ÜLLATUS!

Ma olen päris pikalt tahtnud teile rääkida, kuidas ma Kardo üllatussünnipäeva planeerisin, aga kuna ma iial ei tea, millal see mehenärakas siia blogisse satub ja millal mitte, siis ma ei tihanud iitsatada, sest ma ei tahtnud, et ta peost haisu ninna saab. Tegelikult on ta sünna üldse viiendal ja tema ise kavatses seda pidada järgmisel nädalavahetusel, aga meie ajasime kamba kokku ja tegime plaani, et 2.06 saame Kardo kodust välja, kaunistame kõik ära, kutsume rahva kohale ja üllatame Kardofflit.

Kamba peale tegime Kardole kingituse kah, milleks sai muruniiduk. Võib tunduda, et niru kink (MINA isiklikult ei tahaks niidukit sünnaks :D) aga tegelikult oli Kardol seda väga tarvis, sest eelmine oli teibiga parandatud ja andis juba aastaid tagasi tegelikult otsad. Iga kord kui Kardo niitis, võis kuulda, kuidas niiduk “kill me…” kähises. Nüüd on Kardol uus ja uhke masin. Selline (link). Me saime ühe sõbra kaudu mõned prossad soodukat kah ja panime rahad kokku.

Muidugi “panime rahad kokku” kõlab nii hästi, aga tegelikult pidin ma nagu tropp üle päeva kerjama: “PALUN MAKSKE RAHA ÄRA!” Ma tundsin ennast nagu mingi maffioosnik ja ma ei saa aru, miks ma pidin sellist summat nagu 14 euri niimoodi taga ajama 😀 Lõpuks oli ikkagi nii, et mina maksin selle eest ära ja mitte kunagi ei tee ma enam kellegagi midagi “kamba peale”, sest lõpptulemusena maksab see, kes raha korjab, ikka nende eest ka, kes ei suuda ega soovi kaasa lüüa. Mitte, et seda võiks siis kohe öelda, et pole soovi või ma ei tea, võimalust, kingis osaleda, oh ei. Ikka luba “kohe” üle kanda ja siis megalt üle lasta.

Okei, ma elasin ennast nüüd välja ja ma usun, et mind mõistavad kõik, kes on mingi raha korjamise taaga enda kaela võtnud. JUBE tegevus ja never again! Parem kingin kohe lihtsalt “enda eest” selle asemel, et seda mitmekümne inimesega klapitada. Raske on, noh!

Muuseas, sõbrad viisid Kardo linna peale ühte poodi, et me temata saaks siin koristada ja sättida. Et Kardo ikka võimalikult vähe aru saaks midagi, siis ma helistasin talle 10 minta enne koju jõudmist ja röökisin ta peale telefonis, et Lotte on terve maja sittunud ja tulgu ta koju “persse küll!” ja viskasin toru ära. No, et tal ikka võimalikult “hea meel” koju tulla oleks 😀 Endal oli nii rõve niimoodi teise peale karjuda ja kisada, ma pole vist elusees niimoodi ta peale häält tõstnud. Kardo ka pärast ütles, et tal läks lausa süda pahaks 😀

Aga niiduk ise on aus ja no Kardo reaktsiooni nähes läks kogu see kammajaa meelest ära, sest ta oli nii siiralt rõõmus ja õnnelik.

Ma “enda poolt” tahtsin ka midagi kinkida ja ma otsustasin, et see eelmine kell, mis ma Kardole kinkisin, ei ole väga temalik. No vaadake Kardot – tal on ikka tarvis midagi erilisemat ja tuusamat. Seega tellisin ma talle kõige Kardoma kella Eesti kaubanduses (link).

Kardo oli oma kella üle ka nii uhke. “Nii värviline! Nii kerge!” ohkas ta aeg ajal juubeldavalt ja vaatas kella. Ühel hetkel uuris keegi Kardo käest kellaaega, mille peale Kardo käe tõstis ja ütles, et ta ei oska vaadata. Ütleks, aga ei oska! Õhtu lõpuks sai Kardo nii paljugi selgemaks, et suutis isegi soovijatele kella öelda. Ikkagi suur poiss, tunneb kella ja puha! Olgem ausad, ma ka tegelikult ei saanud alguses miskit aru sellest, aga no põhiline on, et Kardole meeldis.

No ja siis võiski pidu alata. Ma olin Selveri e-köögist tellinud hunniku suupisteid ja Maitsvast Muffinist (link) 100 muffinit. 50 soolast ja 50 magusat. Nendega oli selline naljakas lugu, et miskipärast pooled külalistest arvasid, et magusate muffinite peal olev kate kirjaga “palju õnne, Kardo!” ei ole söödav ja koorisid selle usinalt maha. Ei no alleaa!

Ülejäänud peo istusin mina 99% ajast toas. Esiteks selle pärast, et Maril tekkis eile väga niru ajastusega palavik, mistõttu ta tahtis palju kaisus olla ja teiseks, olgem ausad, ei väsi ma rõhutamast, et ma olen rase naine. Ma ei saa teistega tinunni panna, mind ei huvitanud ka grillitav liha, jalad valutasid juba ammu enne peo algust ja õhtuks oli mul juba suur uni peal. Ma mõtlesin, et nüüd on minu töö siin tehtud ja edasi pidutsegu rahvas ikka ise. Seega ei olnud mind peaaegu üldse peol tehtud 400 pildi peal, va ühel, kus ma nagu ähvardaks diivanil vedeledes kõiki mättasse lüüa.

Aga pilte tehti küll ja veel. Ma näitan teile kah mõnda, aga 99% nendest on küll selliseid, et vist päris ilmarahvale näidata ei kõlbaks. Ei taha ju külalisi kuidagi häbistada, kui siis ainult õige vähe. Siiski lisan ma pilte ainult päris “omadest trukkidest”, kes siin blogis ennegi figureerinud on, ma ei viitsi hakata kõigilt üle küsima, et kas nad siin rippuda võivad, või mitte.

Pärast 2x palavikualandajat saanununa ja lõunaund oli Maril vahepeal hetk, kus ta ka õue kippus. Sai kohe tädi Kadiga paar liugu tehtud ja tuppa tagasi kolitud. Laps tundub jube paljas, aga õues oli 27 kraadi sooja.

Meil oli ilus punane vaip Kardo peole sisenemiseks kohale tassitud, ma hiljem avastasin kaamerast, et neiud on seal kõvasti pilte teha klõpsutanud. Üldse oli kaamera väääga naljakaid pilte täis 😀

Teistel oli kindlasti jube tore pidu, aga mina muudkui käisin ja koristasin ja kraamisin, sest kõik käisid sopaste jalatsitega toas. Lisaks ei viitsinud ma ju nagunii õues olla, seega tegin ennast toas kasulikuks. Mida aeg edasi, seda rohkem napsised inimesed olid ja no jumala võimatu on minu meelest purjus inimestega suhelda või kontakti luua. Näiteks leiti mingi hetk, et sügavkülmas võiks olla AINULT JÄÄ ja kogu mu toit oli kapi ääre peale sulama jäetud. Mis seal ikka, kui mölisesin pidulistega nagu kuri naine muiste ja panin söögi tagasi külma.

Mingi moment hakkas sadama ja kõik tulid tuppa ära. Seega sai mu koristatud elutuba kohe rahvast täis, mis Marile väga meeldis. Tal on selline värk, et kui ta pusle kokku saab, siis ta tahab, et kõik talle plaksutasid. Tavaliselt lepib ta minu aplausiga, aga eile sai ta nautida 20 pealist aplausi, mistõttu oli ta joovastus nii suur, et ta seda puslet mingi 50x kokku pani ja kilgates aplausi nautis.

Lõpuks otsustasin ma, et minul on aeg Mariga magama minna ja teised pangu oma pidu heaga edasi, aga vaikselt, raisk! Loomulikult röökisid nad jalkat vaadates ja siis otsustasid laulda ja keegi pidas vajalikuks meie lahtise magamistoa akna all suitsu teha ja siis hakkas Lotte haukuma nagu lollakas ja kirsiks tordil oli sõbranna, kes kell 1 öösel pauguga magamistoa ukse lahti lõi ja küsis: “Mis teete?”.

Nagu MIDA SA ARVAD, MIDA MA TEEN KAHEAASTASE LAPSEGA KELL 1 ÖÖSEL? 😀 Vastasin, et loomulikult paneme siin vaikselt erapidu ja paugutame shotte juua, mis muud, mille peale K. sosistades ütles: “aaa, sorri, head ööd!” ja lõi ukse kõva pauguga kinni 😀

Oi jumal, kuidas ma vihkan purjus inimesi, kui ma ise üks nende seast ei ole 😀 Jumal tänatud, et see pidu tehtud on ja saame rahulikult peovaba elu edasi elada. Jehhuu! Aga no KARDO jäi peoga rahule ja see ongi minu jaoks põhiline. Külalised olid ka tegelikult nii mõnusad, kui 25 purjakil seltsimeest olla saavad ja no lõpp hea, kõik hea!

Muuseas, ma ise olen 26 aastat oodanud, et keegi mulle üllatuspeo teeks, aga oh ei. Mina ilmselgelt seda au veel saanud ei ole, aga vähemalt peres keegi sai seda nautida. Ma ei jõua ära oodata, et ma näiteks Marile üllatuspeo teha saaksin, see oleks raudselt lahe!

Kas keegi teist on üllatuspeo saanud, või seda ise korraldanud?