapse vastu mingit huvi, ega aita ka rahaliselt, mistõttu tuleb lihtsalt kohtusse minna, sest laps saadi siiski ühise soovina, millest üks pool ei saa lihtsalt suvalt välja asuda.
Selle peale arvab päevamärter, et:
- “Kas ma tahan, et mu lapsest saaks tulevikus hooldaja vanemale? Kas ma tahan, et minu lapse teine vanem on avalikult häbipostis kõigile nähtaval? Kas ma eelistan, et lapsele jääks mingi võimalus vanemaga suhelda? Peale elatise on tegelikult palju rohkem võimalusi olukord lahendada ja ei ole ainult see üks moodus…”
See on siis peale seda, kui inimene on talle seletanud, et tema mees EI SOOVI suhelda ei tema, ega lapsega, ei soovi mingit kompromissi ega muud lahendust leida.
- “Võib olla peaks alustuseks küsima lapse käest, et kas ta soovib tulevikus oma pensionärist isa toetada, kes teda ennast vabatahtlikult toetada ei soovinud? Maksma tema üüri jms.”
Neid “pärle” oli seal veel, aga põhimõtteliselt peaksin ma jääma näiteks kaheaastase lapsega nälga või tänavale, sest äkki mu laps ei taha kunagi oma isa toetada. Või ma peaksin elatist mitte nõudma, sest äkki see tekitab mehes trotsi ja tänu sellele ei hakka ta kunagi lapsega suhtlema?
Ah, ma ei tea, miks ma sellest kõigest ennast üldse kõigutada lasen, sest nagu öeldud, mina kelleltki elatist nõudma ei lähe, ega läheks ka, sest ma olen siiski oma eluga praegu sealmaal, kus saaksin ka ilma meheta hästi hakkama. Küll aga paneb mind üllatuma väide, et mees ei pruugi tahta lapsega suhelda, SEST naine nõudis elatist. Ma võiksin vist kümne mehega korraga Kardo silme ees vahekorras olla ja samal ajal ta xboxi puruks tagudes ta ema litsiks sõimata, mistõttu ta ehk MINUGA enam ei sooviks mingit tegemist teha, kuid ma selles olen küll kindel, et ükski asi, mida mina teen või ei tee, ei saa õiget isa oma lapsest eemal hoida. Aga no see on vaid minu arvamus ja minu mees, eksole.
Ühesõnaga, minu arvamus on selline, et kui mees ja naine on koos last planeerinud, siis ei tohiks olla võimalust, et üks astub sellest välja ja talle ei jää mingeid kohustusi. Lihtsalt nii ei ole õige. Ma ei räägi siin sellest, et kui mehel pole võimalik maksta ajutiselt, või kui mees sooviks toetada asjadega või lasteaiamaksuga või aja veetmisega jne. Ma räägin konkreetselt meestest, kes leiavad uue naise, jätavad pere maha ja arvavad, et vana suhe ei puutu enam neisse. Kui naine saab sellisel juhul ise endaga hakkama majanduslikult, siis lasku mehel heaga minna ja ärgu enam seda sitta torkigu. Kui aga naise (veel enam LAPSE) elu selle mehe otsuse tõttu kannatab, peaks mees siiski oma last toetama.
Ja kui ta seda teha ei soovi, siis minu poolest võtku ta load ja pangu ta vangi. Mul on jumala ükskõik.
Ma muuseas arvasin naiivselt, et kõik on nende seaduste poolt, see vangipanek ja lubade ära võtmine. Üllataval kombel olen ma oma FBi seinal päris mitut vihast arvamust näinud, et see on ikka jube ebaõiglane ja ebaaus meeste suhtes. Tõsi, meeste suhtes, kes pole last soovinud, on tõesti ebaaus elatist küsida ja see ei tee mitte jube õiglasest märtriks, vaid mõistusega inimeseks. Kui ma pean aga valima, et kas ma lasen “mehel rahus olla” või panen lapsele söögi lauale, siis ma valin teise variandi.
Mis teie sellest elatisevärgist arvate?
98 kommentaari
Meil tahetakse ka ära võtta juhiload mehel siis,kuna pole võimalik oma lapsele kanda(mehe lapsele). Me ise pole seda last näinud juba ligi aasta.
Nüüd siis käime kohtus kuna meil endil on veel kolm last üks neist on haige laps.
See lubade võttmine on lihtsalt haige
Lubade äravõtmine on lihtsalt nõme. Paljudes töökohtades on lubade olemasolu nõutav ja kui rahamaksmisprobleemid
tulevad sellest, et parajasti pole õiget tööd, siis lubade äravõtmine seda asja paremaks ei tee. Lubade äravõtmine on umbes
nagu iga teise tunnistusei äravõtmine, et noh, Mallukas, lasid jalga ja oma lapsele elatist ei maksa, me võtame sinult nüüd
keskkooli lõputunnistuse ära, nännännää.
Vangipanek on õigustatud juhul, kui kuritahtlik ja süstemaatiline maksmisest kõrvalehiilime on tõestatud, aga natuke kahtlane
mekk jääb sellest – vangide ülalpidamiskulud on päris kallid.
Targem oleks elatise mittemaksjatele panna hoopis kasiinokeeld, kõrtsikeeld (kui võimalik) ja arestida kõikvõimalikud varad, sh
ka need, mis kanditud sugulaste nimele. Ja keelata riigist lahkumine. Näiteks.
No vaevalt, et keegi esimese maksmata kuu pärast kohe load ära võtab või vangi visatakse. Ma konkreetselt ju ütlen, et kui inimene TAHTLIKULT sülitab alimentide peale, siis minu poolest võiks ta lubadeta vangis ka kügeleda. Loomulikult ei kehti see arvamus inimeste suhtes, kes ajutiselt on täbaras olukorras jne.
Perekonnaseaduse kohaselt on elatise maksmise näol tegemist põlvnemisest tuleneva kohustusega. Seega kui isadus on
tuvastatud, on kohustus elatist ka maksta. Täiesti lapsik oleks mehel väita, et “aga ma ju ei tahtnud”. Kui valmis teed, pead ka
vastutama.
Väga keeruline teema. Enamasti on mehed selles teemas süüdlaseks tehtud, kuigi ma olen näinud ka seda olukorda, kus mees
tegelikult maksab nii et veri ninast väljas ja lastega ikka kohtuda ei lasta ning keeratakse lapsi isa vastu üles. Teistele naine
muidugi räägib, et mees ei maksa üldse või kui midagi maksab, siis ainult osaliselt ja suure kerjamise peale. Kusjuures nii veenvalt
naine räägib, et kui poleks pangaväljavõtteid näinud isa poolt näidatuna, ei usuks eales, et ema niimoodi valetab. Oma lastele
valetab samamoodi!
Ja siis ongi isa paha ja naine märter, et lapsi üksi kasvatab. Tegelikkuses on suuresti eksmehe kulul elatuv valelik mõrd.
PS! Ei räägi siin mingist kibestumisest, kuna asjaosaline mees on minu mees vms. Minu mees tuli ilma minevikuta 🙂 Antud loo
peakangelased on ühed endised lähedased perekonnasõbrad.
Kui laps muretseti koos (mõlemad pooled olid nõus last saama), siis on loogiline, et ka mõlemad last kasvatavad. Kui aga juhtub,
et isa – ema lähevad lahku ning üks pool, näiteks isa lihtsalt otsustab elatist mitte maksta, siis ainus ja õige otsus on emal elatist
nõuda läbi kohtu. Miks? Sest ema on antud juhul ainus isik, kes seisab oma lapse huvide eest. Raha küsitakse siiski mitte ema
kunstküünte jaoks vaid lapse vajaduste rahuldamiseks. Emal aga seevastu pole vaja minna maiaks ja küsida üüratut summat
(isegi kui lapse isa teenib üle keskmise). Olenevalt lapse vajadustest loomulikult! Lapse elatise miinimum Eestis on hetkel pool
“miinimumpalgast” ehk 215 eurot. Kui isa maksab selle summa oma lapse ülalpidamiseks, siis samasuguse panuse peab
eraldama ka ema, ehk siis kokku minimaalselt 430 eurot kuus ühe lapse ülalpidamiseks. Jah, see pole väga suur raha, aga olgem
ausad, kui laps on terve (ma ei räägi siinkohal erivajadustega lastest jne), ei vaja mingisuguseid erilisi kalleid asju, ravimeid jms,
siis 430 eurot ühes kuus (5160 eur aastas) on normaalne summa. Selle eest saab makstud nt. lasteaia arve, osta süüa, maksta
mõne huviringi eest, osta riideid (kui viimased pole Gucci kollektsioonidest).
Elatist VÕIKS (aga ei pea) küsida ka sellisel juhul, kui emal on piisav sissetulek. Miks? Never know.. kõik võib juhtuda. Kui nt
ema jääb ilma sissetulekuta ning pöördub KOVi sotsiaalosakonna poole abi saamiseks, siis esimese asjana küsitakse, aga miks
pole lapse isalt elatist nõutud? Sest see on ju ka sissetulek, millest enne lihtsalt loobuti. Nii et elatist peab nõudma!
Kui aga naine otsustas lapse saada nö üksi, teades, et mees last ei taha, siis eks ta peab seda last ka üksi kasvatama, aga ikkagi s
tekib küsimus, miks mees lasi üldse sellel juhtuda, et laps tuleks?….
Lapsega ja lahutatud või üksi. See pole tavaliselt kellegi unistus aga on asju mida saab ja mida ei saa vältida. Iseasi kas me
oskame, tahame või suudame seda. Ma panen kirja mõtlemiseks , mis meie otsuseid võivad mõjutada.
Esiteks enesehinnang- see saab ajas muutuda -üles ja maha. sellest tulenevad su kaaslase valikud, nõudmised .
Näide-väga kaunis klassikaaslane ei uskunud oma ilusse, heasse iseloomu ega võimekusse, ema pideva kriitika tõttu ja seega ei
uskunud ka, et võiks mehevalikul olla valiv. Läks esimesele ettejuhtuvale, kahjuks ei vedanud ja tüüp oli egoist. Läksid lahku
aga tüüp rikub lapse psüühikat , halvustades nii räigelt ema , et laps vajab sel põhjusel psühholoogi abi.
Teine kaunitar oli rikkast perest , kus isa figuur oli jõuline-tütreke hoitud, kaitstud, harjunud saama ,mis ihaldas, tegi modelli
töödki- sattus vägivaldse mehe otsa. Isa teda kümneid kordi päästmas aga lapsuke läks aina tagasi. Miks? Seast tema peas oli
idee-tähtsaim on Terve peremudel, kus otsuseid teeb isa ja naispere allub. Seal peres oli üksikuid lastega naisi alati väga
halvustatud. Ehkki ema- isa polnud kunagi tütart halvustanud tundis ta , et ei saa endale lahkuminekut lubada, pigem kannatab
peksu ja usub oma mehe lubadusi end muuta.
Teiseks kasvatus, kodune taust, keskkond- mis on sulle norm pole seda mitte teisele. Ka siin võib sind elu-olu viia olukorda kus
näed muid võimalusi ja kui sul on piisavalt iseloomu tahad kindlasti muuta ja murda välja paremasse olusse. Siia kuuluvad
puhtuse, korra, austuse, suhtlusviisi, töökultuuriga seonduvad teemad kodus. Samuti usulised ja muud kuuluvustunnet
mõjutavad grupid. Liiga suur erinevus tekitab parku tunde nagu peaksid 6 nr-t suuremaid kingi kandes kellegi sabas püsima või
siis teisele poolele et kingad nii pigistavad, et karju või appi. Siis imestatakse kuidas need 2 küll kokku sattusid.
Kolmandaks – Vajadused, sihid, elu stiil. Olenemata perekondlikust taustast võivad need olla kardinaalselt erinevad.
Keegi vajab suurt pere, teine palju aega looduses olemiseks, kolmas aina ehitab ja loob, neljas spordib igal eluhetkel, viies
pühendub reisimisele , kuues teiste aitamisele jne. Ilus ja hea omadus ei pruugi seda perele olla. Mul tuttav kes 24/7 on kogu
ilmale abiks (päriselt ka) aga mitte grammigi oma perele.
Neljandaks-Hirmud.
Jääda üksikuks, lastetuks, üksi mitte toime tulla, hirm eksida, vastutada, ebaõnnestuda. Need sunnivad kiirustama ja ei lase
isiksusel küpseda , õiget aega oodata.
Viiendaks-Eluline naiivsus. Usaldus, usk, lootus. Ega seda (naiivsust)endas ju ei arva olevat aga tagantjärgi taipad küll
erinevust. Näiteks olen meditsiini pimesi usaldanud , pole osanud mõeldagi nii, et võiks selles kahelda. Elu õpetab muud.
Armastus teeb ka naiivseks või nagu vanasõna ütleb et A on pime.
usun et seda rida saab jätkata. Ärgem siis raiugem oma tõde , see on vaid osa, mida näed. Pane katkise kõrvaga kruus lauale,
pilt kaaslase ja sang enda poole. Küsi mida näed- saad kirjelduse- kruus, Kuke pildiga. Veel ? No valge kruus, ülalt laienev. JA
siis ütled sina, et sina näed küll pisut pilti ja laienevat valget kruusi aga sel on ka sang , mis keskelt katki. Kummal on õigus?
Lõpetuseks teema algpõhjuse juurde ka. Mina olen oma samasugust pettumust valmistanud kaaslase käitumisse püüdnud
suhtuda kurb-valusa huumoriga. Mees annab sõna, M… võtab sõna (tagasi )! Jah normaalne on kui tegijaid on 2 siis ka
vastutajaid. Ent miks ma siis pole sõdinud, nõudnud. Põhjuseid on minu elu valupunktides, suutlikkuses, taluvuses ja ka
mõttekuses. Aga peamine oli säästa oma lapsi . Sest teades, et purupaljana minna juristist kaabaka vastu, pole mul muud saada
kui katkised närvid ja ähvardused laste osas . Tahtsin elus edsi liikuda ja loota, et ka tema hing ja vaim areneb ajapikku.
Mu oma ema on alati halvustanud isa ja teeb seda ikka veel, kes meile latele oli väga tore isa. See teeb hullult haiget nagu
solvaks ta otse mind(sest olen ju osa isast-emast), seda enam et isa pole enam 20 aastat. Ma ei tahtnud olla õel ja pettunud
tigedik nagu mu ema.
väga kenasti kirjutatud. Panid mind ausalt öeldes mõtlema! Olen sarnases olukorras.
Mina arvan siinkohal, et otsustamise koht on enne. Enne
kaitsmata vahekorda, enne kogemata kondoomi
purunemist, enne sos-pillist või muudest
rasestumisvastastest vahenditest hoolimata rasedaks
jäämimist. Miks? Sest see võimalus on ALATI ja tegelikult
kõik teavad seda. Kõik teavad et ükski rasestumisvastane
vahend ei ole 100% kindel. Ja kui juhtub, et naine jääb
rasedaks siis ei ole variant, et “mees ei taha – järelikult
vastutangi üksi” sest naise jaoks on kaalukausil lisaks
üksikvanema staatusele ka meditsiinilises
komplikatsioonid abordiga, emotsionaalsed tagajärjed
(millest taastumine võtab kauemgi, kui operatsioonist),
võimalus tulevikus üldse mitte lapsi saada jne. vabandus,
et “ma ei tahtnudki – järelikult onebaeetiline küsida” on
minu arvates jäänuk sellest, et naisi kasvatatakse maast
madalast alandlikumaks, leplikumaks, patriarhaalse
ühiskonna liikmeks. Kui naine ka saab majanduslikult
hästi hakkama siis mina ei näe ikkagi mingit põhjust, miks
naine ei võiks nõuda elatist või, et mees lapsega tegeleks,
kasvõi minimaalselt seadusega ette nähtud mahus – linade
vahele lõbutsema roniti koos – vastutada tuleb ka koos.
Paraku on naine selões olukorras enamasti nõrgem pool.
Kuigi leidub palju ka vastupidiseid olukordi – aga neid
naisi, kes lapsed maha jätavad, mõistame ju kõik üheselt
hukka. Mis topeltstandard see siis on, et mehe puhul
saadalse justkui aru, kui ta minema jalutab aga naine on
alati kõntsa alune kõnts sellisel juhul?
Nii.. Kirjutan lühidalt oma loo.
Ma ei ole temaga(nimetame teda Jaaniks)kunagi suhtes olnud(kuigi
algul asi arenes sinnapoole). Noh juhtus see mis juhtus, jäin
rasedaks(sos-pilli laps mul). Jaan ütles esimese asjana et tema ei taha
mingit last. See muidugi ehmatas mind alguses(no olgem ausad, kui sa
pole inimesega koos siis ma vastaks sama), aga siiski otsustasin, et üksi
või kahekeisi, aga alles ma jätan. No teatasin Jaanile ka, et jätan alles
lapse ja kui tahad siis võid tema elus osaleda alati.
Okei, alguses oli paljulubav, et jaa ma niii nii ootan lapse sündi jne.
“Ikkagi minu laps ju. ” Enne sünnitust me siis koos ikkagi otsustasime,
et lapse perek. nimi tuleb Jaani oma kuna ta väga tahtis seda ja
armastab ning hoolib oma lapsest.
Laps sündis. Esimesed kuu aega hoidis ja nunnutas oma last. Siis
tõmbas eestist soome tööle. Algul toetas ka mind ja siis järsku tema
läheb reisima jne, et tal pole. No mida p****t tõesti. Siis läksin ma nii
viha täis. Et tema põrutab kuhugi tenerifele ja ma vaadaku ise edasi v?
Noh “aasta isa”tiitel kuulub küll talle eks.
Ma saan aru, et alguses ütles et ta ei taha seda last. Aga pärast tahtis
ju? Asi pole minu ega Jaani suhetes, me saime hästi läbi, mis sest et
koos ei olnud. Oleks võinud siis nii jäädagi, et tema ei taha last ja punkt.
Kõndinud minema ja elanud edasi nii kuidas enne elas. Mina olin
otsuse tegemisel arvestanud, et ma kasvatan üksi last.
Ja nüüd tekib küsimus, et kas mul polnud õigust alimente peale panna?
Et siis Jaan võtab ka vastutuse ja siis tõmbab minema ja ma vaadaku
ise kuidas lapsel kõht täis saab ja riided selga ostetud?
Mina arvan teisiti. Ise ta vabatahtlikult võttis vastutuse, nüüd
vastutagu – võlgadega.
Oi see on niiiiiii kahe otsaga teema kui üks teema olla annab. Näen seda enda mehe pealt,kellel on eelmisest suhtest laps 🙂
Minu sünnitunnistusele mu isa märgitud ei ole ja hea vast ongi kuna tundub, et ta tervis läheb ajapikku aina halvemaks.
Viinakuradit siin mängus pole vaid lihtsalt vist vanus ja raske töö. Elatist ta minu eest kunagi maksnud ei ole. Kunagi küsisin
emalt, et miks ta isalt mingit toetust ei palunud-siis ta vastas, et pole mõtet võtta sealt kus midagi võtta pole. Ja nii pusiski ema
üksi 2 lapsega 2-3 töö kõrvalt (vennal siiski teine isa, kes kahjuks vennast üldse mitte midagi kuulda ei taha ja teda ei
aksepteeri). Õnneks olid mul super vanavanemad ja enam õed, kes alati toetasid.
Isa nägin lapsena ja nagu kuuvarjutust- nii iga 4 a tagant(seda palus küll ema rohkem aga tihtipeale ta lubas ja lubas aga ei
tulnud…). Ainus hea asi oli see, et kui külla tuli siis tõi ka nooremale vennale kingitusi ja tegeles ka temaga, kes polnud üldse
tema laps aga kuna vennal pold mitte mingisugust isakuju siis seda oli talle väga vaja. Mis siis, et harva.
Peale seda kui ise lapsed sain, näen isa nüüd palu tihedamini. Umbes korra aastas käib meil külas või isegi tihemini ning helistab
ka aegajalt niiet vanaisana on ta päris hea. Isaks ma teda kutsuda siiamaani ei suuda aga vanaisa tiitli on ta küll ära teeninud.
Minu endine abikaasa maksab kohtuväliselt kokkuleppealusel alimente meie 2le lapsele. Maksab natuke üle 100 euro
kummagile + 45 euri lapse pealt riiklike lasterahade näol kuna viimased aastad saab ta lastetoetust välismaalt ja mina siin ei
saa midagi. Seal saab ta rohkem kui siinne toetus ja toetus sai ümber tehtud sellise suulise kokkuleppega, et siis ta ostab
lastele enamik riietest. Kahjuks aga see kokkulepe pole ammu enam vett pidanud.
Jõuludeks ja sünnipäevadeks saadab siiski ka lastele üsna korralikud summad neile kingiks.
Vahepeal mõtlesin, et ajan asja ametlikuks kuna ehk siis ta suurendab natuke omapoolset osalust, pluss mul on kindlustunne,
et toetus on stabiilne ning alimendid oleks mu seaduslik sissetulek. See viimane oleks vajalik siis kui tahan päris oma kodu või
oma vana auto mõne turvalisema ja parema vastu vahetada.
Samas on endine kaasa uuesti abielus ja sai ka uue lapse, kelle eest vaja ka hoolitseda niiet pole kindel, kas ma rahaliselt eriti
võidaks.
Ja täiesti kindel on, et kohtusse minnes tuleb ka tüli ning kannatavad lapsed. Seni ta võtab nad enda juurde korra aastas ca
kuuks ajaks ja käivad selle aja sees ka korra nö palmi all puhkamas. Kui temaga tülli minna siis enam seda ei juhtu(korra või
paar on meil see teema ka läbi käinud ja siis ähvardas, et siis võtab end töötuks ja lapsed ka teda enam ei näe) ja väga kahju
oleks kui lapsed ka sellest kuust ajast isaga ilma jääks.
Niiet seni kuni enamvähem omadega hakkama saan, siis tüli ei kisu ja arvestades seda kui paljud naised ei saa üldse midagi siis
arvan, et mul on isegi hästi kõik.
Olen 26-aastane naine ja neid kommentaare lugedes kaob küll igasugune tahtmine tulevikus lapsi saada. 😀 Nagu mu vanaema
ütles, siis see, kellega sa lapse saad, on naise üks tähtsamatest otsustest elus. Kahjuks ei või sa tegelikult 100% kindel olla, mis
inimesega sa koos elad ja nagu siin nii mõnestki kommentaarist selgub, siis paljudele vist on tegemisrõõm, aga mis reaalselt
vastutuse kandmisesse puudub, siis see jäägu kellegi teise kraesse.
Ma tahaks selle teema kohapealt rääkida oma loost, alatihti kui tulevad jälle lood elatisvõlglastest ja nendele määratavatest
karistustest läheb minu süda hellaks, ma ei tea kas ma olen siis liiga hingeline inimene või ma mõtlengi õieti. Nimelt läks minu
isa meie pere juurest minema siis kui mina olin üsna pisike,leidis omale naise koos kolme pojaga, peale minu on tal veel 2 last,
ehk siis minu õde ja vend. Ma mäletan teda vaid ehk mõned üksikud korra, õieti ei mäletagi. Siis aga ei saanud ma sellest aru,
et kui isa läinud kaasneb ainult mingi trall. Algusaastad ära olles võttis ta meid mõned korrad endajuurde, veetis meiega veidi
aega …. kuigi ma ei ütleks, et see oli mingisugune ajaveetmine, sest ta vedas meid endajuurde lasi meil seal vabalt toimetada ise
muid asju tehes ja koju viies lasi poest valida nänni mida tahtsime ja selliste käikudega need korrad piirdusidki. Mingihetk ei
tulnud ka enam neid kordi mil ta meid endajuurde võttis, kui küsisime, põhjendas ta seda sellega, et ta naine ei taha. Niisiis
jäidki meie suhted kaugeks ja nüüd on ta mu jaoks kui võõras inimene.
Mingilhetkel määras ema talle alimendid kuigi ta oli üsna teadlik sellest, et ta ei saa sealt pmts kordagi raha. Isal oli oma firma ja
elu vist jooksis hästi. Ühel hetkel ma sain temaga kuidagi jutule, ta küll ei tahtnud väga rääkida miks see niimoodi on ja miks see
nii läks aga siiski mõne sõnaga ta selle jutu kokku võttis. Lõpuks saingi teada, et tänu alimentidele ei saanud ta enam firmat
pidada ja elu hakkas üha rohkem allamäge jooksma. Tekkisid võlad, kontod pandi kinni jne. Seda kõikke seepärast, et ta ei
suutnud maksta kolme lapse pealt neid summasid mida nõuti. Arusaadav, tõesti suur summa. Lõpuks veeres asi niikaugele, et
hakati läbi kohtu neid rahaasju ajama mis oli üsna lollus. See on minu arvamus aga tõesti inimesed, mida kaugemale sa mingit
keissi ajad seda lollemana sa tundud. Okei, ema healjuhul mõned korrad sai sealt ühe lapse pealt mingi teatud summa aga no
kas meie nägime seda raha? Mittekordagi, ema pani selle peamiselt enda kulutuste alla ja kui julgesid temalt raha küsida siis
ütles, et näed ma ju ostsin teile koju süüa kuigi oli vaja ka palju muud (riided,jalanõud jne). Niisiis kui aus olla mul on kahju oma
isast ja natuke olen ka pahane oma ema peale kes tema elu pmts ära rikkus teades nkn, et see ei aita teda kuidagi. Nüüd ilmselt
tekib küsimus miks mul on oma isast kahju? Kui mina oleks olnud oma ema asemel ja saanud hakkama aastaid ilma temata ja
tema toetuseta siis ei oleks mul mõttessegi tulnud, et mingihetk lihtsalt võtan pähe ja mõtlen, et võiks kellegi elu ära rikkuda
pannes peale alimendid.
Ma olen emaga korduvalt rääkinud, et sellel asjal ei olnud mõtet aga ta arvab, et ta tegi õieti. Ma tean oma isast, tean miks ta
läks ja tean, et ta on teinud halba igatepidi aga ma ei arva, et kedagi tuleks nii julmalt karistada. Mul on igaljuhul siiralt kahju
seepärast, et ta elu on pmts rikutud missest, et ma ei arva ka temast üldjuhul midagi. Niisugune on minu versioon asjast,
kindlasti on igal inimesel kes sellega seotud ka oma lugu. Mina näen, et neid asju saaks ka sõbralikumalt ajada ja isegi kui ei saa
siis jäta inimene rahule, see ei vii heade tulemusteni 🙂
Aga kui ema sai ostetud söögi ja riideid ei suutnud osta kas siis sulle ei tundunud et ema siiski ei saanud
hakkama päris nii kõigega kui sa arvasid? Võibolla töötas ema mitme koha peal teile rääkimatta, Võibolla
maksis muudkui mingeid võlgasi mida oli pidanud võtma teie toitmiseks ja elukoha kulude maksmiseks.
Emad tihti ei räägigi oma lastele seda kui halvasti asjad on, milleks panna last kannatama, pärast laps
veel arvab et tema on kõiges süüdi mis pahasti on, lapse mõistus ju. Meie ema kasvatas ka mind ja mu
õdesi vendi üksi, meile näiteks ei öelnud ta mitte kunagi ühtegi halba sõna meie isa kohta, lubas meid
külla, me muudkui käisime isa ja ta uue pere juures külas, naiivsed lapsed olime, saime ainult kartuleid,
makarone ja kaerahelbeid söögiks ja meid kasutati kogu suvi põldude rohimiseks ära, aga kuna uue naise
lapsi hoiti ühes räpases toas kinni ja nad olid mustad, pool alasti ja toitmatta siis meie arvasime et meil on
vedanud ja meid armastatakse rohkem kui meid luku taha ei panda. Ema juures olid head
elamistingimused aga ikka me helistasime muudkui isale ja ajasime juttu viimase kõneajagi eest ja
palusime et võiks külla minna. Läks umbes 8. aastat et me aru saaksime milline tõbras meie isa tegelikult
on ja et ta pole mitte midagi väärt. Muudkui vingus et appike tema peab 40 krooni lapse pealt maksma
(kokku 4 last) kuigi ise teenis iga kuu 25000-35000 krooni. Nüüd aastaid hiljem saime teada et emal on
väga suured võlad kaelas mida ta võttis et meie elukoha eest maksta ja meile süüa osta. Isa käis mustalt
tööl ja nahhaalselt ei maksnud mitte midagi, lihtsalt jõi selle raha maha samal ajal kui meie ema töötas 18
tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas et ta lapsed ära ei sureks. Me olime kõik plaanitud lapsed ja nad
abiellusid juba enne meie sündi. Isegi maja ei raatsinud isa meile jätta et kusagil elada oleks, pani seda
mitu korda põlema et ema meiega sealt ära põgeneks, pärast vahetas maja joogise peaga mingi mõtetu
auto vastu. Meie ema ka vaikis ja ei rääkinud kunagi meile et midagi halvasti oleks aga vanemad õed ei
olnud noored ja lollid ja said asjast väga hästi aru, ning hoidsid meid ilusti kõigega kursis, mõtle sellele,
võibolla teie ema ka ei räägi asjadest nii nagu need päriselt olid vaid eelistab et tema lapsed seda
koormat kandma ei pea.
Ohoo, vot siis – lapsele eluks vajalike kulutuste jaoks elatise maksmine on isade karistamine 🙂 halleluuja!!!!!
Minu lapse isa maksab ilusti nagu kord ja kohus. Kui
küsisin hiljaaegu,et kas sooviksid ka lapsega aega
veeta,vastati mulle,et ma ju maksan sulle
raha….ilmselt tema jaoks ongi lapse isa hoopis 215euri
kuus.
Kusjuures see on Eestis väga suur probleem, et ühiselt planeeritud lapse isa saab lihtsalt minema kõndida ja ükski vägi teda
kätte ei saa. Minu isa tegi minekut kui olin väike beebi, nägin teda esimest korda elus oma viiendal sünnipäeval ja peale seda
veel mõned korrad. Teda sai kohtu kaudu taga aetud, tagaotsitavaks kuulutatud, ise helistatud ja päritud. Tulemus-mitte
midagi. Mees isegi ei teadnud, et ta tagaotsitav oli ja elas oma mustalt teenitud rikkuri palgaga rõõmsalt edasi. Riigi silmis oli
ta muidugi miinimumpalgaga vaene töömees, keda kuri eksnaine üritab paljaks röövida. Nüüd olen mõelnud, et võib-olla
oligi parem, et kasvasin emaga üles ja oma eostajaga rohkemat kontakti ei omanud. See andis mulle julgust ja enesekindlust
saada tubliks, töökaks ja iseseisvaks nooreks neiuks.
Väga keeruline teema, ometi on selliseid
juhtumeid palju.. Endal ühed lahutatud lastega
tuttavad, õnneks suudavad inimese moodi
käituda ning mõlemad osalevad nii
kasvatamises kui ka toetamises. Lapsed ongi
mõni nädalavahetus emaga, mõni isaga,
nädala sees elavad enamasti ema juures, kuna
isa välismaal tööl, kulud lastega jaotatud, isa
panustab kasvatamisse ise suurema summa,
kuna ta palk on kõrgem. Isa võtabki tüdrukud
nv-ks enda juurde nt, punub patsid pähe ja
aitab hommikul kleiti valida. Sest lahutad ju
siiski naisest, mitte lastest. Nii ei teki ka trotsi
kui ise lastele asju ostad, mitte raha emale ei
anna. Ei mõista vanemaid, kes loobuvad oma
lapse vastu huvi tundmast ning järgmist
tootma jooksevad kui eelmise eest hoolitseda
ei suuda. Kas kohtulikult pole võimalik aega
lapsega välja nõuda?
Minu esimene laps ei sündinud, kuna rasedus
katkes ja siis hakkasin beebipille võtma ja 4
kuu pärast sain teada, et olen rase. Mees oli ise
väga vaikne ja talle meeldis üksi omaette olla.
Elasin siis veel isa juures. Ta oli väga armukade
ja oli seda ka minu venna sõprade peale, kes
olid 15-16 aastased. Ei võinud ma oma
sõpradega aega veeta ja võrkpalli mängida. Kui
sugulased külas käisid ja peretuttavad ja kui
neist keegi meessoost juhtus olema pidin oma
toas olema. Kord tahtis tuttav läbi tulla ja palus
kohvi, siis võttis mees telefoni käest, võttis aku
tagant ja keeras toaukse lukku. Sõimas et sa ei
lähe kuhugi. Oleksin ainult kööki juttu rääkima
läinud.
Mina läksin oma lapse isast lahku siis kui ta läks
traktoristikoolitusele, ta ei vastanud kõnedele,
smsidele, kirjadele – kuigi oli näha et kirju on
lugenud. Kuu aja pärast sain ta kätte lõpuks ja
ta ütles, et tal polnud aega – aega oli
joominguteks ja sõpradega koos olemiseks
nagu facebooki piltidelt näha. Siis saatsin ta
pikalt.
Minu väike tütreke sündis, siis elasin ma veel
isa juures, tööl ma ei käinud, kuna olin alles
kooli lõpetanud. Siis kui sain rahad kätte, siis
otsustasin isa juurest välja kolida, kuna isa uue
elukaaslasega oli raske ühe katuse all elada.
Lapse areng oli alguses täiesti normaalne ja siis
poole aastaselt sain aru, et midagi on valesti.
Laps võpatas iga pisikese krapsu peale nii
magades kui ärkvel olles. Siis mõne aja pärast
tekkis tugev treemor ( värisemine) üle kogu
keha, värises nagu haavalehed puuküljes. Sealt
algas arstide vahet jooksmine, mis kestab
tänasepäevani. Lapse areng ei ole eakohane, ta
on 5 astat 7 kuud vana ja praeguseks on
diagnoosiks täpsustamata arengupeetus.
Areng on praegu 2, 5 aastase lapse arengu
tasemel, nii ütleb psühholoog. Kahjuks pole
arstid suutnud välja selgitada, mis lapsel viga
on. Isa muidugi leiab ainult vabandusi ja
geneetikule verd andma ta ei lähe.
Eelmise aasta algusest hakkasin ajama
alimentide asju. Lapse isa oli kohe nõus
vabatahtlikult lapse oma nimele võtma ja sai ka
kokku lepitud kuupäev, millal pidi tulema. Meil
oli ka leping juba valmis tehtud. Samalajal
suhtles ka sotiaaltöötaja temaga ja kõik toimis
ja sai nagu aru. Siis kui kauaoodatud päev
saabus siis see lapseisa ei ilmunudki välja,
kõnedele ei vastanud. Siis saatis mind persse.
Siis hakkasin alimente ametlikult läbi
advokaadi ajama ja ei reageeri kirjadele, laseb
tagasi saata. Politsei on mitu korda kodus
käinud aga teda pole seal ja siis esmaspäeval on
istung, siis kuuleb, mis edasi saab. Advokaat
ütles, et kui kätte ei saada siis kuulutatakse
tagaotsitavaks. Eks ta ise teab siis, teeb oma
elu keeruliseks. Ise olen üksikema ja hetkel tööl
ei käi. Siiani polnud see lapse pärast ka
võimalik, kuna vajab 24/7 kõrvalabi igapäeva
asjades. Ise hakkama ei saa. Lapsele kulub kuus
ligikaudu 440 eurot. Ja kogu sissetulek
toetustega on umbes 550 eurot. Mulle omale
jääb healjuhul sellest 30-40 eurot. Seega omale
ei saa ma praktiliselt mitte essugi lubada. Vahel
harva paari kingi ja needki teiseringi omad.
Laps on minu jaoks kõige tähtsam ja temal on
hetke seisuga kõik vajalik olemas aga endal on
tervis halvem ja hambad lihtsalt lagunevad,
sest hambaravi on mega kallis ja sellejaoks raha
lihtsalt ei jätku. Eks see on ka tervisele oma
hoobi juba andnud. Nüüd kui tehti siia
puuetega latele lastehoid, siis on mul ka
võimalus tööle minna aga sobivat tööd on
raske leida väikses kohas.
Me soovisime mõlemad last, aga kui laps oli ära
sündinud, ütles abikaasa, et pereelu pole tema jaoks.
Mis siis ikka, lahutasime ära ja alimendid peale. 9
aastat pole näinud ei meest ega raha. Kohtutäitur teda
kätte ei saa, politsei pole ka midagi mu avalduste peale
ette võtnud. Paljud ütlevad mulle, et ma inimese
rahule jätaksin ja oma eluga edasi läheksin ning
mõistavad mind hukka, aga niimoodi me ju ainult
kasvatame rongaisade karistamatuse tunnet :/
Tõesti pole kõik must ja valge. Mida teha aga siis, kui
lahutatud vanem maksab korralikult elatist, ilma lapsi
nägemata kuigi seda soovib.. Ja siis iga natukese aja
pärast nõuab see vanem elatist aina juurde ja juurde
(alusetult), lihtsalt endisele elukaaslasele
kättemaksuks(ütles otse välja niiviisi), nii, et inimesel
endal ei jätku peale maksmist raha ei elukoha ja muu
eluks vajaliku jaoks, rääkimata siis laste nägemisest…
Ehk siis iga lugu ja inimene on individuaalne ja vajab ka
individuaalset lähenemist ja seepärast arvan, et ükski
ametnik tegelikult pole võimeline selliseid keerulisi
suhteid lahendama, sest nemad lähtuvad vaid sellest,
et asi aetud oleks ja paberitel korrektne paistaks.
Säärased lood vajavad pikka-pikka uurimist.
Lisaks muidugi ka vaimne terror lastele, sest nemad
on ju need, kes täpselt kahe heinakuhja vahele jäävad,
a la, kui isa/emaga suhelda tahad, siis koli sinna ja
minuga suhtlemine unusta ära; või siis teise vanema
halvustamine laste ees; või siis laste ähvardamine: kui
isa/ema juurde elama kolid, siis unusta kõik enda asjad
ja nt voodi- jah, minu enda vanem ähvardas mind kui
olin laps, et võtab mu voodi ära kui teise vanema
juurde külla lähen…
Igastahes, juhilubade äravõtmine ja vangistus ei
lahenda probleemi. Pigem vajaksid säärased
perekonnad mingisugust kohustuslikku
nõustamist/psühholoogilist abi, et 2 täiskasvanut
inimest ometigi omavahel selle lõputu teineteisele
ärategemise lõpetaksid ja aru saaksid, et toetavad
siiski ju oma enda last.
Ma küll ei lugenud kõiki kommentaare läbi, ma ei saa aru sellest väitest, et kui mees algusest peale ei tahtnud last, et siis ta ei pea
lapse kasvatamisse panustama. Et siis järelikult on vägagi ok, kui naine teeb siis aborti ja tapab selle sündimata lapse ära või kus
see loogika siis on?
Minu arust peavad 2 erisoost inimest koos seksides alati selle võimalusega arvestama, et laps võib tulla. Ja kui ta on teel, siis on tal
ka püha õigus mõlemalt vanemalt oma kasvamiseks toetust saada. See laps ei ole ju rohkem naise oma ainult sellepärast, et naine
jättis ta abordiga tapmata.
Ja miks peab mehel jääma õigus sellest kohustusest nii lihtsalt välja astuda?
Äkki keegi oskaks seda mulle selgitada?
Näiteks kui on suhtes kokkulepe, et üks või mõlemad
osapooled ei soovi last ja naine lubab, et võtab nt pille,
aga siis otsustab omapäi, et tema ikkagi tahaks last ja
salaja ei võta enam pille, siis see on mehe seljataga
salaja tegutsemine ja minuarust nii on mehel õigus
minema kõndida küll.. Kui oli jutt, et lähiaastatel ei
taha last( nt mees õpib või tahab karjääri teha või mis
iganes)
Kui mees lapsi ei taha, kasutagu kummi või lasku
juhad läbi lõigata või minu poolest jätku üldse
seksimata. Täiskasvanud inimene peaks ometigi aru
saama, et ka pillide võtmisel võib rasedaks jääda.
Ehk siis kui mees tegutseb, siis võtku ka vastutus.
(endal lapsi ei ole, kuid elatise teema on hell koht,
kuna peres on üks lähedane isik see, kes alimente ei
maksa. Ja oi, kui vihaseks see mind teeb! )
Mina olen sellises olukorras. Minu lapse isa näeb last
ainut siis kui ta ema ta võtab. Ise isa ei helista ei tunne
huvi kuigi tal lapse telefoni number olemas. Kui lahku
läksime ütles et tema pole nõus seda miinimumi
maksma ja kui julgesin talle öelda et mida ma siis
tegema pean oma miinimum palgaga tema vastu sul on
ju Uudo kes on minu kasuisa. Et las tema taob kõik
kinni. Kui me ka koos elasime elasime minu väikse
palga eest kuna tema raha lihtsalt kadus ei tea kuhu.
Mu ema toetas mind rahaliselt või noh meid. Võtsin
kätte ja panin alimendid peale. Maksis nii nagu jumal
juhatas. Last pidin ise küsima kas tahab näha või et
laps kodus nutab tahab issi juurde vastus peaaegu
alati ma pean mõtlema. Ise ei helista ja ei küsi. Ja mina
enam ei paku ka. Laps ka ei küsi enam isa juurde.
Vahepeal ei maksnud kolm aastat väitis et raha pole
kuigi pidas oma aia ehituse firmat. Panin peale
kohtutäituri. Siis sõimati mind lolliks. Küsisin et kui
pangale jätad maksmata ja pank saadab kohtutäituri
kaela kas siis pank loll mitte sina. Nüüd maksab võlga
nii kuidas jumal juhatab aga on hakanud elatist uuesti
maksma. Aga laps siiani üks suur null. Räägib küll et
hoolib aga tegudest ei näe.
Ja küsimus kui olen üksikema kas siis minul ei tohigi
olla oma kulusid. Juuksur hambaarst jne. Näiteks kui
vaja minna hambaarsti juurde seal läheb 60 euri aga
kui lapse isa elatist ei maksa siis ma sinna minna ei saa
kuna muidu ei ole lapsele süüa osta millegi eest.
Emadel on ka õigused. Isa läheb ära elab täiel rinnal ja
ema ei tohi siis enam midagi teha sest kulutab lapse
raha kulud lapse peale lähevad pooleks ja see ei
tähenda et ema kulutab lapse raha. Loomulikult on ka
selliseid kes on ainult raha peal väljas.
Jõle kummaline jutt tolle blogija poolt… ta ei taha, et
laps tulevikus isa toetama peaks. Aga siis kui ta lapse isa
tema sünnitunnistusele lasi panna, pani ta lapsele ise
selle kohustuse peale või paneb lapse tulevikus
olukorda, kui ta peab hakkama jantima ja tõestama, et ei
pea toetama. Lausloll inimene ikka. Tahaks lugeda seda
blogi, kas keegi raatsib jagada linki?
Ma olen ise ilmselt kunagi sellises olukorras ja jama
sellest võib tulla. Isa soovis mind, aga kui sain aastaseks
mindi lahku ja peale seda pole mu isa mind iial toetanud
ega ka suhelnud. Ometi on ta mu sünnitunnistusel ja ma
esiklaps ka veel. Pole temaga 30a kohtunud. Aga kui ta
nüüd toetust ja põetamist vajab, tullakse minu juurde
ilmselt esimesena.
Ma ise ka üksinda last kasvatav vanem
olnud(üksikvanem on siiski vanem, kes kasvatab üksi
last ja teist vanemat pole sünnitunnistusel või on lapse
teine vanem surnud. Kui isa on tunnistusel, siis on
üksinda last kasvatav vanem). Lapse isa soovis last, aga
peale 1a jooksis armukese juurde ära. “Pereelu pole
minu jaoks” vastas. Olgu, mis ta on, elatist maksab
vabatahtlikult omavahelisel kokkuleppel ja väga head
summat(meil 1 laps, aga maksab rohkem, kui riigi min on
kahe lapse pealt). Kohtub lapsega ka tihedalt. Pole
midagi ette heita. Ise olen peale 3a lapsega üksi olemist
4a uues suhtes, sellest 2a abielus. Ja õnnelikus suhtes.
Jumal tänatud, et eks minema läks. Saame olla
õnnelikud, ega ta suurem asi mees ja isa polnud, kui laps
majja tuli(ta ei oska olla ise, pigem nagu mängukaaslane
😀 kasvatamisest ei jaga ööd ega mütsi). Enne polnud
vigagi. Oma vitsad on ta saanud ise. Armuke tegi ta
peale meie ühist last veel 3 lapse isaks 😀 mees neist
ühtki ei soovinud 😀 sry aga ajab naerma, vana mees aga
nii loll. Nüüd siis elab selles supis. Pani sealt ka jooksu.
Aga olen aru saanud, et toetab kõiki oma 4 last(minu
laps + teised kolm).
Meil on ka selline, paljude arvates kummaline,
traditsioon, et lapse isa on kutsutud lapse tähtsatele
üritustele. Nt sünnipäevad, esimene koolipäev,
esinemised jne. Arvan, et see on täiskasvanlik käitumine
ja need on lapse üritused. Oma sünnale ei kutsu 😀 ja
abikaasa mul pooldab seda. Ta ütles, et pigem oleks
imelik, kui keelduks kutsumast. See näitaks, et pole üle
saanud. Laps mul saab kohe kaheksa 🙂
Soovin sõbralikke läbisaamisi, mõistvat meelt, ego maha
suruda ja kindlasti kohusetundlikku käitumist 🙂
Kui mees on selgelt öelnud, et tema last ei taha, siis
palun kasutagu kummi. Pillidega võib mitu muud jama
ka olla, alati pole see mitte tahetud laps meelega tehtud.
See selleks..
Mõlemad vanemad on kohustatud lapsele tagama
elatise. Isa 1/2 miinimumpalgast ja ema 1/2
miinimumpalgast. Kui laps on veel nii väike, et ema tööl
käia ei saa, siis peab isa ka selle teise 1/2 miinimumist
maksma.
On juhtumeid kus ilma kohtuta maksab isa lapsele väga
heldet elatist, sulas, ema kätte. Ühel hetkel lähevad
vanemad omavahel tülli ja ema hakkab kohtulikult
elatist nõudma. Ja mis siis saab? Isa maksab ka tagant
järgi elatise, sest tal ei ole mitte mingit tõestust, et ta on
juba maksnud seda kõike ja suures ulatuses. Vot selline
asi ajaks küll marru. Ja sellistel juhtudel hakkabki see
mees maksma vaid miinimumi, sest tal on korralikult
müts pähe tõmmatud.
Kahjuks on emad need kes rikuvad suhteid isa ja lapse
vahel. sest keeldutakse isale last näitamast kui too ei
maksa. Aga kurat kaua sa maksta jõuad? Ja milleks kui
sul on õigus näha oma last.
Ei hakka pikka kommentaari kirjutama,
kuid vihkan mehi, kes teadlikult
keelduvad oma lapsi toetamast. Kas
see on meie kultuuri küsimus? või on
see meie kultuuri poolt peale surutud
traditsiooon, et isane ei toeta oma
järglast?
Mina nt ooma lapse isa ka ei torgi. Tean et ta ei maksa eelnevatelegi lastele(minu oma on neljas) midagi, ometi olin ma tooaeg
noor loll alakas kes uskus et minust temast ja lapsest tuleb maailma armsaim paar,kui lahku läksime olin mõnda aega siin ja seal
ja siis läksn lapse kõralt kooli, Meie tingimused olid nii et vahest talvehommikuks oli miinus kraadid toas,kuid eelmisel ühtul sai
koralikut kõetud. Parimal juhul oli toas 5 kraadi sooja. pisike paari aastane elas sellistes tingimustes terve talve 21 sajandil 🙂
Igal hommikul tänasin et mu laps ja mina elus olime, et ära ei külmunud. Igal õhtul uinusin teadmisega, et mu last ei pruugi
hommikul enam olla elavate kirjas. Meie olukord oli nutune kuna olime sattunud lolli seaduseauku ja keegi ei saanud meid
aidata Peale üüri maksmist jäi ktte 40 eur. sellest oli vaja osta kuu aja söök,mähkmed,riided,ühistranspordi pilet,telefoni arve,
ja elekter. Kui lapse isalt laenu 5 euri küsisin sain vastuseks et tal suva, Ma polnud vaimselt siis ega ka veel praegu valmis
selleks kohtujamaks mis mind ees ootab.
Aga iga halb asi on millekski hea,ma olen oma lapsega väga lähedane ning tean et saame üle igast kivist ja mäest.
Praegu ma isegi ei tea kas tahan et nad suhtlevad, hiljem kindlasti laps ise otsustab kas otsib kontakti või mitte,
Minu ja tema lahkuminekust on möödas 5 aastat ja veidi peale. Ma ei usu et kunagi veel elus kellessegi armun või oma lähedale
lasen. Kuna ma pole temast üle saanud siis on kohtusse minek ka väga raske.
Mul jättis poolvend ja lapse ema nüüdseks 4 ja
poole aastase poja vanavanemate kasvatada.
Eelmine kevad toodi . Ema läks paariks kuuks
soome tööle. Siiamaani litutab seal. Olude
sunnil tuli vend ka jõulude aeg maale, kuna lasti
töölt lahti. Ega vahepealsel ajal enne
vallandamist ei külastatud ka, kuigi 30 km
vahemaa ainult. Lapse ema tahtis et mina
maksaks lasteaias tekkinud võla 100 euri .
Oleksingi peaaegu maksnud, kui nägin, et käis
tattood tegemas omale siis saatsin pikalt.
Selleks et käia juuksuris ja ilusalongides tal
raha jagus.Lasteraha tiksus ka tema arvele
eelmise kuuni. Siis võttis valla sotsiaaltöötaja
ühendust ja raha hakati kandma mu arvele,
kuna niikuinii olin mina see, kes muretses oma
raha eest põnnile vajalikud asjad ja poolvend
oleks selle maha joonud. Nüüd olen veel
paljude asjade ajamise oma õlule võtnud , kuna
31 aastasel mehel ja 28 aastasel naisel on
kahepeale kokku vähem mõistust ja hoolivust
kui mul. Sellel eidel on ka teine poeg, kes
sokutati ka isa juurde elama. Mida ette võtta
sellistega? Lastekaitse spetsialist helistab ka
pigem mulle, et uurida kuidas olukord ja kas
vanemad teevad lapsest välja.
Oi kuidas tahaks sel teemal ka siia kirjutada
aga see tähendaks seda, et ma jääksingi
kirjutama… aga öelda oleks väga väga palju…
Siin on väga lihtne inimestel asju valesti mõista.
Selgitan.
Inimene,.kellel on kohtu poolt välja nõutud elatis
maksmata, saab hoiatuse, ja neid palju. Seejärel
antakse võimalus koostada maksegraafik selle võla
tagastamiseks. Samal ajal on inimesel võimalus see
vaidlustada, kui tunneb, et talle on liiga tehtud. Ja kui
see trall kestab mingi teatud aja (päris pikk aeg oli),
hoiatatakse lubade ära võtmisega. Jne jne jne. Ehk et
see on pikk protsess ja sellel isal, kes üritss seni hiilida
eemale oma kohustustest, saab pikalt ette teads, et
asjad lähevad karmiks ja tal on võimalus graafiku
alusel tagasi oma võlga hakata maksma vastavalt oma
võimalustele. Ei ole nii, et ahah, ei taha maksta. Vangi!
Lisaks vaatamata maksmisele või mitte, on igal lapsel
õigus keelduda oma vanemate hooldamisest, aga seda
ametlikult!
See blogija nõudis tütre isalt väga võimukalt elatist, aga kui tütar läks isa juurde ja isa hakkas nõudma sellelt blogijalt elatist, siis
laks käis ja jutt muutus. Kohe tema hakkas ajama, et elatise maksmine on paha jne. Kohus määras emalt elatise välja. Seda ta ei
maksa. Blogis kirjutas, et ostis lapsele jalanõud ja see tegevus oleks nagu olnud kõige pühalikum üldse. Kahjuks blogija on väga
enesekeskne ja seletab asja nii nagu temale kasulik. Kuigi reaalsus on teine.
Ka minul on oma kogemus elatisega. Lasteisalt elatis
kohtupoolt välja mõistetud,mina tööl ei käi, sest
väiksem laps alles 1,5 aastat vana. Kuid siiski ,isa
alimente maksta ei soovi ja lapsi ka vaatamas pole
käinud.Pidevalt toob vabandusi miks maksta ei saa
ning tihtipeale olevat pangal tõrked 🙂
Ja samas nagu ta juba öelnud on,siis teda ei huvita ei
kohtutäitur,lubadest ilmajäämine ega ka vangi minek,
savi kõigest nagu ta ütleb .
Ma võiksin selle teemal palju vaielda .Räägin siis oma
lookese .Olen siis see naine kes abiellus mehega kellel
on Eestis kolm last (tegelikult on siiski kaks tema
biloogilised lapsed ) aga kõigest siis lähedamalt.
Mees oli noor ja loll ,hormoonid mõllasid ja kohtus ühe
neiuga kes oli 8ksandat kuud rase.Neiu kohta räägiti
küll igasugu jutte,et ta on külalits jne aga mees oli
armastusest pimestastatud.Tegelikult hetkel ta ei
oskagi enam öelda kas see siiski oli armastus.Pigem
see oli meeldimine ja kaasatundmine samal
ajal.Igatahes sai see naine lapse ja mees andis talle
oma nime ja sünnitunnistusel läks kirja isana.Kahjuks
koliti praktiliselt kohe ka kokku ja kõik oli ilus.Neiu
väitis ,et tarvitab beebipille kuna ei soovi uut last
niipea.Kõik tundus ilus tore ning pool aastat hiljem
abielluti .Peale abielu aga kaks kuud hiljem kõik
muutus .Naine hakkas olema palju kodust eemal
“sõbrannadega ” peol.Mees nagu lollike ikka lasi seda
teha kuna vahest peab end tuulutama aga siis üks hetk
naine kadus ,kadus koos lapsega sel ajal kui mees oli
tööl.Paaril korral sai mees naisega telefoni teel
ühendust ning selgus ,et naine oli rase. Mees teadis
kogu selle aja,et naine kasutab beebipille aga nüüd siis
oli naine rase.Mees ei tahtnud seda last ,lepiti siis
kokku,et naine tuleb tagasi ja lähevad aborti tegema
aga keda ei ilmunud ,see oli naine .Vabandused olid
pidevalt ,et tal on kiire ja pole aega.Lõpuks ilmus
tagasi kuid siis oli juba hilja ja arst aborti ei teinud
enam.Peale teise lapse sündi muidugi abielu lahutati
aga ennem seda ei elatud koos paar kuud.Siis naine
ütles ,et sa ei kohtu oma lapsega kunagi kuna me ei ela
koos ! Mis oli kõige põnevam siis kohe kui mees välja
kolis läks see naine mehe parima sõbra voodi.Mees
kaotas siis ka enda parima sõbra..Läks aastad mees
üritas leida oma eks naist lapsega aga kõik info oli
nagu salastatud ja naine kadunud .Siis aga leidis mees
uue naise.Selle naisega elati koos üle kolme aasta ja
saadi ka ühine poeg.Suhe lagunes kuna mees käis
soomes tööl aga naine ei olnud nõus järele kolima .Siis
aga kohtusid meie teed mehega juhuslikult soomes
.Nii me elasime aasta koos ja abiellusime .Hetkelise
seisuga oleme kuus aastat olnud kooselus ja sellest 5 a
abielus.Selle ajaga on tema eks naine meid annud kaks
korda alimentide eest kohtusse ,üritasime seletada
eks naisele ,et mehel ei ole võimalik maksta täis
alimente,sest kahjuks meil on ka kulud .Meil on ka
ühine tütar kellele peab ka tema isa panustama aga
hetke seisuga on asjalood nii….Kohus määras
esimesele eks naisele 430 € alimente ,vahet ei ole ,et
teine laps ei ole bioloogiline laps .Kui sa juba korra
lapsele enda nime annad siis oled isa ,eesti kohus ei
olnud nõus asja vaidlustama kuna mees teadis lapse
sünni hetkel ,et ta ei ole isa.Pakkusime ,et maksame
vabatahtlikult 200 € kuus aga sellega ei
soostutud.Nüüd on mees ametlikult elatisvõlglane
kuna tema palk ei võimalda esimesele eksile maksta
alimente.Kohtutäitur istub kukil ja kedagi ei huvita
mehe uus pere ja meie laps.Mehe teine eks naine on
aga väga supper naine ,temale kanname iga kuu 50 €
mille nüüd suurendasime 100€ kuus kuna kahjuks
läksid tal uue mehega teed lahku ja on neljale lapsele
üksikema.Esimene eks naine on saanud eelmine aasta
kohtutäituri kaudu üle 4000€ kuna mehel oli ka
elatisvõlg mis määrati kohtulikult.Esimene eks naine
ei ole laste sõnul neile väga palju kulutanud ja lapsed
kurdavad ,et kodus ei ole kõik korras.Lapsed
kannatavad vaimse vägivalla all ja nende uus kasuisa
on endine vang kes on üle 10 a vanglas olnud ja seda
erinevate paragrahvide alusel.Lastekaitse sõnul hea
eeskuju lastele .Mehe “kahel” lapsel on diagnoositud
ajukahjustused ,eks naine tarvitab amfetamiini ,käib
kord nädalas solaariumis ,kord nädalas laseb teha
geelküünte hooldust,siis on tal koguaeg
ripsmepikendused,lisaks ostab endale koguaeg
riideid.Kui mees kohtus küsis ,et kas ema ei peaks ka
samapalju lastele panustama kui tema siis kohtus
vastati ,et mis sel vahet on palju ema panustab meil
Eestis on miinium 215 € ja ema ise teab mis rahaga
teeb.Tsekke isale edastama ei pea ja keegi
rahakasutust ei kontrolli.Minu mees on käinud 3
aastat kohut ka suhtlemisõiguse osas oma esimese eks
naisega ,sest too ei luband lastega kohtuda kuigi ta
soovis alguses kohtulikult lapsi endale siis lastekaitse
leidis ,et kuigi lastel on koguaeg probleemid ja emal
puuduvad sotsiaalsed oskused laste kasvatamiseks
siis Eesti kohtusüsteem ei võta emalt lapsi ära.Lapsed
on poisid ja on väga vägivaldsed ,ei möödu päevagi mil
nad koolis kedagi ei peksa või koolivara ei
riku.Meenus ,et õpetajadki on pimedasse auku
saadetud ,koolimaja nimetati bordelliks ,õpetajad on
litsid ja laste meelis ütlus on ,et ei koti .Aitähh eesti
lastekaitsele kes lapsi ei kaitse ja ei lase isadel
hoolida.Nendeks kohtuprotsessideks võtsime
pangalaenu 20 000 mis kulus advokaatidele ,et
võidelda laste nimel..Saime muidugi meeldiva üllatuse
,suhtlemiskorra saime ja selle tänuks kallas eks naise
uus elukaaslane meile bensiinipaaki suhkurt.Auto
mootor jooksis kokku .Aitähh ,aitähh!! Minul on
endisest kooelust kaks last ,nende isaga ma ei suhtle ja
nende isa alimente ei maksa ka.Miks ma alimente ei
küsi ? Kuna mina soovisin neid lapsi ,mul oli ju alati
võimalus teha aborti aga ma ei teinud seda.Ma
sünnitasin need kaks last teadmisega ,et suudan nad
ükski ülesse kasvatada.Hetkel on tegelikult koguaeg
stress kuna see elatis teema on täielik piin .Mehel on
eluisu juba vaikselt vaibumas ,ta ei suuda .Palk on tal
miinimum sellest peab ta maksma ära korteri üüri
,autoliisingu ,autovero ,autokindlustuse .Mina maksan
enda sissetulekust (töötu) elektriarve,telefoni
arved,interneti arve ,korteri kindlustuse.Soome
arvestab mehe leibkonda ka minu kaks last kes
tegelikult ei ole meie ühised aga eesti vilistab mehe
kahele teisele lapsele nagu nemad oleks mõtettu
rämps aga esimene eks naine oleks mingi
kuninganna.Nüüd ähvardatakse ,et võetakse mehelt
juhiload ja kehvemal juhul vangla ..Mida kuradit ,kas
ültse ei arvestata ,et äkki mees ei soovind last ja mehel
on tekkinud aastatega uus perekond
ka.Autojuhilubade ära võtmine tähendaks mehele töö
kaotust.Vaikselt poetan pisara ja aitähh
lugemast.Eesti kohtusüsteem on igavesti isade
vastane .
Lugesin teie loo läbi ja mul on teist ja teie
mehest väga kahju.Samuti ka lastest..on alles
kohtusüsteem:(
Appppikene, niiiii kurb lugu.. palju edu ja
jaksu teile! 🙁
Lastest on mul tõsiselt kahju .Suhtlemiskorra
tõttu võib mees lapsi näha kord kuus üks päev
kuu lõpuks aga nüüd käisime eestis kuu alguses
.Kahjuks suhtlemiskorra järgi meil lastele õigust
ei olnud aga kuna poistel on fbk siis nad nägid ,et
me oleme nende õdedega eestis.Lapsed käskisid
emal end meie juurte tuua aga mis sellel järgnes
oli tõeline skandaal.Lapsed said kodus sõimata
kuna emal ei ole kohustus neid isa juurte
viia.Emale ei meeldi ,et lastele meeldib isaga
koos olla ja lapsed peavad mind enda emaks
.Lisaks sõimati mind ja mehel nägu täis sõnadega
,et te olete igavesed värdjad.Paar tundi
mängisime lastega ,grillisime ja olime koos
.Lisaks olid ka seal laste teised sugulased
,vanaema ,vanaisa ,tädi oma lastega.Lapsed
näevad oma vanaema ja vanaisa ainult siis kui
lapsed on isaga.Tagasi viies õhtul lapsed ema
juurte nad ei tahtnud minna .Mõlemal hakkas
käed värisema ja hoitsid enda isalt käest
kinni.Selle peale ,et lapsed ei taha isa juurest koju
naasta ütleb lastekaitse ,et nad lihtsalt on isaga
nii vähe koos ja meiega on ka nende õed .Lisaks
isa tegeleb rohkem.Nagu mida kuradit ,oleks
kodus kõik korrad siis läheks ju iga laps tagasi
oma ema juurte hea meelega ? Või ma olen
millestki valesti aru saanud ?Käte värin pidi
olema normaalne ja ka see ,et klammerdutakse
isa külge
Jõudu ja jaksu teile edaspidiseks.Kas isadustestiga ei
saa kuidagi muuta seda nime värki?
Isaduse saab vaidlustada ühe aasta jooksul hetkest, kui mees teada saab, et ta ei ole isa. Kui aga ta on lapse isana kantud
registrisse lapse sünni hetkest ja ta siis ka teadis, et ta ei ole isa, siis ei saa üldse vaidlustada. Samamoodi saab vaidlustada
isaduse laps ise, üks aasta hakkab jooksma siis tema täisealiseks saamisest alates. Selles mõttes ongi kurb, et inimesed ei tea
oma õigusi ja mingil hetkel ongi juba liiga hilja isadust vaidlustada ja siis oledki riigi silmis lapse isa ja pead teda üleval
pidama. Ja elatise miinimumi on ka väga raske kohtus alandada, elatis peab aga kindlasti maksma iga vanem, sellest täielikult
pääseda on pmts võimatu.
Kurb,et kohus kõiki peresid ühe vitsaga
lööb.Võiks rohkem süveneda olukorda ja
lastekaitse milleks siis üldse meil on.
Aitäh, et oma lugu jagasid, näen asja nüüd ka
teise nurga alt. Soovin kõike paremat teile ja
ära unusta, et iga tunneli lõpus on valgus. 🙂
Mariann, tee neist lugu. Paljud loeksid ja ehk see
“avaks silmi”.
Miks jutt just ainult meestest? Kõik oletavad, et MEES astub suhtest välja ja ei soovi lapsega tegemist teha, ometigi NAINE võib
täpselt sama teha.
No selles näites, mida ma lugesin, on mõlemast mees välja läinud. Aga nagu öeldud, iga situatsioon ongi erinev.
Täpselt, iga situatsioon on erinev ja eks sageli oleneb ka sellest, kes mis versiooni räägib ja mis on tegelik tõde.
Minu elukaaslasel on ka endise naisega laps, keda ta ei ole mitu aastat näinud, sest endine naine konkreetselt keeldub
lubamast mehel lapsega kohtuda. Laps saadi võrdlemisi noorelt kuna naisele öeldi arsti poolt, et ta ei pruugi üldse lapsi
saada ja vaid paar kuud hiljem oli ta juba lapseootel. Suhe oli algusest saadik väga keeruline ja laps tegi olukorra veelgi
raskemaks kuna mu elukaaslane tollajal 19a ei olnud veel valmis lapse saamiseks, kuid ometigi tegi omalt poolt kõik et
võimaldada lapsele head elu kuid paraku eksnaisele sellest ei piisanud ja terroriseeris teda pidevalt – naine läks kätega
kallale mehele korduvalt, pettis teiste meestega, keelas elukaaslasell kõigi sõprade ja oma perekonnaga suhelda jne jne.
Viimaks eksnaise aastatepikkusel provotseerimisel ja ründamiselmees viimaks viimasele piirile aetuna tõstis korra käe
naise vastu ja sellest tulenevalt eksnaine konkreetselt ähvardab ta politseisse anda süüdistusega, et mees on tema
suhtes vägivalda kasutanud. Ja kuna Eesti kohtusüsteem on siinkohal paraku emade poolel, mitte isade, siis elukaaslane
ei ole rohkem seda teemat torkinud, et asja mitte hullemaks teha, olgugi, et kannatab väga et last ei näe.
Paar aastat tagasi nõudis eksnaine kõigele lisaks ka seda, et mees loobuks vanemlikest õigustest täielikult, kuid kuna see
oleks tähendanud pikemat kohtuprotsessi siis sellest loobuti ja mees pidi naise ultimaatumiga nõustuma, et last ta ei näe,
sest vastasel juhul antakse politseisse.
Kokkuvõttes mindi lahku äärmiselt kehvadel tingimustel ja tänu sellele suhtele on elukaaslane kannatanud aastaid juba
depressiooni käes, käies sellega ka ravil. Alimente mees ei maksa kuna endine naine pole seda nõudnud ja lisaks on tal ka
rikas uus mees, seega ilmselt ei ole selleks ka vajadust ning saab niiviisi mehe ka lapsest eemal hoida.
Kahtlemata eksnaise versioon sellest oleks kardinaalselt erinev kuna eks igaüks vaatab ikka oma mätta otsast aga kuna
mina terve selle aja olin oma elukaaslase kõrval ja nägin seda terrorit, siis antud juhul on mees kannataja rollis ja ta oli
oma tahte vastaselt sunnitud lahkuma lapse kõrvalt.
Neid elulisi olukordi miks elatist nõuda ja miks mitte nõuda on nii palju, et siin võikski argumenteerima
jääda. Ma ise arvan seda, et mõlemal on oma lapse ees kohustused ja see kuidas lahku minnes omavahel
kokku lepitakse, kuidas neid täitma hakatakse on iga ühe oma mure ja peaks lähtuma ikka lapse huvidest
mitte sellest, kuidas üks ühele ära panna. Need naised kes teevad mehega lapse ja ei küsigi üldse kas
mees tahab ka lapsi need ei peaks küll hiljem enam midagi nõudma. Aga lahku minna saab ka viisakalt ja
kohustused ja ka elatise maksmised omavahel ära rääkida jne. Lihtsalt minu arvamus…. Üks vaatenurk.
Aga nagu ma ütlesin olukordi on nii palju et kõiki ei jõua lahata.
Minu elukaaslane maksab 150 euri lapsele igakuuselt ja see on see mis võimalik maksta.Ükskord lapse ema ütles kas peab lapse
suu kinni kleepima sest pole talle süüa anda..kas tema siis emana ei pea tööl käima ja raha teenima..laps on 12 aastane , nad on
mõlemad terved, sellessuhtes oleks emal ka võimalik minna tööle ja teenida raha aga tema ei soovi ka Eesti keelt selgeks
õppida,tema linnas on palju tööpakkumisi.
Mina näiteks tean isa, kellel pole lastudki oma lapsega peale lahkuminekut suhelda ja kohtuda, aga elatist nõutakse ikka
meeletutes summades ja kui Postimehes avaldati nimekiri suurimatest võlgnikest siis oli ka tema seal. Laps peaks praeguseks
olema umbes viisteist ja lahku läksid nad siis, kui laps oli kahene. Isa on nõus maksma elatist, kui lapsega kohtuda saaks, aga selle
asemel võetakse temalt hoopis load ära. Pole vist päris normaalne ju?
Elatise PAHATAHTLIK mitte maksmime on lapselt
varastamine,ütles ühes artiklis kohtunik. Vargad
mingu kinni.
See kohtunik vist ka üksikema!
Varastamine on siiski see, kui sa võtad midagi kelleltki ära, aga antud olukorras ei võta ju keegi lapselt raha ära, ta lihtsalt ei anna
seda talle juurde…
Ma ei tea kas me oleme mehega imelikud või mis… Aga
kui eelmisel kevadel sain teada, et ootan last siis me
arutasime pikalt ka seda, et mis saab siis kui me peaks
lahku minema. Olen seda meelt, et isegi kui ma
suudaks oma last üksi kasvatada, on tal vaja isa. Ja ma
ei mõtle selle all, et mees muudkui maksku ja mina
kasvatan. Ei. Ühiselt sai tehtud, siis tuleb ka koos tema
eest vastutada. Ma ei lepiks sellega, et laekub lihtsalt
summa. Vaid mees peaks regulaarselt ka oma lapsega
aega veetma. Ja ma laseks ikkagi kohtus summa
fikseerida. See välistab võimaluse, et mina hakkaks
suuremat summat nõudma kui kokkulepitud (muidugi
lapse kasvades ka summa suureneb). Ja samamoodi
käituks ka mees- kui ma otsustaks pakkida oma asjad
ja jätta nad üksi, laseks ta mulle alimendid määrata.
Mitte, et oleks kavas lahku minna, aga mingis mõttes
annab see kindlustunde.
Mulle tundub, et ta [blogija G, kes ajendasi Sind kirjutama] räägib sellest elatise teemast hetkel nii AINULT sellepärast, et temalt
on elatis välja nõutud.
Ei kirjuta sellepärast 🙂
Minu arvates peaks iga lugu võtma
individuaalselt.Inimesed ja olukorrad on
erinevad.Kasvõi see lubade äravõtmine,võibolla on
see isa ainuke võimalus tööl käia.Mustalt saadud ja
varjatud palgatulu ,keeruline värk.Loodan,et ei pea ise
sellise olukorraga kokku puutuma,aga kainet mõistust
ja selget pead kõigile kes peavad!
Nu meelest on Eestis selle elatisega ses mõttes üldse
vedanud, et maksta tuleb ainult lastele, mitte endisele
kaasale. Mõned riigis on teine kord.
See üsna tüüpiline olukord, et isa laseb jalga ja ema
vaadaku ise, kas ja mida lapsele lauale panna… Ilmselt
selliste juhtude pärast seda uut seadust arutataksegi
ja ma olen küll poolt. Eriti närvi ajavad need, kel
ametlik palk on miinimum, aga näha on, et teenitakse
sellest rohkem. Maksma aga ei nõustu ta, sest “sellele
nõiale ei anna ma sentigi”.
Eks erandeid ole igasuguseid muidugi.
Tegelikult ytleb seadus et põhjendatud vajaduse
korral peab mees ka lapse ema toetama.
Karistusseadustikus on täitsa võimalik kuni 1 aasta
vangistust kui ei maksa kohtu poolt välja nõutud
elatist. Usun et selle syyteo puhul mõistetakse
rohkem tingimisi või lyhikesi šokivangistusi.
Menetluses on neid politseis aga ohtrasti. Ja see pole
mingi uus asi.
Mina olen üks neist emadest kes on elatise kohtulikult välja
nõudnud. Kahe vanema poja isalt siis. Kuna isa on alkohoolik
ning elab väga kaootilist elu sai see otsus tehtud lähtuvalt laste
heaolust. Elatis on välja mõistetud aga ta ei maksa – sellega
kindlustasin laste tuleviku, et kui midagi peaks selle inimesega
juhtuma siis minu lapsed (või siis mina, kui lapsed on alaealised)
ei pea tema eest hoolt kandma. Ja ütlesin ka eks mehele seda
jumala ausalt, et jah panin sulle elatise nõude aga ma ei taha, et
sa seda maksaksid. Seletasin talle ära. Ta sai aru.
Eks iga ema teab kas ja miks elatist nõuda.
Päikest!
Tean kedagi kes oskab lapsi teha. Igakord kui uus sûnnib
siis fb suur pealkiri “uhke isa”, seda seniks kuni uus piff
silmapiiril ja uued lapsed ja niimodi mitu korda jàrjest.
Toetaks ta neid siis kuidagigi (saan aru et làheb raskeks
kui lapsi ilma peal kokku rohkem kui kátel sôrmi) ja no
kui ikka muu ei aita siis kerad vôiks kl maha vôtta, segab
sugupuud ju ?
Ma ei ole nõus, et kui naine saab ise hakkama, siis ärgu
mehelt elatist nõudku. Mehel on vaatamata naise
majanduslikule seisule kohustus LAPSE ees (kui isadus
omaks võetud). Samal põhjusel ei saa ma sellest
geelküünte argumendist aru. Et mehed justkui
kardavad et nende raha läheb mujale. Arvestades kui
palju raha lapsekasvatamisele kulub, siis pole mõtet
muretseda – geelküüned pannakse ilmselt ikka peale
lapse toitmist ja katmist (tahaks loota) ja siis pole see
küll enam kellegi asi.
Nagu öeldud, ma tõin välja mingi ekstreemse äärmuse, kindlasti on ka neid naisi.
Ja kui naine saab ise hakkama, siis on tal võimalus mitte elatist küsida. Samas kui minu mees ülbelt arvaks, et ta ei peaks last toetama, siis ma ka nõuaks selle sisse, mis siis, kui ma ise piisavalt teenin.
Ma arvan ka, et isegi kui naisel on nö. võimalus
elatist mitte küsida, tuleks seda teha juba
seetõttu, et lapsed ei ole ja ei tohiks olla üksnes
naise “asi”. Kohustused lapse ees on ikka
mõlemal vanemal. Samas tuules meenus, et tihti
räägitakse, et on mehi, kellel pole võimalik oma
lapsi toetada. Aga vabandust, kuidas siis naisel
peab olema võimalik alati hakkama saada? Kui
mehel raha pole, siis last kasvataval naisel pole
võimalik lihtsalt sellist argumenti kasutada.
Tema peab ikka lapsed üles kasvatama ja
leiutama igas olukorras mingi variandi, kuidas
hakkama saada, mitte ei saa käsi laiutada, et:
“sorry, pole…”.
Nii õige jutt, et pidin kohe ära märkima. Ise jändan üle aasta lapse isaga, lootes et ikka mõne kopika lapse jaoks annaks.
Teenin üpris rahuldavat palka, aga korteri kulud võtavad oma ja laps peab hästi riides olema ning hea toidulaud. Kohtu
poolt alimendid peal, kuid pole kohtutäituri juurde veel läinud, lootes iga kuu et kasõvi 50 eurotki lapse kulutusi
toetaks. Plussiks on see et kord kuus ( heajuhul 2 korda) saab laps nädalavahetuse isaga veeta. Isa ostab siis mängu asju
viib mäci. Laiutab mulle aga käsi , et raha ei ole jne.
Kahjuks leidub ka neid naisi, kes seavad enda
vajadused ja soovid laste heaolust ettepoole. Tean
isiklikult peret kus kasvamas 4 last (igal neist muidugi
erinev isa). Lastel pole korralikke riideid ega
jalanõusid, lisaks pole ka alati sööki laual. Aga naisel
on nii kunstküüned kui ka ripsmepikendused. Kuidas
muidu siis uusi mehi landid kui ilus pole…
Kindlasti on igasuguseid naisi ja emasid ja sellest on kahju (õnneks on need siiski erandlikud juhud).
Minu arvates ei tohiks elatisest kõrvalehiilimise üks tihemini kõlavaid argumente olla, et äkki naine
ei kasuta raha sihtotstarbeliselt. Enamasti on see lihtsalt vabanduste otsimine eriti küünilisel moel.
Nagu öeldud, elatist makstakse meil ikkagi lapsele, mitte naisele – mees, kes mehe nime väärib, peaks
sellest isana ka aru saama.
Ma olen aru saanud, et kui naine ise ka 3000 eurot kuus teenib, peab ta ise kaltsudes ringi käima, kui isa suvatseb 200 eurot kuus
elatist maksta, sest muidu oleks ta riided ja soeng jms raudselt isa raha eest saadud. Mis sellest, et see 200 eurot katab
põhimõtteliselt lapse tennisetrenni, selleks vajalikud vahendid ja transpordi sinna ja tagasi.
Kes see blogija nii lolli juttu ajab? Ma küll ise loodan, et ei pea seda läbi tegema aga näiteks mu vend lasi endale ise alimendid peale
panna! Isad on erinevad ja kui laps juhtus ”kogemata” ja isa ei soovi kohe algusest peale lapsega tegemist teha siis pole tegelt
õigust temalt midagi nõuda.. Aga kui mölemad ikka planeerisid ja siis isa lihtsalt ütleb, et sorri ma ikka ei taha no siis ta iikka peab,
laps ei ole asi mida ainult korraks tahad ja siis viskad minema. Tänu jumalale ei pea enam kogukonna pärast abielluma kui laps
saadakse, et oleks ikka aus naine nagu veel 40- ja rohkemgi aastaid tagasi tavaks oli. Ei kujuta ette mis need rongaisad siis teeksid.
Vastutustunnet ei ole kahjuks enam kaasa antud inimestele, kui muidu ei saa siis peab väevõimuga jalgupidi taevast alla sikutama!
Kuidas saab laps juhtuda “kogemata”? Kui
kummi emmi otsa lükkab mees kes päriselt
lapsi ei taha siis suure tõenäosusega seda ka ei
juhtu.
Minu arust peaks kõik elatise võlglased
minema vangi ja tegema seal niikaua tööd
mõne firma jaoks kuni on võlg kustunud.
Samamoodi ka välja teenima vanglas elamise,
st oma söök ja elamine tuleb seal tööga välja
teenida , et maksumaksja neid ülal pidama ei
peaks.
Situatsioone on muidugi erinevaid…aga kui
mees tahtlikult hoiab eemale oma kohustusest
siis tuleb selline asi riigitasandil korda ajada.
See on jõhker kui paljud “issid” peale
lahkuminekut ka oma lapsed ära unustavad ja
samas on kari lolle naisi kes hakkavad kuu aega
peale tutvumist kohe kodu mängima ja lapsi
vorpima.
Loomulikult võib kogemata juhtuda.. Kondoom pole 100% efektiivne, kuigi tundub, et paljud siin nii arvavad. On mingi 2-3%
tõenäosus, et kondoomi kasutades rasestutakse (protsent on kordades suurem, kui kondoome kuidagi valesti kasutatakse,
nt on hoitud kondoomi kohas, kus ta pikalt millegi vastu hõõrdunud on vms). Seega jah, suure tõenäosusega ei juhtu, aga
siiski võib juhtuda. Mitte ühelgi rasestumisvastasel meetodil pole veaprotsent 0.
Muidu nõustun. Tahtlikke elatisraha maksmisest kõrvalehoidjaid peaks kindlasti ja karmilt korrale kutsuma/karistama. Oled
lapse saamisega nõus olnud, pead lapse kasvatamises ka osalema. Punkt.
Aga KUI sa seda last ikkagi ei
taha(isegi kui vahend vedas alt) ja
naine IKKA otsustab synnitada kuigi
nt mees ei taha-ja aborti ei tee ning
mees taob ikka alimente-on haige!
Minu isa maksis kuni poolõdede
täiskasvanuks saamiseni neile väga
kohusetundlikult elatist, mitte ükski
kuu ei jäänud vahele. Paraku on Eesti
seadus selline, et elatist peab
maksma, vahet pole, kas peale seda
jääb raha üleval pidada ka praegust
peret. Ning nii olengi kogu oma elu
elanud teadmisega, et minule ei saa
eriti midagi lubada, sest eelkõige on
oluline elatis poolõdedele ära
maksta. Ma ei ole sellepärast
kibestunud ning ega ma nüüd millestki
hullu puudust ei tundnud ja päris
vaesuses ei elanud, aga mõnus on asja
juures see, et peale seda, kui
elatise maksmine lõppes, lõppes ka
vajadus isa järgi. Ehk siis nüüd on
mu isal kolme tütre asemel ainult üks
– mina – sest kaks poolõde ei taha
teda tundagi (raha ju enam ei tule).
Tänaval vastu tulles ei öelda isegi
tere 🙂
Kõik karjuvad ja lõugavad, kui raske
on emadel, kes on lapsega üksi
jäetud, aga keegi ei paista kunagi
mõtlevat sellele, millise hinnaga
võib elatise maksmine tulla mehe
uuele perele.
Jah, see on muidugi omaette teema. Natukene samal teemal rääkis ka see blogija: http://lyaurely.weebly.com/minu-elu-haigena/haige-uksikvanema-motted-elatisest
Ühest küljest arvan ma, et kui mehel pole võimalik oma esimesi lapsi üleval pidada, siis ei maksaks neid ka juurde teha. Samas elu teeb keerdkäike ja alati ei saa nii “ratsionaalselt” mõelda. Mitte, et ma tahaks öelda, et ma soovin, et sind sündinud poleks :D!
Aga sellise olukorra vältimiseks ju ongi Eestis reguleeritud see asi selliselt, et kõigile mehe lastele peab jääma võrdselt raha.
Seega mehe “uued“ lapsed ei tohi olla kehvemas seisus “vanadele“ lastele elatise maksmise tõttu.
Perekonnaseaduse paragrahv 102:
Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra (selleks määraks
on siis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära). Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema
töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud
määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
See on jah seaduses sedasi, kuid reaalselt arvestatakse veel ka uues abielus oleva naise
sissetulekuga. Käisime selle teemaga advokaadi juures: mehe kõik palk läks elatisteks esimesest
abielust lastele ja teise abilelu lapsele ei jäänud sentigi. Seaduse silmis ma oleksin ka pidanud
lahutama, nõudma oma lapsele elatist. Siis alles oleks kohus hakanud kõiki lapsi võrdselt arvestama.
ja põhiline seisukoht on see, et lapsevanem peab leidma tasuvama töö, et suudaks maksta kõik
kohustused laste ees.
See perekonnaseaduse paragrahv on väga tore, olen isegi kasutanud seda aga kohus reaalselt vastab sellele ise nii, et vanem
peab leida töö ja tagama sellise sissetuleku, mis võimaldab tal oma lapsi ise üleval pidada. Seega on olemas küll, et saab aga
tegelikult ikka nõuatakse iga lapsele miinimuelatis välja, ka siis kui inimene reaalselt pole võimelike näiteks kolmele lapsele
maksta seda.
Elatist makstakse kuni laps saab 18. Laps saab 18, kui ta lõpetab üheteistkümnenda klassi. See tähendab, et ta pole veel võimeline
iseseisvalt teenima. Jah, laps saab ISE kirjutada täiendava taotluse, et elatist makstaks kuni kooli lõpuni, aga üldiselt ei taha
lapsed isaga tülli minna. Ma ei tea, kas ma läheks kohtusse, aga mina ka ei tahaks enam oma isa tunda, kui ta mu 18. sünnipäeval
mu toetamise lõpetaks, sest “oled vana küll ju juba”. Õnneks oli mul normaalne isa, kes toetas peaaegu magistri nominaalaja lõpuni
(nominaalaja viimasel semestril oli mul juba piisavalt suur sissetulek ja oli ainult normaalne, et ma iseseisvat elu alustan, mitte
enam isa põlle küljes ei ripu).
Ma olen ka mõelnud, et kui isegi ei suudeta enda eelmist last üleval pidada(elatist maksta) siis mille kuradi pärast on vaja veeel
neid lapsi juurde vorpida ja hädaldada, et pole maksta. Minul oli täpselt sama olukord enda isaga. Ema ja isa läksid lahku kui ma
olin väike, peale seda veel isat nägin vahetevahel, aga ta polnud nõus maksma minu jaoks raha. Ema nõudis ka kohtu kaudu
välja ja alguses natukene aega vaevus maksma, aga siis enam ei maksnud ja ema oli ka käega löönud, et enam ei viitsi jamada.
Ema on alati öelnud, et see on minu otsustada kas ma tahan isaga kontaki võtta või ükskõik mida ma teen, see on minu otsus.
Tema pole kunagi kätt ette pannud. Ah õigus, see miks ta edasi ei maksnud, ta sai endale kaks poega uue naisega ja ütles, et aga
ta peab ju neid ka kasvatama. No sorry tõesti, milleks oli neid vaja teha kui minugagi oli raskusi maksmisel. Kui olin 22 aastane
siis papake hakkas huvi tundma , et kuidas ta tütrel läheb, minul aga huvi ei olnud ja ütlesin talle ka seda, selle peale tuli, et no
jah kui oled solvunud mis siis ikka. Nagu WTF?? Me oleme lasteaias või, minu eostaja ei tunne huvi üle 20 aasta ja siis hakkab
järsku huvitama et kuidas mul läheb ja siis olen mina veel solvunud. Igatahes neid kommentaare ja lugusid siin lugedes on küll
selline tunne, et jumal tavaline on, et meestel tuleb järsku pähe et ei tahagi enam pereelu elada ja tõmbaks minema. Ei tahagi
nagu varsti mingit suhet luua ega lapsi saada. Pagan teab mis kellegil pähe lambist tuleb. Ma ei saa aru mis inimestel viga on? :(:(
Mina arvan et, isa peab lapsele elatist
maksma.Ta ka ju vanem.Paljud mehed lihtsalt
kõnnivad minema ja neid lihtsalt ei huvita mis
tema lapsest saab.Nii teevad ka mõned emad,
et ka nemad lähevad minema.Arvan , et kui
minu mees minema läheb siis sealt ma ei saa
mitte kui midagi.Ta ei ole selline mees kes
maksaks elatist.Seega olen ka mina selle poolt
et ema/isa kes ei maksa võiks vangi
panna.Istub nii kaua kui laps 18 saab.Ma võin
jõhker olla aga jah see on minu arvamus.Aga
mina olen ka nii kange , et kohtusse ei lähe.Isa
peab ise olema ISA kes kannab lapse eest
hoolt.Minu jutt võib segane olla.Aga see on
lihtsalt minu arvamus.
Vabadust et urgin, aga miks sa siis sellise mehega koos oled üldse, kui sa tead, et ta selline nahaal on, kes oma last peale lahkuminekut toetada ei tahaks?
Samas tean ka olukorda ( sõbranna isa), kui mees ja naine elasid kenasti, kõik oli korras, saadi kaks last ja siis hakkas mees jooma.
Lõpuks läks juba naisele kallale jne. Mindi lahku ja ema punnitas ja nägi ränka vaeva,et üksi hakkama saada. Ta ei küsinud mehelt
sentigi, kuigi lapsed pidid paljust loobuma. Aga praegu , kui lapsed on juba 30+, on nende bioloogiline isa padujoodik. Ta võib
varsti lõpetada hooldekodus või kus iganes aga riik ei saa nõuda, et tema lapsed tema eest maksaks, kuna isa pole nende eest
kunagi midagi maksnud. Kui isa oleks omal ajal tasunud elatisraha peaksid lapsed teda praegu aitama ja ülal pidama. Sellisel juhul
usun , et ema tegi õieti.
Eks olukorrad ongi erinevad. Kui viinaviga juba küljes, siis on üsna kindel, et sellest inimene lahti ei saa, vaid et see süveneb. Seega jah, see konkreetne naine sinu loos talitas ka minu meelest õigesti.
Kas mitte ei ole just vastupidi, st selleks, et ei peaks
toetama vanemat, siis peab olema just elatis
sissenõutud ning siis selle mittemaksmisel on tõestus
et lapsevanem ei toetanud ning laps ka seetõttu ei
pea. Antud juhul võib see isa öelda, et toetas last terve
elu, nt ostis asju ja maksis sulas ning seetõttu elatist
sisse ei nõutud eraldi 🙂 ning siis on lapse asi kuidagi
tõestada, et see nii ei olnud.
Kellega tegu. Mis blogija?
Päris tihti ei planeerita lapsi ja kogemata
rasedaks jäädes mees ütleb otse, et pole
valmis. Pole isiklikult selle elatiseteemaga
kursis. Aga lapse huvides peaks siis seda raha
nõudma/ või mitte nõudma… ema üksi peab
otsustama. Suhted on keerulised. Eriti kui
lapsed on mängus. Meie ei tea teiste “full story”
tagamaid. Pole meie koht kedagi hukka mõista.
No kui sa vaatad blogipostituste jagamise gruppi, küllap sa ise näed 🙂
Aga sellega ma nõustun, et kui jäädakse nt kogemata rasedaks, siis on siiski NAISE valik, kas ta soovib seda last või mitte. Muidugi võiks mees ka arvestada, et kui sa seksid kaitsevahendita, siis on võimalus rasestuda olemas. Paraku. Aga kui mees ütleb kohe, et ta last ei soovi ja naine teab, et ta hakkama ei saa… siis kahjuks ei peaks ta seda last saama, mitte lapse huvides hiljem mehelt siiski nõudma.
Suhted on muidugi keerulised ja just, kuna teiste tagamad ei tea keegi, siis seda enam ajas mind närvi see ühekülgne “elatise küsimine on halb!” kisamine, kui teise inimese lugu on antud naise omast väga erinev.
g2tlin.com
Minu vanemad läksid lahku,kui olin 11.Olin
nagu kits kahe heinakuhja vahel.Kui emaga
ära kolisime,tahtis ta isalt elatist nõuda.Aga
mina ei lubanud.Ma teadsin,et mu isa ei käi
tööl ja ei suvatse lähiajal ka minna.Ta ei oleks
maksnud nagunii,milleks siis veel kohtusse
minna…ehk olin loll,aga emal ei olnud ka mind
raske kasvatada koos kasuisaga.Isa ei toeta
mind siiani,kui siis ostab ainult mu lapsele
asju.Vanaisana on ta väga hea inimene,ega
muidu isanagi viga polnud,aga viinakurat oli
talle vahest tähtsam kui mina ja ka võõrad
naised olid omal ajal toredaks ajaviiteks…Aga
kui me peaks oma elukaaslasega lahku
minema,siis olen üsna kindel,et ta toetaks ise
oma last igakuiselt rahaga ja veedaks temaga
aega.Õnneks on mu mees ja lapse isa ikka
meiega,ei olegi mõlenud,et mis oleks kui…
Jah, see on teine asi, kui sa nõuad inimeselt, kellel nagunii pole. Ma räägin ikka meestest, kellel on, aga ei taha anda, sest noh, suhe läbi ju. Muuseas, tihti inimesed on vanemas eas mõistlikumad…
Meil pole isa sünnitunnistuselgi, sest ma olin sel hetkel
väga kuri tema peale. Jah elatist ma talt ei nõua….. Ta
pole üldse lapsest välja teinud. No muidugi ma teenin
raha ka piisavalt et oma laps üksi üles kasvatada ja
pole kunagi olnud mõttes et ma sellelt inimeselt
midagi küsiksin!!!!
No sellisel juhul on see minu meelest õige, kui isa pole sünnitunnistusel, kui tal pole soovi lapse elust osa saada. Kas tohib küsida, et kui vana su laps on? Et kas ta ise on küsinud isa kohta, või mida räägid, kui küsib?
Ma muud ei kommenteeri aga see on valearusaam,
et laps ei pea siis oma vanemat tulevikus üleval
pidama kui see teda pole lapsena toetanud. Peab
küll. Mu isa oli sopajoodik ja paadialune, varastas
pigem minu raha aga kedagi see ei kottinud 🙂 Kui
laps on isa nimel ametlikud plekid papakese eest
nagu tiliseb 🙂
Ma olen ka nagu kuulnud, et kui isa nimi on sünnitunnistusel, siis sa oled kohustatud, aga ma ei hakanud kirja panema, sest äkki see pole tõene. Eeldaks, et inimene, kes ise selle elatisevärgiga kokku puutub, teab paremini ehk? 😀
Minu advokaadist õpetaja, kellekaudu mina
uurisin ja ajasin asju, et ise kohtusse minna ja
isalt alimente nõuda, ütles, et kohustus on ja jääb
aga mul on endal tulevikus lihtsam sellest
kohustusest kohtukaudu ära öelda, kui siis kui ta
maksaks mulle.
Minu advokaadist õpetaja, kellekaudu mina uurisin ja
ajasin asju, et ise kohtusse minna ja isalt alimente
nõuda, ütles, et kohustus on ja jääb aga mul on endal
tulevikus lihtsam sellest kohustusest kohtukaudu ära
öelda, kui siis kui ta maksaks mulle.
Ma vaidleksin vastu. Mul oli sama keiss. Isa oli
viinakuradile hinge müünud, sellega läks aastatega
tervis. Ema-isa lahutasid kui olin 5a. Isa ei maksnud
emale sentigi kunagi elatistasu meie eest. Seega kui isa
hooldekodusse pandi ja mulle kõne peale tõmmati, et
oleks vaja hakata maksma, siis mu hea advokaadist
sõber selgitas, et kui isa pole seaduse ees oma
isakohustusi täitnud, et pea mina tütrena ka sama
tegema tema ees. Seda selgitasin julgesti ka
hooldekodule ning makse hakkas maksma kohalik
omavalitsus. Ja nii oligi. Ma käisin isal ka enne surma
külas ning sellegipoolest ei pidanud ma midagi maksma,
sest seaduslikku alust ei olnud. Samamoodi ei pidanud
mu vennad seda tegema… 🙂
Lisaks jäid kõik võlad ja muud asjad omavalitsuse
kanda pärast isa surma. Matused korraldasime
vendadega ise koos onu abiga ning kohalik
omavalitsus andis ka matusetoetuse. Mina omalt
poolt jätsin isa korteri omavalitsusele, kuna ei
tundunud õige neilt midagi küsima hakata.