printsess ja tema kingitused

Jah, ma olen täiesti kursis, et lapsi tuleb õpetada väärtustama enda asju ja seetõttu peaks tal neid olema vähe. Ma olen aru saanud, et muidu…harjub laps ära ja ei hinda oma elus mitte kunagi mitte midagi? Või mis see põhjus oligi. No ütleme nii, et teoorias ma võin seda kõike teada, aga praktikas rakendamine on omaette ooper.

Ma lihtsalt füüsiliselt ei saa poes käia, ilma et ma Marile ka midagi ostaksin. Kui mulle jääb silma vähegi midagi, mis talle meeldida võiks, siis koju see minuga tuleb ja jutul lõpp. Eriti niru on aga siis, kui ma ostan mitu asja ja poes hullult mõtlen, et eiii, korraga ma talle küll neid kätte ei anna. Ja mis on tulemus? KOHE kui ma Mari näen, siis valan ma ta kingitustega üle ja heldin, kuidas ta muudkui “oooooo” ahhetab. Muidugi ei tea ta siis kohe millega mängima hakata ja seetõttu üldine vaimustus nagu lahustub kõikide asjade peale võrdselt ära, selle asemel, et ühe asjaga täiega mängima hakata.

Täna saabusin ma koju siis Maša ja Karu rongilego, Nemo pusle, kalamängu, suure “karvase” palli, puidust Maša pusle ja P.o.P trikooga. Esimese hooga andsin kätte ainult lilla pallikese, millega me natsa mängisime. Mul oli plaan, et Mari sööb ilusti ära ja kuni ta sööb, siis ma panen ta basseini vee, et uus trikoo selga panna.

Paraku oli plaan ilus, aga ega see ei tähendanud seda, et üks neiu siin mu plaanidega nõustub. See tähendab, et palliga ta mängis hea meelega ja sööma hakkas kah alguses päris tublisti, seda siis nii kauaks, kuni ilmus Lotte, kes tegi Marile selgeks, et kindlasti peab ka tema proovida saama, mis sorti söögiga tegu on. Ega Mari kade tüdruk pole.

Suuremaks läks meievaheline probleem siis, kui mina leidsin, et Mari võiks trikoo selga panna ja vette minna. Mari aga leidis, et riietega vanni EI minda ja kraapis endal südantlõhestavalt trikood ära, et ikka vette saaks. Ma lihtsalt aru ei saa. Ta on sada korda täisriides vanni roninud, aga nüüd trikooga preilil vette minna ei kõlvanud. Nuttis ja kiskus seda seljast, kuni ma lihtsalt alla andsin. Peate lihtsalt leppima minuu sõnaga, et see sobis valatult.

Kogu säärase intriigi peale kadus Maril üldse solistamise tuju ära ja nõnda tuli ta tuppa, kust ta aknalaualt ülejäänud kingihunniku avastas. “Ooooooooo” kilkas ta ja haaras esimesena lego (link) järele. Ma ei jõudnud seda kokkugi panna, kui ta juba pusle (link) järgi krabas ja “ati!” nõudis. Et te teaksite, siis ma eeldan, et see tähendab “lahti!”.

Et te jumala eest ei arvaks, et Mari muudkui naeratus suul ringi jookseb, siis ma näitan teile vahelduseks ühte pilti, kus ta minu meelest on täpselt sellise näoga, et kui sa emmekene nüüd KOHEMAID ei tee seda, mida ma tahan siis… oiiiii kurja! Tegelikult ta teeb sellist nägu siis, kui ta puslejuppi suht valesse kohta pressib ja see jultunult sinna ei lähe. Siis selle asemel, et paremat kohta otsida, proovib ta labaselt füüsilise jõuga selle paika suruda.

See viimane kalamäng on küll totaalne pettumus! Ma mäletasin lapsepõlvest taolist mängu, kus õnge otsas oli magnet ja nii sai kala kätte, siin on aga väga ludud “õnged” mille otsas on mingi konksulaadne asi, millega Maril ei õnnestunud ühtegi kala kätte saada. Isegi mul oli ausalt öeldes raskusi ja esimese 5 minutiga lagunes üks õng sootuks ära. Seega, kui keegi teab, kust osta sellist ÕIGET kalamängu, magnetiga, siis öelge mulle. Otseloomulikult tahan ma seda Marile kinkida 😀

Ma lihtsalt ei tea ise ka, mis mul viga on, aga no ma ei saa poest koju tulla, ilma, et mul mingi nukuvanker või hüppeloom või Tark Plastiliin näpus poleks. Viimane on muuseas selline tore asi, et seda näppides on nõus Mari (tulutult) potil istuma, seega ma ostsin talle täna teise veel. Pildit unustasin ta lihtsalt välja.

Ja siis ma imestan, et miks mul raha kogu aeg nii vähe on 😀

Kuidas teil nende kingituste ostmisega on? Suudate ennast paremini taltsutada?