KARDO

üksikema in the making

30. juuni 2016

Mõnikord ma mõtlen, et jumal tänatud, et mina raseda naisega koos elama ei pea. Eilne õhtu oli ehe näide, milline segane ma aeg-ajalt olla võin. Ma loodan, et president satub seda lugema ja saadab Kardole maailma kõige leplikuma mehe medali. Vastasel juhul pean ma selle ise talle kuskilt hankima.

Ühesõnaga eelloona räägin ära, et ma viimasel ajal ei talu mittemingisuguseid kaisutamisi ega nunnutamisi. Mul hakkab lihtsalt nii palav ja vastik ja üldse ma eelistaks, kui Kardo minust vähemalt viie meetri kaugusel seisaks, kui vähegi võimalik. Ma ükspäev ütlesin isegi talle, et kui ma peaks valima, et kas tema puudutused või hambaarst, siis ma valiks selle viimase. Ja te kõik peaksite praeguseks teadma, KUI VÄGA ma jälestan hambaarsti. Juba see kõik kõlab nagu midagi imelist, mida üks naine saab oma abikaasale öelda, eksole.

Eile õhtul läksime siis kenasti voodisse, kui mina äkki puhisema hakkan.

“Ei no jah. Tunnista kohe üles, kui sa lahku minna tahad!” ütlesin ma dramaatiliselt.

-“Misasja?” ei saanud Kardo unisena midagi aru, mis ma jälle jauran.

“Kas sa minust VEEL KAUGEMAL ei saaks olla?! Mis ma olen sulle nii tülgastav, et ei kõlba isegi näpuotsaga pihta minna mulle või?” saagisin ma edasi.

-“Sa ise ei taha ju, et ma sulle näpuotsagagi pihta lähen, Mallu…” üritas Kardo mulle seletada.

“No…Aga…Miks sa siis KAHE MEETRI KAUGUSEL OLEMA PEAD?” ei jätnud ma jonni.

-“Kas sa tahad, et ma sind siis kaissu võtan?” küsis ta.

“Ei no NÜÜD ma enam küll su haletsuskaissu ei taha! Ma tahan, et see oleks HINGEST,” jonnisin ma täiest jõust edasi.

Kardo ikka kebis minu kõrvale tagasi oma kilomeetrite kauguselt. Ma ei liialda, sest meil voodi on 2×2 ja kui eri otstes olla, siis võiks tõesti lausa juba eraldi voodites magada, teisega sa kokku puutuma ei pea. Ma alguses moe pärast rüselesin välja sealt kaisust ja lükkasin ta paikätt ära, aga lõpuks leebusin, nagu need metsikud kassid, keda inimesega harjutatakse.

Umbes kaks minutit suutsin ma seal kaisus olla, kuni mul jälle talumatult palav hakkas. “Okei, kasi eemale nüüd minust,” palusin ma viisakalt, keerasin teise külje ja jäin magama. Muuseas, sama öö ma ärkasin veel ühe korra isegi öösel üles, et Kardoga möliseda, et ta mulle “peale hingab”.

Võtan vastu pakkumisi, et mitmendal rasedusnädalal Kardo mu maha jätab ja ma kahe lapsega üksikemaks hakkama pean.

MjAxMi1lYTExYjUwOTE4MjJjOGRk

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

28 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Lilli 1. juuli 2016 at 14:25

    Täiega tuttav tunne. Mul ka rasedana: ole siin, ära ole siin, miks sa nii kaugel oled, ära hinga, kallista mind, ära ahista mind, mine
    üksi välja, miks ma elust väljas olen, meil on nii hea suhe, minuga POLE kohustuslik olla, raudselt sa ei tahaaaagi üldse olla, võid
    teisi vaadata, raudselt vaatad teisi, miks sa teisi vaatad? Mingid sellised absurdsed mõtted, kuigi ta ei vaata teisi :D

  • Reply Mail 1. juuli 2016 at 13:42

    Kui mina sünnitama hakkasin sättima
    ja abikaasa mainis, et “läheb
    suuremaks seljamasseerimiseks” siis
    ma mõtlesin, et enne jätan
    sünnitamata, aga tema oma näppu mu
    külge küll ei pane. Ja ma ei lubanud
    tal üldse kaasa tullagi, isegi mitte
    haigla läheduses viibida. Saa siis
    nüüd aru.
    Esimese lapsega oli ta kaasas,
    masseeris ja tegi ja oli, ainult head
    mälestused. Aga vaat teine kord oli
    teistmoodi. Näriski mees siis kodus
    üksi küüsi, mis tal muud üle jäi.
    Mu kaks rasedust olid nagu öö ja
    päev. Esimesega plärtsusin nagu sina
    praegu, sünnituse ajal olin kukupai.
    Teise raseduse ajal olin vana rahu
    ise, mitte ühegi asja peale silm ka
    ei pilkunud, alles viimasel päeval
    läksin põrguliseks.

  • Reply Grete 1. juuli 2016 at 10:51

    Ma pole ka eriti kaisus magaja kuigi mees seda tahaks
    :) aga leidsime kompromissi, jääme magama käest
    kinni :)

  • Reply Lugeja 1. juuli 2016 at 07:10

    :D aga mina ei kannata isegi
    mitterasedana kaisus magada- hetkeks
    on armas ja tore ja siis on
    niiiiiiiiiiii palav ja kael
    kange….., lohutuseks uinun vahest
    käsi mehe õlal :)

    Aga puudutustest- kui meestele
    õpetatakse perekoolis kuidas naist
    sünnituse ajal masseerida vms, siis
    minu kahe sünnituse ajal keelasin ma
    mehel ennast näpugagi puudutada ja
    lubasin näpuluud murda kui ta mind
    puudutab. Peale sünnitust olid paid
    ja kallistused oma kohal aga
    sünnituse ajal oli see täiesti
    välistatud :)

  • Reply s2mmi 30. juuni 2016 at 23:57

    Ma pole küll rase aga suht sama jama :D Meil ka 2×2 voodi aga üks härra suudab ka kilomeetrite kaugusel
    magada. Oiii, rsk kui närvi ajab kui ta jälle teises voodi otsas. Aga siis jälle teistpidi kaa ei sobi, kui minu
    koha peal või üle terve voodi laiab nii, et mul pole magamiseks ruumi. Kaissu võtmiseks pean talle enne
    mitu päeva pinda käima, kui lõpuks meelde tuleb. Aga Kardo on sul ikka super ! Ei usu, et üksikemaks pead
    hakkama ! :D

  • Reply Maris 30. juuni 2016 at 21:09

    Heh. Ma samasugune :D
    Esimese rasedusega tahtsin ma
    kaisutamist koguaeg, nüüd teise
    rasedusega hormoonid aina möllavad..
    :D ei salli kui mees mind puudutab, aga
    kui eemale siis hoiab, nutan mina et ma
    ei kõlba enam talle..

  • Reply lizzy 30. juuni 2016 at 20:51

    Haha. Meil just selline seis, et koguaeg oleme
    maganud väikse diivan-voodi peal ja koguaeg
    kaisus jne.. Nüüd saime uue suure voodi ja mina
    vingun, et isegi öösel ei leia meest voodist
    kuna, voodi nii suur ja mis mõttes ta mind
    kaissu ei võta..mees aga naudib laiutamist ja
    hetkelist vabadust et pole kogu öö minu vastu
    pressitud nii et keeramiseks ka ruumi pole :D
    :D

    • Reply Helina 30. juuni 2016 at 21:38

      ma tean, mida te tunnete. me oleme ka väga kitsas voodis koos maganud ja nüüd saame laiata, või noh.. hetkel mina üksi laian risti
      üle voodi, sest mees merel :D

  • Reply Andra 30. juuni 2016 at 20:15

    Haha, päris hea. See jutt tuli kuidagi nii tuttav ette, kuigi pole rase olnud. :D Selle kohta öeldakse vist “NAISED!”

  • Reply J 30. juuni 2016 at 19:58

    Ma pole rase aga kaisus magada ei taha, just selle
    palavuse pärast. Mu mees tômbab mu nii haardesse, et
    raske isegi hingata. Foobia tekib. Kôik tema kàed ja jalad
    on ümber minu paelunud … Ja need karvased jalad, mis
    mind sügelema ajavad… ?

  • Reply Päevalilleke 30. juuni 2016 at 19:55

    Oh sind küll :D Mu mees küll nii leplik vist ei oleks, okei kui ma rase oleks, siis ta annaks ikka saaks aru aga muidu ei :D

    Kusjuures seoses sellega, siis sul on vähemalt vabandus olemas, et sa oled rase. Noh rasedust mehed enamjaolt mõistavad. Mina
    aga olen duphastoni kuuril igakuiselt ja oii kuidas see mul hormoonid möllama paneb, esimesed päevad ulun tavaliselt räigelt ja
    siis ürita sa seletada oma kallimale, et miks sa nutad hüsteeriliselt. Enamus ajast ma ei saa ise ka aru miks ma nutan, kuidagi kurb
    on olla lihtsalt :D

  • Reply Sandra 30. juuni 2016 at 19:54

    Johhaidii, maailma seksikaim ja armsaim asi vist, et ma enne lähen hambaarsti juurde kui sinu kaissu. :D :D Ma vist elaks 24/7
    mehe kaisus kui saaks. :D Ok, mitte päris nii hull nüüd muidugi, aga põhimõtteliselt. Ever ei suuda magama jääda nii, et pole kaisus.
    :D Või siis, kui on tõesti MEGApalav nagu nende 30-kraadiste ilmadega oli, siis olen sunnitud seljaga mehe poole olema, aga nii
    saab ka hästi lusikas-kaisus olla. :) Siis on eestpoolt jahedam ja saab magada. :D

  • Reply Janne 30. juuni 2016 at 19:49

    Mullle palavus ka üldse peale ei passi , aga oma mehe
    kaisus ma elaks & oleks , niiet tal on vahetevahel kopp
    eees , küll väikene , aga ikkagi ees :D Suviti talle öössel
    kaisutada ei meeldi kuna üüber palav on , aga ma ronin
    ikka külje alla , senikaua kuni tal pole ruumi et
    põgeneda :D :D

  • Reply Liina 30. juuni 2016 at 19:39

    Sama siin, sama siin :) ma ei tea miks ma eeldan, et
    abikaasa mu mõtteid lugema peaks. Ehk
    rasedushormoonid ikka stabiliseeruvad :D

  • Reply tulbike 30. juuni 2016 at 19:38

    Tunnen Kardole kaasa :D ta on sul ikka väga
    tubli! Ja sulle endale ka, sest noh, kui sa seda
    juba endale teadvustad, siis tunned ennast ka
    pahasti. Kui ise aru ei saaks, et midagi valesti
    teed, oleks vähemalt endal lihtsam :D

    Ma ise sellist asja oma raseduste ajast ei
    mäleta, aga IGA JUMALA KUU on mul täpselt
    üks selline päev, pisut enne punaseid pühi.
    Ja iga jumala kord ma teadvustan/tunnistan
    endale alles tagantjärele (heal juhul juba
    õhtul), et see oli jälle SEE päev. Kui see
    parajasti käimas on, siis olen ma enda arvates
    maailma kõige õigem, õiglasem ja õnnetum
    inimene oma probleemide ja kogu selle
    draamaga, mida elu mu teele paiskab ja
    millega mul dealida tuleb :D

    • Reply Altius 30. juuni 2016 at 19:51

      mul täna see päev :) mehega rääkida ei taha, sest ta on nii nõme. palusin enne arbuusi tuua poest, ei toonud, siis kebisin ise poodi
      ja tarisin suure vihaga 7 kg arbuusi koju, ise loodan, et homme on parem päev

    • Reply H 30. juuni 2016 at 19:59

      Haha. Sama siin. Viimane kord sel päeval
      nutsin kuna pidin oma võtme torumeestele
      andma ja lihtsalt see protsess koduuksest
      tänavale kõndida ja võti üle anda tundus nii
      ebaõiglane, et enne pidin pool tundi nutma ja
      peikat vihaselt põrnitsema. Kaks tundi hiljem
      algasid päevad ja siis sain ise oma idiootsusest
      aru. Aga mitte tol nutmishetkel. Tol hetkel olin
      enda arust väga ratsionaalne. Peika saatis
      päeva jooksul sõnumi, et kas ostab
      kõhuvaluks valuvaigusteid – ta juba teab :D

  • Reply kertu 30. juuni 2016 at 19:35

    peale hingamine on tegelikult mulle, isegi mitte
    rasedana üsna jálestav ?
    aga muidu kaisus magada on imeline ?

  • Reply Kristelle 30. juuni 2016 at 19:27

    Sain korraliku kõhutäie naerda ?? Kusjuures ma
    teise raseduse aeg olin ka selline draamaqueen, et mul
    hakkas lõpuks juba oma mehest kahju ? Hormoonid
    möllasid ikka korralikult, aga õnneks kahe lapsega
    üksikemaks ei jäänud.

  • Reply Enely 30. juuni 2016 at 19:26

    Tean kust medali saad ?

  • Reply A 30. juuni 2016 at 19:26

    Tuttav tunne kuigi ma 9+7 rase. Ei meeldi üks
    ega teine asi :D

  • Reply Mari-Liis 30. juuni 2016 at 19:23

    Mul oli omal sama teema kuskil kuuendal kuul hakkas
    ja kuni lõpuni välja. Peale seda tahtsin eriti kaissu
    saada ja nunnutamist. Õnneks mees ei solvunud vaid
    mõistis. Kuigi võib päris üle visata :)

  • Reply Kaie 30. juuni 2016 at 19:18

    Hahaha, appi, ma nii tean seda tunnet kui mees tuleb magama, aga on eemal, kuna ma ise ka näiteks olen küljega teises voodi
    otsas, sest nii on endal mugav, aga solvun ikka sellepärast, et mees liiga kaugel minust on, temal ei tohi ju jumala eest mugav olla.
    :D Ja siis kui ta aru saab, et midagi on valesti ja kaissu tahab võtta, siis tuleb jah natuke aega seda solvumist teeselda, et ta ISE
    kohe selle peale ei tulnud, et ta ei tohi nii kaugel olla. Ja siis mingi hetk hakkab ikka ebamugav ja tahaks tagasi üksi oma poolel olla.
    Appi kui raske meestel võib ikka olla. :D Naised oma loogikaga.

    • Reply Kaie 30. juuni 2016 at 19:19

      Ja ma pole isegi rase

  • Reply rrr 30. juuni 2016 at 19:13

    “calm your tits” noh :D

    • Reply Mallukas 30. juuni 2016 at 19:14

      Ma olen omast arust jumala rahulik, lihtsalt hakkan suva kohast jaurama temaga :D

      • Reply rrr 30. juuni 2016 at 19:22

        siis sellel hetkel ütledki endale, et “mallu, now is the time for zen and the time to calm your tits” :D

        • Reply kat riin 30. juuni 2016 at 20:15

          Eriti hea kui seda öelda filmist “Söö, palveta, armasta” selle ühehambaga Bali vanamehe
          häälega :D