0
Lapse üles kasvatamine LAPSED Mari

löömavend

17. juuni 2016

Ma olen lugenud küll, et lapsed lasevad teinekord käed käiku, aga kuni lähiajani ei olnud mul sellega mitte mingisugust kokkupuudet. Mari ei teinud mitte kunagi kellelegi haiget, ehk ainult siis, kui keegi talle asjade loopimistrajektoori jäi. Ja mis nüüd juhtunud on?! Ma lihtsalt ei saa aru, sest Mari asemel oleks mul siin kodus nagu mingi kurjajuur, kes inimesi juustest kisub ja näpistab ja käte-jalgadega peksab. Kui ma teda keelan ja seletan, et nii ei tohi, hakkab nutma ja laseb jälle käed käiku. Surnud ring.
DSC_2580

Ma ei hakka ju ometi last vastu lööma, see ei tundu ka kuigi õige variant, aga no ma ei tea, mis talle viimase paari päevaga sisse läinud on. Kui ma talle seletan, et emmel/kutsul/issil on ai-ai, siis ta hakkab alati nutma. Selles suhtes, et ma ei röögi talle ju näkku või midagi, võtan kenasti kätest kinni, vaatan silmaauku ja seletan talle. Selle peale hakkab ta rabelema, nutma, vehkima.

Üldse hakkab see “peksuralli” pihta siis, kui ma midagi keelan. Jeesus, ma niigi keelan teda vähe ja nüüd saan selle piskugi eest peksa.

Parim on see, et ta nuttes karjub: “aiiiiiaaaaaa…aiiii aiiii! Emme, aiii!”. Nii et raudselt naabrid arvavad, et keegi siin majas seda last peksab, et ta niimoodi nuttes appi karjub.

Kui ma näiteks teesklen, et ma ise hakkan nutma ja ütlen, et emmel on ai-ai nüüd, siis ta tuleb, teeb pai. Saab nagu aru. Aga minuti pärast võib jälle mulle piki pead anda rahumeeli.

Mis ma selle löömavennaga nüüd tegema peaks?

DSC_2573

Loe ka neid postitusi!

55 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta L 18. juuni 2016 at 18:42

    Pole ekspert, kuid ehk on asi aina enam selles, et ta oma tundeid ja mõtteid sõnadega väljendada ei oska ning see tekitab
    sisemuses viha ja see väljendub peksmises, nutmises, märatsemises.

  • Avatar
    Vasta lepatriinu 18. juuni 2016 at 13:01

    Ma ei jõudnud kõiki kommentaare läbi lugeda, nii et vabandan kui sama asja kordan.
    Aga see löömise ja haiget tegemise teema on lastel mingil perioodil küll üsna tavaline ja läheb ajapikku üle. See vist tuleb sellest,
    et laps ei oska oma tundeid teistmoodi väljendada. Rahulikult rääkimine ongi vist ainuke lahendus. Mingi lasteraamat oli vist ka,
    mida sai lugeda ja siis seletada ala et jänku ei saanud jäätist, jänku on vihane jms. Aga see ise nutma hakkamine peaks ju kah
    iseenesest hästi mõjuma, koeraemad kah kiljatavad, kui kutsikas mänguhoos kogemata haiget teeb ning niimoodi kutsikas õpib
    oma jõudu talitsema:)

  • Avatar
    Vasta Diana 18. juuni 2016 at 11:08

    Minu nooremal väikevennal, (kes pole enam sugugi nii väike), oli sama lugu. Kui ta oli umbes 3 aastane, siis tuli tal hullem
    vägivaldne hoog peale. Iga väiksema asja pärast tuli ja hammustas ja näpistas ja lõi vms. Ka meil oli sellga väga suur jamamine
    ja ei saanud mitte kuidagi lahti sellest. Iga kord kui lõi v näpistas, räöäkisime ilusti, et nii ei tohi teha ja teisi ei tohi lüüa ja kui
    hakkas nutma ja veelrohkem kaklema jne, siis saatsime ta oma tuppa oma tegude üle mõtlema ning lõpuks tuli välja, oli nats
    aega rahulik ja hakkas uuesti.. Kuid ajaga läks see kuidagi üle, ega ei oskagi nüüd öelda, kas see, et rahulikult seletamine ja ta
    oma tuppa saatmine oli lahenduseks, või siis lihtsalt see, et sai vanemaks ja läks iseenesest üle. ( Siia maani on muideks Tanel
    väga rahulik ning ta ei tee kunagi teistele liiga, ta pigem kannatab ära kui keegi teda lööb , kuna ei taha teistele haiget teha)
    Jõudu ja jaksu, Mallukas!

  • Avatar
    Vasta Kristi 18. juuni 2016 at 09:41

    Haha kõige parem on see et terve postitus on sellest, et
    Mari on natuke agressiivselt käituma hakanud aga
    enamus kommentaare on sellest et omg why sa pole
    Marile rääkinud, et sa teise lapse perre tood, do it
    before it’s too late:D selle agressiivsuse koha pealt
    oskan nii palju kaasa rääkida, et kui enda vennatütrel
    sama probleem tekkis siis jõudsime järeldusele, et temal
    tuli see komme lasteaiast, kus osad lapsed lasid iga
    probleemi puhul käed käiku ja mu vennatütar nö “korjas
    selle kombe üles” , kasvatajad ütlesid mu venna mure
    peale, et ” aga see on ju see kohutav kahene, sügiseks
    läheb üle” natuke hästi ei tahtnud uskuda seda, sest
    teised lapsevanemad kurtsid ka, et lasteaias käimisega
    on külge tulnud löömiskomme.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 18. juuni 2016 at 09:44

      Haha, eks see ole tegelikult üsna tavaline, et jututeema läheb lappama. Ehk tõesti lasteaiast pärit komme, aga välja juurutamiseks proovin praegu seda, et panengi ta tugitoolile istuma ja seletan, et ei tohi.

      • Avatar
        Vasta L 23. juuni 2016 at 22:26

        asi pole mitte selles maagilises “lasteaiast külge tulnud kombes” vaid eakohases arengus. lasteaed mõjutab nii palju, et
        paneb lapsed konkureerima ja nii väiksed ei oska end veel muudmoodi väljendada. Minu sügisel kaheseks saav laps on ka
        lööma hakanud, kuigi lasteaias ta ei käi. Asi on selles, et ees ka suurem õde, kellega ikka tekib neil konflikte, phiiselt jagamise
        osas. aga samas ka mängivad palju koos.

  • Avatar
    Vasta Mai 18. juuni 2016 at 09:06

    Mulle jäi kommentaare lugedes silma,et kas
    peaks lapsele rääkima beebi tulekust. Jaa!
    Minu mälestused hakkasid umbes 2-3aastaselt.
    Ema vahest imestab,kuidas ma mäletan neid
    asju. Igastahe,kui minu vend sündis olin mina
    tädi juures ja koju tulles olin ikka segaduses.
    Olin pikalt ära olnud. Vahepeal oli tehtud
    remont ja oli tulnud beebi. Mäletan seda
    tunnet,kuidas pea oli küsimusi täis. Ma
    mäletan,et ema midagi kõhus olevast beebist
    mainis,aga millal ta tuleb ja milline ta on. Ei
    teadnud. Polnud kokkupuudet ka beebidega.
    Nõbud olid kõik vanemad.
    Mis puudutab löömist,siis mina lapsena ka
    vehkisin,kuna ma ei osanud sõnadega
    emotsionaale seletada. Mäletan,et ema lõhkus
    minu lemmiku öösärgi lappideks,kuna tema
    arvas,et see kole. Mina ei osanud oma
    emotsiooni muud moodi välja anda,kui jookisin
    vastu ema ja hakkasin rusikatega vehklema.
    Lapselt pole mõtet küsida: Miks sa seda teed?
    Vaid, tuleb küsida: ,,Kas sa oled pahane?”
    ,,Kas sa oled pahane kuna emme pani teleka
    kinni?”
    Tuleb aidata lapsel endal aru saada,miks ta
    kuidagi käitub.
    Ja seletada,miks asi pole õige.
    Läbi aegade olen ma vihanud lauset. ,,Ta
    nagunii ei saa aru,ta on nii väike.” Ja veel seda
    lauset: ,,Laps räägib,kui kana pissib!”
    Ja üleüldse ei tohi lapsel poole joonisfilmi või
    lastefilmi ajal telekat kinni panna,kui ta pole
    seda näinud. Ise tahate ju ka teada,mis filmi
    lõpus juhtub.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 18. juuni 2016 at 09:07

      Ma nõustun sinuga ja ma teengi ju neid asju. Lihtsalt ma ei käi ja käia iga päev mingit juttu beebist, sest no mida on mul ometi iga päev talle sellest rääkida? Omavahel ka Kardoga iga päev ei räägi ju sellest 😀

      • Avatar
        Vasta Annika 19. juuni 2016 at 11:24

        Valmistage koos beebile asju ette.
        Jutusta talle, et mis asjad valmis panete ja
        mille jaoks, kelle jaoks.
        Kus see tegelena, kes tuleb praegu on.
        Näita Uh pilti, et tema ongi praegu kõhu
        sees. Millal ja kuidas ta tuleb. Kes ta
        Marile on. Ja mis siis saab, kes kuhu
        kellega jääb või läheb kui sünnitus algab.
        Ja mis saab edasi, kui kodus tagasi olete
        kõik koos.
        Mitu mitu korda rääkige ikka läbi, et Mari
        jõuab läbi mõelda, analüüsida ja harjuda.

  • Avatar
    Vasta Pille 18. juuni 2016 at 08:29

    Lapse käitumise osas siin juba head
    nõu sulle antud, aga mu jaoks on ka
    väga veider, et sa Marile beebist
    midagi ei räägi. Mis siis, ta päris
    hästi vb aru ei saa. Selle loogika
    järgi ei peaks ma oma aastase lapsega
    ka midagi rääkima, sest ta nagunii
    “millestki aru ei saa”. Ma vaidleks
    sellele väitele tiesti risti vastu,
    sest kui ma oma aastasele näitan
    beebipilte, jääb ta neid vaatama,
    lällab neile mingit oma keelt ja
    möödaminnes küsin vahel, et kas ta
    tahab ka omale sellist väikest
    vennakest või õekest. Siis jääb
    täitsa mõtlema. Misiganes tal seal
    peas siis toimub, aga vähemalt
    toimub. See Mari beebialbumi koos
    vaatamine on hea idee. Räägi talle,
    et varsti on uus pisike tita tulekul,
    saab omale õekese ja temast saab suur
    õde, näita oma kõhtu, lase tal seda
    kuulata või kuulake koos südamelööke
    vms. Või võta ta UH-sse kaasa 🙂 Või
    kui tal mõni nukk peaks olema, saad
    Marile näidata, kui suur on tema ja
    kui piske on beebi. Mu meelest on
    lapse jaoks ikka päris segadust
    tekitav, kui tema jaoks järsku on
    keegi uus tegelane majas, kellele
    paratamatult rohkem tähelepanu
    langeb. Võid mõelda jah, et ta
    millestki aru ei saa, sest su jutule
    ei järgne vb ühtki reaktsiooni, aga
    tegelikult midagi temas ikka hakkab
    vaikselt kinnistuma, kui järjepanu
    rääkida. Lihtsalt minu tagasihoidlik
    arvamus 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 18. juuni 2016 at 08:45

      Ma ilmselgelt olen ennast valesti väljendanud. Nii päris ka pole, et ma nüüd Marile sõnagi rääkinud pole 🙂 Kui ma veel dopplerit kasutasin, siis Mari ju ise ka kuulas neid südamelööke, proovis enda kõhul ka masinat. Ikka olen näidanud UH pilti (mille ta lihtsalt ära kortsutas) ja olen rääkinud, et emmel on tita kõhus – eriti siis kui ta mul kõhu peal hüpata tahab. Seega ma olen rääkinud küll, aga ma lihtsalt tean, et ta väga aru ei saa. Ma usun, et ma siiski tean ehk oma last ja tema arusaamisvõimet rohkem kui võõrad lugejad, eksole 🙂

      • Avatar
        Vasta Kit 18. juuni 2016 at 09:15

        Mina samuti ei pidanud vajalikuks oma
        tol ajal kahesele igapaevaselt
        selgitustood teha, et venna tulemas
        oli. Pisut sai ju raagitud, aga no ta
        ei saanud ikka midagi aru kui aus
        olla. Samas kohanemisaeg peale venna
        syndi laks sellegi poolest kiiresti
        ja valutult.

    • Avatar
      Vasta Triinu 18. juuni 2016 at 08:55

      +1
      Lapse ettevalmistamine beebi tulekuks on väga oluline. Kui ma
      teist last ootama jäin, siis esimene oli 11-kuune. Umbes
      20nädala paiku hakkasin vanemale lapsele igapäevaselt
      rääkima, et tita on kõhus. Lasin tal beebi liigutusi tunda, kuigi
      ega ta väga kõhu ääres niisama istuda ei tahtnud. Kui
      beebiriideid sorteerisin, siis laps oli mu juures kogu aeg ja
      seletasin, et need on venna müts ja venna pluus jms. Kui beebile
      uued asjad ostsime (turvahäll nt) siis ka seletasin, et selles
      hakka beebi olema kui autoga sõitma läheme. Kõike beebiga
      seonduvat räãkosin talle alati. Ma ei mõelnudki selle peale, et
      ah ta ei saa aru. Ma usun, et sai ja usun, et Mari ka saab. Isegi kui
      ta kuidagi sellele beebiõe jutule ei reageeri, siis räägi sellest
      temaga nii tihti kui võimalik.

  • Avatar
    Vasta maria 17. juuni 2016 at 22:47

    Peaaegu kolmene laps saab vaga hasti aru kui ta
    kellegile haiget teeb, minu noorim tutar on sama vana,
    ka paar korda on uritanud luua, aga kui teen nagu ma
    hakkaks nutma, siis ta hakkab kohe ise nutma ja tahab
    kallistada.
    Ka nii pisikest last tuleb opetada ja tuleb seletada, et
    halvale kaitumisele jargneb karistus, kui laps loob, ei
    tohi teda kohe kindlasti kallistada kohe, muidu laps ei
    saagi aru, et loomine vale on.
    Koige oigem ongi eraldada laps moneks minutiks,
    minuteid annad vanuse jargi ja siis kui on oma aja ara
    istunud, raagid rahulikult labi, et miks.
    Kui ennast nuud ei kehtesta, siis voib juhtuda, et laps
    kasvab ulesse ilma suurema austuseta oma vanemate
    vastu.
    Lapse karistamine pole lapse ahistamine, seda tuleb
    teha selleks, et laps saaks aru mis on vale, mis oige.
    Lapsevanemana pole alati lihtne ja lihtsam oleks lapse
    provokatsioonidele jargi anda, aga kahjuks minnes
    kergemat teed me ei aita oma last.

    • Avatar
      Vasta M... 18. juuni 2016 at 00:04

      Just see ongi kõige suurem viga, mida nii paljud
      vanemad teevad, näiteks nende laps just sai
      pahandusega hakkama, vanem üritab kurjustada
      lapsega, et miks ta nii tegi ja nii ei tohi blaa blaa…laps
      hakkab nutma ja tahab kallistada, ja vanem lasebki
      sellel juhtuda ja ongi kõik pahandus meelest läinud ja
      nii laps saabki aru, et nii tehes pääseb ta enda
      pahandusest. Sama asi hakkab korduma ja vanem ise
      nii juhm, et ei mõista mis toimub. Mida paljud ei mõista
      on ka see, et nende arust on karistus lapsele peksa
      andmine, sellise “karistuse” puhul on lapsel meeles
      ainult valu. Karistus peab olema selline, et sa selgitad
      lapsele mida ta tegi valesti ja mis on tagajärg, lased tal
      paar minutit olla omaette ja mõelda selle üle. Üks 3
      aastane laps, keda ma tean ongi kasvamas üles
      niimoodi, et laps teeb mis tahab, läheb emale kallale,
      mähkmetes, ei räägi, loobib inimesi asjadega vastu
      pead, kui minna kurjustama, hakkab vastikut viisi
      karjuma/röökima ja ema läheb võtab ta sülle ja kussu-
      nunnutab teda… eks sel emal on ka väikest viisi häired
      juba tekkinud, et ega ta ise ei näe seda, tema arust on
      kõik hästi, isegi kui ta laps on läinud beebile kallale, on
      kõik korras…

  • Avatar
    Vasta keit 17. juuni 2016 at 22:29

    Mina teesklen nuttu, kui mind on loonud mu kahepoolene. See mõjub ja ta muutub nii kurvaks. Saab aru, et loomisel on mingi
    tagajarg, mis emme teeb kurvaks.

  • Avatar
    Vasta Kaire 17. juuni 2016 at 21:21

    Mul plika 2,3 ja kui keelata, hakkab karjuma, asju
    loopima,lükkab oma tooli pikali ning ütleb Emme
    maita e.aita. Kui ütlen, tema peab püsti tõstma, mitte
    mina kuna tema lükkas selle pikali. Läheb veel
    kurjemaks. Loodame, et see on möödub pea.
    http://Www.nextlifeweb.blogspot.com ja minu käsitöö blogi
    http://Www.nunnutage.blogspot.com

  • Avatar
    Vasta K. 17. juuni 2016 at 20:50

    Mul 2 tüdrukut, küll juba suured ( 6,5-ne ja
    12-aastane), aga mõlemal olnud
    pikaliviviskamise, löömise, hammustamise jns
    perioodid. Kasvuraskused, nad ei oska ja
    suuda veel ennast väljendada ja emotsioonid
    keevad üle. Nii väikesel on vaid mina ja
    maailm, teise beebi tulekut ta ei taju, kahjuks
    või õnneks☺️ Eralda seltskonnast natukeseks,
    räägi ( no hea õpetada, kui suslik kisab ja
    karjub samal ajal, eks), küll kunagi taipab?
    ahjaa, mu noorem preili karjus alati ”
    apppppiiii “, kui mingi ärevam seis oli,
    tegelikult nõudis oma tudulappi lohutuseks ,
    aga kisa sees läks l kaduma, teised ilmselt
    tahtsid lastekaitsesse teatada? Õnneks
    nüüd juba suured lapsed?

  • Avatar
    Vasta kerlin 17. juuni 2016 at 20:44

    Lapsed löövadki vahest vihaga eriti kui sõnades veel
    ennast väljendada ei oska. Vastulöömime ei aitaks ka –
    näitaks ainult seda, et löömine on lubatud.
    ( miks te beebit eriti juttu ei tee muidu? Mina rääkisin
    oma kahesele praktiliselt algusest saati, et meile tuleb
    tita ja tita on väike ja siis ta ootas seda aega hullult, et
    beebi juba koju tuleks. Pärast sündi ootas et beebi
    koju tuleks haiglast koos emmega)

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 21:36

      Sest ma saan aru, et ta ei saa aru, misasi see BEEBI ongi ju, mis ma talle ikka räägin siis.

      • Avatar
        Vasta kerlin 17. juuni 2016 at 22:05

        Pildi raamatut näitasin – kus tema ise beebi oli 🙂
        kui keegi vankriga mööda läks siis.seletasin ka, et
        beebi vankris jne.
        uh s võtsin ka kaasa( ega ta ka alguses aru ei
        saanud kes või mis asi see beebi on ja mida ta
        emme kõhus teeb 😀

        • Avatar
          Vasta Kertu 17. juuni 2016 at 22:37

          Sellest ajast kui oli kindel, et kõhu elanik
          terve ja tragi, hakkasin samuti (oma äsja
          kahesele) seletama et beebi kõhus.
          Loomulikult ei tabanud ta seda 100% kuis
          Lapsed mõistavad palju enamat kui me
          arvame. Ei tasu neid alahinnata.

  • Avatar
    Vasta Reet 17. juuni 2016 at 19:43

    Meil kippus poiss nii tegema, kui on väsinud. Ma olen
    lapse teise tuppa viinud ja eemaldanud ta natuke
    kaugemale enda juurest. Ise samal ajal seletan, et nii ei
    tohi teha, saab haiget ja emmel on paha kui ta
    lööb/näpistab/hammustab. Isegi siis, kui ta
    nutab(keelamise pärast). Paar korda oli vaja nii teha ja
    siis sai laps aru, et löömise järel jääb mäng katki ja
    emmest “jääb ilma”(ei oska paremini sõnastada)
    hetkeks. Kui tuleb peale nutmist või löömist ise mu
    juurde siis seletan kurva häälega uuesti, et miks ei tohi
    ja et siis emme või kes iganes on kurb ja saab haiget.

  • Avatar
    Vasta M 17. juuni 2016 at 19:33

    Mulle hakkas viimasel ajal üks kasvatajatet
    râäkima, et poiss lööb ja tõukab teisi… Võtab
    mänguasju ära. Kuigi teine kasvataja ei tee
    sellest numbrit ja ütles, et pole midagi hullu ja
    teised lapsed ka käituvad sama moodi ( mul
    poiss 2,7a). Siis küsisin sellelt nö kurjemalt
    kasvatajalt, et kas mul poiss ainuke, kes nii
    käitub? Ja siis sain teada, et rühmas on üks
    veidi vanem poiss kes rumalusi ees teeb ja
    kõik teised pisikesed “targalt” järgi teevad 🙂
    mis seal muud kui vaikselt selgitada, et nii ei
    tohi ja oodata kui aru saab 🙂 aga 2 aastaselt
    lapsed ei saa veel aru, et teised võivad millegi
    tagajärjel haiget saada… Seega ära muretse,
    Mari käitub nii nagu kõik lapsed (varem või
    hiljem) ☀️

  • Avatar
    Vasta Mari 17. juuni 2016 at 19:33

    Meil oli poisiga täpselt sama jama. Hakkas vaikselt
    pihta, kui ta kaheseks sai – jonnimine, kisa, nutt ja
    vahel harva isegi hammustas. Käest kinni tänaval ei
    hoidnud, hüüdmist ei kuulanud, alati tuli ise järgi
    minna ning põhimõtteliselt kaenlasse võtta 😀 Kõige
    hullem tipphetk oli 2,5 aastaselt ja kuskil 2 aasta ja 9
    kuu pealt nägime muutust, et laps on rahulikum. Nüüd
    saab kohe kolmeseks ja on toimunud totaalne
    kannapööre. Eks väga palju muutis ka see, et ta räägib
    nüüd rohkem ning saab ise ka palju rohkem aru sellest,
    mida talle räägitakse. Mei kaasaga tuli see aeg lihtsalt
    “ära kannatada” Üritasime jonni/hüsteeriahoogude
    ajal võimalikult rahulikuks ja enesekindlaks jääda ning
    proovisime poissi suunata.

  • Avatar
    Vasta Mi-Na 17. juuni 2016 at 19:32

    Esmalt tuleb agressiivne tegu liigselt erutumata lõpetada ja seejärel seletada, mis oli valesti ja sealjuures lapse tundeid
    peegeldada. Nt: ”Sa oled kurb, et ei tohi…” või, et ”Sa oled nii väsinud, et…”, nii õpetad lapsele oma tunnete mõistmist. Kui
    kõne mingil määral juba olemas, siis võiks proovida lapsele õpetada, et ta ise oma soove verbaalselt edastaks, nt: ”Räägi mulle,
    mis pahasti on, miks sa lööd, kas sa tahtsid mulle sülle tulla, ütle, tahan sülle?” Lisaks võiks õpetada lapsele alternatiive oma
    käte kasutamiseks. Kui ta jookseb su poole, et lüüa, haara kiirelt tema käed ja tee nendeg endale pai, viska viis jne.
    Kui agressiivsuse toob esile keelamine, siis ära niivõrd keela vaid paku alternatiive, nt mitte: ” Ära seda võta!” vaid suunad
    hoopis teise asja või tegevuse juurde.
    Kui lapsel on raske taluda keeldu, siis tasub alustada sõnaga ”Ei” väga tagasihoidlikult. Vanemad võiksid lapse ees etendada
    olukorda, kus nt ema ütleb isale, et too ei tohi midagi teha ja siis isa väga näitlikult kuulabki sõna – sellistest asjadest õpib laps,
    et ”Ei” on ok. Raamatuid vaadates võiks tegelaste kohta kommentaare jagada, et: ”Oi, oi nii küll EI tohi teha”. Siis laps harjub,
    et ka teisi keelatakse.
    Kui ta lööb justkui ilmaasjata, võik olukorrad üles kirjutada ja analüüsida, et mis on lapse ärrituvuse taga, et siis edaspidi saaks
    neid olukordasi ennetada või lapsele vastuvõetavamaks kohandada.

    • Avatar
      Vasta N31 17. juuni 2016 at 22:58

      Väga, väga asjalik kommentaar. Peegeldamist kasutasin (
      kasutan siiani) oma 12 aastase Aspergeri sündroomiga lapse
      puhul. Ja kuigi algul võib tunduda, et laps ei sa aru, siis pärast
      kolmandat olukorda hakkab mõikama küll.

  • Avatar
    Vasta Sandra 17. juuni 2016 at 19:29

    Selle aiiiaiii-ga on ka mul midagi rääkida… peaaegu
    alati on mul selline olukord kus ma viin oma 6 aastase
    poisi lasteada ja väiksem 1 aastane on ka kaasas. Alati
    kui olen suurema poja lasteaeda ära saatnud ja
    väiksemaga tagasi autosse minemas siis ohh jummel
    küll… ?? võtan sülle et panna turvatooli istuma .. siis
    hakkab pihta, ajab end pulgaks ning hakkab karjuma
    aiiii aiii aiii ?? siis ma mõtlen et mida teised
    lapsevanemad küll mõtlevad kui kuulevad seda
    karjumist ja askeldan auto ukse vahel seal ning laps
    karjub aiii aii?

  • Avatar
    Vasta Tyy 17. juuni 2016 at 19:28

    Õige vanuse all pidasin silmas seda et liig kaua sellisel asjal lastes jätkuda on hiljem seda kordi ja kordi
    raskem saavutada. Ikka jõudu ja vaprat meelt emmele. Peaasi et kaasaga selles ühel meelel oleksite.

  • Avatar
    Vasta Alice 17. juuni 2016 at 19:25

    Olen nõus ühe eelneva kommenteerijaga, et
    vägivaldsus võib tuleneda 1) Mari tunnetab
    muutusi 2) ning ei oska sellest tulenevate
    emotsioonidega toimetada +
    enesväljendamine ei tule veel hästi välja. Kõne
    puudumisel on kindlasti oma roll, kuid ka
    jutukad lapsed ei oska veel selliseid seoseid
    luua ja rääkida oma tunnetest. analüüsioskus
    saabub lastel alles koolieas. Enamus lastel on
    vägivaldsus ikkagist mööduv. Kuna kodus (ma
    oletan) te kardoga teineteist ei nüpelda, ei ole
    Marike teie pealt seda õppinud. kuna lapsed
    õpivad matkides, võib olla tegemist
    kalasteaias külge haagitud käitumismalliga.
    Väikestel inimestel on sama moodi
    suhredraamad nagu meil kõigil.Kui asi ei
    lahene võid ju kasvatajatega rääkida oma
    murest. Sinu postitusest ei tooks küll midagi
    välja, mida sa teisiti võiksid teha. Säilita ise
    selle juures kaine mõistus ning anna lapsele
    alati rahulikuks jäädes tagasisidet.

  • Avatar
    Vasta Maarja 17. juuni 2016 at 19:24

    Aita tal tundeid sõnastada (“sa oled
    kuri/pahane/kurb…). Löömine võib tulla sellest, et ta
    lihtsalt ei oska end väljendada. Ja kindlasti väljenda ka
    enda seisukohta (“ma ei luba sul endale/teistele haiget
    teha”). Paku alternatiive, nt paberit rebida või leida
    padi, mida ta võib lüüa, kui miski ei meeldi.
    Ja kui ta hakkab nutma, siis hoia teda enda süles,
    kiiguta ja silita, lase tal maha rahuneda ja siis seleta
    hästi lühidalt ja konkreetselt, et mõistad, et ta on
    kurb/kuri, aga lüüa ei tohi.
    Lihtsalt katseta ja ole hästi järjepidev. Ma loodan, et
    nendest pisikestest nõuannetest on natukene kasu 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 19:26

      Jaa, ma muuseas just niimoodi teengi, et ütlen talle, et mari on kuri ja seletan, et ei tohi teistele haiget teha jne. Hoiangi süles ja paitan teda.

      • Avatar
        Vasta Reet 17. juuni 2016 at 19:58

        Minu arust pole peale löömist õige last kohe sülle
        võtta ja paitada. See annab vale signaali. Kui
        peale pahategu selline asi järgneb siis laps
        arvabki, et peale vägivallatsemist saab head
        tähelepanu. Ma just viin ta eemale(kasvõi tõstan
        50 m eemale endast) ja kui rahunenud on siis
        seletan, paitan ja kallistan alles. Üldjuhul tuli laps
        ise mu juurde lepitust otsima. Kui nutt( jonn)
        teises toas otsa sai, läksin ise.

        Lapsel peab tekkima seos, et halval käitumisel
        järgneb halb(tema jaoks siis teise tuppa/eemale
        viimine) tunne. Muidu selline käitumine ainult
        süveneb.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 20:15

          Tjah, sul tundub ka õigus olevat.

  • Avatar
    Vasta Tyy 17. juuni 2016 at 19:23

    Oi jah, ennast tuleb kehtestada ja lihtne see kange selliga pole.
    2 korda teed märkuse , tõsise, konkreetse tooniga hoiatuseks. Andes teada , mis järgneb.
    Kolmas kord ei hoiata vaid paned ta järele mõtlema. Tool, trepp, eraldi tuba, vaip, nurk, mis kellelgi
    selliseks paigaks kujuneb.
    Ütled et peab seal olema 4 min. (minutid vastavalt lapse vanusele) ja kui püsib seal rahus siis 4 min järel ,
    seletad veel miks ta seal oli ja küsid/ õpetad ta vabandama-kas lepime ära ja enam nii ei tee- kalliga või
    hiljem sõnadega, siis kalli lepituseks ja toon asjalikuks. Tean et selle süsteemi sisse viimine võib
    kujuneda tõeliseks võitluseks aga tasub end igati ära. Mida kauem venitad seda raskem halbu kombeid
    hiljem muuta. Sellega ta õpib ka kaotustega leppima, isiksuse arengu seisukohalt väga vajalik . Õiges
    vanuses hoolimata jonnist ei teki vaenulikkust karistuse/ järelmõtlemise peale. Tähtis on et ta teaks
    miks ta seal oli ja tunnistaks oma viga.
    Jõudu siis lapsevanema “rõõmudeks “. Ah jaa teda ei maksa saata (oma) tuppa, kus mänguasjad, sest
    see peab olema rahunemise, järelemõtlemise aeg ja mitte mänguaeg. Mul oli see koht minu tuba sest
    seal polnud peale voodi muud.

  • Avatar
    Vasta Krislin 17. juuni 2016 at 19:21

    Äkki hakkab uue beebi tulek stressi tekitama?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 19:27

      No ma ei usu elusees, et ta sellest aru saab. Me ei tee juttugi sellest üldse ju 😀

  • Avatar
    Vasta Triinu 17. juuni 2016 at 19:16

    Selline periood praktiliselt igal lapsel, tuleb seletada, et
    ei tohi ja teised saavad haiget ning järjepidev olla ning
    mingi hetk hakkab aru saama ja ei käitu enam nii.

  • Avatar
    Vasta Minaisenoh 17. juuni 2016 at 19:11

    Äkki oleks abi sellest raamatust, mis Sa Marile
    logopeedi soovitusel meisterdasid? Äkki on seal mingi
    tegevus, mida ta teha sooviks, aga verbaalselt ei oska
    seda soovi väljendada? Pildiline materjal sellel puhul
    võib suur abimees olla. Paned talle raamatu ette ja
    küsid “mis sa soovid? Näita!” Ta võibolla kohe ei saa
    aru, mis ta tegema peab täpselt, aga natukene
    harjutamist ja küll siis saab asjale pihta 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 19:13

      No enamasti ma saan aru küll, mida ta tahab – ta tahab sigadusi teha 😀 nagu öeldud, kui keelan, siis alles hakkab see peks pihta.

  • Avatar
    Vasta ... 17. juuni 2016 at 19:06

    Kas ta lasteaias käib praegu? Sealt õpivad ka igasuguseid asju, nii häid kui halbu…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 19:07

      Käib.

  • Avatar
    Vasta Carmen 17. juuni 2016 at 18:58

    Lapsega rääkides peaks kükitama st. Laskuma
    temaga samale tasandile, et ta saaks sulle
    otse silma vaadata. Samas ega mul on kõigil
    lastel see periood olnud mingil määral ja
    kuidagi sujuvalt üle läinud. Haiget teha lasta
    kindlasti ei tohiks ja arusaadavalt vastu lüüa
    kindlasti ka mitte. Võib ju proovida kiiret
    muutust, ehk siis paku midagi tema jaoks
    hirmus huvitavat, et ta oma agressiivset
    tegevust ei jätkaks ?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 19:00

      Ma ju seletasin, et vaatan silma sisse, kuidas ma muidu seda teha saaks, kui mitte kükitades :D?

      Pakun igasuguseid tegevusi, nagu läbi nutu natsa vaatab, aga siis märatseb edasi :/

      • Avatar
        Vasta nt 17. juuni 2016 at 19:40

        Aga talle mingusugune “rahunemise
        nurk” tekitada? Tänapäeval ei tohi
        lapse nurka panemisest muidugi
        juttugi teha, see on ju vägivald ja
        kõige hirmsam asi üldse, kui lapsele
        kombeid õpetatakse aga kui ta panna
        lihtsalt omaette istuma? Rahulikult,
        kuid kindlameelselt? Las nutab kui
        tahab, saab süda kergem, kaua ta ikka
        jõuab. Ei saa ju nii, et laps
        lihtsalt terroriseerib ümbritsevaid.
        Paratamatu on see, et kui sina teda
        paika ei pane, teeb seda ühel hetkel
        mõni teie kodus olev loom ja siis on
        nutt ja hala taevani, et loomad on
        agressiivsed, kuigi tegelikult nad
        lihtsalt kaitsevad ennast.

  • Avatar
    Vasta põmm 17. juuni 2016 at 18:57

    Äkki tunnetab, et eluke hakkab muutuma varsti, koju tuuakse palju beebistaffi, kõht kasvab, mingi elu seal käib… Need
    emotsioonid, hirm võib-olla, millega ta ei oska toime tulla. Väljendada neid ka ei oska ja tekibki agressiivsus… Lapsed ju muutuvad
    siis selliseks kui ei suuda ise tegeleda nende asjadega. Lihtsalt üks variant. Mida teha? Ma ei tea. Vb kui talle kuidagi kinnitada
    igapäevaselt, et jah muutub kõik, aga see muutus on hea ja tore ja tema ikka oli on ja jääb.

  • Avatar
    Vasta Mia 17. juuni 2016 at 18:56

    Oeh,meie peres sama jama.. Ainult,et kutt alles 1,3 aastane. Ootan seda õndsat hetke millal see möödub,sest muu pole siiani
    aidand.

  • Avatar
    Vasta O 17. juuni 2016 at 18:54

    Tere tulemast kannatajate sekka!! Meil on sama
    teema. Poiss on 2,4 aastane ja kui ma keelan siis
    peksab, loobib asju, karjub ka emme ai ai!!! Kohutav!!
    Aga vist tuleb lihtsalt see periood üle elada. Edu!!

  • Avatar
    Vasta Altius 17. juuni 2016 at 18:53

    ealised iseärasused, kohutav kahene…jne…aga nali naljaks, eks ta väljendab oma emotsioone nii ja sina pead lihtsalt järjepidev
    olema. Raske on, aga loodetavasti tasub ära. Kuidas Maril nüüd sõnadega lood on? On midagi veelpeale emme? Tahaks nii lugeda,
    aga pole ju parooli 🙁

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 18:59

      opa, mõmm-mõmm, apsti (ampsti), täi, iss, mämm-mämm – ehk veel midagi, aga rohkemast ma aru ei saa 😀

    • Avatar
      Vasta Anne 18. juuni 2016 at 11:56

      Miks see nii tähtis küsimus on, milliseid sõnu Mari ütleb. Mis sellest sinu jaoks muutub, kui saad teada, et on lisandunud nt sõnad-
      kutsu ja kiisu?

  • Avatar
    Vasta Mannakas 17. juuni 2016 at 18:51

    Kui minu poiss väike oli siis oli tal hirmus
    hammustamise komme, tekkis juba väike hirm, et ongi
    väikestviisi kannibal.
    Aga arst seletas mulle, et kuna tal kõne oli väga kehv,
    siis tal lihtsalt polnud sõnavara, et teha ennast
    arusaadavaks.
    Pluss muidugi aitas kaasa lasteaed, kus sellised
    nägelused ikka ette tulevad 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. juuni 2016 at 18:52

      Jaa, seda ma saan aru, et see füüsiline rabelemine võib tulla sellest, et Mari ei oska ennast sõnadega väljendada. Aga mida ma siis tegema peaks?

      • Avatar
        Vasta Gerlin 17. juuni 2016 at 20:29

        Samas minu esimene pliks jutustas 1,5 aastaselt
        nagu pläraläraleenu, aga kui kellegiga mängis ja
        läks mitte jagamiseks ja ta tundis, et talle tehakse
        liiga siis kasutas ta hambaid, sest teisiti ei osanud
        enam ennast kaitsta.