AVALDAN ARVAMUST

elatisest

13. mai 2016

Kuna minul endal pole plaani Kardoga lahku minna, siis ei ole ma nendesse elatiseteemadesse üldse süvenenud. Olen siit-sealt kuulnud, et küll tahetakse nendest kõrvalehiilijatelt load ära võtta ja nüüd oli mingi jutt, et isegi lausa vangi panna? Pead ei anna, aga mingid säärased jutud justkui nagu levivad.

Maailm ei ole kunagi mustvalge. Nii, nagu on neid mehi, kes teenivad ise kõva raha mustalt, et mitte oma last toetada, siis on neid naisi, kes nõuavad elatist mitte vajadustest, vaid lihtsalt enda soovide (ala kunstküüned ja juuksepikendused) täitmiseks. Mõlemad on äärmused, sest sinna vahele jääb veel sada erinevat võimalust, mismoodi on lahku mindud ja mismoodi seda koos lapse kasvatamist tehakse.

Küll ajab mul pikapeale kopsu üle maksa üks kaasblogija, kes pidevalt endast suurt märtrit teeb, et tema oma mehelt elatist ei nõua. Kuna ta oma blogis korduvalt mainis maksmata arveid, üürivõlgasid ja väga väikest sissetulekut, siis tundus mulle “mitte tülitsemise sooviga” elatise mitte nõudmine üsna kummaline lüke. Kuid siis seletas ta selle paremini ära – lapse isa oli KOHE öelnud, et tema last ei soovi. Seega oli laps naisel saadud teadmisega, et saab lapse kasvatamisega üksi hakkama ja see vastutus on vaid endale võetud.

Miskipärast nõudis ta siiski lapse isalt veel DNA testi, aga miks, seda ma ei tea. Lasi ka lapse isa nime sünnitunnistusele panna. Miks, ka seda ma ei tea. Ta kirjutab mõnikord jube segaselt ja seetõttu ei saa ma pooltest ta seletustest aru. Kunagi oli mingi teema, kust talt 100x küsiti, et kui sul söögiraha pole, MIKS sa ei küsi lapse isalt elatist, mille peale vastas ta vaid ebamääraselt suvalisi asju, selle asemel, et konkreetselt öelda, et lapse isa pole seda last soovinud, mistõttu ei näe ma eetiliselt, et ma seda temalt küsida saaks. Oleks kohe pilt selge olnud.

Igatahes nüüd, kuna tema isiklikult polegi vahepeal nälga surnud, proovib ta kõigile selgeks teha, et elatise küsimine on vale. Mingi teine noor blogija rääkis talle oma loo, kus mees ei tunne lapse vastu mingit huvi, ega aita ka rahaliselt, mistõttu tuleb lihtsalt kohtusse minna, sest laps saadi siiski ühise soovina, millest üks pool ei saa lihtsalt suvalt välja asuda.

Selle peale arvab päevamärter, et:

  • “Kas ma tahan, et mu lapsest saaks tulevikus hooldaja vanemale? Kas ma tahan, et minu lapse teine vanem on avalikult häbipostis kõigile nähtaval? Kas ma eelistan, et lapsele jääks mingi võimalus vanemaga suhelda? Peale elatise on tegelikult palju rohkem võimalusi olukord lahendada ja ei ole ainult see üks moodus…”

    See on siis peale seda, kui inimene on talle seletanud, et tema mees EI SOOVI suhelda ei tema, ega lapsega, ei soovi mingit kompromissi ega muud lahendust leida.

  • “Võib olla peaks alustuseks küsima lapse käest, et kas ta soovib tulevikus oma pensionärist isa toetada, kes teda ennast vabatahtlikult toetada ei soovinud? Maksma tema üüri jms.”

Neid “pärle” oli seal veel, aga põhimõtteliselt peaksin ma jääma näiteks kaheaastase lapsega nälga või tänavale, sest äkki mu laps ei taha kunagi oma isa toetada. Või ma peaksin elatist mitte nõudma, sest äkki see tekitab mehes trotsi ja tänu sellele ei hakka ta kunagi lapsega suhtlema?

Ah, ma ei tea, miks ma sellest kõigest ennast üldse kõigutada lasen, sest nagu öeldud, mina kelleltki elatist nõudma ei lähe, ega läheks ka, sest ma olen siiski oma eluga praegu sealmaal, kus saaksin ka ilma meheta hästi hakkama. Küll aga paneb mind üllatuma väide, et mees ei pruugi tahta lapsega suhelda, SEST naine nõudis elatist. Ma võiksin vist kümne mehega korraga Kardo silme ees vahekorras olla ja samal ajal ta xboxi puruks tagudes ta ema litsiks sõimata, mistõttu ta ehk MINUGA enam ei sooviks mingit tegemist teha, kuid ma selles olen küll kindel, et ükski asi, mida mina teen või ei tee, ei saa õiget isa oma lapsest eemal hoida. Aga no see on vaid minu arvamus ja minu mees, eksole.

Ühesõnaga, minu arvamus on selline, et kui mees ja naine on koos last planeerinud, siis ei tohiks olla võimalust, et üks astub sellest välja ja talle ei jää mingeid kohustusi. Lihtsalt nii ei ole õige. Ma ei räägi siin sellest, et kui mehel pole võimalik maksta ajutiselt, või kui mees sooviks toetada asjadega või lasteaiamaksuga või aja veetmisega jne. Ma räägin konkreetselt meestest, kes leiavad uue naise, jätavad pere maha ja arvavad, et vana suhe ei puutu enam neisse. Kui naine saab sellisel juhul ise endaga hakkama majanduslikult, siis lasku mehel heaga minna ja ärgu enam seda sitta torkigu. Kui aga naise (veel enam LAPSE) elu selle mehe otsuse tõttu kannatab, peaks mees siiski oma last toetama.

Ja kui ta seda teha ei soovi, siis minu poolest võtku ta load ja pangu ta vangi. Mul on jumala ükskõik.

Ma muuseas arvasin naiivselt, et kõik on nende seaduste poolt, see vangipanek ja lubade ära võtmine. Üllataval kombel olen ma oma FBi seinal päris mitut vihast arvamust näinud, et see on ikka jube ebaõiglane ja ebaaus meeste suhtes. Tõsi, meeste suhtes, kes pole last soovinud, on tõesti ebaaus elatist küsida ja see ei tee mitte jube õiglasest märtriks, vaid mõistusega inimeseks. Kui ma pean aga valima, et kas ma lasen “mehel rahus olla” või panen lapsele söögi lauale, siis ma valin teise variandi.

Mis teie sellest elatisevärgist arvate?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

99 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply iira 1. detsember 2016 at 22:54

    Meil tahetakse ka ära võtta juhiload mehel siis,kuna pole võimalik oma lapsele kanda(mehe lapsele). Me ise pole seda last näinud juba ligi aasta.
    Nüüd siis käime kohtus kuna meil endil on veel kolm last üks neist on haige laps.
    See lubade võttmine on lihtsalt haige

  • Reply Morgie 17. mai 2016 at 08:39

    Lubade äravõtmine on lihtsalt nõme. Paljudes töökohtades on lubade olemasolu nõutav ja kui rahamaksmisprobleemid
    tulevad sellest, et parajasti pole õiget tööd, siis lubade äravõtmine seda asja paremaks ei tee. Lubade äravõtmine on umbes
    nagu iga teise tunnistusei äravõtmine, et noh, Mallukas, lasid jalga ja oma lapsele elatist ei maksa, me võtame sinult nüüd
    keskkooli lõputunnistuse ära, nännännää.

    Vangipanek on õigustatud juhul, kui kuritahtlik ja süstemaatiline maksmisest kõrvalehiilime on tõestatud, aga natuke kahtlane
    mekk jääb sellest – vangide ülalpidamiskulud on päris kallid.

    Targem oleks elatise mittemaksjatele panna hoopis kasiinokeeld, kõrtsikeeld (kui võimalik) ja arestida kõikvõimalikud varad, sh
    ka need, mis kanditud sugulaste nimele. Ja keelata riigist lahkumine. Näiteks.

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 08:53

      No vaevalt, et keegi esimese maksmata kuu pärast kohe load ära võtab või vangi visatakse. Ma konkreetselt ju ütlen, et kui inimene TAHTLIKULT sülitab alimentide peale, siis minu poolest võiks ta lubadeta vangis ka kügeleda. Loomulikult ei kehti see arvamus inimeste suhtes, kes ajutiselt on täbaras olukorras jne.

  • Reply N 16. mai 2016 at 14:44

    Perekonnaseaduse kohaselt on elatise maksmise näol tegemist põlvnemisest tuleneva kohustusega. Seega kui isadus on
    tuvastatud, on kohustus elatist ka maksta. Täiesti lapsik oleks mehel väita, et “aga ma ju ei tahtnud”. Kui valmis teed, pead ka
    vastutama.

  • Reply Leevi 16. mai 2016 at 01:04

    Väga keeruline teema. Enamasti on mehed selles teemas süüdlaseks tehtud, kuigi ma olen näinud ka seda olukorda, kus mees
    tegelikult maksab nii et veri ninast väljas ja lastega ikka kohtuda ei lasta ning keeratakse lapsi isa vastu üles. Teistele naine
    muidugi räägib, et mees ei maksa üldse või kui midagi maksab, siis ainult osaliselt ja suure kerjamise peale. Kusjuures nii veenvalt
    naine räägib, et kui poleks pangaväljavõtteid näinud isa poolt näidatuna, ei usuks eales, et ema niimoodi valetab. Oma lastele
    valetab samamoodi!
    Ja siis ongi isa paha ja naine märter, et lapsi üksi kasvatab. Tegelikkuses on suuresti eksmehe kulul elatuv valelik mõrd.
    PS! Ei räägi siin mingist kibestumisest, kuna asjaosaline mees on minu mees vms. Minu mees tuli ilma minevikuta :) Antud loo
    peakangelased on ühed endised lähedased perekonnasõbrad.

  • Reply Carmen 15. mai 2016 at 22:24

    Kui laps muretseti koos (mõlemad pooled olid nõus last saama), siis on loogiline, et ka mõlemad last kasvatavad. Kui aga juhtub,
    et isa – ema lähevad lahku ning üks pool, näiteks isa lihtsalt otsustab elatist mitte maksta, siis ainus ja õige otsus on emal elatist
    nõuda läbi kohtu. Miks? Sest ema on antud juhul ainus isik, kes seisab oma lapse huvide eest. Raha küsitakse siiski mitte ema
    kunstküünte jaoks vaid lapse vajaduste rahuldamiseks. Emal aga seevastu pole vaja minna maiaks ja küsida üüratut summat
    (isegi kui lapse isa teenib üle keskmise). Olenevalt lapse vajadustest loomulikult! Lapse elatise miinimum Eestis on hetkel pool
    “miinimumpalgast” ehk 215 eurot. Kui isa maksab selle summa oma lapse ülalpidamiseks, siis samasuguse panuse peab
    eraldama ka ema, ehk siis kokku minimaalselt 430 eurot kuus ühe lapse ülalpidamiseks. Jah, see pole väga suur raha, aga olgem
    ausad, kui laps on terve (ma ei räägi siinkohal erivajadustega lastest jne), ei vaja mingisuguseid erilisi kalleid asju, ravimeid jms,
    siis 430 eurot ühes kuus (5160 eur aastas) on normaalne summa. Selle eest saab makstud nt. lasteaia arve, osta süüa, maksta
    mõne huviringi eest, osta riideid (kui viimased pole Gucci kollektsioonidest).
    Elatist VÕIKS (aga ei pea) küsida ka sellisel juhul, kui emal on piisav sissetulek. Miks? Never know.. kõik võib juhtuda. Kui nt
    ema jääb ilma sissetulekuta ning pöördub KOVi sotsiaalosakonna poole abi saamiseks, siis esimese asjana küsitakse, aga miks
    pole lapse isalt elatist nõutud? Sest see on ju ka sissetulek, millest enne lihtsalt loobuti. Nii et elatist peab nõudma!
    Kui aga naine otsustas lapse saada nö üksi, teades, et mees last ei taha, siis eks ta peab seda last ka üksi kasvatama, aga ikkagi s
    tekib küsimus, miks mees lasi üldse sellel juhtuda, et laps tuleks?….

  • Reply Tyy 15. mai 2016 at 17:51

    Lapsega ja lahutatud või üksi. See pole tavaliselt kellegi unistus aga on asju mida saab ja mida ei saa vältida. Iseasi kas me
    oskame, tahame või suudame seda. Ma panen kirja mõtlemiseks , mis meie otsuseid võivad mõjutada.

    Esiteks enesehinnang- see saab ajas muutuda -üles ja maha. sellest tulenevad su kaaslase valikud, nõudmised .
    Näide-väga kaunis klassikaaslane ei uskunud oma ilusse, heasse iseloomu ega võimekusse, ema pideva kriitika tõttu ja seega ei
    uskunud ka, et võiks mehevalikul olla valiv. Läks esimesele ettejuhtuvale, kahjuks ei vedanud ja tüüp oli egoist. Läksid lahku
    aga tüüp rikub lapse psüühikat , halvustades nii räigelt ema , et laps vajab sel põhjusel psühholoogi abi.
    Teine kaunitar oli rikkast perest , kus isa figuur oli jõuline-tütreke hoitud, kaitstud, harjunud saama ,mis ihaldas, tegi modelli
    töödki- sattus vägivaldse mehe otsa. Isa teda kümneid kordi päästmas aga lapsuke läks aina tagasi. Miks? Seast tema peas oli
    idee-tähtsaim on Terve peremudel, kus otsuseid teeb isa ja naispere allub. Seal peres oli üksikuid lastega naisi alati väga
    halvustatud. Ehkki ema- isa polnud kunagi tütart halvustanud tundis ta , et ei saa endale lahkuminekut lubada, pigem kannatab
    peksu ja usub oma mehe lubadusi end muuta.

    Teiseks kasvatus, kodune taust, keskkond- mis on sulle norm pole seda mitte teisele. Ka siin võib sind elu-olu viia olukorda kus
    näed muid võimalusi ja kui sul on piisavalt iseloomu tahad kindlasti muuta ja murda välja paremasse olusse. Siia kuuluvad
    puhtuse, korra, austuse, suhtlusviisi, töökultuuriga seonduvad teemad kodus. Samuti usulised ja muud kuuluvustunnet
    mõjutavad grupid. Liiga suur erinevus tekitab parku tunde nagu peaksid 6 nr-t suuremaid kingi kandes kellegi sabas püsima või
    siis teisele poolele et kingad nii pigistavad, et karju või appi. Siis imestatakse kuidas need 2 küll kokku sattusid.

    Kolmandaks – Vajadused, sihid, elu stiil. Olenemata perekondlikust taustast võivad need olla kardinaalselt erinevad.
    Keegi vajab suurt pere, teine palju aega looduses olemiseks, kolmas aina ehitab ja loob, neljas spordib igal eluhetkel, viies
    pühendub reisimisele , kuues teiste aitamisele jne. Ilus ja hea omadus ei pruugi seda perele olla. Mul tuttav kes 24/7 on kogu
    ilmale abiks (päriselt ka) aga mitte grammigi oma perele.
    Neljandaks-Hirmud.
    Jääda üksikuks, lastetuks, üksi mitte toime tulla, hirm eksida, vastutada, ebaõnnestuda. Need sunnivad kiirustama ja ei lase
    isiksusel küpseda , õiget aega oodata.
    Viiendaks-Eluline naiivsus. Usaldus, usk, lootus. Ega seda (naiivsust)endas ju ei arva olevat aga tagantjärgi taipad küll
    erinevust. Näiteks olen meditsiini pimesi usaldanud , pole osanud mõeldagi nii, et võiks selles kahelda. Elu õpetab muud.
    Armastus teeb ka naiivseks või nagu vanasõna ütleb et A on pime.

    usun et seda rida saab jätkata. Ärgem siis raiugem oma tõde , see on vaid osa, mida näed. Pane katkise kõrvaga kruus lauale,
    pilt kaaslase ja sang enda poole. Küsi mida näed- saad kirjelduse- kruus, Kuke pildiga. Veel ? No valge kruus, ülalt laienev. JA
    siis ütled sina, et sina näed küll pisut pilti ja laienevat valget kruusi aga sel on ka sang , mis keskelt katki. Kummal on õigus?

    Lõpetuseks teema algpõhjuse juurde ka. Mina olen oma samasugust pettumust valmistanud kaaslase käitumisse püüdnud
    suhtuda kurb-valusa huumoriga. Mees annab sõna, M… võtab sõna (tagasi )! Jah normaalne on kui tegijaid on 2 siis ka
    vastutajaid. Ent miks ma siis pole sõdinud, nõudnud. Põhjuseid on minu elu valupunktides, suutlikkuses, taluvuses ja ka
    mõttekuses. Aga peamine oli säästa oma lapsi . Sest teades, et purupaljana minna juristist kaabaka vastu, pole mul muud saada
    kui katkised närvid ja ähvardused laste osas . Tahtsin elus edsi liikuda ja loota, et ka tema hing ja vaim areneb ajapikku.
    Mu oma ema on alati halvustanud isa ja teeb seda ikka veel, kes meile latele oli väga tore isa. See teeb hullult haiget nagu
    solvaks ta otse mind(sest olen ju osa isast-emast), seda enam et isa pole enam 20 aastat. Ma ei tahtnud olla õel ja pettunud
    tigedik nagu mu ema.

    • Reply Regiina 26. juuni 2018 at 11:10

      väga kenasti kirjutatud. Panid mind ausalt öeldes mõtlema! Olen sarnases olukorras.

  • Reply Ege 15. mai 2016 at 04:46

    Mina arvan siinkohal, et otsustamise koht on enne. Enne
    kaitsmata vahekorda, enne kogemata kondoomi
    purunemist, enne sos-pillist või muudest
    rasestumisvastastest vahenditest hoolimata rasedaks
    jäämimist. Miks? Sest see võimalus on ALATI ja tegelikult
    kõik teavad seda. Kõik teavad et ükski rasestumisvastane
    vahend ei ole 100% kindel. Ja kui juhtub, et naine jääb
    rasedaks siis ei ole variant, et “mees ei taha – järelikult
    vastutangi üksi” sest naise jaoks on kaalukausil lisaks
    üksikvanema staatusele ka meditsiinilises
    komplikatsioonid abordiga, emotsionaalsed tagajärjed
    (millest taastumine võtab kauemgi, kui operatsioonist),
    võimalus tulevikus üldse mitte lapsi saada jne. vabandus,
    et “ma ei tahtnudki – järelikult onebaeetiline küsida” on
    minu arvates jäänuk sellest, et naisi kasvatatakse maast
    madalast alandlikumaks, leplikumaks, patriarhaalse
    ühiskonna liikmeks. Kui naine ka saab majanduslikult
    hästi hakkama siis mina ei näe ikkagi mingit põhjust, miks
    naine ei võiks nõuda elatist või, et mees lapsega tegeleks,
    kasvõi minimaalselt seadusega ette nähtud mahus – linade
    vahele lõbutsema roniti koos – vastutada tuleb ka koos.
    Paraku on naine selões olukorras enamasti nõrgem pool.
    Kuigi leidub palju ka vastupidiseid olukordi – aga neid
    naisi, kes lapsed maha jätavad, mõistame ju kõik üheselt
    hukka. Mis topeltstandard see siis on, et mehe puhul
    saadalse justkui aru, kui ta minema jalutab aga naine on
    alati kõntsa alune kõnts sellisel juhul?

  • Reply T. 14. mai 2016 at 23:07

    Nii.. Kirjutan lühidalt oma loo.
    Ma ei ole temaga(nimetame teda Jaaniks)kunagi suhtes olnud(kuigi
    algul asi arenes sinnapoole). Noh juhtus see mis juhtus, jäin
    rasedaks(sos-pilli laps mul). Jaan ütles esimese asjana et tema ei taha
    mingit last. See muidugi ehmatas mind alguses(no olgem ausad, kui sa
    pole inimesega koos siis ma vastaks sama), aga siiski otsustasin, et üksi
    või kahekeisi, aga alles ma jätan. No teatasin Jaanile ka, et jätan alles
    lapse ja kui tahad siis võid tema elus osaleda alati.
    Okei, alguses oli paljulubav, et jaa ma niii nii ootan lapse sündi jne.
    “Ikkagi minu laps ju. ” Enne sünnitust me siis koos ikkagi otsustasime,
    et lapse perek. nimi tuleb Jaani oma kuna ta väga tahtis seda ja
    armastab ning hoolib oma lapsest.
    Laps sündis. Esimesed kuu aega hoidis ja nunnutas oma last. Siis
    tõmbas eestist soome tööle. Algul toetas ka mind ja siis järsku tema
    läheb reisima jne, et tal pole. No mida p****t tõesti. Siis läksin ma nii
    viha täis. Et tema põrutab kuhugi tenerifele ja ma vaadaku ise edasi v?
    Noh “aasta isa”tiitel kuulub küll talle eks.
    Ma saan aru, et alguses ütles et ta ei taha seda last. Aga pärast tahtis
    ju? Asi pole minu ega Jaani suhetes, me saime hästi läbi, mis sest et
    koos ei olnud. Oleks võinud siis nii jäädagi, et tema ei taha last ja punkt.
    Kõndinud minema ja elanud edasi nii kuidas enne elas. Mina olin
    otsuse tegemisel arvestanud, et ma kasvatan üksi last.

    Ja nüüd tekib küsimus, et kas mul polnud õigust alimente peale panna?
    Et siis Jaan võtab ka vastutuse ja siis tõmbab minema ja ma vaadaku
    ise kuidas lapsel kõht täis saab ja riided selga ostetud?

    Mina arvan teisiti. Ise ta vabatahtlikult võttis vastutuse, nüüd
    vastutagu – võlgadega.

  • Reply Kelly 14. mai 2016 at 22:32

    Oi see on niiiiiii kahe otsaga teema kui üks teema olla annab. Näen seda enda mehe pealt,kellel on eelmisest suhtest laps :)

  • Reply Liisu 14. mai 2016 at 16:38

    Minu sünnitunnistusele mu isa märgitud ei ole ja hea vast ongi kuna tundub, et ta tervis läheb ajapikku aina halvemaks.
    Viinakuradit siin mängus pole vaid lihtsalt vist vanus ja raske töö. Elatist ta minu eest kunagi maksnud ei ole. Kunagi küsisin
    emalt, et miks ta isalt mingit toetust ei palunud-siis ta vastas, et pole mõtet võtta sealt kus midagi võtta pole. Ja nii pusiski ema
    üksi 2 lapsega 2-3 töö kõrvalt (vennal siiski teine isa, kes kahjuks vennast üldse mitte midagi kuulda ei taha ja teda ei
    aksepteeri). Õnneks olid mul super vanavanemad ja enam õed, kes alati toetasid.
    Isa nägin lapsena ja nagu kuuvarjutust- nii iga 4 a tagant(seda palus küll ema rohkem aga tihtipeale ta lubas ja lubas aga ei
    tulnud…). Ainus hea asi oli see, et kui külla tuli siis tõi ka nooremale vennale kingitusi ja tegeles ka temaga, kes polnud üldse
    tema laps aga kuna vennal pold mitte mingisugust isakuju siis seda oli talle väga vaja. Mis siis, et harva.
    Peale seda kui ise lapsed sain, näen isa nüüd palu tihedamini. Umbes korra aastas käib meil külas või isegi tihemini ning helistab
    ka aegajalt niiet vanaisana on ta päris hea. Isaks ma teda kutsuda siiamaani ei suuda aga vanaisa tiitli on ta küll ära teeninud.
    Minu endine abikaasa maksab kohtuväliselt kokkuleppealusel alimente meie 2le lapsele. Maksab natuke üle 100 euro
    kummagile + 45 euri lapse pealt riiklike lasterahade näol kuna viimased aastad saab ta lastetoetust välismaalt ja mina siin ei
    saa midagi. Seal saab ta rohkem kui siinne toetus ja toetus sai ümber tehtud sellise suulise kokkuleppega, et siis ta ostab
    lastele enamik riietest. Kahjuks aga see kokkulepe pole ammu enam vett pidanud.
    Jõuludeks ja sünnipäevadeks saadab siiski ka lastele üsna korralikud summad neile kingiks.
    Vahepeal mõtlesin, et ajan asja ametlikuks kuna ehk siis ta suurendab natuke omapoolset osalust, pluss mul on kindlustunne,
    et toetus on stabiilne ning alimendid oleks mu seaduslik sissetulek. See viimane oleks vajalik siis kui tahan päris oma kodu või
    oma vana auto mõne turvalisema ja parema vastu vahetada.
    Samas on endine kaasa uuesti abielus ja sai ka uue lapse, kelle eest vaja ka hoolitseda niiet pole kindel, kas ma rahaliselt eriti
    võidaks.
    Ja täiesti kindel on, et kohtusse minnes tuleb ka tüli ning kannatavad lapsed. Seni ta võtab nad enda juurde korra aastas ca
    kuuks ajaks ja käivad selle aja sees ka korra nö palmi all puhkamas. Kui temaga tülli minna siis enam seda ei juhtu(korra või
    paar on meil see teema ka läbi käinud ja siis ähvardas, et siis võtab end töötuks ja lapsed ka teda enam ei näe) ja väga kahju
    oleks kui lapsed ka sellest kuust ajast isaga ilma jääks.
    Niiet seni kuni enamvähem omadega hakkama saan, siis tüli ei kisu ja arvestades seda kui paljud naised ei saa üldse midagi siis
    arvan, et mul on isegi hästi kõik.

  • Reply s 14. mai 2016 at 12:32

    Olen 26-aastane naine ja neid kommentaare lugedes kaob küll igasugune tahtmine tulevikus lapsi saada. :D Nagu mu vanaema
    ütles, siis see, kellega sa lapse saad, on naise üks tähtsamatest otsustest elus. Kahjuks ei või sa tegelikult 100% kindel olla, mis
    inimesega sa koos elad ja nagu siin nii mõnestki kommentaarist selgub, siis paljudele vist on tegemisrõõm, aga mis reaalselt
    vastutuse kandmisesse puudub, siis see jäägu kellegi teise kraesse.

  • Reply S 14. mai 2016 at 11:59

    Ma tahaks selle teema kohapealt rääkida oma loost, alatihti kui tulevad jälle lood elatisvõlglastest ja nendele määratavatest
    karistustest läheb minu süda hellaks, ma ei tea kas ma olen siis liiga hingeline inimene või ma mõtlengi õieti. Nimelt läks minu
    isa meie pere juurest minema siis kui mina olin üsna pisike,leidis omale naise koos kolme pojaga, peale minu on tal veel 2 last,
    ehk siis minu õde ja vend. Ma mäletan teda vaid ehk mõned üksikud korra, õieti ei mäletagi. Siis aga ei saanud ma sellest aru,
    et kui isa läinud kaasneb ainult mingi trall. Algusaastad ära olles võttis ta meid mõned korrad endajuurde, veetis meiega veidi
    aega …. kuigi ma ei ütleks, et see oli mingisugune ajaveetmine, sest ta vedas meid endajuurde lasi meil seal vabalt toimetada ise
    muid asju tehes ja koju viies lasi poest valida nänni mida tahtsime ja selliste käikudega need korrad piirdusidki. Mingihetk ei
    tulnud ka enam neid kordi mil ta meid endajuurde võttis, kui küsisime, põhjendas ta seda sellega, et ta naine ei taha. Niisiis
    jäidki meie suhted kaugeks ja nüüd on ta mu jaoks kui võõras inimene.
    Mingilhetkel määras ema talle alimendid kuigi ta oli üsna teadlik sellest, et ta ei saa sealt pmts kordagi raha. Isal oli oma firma ja
    elu vist jooksis hästi. Ühel hetkel ma sain temaga kuidagi jutule, ta küll ei tahtnud väga rääkida miks see niimoodi on ja miks see
    nii läks aga siiski mõne sõnaga ta selle jutu kokku võttis. Lõpuks saingi teada, et tänu alimentidele ei saanud ta enam firmat
    pidada ja elu hakkas üha rohkem allamäge jooksma. Tekkisid võlad, kontod pandi kinni jne. Seda kõikke seepärast, et ta ei
    suutnud maksta kolme lapse pealt neid summasid mida nõuti. Arusaadav, tõesti suur summa. Lõpuks veeres asi niikaugele, et
    hakati läbi kohtu neid rahaasju ajama mis oli üsna lollus. See on minu arvamus aga tõesti inimesed, mida kaugemale sa mingit
    keissi ajad seda lollemana sa tundud. Okei, ema healjuhul mõned korrad sai sealt ühe lapse pealt mingi teatud summa aga no
    kas meie nägime seda raha? Mittekordagi, ema pani selle peamiselt enda kulutuste alla ja kui julgesid temalt raha küsida siis
    ütles, et näed ma ju ostsin teile koju süüa kuigi oli vaja ka palju muud (riided,jalanõud jne). Niisiis kui aus olla mul on kahju oma
    isast ja natuke olen ka pahane oma ema peale kes tema elu pmts ära rikkus teades nkn, et see ei aita teda kuidagi. Nüüd ilmselt
    tekib küsimus miks mul on oma isast kahju? Kui mina oleks olnud oma ema asemel ja saanud hakkama aastaid ilma temata ja
    tema toetuseta siis ei oleks mul mõttessegi tulnud, et mingihetk lihtsalt võtan pähe ja mõtlen, et võiks kellegi elu ära rikkuda
    pannes peale alimendid.
    Ma olen emaga korduvalt rääkinud, et sellel asjal ei olnud mõtet aga ta arvab, et ta tegi õieti. Ma tean oma isast, tean miks ta
    läks ja tean, et ta on teinud halba igatepidi aga ma ei arva, et kedagi tuleks nii julmalt karistada. Mul on igaljuhul siiralt kahju
    seepärast, et ta elu on pmts rikutud missest, et ma ei arva ka temast üldjuhul midagi. Niisugune on minu versioon asjast,
    kindlasti on igal inimesel kes sellega seotud ka oma lugu. Mina näen, et neid asju saaks ka sõbralikumalt ajada ja isegi kui ei saa
    siis jäta inimene rahule, see ei vii heade tulemusteni :)

    • Reply J 14. mai 2016 at 23:05

      Aga kui ema sai ostetud söögi ja riideid ei suutnud osta kas siis sulle ei tundunud et ema siiski ei saanud
      hakkama päris nii kõigega kui sa arvasid? Võibolla töötas ema mitme koha peal teile rääkimatta, Võibolla
      maksis muudkui mingeid võlgasi mida oli pidanud võtma teie toitmiseks ja elukoha kulude maksmiseks.
      Emad tihti ei räägigi oma lastele seda kui halvasti asjad on, milleks panna last kannatama, pärast laps
      veel arvab et tema on kõiges süüdi mis pahasti on, lapse mõistus ju. Meie ema kasvatas ka mind ja mu
      õdesi vendi üksi, meile näiteks ei öelnud ta mitte kunagi ühtegi halba sõna meie isa kohta, lubas meid
      külla, me muudkui käisime isa ja ta uue pere juures külas, naiivsed lapsed olime, saime ainult kartuleid,
      makarone ja kaerahelbeid söögiks ja meid kasutati kogu suvi põldude rohimiseks ära, aga kuna uue naise
      lapsi hoiti ühes räpases toas kinni ja nad olid mustad, pool alasti ja toitmatta siis meie arvasime et meil on
      vedanud ja meid armastatakse rohkem kui meid luku taha ei panda. Ema juures olid head
      elamistingimused aga ikka me helistasime muudkui isale ja ajasime juttu viimase kõneajagi eest ja
      palusime et võiks külla minna. Läks umbes 8. aastat et me aru saaksime milline tõbras meie isa tegelikult
      on ja et ta pole mitte midagi väärt. Muudkui vingus et appike tema peab 40 krooni lapse pealt maksma
      (kokku 4 last) kuigi ise teenis iga kuu 25000-35000 krooni. Nüüd aastaid hiljem saime teada et emal on
      väga suured võlad kaelas mida ta võttis et meie elukoha eest maksta ja meile süüa osta. Isa käis mustalt
      tööl ja nahhaalselt ei maksnud mitte midagi, lihtsalt jõi selle raha maha samal ajal kui meie ema töötas 18
      tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas et ta lapsed ära ei sureks. Me olime kõik plaanitud lapsed ja nad
      abiellusid juba enne meie sündi. Isegi maja ei raatsinud isa meile jätta et kusagil elada oleks, pani seda
      mitu korda põlema et ema meiega sealt ära põgeneks, pärast vahetas maja joogise peaga mingi mõtetu
      auto vastu. Meie ema ka vaikis ja ei rääkinud kunagi meile et midagi halvasti oleks aga vanemad õed ei
      olnud noored ja lollid ja said asjast väga hästi aru, ning hoidsid meid ilusti kõigega kursis, mõtle sellele,
      võibolla teie ema ka ei räägi asjadest nii nagu need päriselt olid vaid eelistab et tema lapsed seda
      koormat kandma ei pea.

      • Reply Mimps 16. mai 2016 at 08:05

        Ohoo, vot siis – lapsele eluks vajalike kulutuste jaoks elatise maksmine on isade karistamine :) halleluuja!!!!!

  • Reply Kats 14. mai 2016 at 10:31

    Minu lapse isa maksab ilusti nagu kord ja kohus. Kui
    küsisin hiljaaegu,et kas sooviksid ka lapsega aega
    veeta,vastati mulle,et ma ju maksan sulle
    raha….ilmselt tema jaoks ongi lapse isa hoopis 215euri
    kuus.

  • Reply Mary 14. mai 2016 at 10:02

    Kusjuures see on Eestis väga suur probleem, et ühiselt planeeritud lapse isa saab lihtsalt minema kõndida ja ükski vägi teda
    kätte ei saa. Minu isa tegi minekut kui olin väike beebi, nägin teda esimest korda elus oma viiendal sünnipäeval ja peale seda
    veel mõned korrad. Teda sai kohtu kaudu taga aetud, tagaotsitavaks kuulutatud, ise helistatud ja päritud. Tulemus-mitte
    midagi. Mees isegi ei teadnud, et ta tagaotsitav oli ja elas oma mustalt teenitud rikkuri palgaga rõõmsalt edasi. Riigi silmis oli
    ta muidugi miinimumpalgaga vaene töömees, keda kuri eksnaine üritab paljaks röövida. Nüüd olen mõelnud, et võib-olla
    oligi parem, et kasvasin emaga üles ja oma eostajaga rohkemat kontakti ei omanud. See andis mulle julgust ja enesekindlust
    saada tubliks, töökaks ja iseseisvaks nooreks neiuks.

  • Reply S 14. mai 2016 at 08:14

    Väga keeruline teema, ometi on selliseid
    juhtumeid palju.. Endal ühed lahutatud lastega
    tuttavad, õnneks suudavad inimese moodi
    käituda ning mõlemad osalevad nii
    kasvatamises kui ka toetamises. Lapsed ongi
    mõni nädalavahetus emaga, mõni isaga,
    nädala sees elavad enamasti ema juures, kuna
    isa välismaal tööl, kulud lastega jaotatud, isa
    panustab kasvatamisse ise suurema summa,
    kuna ta palk on kõrgem. Isa võtabki tüdrukud
    nv-ks enda juurde nt, punub patsid pähe ja
    aitab hommikul kleiti valida. Sest lahutad ju
    siiski naisest, mitte lastest. Nii ei teki ka trotsi
    kui ise lastele asju ostad, mitte raha emale ei
    anna. Ei mõista vanemaid, kes loobuvad oma
    lapse vastu huvi tundmast ning järgmist
    tootma jooksevad kui eelmise eest hoolitseda
    ei suuda. Kas kohtulikult pole võimalik aega
    lapsega välja nõuda?

  • Reply Tiina 14. mai 2016 at 07:51

    Minu esimene laps ei sündinud, kuna rasedus
    katkes ja siis hakkasin beebipille võtma ja 4
    kuu pärast sain teada, et olen rase. Mees oli ise
    väga vaikne ja talle meeldis üksi omaette olla.
    Elasin siis veel isa juures. Ta oli väga armukade
    ja oli seda ka minu venna sõprade peale, kes
    olid 15-16 aastased. Ei võinud ma oma
    sõpradega aega veeta ja võrkpalli mängida. Kui
    sugulased külas käisid ja peretuttavad ja kui
    neist keegi meessoost juhtus olema pidin oma
    toas olema. Kord tahtis tuttav läbi tulla ja palus
    kohvi, siis võttis mees telefoni käest, võttis aku
    tagant ja keeras toaukse lukku. Sõimas et sa ei
    lähe kuhugi. Oleksin ainult kööki juttu rääkima
    läinud.
    Mina läksin oma lapse isast lahku siis kui ta läks
    traktoristikoolitusele, ta ei vastanud kõnedele,
    smsidele, kirjadele – kuigi oli näha et kirju on
    lugenud. Kuu aja pärast sain ta kätte lõpuks ja
    ta ütles, et tal polnud aega – aega oli
    joominguteks ja sõpradega koos olemiseks
    nagu facebooki piltidelt näha. Siis saatsin ta
    pikalt.
    Minu väike tütreke sündis, siis elasin ma veel
    isa juures, tööl ma ei käinud, kuna olin alles
    kooli lõpetanud. Siis kui sain rahad kätte, siis
    otsustasin isa juurest välja kolida, kuna isa uue
    elukaaslasega oli raske ühe katuse all elada.
    Lapse areng oli alguses täiesti normaalne ja siis
    poole aastaselt sain aru, et midagi on valesti.
    Laps võpatas iga pisikese krapsu peale nii
    magades kui ärkvel olles. Siis mõne aja pärast
    tekkis tugev treemor ( värisemine) üle kogu
    keha, värises nagu haavalehed puuküljes. Sealt
    algas arstide vahet jooksmine, mis kestab
    tänasepäevani. Lapse areng ei ole eakohane, ta
    on 5 astat 7 kuud vana ja praeguseks on
    diagnoosiks täpsustamata arengupeetus.
    Areng on praegu 2, 5 aastase lapse arengu
    tasemel, nii ütleb psühholoog. Kahjuks pole
    arstid suutnud välja selgitada, mis lapsel viga
    on. Isa muidugi leiab ainult vabandusi ja
    geneetikule verd andma ta ei lähe.
    Eelmise aasta algusest hakkasin ajama
    alimentide asju. Lapse isa oli kohe nõus
    vabatahtlikult lapse oma nimele võtma ja sai ka
    kokku lepitud kuupäev, millal pidi tulema. Meil
    oli ka leping juba valmis tehtud. Samalajal
    suhtles ka sotiaaltöötaja temaga ja kõik toimis
    ja sai nagu aru. Siis kui kauaoodatud päev
    saabus siis see lapseisa ei ilmunudki välja,
    kõnedele ei vastanud. Siis saatis mind persse.
    Siis hakkasin alimente ametlikult läbi
    advokaadi ajama ja ei reageeri kirjadele, laseb
    tagasi saata. Politsei on mitu korda kodus
    käinud aga teda pole seal ja siis esmaspäeval on
    istung, siis kuuleb, mis edasi saab. Advokaat
    ütles, et kui kätte ei saada siis kuulutatakse
    tagaotsitavaks. Eks ta ise teab siis, teeb oma
    elu keeruliseks. Ise olen üksikema ja hetkel tööl
    ei käi. Siiani polnud see lapse pärast ka
    võimalik, kuna vajab 24/7 kõrvalabi igapäeva
    asjades. Ise hakkama ei saa. Lapsele kulub kuus
    ligikaudu 440 eurot. Ja kogu sissetulek
    toetustega on umbes 550 eurot. Mulle omale
    jääb healjuhul sellest 30-40 eurot. Seega omale
    ei saa ma praktiliselt mitte essugi lubada. Vahel
    harva paari kingi ja needki teiseringi omad.
    Laps on minu jaoks kõige tähtsam ja temal on
    hetke seisuga kõik vajalik olemas aga endal on
    tervis halvem ja hambad lihtsalt lagunevad,
    sest hambaravi on mega kallis ja sellejaoks raha
    lihtsalt ei jätku. Eks see on ka tervisele oma
    hoobi juba andnud. Nüüd kui tehti siia
    puuetega latele lastehoid, siis on mul ka
    võimalus tööle minna aga sobivat tööd on
    raske leida väikses kohas.

  • Reply Mannu 14. mai 2016 at 01:49

    Me soovisime mõlemad last, aga kui laps oli ära
    sündinud, ütles abikaasa, et pereelu pole tema jaoks.
    Mis siis ikka, lahutasime ära ja alimendid peale. 9
    aastat pole näinud ei meest ega raha. Kohtutäitur teda
    kätte ei saa, politsei pole ka midagi mu avalduste peale
    ette võtnud. Paljud ütlevad mulle, et ma inimese
    rahule jätaksin ja oma eluga edasi läheksin ning
    mõistavad mind hukka, aga niimoodi me ju ainult
    kasvatame rongaisade karistamatuse tunnet :/

  • Reply Arvamus 14. mai 2016 at 00:32

    Tõesti pole kõik must ja valge. Mida teha aga siis, kui
    lahutatud vanem maksab korralikult elatist, ilma lapsi
    nägemata kuigi seda soovib.. Ja siis iga natukese aja
    pärast nõuab see vanem elatist aina juurde ja juurde
    (alusetult), lihtsalt endisele elukaaslasele
    kättemaksuks(ütles otse välja niiviisi), nii, et inimesel
    endal ei jätku peale maksmist raha ei elukoha ja muu
    eluks vajaliku jaoks, rääkimata siis laste nägemisest…
    Ehk siis iga lugu ja inimene on individuaalne ja vajab ka
    individuaalset lähenemist ja seepärast arvan, et ükski
    ametnik tegelikult pole võimeline selliseid keerulisi
    suhteid lahendama, sest nemad lähtuvad vaid sellest,
    et asi aetud oleks ja paberitel korrektne paistaks.
    Säärased lood vajavad pikka-pikka uurimist.
    Lisaks muidugi ka vaimne terror lastele, sest nemad
    on ju need, kes täpselt kahe heinakuhja vahele jäävad,
    a la, kui isa/emaga suhelda tahad, siis koli sinna ja
    minuga suhtlemine unusta ära; või siis teise vanema
    halvustamine laste ees; või siis laste ähvardamine: kui
    isa/ema juurde elama kolid, siis unusta kõik enda asjad
    ja nt voodi- jah, minu enda vanem ähvardas mind kui
    olin laps, et võtab mu voodi ära kui teise vanema
    juurde külla lähen…
    Igastahes, juhilubade äravõtmine ja vangistus ei
    lahenda probleemi. Pigem vajaksid säärased
    perekonnad mingisugust kohustuslikku
    nõustamist/psühholoogilist abi, et 2 täiskasvanut
    inimest ometigi omavahel selle lõputu teineteisele
    ärategemise lõpetaksid ja aru saaksid, et toetavad
    siiski ju oma enda last.

  • Reply Mari 13. mai 2016 at 23:33

    Ma küll ei lugenud kõiki kommentaare läbi, ma ei saa aru sellest väitest, et kui mees algusest peale ei tahtnud last, et siis ta ei pea
    lapse kasvatamisse panustama. Et siis järelikult on vägagi ok, kui naine teeb siis aborti ja tapab selle sündimata lapse ära või kus
    see loogika siis on?
    Minu arust peavad 2 erisoost inimest koos seksides alati selle võimalusega arvestama, et laps võib tulla. Ja kui ta on teel, siis on tal
    ka püha õigus mõlemalt vanemalt oma kasvamiseks toetust saada. See laps ei ole ju rohkem naise oma ainult sellepärast, et naine
    jättis ta abordiga tapmata.
    Ja miks peab mehel jääma õigus sellest kohustusest nii lihtsalt välja astuda?
    Äkki keegi oskaks seda mulle selgitada?

    • Reply Elis 14. mai 2016 at 06:58

      Näiteks kui on suhtes kokkulepe, et üks või mõlemad
      osapooled ei soovi last ja naine lubab, et võtab nt pille,
      aga siis otsustab omapäi, et tema ikkagi tahaks last ja
      salaja ei võta enam pille, siis see on mehe seljataga
      salaja tegutsemine ja minuarust nii on mehel õigus
      minema kõndida küll.. Kui oli jutt, et lähiaastatel ei
      taha last( nt mees õpib või tahab karjääri teha või mis
      iganes)

      • Reply Katrin 14. mai 2016 at 11:38

        Kui mees lapsi ei taha, kasutagu kummi või lasku
        juhad läbi lõigata või minu poolest jätku üldse
        seksimata. Täiskasvanud inimene peaks ometigi aru
        saama, et ka pillide võtmisel võib rasedaks jääda.
        Ehk siis kui mees tegutseb, siis võtku ka vastutus.
        (endal lapsi ei ole, kuid elatise teema on hell koht,
        kuna peres on üks lähedane isik see, kes alimente ei
        maksa. Ja oi, kui vihaseks see mind teeb! )

  • Reply Eva 13. mai 2016 at 23:19

    Mina olen sellises olukorras. Minu lapse isa näeb last
    ainut siis kui ta ema ta võtab. Ise isa ei helista ei tunne
    huvi kuigi tal lapse telefoni number olemas. Kui lahku
    läksime ütles et tema pole nõus seda miinimumi
    maksma ja kui julgesin talle öelda et mida ma siis
    tegema pean oma miinimum palgaga tema vastu sul on
    ju Uudo kes on minu kasuisa. Et las tema taob kõik
    kinni. Kui me ka koos elasime elasime minu väikse
    palga eest kuna tema raha lihtsalt kadus ei tea kuhu.
    Mu ema toetas mind rahaliselt või noh meid. Võtsin
    kätte ja panin alimendid peale. Maksis nii nagu jumal
    juhatas. Last pidin ise küsima kas tahab näha või et
    laps kodus nutab tahab issi juurde vastus peaaegu
    alati ma pean mõtlema. Ise ei helista ja ei küsi. Ja mina
    enam ei paku ka. Laps ka ei küsi enam isa juurde.
    Vahepeal ei maksnud kolm aastat väitis et raha pole
    kuigi pidas oma aia ehituse firmat. Panin peale
    kohtutäituri. Siis sõimati mind lolliks. Küsisin et kui
    pangale jätad maksmata ja pank saadab kohtutäituri
    kaela kas siis pank loll mitte sina. Nüüd maksab võlga
    nii kuidas jumal juhatab aga on hakanud elatist uuesti
    maksma. Aga laps siiani üks suur null. Räägib küll et
    hoolib aga tegudest ei näe.
    Ja küsimus kui olen üksikema kas siis minul ei tohigi
    olla oma kulusid. Juuksur hambaarst jne. Näiteks kui
    vaja minna hambaarsti juurde seal läheb 60 euri aga
    kui lapse isa elatist ei maksa siis ma sinna minna ei saa
    kuna muidu ei ole lapsele süüa osta millegi eest.
    Emadel on ka õigused. Isa läheb ära elab täiel rinnal ja
    ema ei tohi siis enam midagi teha sest kulutab lapse
    raha kulud lapse peale lähevad pooleks ja see ei
    tähenda et ema kulutab lapse raha. Loomulikult on ka
    selliseid kes on ainult raha peal väljas.

  • Reply Rita 13. mai 2016 at 23:11

    Jõle kummaline jutt tolle blogija poolt… ta ei taha, et
    laps tulevikus isa toetama peaks. Aga siis kui ta lapse isa
    tema sünnitunnistusele lasi panna, pani ta lapsele ise
    selle kohustuse peale või paneb lapse tulevikus
    olukorda, kui ta peab hakkama jantima ja tõestama, et ei
    pea toetama. Lausloll inimene ikka. Tahaks lugeda seda
    blogi, kas keegi raatsib jagada linki?
    Ma olen ise ilmselt kunagi sellises olukorras ja jama
    sellest võib tulla. Isa soovis mind, aga kui sain aastaseks
    mindi lahku ja peale seda pole mu isa mind iial toetanud
    ega ka suhelnud. Ometi on ta mu sünnitunnistusel ja ma
    esiklaps ka veel. Pole temaga 30a kohtunud. Aga kui ta
    nüüd toetust ja põetamist vajab, tullakse minu juurde
    ilmselt esimesena.
    Ma ise ka üksinda last kasvatav vanem
    olnud(üksikvanem on siiski vanem, kes kasvatab üksi
    last ja teist vanemat pole sünnitunnistusel või on lapse
    teine vanem surnud. Kui isa on tunnistusel, siis on
    üksinda last kasvatav vanem). Lapse isa soovis last, aga
    peale 1a jooksis armukese juurde ära. “Pereelu pole
    minu jaoks” vastas. Olgu, mis ta on, elatist maksab
    vabatahtlikult omavahelisel kokkuleppel ja väga head
    summat(meil 1 laps, aga maksab rohkem, kui riigi min on
    kahe lapse pealt). Kohtub lapsega ka tihedalt. Pole
    midagi ette heita. Ise olen peale 3a lapsega üksi olemist
    4a uues suhtes, sellest 2a abielus. Ja õnnelikus suhtes.
    Jumal tänatud, et eks minema läks. Saame olla
    õnnelikud, ega ta suurem asi mees ja isa polnud, kui laps
    majja tuli(ta ei oska olla ise, pigem nagu mängukaaslane
    :D kasvatamisest ei jaga ööd ega mütsi). Enne polnud
    vigagi. Oma vitsad on ta saanud ise. Armuke tegi ta
    peale meie ühist last veel 3 lapse isaks :D mees neist
    ühtki ei soovinud :D sry aga ajab naerma, vana mees aga
    nii loll. Nüüd siis elab selles supis. Pani sealt ka jooksu.
    Aga olen aru saanud, et toetab kõiki oma 4 last(minu
    laps + teised kolm).
    Meil on ka selline, paljude arvates kummaline,
    traditsioon, et lapse isa on kutsutud lapse tähtsatele
    üritustele. Nt sünnipäevad, esimene koolipäev,
    esinemised jne. Arvan, et see on täiskasvanlik käitumine
    ja need on lapse üritused. Oma sünnale ei kutsu :D ja
    abikaasa mul pooldab seda. Ta ütles, et pigem oleks
    imelik, kui keelduks kutsumast. See näitaks, et pole üle
    saanud. Laps mul saab kohe kaheksa :)
    Soovin sõbralikke läbisaamisi, mõistvat meelt, ego maha
    suruda ja kindlasti kohusetundlikku käitumist :)

  • Reply Mi 13. mai 2016 at 22:28

    Kui mees on selgelt öelnud, et tema last ei taha, siis
    palun kasutagu kummi. Pillidega võib mitu muud jama
    ka olla, alati pole see mitte tahetud laps meelega tehtud.
    See selleks..
    Mõlemad vanemad on kohustatud lapsele tagama
    elatise. Isa 1/2 miinimumpalgast ja ema 1/2
    miinimumpalgast. Kui laps on veel nii väike, et ema tööl
    käia ei saa, siis peab isa ka selle teise 1/2 miinimumist
    maksma.
    On juhtumeid kus ilma kohtuta maksab isa lapsele väga
    heldet elatist, sulas, ema kätte. Ühel hetkel lähevad
    vanemad omavahel tülli ja ema hakkab kohtulikult
    elatist nõudma. Ja mis siis saab? Isa maksab ka tagant
    järgi elatise, sest tal ei ole mitte mingit tõestust, et ta on
    juba maksnud seda kõike ja suures ulatuses. Vot selline
    asi ajaks küll marru. Ja sellistel juhtudel hakkabki see
    mees maksma vaid miinimumi, sest tal on korralikult
    müts pähe tõmmatud.
    Kahjuks on emad need kes rikuvad suhteid isa ja lapse
    vahel. sest keeldutakse isale last näitamast kui too ei
    maksa. Aga kurat kaua sa maksta jõuad? Ja milleks kui
    sul on õigus näha oma last.

  • Reply x 13. mai 2016 at 22:21

    Ei hakka pikka kommentaari kirjutama,
    kuid vihkan mehi, kes teadlikult
    keelduvad oma lapsi toetamast. Kas
    see on meie kultuuri küsimus? või on
    see meie kultuuri poolt peale surutud
    traditsiooon, et isane ei toeta oma
    järglast?

  • Reply K 13. mai 2016 at 22:18

    Mina nt ooma lapse isa ka ei torgi. Tean et ta ei maksa eelnevatelegi lastele(minu oma on neljas) midagi, ometi olin ma tooaeg
    noor loll alakas kes uskus et minust temast ja lapsest tuleb maailma armsaim paar,kui lahku läksime olin mõnda aega siin ja seal
    ja siis läksn lapse kõralt kooli, Meie tingimused olid nii et vahest talvehommikuks oli miinus kraadid toas,kuid eelmisel ühtul sai
    koralikut kõetud. Parimal juhul oli toas 5 kraadi sooja. pisike paari aastane elas sellistes tingimustes terve talve 21 sajandil :)
    Igal hommikul tänasin et mu laps ja mina elus olime, et ära ei külmunud. Igal õhtul uinusin teadmisega, et mu last ei pruugi
    hommikul enam olla elavate kirjas. Meie olukord oli nutune kuna olime sattunud lolli seaduseauku ja keegi ei saanud meid
    aidata Peale üüri maksmist jäi ktte 40 eur. sellest oli vaja osta kuu aja söök,mähkmed,riided,ühistranspordi pilet,telefoni arve,
    ja elekter. Kui lapse isalt laenu 5 euri küsisin sain vastuseks et tal suva, Ma polnud vaimselt siis ega ka veel praegu valmis
    selleks kohtujamaks mis mind ees ootab.
    Aga iga halb asi on millekski hea,ma olen oma lapsega väga lähedane ning tean et saame üle igast kivist ja mäest.
    Praegu ma isegi ei tea kas tahan et nad suhtlevad, hiljem kindlasti laps ise otsustab kas otsib kontakti või mitte,
    Minu ja tema lahkuminekust on möödas 5 aastat ja veidi peale. Ma ei usu et kunagi veel elus kellessegi armun või oma lähedale
    lasen. Kuna ma pole temast üle saanud siis on kohtusse minek ka väga raske.

  • Reply hel 13. mai 2016 at 22:10

    Mul jättis poolvend ja lapse ema nüüdseks 4 ja
    poole aastase poja vanavanemate kasvatada.
    Eelmine kevad toodi . Ema läks paariks kuuks
    soome tööle. Siiamaani litutab seal. Olude
    sunnil tuli vend ka jõulude aeg maale, kuna lasti
    töölt lahti. Ega vahepealsel ajal enne
    vallandamist ei külastatud ka, kuigi 30 km
    vahemaa ainult. Lapse ema tahtis et mina
    maksaks lasteaias tekkinud võla 100 euri .
    Oleksingi peaaegu maksnud, kui nägin, et käis
    tattood tegemas omale siis saatsin pikalt.
    Selleks et käia juuksuris ja ilusalongides tal
    raha jagus.Lasteraha tiksus ka tema arvele
    eelmise kuuni. Siis võttis valla sotsiaaltöötaja
    ühendust ja raha hakati kandma mu arvele,
    kuna niikuinii olin mina see, kes muretses oma
    raha eest põnnile vajalikud asjad ja poolvend
    oleks selle maha joonud. Nüüd olen veel
    paljude asjade ajamise oma õlule võtnud , kuna
    31 aastasel mehel ja 28 aastasel naisel on
    kahepeale kokku vähem mõistust ja hoolivust
    kui mul. Sellel eidel on ka teine poeg, kes
    sokutati ka isa juurde elama. Mida ette võtta
    sellistega? Lastekaitse spetsialist helistab ka
    pigem mulle, et uurida kuidas olukord ja kas
    vanemad teevad lapsest välja.

  • Reply Pille 13. mai 2016 at 21:52

    Oi kuidas tahaks sel teemal ka siia kirjutada
    aga see tähendaks seda, et ma jääksingi
    kirjutama… aga öelda oleks väga väga palju…

    • Reply Pille 13. mai 2016 at 23:28

      Täpipealt minu mõte. Lapsest saadik olen mingit elatisrahade õudust kõrvalt näinud, nii et võiksin täiesti vabalt raamatu kirjutada
      sellest. Tagantjärgi on kõige rohkem kahju oma emast, kuna lisaks lõputule kemplemisele isaga pidi ta kokkuvõttes ikkagi ise
      lastele leiva lauale sebima.

  • Reply eku 13. mai 2016 at 21:36

    Siin on väga lihtne inimestel asju valesti mõista.
    Selgitan.
    Inimene,.kellel on kohtu poolt välja nõutud elatis
    maksmata, saab hoiatuse, ja neid palju. Seejärel
    antakse võimalus koostada maksegraafik selle võla
    tagastamiseks. Samal ajal on inimesel võimalus see
    vaidlustada, kui tunneb, et talle on liiga tehtud. Ja kui
    see trall kestab mingi teatud aja (päris pikk aeg oli),
    hoiatatakse lubade ära võtmisega. Jne jne jne. Ehk et
    see on pikk protsess ja sellel isal, kes üritss seni hiilida
    eemale oma kohustustest, saab pikalt ette teads, et
    asjad lähevad karmiks ja tal on võimalus graafiku
    alusel tagasi oma võlga hakata maksma vastavalt oma
    võimalustele. Ei ole nii, et ahah, ei taha maksta. Vangi!

    Lisaks vaatamata maksmisele või mitte, on igal lapsel
    õigus keelduda oma vanemate hooldamisest, aga seda
    ametlikult!

  • Reply Heh 13. mai 2016 at 21:34

    See blogija nõudis tütre isalt väga võimukalt elatist, aga kui tütar läks isa juurde ja isa hakkas nõudma sellelt blogijalt elatist, siis
    laks käis ja jutt muutus. Kohe tema hakkas ajama, et elatise maksmine on paha jne. Kohus määras emalt elatise välja. Seda ta ei
    maksa. Blogis kirjutas, et ostis lapsele jalanõud ja see tegevus oleks nagu olnud kõige pühalikum üldse. Kahjuks blogija on väga
    enesekeskne ja seletab asja nii nagu temale kasulik. Kuigi reaalsus on teine.

  • Reply Kätlin 13. mai 2016 at 21:18

    Ka minul on oma kogemus elatisega. Lasteisalt elatis
    kohtupoolt välja mõistetud,mina tööl ei käi, sest
    väiksem laps alles 1,5 aastat vana. Kuid siiski ,isa
    alimente maksta ei soovi ja lapsi ka vaatamas pole
    käinud.Pidevalt toob vabandusi miks maksta ei saa
    ning tihtipeale olevat pangal tõrked :)
    Ja samas nagu ta juba öelnud on,siis teda ei huvita ei
    kohtutäitur,lubadest ilmajäämine ega ka vangi minek,
    savi kõigest nagu ta ütleb .

  • Reply Krissu 13. mai 2016 at 21:13

    Ma võiksin selle teemal palju vaielda .Räägin siis oma
    lookese .Olen siis see naine kes abiellus mehega kellel
    on Eestis kolm last (tegelikult on siiski kaks tema
    biloogilised lapsed ) aga kõigest siis lähedamalt.
    Mees oli noor ja loll ,hormoonid mõllasid ja kohtus ühe
    neiuga kes oli 8ksandat kuud rase.Neiu kohta räägiti
    küll igasugu jutte,et ta on külalits jne aga mees oli
    armastusest pimestastatud.Tegelikult hetkel ta ei
    oskagi enam öelda kas see siiski oli armastus.Pigem
    see oli meeldimine ja kaasatundmine samal
    ajal.Igatahes sai see naine lapse ja mees andis talle
    oma nime ja sünnitunnistusel läks kirja isana.Kahjuks
    koliti praktiliselt kohe ka kokku ja kõik oli ilus.Neiu
    väitis ,et tarvitab beebipille kuna ei soovi uut last
    niipea.Kõik tundus ilus tore ning pool aastat hiljem
    abielluti .Peale abielu aga kaks kuud hiljem kõik
    muutus .Naine hakkas olema palju kodust eemal
    “sõbrannadega ” peol.Mees nagu lollike ikka lasi seda
    teha kuna vahest peab end tuulutama aga siis üks hetk
    naine kadus ,kadus koos lapsega sel ajal kui mees oli
    tööl.Paaril korral sai mees naisega telefoni teel
    ühendust ning selgus ,et naine oli rase. Mees teadis
    kogu selle aja,et naine kasutab beebipille aga nüüd siis
    oli naine rase.Mees ei tahtnud seda last ,lepiti siis
    kokku,et naine tuleb tagasi ja lähevad aborti tegema
    aga keda ei ilmunud ,see oli naine .Vabandused olid
    pidevalt ,et tal on kiire ja pole aega.Lõpuks ilmus
    tagasi kuid siis oli juba hilja ja arst aborti ei teinud
    enam.Peale teise lapse sündi muidugi abielu lahutati
    aga ennem seda ei elatud koos paar kuud.Siis naine
    ütles ,et sa ei kohtu oma lapsega kunagi kuna me ei ela
    koos ! Mis oli kõige põnevam siis kohe kui mees välja
    kolis läks see naine mehe parima sõbra voodi.Mees
    kaotas siis ka enda parima sõbra..Läks aastad mees
    üritas leida oma eks naist lapsega aga kõik info oli
    nagu salastatud ja naine kadunud .Siis aga leidis mees
    uue naise.Selle naisega elati koos üle kolme aasta ja
    saadi ka ühine poeg.Suhe lagunes kuna mees käis
    soomes tööl aga naine ei olnud nõus järele kolima .Siis
    aga kohtusid meie teed mehega juhuslikult soomes
    .Nii me elasime aasta koos ja abiellusime .Hetkelise
    seisuga oleme kuus aastat olnud kooselus ja sellest 5 a
    abielus.Selle ajaga on tema eks naine meid annud kaks
    korda alimentide eest kohtusse ,üritasime seletada
    eks naisele ,et mehel ei ole võimalik maksta täis
    alimente,sest kahjuks meil on ka kulud .Meil on ka
    ühine tütar kellele peab ka tema isa panustama aga
    hetke seisuga on asjalood nii….Kohus määras
    esimesele eks naisele 430 € alimente ,vahet ei ole ,et
    teine laps ei ole bioloogiline laps .Kui sa juba korra
    lapsele enda nime annad siis oled isa ,eesti kohus ei
    olnud nõus asja vaidlustama kuna mees teadis lapse
    sünni hetkel ,et ta ei ole isa.Pakkusime ,et maksame
    vabatahtlikult 200 € kuus aga sellega ei
    soostutud.Nüüd on mees ametlikult elatisvõlglane
    kuna tema palk ei võimalda esimesele eksile maksta
    alimente.Kohtutäitur istub kukil ja kedagi ei huvita
    mehe uus pere ja meie laps.Mehe teine eks naine on
    aga väga supper naine ,temale kanname iga kuu 50 €
    mille nüüd suurendasime 100€ kuus kuna kahjuks
    läksid tal uue mehega teed lahku ja on neljale lapsele
    üksikema.Esimene eks naine on saanud eelmine aasta
    kohtutäituri kaudu üle 4000€ kuna mehel oli ka
    elatisvõlg mis määrati kohtulikult.Esimene eks naine
    ei ole laste sõnul neile väga palju kulutanud ja lapsed
    kurdavad ,et kodus ei ole kõik korras.Lapsed
    kannatavad vaimse vägivalla all ja nende uus kasuisa
    on endine vang kes on üle 10 a vanglas olnud ja seda
    erinevate paragrahvide alusel.Lastekaitse sõnul hea
    eeskuju lastele .Mehe “kahel” lapsel on diagnoositud
    ajukahjustused ,eks naine tarvitab amfetamiini ,käib
    kord nädalas solaariumis ,kord nädalas laseb teha
    geelküünte hooldust,siis on tal koguaeg
    ripsmepikendused,lisaks ostab endale koguaeg
    riideid.Kui mees kohtus küsis ,et kas ema ei peaks ka
    samapalju lastele panustama kui tema siis kohtus
    vastati ,et mis sel vahet on palju ema panustab meil
    Eestis on miinium 215 € ja ema ise teab mis rahaga
    teeb.Tsekke isale edastama ei pea ja keegi
    rahakasutust ei kontrolli.Minu mees on käinud 3
    aastat kohut ka suhtlemisõiguse osas oma esimese eks
    naisega ,sest too ei luband lastega kohtuda kuigi ta
    soovis alguses kohtulikult lapsi endale siis lastekaitse
    leidis ,et kuigi lastel on koguaeg probleemid ja emal
    puuduvad sotsiaalsed oskused laste kasvatamiseks
    siis Eesti kohtusüsteem ei võta emalt lapsi ära.Lapsed
    on poisid ja on väga vägivaldsed ,ei möödu päevagi mil
    nad koolis kedagi ei peksa või koolivara ei
    riku.Meenus ,et õpetajadki on pimedasse auku
    saadetud ,koolimaja nimetati bordelliks ,õpetajad on
    litsid ja laste meelis ütlus on ,et ei koti .Aitähh eesti
    lastekaitsele kes lapsi ei kaitse ja ei lase isadel
    hoolida.Nendeks kohtuprotsessideks võtsime
    pangalaenu 20 000 mis kulus advokaatidele ,et
    võidelda laste nimel..Saime muidugi meeldiva üllatuse
    ,suhtlemiskorra saime ja selle tänuks kallas eks naise
    uus elukaaslane meile bensiinipaaki suhkurt.Auto
    mootor jooksis kokku .Aitähh ,aitähh!! Minul on
    endisest kooelust kaks last ,nende isaga ma ei suhtle ja
    nende isa alimente ei maksa ka.Miks ma alimente ei
    küsi ? Kuna mina soovisin neid lapsi ,mul oli ju alati
    võimalus teha aborti aga ma ei teinud seda.Ma
    sünnitasin need kaks last teadmisega ,et suudan nad
    ükski ülesse kasvatada.Hetkel on tegelikult koguaeg
    stress kuna see elatis teema on täielik piin .Mehel on
    eluisu juba vaikselt vaibumas ,ta ei suuda .Palk on tal
    miinimum sellest peab ta maksma ära korteri üüri
    ,autoliisingu ,autovero ,autokindlustuse .Mina maksan
    enda sissetulekust (töötu) elektriarve,telefoni
    arved,interneti arve ,korteri kindlustuse.Soome
    arvestab mehe leibkonda ka minu kaks last kes
    tegelikult ei ole meie ühised aga eesti vilistab mehe
    kahele teisele lapsele nagu nemad oleks mõtettu
    rämps aga esimene eks naine oleks mingi
    kuninganna.Nüüd ähvardatakse ,et võetakse mehelt
    juhiload ja kehvemal juhul vangla ..Mida kuradit ,kas
    ültse ei arvestata ,et äkki mees ei soovind last ja mehel
    on tekkinud aastatega uus perekond
    ka.Autojuhilubade ära võtmine tähendaks mehele töö
    kaotust.Vaikselt poetan pisara ja aitähh
    lugemast.Eesti kohtusüsteem on igavesti isade
    vastane .

    • Reply Sandra 13. mai 2016 at 21:44

      Lugesin teie loo läbi ja mul on teist ja teie
      mehest väga kahju.Samuti ka lastest..on alles
      kohtusüsteem:(

      • Reply Kelly 13. mai 2016 at 22:01

        Appppikene, niiiii kurb lugu.. palju edu ja
        jaksu teile! :(

      • Reply Krissu 14. mai 2016 at 18:47

        Lastest on mul tõsiselt kahju .Suhtlemiskorra
        tõttu võib mees lapsi näha kord kuus üks päev
        kuu lõpuks aga nüüd käisime eestis kuu alguses
        .Kahjuks suhtlemiskorra järgi meil lastele õigust
        ei olnud aga kuna poistel on fbk siis nad nägid ,et
        me oleme nende õdedega eestis.Lapsed käskisid
        emal end meie juurte tuua aga mis sellel järgnes
        oli tõeline skandaal.Lapsed said kodus sõimata
        kuna emal ei ole kohustus neid isa juurte
        viia.Emale ei meeldi ,et lastele meeldib isaga
        koos olla ja lapsed peavad mind enda emaks
        .Lisaks sõimati mind ja mehel nägu täis sõnadega
        ,et te olete igavesed värdjad.Paar tundi
        mängisime lastega ,grillisime ja olime koos
        .Lisaks olid ka seal laste teised sugulased
        ,vanaema ,vanaisa ,tädi oma lastega.Lapsed
        näevad oma vanaema ja vanaisa ainult siis kui
        lapsed on isaga.Tagasi viies õhtul lapsed ema
        juurte nad ei tahtnud minna .Mõlemal hakkas
        käed värisema ja hoitsid enda isalt käest
        kinni.Selle peale ,et lapsed ei taha isa juurest koju
        naasta ütleb lastekaitse ,et nad lihtsalt on isaga
        nii vähe koos ja meiega on ka nende õed .Lisaks
        isa tegeleb rohkem.Nagu mida kuradit ,oleks
        kodus kõik korrad siis läheks ju iga laps tagasi
        oma ema juurte hea meelega ? Või ma olen
        millestki valesti aru saanud ?Käte värin pidi
        olema normaalne ja ka see ,et klammerdutakse
        isa külge

    • Reply Maarja 13. mai 2016 at 21:57

      Jõudu ja jaksu teile edaspidiseks.Kas isadustestiga ei
      saa kuidagi muuta seda nime värki?

      • Reply kaisa 14. mai 2016 at 12:55

        Isaduse saab vaidlustada ühe aasta jooksul hetkest, kui mees teada saab, et ta ei ole isa. Kui aga ta on lapse isana kantud
        registrisse lapse sünni hetkest ja ta siis ka teadis, et ta ei ole isa, siis ei saa üldse vaidlustada. Samamoodi saab vaidlustada
        isaduse laps ise, üks aasta hakkab jooksma siis tema täisealiseks saamisest alates. Selles mõttes ongi kurb, et inimesed ei tea
        oma õigusi ja mingil hetkel ongi juba liiga hilja isadust vaidlustada ja siis oledki riigi silmis lapse isa ja pead teda üleval
        pidama. Ja elatise miinimumi on ka väga raske kohtus alandada, elatis peab aga kindlasti maksma iga vanem, sellest täielikult
        pääseda on pmts võimatu.

        • Reply Maarja 15. mai 2016 at 18:52

          Kurb,et kohus kõiki peresid ühe vitsaga
          lööb.Võiks rohkem süveneda olukorda ja
          lastekaitse milleks siis üldse meil on.

    • Reply Annika 13. mai 2016 at 22:13

      Aitäh, et oma lugu jagasid, näen asja nüüd ka
      teise nurga alt. Soovin kõike paremat teile ja
      ära unusta, et iga tunneli lõpus on valgus. :)

    • Reply Merilin 14. mai 2016 at 01:48

      Mariann, tee neist lugu. Paljud loeksid ja ehk see
      “avaks silmi”.

  • Reply Maarika 13. mai 2016 at 21:09

    Miks jutt just ainult meestest? Kõik oletavad, et MEES astub suhtest välja ja ei soovi lapsega tegemist teha, ometigi NAINE võib
    täpselt sama teha.

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 21:21

      No selles näites, mida ma lugesin, on mõlemast mees välja läinud. Aga nagu öeldud, iga situatsioon ongi erinev.

      • Reply K 14. mai 2016 at 08:39

        Täpselt, iga situatsioon on erinev ja eks sageli oleneb ka sellest, kes mis versiooni räägib ja mis on tegelik tõde.
        Minu elukaaslasel on ka endise naisega laps, keda ta ei ole mitu aastat näinud, sest endine naine konkreetselt keeldub
        lubamast mehel lapsega kohtuda. Laps saadi võrdlemisi noorelt kuna naisele öeldi arsti poolt, et ta ei pruugi üldse lapsi
        saada ja vaid paar kuud hiljem oli ta juba lapseootel. Suhe oli algusest saadik väga keeruline ja laps tegi olukorra veelgi
        raskemaks kuna mu elukaaslane tollajal 19a ei olnud veel valmis lapse saamiseks, kuid ometigi tegi omalt poolt kõik et
        võimaldada lapsele head elu kuid paraku eksnaisele sellest ei piisanud ja terroriseeris teda pidevalt – naine läks kätega
        kallale mehele korduvalt, pettis teiste meestega, keelas elukaaslasell kõigi sõprade ja oma perekonnaga suhelda jne jne.
        Viimaks eksnaise aastatepikkusel provotseerimisel ja ründamiselmees viimaks viimasele piirile aetuna tõstis korra käe
        naise vastu ja sellest tulenevalt eksnaine konkreetselt ähvardab ta politseisse anda süüdistusega, et mees on tema
        suhtes vägivalda kasutanud. Ja kuna Eesti kohtusüsteem on siinkohal paraku emade poolel, mitte isade, siis elukaaslane
        ei ole rohkem seda teemat torkinud, et asja mitte hullemaks teha, olgugi, et kannatab väga et last ei näe.
        Paar aastat tagasi nõudis eksnaine kõigele lisaks ka seda, et mees loobuks vanemlikest õigustest täielikult, kuid kuna see
        oleks tähendanud pikemat kohtuprotsessi siis sellest loobuti ja mees pidi naise ultimaatumiga nõustuma, et last ta ei näe,
        sest vastasel juhul antakse politseisse.
        Kokkuvõttes mindi lahku äärmiselt kehvadel tingimustel ja tänu sellele suhtele on elukaaslane kannatanud aastaid juba
        depressiooni käes, käies sellega ka ravil. Alimente mees ei maksa kuna endine naine pole seda nõudnud ja lisaks on tal ka
        rikas uus mees, seega ilmselt ei ole selleks ka vajadust ning saab niiviisi mehe ka lapsest eemal hoida.
        Kahtlemata eksnaise versioon sellest oleks kardinaalselt erinev kuna eks igaüks vaatab ikka oma mätta otsast aga kuna
        mina terve selle aja olin oma elukaaslase kõrval ja nägin seda terrorit, siis antud juhul on mees kannataja rollis ja ta oli
        oma tahte vastaselt sunnitud lahkuma lapse kõrvalt.

  • Reply Maria 13. mai 2016 at 21:09

    Neid elulisi olukordi miks elatist nõuda ja miks mitte nõuda on nii palju, et siin võikski argumenteerima
    jääda. Ma ise arvan seda, et mõlemal on oma lapse ees kohustused ja see kuidas lahku minnes omavahel
    kokku lepitakse, kuidas neid täitma hakatakse on iga ühe oma mure ja peaks lähtuma ikka lapse huvidest
    mitte sellest, kuidas üks ühele ära panna. Need naised kes teevad mehega lapse ja ei küsigi üldse kas
    mees tahab ka lapsi need ei peaks küll hiljem enam midagi nõudma. Aga lahku minna saab ka viisakalt ja
    kohustused ja ka elatise maksmised omavahel ära rääkida jne. Lihtsalt minu arvamus…. Üks vaatenurk.
    Aga nagu ma ütlesin olukordi on nii palju et kõiki ei jõua lahata.

  • Reply Annu 13. mai 2016 at 21:08

    Minu elukaaslane maksab 150 euri lapsele igakuuselt ja see on see mis võimalik maksta.Ükskord lapse ema ütles kas peab lapse
    suu kinni kleepima sest pole talle süüa anda..kas tema siis emana ei pea tööl käima ja raha teenima..laps on 12 aastane , nad on
    mõlemad terved, sellessuhtes oleks emal ka võimalik minna tööle ja teenida raha aga tema ei soovi ka Eesti keelt selgeks
    õppida,tema linnas on palju tööpakkumisi.

  • Reply Kaja 13. mai 2016 at 21:08

    Mina näiteks tean isa, kellel pole lastudki oma lapsega peale lahkuminekut suhelda ja kohtuda, aga elatist nõutakse ikka
    meeletutes summades ja kui Postimehes avaldati nimekiri suurimatest võlgnikest siis oli ka tema seal. Laps peaks praeguseks
    olema umbes viisteist ja lahku läksid nad siis, kui laps oli kahene. Isa on nõus maksma elatist, kui lapsega kohtuda saaks, aga selle
    asemel võetakse temalt hoopis load ära. Pole vist päris normaalne ju?

  • Reply rell 13. mai 2016 at 21:06

    Elatise PAHATAHTLIK mitte maksmime on lapselt
    varastamine,ütles ühes artiklis kohtunik. Vargad
    mingu kinni.

    • Reply Maarja 13. mai 2016 at 21:59

      See kohtunik vist ka üksikema!

    • Reply K. 14. mai 2016 at 07:55

      Varastamine on siiski see, kui sa võtad midagi kelleltki ära, aga antud olukorras ei võta ju keegi lapselt raha ära, ta lihtsalt ei anna
      seda talle juurde…

  • Reply K. 13. mai 2016 at 21:04

    Ma ei tea kas me oleme mehega imelikud või mis… Aga
    kui eelmisel kevadel sain teada, et ootan last siis me
    arutasime pikalt ka seda, et mis saab siis kui me peaks
    lahku minema. Olen seda meelt, et isegi kui ma
    suudaks oma last üksi kasvatada, on tal vaja isa. Ja ma
    ei mõtle selle all, et mees muudkui maksku ja mina
    kasvatan. Ei. Ühiselt sai tehtud, siis tuleb ka koos tema
    eest vastutada. Ma ei lepiks sellega, et laekub lihtsalt
    summa. Vaid mees peaks regulaarselt ka oma lapsega
    aega veetma. Ja ma laseks ikkagi kohtus summa
    fikseerida. See välistab võimaluse, et mina hakkaks
    suuremat summat nõudma kui kokkulepitud (muidugi
    lapse kasvades ka summa suureneb). Ja samamoodi
    käituks ka mees- kui ma otsustaks pakkida oma asjad
    ja jätta nad üksi, laseks ta mulle alimendid määrata.
    Mitte, et oleks kavas lahku minna, aga mingis mõttes
    annab see kindlustunde.

  • Reply Ave 13. mai 2016 at 21:03

    Mulle tundub, et ta [blogija G, kes ajendasi Sind kirjutama] räägib sellest elatise teemast hetkel nii AINULT sellepärast, et temalt
    on elatis välja nõutud.

    • Reply G. 14. mai 2016 at 13:23

      Ei kirjuta sellepärast :)

  • Reply Maarja 13. mai 2016 at 20:55

    Minu arvates peaks iga lugu võtma
    individuaalselt.Inimesed ja olukorrad on
    erinevad.Kasvõi see lubade äravõtmine,võibolla on
    see isa ainuke võimalus tööl käia.Mustalt saadud ja
    varjatud palgatulu ,keeruline värk.Loodan,et ei pea ise
    sellise olukorraga kokku puutuma,aga kainet mõistust
    ja selget pead kõigile kes peavad!

  • Reply Ingelkesapollul.wordpress.com 13. mai 2016 at 20:48

    Nu meelest on Eestis selle elatisega ses mõttes üldse
    vedanud, et maksta tuleb ainult lastele, mitte endisele
    kaasale. Mõned riigis on teine kord.
    See üsna tüüpiline olukord, et isa laseb jalga ja ema
    vaadaku ise, kas ja mida lapsele lauale panna… Ilmselt
    selliste juhtude pärast seda uut seadust arutataksegi
    ja ma olen küll poolt. Eriti närvi ajavad need, kel
    ametlik palk on miinimum, aga näha on, et teenitakse
    sellest rohkem. Maksma aga ei nõustu ta, sest “sellele
    nõiale ei anna ma sentigi”.
    Eks erandeid ole igasuguseid muidugi.

    • Reply rell 13. mai 2016 at 21:07

      Tegelikult ytleb seadus et põhjendatud vajaduse
      korral peab mees ka lapse ema toetama.

  • Reply helen 13. mai 2016 at 20:45

    Karistusseadustikus on täitsa võimalik kuni 1 aasta
    vangistust kui ei maksa kohtu poolt välja nõutud
    elatist. Usun et selle syyteo puhul mõistetakse
    rohkem tingimisi või lyhikesi šokivangistusi.
    Menetluses on neid politseis aga ohtrasti. Ja see pole
    mingi uus asi.

  • Reply Gerru 13. mai 2016 at 20:37

    Mina olen üks neist emadest kes on elatise kohtulikult välja
    nõudnud. Kahe vanema poja isalt siis. Kuna isa on alkohoolik
    ning elab väga kaootilist elu sai see otsus tehtud lähtuvalt laste
    heaolust. Elatis on välja mõistetud aga ta ei maksa – sellega
    kindlustasin laste tuleviku, et kui midagi peaks selle inimesega
    juhtuma siis minu lapsed (või siis mina, kui lapsed on alaealised)
    ei pea tema eest hoolt kandma. Ja ütlesin ka eks mehele seda
    jumala ausalt, et jah panin sulle elatise nõude aga ma ei taha, et
    sa seda maksaksid. Seletasin talle ära. Ta sai aru.
    Eks iga ema teab kas ja miks elatist nõuda.
    Päikest!

  • Reply J 13. mai 2016 at 20:36

    Tean kedagi kes oskab lapsi teha. Igakord kui uus sûnnib
    siis fb suur pealkiri “uhke isa”, seda seniks kuni uus piff
    silmapiiril ja uued lapsed ja niimodi mitu korda jàrjest.
    Toetaks ta neid siis kuidagigi (saan aru et làheb raskeks
    kui lapsi ilma peal kokku rohkem kui kátel sôrmi) ja no
    kui ikka muu ei aita siis kerad vôiks kl maha vôtta, segab
    sugupuud ju ?

  • Reply M. 13. mai 2016 at 20:34

    Ma ei ole nõus, et kui naine saab ise hakkama, siis ärgu
    mehelt elatist nõudku. Mehel on vaatamata naise
    majanduslikule seisule kohustus LAPSE ees (kui isadus
    omaks võetud). Samal põhjusel ei saa ma sellest
    geelküünte argumendist aru. Et mehed justkui
    kardavad et nende raha läheb mujale. Arvestades kui
    palju raha lapsekasvatamisele kulub, siis pole mõtet
    muretseda – geelküüned pannakse ilmselt ikka peale
    lapse toitmist ja katmist (tahaks loota) ja siis pole see
    küll enam kellegi asi.

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:36

      Nagu öeldud, ma tõin välja mingi ekstreemse äärmuse, kindlasti on ka neid naisi.

      Ja kui naine saab ise hakkama, siis on tal võimalus mitte elatist küsida. Samas kui minu mees ülbelt arvaks, et ta ei peaks last toetama, siis ma ka nõuaks selle sisse, mis siis, kui ma ise piisavalt teenin.

      • Reply M. 13. mai 2016 at 21:04

        Ma arvan ka, et isegi kui naisel on nö. võimalus
        elatist mitte küsida, tuleks seda teha juba
        seetõttu, et lapsed ei ole ja ei tohiks olla üksnes
        naise “asi”. Kohustused lapse ees on ikka
        mõlemal vanemal. Samas tuules meenus, et tihti
        räägitakse, et on mehi, kellel pole võimalik oma
        lapsi toetada. Aga vabandust, kuidas siis naisel
        peab olema võimalik alati hakkama saada? Kui
        mehel raha pole, siis last kasvataval naisel pole
        võimalik lihtsalt sellist argumenti kasutada.
        Tema peab ikka lapsed üles kasvatama ja
        leiutama igas olukorras mingi variandi, kuidas
        hakkama saada, mitte ei saa käsi laiutada, et:
        “sorry, pole…”.

        • Reply maarja 13. mai 2016 at 22:14

          Nii õige jutt, et pidin kohe ära märkima. Ise jändan üle aasta lapse isaga, lootes et ikka mõne kopika lapse jaoks annaks.
          Teenin üpris rahuldavat palka, aga korteri kulud võtavad oma ja laps peab hästi riides olema ning hea toidulaud. Kohtu
          poolt alimendid peal, kuid pole kohtutäituri juurde veel läinud, lootes iga kuu et kasõvi 50 eurotki lapse kulutusi
          toetaks. Plussiks on see et kord kuus ( heajuhul 2 korda) saab laps nädalavahetuse isaga veeta. Isa ostab siis mängu asju
          viib mäci. Laiutab mulle aga käsi , et raha ei ole jne.

    • Reply K. 13. mai 2016 at 20:49

      Kahjuks leidub ka neid naisi, kes seavad enda
      vajadused ja soovid laste heaolust ettepoole. Tean
      isiklikult peret kus kasvamas 4 last (igal neist muidugi
      erinev isa). Lastel pole korralikke riideid ega
      jalanõusid, lisaks pole ka alati sööki laual. Aga naisel
      on nii kunstküüned kui ka ripsmepikendused. Kuidas
      muidu siis uusi mehi landid kui ilus pole…

      • Reply M. 13. mai 2016 at 22:14

        Kindlasti on igasuguseid naisi ja emasid ja sellest on kahju (õnneks on need siiski erandlikud juhud).
        Minu arvates ei tohiks elatisest kõrvalehiilimise üks tihemini kõlavaid argumente olla, et äkki naine
        ei kasuta raha sihtotstarbeliselt. Enamasti on see lihtsalt vabanduste otsimine eriti küünilisel moel.
        Nagu öeldud, elatist makstakse meil ikkagi lapsele, mitte naisele – mees, kes mehe nime väärib, peaks
        sellest isana ka aru saama.

    • Reply Rents 14. mai 2016 at 10:38

      Ma olen aru saanud, et kui naine ise ka 3000 eurot kuus teenib, peab ta ise kaltsudes ringi käima, kui isa suvatseb 200 eurot kuus
      elatist maksta, sest muidu oleks ta riided ja soeng jms raudselt isa raha eest saadud. Mis sellest, et see 200 eurot katab
      põhimõtteliselt lapse tennisetrenni, selleks vajalikud vahendid ja transpordi sinna ja tagasi.

  • Reply M 13. mai 2016 at 20:21

    Kes see blogija nii lolli juttu ajab? Ma küll ise loodan, et ei pea seda läbi tegema aga näiteks mu vend lasi endale ise alimendid peale
    panna! Isad on erinevad ja kui laps juhtus ”kogemata” ja isa ei soovi kohe algusest peale lapsega tegemist teha siis pole tegelt
    õigust temalt midagi nõuda.. Aga kui mölemad ikka planeerisid ja siis isa lihtsalt ütleb, et sorri ma ikka ei taha no siis ta iikka peab,
    laps ei ole asi mida ainult korraks tahad ja siis viskad minema. Tänu jumalale ei pea enam kogukonna pärast abielluma kui laps
    saadakse, et oleks ikka aus naine nagu veel 40- ja rohkemgi aastaid tagasi tavaks oli. Ei kujuta ette mis need rongaisad siis teeksid.
    Vastutustunnet ei ole kahjuks enam kaasa antud inimestele, kui muidu ei saa siis peab väevõimuga jalgupidi taevast alla sikutama!

    • Reply Triinu 13. mai 2016 at 20:43

      Kuidas saab laps juhtuda “kogemata”? Kui
      kummi emmi otsa lükkab mees kes päriselt
      lapsi ei taha siis suure tõenäosusega seda ka ei
      juhtu.

      Minu arust peaks kõik elatise võlglased
      minema vangi ja tegema seal niikaua tööd
      mõne firma jaoks kuni on võlg kustunud.
      Samamoodi ka välja teenima vanglas elamise,
      st oma söök ja elamine tuleb seal tööga välja
      teenida , et maksumaksja neid ülal pidama ei
      peaks.

      Situatsioone on muidugi erinevaid…aga kui
      mees tahtlikult hoiab eemale oma kohustusest
      siis tuleb selline asi riigitasandil korda ajada.
      See on jõhker kui paljud “issid” peale
      lahkuminekut ka oma lapsed ära unustavad ja
      samas on kari lolle naisi kes hakkavad kuu aega
      peale tutvumist kohe kodu mängima ja lapsi
      vorpima.

      • Reply L 14. mai 2016 at 18:56

        Loomulikult võib kogemata juhtuda.. Kondoom pole 100% efektiivne, kuigi tundub, et paljud siin nii arvavad. On mingi 2-3%
        tõenäosus, et kondoomi kasutades rasestutakse (protsent on kordades suurem, kui kondoome kuidagi valesti kasutatakse,
        nt on hoitud kondoomi kohas, kus ta pikalt millegi vastu hõõrdunud on vms). Seega jah, suure tõenäosusega ei juhtu, aga
        siiski võib juhtuda. Mitte ühelgi rasestumisvastasel meetodil pole veaprotsent 0.

        Muidu nõustun. Tahtlikke elatisraha maksmisest kõrvalehoidjaid peaks kindlasti ja karmilt korrale kutsuma/karistama. Oled
        lapse saamisega nõus olnud, pead lapse kasvatamises ka osalema. Punkt.

        • Reply Triinu 15. mai 2016 at 10:28

          Aga KUI sa seda last ikkagi ei
          taha(isegi kui vahend vedas alt) ja
          naine IKKA otsustab synnitada kuigi
          nt mees ei taha-ja aborti ei tee ning
          mees taob ikka alimente-on haige!

  • Reply G. 13. mai 2016 at 20:21

    Minu isa maksis kuni poolõdede
    täiskasvanuks saamiseni neile väga
    kohusetundlikult elatist, mitte ükski
    kuu ei jäänud vahele. Paraku on Eesti
    seadus selline, et elatist peab
    maksma, vahet pole, kas peale seda
    jääb raha üleval pidada ka praegust
    peret. Ning nii olengi kogu oma elu
    elanud teadmisega, et minule ei saa
    eriti midagi lubada, sest eelkõige on
    oluline elatis poolõdedele ära
    maksta. Ma ei ole sellepärast
    kibestunud ning ega ma nüüd millestki
    hullu puudust ei tundnud ja päris
    vaesuses ei elanud, aga mõnus on asja
    juures see, et peale seda, kui
    elatise maksmine lõppes, lõppes ka
    vajadus isa järgi. Ehk siis nüüd on
    mu isal kolme tütre asemel ainult üks
    – mina – sest kaks poolõde ei taha
    teda tundagi (raha ju enam ei tule).
    Tänaval vastu tulles ei öelda isegi
    tere :)
    Kõik karjuvad ja lõugavad, kui raske
    on emadel, kes on lapsega üksi
    jäetud, aga keegi ei paista kunagi
    mõtlevat sellele, millise hinnaga
    võib elatise maksmine tulla mehe
    uuele perele.

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:26

      Jah, see on muidugi omaette teema. Natukene samal teemal rääkis ka see blogija: http://lyaurely.weebly.com/minu-elu-haigena/haige-uksikvanema-motted-elatisest

      Ühest küljest arvan ma, et kui mehel pole võimalik oma esimesi lapsi üleval pidada, siis ei maksaks neid ka juurde teha. Samas elu teeb keerdkäike ja alati ei saa nii “ratsionaalselt” mõelda. Mitte, et ma tahaks öelda, et ma soovin, et sind sündinud poleks :D!

    • Reply Hele 13. mai 2016 at 21:37

      Aga sellise olukorra vältimiseks ju ongi Eestis reguleeritud see asi selliselt, et kõigile mehe lastele peab jääma võrdselt raha.
      Seega mehe “uued“ lapsed ei tohi olla kehvemas seisus “vanadele“ lastele elatise maksmise tõttu.

      Perekonnaseaduse paragrahv 102:
      Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra (selleks määraks
      on siis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära). Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema
      töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud
      määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

      • Reply Ly 13. mai 2016 at 23:04

        See on jah seaduses sedasi, kuid reaalselt arvestatakse veel ka uues abielus oleva naise
        sissetulekuga. Käisime selle teemaga advokaadi juures: mehe kõik palk läks elatisteks esimesest
        abielust lastele ja teise abilelu lapsele ei jäänud sentigi. Seaduse silmis ma oleksin ka pidanud
        lahutama, nõudma oma lapsele elatist. Siis alles oleks kohus hakanud kõiki lapsi võrdselt arvestama.
        ja põhiline seisukoht on see, et lapsevanem peab leidma tasuvama töö, et suudaks maksta kõik
        kohustused laste ees.

      • Reply G2tlin 14. mai 2016 at 13:33

        See perekonnaseaduse paragrahv on väga tore, olen isegi kasutanud seda aga kohus reaalselt vastab sellele ise nii, et vanem
        peab leida töö ja tagama sellise sissetuleku, mis võimaldab tal oma lapsi ise üleval pidada. Seega on olemas küll, et saab aga
        tegelikult ikka nõuatakse iga lapsele miinimuelatis välja, ka siis kui inimene reaalselt pole võimelike näiteks kolmele lapsele
        maksta seda.

    • Reply Rents 14. mai 2016 at 10:43

      Elatist makstakse kuni laps saab 18. Laps saab 18, kui ta lõpetab üheteistkümnenda klassi. See tähendab, et ta pole veel võimeline
      iseseisvalt teenima. Jah, laps saab ISE kirjutada täiendava taotluse, et elatist makstaks kuni kooli lõpuni, aga üldiselt ei taha
      lapsed isaga tülli minna. Ma ei tea, kas ma läheks kohtusse, aga mina ka ei tahaks enam oma isa tunda, kui ta mu 18. sünnipäeval
      mu toetamise lõpetaks, sest “oled vana küll ju juba”. Õnneks oli mul normaalne isa, kes toetas peaaegu magistri nominaalaja lõpuni
      (nominaalaja viimasel semestril oli mul juba piisavalt suur sissetulek ja oli ainult normaalne, et ma iseseisvat elu alustan, mitte
      enam isa põlle küljes ei ripu).

    • Reply Birx 14. mai 2016 at 10:52

      Ma olen ka mõelnud, et kui isegi ei suudeta enda eelmist last üleval pidada(elatist maksta) siis mille kuradi pärast on vaja veeel
      neid lapsi juurde vorpida ja hädaldada, et pole maksta. Minul oli täpselt sama olukord enda isaga. Ema ja isa läksid lahku kui ma
      olin väike, peale seda veel isat nägin vahetevahel, aga ta polnud nõus maksma minu jaoks raha. Ema nõudis ka kohtu kaudu
      välja ja alguses natukene aega vaevus maksma, aga siis enam ei maksnud ja ema oli ka käega löönud, et enam ei viitsi jamada.
      Ema on alati öelnud, et see on minu otsustada kas ma tahan isaga kontaki võtta või ükskõik mida ma teen, see on minu otsus.
      Tema pole kunagi kätt ette pannud. Ah õigus, see miks ta edasi ei maksnud, ta sai endale kaks poega uue naisega ja ütles, et aga
      ta peab ju neid ka kasvatama. No sorry tõesti, milleks oli neid vaja teha kui minugagi oli raskusi maksmisel. Kui olin 22 aastane
      siis papake hakkas huvi tundma , et kuidas ta tütrel läheb, minul aga huvi ei olnud ja ütlesin talle ka seda, selle peale tuli, et no
      jah kui oled solvunud mis siis ikka. Nagu WTF?? Me oleme lasteaias või, minu eostaja ei tunne huvi üle 20 aasta ja siis hakkab
      järsku huvitama et kuidas mul läheb ja siis olen mina veel solvunud. Igatahes neid kommentaare ja lugusid siin lugedes on küll
      selline tunne, et jumal tavaline on, et meestel tuleb järsku pähe et ei tahagi enam pereelu elada ja tõmbaks minema. Ei tahagi
      nagu varsti mingit suhet luua ega lapsi saada. Pagan teab mis kellegil pähe lambist tuleb. Ma ei saa aru mis inimestel viga on? :(:(

  • Reply Gerli 13. mai 2016 at 20:19

    Mina arvan et, isa peab lapsele elatist
    maksma.Ta ka ju vanem.Paljud mehed lihtsalt
    kõnnivad minema ja neid lihtsalt ei huvita mis
    tema lapsest saab.Nii teevad ka mõned emad,
    et ka nemad lähevad minema.Arvan , et kui
    minu mees minema läheb siis sealt ma ei saa
    mitte kui midagi.Ta ei ole selline mees kes
    maksaks elatist.Seega olen ka mina selle poolt
    et ema/isa kes ei maksa võiks vangi
    panna.Istub nii kaua kui laps 18 saab.Ma võin
    jõhker olla aga jah see on minu arvamus.Aga
    mina olen ka nii kange , et kohtusse ei lähe.Isa
    peab ise olema ISA kes kannab lapse eest
    hoolt.Minu jutt võib segane olla.Aga see on
    lihtsalt minu arvamus.

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:24

      Vabadust et urgin, aga miks sa siis sellise mehega koos oled üldse, kui sa tead, et ta selline nahaal on, kes oma last peale lahkuminekut toetada ei tahaks?

  • Reply Anneliis 13. mai 2016 at 20:17

    Samas tean ka olukorda ( sõbranna isa), kui mees ja naine elasid kenasti, kõik oli korras, saadi kaks last ja siis hakkas mees jooma.
    Lõpuks läks juba naisele kallale jne. Mindi lahku ja ema punnitas ja nägi ränka vaeva,et üksi hakkama saada. Ta ei küsinud mehelt
    sentigi, kuigi lapsed pidid paljust loobuma. Aga praegu , kui lapsed on juba 30+, on nende bioloogiline isa padujoodik. Ta võib
    varsti lõpetada hooldekodus või kus iganes aga riik ei saa nõuda, et tema lapsed tema eest maksaks, kuna isa pole nende eest
    kunagi midagi maksnud. Kui isa oleks omal ajal tasunud elatisraha peaksid lapsed teda praegu aitama ja ülal pidama. Sellisel juhul
    usun , et ema tegi õieti.

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:23

      Eks olukorrad ongi erinevad. Kui viinaviga juba küljes, siis on üsna kindel, et sellest inimene lahti ei saa, vaid et see süveneb. Seega jah, see konkreetne naine sinu loos talitas ka minu meelest õigesti.

    • Reply MM 13. mai 2016 at 22:37

      Kas mitte ei ole just vastupidi, st selleks, et ei peaks
      toetama vanemat, siis peab olema just elatis
      sissenõutud ning siis selle mittemaksmisel on tõestus
      et lapsevanem ei toetanud ning laps ka seetõttu ei
      pea. Antud juhul võib see isa öelda, et toetas last terve
      elu, nt ostis asju ja maksis sulas ning seetõttu elatist
      sisse ei nõutud eraldi :) ning siis on lapse asi kuidagi
      tõestada, et see nii ei olnud.

  • Reply www.minajamuud.blogspot.com 13. mai 2016 at 20:15

    Kellega tegu. Mis blogija?

    Päris tihti ei planeerita lapsi ja kogemata
    rasedaks jäädes mees ütleb otse, et pole
    valmis. Pole isiklikult selle elatiseteemaga
    kursis. Aga lapse huvides peaks siis seda raha
    nõudma/ või mitte nõudma… ema üksi peab
    otsustama. Suhted on keerulised. Eriti kui
    lapsed on mängus. Meie ei tea teiste “full story”
    tagamaid. Pole meie koht kedagi hukka mõista.

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:21

      No kui sa vaatad blogipostituste jagamise gruppi, küllap sa ise näed :)

      Aga sellega ma nõustun, et kui jäädakse nt kogemata rasedaks, siis on siiski NAISE valik, kas ta soovib seda last või mitte. Muidugi võiks mees ka arvestada, et kui sa seksid kaitsevahendita, siis on võimalus rasestuda olemas. Paraku. Aga kui mees ütleb kohe, et ta last ei soovi ja naine teab, et ta hakkama ei saa… siis kahjuks ei peaks ta seda last saama, mitte lapse huvides hiljem mehelt siiski nõudma.

      Suhted on muidugi keerulised ja just, kuna teiste tagamad ei tea keegi, siis seda enam ajas mind närvi see ühekülgne “elatise küsimine on halb!” kisamine, kui teise inimese lugu on antud naise omast väga erinev.

    • Reply G 13. mai 2016 at 21:25

      g2tlin.com

  • Reply Sandra 13. mai 2016 at 20:15

    Minu vanemad läksid lahku,kui olin 11.Olin
    nagu kits kahe heinakuhja vahel.Kui emaga
    ära kolisime,tahtis ta isalt elatist nõuda.Aga
    mina ei lubanud.Ma teadsin,et mu isa ei käi
    tööl ja ei suvatse lähiajal ka minna.Ta ei oleks
    maksnud nagunii,milleks siis veel kohtusse
    minna…ehk olin loll,aga emal ei olnud ka mind
    raske kasvatada koos kasuisaga.Isa ei toeta
    mind siiani,kui siis ostab ainult mu lapsele
    asju.Vanaisana on ta väga hea inimene,ega
    muidu isanagi viga polnud,aga viinakurat oli
    talle vahest tähtsam kui mina ja ka võõrad
    naised olid omal ajal toredaks ajaviiteks…Aga
    kui me peaks oma elukaaslasega lahku
    minema,siis olen üsna kindel,et ta toetaks ise
    oma last igakuiselt rahaga ja veedaks temaga
    aega.Õnneks on mu mees ja lapse isa ikka
    meiega,ei olegi mõlenud,et mis oleks kui…

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:18

      Jah, see on teine asi, kui sa nõuad inimeselt, kellel nagunii pole. Ma räägin ikka meestest, kellel on, aga ei taha anda, sest noh, suhe läbi ju. Muuseas, tihti inimesed on vanemas eas mõistlikumad…

  • Reply Maige 13. mai 2016 at 20:14

    Meil pole isa sünnitunnistuselgi, sest ma olin sel hetkel
    väga kuri tema peale. Jah elatist ma talt ei nõua….. Ta
    pole üldse lapsest välja teinud. No muidugi ma teenin
    raha ka piisavalt et oma laps üksi üles kasvatada ja
    pole kunagi olnud mõttes et ma sellelt inimeselt
    midagi küsiksin!!!!

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:17

      No sellisel juhul on see minu meelest õige, kui isa pole sünnitunnistusel, kui tal pole soovi lapse elust osa saada. Kas tohib küsida, et kui vana su laps on? Et kas ta ise on küsinud isa kohta, või mida räägid, kui küsib?

  • Reply Laura 13. mai 2016 at 20:14

    Ma muud ei kommenteeri aga see on valearusaam,
    et laps ei pea siis oma vanemat tulevikus üleval
    pidama kui see teda pole lapsena toetanud. Peab
    küll. Mu isa oli sopajoodik ja paadialune, varastas
    pigem minu raha aga kedagi see ei kottinud :) Kui
    laps on isa nimel ametlikud plekid papakese eest
    nagu tiliseb :)

    • Reply Mallukas 13. mai 2016 at 20:16

      Ma olen ka nagu kuulnud, et kui isa nimi on sünnitunnistusel, siis sa oled kohustatud, aga ma ei hakanud kirja panema, sest äkki see pole tõene. Eeldaks, et inimene, kes ise selle elatisevärgiga kokku puutub, teab paremini ehk? :D

      • Reply K 13. mai 2016 at 20:53

        Minu advokaadist õpetaja, kellekaudu mina
        uurisin ja ajasin asju, et ise kohtusse minna ja
        isalt alimente nõuda, ütles, et kohustus on ja jääb
        aga mul on endal tulevikus lihtsam sellest
        kohustusest kohtukaudu ära öelda, kui siis kui ta
        maksaks mulle.

      • Reply K 13. mai 2016 at 20:59

        Minu advokaadist õpetaja, kellekaudu mina uurisin ja
        ajasin asju, et ise kohtusse minna ja isalt alimente
        nõuda, ütles, et kohustus on ja jääb aga mul on endal
        tulevikus lihtsam sellest kohustusest kohtukaudu ära
        öelda, kui siis kui ta maksaks mulle.

    • Reply Minny 13. mai 2016 at 20:25

      Ma vaidleksin vastu. Mul oli sama keiss. Isa oli
      viinakuradile hinge müünud, sellega läks aastatega
      tervis. Ema-isa lahutasid kui olin 5a. Isa ei maksnud
      emale sentigi kunagi elatistasu meie eest. Seega kui isa
      hooldekodusse pandi ja mulle kõne peale tõmmati, et
      oleks vaja hakata maksma, siis mu hea advokaadist
      sõber selgitas, et kui isa pole seaduse ees oma
      isakohustusi täitnud, et pea mina tütrena ka sama
      tegema tema ees. Seda selgitasin julgesti ka
      hooldekodule ning makse hakkas maksma kohalik
      omavalitsus. Ja nii oligi. Ma käisin isal ka enne surma
      külas ning sellegipoolest ei pidanud ma midagi maksma,
      sest seaduslikku alust ei olnud. Samamoodi ei pidanud
      mu vennad seda tegema… :)

      • Reply Minny 13. mai 2016 at 20:27

        Lisaks jäid kõik võlad ja muud asjad omavalitsuse
        kanda pärast isa surma. Matused korraldasime
        vendadega ise koos onu abiga ning kohalik
        omavalitsus andis ka matusetoetuse. Mina omalt
        poolt jätsin isa korteri omavalitsusele, kuna ei
        tundunud õige neilt midagi küsima hakata.