Ma olen lugenud küll, et lapsed lasevad teinekord käed käiku, aga kuni lähiajani ei olnud mul sellega mitte mingisugust kokkupuudet. Mari ei teinud mitte kunagi kellelegi haiget, ehk ainult siis, kui keegi talle asjade loopimistrajektoori jäi. Ja mis nüüd juhtunud on?! Ma lihtsalt ei saa aru, sest Mari asemel oleks mul siin kodus nagu mingi kurjajuur, kes inimesi juustest kisub ja näpistab ja käte-jalgadega peksab. Kui ma teda keelan ja seletan, et nii ei tohi, hakkab nutma ja laseb jälle käed käiku. Surnud ring.
Ma ei hakka ju ometi last vastu lööma, see ei tundu ka kuigi õige variant, aga no ma ei tea, mis talle viimase paari päevaga sisse läinud on. Kui ma talle seletan, et emmel/kutsul/issil on ai-ai, siis ta hakkab alati nutma. Selles suhtes, et ma ei röögi talle ju näkku või midagi, võtan kenasti kätest kinni, vaatan silmaauku ja seletan talle. Selle peale hakkab ta rabelema, nutma, vehkima.
Üldse hakkab see “peksuralli” pihta siis, kui ma midagi keelan. Jeesus, ma niigi keelan teda vähe ja nüüd saan selle piskugi eest peksa.
Parim on see, et ta nuttes karjub: “aiiiiiaaaaaa…aiiii aiiii! Emme, aiii!”. Nii et raudselt naabrid arvavad, et keegi siin majas seda last peksab, et ta niimoodi nuttes appi karjub.
Kui ma näiteks teesklen, et ma ise hakkan nutma ja ütlen, et emmel on ai-ai nüüd, siis ta tuleb, teeb pai. Saab nagu aru. Aga minuti pärast võib jälle mulle piki pead anda rahumeeli.
Mis ma selle löömavennaga nüüd tegema peaks?
55 kommentaari
Pole ekspert, kuid ehk on asi aina enam selles, et ta oma tundeid ja mõtteid sõnadega väljendada ei oska ning see tekitab
sisemuses viha ja see väljendub peksmises, nutmises, märatsemises.
Ma ei jõudnud kõiki kommentaare läbi lugeda, nii et vabandan kui sama asja kordan.
Aga see löömise ja haiget tegemise teema on lastel mingil perioodil küll üsna tavaline ja läheb ajapikku üle. See vist tuleb sellest,
et laps ei oska oma tundeid teistmoodi väljendada. Rahulikult rääkimine ongi vist ainuke lahendus. Mingi lasteraamat oli vist ka,
mida sai lugeda ja siis seletada ala et jänku ei saanud jäätist, jänku on vihane jms. Aga see ise nutma hakkamine peaks ju kah
iseenesest hästi mõjuma, koeraemad kah kiljatavad, kui kutsikas mänguhoos kogemata haiget teeb ning niimoodi kutsikas õpib
oma jõudu talitsema:)
Minu nooremal väikevennal, (kes pole enam sugugi nii väike), oli sama lugu. Kui ta oli umbes 3 aastane, siis tuli tal hullem
vägivaldne hoog peale. Iga väiksema asja pärast tuli ja hammustas ja näpistas ja lõi vms. Ka meil oli sellga väga suur jamamine
ja ei saanud mitte kuidagi lahti sellest. Iga kord kui lõi v näpistas, räöäkisime ilusti, et nii ei tohi teha ja teisi ei tohi lüüa ja kui
hakkas nutma ja veelrohkem kaklema jne, siis saatsime ta oma tuppa oma tegude üle mõtlema ning lõpuks tuli välja, oli nats
aega rahulik ja hakkas uuesti.. Kuid ajaga läks see kuidagi üle, ega ei oskagi nüüd öelda, kas see, et rahulikult seletamine ja ta
oma tuppa saatmine oli lahenduseks, või siis lihtsalt see, et sai vanemaks ja läks iseenesest üle. ( Siia maani on muideks Tanel
väga rahulik ning ta ei tee kunagi teistele liiga, ta pigem kannatab ära kui keegi teda lööb , kuna ei taha teistele haiget teha)
Jõudu ja jaksu, Mallukas!
Haha kõige parem on see et terve postitus on sellest, et
Mari on natuke agressiivselt käituma hakanud aga
enamus kommentaare on sellest et omg why sa pole
Marile rääkinud, et sa teise lapse perre tood, do it
before it’s too late:D selle agressiivsuse koha pealt
oskan nii palju kaasa rääkida, et kui enda vennatütrel
sama probleem tekkis siis jõudsime järeldusele, et temal
tuli see komme lasteaiast, kus osad lapsed lasid iga
probleemi puhul käed käiku ja mu vennatütar nö “korjas
selle kombe üles” , kasvatajad ütlesid mu venna mure
peale, et ” aga see on ju see kohutav kahene, sügiseks
läheb üle” natuke hästi ei tahtnud uskuda seda, sest
teised lapsevanemad kurtsid ka, et lasteaias käimisega
on külge tulnud löömiskomme.
Haha, eks see ole tegelikult üsna tavaline, et jututeema läheb lappama. Ehk tõesti lasteaiast pärit komme, aga välja juurutamiseks proovin praegu seda, et panengi ta tugitoolile istuma ja seletan, et ei tohi.
asi pole mitte selles maagilises “lasteaiast külge tulnud kombes” vaid eakohases arengus. lasteaed mõjutab nii palju, et
paneb lapsed konkureerima ja nii väiksed ei oska end veel muudmoodi väljendada. Minu sügisel kaheseks saav laps on ka
lööma hakanud, kuigi lasteaias ta ei käi. Asi on selles, et ees ka suurem õde, kellega ikka tekib neil konflikte, phiiselt jagamise
osas. aga samas ka mängivad palju koos.
Mulle jäi kommentaare lugedes silma,et kas
peaks lapsele rääkima beebi tulekust. Jaa!
Minu mälestused hakkasid umbes 2-3aastaselt.
Ema vahest imestab,kuidas ma mäletan neid
asju. Igastahe,kui minu vend sündis olin mina
tädi juures ja koju tulles olin ikka segaduses.
Olin pikalt ära olnud. Vahepeal oli tehtud
remont ja oli tulnud beebi. Mäletan seda
tunnet,kuidas pea oli küsimusi täis. Ma
mäletan,et ema midagi kõhus olevast beebist
mainis,aga millal ta tuleb ja milline ta on. Ei
teadnud. Polnud kokkupuudet ka beebidega.
Nõbud olid kõik vanemad.
Mis puudutab löömist,siis mina lapsena ka
vehkisin,kuna ma ei osanud sõnadega
emotsionaale seletada. Mäletan,et ema lõhkus
minu lemmiku öösärgi lappideks,kuna tema
arvas,et see kole. Mina ei osanud oma
emotsiooni muud moodi välja anda,kui jookisin
vastu ema ja hakkasin rusikatega vehklema.
Lapselt pole mõtet küsida: Miks sa seda teed?
Vaid, tuleb küsida: ,,Kas sa oled pahane?”
,,Kas sa oled pahane kuna emme pani teleka
kinni?”
Tuleb aidata lapsel endal aru saada,miks ta
kuidagi käitub.
Ja seletada,miks asi pole õige.
Läbi aegade olen ma vihanud lauset. ,,Ta
nagunii ei saa aru,ta on nii väike.” Ja veel seda
lauset: ,,Laps räägib,kui kana pissib!”
Ja üleüldse ei tohi lapsel poole joonisfilmi või
lastefilmi ajal telekat kinni panna,kui ta pole
seda näinud. Ise tahate ju ka teada,mis filmi
lõpus juhtub.
Ma nõustun sinuga ja ma teengi ju neid asju. Lihtsalt ma ei käi ja käia iga päev mingit juttu beebist, sest no mida on mul ometi iga päev talle sellest rääkida? Omavahel ka Kardoga iga päev ei räägi ju sellest 😀
Valmistage koos beebile asju ette.
Jutusta talle, et mis asjad valmis panete ja
mille jaoks, kelle jaoks.
Kus see tegelena, kes tuleb praegu on.
Näita Uh pilti, et tema ongi praegu kõhu
sees. Millal ja kuidas ta tuleb. Kes ta
Marile on. Ja mis siis saab, kes kuhu
kellega jääb või läheb kui sünnitus algab.
Ja mis saab edasi, kui kodus tagasi olete
kõik koos.
Mitu mitu korda rääkige ikka läbi, et Mari
jõuab läbi mõelda, analüüsida ja harjuda.
Lapse käitumise osas siin juba head
nõu sulle antud, aga mu jaoks on ka
väga veider, et sa Marile beebist
midagi ei räägi. Mis siis, ta päris
hästi vb aru ei saa. Selle loogika
järgi ei peaks ma oma aastase lapsega
ka midagi rääkima, sest ta nagunii
“millestki aru ei saa”. Ma vaidleks
sellele väitele tiesti risti vastu,
sest kui ma oma aastasele näitan
beebipilte, jääb ta neid vaatama,
lällab neile mingit oma keelt ja
möödaminnes küsin vahel, et kas ta
tahab ka omale sellist väikest
vennakest või õekest. Siis jääb
täitsa mõtlema. Misiganes tal seal
peas siis toimub, aga vähemalt
toimub. See Mari beebialbumi koos
vaatamine on hea idee. Räägi talle,
et varsti on uus pisike tita tulekul,
saab omale õekese ja temast saab suur
õde, näita oma kõhtu, lase tal seda
kuulata või kuulake koos südamelööke
vms. Või võta ta UH-sse kaasa 🙂 Või
kui tal mõni nukk peaks olema, saad
Marile näidata, kui suur on tema ja
kui piske on beebi. Mu meelest on
lapse jaoks ikka päris segadust
tekitav, kui tema jaoks järsku on
keegi uus tegelane majas, kellele
paratamatult rohkem tähelepanu
langeb. Võid mõelda jah, et ta
millestki aru ei saa, sest su jutule
ei järgne vb ühtki reaktsiooni, aga
tegelikult midagi temas ikka hakkab
vaikselt kinnistuma, kui järjepanu
rääkida. Lihtsalt minu tagasihoidlik
arvamus 🙂
Ma ilmselgelt olen ennast valesti väljendanud. Nii päris ka pole, et ma nüüd Marile sõnagi rääkinud pole 🙂 Kui ma veel dopplerit kasutasin, siis Mari ju ise ka kuulas neid südamelööke, proovis enda kõhul ka masinat. Ikka olen näidanud UH pilti (mille ta lihtsalt ära kortsutas) ja olen rääkinud, et emmel on tita kõhus – eriti siis kui ta mul kõhu peal hüpata tahab. Seega ma olen rääkinud küll, aga ma lihtsalt tean, et ta väga aru ei saa. Ma usun, et ma siiski tean ehk oma last ja tema arusaamisvõimet rohkem kui võõrad lugejad, eksole 🙂
Mina samuti ei pidanud vajalikuks oma
tol ajal kahesele igapaevaselt
selgitustood teha, et venna tulemas
oli. Pisut sai ju raagitud, aga no ta
ei saanud ikka midagi aru kui aus
olla. Samas kohanemisaeg peale venna
syndi laks sellegi poolest kiiresti
ja valutult.
+1
Lapse ettevalmistamine beebi tulekuks on väga oluline. Kui ma
teist last ootama jäin, siis esimene oli 11-kuune. Umbes
20nädala paiku hakkasin vanemale lapsele igapäevaselt
rääkima, et tita on kõhus. Lasin tal beebi liigutusi tunda, kuigi
ega ta väga kõhu ääres niisama istuda ei tahtnud. Kui
beebiriideid sorteerisin, siis laps oli mu juures kogu aeg ja
seletasin, et need on venna müts ja venna pluus jms. Kui beebile
uued asjad ostsime (turvahäll nt) siis ka seletasin, et selles
hakka beebi olema kui autoga sõitma läheme. Kõike beebiga
seonduvat räãkosin talle alati. Ma ei mõelnudki selle peale, et
ah ta ei saa aru. Ma usun, et sai ja usun, et Mari ka saab. Isegi kui
ta kuidagi sellele beebiõe jutule ei reageeri, siis räägi sellest
temaga nii tihti kui võimalik.
No teeme nii, et igaüks usub, mida tahab 😀
Googeldasin natukene seda teemat, esimene artikkel, mis leidsin:
http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/sedasi-valmistad-last-vaikese-oe-voi-venna-tulekuks-ette?id=71773803
Kopeerin sealt lause: “Vali õige aeg, mil lapsele rõõmustavaid uudiseid teatad. Kahe-kolmeaastasele pole mõtet juba varakult seletama hakata, kuna ta nagunii ei mõista, mis sa talle öelda tahad. Sellises vanuses lastele võid paar nädalat enne sünnitust teada anda ja selgitada.”
Peaaegu kolmene laps saab vaga hasti aru kui ta
kellegile haiget teeb, minu noorim tutar on sama vana,
ka paar korda on uritanud luua, aga kui teen nagu ma
hakkaks nutma, siis ta hakkab kohe ise nutma ja tahab
kallistada.
Ka nii pisikest last tuleb opetada ja tuleb seletada, et
halvale kaitumisele jargneb karistus, kui laps loob, ei
tohi teda kohe kindlasti kallistada kohe, muidu laps ei
saagi aru, et loomine vale on.
Koige oigem ongi eraldada laps moneks minutiks,
minuteid annad vanuse jargi ja siis kui on oma aja ara
istunud, raagid rahulikult labi, et miks.
Kui ennast nuud ei kehtesta, siis voib juhtuda, et laps
kasvab ulesse ilma suurema austuseta oma vanemate
vastu.
Lapse karistamine pole lapse ahistamine, seda tuleb
teha selleks, et laps saaks aru mis on vale, mis oige.
Lapsevanemana pole alati lihtne ja lihtsam oleks lapse
provokatsioonidele jargi anda, aga kahjuks minnes
kergemat teed me ei aita oma last.
Just see ongi kõige suurem viga, mida nii paljud
vanemad teevad, näiteks nende laps just sai
pahandusega hakkama, vanem üritab kurjustada
lapsega, et miks ta nii tegi ja nii ei tohi blaa blaa…laps
hakkab nutma ja tahab kallistada, ja vanem lasebki
sellel juhtuda ja ongi kõik pahandus meelest läinud ja
nii laps saabki aru, et nii tehes pääseb ta enda
pahandusest. Sama asi hakkab korduma ja vanem ise
nii juhm, et ei mõista mis toimub. Mida paljud ei mõista
on ka see, et nende arust on karistus lapsele peksa
andmine, sellise “karistuse” puhul on lapsel meeles
ainult valu. Karistus peab olema selline, et sa selgitad
lapsele mida ta tegi valesti ja mis on tagajärg, lased tal
paar minutit olla omaette ja mõelda selle üle. Üks 3
aastane laps, keda ma tean ongi kasvamas üles
niimoodi, et laps teeb mis tahab, läheb emale kallale,
mähkmetes, ei räägi, loobib inimesi asjadega vastu
pead, kui minna kurjustama, hakkab vastikut viisi
karjuma/röökima ja ema läheb võtab ta sülle ja kussu-
nunnutab teda… eks sel emal on ka väikest viisi häired
juba tekkinud, et ega ta ise ei näe seda, tema arust on
kõik hästi, isegi kui ta laps on läinud beebile kallale, on
kõik korras…
Mina teesklen nuttu, kui mind on loonud mu kahepoolene. See mõjub ja ta muutub nii kurvaks. Saab aru, et loomisel on mingi
tagajarg, mis emme teeb kurvaks.
Mul plika 2,3 ja kui keelata, hakkab karjuma, asju
loopima,lükkab oma tooli pikali ning ütleb Emme
maita e.aita. Kui ütlen, tema peab püsti tõstma, mitte
mina kuna tema lükkas selle pikali. Läheb veel
kurjemaks. Loodame, et see on möödub pea.
http://Www.nextlifeweb.blogspot.com ja minu käsitöö blogi
http://Www.nunnutage.blogspot.com
Mul 2 tüdrukut, küll juba suured ( 6,5-ne ja
12-aastane), aga mõlemal olnud
pikaliviviskamise, löömise, hammustamise jns
perioodid. Kasvuraskused, nad ei oska ja
suuda veel ennast väljendada ja emotsioonid
keevad üle. Nii väikesel on vaid mina ja
maailm, teise beebi tulekut ta ei taju, kahjuks
või õnneks☺️ Eralda seltskonnast natukeseks,
räägi ( no hea õpetada, kui suslik kisab ja
karjub samal ajal, eks), küll kunagi taipab?
ahjaa, mu noorem preili karjus alati ”
apppppiiii “, kui mingi ärevam seis oli,
tegelikult nõudis oma tudulappi lohutuseks ,
aga kisa sees läks l kaduma, teised ilmselt
tahtsid lastekaitsesse teatada? Õnneks
nüüd juba suured lapsed?
Lapsed löövadki vahest vihaga eriti kui sõnades veel
ennast väljendada ei oska. Vastulöömime ei aitaks ka –
näitaks ainult seda, et löömine on lubatud.
( miks te beebit eriti juttu ei tee muidu? Mina rääkisin
oma kahesele praktiliselt algusest saati, et meile tuleb
tita ja tita on väike ja siis ta ootas seda aega hullult, et
beebi juba koju tuleks. Pärast sündi ootas et beebi
koju tuleks haiglast koos emmega)
Sest ma saan aru, et ta ei saa aru, misasi see BEEBI ongi ju, mis ma talle ikka räägin siis.
Pildi raamatut näitasin – kus tema ise beebi oli 🙂
kui keegi vankriga mööda läks siis.seletasin ka, et
beebi vankris jne.
uh s võtsin ka kaasa( ega ta ka alguses aru ei
saanud kes või mis asi see beebi on ja mida ta
emme kõhus teeb 😀
Sellest ajast kui oli kindel, et kõhu elanik
terve ja tragi, hakkasin samuti (oma äsja
kahesele) seletama et beebi kõhus.
Loomulikult ei tabanud ta seda 100% kuis
Lapsed mõistavad palju enamat kui me
arvame. Ei tasu neid alahinnata.
Meil kippus poiss nii tegema, kui on väsinud. Ma olen
lapse teise tuppa viinud ja eemaldanud ta natuke
kaugemale enda juurest. Ise samal ajal seletan, et nii ei
tohi teha, saab haiget ja emmel on paha kui ta
lööb/näpistab/hammustab. Isegi siis, kui ta
nutab(keelamise pärast). Paar korda oli vaja nii teha ja
siis sai laps aru, et löömise järel jääb mäng katki ja
emmest “jääb ilma”(ei oska paremini sõnastada)
hetkeks. Kui tuleb peale nutmist või löömist ise mu
juurde siis seletan kurva häälega uuesti, et miks ei tohi
ja et siis emme või kes iganes on kurb ja saab haiget.
Mulle hakkas viimasel ajal üks kasvatajatet
râäkima, et poiss lööb ja tõukab teisi… Võtab
mänguasju ära. Kuigi teine kasvataja ei tee
sellest numbrit ja ütles, et pole midagi hullu ja
teised lapsed ka käituvad sama moodi ( mul
poiss 2,7a). Siis küsisin sellelt nö kurjemalt
kasvatajalt, et kas mul poiss ainuke, kes nii
käitub? Ja siis sain teada, et rühmas on üks
veidi vanem poiss kes rumalusi ees teeb ja
kõik teised pisikesed “targalt” järgi teevad 🙂
mis seal muud kui vaikselt selgitada, et nii ei
tohi ja oodata kui aru saab 🙂 aga 2 aastaselt
lapsed ei saa veel aru, et teised võivad millegi
tagajärjel haiget saada… Seega ära muretse,
Mari käitub nii nagu kõik lapsed (varem või
hiljem) ☀️
Meil oli poisiga täpselt sama jama. Hakkas vaikselt
pihta, kui ta kaheseks sai – jonnimine, kisa, nutt ja
vahel harva isegi hammustas. Käest kinni tänaval ei
hoidnud, hüüdmist ei kuulanud, alati tuli ise järgi
minna ning põhimõtteliselt kaenlasse võtta 😀 Kõige
hullem tipphetk oli 2,5 aastaselt ja kuskil 2 aasta ja 9
kuu pealt nägime muutust, et laps on rahulikum. Nüüd
saab kohe kolmeseks ja on toimunud totaalne
kannapööre. Eks väga palju muutis ka see, et ta räägib
nüüd rohkem ning saab ise ka palju rohkem aru sellest,
mida talle räägitakse. Mei kaasaga tuli see aeg lihtsalt
“ära kannatada” Üritasime jonni/hüsteeriahoogude
ajal võimalikult rahulikuks ja enesekindlaks jääda ning
proovisime poissi suunata.
Esmalt tuleb agressiivne tegu liigselt erutumata lõpetada ja seejärel seletada, mis oli valesti ja sealjuures lapse tundeid
peegeldada. Nt: ”Sa oled kurb, et ei tohi…” või, et ”Sa oled nii väsinud, et…”, nii õpetad lapsele oma tunnete mõistmist. Kui
kõne mingil määral juba olemas, siis võiks proovida lapsele õpetada, et ta ise oma soove verbaalselt edastaks, nt: ”Räägi mulle,
mis pahasti on, miks sa lööd, kas sa tahtsid mulle sülle tulla, ütle, tahan sülle?” Lisaks võiks õpetada lapsele alternatiive oma
käte kasutamiseks. Kui ta jookseb su poole, et lüüa, haara kiirelt tema käed ja tee nendeg endale pai, viska viis jne.
Kui agressiivsuse toob esile keelamine, siis ära niivõrd keela vaid paku alternatiive, nt mitte: ” Ära seda võta!” vaid suunad
hoopis teise asja või tegevuse juurde.
Kui lapsel on raske taluda keeldu, siis tasub alustada sõnaga ”Ei” väga tagasihoidlikult. Vanemad võiksid lapse ees etendada
olukorda, kus nt ema ütleb isale, et too ei tohi midagi teha ja siis isa väga näitlikult kuulabki sõna – sellistest asjadest õpib laps,
et ”Ei” on ok. Raamatuid vaadates võiks tegelaste kohta kommentaare jagada, et: ”Oi, oi nii küll EI tohi teha”. Siis laps harjub,
et ka teisi keelatakse.
Kui ta lööb justkui ilmaasjata, võik olukorrad üles kirjutada ja analüüsida, et mis on lapse ärrituvuse taga, et siis edaspidi saaks
neid olukordasi ennetada või lapsele vastuvõetavamaks kohandada.
Väga, väga asjalik kommentaar. Peegeldamist kasutasin (
kasutan siiani) oma 12 aastase Aspergeri sündroomiga lapse
puhul. Ja kuigi algul võib tunduda, et laps ei sa aru, siis pärast
kolmandat olukorda hakkab mõikama küll.
Selle aiiiaiii-ga on ka mul midagi rääkida… peaaegu
alati on mul selline olukord kus ma viin oma 6 aastase
poisi lasteada ja väiksem 1 aastane on ka kaasas. Alati
kui olen suurema poja lasteaeda ära saatnud ja
väiksemaga tagasi autosse minemas siis ohh jummel
küll… ?? võtan sülle et panna turvatooli istuma .. siis
hakkab pihta, ajab end pulgaks ning hakkab karjuma
aiiii aiii aiii ?? siis ma mõtlen et mida teised
lapsevanemad küll mõtlevad kui kuulevad seda
karjumist ja askeldan auto ukse vahel seal ning laps
karjub aiii aii?
Õige vanuse all pidasin silmas seda et liig kaua sellisel asjal lastes jätkuda on hiljem seda kordi ja kordi
raskem saavutada. Ikka jõudu ja vaprat meelt emmele. Peaasi et kaasaga selles ühel meelel oleksite.
Olen nõus ühe eelneva kommenteerijaga, et
vägivaldsus võib tuleneda 1) Mari tunnetab
muutusi 2) ning ei oska sellest tulenevate
emotsioonidega toimetada +
enesväljendamine ei tule veel hästi välja. Kõne
puudumisel on kindlasti oma roll, kuid ka
jutukad lapsed ei oska veel selliseid seoseid
luua ja rääkida oma tunnetest. analüüsioskus
saabub lastel alles koolieas. Enamus lastel on
vägivaldsus ikkagist mööduv. Kuna kodus (ma
oletan) te kardoga teineteist ei nüpelda, ei ole
Marike teie pealt seda õppinud. kuna lapsed
õpivad matkides, võib olla tegemist
kalasteaias külge haagitud käitumismalliga.
Väikestel inimestel on sama moodi
suhredraamad nagu meil kõigil.Kui asi ei
lahene võid ju kasvatajatega rääkida oma
murest. Sinu postitusest ei tooks küll midagi
välja, mida sa teisiti võiksid teha. Säilita ise
selle juures kaine mõistus ning anna lapsele
alati rahulikuks jäädes tagasisidet.
Aita tal tundeid sõnastada (“sa oled
kuri/pahane/kurb…). Löömine võib tulla sellest, et ta
lihtsalt ei oska end väljendada. Ja kindlasti väljenda ka
enda seisukohta (“ma ei luba sul endale/teistele haiget
teha”). Paku alternatiive, nt paberit rebida või leida
padi, mida ta võib lüüa, kui miski ei meeldi.
Ja kui ta hakkab nutma, siis hoia teda enda süles,
kiiguta ja silita, lase tal maha rahuneda ja siis seleta
hästi lühidalt ja konkreetselt, et mõistad, et ta on
kurb/kuri, aga lüüa ei tohi.
Lihtsalt katseta ja ole hästi järjepidev. Ma loodan, et
nendest pisikestest nõuannetest on natukene kasu 🙂
Jaa, ma muuseas just niimoodi teengi, et ütlen talle, et mari on kuri ja seletan, et ei tohi teistele haiget teha jne. Hoiangi süles ja paitan teda.
Minu arust pole peale löömist õige last kohe sülle
võtta ja paitada. See annab vale signaali. Kui
peale pahategu selline asi järgneb siis laps
arvabki, et peale vägivallatsemist saab head
tähelepanu. Ma just viin ta eemale(kasvõi tõstan
50 m eemale endast) ja kui rahunenud on siis
seletan, paitan ja kallistan alles. Üldjuhul tuli laps
ise mu juurde lepitust otsima. Kui nutt( jonn)
teises toas otsa sai, läksin ise.
Lapsel peab tekkima seos, et halval käitumisel
järgneb halb(tema jaoks siis teise tuppa/eemale
viimine) tunne. Muidu selline käitumine ainult
süveneb.
Tjah, sul tundub ka õigus olevat.
Oi jah, ennast tuleb kehtestada ja lihtne see kange selliga pole.
2 korda teed märkuse , tõsise, konkreetse tooniga hoiatuseks. Andes teada , mis järgneb.
Kolmas kord ei hoiata vaid paned ta järele mõtlema. Tool, trepp, eraldi tuba, vaip, nurk, mis kellelgi
selliseks paigaks kujuneb.
Ütled et peab seal olema 4 min. (minutid vastavalt lapse vanusele) ja kui püsib seal rahus siis 4 min järel ,
seletad veel miks ta seal oli ja küsid/ õpetad ta vabandama-kas lepime ära ja enam nii ei tee- kalliga või
hiljem sõnadega, siis kalli lepituseks ja toon asjalikuks. Tean et selle süsteemi sisse viimine võib
kujuneda tõeliseks võitluseks aga tasub end igati ära. Mida kauem venitad seda raskem halbu kombeid
hiljem muuta. Sellega ta õpib ka kaotustega leppima, isiksuse arengu seisukohalt väga vajalik . Õiges
vanuses hoolimata jonnist ei teki vaenulikkust karistuse/ järelmõtlemise peale. Tähtis on et ta teaks
miks ta seal oli ja tunnistaks oma viga.
Jõudu siis lapsevanema “rõõmudeks “. Ah jaa teda ei maksa saata (oma) tuppa, kus mänguasjad, sest
see peab olema rahunemise, järelemõtlemise aeg ja mitte mänguaeg. Mul oli see koht minu tuba sest
seal polnud peale voodi muud.
Äkki hakkab uue beebi tulek stressi tekitama?
No ma ei usu elusees, et ta sellest aru saab. Me ei tee juttugi sellest üldse ju 😀
Selline periood praktiliselt igal lapsel, tuleb seletada, et
ei tohi ja teised saavad haiget ning järjepidev olla ning
mingi hetk hakkab aru saama ja ei käitu enam nii.
Äkki oleks abi sellest raamatust, mis Sa Marile
logopeedi soovitusel meisterdasid? Äkki on seal mingi
tegevus, mida ta teha sooviks, aga verbaalselt ei oska
seda soovi väljendada? Pildiline materjal sellel puhul
võib suur abimees olla. Paned talle raamatu ette ja
küsid “mis sa soovid? Näita!” Ta võibolla kohe ei saa
aru, mis ta tegema peab täpselt, aga natukene
harjutamist ja küll siis saab asjale pihta 🙂
No enamasti ma saan aru küll, mida ta tahab – ta tahab sigadusi teha 😀 nagu öeldud, kui keelan, siis alles hakkab see peks pihta.
Kas ta lasteaias käib praegu? Sealt õpivad ka igasuguseid asju, nii häid kui halbu…
Käib.
Lapsega rääkides peaks kükitama st. Laskuma
temaga samale tasandile, et ta saaks sulle
otse silma vaadata. Samas ega mul on kõigil
lastel see periood olnud mingil määral ja
kuidagi sujuvalt üle läinud. Haiget teha lasta
kindlasti ei tohiks ja arusaadavalt vastu lüüa
kindlasti ka mitte. Võib ju proovida kiiret
muutust, ehk siis paku midagi tema jaoks
hirmus huvitavat, et ta oma agressiivset
tegevust ei jätkaks ?
Ma ju seletasin, et vaatan silma sisse, kuidas ma muidu seda teha saaks, kui mitte kükitades :D?
Pakun igasuguseid tegevusi, nagu läbi nutu natsa vaatab, aga siis märatseb edasi :/
Aga talle mingusugune “rahunemise
nurk” tekitada? Tänapäeval ei tohi
lapse nurka panemisest muidugi
juttugi teha, see on ju vägivald ja
kõige hirmsam asi üldse, kui lapsele
kombeid õpetatakse aga kui ta panna
lihtsalt omaette istuma? Rahulikult,
kuid kindlameelselt? Las nutab kui
tahab, saab süda kergem, kaua ta ikka
jõuab. Ei saa ju nii, et laps
lihtsalt terroriseerib ümbritsevaid.
Paratamatu on see, et kui sina teda
paika ei pane, teeb seda ühel hetkel
mõni teie kodus olev loom ja siis on
nutt ja hala taevani, et loomad on
agressiivsed, kuigi tegelikult nad
lihtsalt kaitsevad ennast.
Äkki tunnetab, et eluke hakkab muutuma varsti, koju tuuakse palju beebistaffi, kõht kasvab, mingi elu seal käib… Need
emotsioonid, hirm võib-olla, millega ta ei oska toime tulla. Väljendada neid ka ei oska ja tekibki agressiivsus… Lapsed ju muutuvad
siis selliseks kui ei suuda ise tegeleda nende asjadega. Lihtsalt üks variant. Mida teha? Ma ei tea. Vb kui talle kuidagi kinnitada
igapäevaselt, et jah muutub kõik, aga see muutus on hea ja tore ja tema ikka oli on ja jääb.
Oeh,meie peres sama jama.. Ainult,et kutt alles 1,3 aastane. Ootan seda õndsat hetke millal see möödub,sest muu pole siiani
aidand.
Tere tulemast kannatajate sekka!! Meil on sama
teema. Poiss on 2,4 aastane ja kui ma keelan siis
peksab, loobib asju, karjub ka emme ai ai!!! Kohutav!!
Aga vist tuleb lihtsalt see periood üle elada. Edu!!
ealised iseärasused, kohutav kahene…jne…aga nali naljaks, eks ta väljendab oma emotsioone nii ja sina pead lihtsalt järjepidev
olema. Raske on, aga loodetavasti tasub ära. Kuidas Maril nüüd sõnadega lood on? On midagi veelpeale emme? Tahaks nii lugeda,
aga pole ju parooli 🙁
opa, mõmm-mõmm, apsti (ampsti), täi, iss, mämm-mämm – ehk veel midagi, aga rohkemast ma aru ei saa 😀
Miks see nii tähtis küsimus on, milliseid sõnu Mari ütleb. Mis sellest sinu jaoks muutub, kui saad teada, et on lisandunud nt sõnad-
kutsu ja kiisu?
Kui minu poiss väike oli siis oli tal hirmus
hammustamise komme, tekkis juba väike hirm, et ongi
väikestviisi kannibal.
Aga arst seletas mulle, et kuna tal kõne oli väga kehv,
siis tal lihtsalt polnud sõnavara, et teha ennast
arusaadavaks.
Pluss muidugi aitas kaasa lasteaed, kus sellised
nägelused ikka ette tulevad 🙂
Jaa, seda ma saan aru, et see füüsiline rabelemine võib tulla sellest, et Mari ei oska ennast sõnadega väljendada. Aga mida ma siis tegema peaks?
Samas minu esimene pliks jutustas 1,5 aastaselt
nagu pläraläraleenu, aga kui kellegiga mängis ja
läks mitte jagamiseks ja ta tundis, et talle tehakse
liiga siis kasutas ta hambaid, sest teisiti ei osanud
enam ennast kaitsta.