uued kardinad ja kodust

Mul on kahed uued kardinad! Eriti random asi, millega siin uhkeldada, aga no ma ise olen nii rahul. Mõnikord ma mõtlen küll, et jumal tänatud, et minul seda perfektsionismisoolikat ei ole, sest tegelikult ei ole kumbki uutest kardinatest 100% õiges mõõdus, aga noh, nad meeldisid mulle ja minu meelest sobivad jumala hästi, seega ma ei hakka nende paari sentimeetri pärast meelt heitma.

See keskmine kardin oli enne seal ainukene, aga tegelikult oleks pidanud ma omal ajal kaks säärast ostma, sest see üks kattis jeeli-jeeli terrassiukse ära. Nüüd ma käisin ükspäev Hemtexis ja kaks sellist tillukest kardinariba maksid ainult 4.50€, seega ostsin need ära. Nad on küll mingi paar cm lühemad kui see keskmine kardinake, aga no mis seal ikka. Mulle sobib nii kah.

Esimesel pildil ei ole tegelikult näha nende õiget värvi, päriselt on nad sellised tume-tume sinised nagu alumisel pildil natsa näha on. Ma leidsin nad täna Humanast 4.50€ tk. Seega kahe kardina eest plekkisin ma 9€. Mul polnud õrna aimugi, kas nad üldse siia sobivad või mitte, aga ma mõtlesin, et 9€ ei ole just suur kaotus, kui nad ei peaks kõlbama. Vaheldust on ellu vaja ja nüüd nemad siin ripuvadki. Te raudselt ei mäletagi, millised kardinad siin enne olid 😀 Sellised valged ja pikad (siit näete pilti, kui alla poole kerite).

Lõpetuseks mittekardinajuttu kah. Nimelt saime Mari lasteaiast mõned tema tööd kaasa. Ainult viis, aga seal olla selline süsteem, et et lapsed ei pea meisterdama ja seega teevad pilte ja sääraseid asju ainult need, kes tahavad ja laua taha tulevad. Nagu näha, on Mari meisterdada viitsinud viis korda ja kuigi ma olen kindel, et need ei ole üleni tema tehtud, siis vähemalt nii ilusad on nad küll, et väärivad seinal rippumist.

Üldse hakkasin ma eile mõtlema, et mul on ikka nii vedanud. Mul on superilus ja mugav kodu! Ma ei mõtle seda siin mingi uhkustamisena, et issand jumal, tsekkige kui hästi mul ikka läheb ja mis palees ma elan, oh ei! Aga lihtsalt ma olen elus elanud nii koledates kohtades ja ma olen olnud eluetappides, kus mul pole olnud pea üldse raha, isegi mitte söögi jaoks. Veel vähem selle jaoks, et mul oleks üle jäänud kodu sisustamiseks või kujundamiseks.

Samas ei mäleta ma ma minevikust ka sellist pesa punumise soovi. Kodu oli see koht, kus ma elasin ja külalisi kutsusin ja magasin, aga mulle nii oluliselt ei lugenud, et milline ta on ja kuidas ta “kujundatud” on. Ma tahtsin teile siinkohal näidata mõnda kodu, kus ma elanud olen, aga konkreetselt ei suuda ühtegi pilti leida. Kes viitsib vaadata, siis see video nimega “masekass” on mu selles korteris tehtud, kus ma elasin peale Austraaliast tulekut.

Ps! Videos on häbiväärselt palju suitsetamist ja väikest 21-aastast Mallut tubakatooteid kuritarvitamas. Aga no korterist saab päris hea pildi silme ette. Nii naljakas on seda praegu vaadata. Mitte, et ma oleksin toona oma kodu häbenenud. Ma tegin seal ise selle remondi 😀 Värvisin kappe ja seinu ja toole ja joonistasin ustele kasse ja… Olid ajad. Tol ajal oli mu kuu sissetulek umbes 200 eurot toitjakaotuspensioni. Lisaraha sain ma ühte enda maja last hoides ja enamuse ajast mul lihtsalt ei olnudki raha. Ega elu siis ka halb ei olnud, lihtsalt teistsugune. Ja eile ma just sellele mõtlesingi, et tegelikult ma olen ju oma eluga täitsa “okeis” kohas. Kodu on oma ja ilus. Alati võiks olla parem (ja soojustatud) aga ega kõike korraga ei saa ja oleks ka patt tahta, sest tegelikult elavad nii paljud pered palju kehvemates oludes ja seega tuleb hinnata seda, mis parasjagu on.

Ajaga läheb kõik paremaks. Mul ja teil ka! Ja kui ei lähe, siis võib 4.50€ eest kah sellist rõõmu saada uute kardinate näol, et ise ka ei usu. Kõik head asjad ei maksagi hingehinda :)!

Mis teie viimati koju ostsite, mis rõõmu valmistas?