AVALDAN ARVAMUST KURB ON OLLA LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED

iga ema parim toit on teine ema?

8. august 2016

Sattusin lugema üht artiklit, kus rääkis sellest, et kõige suuremat stressi emadele tekitavad justnimelt teised emad. Rünnak ei pruugi olla pahatahlik, kuid tegelikult laias laastus pole vahet, mismoodi sulle haiget tehakse ja sinu kompententsuses kaheldakse. On see siis serveeritud kui nali, tähelepanek, mure või otsene solvang – emale mõjub see täpselt ühtmoodi.

Täpselt kolm aastat tagasi kirjutasin ma “kurikuulsa” hitleremmede postituse (link) ja jube kummaline on seda praegu lugeda. Nii kuidagi… ebaminulik. Ma tean täpselt, et ma ei mõelnud tol hetkel selle teema peale rohkem, kui “issand kui naljakas värk, teen vähe huumorit”, aga kindlasti oleksin ma saanud seda serveerida teises võtmes ja no üldse oleksin ma võinud seda nalja teha näiteks üldisemalt või üldse ainult sõbrannadega omavahel lõõpides.

Ega muidugi minevikku ei muuda, aga ainukese vabandusena võin öelda, et sellest ajast peale on elu mulle näidanud, et ei maksa mitte millestki enne rääkida, kui ise samas olukorras olnud ei ole. Kuigi ma oleksin võinud seda tegelikult ka enne mõista, sest tegelikult hakkab see emadevaheline kemplus peale juba raseduse ajal.

“Kas sa ikka sööd korralikult?”

“Kas sa ikka peaksid seda kohvi/cocat/kommi sööma? See ei ole ju beebile hea!”

“Sa ikka tead, et sa ei tohi rattaga sõita/tolmuimejat kasutada/pesu pesta/kassiliiva vahetada/seksida/midagi tõsta?”

“Ära stressa, see ei ole beebile hea!!”.

Aga kuidas mitte stressata, kui su ümber on pidevalt inimesi, kes iga sinu sammu kahtluse alla seavad ja su valikuid mutta trambivad. Ma ei räägi siinkohal nõu andmisest, juhul kui seda on küsitud, aga ma olen kindel, et iga rase naine on kokku puutunud mõttetu tänitamise, kriitika ja “mina küll nii ei teinud/teeks!” suhtumisega. Rasedale naisele, eriti just esmarasedale, tekitab see juba enne lapse sündi eos tunde, et ta ei saa hakkama. Et ta ei oska seda emaks olemise imelist kunsti. “Kui sa oma lapsest tõesti hoolid siis….” on vist kõige jälgim lause, mida ma tean.

Kes veel siis sellest lapsest hoolib, kui mitte ema, kelle sees ta kasvab? Ma ei räägi siin eranditest, kelleks on joodikud ja narkomaanid (kes muuseas minu meelest raudselt MINGIL määral ka last armastavad, aga no see on omaette teema) ma räägin tavalistest naistest, nagu mina ja sina ja meie sõbrannad ja kolleegid ja sugulased. Kes muu paneb voodis lamades enda käed kõhule ja juurdleb, kas beebil tulevad tumedad juuksed või kas ta nöbinina on natukene ülespoole, nagu sinul. Kes muu sööb rasedusvitamiine ja käib igakuiselt kontrollis. Kes muu tunneb seda looduslikku instinkti kaitsta, armastada, hoolida? Kui me nüüd lapse isa välja jätame, siis oled selleks just SINA, mitte naabrimutt, kes su hommikukohvi peale silmi kõõritab. Meie puhume nende aiade peale, meie kokkame neile nende lemmiktoitu, meie paitame nende pead, kui meel on kurb. Meie – mitte keegi teine!

Kuigi see kõõritamine võib sulle endale tunduda mittemidagiütlevata ja sa võid tunda, et sinu vaimset tervist see ei riku, siis tegelikult olla teadlased kindlaks teinud, et emadusega kaasneb paraku looduslik tung kaitsta oma last. Ja kui keegi viitab, et sa ise oma lapsest piisavalt ei hooli=ei kaitse teda, tekitab see naise kehas kortisooli. Kortisool on stressihormoon, mille kehasse ladestumisel on tehtud tähelepanekuid, et nendel naistel on suurem tõenäosus saada lapsed, kes beebieas rohkem nutavad ja hiljem, täiskasvanuna, enam depressioonile kalduvad.

Seda enam tuleb oma sõnu valida. Kui rase naine joob näiteks kohvi, siis võid sa kindel olla, et ta on kursis, et mõned kohvi ei joo. Kui tema seda teeb, siis on see tema valik ja kindlasti mitte mingi võhivõõra kritiseerimiseks. Miks seda vaja on? Emad peaksid ju tegelikult pigem kokku hoidma, kui üritama teineteisele igal viisil ära panna.

Ehk on see surnud ring? Mulle öeldi halvasti, see tunne ei kao mu seest ja tekitab omakorda tahtmise kellelegi teisele ka halvasti öelda? Ma ei tea, võib nii olla küll, aga no murdkem siis seda ringi!

Emadus on võimas. Ema olla on võimas, eriline, suurejooneline, raske, kurnav, väsitav, rõõmustav, nutma ajav, valus… Siia nimekirja sobiks vist kõik omadussõnad maailmas, sest olles ema, lood sa kellegi teise elu ja kõik, mis selle sees on. See on nagu see klišee, mida öeldakse:

MommyMemes_DecisionToHaveAChild-ElizabethStone

Aga see on tõsi, eks? Sa tunned kellegi teise muret, kellegi teise valu, kellegi teise rõõmusid viisil, mida sa kunagi kogeda ei saaks, kui sa ei oleks ema. Seda EI SAA tunda keegi teine, kes ei ole ka juhtumisi ema. Me oleme võimsad olendid, kes suudavad 9 kuud last enda sees meisterdada, läbi piinade ta endast välja saada ja seejärel hoolitseda abitu beebi eest, siis ettevaatamatu rübliku eest, me juhendame neid kooliteel, me peame teda läbi aitama puberteedist ja siis mingi hetk peame me üle elama selle, et vaatame, kuidas meie süda oma teed läheb ja palvetama, et me oleme teda eesootavaks eluks piisavalt hästi ette valmistanud.

See on niigi jube stress. See on magamata ööd, see on pingul närvid, see on ahastus selle ees, et sa ei tea mida ja kas sa valesti teed. Ja hoidku jumal, kui su laps peaks kuidagi normist erinema, sest siis on teised emmed nagu šaakalid kohas, sulle kädistamas, kuidas nende laps juba ammu seda ja teist tegi, ning kuidas sa kindlasti peaksid pöörduma eksperdi poole, sest nende meelest on midagi valesti.

Kerge on hinnata teise elu hetkeliste vaatamiste põhjal. Me võime heita bussis halvustava pilgu emale, kelle laps hüsteeriliselt trambib ja nutab. Me võime silmi pööritada, kui keegi oma lapsele mingi ekraani kätte annab. Me võime kõvahäälselt halvustada, kui näeme last näiteks mäkkdoonaldsis. Aga miks? Miks me peaks? Äkki sellel lapsel bussis on palav/külm/ta läheb arsti juurde, kuhu ta minna ei taha. Ta ei oska oma emotsioone kontrollida ja kindlasti ei ole me kõik terve elu ainult “head lapsed” olnud. Me ei tea, kas oma lapsele telefoni kätte andnud ema teeb seda võib-olla vaid kord kuus, aga praegu olukord lihtsalt nõuab seda. Mis on see meie, võõraste inimeste asi, seda hiljem kuskil kommenteerida?

Emana peaksime me ju teadma, et meil võivad olla enne lapse saamist nii kindlad plaanid ja vaated, aga paraku võivad nad kõik vett vedama minna see hetk, kui laps meile kätele pannakse. Nii palju diagnoositakse naistel sünnitusjärgset depressiooni ja isegi SEDA suudavad teised emad halvustada. Minu sõbrannal oli mõni aasta enne Mari sündi depressioon peale lapse sündi ja tema ema korrutas talle iga päev, et ta nüüd enam ei “mossitaks” ja normaalseks hakkaks. Mõelda vaid, tema lihane ema, kes peaks mõistma, et emotsioonid võivad keeda üle pea ja depressioon ei ole asi, millest nipsuga üle saada ja “normaalseks hakata”. Tal kadus piim (mida kritiseerisid kümned ja kümned teised emad, sest “pole võimalik, et piim ära kaob, järelikult sa ei pinguta piisavalt!”), ta ei suutnud enam last vaadates tunda rõõmu, vaid ainult masendust ja kurbust. Ta tundis ennast läbi kukkunud emana ja seda suuresti tänu teistele emadele, kes teda mures ei aidanud, vaid ainult lamajat lõid.

Nüüd on tal kõik korras (jumal tänatud), aga ta on öelnud, et kui palju oleks teda aidanud mõne teise ema tugi, mitte pidev alavääristamine ja kaigaste kodarasse viskamine. Kas me ei peaks kokku hoidma? Andma nõu ja abi, aga ainult juhul, kui kellegi elu on ohus, või kui seda tõesti küsitakse.

Järgmine kord kui te (või ma ise) tunnen soovi hakata teisele emale rääkima, kuidas MINU MEELEST õigem oleks, proovin ma oma tooni ja suhtumise kaks korda läbi mõelda. Alati on võimalus, et inimesele tõesti oleks nõu vaja, aga see viis, kuidas seda serveeritakse, võib inimese hoopis vastupidiselt käituma panna. Näide suvalisest beebigrupist, kus ema tundis huvi, et kas ta võiks pooleaastasele muna anda. Oleks ju lihtne öelda, et nii vara ei soovitata, aga võid proovida anda näiteks seda ja teist. Selle asemel hakkasid emad röökima, et laps tuleks ära võtta ja kuidas üldse nii loll on lapse saanud, et ei teagi, et pooleaastasele muna ei anta. Mõlemad variandid annavad emale teada, et muna anda ei maksaks. Teine viis tekitab aga kurbust, masendust ja hingevalu. Talle on ju otse näkku öeldud, et ta on halb ema ja see on minu meelest emade maailmas kõige suurem solvang ja kõige valusamalt haavavad sõnad. Kas ei?

Seega ärgem olgem hitleremmed, eks? Proovime enne natukene mõista, kui teist hukka mõistame. Proovime aidata, kui tegelikult tahaks tänitada. Proovime eemale hoida asjadest, mis pole meie asi ja toetame neid, kes tuge vajavad. Keegi ei taha olla halb ema, enamik meist ei olegi! See tunne, et “ma ei oska, ma ei tea, kas ma teen õigesti, ma kardan!” on osa emadusest ja sellega harjub. Eriti, kui su ümber on teised kõvad naised, emad, kes teavad, millest sa räägid. Usu mind, kõikide nende “minu laps on sünnist saati ideaalne!” emmede mälestustes on päevi, kus ta ahastusega mõtleb, et kas kulleriga on last võimalik kuskile orbudekodusse saata või mitte.

Mul hakkas nii kurb, kui ma lugesin hiljaaegu ühe värske ema taidlusest rinnapiimaga. Et ei tule piisavalt ja see tekitab kurbust, mis omakorda vähendab piima veel. Ja mida ütlesid teised emad? “See on VÕIMATU!”.  “Rinnapiim EI SAA ära kaduda!”, “Sa ei pinguta piisavalt!”. Mina ütlen vaid nii palju, et kehad on erinevad, organismid on erinevad. See, et ühel aitas see või teine nipp, või et tal polnudki kunagi olukorda, kus piim hakkaks kaduma, ei aita seda ema, kes pisarsilmi enda lapse nuttu kuulab ja mõtleb paaniliselt, mida teha. Mina ütlen, et tee seda, mis sa suudad ja kui enam ei suuda, siis tee seda, mida sa ise tunned, et sul kergem teha on.

Kui Mari oli 5 kuune, olin ma pikalt taielnud selle rinnapiima värgiga. Ma olin suutnud üle elada selle tissistreigi ja siis lolli peaga kaheks päevaks oma sünnipäeval Saaremaale läinud ja rinnapumba maha unustanud. Muidugi eks see oli enda süü, aga see teadmine ja teiste parastamine, et see on mu oma süü, et ma ei hooli, et mind üldse ei huvita… Ma istusin särgita oma fitnesspallil, toppisin sellele nutvale titale rinda, ta röökis hüsteeriliselt ja keeras pead ära ja ma nutsin, sest ma tundsin ennast nagu läbikukkuja. Ma ei julenud seda isegi blogisse kirjutada, et see hetk kui ma läksin apteeki, ostsin RPAd, seda lapsele andsin ja ta nohisedes ja täis kõhuga magama jäi, ma tundsin sellist kergendust. Ja sellest ajast peale jäigi Mari RPA peale. Mina ei tea, kas tema elu nüüd tänu sellele kuidagi halvem on, aga minul kadus igasugne stress ja põdemine, et kas ta ikka tahab rinda, palju seal piima on, kas ta saab kõhu täis.

See on MINU kogemus. Pange tähele. Minu esimene. Teine võib olla sootuks teistsugune ja nüüd ma tean seda. Maailm pole must-valge. Mis aitab ühel, ei pruugi aidata teisel. Mis sobib ühele perele, ei pruugi sobida teisele. Ja see on okei.

Elu, see on raske. Koos on kergem! Emad, te olete võimsad, ärgem langem siis nii madalale, et oma võimsust kurjasti kasutame!

Rottenecards_961006380_szm3t5k345

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

59 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Tyy 10. august 2016 at 21:25

    Jah, Mallu. Kõik sinus ON normaalne. Kunagi kui su tibud on pesast lahkumiseks valmis ja sa loed kunagisi postitusi, mis sind stressama ajas, on see hoopis suur naljakoht. Aga pole miskit parata, me kõik peame selle tee läbima kuidagi. Omad valud, solvumised üle elama ja siis inventeerima omi arusaamu. Noor, ei verinoor peabki olema revolutsionäär, oportunist jne aga vana inimene ei tohiks seda mitte enam olla. Suur oskus/tarkus on teada aga mitte öelda, lasta ise kogeda ja õppida. (Siin kohal ei maksa arvata, et kiuslik vaikimine oleks õige, no selline millel on kohe päästmatud või traagilised tagajärjed.) Ühel hetkel pole mingit tähtsust mida keegi X inimene ütles, tegi. Küll aga jääb igavesti valu tegema omade/lähedaste valusad sõnad ja teod. See on teema, millest kirjutades, küsides läheks su postkast umbe. Kuidas leppida, olla inimestega kellest ei saa lahti öelda.

  • Reply Tiina 10. august 2016 at 12:26

    Ma olen täiesti nõus. Igasuguse tänitamise ja juramise asemel sooviks tihtipeale leida lihtsalt kaasamõtlemist, kaastunnet ja toetust. Seda eriti valusatel teemael – miks peab kõrri kargama kui niigi on teada, et teine ema on hädas ja vaja on küsida nõu, toetust, abi. Ma olen lugenud palju inglisekeelseid foorumeid ja sellist suhtumist nagu meil siin, seda leiab harva. Miks on meil vaja olla nii …. hundid?

  • Reply Aivi 9. august 2016 at 18:10

    Tõesti. Minagi olen mõelnud, et miks küll…. Eriti nõme on kui oma sõbranna või mõni teine lähedasem inimene mõtlematult ütleb mingi lause, mis jääb pikalt kummitama ?
    Paraku on ühe mu sõbrannaga just nii juhtunud, et saades kogenenumaks emana, on muutunud mürgisemaks kuidagi ?.
    Ei ole ma ilma oma arvamuseta tossike, aga jätan päris tihti ütlemata nii mõndagi. Ei teagi, kas viisakusest või selle mõttetusest…..

  • Reply daria 9. august 2016 at 16:56

    See jutt meenutab mulle ühte blogi, mida julgelt soovitan igale naisele. Queen of Con ehk Contance Hall. Sõna ‘naine’ asemele kasutab ta sõna ‘kuninganna’, sest vaatamata oma eluoludele oleme kõik ainult parimat väärt. Ta just rõhutab seda, kuidas peaksima teine teist toetama, mitte halvustama. Mallu, ta on vist sina veel kahe lapse pärast (tal on hetkel NELI, üllatusmunad ruudus!) :D

  • Reply h2 9. august 2016 at 13:24

    aitäh!

  • Reply Monika 9. august 2016 at 12:33

    Super kirjutis!!! Väga hea!! Mina, kes ma ema ei ole, üritan meeles pidada kõike, mis kirjutasid ja võimalusel tuge pakkuda ning mis olulisem – mitte halvustada!!!!

  • Reply Anu 9. august 2016 at 09:07

    Mallu, ma loen su blogi suht igapäevaselt ja üldjuhul kommentaariumis kaasa ei räägi. Pole nagu midagi öelda ja kaagutada, et “oi ma mõtlen samamoodi” või ohhetades ja ahhetades kaasa elada, pole minu teema.
    Aga nüüd ma tahan öelda, et imeline oled, ja ma ei ütle seda inimeste kuigi tihti, eriti veel inimestele keda ma isiklikult ei tunne. Kuigi sa oled suure osa ajast selline nö pullivend, on sinu sees peidus suur süda. Respekt naine!

  • Reply Maria 8. august 2016 at 23:56

    Mind kallasid hitlermammad üle peale esiemse lapse sündi! Mul sündis kleenuke laps ilma beebipekita ja ilma isuta. Kohe olid kommentaarid olemas- issand kas ta on sul haige vä! Jumal küll mis sa talle üldse süüa ei anna vää! Nu jh eks ta ole sünnitasin ära ja nüüd tahan ära ka veel näljutada… Tegelt mitte ta oli kehva isuga pisine 2710 kaalub laps. Õigel ajal sündinud. Rinda ta ei võtnud ja ei imenud seda üldse. Röökis näljast. Ja juba tuli- sa pead teda rinnaga söötma sest emapiim on lapsele parim! Nii ma siis nutsin ja söötsin. Aga lõpuks viskas üle. Ja andsin RPAD. Kuna RPA on saatanast tulid järgmised kommentaarid- no kas sa siis üldse ei pingutanudki. Vaata kui väike ta sul on. Ta on kindlasti kääbus või on tal veel midagi viga! Ei ta ei ole kääbus ta on väike ja kehva söömisega. Oehh ta saab kohe kolme aastseks jahh ta on pisike aga ta ei ole kääbus ja ta on ikka veel kehva söömisega aga elav ja elurõõmus ja energiline laps. Ja ikka ma kuule- kindlasti näljutab oma last! Ojaaaa tegelt mul ongi plaan ta ära näljutada et siis tulevikus temast saakd supermodell vms. Jeerum. Tegelt ma väga armastan oma last. Armas tüdruk on. Aga vot on selline mis sa hädaga teed. Aga tõesti halvustavad kommentaarid olid solvavad ja valusad ja mitte kuidagi ei aidanud mind edasi. Kõige hullem on see et need ei tulnud võõraste inimeste poolt. Targutasid minu tutvusringkond ja isegi minu vanemad. Kõige rohkem vanaema.
    Kui sündis teine laps kes on pontšik ja hea isuga. Tulid uued kommekad- ei tea kas nüüd õppis ära kuidas last toita. Esimene oli küll näljas. Oehhh jh tegelt nagu ühele annan süüa ja teisele mitte :D. Aga vähesed teavad, et ka see teine pontšik on RPA laps. Tema lihtsalt oli nii meeletu isuga et ei saanudki kõhtu täis ja röökiski. Aga mul on kahe jaoks energiat vaja ja kuna ma siuke paha ema olin tahtsin magada! Lihtsalt magada. Ja ma tahtsin et laps ka magaks. Jube inimene olen vist :D.
    Aga kokkuvõttes ei ole vahet mida nad söövad või joovad ja kuna potil hakkavad käima. Need on nende pikal eluteel nii väiksed asjad tegelikult. Ja ei tohiks inimesi halvustada ja sõimata. Ja üldse ei ole vaja kommenteerida kellegi lapsi ega seda mida nendele lastele süüa ja juua antakse.
    Oleks siis keegi abigi pakkunud :D kommenteerima olid kõik valmis…
    Ma ei ütlegi et ma olen maailma parim ema. Kindlasti mitte ja vb oleks saanud midati teisiti teha. Aga fakt on see et ma tahan ikkagi lastele parimat. :) ja usun, et enamus emasid tahavad oma lastele parimat siis tulekski üks ühele toeks olla mitte üks ühte mutta trampida.

    • Reply Tea 10. august 2016 at 13:40

      Oeh, ma tean, millest Sa räägid… Kui ma oleksin saanud euro iga lause: “APPI, kui peenike! Sa näljutad teda vä?” eest, siis ma oleks nüüdseks väga jõukas ema. Mu poeg sündis pika ja peenikesena ning edaspidigi viskas rohkem pikkusesse kui laiusesse. Pruntpõskedest ja kintsuvoltidest ei tea me midagi. Tissi võttis ilusti, hakkas ka lisatoitu kenasti sööma, ei põlanud juurvilju ega putru ära. Seepärast ma ka ei pabistanud, et äkki on tal midagi viga, ta on näljas vm. On seniajani tegus ja energiline laps, pole olnud haige ja arenenud kõigiti normaalselt. Ainus meie probleem on see, et parajaid pükse, mis üleval püsiksid, on raske leida :)
      Aga ikka keegi kuskil arvab, et ei, see on imelik, et ta on nii peenike. Alles paari päeva eest kohtusin ühe tuttavaga, kes ahhetas, et “Ta on sul IKKA veel nii kleenuke, liha pole üldse luudele kasvanud…” Vastasin talle, et on seda lihakest nii väga vaja, minu meelest on hea, et ta emmesse pole :P
      Eks ilmselt ole ka vastupidiseid näiteid, kui emadele viibutatakse näpuga, et oi-oi, laps on ikka liiga trulla, äkki ei peaks kommi nii palju sööma vm.

  • Reply m. 8. august 2016 at 20:28

    Sinu postitus oleks kena, kui seal ei oleks olnud ühte mõtet. Et ainult need, kes sünnitanud ja last kandnud on, teavad mis tunne on olla ema. Usu, teavad ka teised. Selleks, et teada et kuu pole juustust, ei pea kuupeal käinud olema. Aga eks on ka see asi mille sa pead läbi elama ja kunagi selleni jõudma, et aru saada :)
    Jah emadus on kõva asi aga hoolimine ja selle tunnetamine/teise inimese käekäigu pärast muretsemine jms siiski ei käi alati käsikäes lapse kandmise ja sünnitamisega.

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 21:13

      Ma isegi ei mõelnud seda, et ilmtingimata peab emaks olemise jaoks rase olema ja sünnitama. Lihtsalt enamikel on need lapse saamisega kaasnevad asjad :D Ja kuna ka minul kaasnes, siis rääkisingi enda kogemusest. Ma muidugi tean, et variante on mitmeid, aga ei saa ju kõiki näiteid kirja panna :)

    • Reply väga väga naine 9. august 2016 at 07:08

      Kusjuures mina olen enda jaoks avastanud ja pean täiesti raudselt toimivaks reegliks, et kui inimesel lapsi pole, pole ka tema nõuanded lapsekasvatamises tähelepanemist väärt, sest ta lihtsalt ei saa aru. (tõsi, ma isasid üldse ei arva arutelust välja, mehed, kel on lapsed, on samamoodi adekvaatsed.)
      Kui talle miski ei meeldi – ok. Seda, kas meeldib või mitte, on muust adekvaatsem teada anda, sest endale meeldivaid-mittemeeldivaid asju inimene ikka teab. Aga soovitused, kuidas asja parandada, on 97% kordadest mööda. Ta lihtsalt ei saa aru.

  • Reply Ssss 8. august 2016 at 18:46

    Perekoolis on mingisugune teema kus sa olevat maha teinud ema kes oma 2a(?) last imetas, seda olen ma kuulnud ka teistelt inimestelt,et paljudel kadus just siis sinu vastu igasugune respect ära, ja et nyyd sinu enda laps on “puudega” Ja see kõik ongi karma sulle..küsiksin nyyd,kas päriselt on ka úldse olemas postitus kus sa kedagi niimoodi mõnitasid või on see teema lihtsalt kuskilt tekkinud?

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 19:08

      Ma kunagi sattusin jah mingile fotole, kus imetati mingi neljaastast last. Ma minu meelest postitust ei kirjutanud, aga jagasin seda pilti Facebookis, kus kommentaarid läks ikka päris jubedaks, mille peale kustutasin antud pildi lingi. Ühesõnaga, nõme minust muidugi, aga no mingist karmavärgist ei oska ma midagi mõelda, sest ma reaalselt ütlesingi, et minu meelest imelik, aga kedagi otseselt ei mõnitanud. Tobe igatahes jagada seda oli nagunii.

  • Reply Nuki 8. august 2016 at 18:45

    Olen neljandat korda rase, aga ootan ikka alles meie pere esimest titat. Mind niiii häirivad inimesed, kes tulevad küsima, et oi mis tunne on lõpuks rase olla. Tahaks nähvata, et sorri, aga ma pole esimest korda rase ja sa tead seda. Teine mind väga häiriv ütlus on: “noh kardad sünnitust ka? No õnneks sa ei tea ju mida karta, sul pole vaja muretseda, aga see on väga valus.” Mnjah, vabandust, aga kui ma esimest korda rase olin, siis kuidas see 5ndal raseduskuul katkestatud rasedus oma otsa leidis, millest inimesed teadsid? Vahel tahaks öelda, et noh, oled kunagi surnud last sünnitanud? Ei ole? Veab sul, sest see on VÄGA valus.

    Ja noh, need ära tee seda, ära tee toda, issand jumal sa oled rase, sa ei tohi seda süüa/juua/vaadata need inimesed on väga ebatoredad. Ükskord öeldi mulle, et mida rohkem gaasilisi jooke ma rasedana joon, seda rohkem gaase mu lapsel peale sündi on. Umbes, et kui ma värvin oma juuksed lillaks siis sünnib mu beebi ka lilla peaga või? :D Noh ja kohvi juua ei tohi, käsi ka kõrgele tõsta kindlasti ei tohi, rämpstoitu süüa ei tohi, gaasilisi juua ei tohi, turvavööd peale panna ei tohi jnejne.

    Samuti tean ka inimesi, kel on loll uskumus, et enne lapse sündi ei või osta talle mitte midagi, ei tohi voodit kokku panna jne. Noh, et see on halb õnn ja kui nii teed, siis läheb titaga halvasti. Umbes, et kui ära sünnitad, siis ju aega küll ja küll uued asjad valmis osta. Mina jällegist ei usu seda ja siis muudkui kuula seda jaburat juttu ja ürita selgeks teha, et päris nii ikka need asjad ei käi.

    Rinnapiimaga mul veel kogemust ei ole, aga ma juba vaimusilmas näen ette, kuidas ämm (elame mehe vanematega koos seni kuni leiame võimaluse oma kodu jaoks) lapse pahadel päevadel hakkab seletama, et anna ikka mannatummi, lapsel kõht tühi, meie omal ajal küll andsime ja kõik ok. Ei, ma ei hakka oma beebile nö päristoitu andma enne, kui on selleks õige aeg käes, ammugi mitte mingit mannatummi..

    Olen ka ühes salajases ja üsna pisikeses beebigrupis fb’s ja õnneks-õnneks siiamaani on kõik hästi sujunud. Keegi kellegi peale ei kisa ja nö oma arvamust peale ei sunnita. Loodan, et jääb nii ka edasi siis kui kõigil titad käes juba. Aga näiteks perekoolist abi küsida.. mkm. :D Pole muidugi kunagi seal ühtegi teemat teinud/kommenteerinud, aga lugemas käin igavusest ikka ja no tule taevas appi mis inimesed.. :D

    Kahjuks või õnneks ongi elu raske ja ükskõik mida me ei teeks või mis eluetapis me ka poleks, alati leidub neid, kelle jaoks kõik, mida sa teed, on vale. Tuleb lihtsalt õigel nõuandel ja mõttetul jamal osata vahet teha ja rõõmsalt edasi elada. :)

  • Reply Siidisaba 8. august 2016 at 18:18

    Hei, Mallu, kõik teised emad ka. Muidugi peab kokku hoidma, inimesed üldse võiksid kokku hoida ja kenasti käituda. Ja ennekõike võiks mingi valemiga aru saada, et minu tõde ei pruugi olla kogu maailma tõde. Ise olen 3 tulesädemest poisi ema ja ikka veel mitte väga vana, aga selle peale olen küll tulnud, et kogu õnn ja ja heaolu algab ennekõike enda seest. Mõistagi võib olla väga häiriv lugeda lausrumalaid postitusi/kommentaare. Aga selle vastu aitab ainult suur enesekindlus, tugev närvikava või piisavad kogemused. Olge te kõik tugevad ja jätkugu meil mõistust mitte teha teistele seda, mida endale ei soovi.

  • Reply Brit 8. august 2016 at 16:56

    Selline ärapanemine ongi eestlastele omane. Ja ma olen viimasel ajal selle peale mõtlema hakanud. Minu teooria on see, et meie vanemad ja vanemate vanemad ja omakorda nende vanemad on üles kasvanud keskkonnas, kus nad tunnevad, et nad pole piisavalt head. Kui midagi läheb nihu, siis pole lihtsalt piisavalt pingutanud (isegi kui põhjus on milleski muus). Ja selle ärapanemise mõte ei pruugigi olla alati ära panemine ise. Näiteks kui keegi küsib lolli küsimuse, siis ärapanija vastab midagi nõmedat ja ta ise tunneb ennast hästi – sest tema teadis õiget vastust, ta on piisavalt hea ema/töötaja/õppur ja ta sai seda tõestada. Kõik näevad, et ta on piisavalt hea.. sest meile, meie vanematele ja nende vanematele on aegade algusest peale tambitud pähe, et me ei pinguta piisavalt, me oleme rumalad, harimatud ja ei saa millegagi hakkama. Kannatame alaväärsuskompleksi all ja see sunnib osasi inimesi teistega nii käituma alateadlikult. Puhtalt minu üks teooriatest ja üldse mitte õigustus nõmedale käitumisele.

  • Reply väga väga naine 8. august 2016 at 16:39

    Nii ilusti öeldud ja mõeldud.
    Maailm 0,00001% paremaks tehtud – ja see on palju.

  • Reply meow 8. august 2016 at 16:18

    Nii hea postitus! Olen 100% nõus! Ka minul tekkisid imetamisega jamad ja oh issand kuidas järsku oli KÕIGI asi, mida mu laps sööb. Ma nutsin kuu aega iga õhtu patja, sest pidin rpa hakkama andma. Aga mida ma teha sain? Näljas laps ei ole parem variant. Ja siis tulid need “agarinnapiimonlapseleparim” kommentaaarid. Ma oleks iga viimsegi ühe selle targutaja ära kägistanud kui oleks saanud :D ja see lause, et “kui sa oma lapsest hooliks, siis…” tekitab ka minus jubedusvõdinaid ..

  • Reply Mann 8. august 2016 at 15:09

    Ma sain kõige rohkem haiget, kui olin just sünnitanud 25.nädalal oma pojakese. Üks(ise ema) tuttav ütles, et vbla oleks parem, kui ta sureks-kes teab, milline invaliid temast kasvab…Ja üks “hoolitsev” tuttav(ka ema) rääkis, kuidas ta oli oma lapsega arstil käies näinud ca 3-4a last, kes oli nö juurvili. Ega ma ise ei mõelnud jee 24/h, et mis mu lapsekesest saada vôib:) Õnneks blokkisin kõik kanalid suhtluseks, elasime ainult oma perega päev korraga. Hiljem lasin juba külma kõhuga mööda tüüpilised märkused, et oi- ei käigi veel potil, ei räägigi veel jne. Tegutsesin nii nagu ütlesid lastehaigla arstid ja täna on laps nagu teisedki- käib koolis, õpib hästi ja loomulikult käib ise potil ja räägib:)

  • Reply Sandra 8. august 2016 at 14:32

    Teemast küll välja, kuid blogikujundus on väga ilus küll ja kõik on tibens-tobens, aga vanal oli see asi parem, et iga postituse all oli erlaldi link kommentaaridele, kus kirjas, mitu kommentaari on. Praegu peab postituse lahti võtma, alla kerima ja siis saab kommentaare lugeda. Pole muidugi teab mis suur mure skrollida, aga eelmine variant oli mugavam, kui tahtsid ainult kommentaare lugeda, postitus näiteks enne läbi loetud ja tahtsid vaadata, mis uusi kommentaare vahepeal tulnud on. Kas seda ei saaks tagasi panna? :P Samas, nagu öeldud, pole see kerimine ju teab mis suur vaev, nii mugavaks kah minna ei saa.

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 14:58

      Täitsa olemas ju pealehel see “42 kommentaari” kuhu peale klikkida saab :)

      • Reply Sandra 8. august 2016 at 15:30

        Huvitav, mul ei ole. Ainule esimesel postitusel on, kullakreemil, teistel enam ei ole.

        • Reply Kelly 8. august 2016 at 16:00

          Ta näitab jah kommentaare ainult nendel nii öelda suurtel postitustel.. need postitused,mis kõrvuti on, nendel ei näita kommentaare :)

          • Mallukas 8. august 2016 at 16:02

            õhtal tegeletakse sellega :)

  • Reply carmen 8. august 2016 at 13:34

    P.S Sinu postitus aga kulda väärt!

  • Reply carmen 8. august 2016 at 13:33

    Just sellepärast ma never ei roni mingitesse emme-klubidesse, perekooli ja muudesse taolistesse gruppidesse, kus kõik aina õpetavad, võrdlevad, tänitavad, soovitavad, sõimavad jne. FUH!

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 13:37

      No tegelikult ega sellise suhtumise saamiseks ei peagi kuskile ronima, seal on seda aga kõige eredamalt näha :)

  • Reply Kelly 8. august 2016 at 13:27

    Mul pole lapsi ja ma ei hakka sel teemal sõna üldse võtma :D aga tahtsin öelda,et maruäge uus blogi kujundus kurat :P jeehaaa :D

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 13:31

      Tänks, mulle ka meeldiib :)

  • Reply Lilli 8. august 2016 at 13:16

    See postitus peaks üks pühakiri olema, mida iga ema võiks aegajalt uuesti lugeda! Nõus iga reaga! Ja ikka leidub neid, kes isegi sellest postitusest suudavad mingi solvangu välja lugeda. Uskumatu! Igatahes, ülihea wake-up call kõigile!

  • Reply K. 8. august 2016 at 12:59

    Olen olnud üks nendest inimestest, kes arvas Sinust kui labasest blogijast, keda mina lugeda ei soovi. Kuidagi aga jäin Sind siiski jälgima ja mulle tundub, et Sinust ja Sinu blogist on saanud midagi eriti suurt! Näiteks praeguse postituse näol oled Sa minu meelest nagu märter, kes süstib lootust ja mõistmist inimestesse, kellele on liiga tehtud ja üha enam on postitustel väga sügav sisu ja positiivne mõju. Olen hakanud Sind ja Sinu seisukohti väga austama. Oled tark ja heatahtlik inimene ja mul on tunne, et Sa oled õppinud oma blogivõimu õigesti kasutama! Ja kusjuures mul ei ole endal last, et see postitus oleks mulle just sellepärast eriti hästi mõjunud. Lihtsalt räägid õigetest asjadest ja õiges võtmes.

  • Reply kuusikumuusik 8. august 2016 at 12:16

    tegelikult on solvav, et see kiri on suunatud “igale emale”. Tead, väga palju on väga toredaid, vastutustundlikke ja tarku emasid,
    kes ei vasta üheski asjas su kirjeldusele. see, mida kirjeldad, on pigem ise alles lapse aruga naised, kes ei ole täiskasvanukski
    saanud.

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 12:21

      Ma arvan, et otsi vähem põhjuseid, miks solvuda. Kindlasti ei saa ma rääkida IGA EMA eest, see on ju vaikimisi loogiline. Samas ei saa ka öelda, et jutt oleks ainult “lapsearuga” isenditest, sest nagu näiteski välja toodud, võib põntsu panna näiteks inimese enda lihane ema, kellel vanust 50+.

      • Reply Sandra 8. august 2016 at 12:28

        Pigem on tegu tüüpilise eestlasega, olenemata avanusest. Irisemine, mõnitamine ja ära panemine ja halvustamine on nii
        omane sisuliselt tervele Eesti rahvale.

      • Reply kuusikumuusik 8. august 2016 at 13:04

        Ma ei otsi mingeid põhjuseid. Viitan suurele üldistusele, mida tegid, mis oli mu meelest oluline parandada ja vastuolus su enese postitusega. Siin elus ei ole mitte midagi vaikimisi loogiline. Samas nõudes teistelt austust ja mõistmist, võiks ise sellised latakad ka panemata jätta.

        • Reply Mallukas 8. august 2016 at 13:13

          Ma ei saa siiski aru, kus sa seda üldistust näed? Kas mõtled postituse pealkirja? Kui jah, siis võiksid mõista, mida tähendab küsimärk lause lõpus. Seda enam, et pealkirja ispireeris loetud artikkel, mitte mu enda isiklik aastatepikkune uurimustöö. Kui SINA ei ole üks nendest inimestest, kes iial on teisele nõmedasti öelnud ja halvustanud – väga tore! Aga hetkel räägid sa ju täitsa aiaaugust. Mina räägin, et oleme kõik normaalsed inimesed ja toetame teineteist – väga ühtne sõnum, eks? Ja sina leiad ikka midagi, mille kallal näägutada. Miks?

          • kuusikumuusik 8. august 2016 at 13:16

            Milleks ärrituda? Kus see näägutamine oli? Loe mu juttu rahuliku Lennart Meri häälega ja jääb õigem mulje, nagu mõeldud oli.

            Ei ole vaja kaitsta end kui ei rünnata. Tead, kui keegi sinuga nõus ei ole, see ei tähenda, et ta sinu vastu on. Mul ei ole su vastu mitte midagi, viitasin ühele asjale, mis mind häiris, sind häiris, et mind häiris? Olgu siis olgu, mis siin vaielda.

          • Mallukas 8. august 2016 at 13:19

            Sa loe minu teksti kah Lennart Meri häälega, siis oleme mõlemad vanad rahud ise :D Ma ei ole sugugi ärritunud, lihtsalt ma ei saanud su solvumise põhjusest aru, sest tahtlikult ei ole põhjust andnud ja seda seletada üritangi sulle :)

          • Sandra 8. august 2016 at 13:19

            Ma ei saa ena, üldse aru, mida siin silmas peetud on. :D

  • Reply Tiina 8. august 2016 at 11:26

    Minule ämmaemand just soovitas lahjat piimakohvi
    juua igapäev, kuna mu vererõhk oli raseduse ajal väga
    madal. Kõõritajaid jagus kenasti, et issand joob kohvi.
    Raseduse ajal arvasin, et kui beebi kätte saame siis see
    maailm on nii ilus nunnu roosamanna. Oh õudust kui
    interneti emmede grupis sain lugeda erinevaid
    kommentare. Minu mõistus ei võta kuidas üldse mõni
    täiskasvanud naine, ema saab suust välja ajada sellist
    teksti, et ala selle laps on nii kole jms jama… Mina pole
    mitte ühtegi koledat beebit või last näinud. Ausalt, mu
    süda ei lubaks sellist jama suust välja ajadagi….. Tissi
    andmise lõpetasin 4 kuu vanuselt. Mul küll piima oli
    aga see oli lahja…lahja piim pidi müüt olema. Minu
    kogemus näitas, et ei ole müüt. Poiss oli 24/7 tissi
    otsas, ainult kuukas…ema ikka näeb ja tunneb kas laps
    saab piima kätte. Ta sai kõhu täis aga 1 h pärast tahtis
    jälle. Juurde võttis kuus 300 g, mis oli ilmselgelt madal
    kaaluiive. Mul on heameel, et tänapäeval on olemas
    Rpa võimalus. Peale rpa le üle minekut olid meie
    mured lahenenud…laps magas öösiti, kõht käis ilusti
    läbi, mis peamine, meie elurütm sai paika. Lapsel oli
    kõht täis….ma ei tea kas olen seepärast nüüd halb ema.
    Kellegi silmis kindlasti…

  • Reply Sandra 8. august 2016 at 11:12

    Hästi-hästi südamlik postitus. Keskendusid muidugi arusaadavalt emade ja naiste maailmale, kuid tegelikult saab sama põhimõtte
    rakendada ka kogu maailmas ja kõikide inimestega. Et ei ole vaja halvustada, näpuga näidata, ära panna, mõnitada. Siia kuulub nii
    koolivägivald ja kõik muu, tegelikult on põhimõte sama. Hästi mõtlemapanev ja hea kirjutis, äkki muudab see maailma
    juuksekarvavõrra paremaks paigaks.

    • Reply Riina 8. august 2016 at 11:38

      Armas, su laps ei ole kasvatamatu, ta on eriline:)
      Ma väga imetlen puudega laste vanemaid ning nende
      jaksu ja kindlameelsust. Edu ja vastupidamist teile!

      • Reply Sandra 8. august 2016 at 12:29

        Eeee… Mul ei ole last. :D Sa vist ei tahtnud konkreetselt mulle vastata. :D

  • Reply Jou 8. august 2016 at 11:12

    Hei. nägin just praegu mallukat unes. ? mingi
    sattusin külla kuidagi, siis söötsid mingit uut kraami
    sisse, mari vahepeal teises toas hüüdis, et keegi
    temaga mängiks. ja lõpus tuli Triinu sulle külla. Kuna
    triinu pole mind kunagi sallinud, hakkas ta silmi
    pööritama ja sai vihaseks. Niisiis otsustasin jalga lasta
    sealt, et te saaks rahus sõbrannad edasi olla ja ennast
    ma siia vahele ei sega. :D
    Aa ja vahepeal mainisid,.et sul on tunne nagu
    hakkaksid tuleval öösel sünnitama.

  • Reply Alliki 8. august 2016 at 11:11

    Rinnapiima jamad ei läinud ka minust mööda. Kõige
    rohkem tegigi haiget see massiline piim EI SAA! otsa,
    maailma ajaloos pole kordagi ühelgi emal piim
    lõppenudPUNKT. Mind ajas täiesti masendusse ka
    populaarne soovitus, pane hästi tihti rinnale ja siis
    tuleb kindlasti ojadena. Ma ju võisin panna, aga kui
    laps seal ei söö ja ainult keerutab ja kriiskab, siis
    millest me räägime. Läks kolm nädalat, et ma ise lepiks
    piimasegu juurde andmisega, sest mis mõttes ma ei
    tooda piisavalt. Piimasegu sai minu peas nimeks
    rongaemade vedelik. Alates lapse kolmandast
    elukuust on toiminud paaris värk. Rinnast nii palju kui
    tuleb ja siis pudelist peale, kui ei jätkunud. Nälginud
    röökiva beebsu asemel on mul nüüd lõbus ja mõnus
    sateliit :)
    Internetist info ammutamise asemel soovitan mina
    rääkida “päris” inimestega ja kui nende arvamused ei
    aita otsida järgmine. Tagantjärgi targana tean, et olen
    oma lapse jaoks teinud kõik õigesti, aga kui palju
    varem oleksin ma õnnelik ja rahul olnud kui poleks
    neid piim ei saa otsa raiujaid ja foorumibeebisid, kes
    sünnist saati endal ise mähkmeid vahetavad samal ajal
    kõrvadega klaverit mängides.
    Emmed ühinege, mitte ärge tehke üksteisele liiga.

    • Reply Moonika 8. august 2016 at 11:42

      Mul oli kaksikutega täpselt sama teema! Alguses jah oli meeletult piima. Kui haiglas olime, siis mõtlesin küll, et võiksin kogu haigla
      lapsed ära toita, aga kui koju saime ja ma lastega üksi jäin, siis stress ja väsimus tegid oma töö. Ei aidanud see apteegitilli tee,
      halvaa söömine, Hipp imetava ema tee ja muud sellised imenipid (kaasaarvatud laste tihe rinnale panek), ei suutnud ma oma lapsi
      ära toita rinnapiimaga. 3 päevaga suutsin koguda kummalegi vaid 1 toidukorra (ööpäevas sõid mõlemad 7x) ja seegi tekitas neile
      lõpuks selliseid vaevusi, kuna piim oli ilmselt liiga lahja nende jaoks.. Läksingi üle RPA’le ja ma ei ütleks, et mu enneaegsed
      kaksikud on nüüd teistest RP lastest kehvemad, kes on õigeaegsed. Samuti tundsin end läbikukkununa, sest ei suutnud oma lapsi
      ära toita ja paljude emade arvates olin ka sellepärast halb ema, et ma ei üritanud piisavalt palju vaid läksin kergema vastupanu
      teed..

      • Reply Anu 8. august 2016 at 13:09

        Mina sain viimasele lapsele ainult kuu aega rinda anda, väga stressirohke periood oli elus ja ühel hommikul ärgates olid tissid lihtsalt nii tühjad kui tühjad. Vaene põnn ei tahtnud kuidagi pudeliga harjuda ja rippus veel kuu tühja tissi otsas (mis muide on kohutavalt valus) aga kasu ei midagi. Pärast sain naistearsti käest peapesu et “liiga vähe üritasin”.

        • Reply Merka 9. august 2016 at 05:00

          Ma ei mõista miks meedikud aitamise asemel sõimavad ja hurjutavad? Rinnaga toitmine on asi mida tuleb õppida, pagana kahju et see instinktiivselt ei tule :-( . Kas kordagi ei soovitatud “lactation consultant” juurde minna? Ma ei tea mis see eesti keeles oleks, rinnaga toitmise konsultandid? Nad on koolitatud spetsialistid, kes aitavad emasid rinnaga toitmise õppimisel. Mul kahjuks ei avanenud võimalust nende spetsialistidega kohtuda. Igatahes, laps sai siis mõlemat – rpa ja rp kuni 9 kuud. Seegi asi, ma arvan.

          Kuid hinge teeb täis kui arstid siis emade kallal võtavad või alavääristavaid märkusi teevad just rp teemal. Endalgi kogemus, kus vihjati nagu ma oleks laisk olnud, et lapsele pudelist rp andsin ning pole siis ime et laps enam ise otse rinnalt süüa ei taha :-( . Seriously???

  • Reply kkkkk 8. august 2016 at 11:04

    Nii hea postitus! Mul ka endal erivajadusega (aktiivus-
    ja tähelepanuhäire) ja samamoodi mõnikord käitub nö
    normist erinevalt. Oh neid hukkamõistvaid pilke ja
    juhtub ka halvustavaid kommentaare. Õnneks ma
    enam neist välja ei tee. Ja igale suvalise ei seleta ka,
    miks laps nii käitub .
    Minu oma on kohe teismeline ja proovime selle nüüd
    üle elada. Aga niipalju olen ma targem küll, et teisi
    hukka ei mõista kui nende laps joriseb või teeb minule
    arusaamatut.
    Sest tõesti, ei tea mina ju põhjust.
    Beebigruppides pole olnud, ainult kuulnud nendest. Ja
    kui peaks kunagi uus beebi sündima, siis vist ei liituks
    ka. Endal vähem stressi:d

  • Reply ZiL 8. august 2016 at 11:03

    Mina üritasin mitu kuud piima kätte saada, istusingi
    voodis ja pumpasin, näost punane ja väsinud. Päevas
    suutsin kätte saada max ühe söögikoguse. Polnud
    stressi, ega muid probleeme, lihtsalt polnudki piima.
    Seega on mul täiesti RPA peal üles kasvatatud laps.
    Küll pööritati silmi ja tihti öeldi, et kuda ikka nii ja naa.
    Kuidas palju lihtsam oleks, kui ei peaks nende pudelite
    ja pulbritega mässama ja emad ju loodud imetama.
    Tundsin ka end jube halvasti mingi aeg. Inimesed üldse
    ei mõtle, mida nad suust välja ajavad ja teisele sellega
    põhjustavad!

  • Reply ZiL 8. august 2016 at 10:53

    Mina üritasin kuu aega piima kätte saada, istusingi
    voodis ja pumpasin, näost punane ja väsinud. Pä

  • Reply kuusikumuusik 8. august 2016 at 10:46

    njah, keeruline teema ses mõttes, et ei ole see maailm nii must-valge. ei ole ainsad halvad ja vastutustundetud emad tingimata
    narkomaanid ja joodikud. täiesti vabalt võib kahe kõrgharidusega, suure linnamaasturiga, 2 korda aastas reisiv naine mitte pidada
    oluliseks kahjulikkuseks lapse/raseduse juures suitsetamist (selle märkamise peale öeldakse bravuurikalt, et elu ongi ohtlik või, et
    elu lõpebki surmaga vms).

    seega, jah, sekkumise küsimus on alati õhus ja ennekõike vastutab see ema ise. vastutab ka selle eest kui palju ta laseb võõrast
    läbi, kui palju ta ise ennast kõige haavatavamast kohast presenteerib. ka see kahju, mis seetõttu võõraste poolt saab tehtud, on
    ema vastutada, sest tema peab sellega elama.

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 10:54

      No seda ma ju mainisin, et nii kaua kuni kellegi elu ohtu ei seata. Suitsetamine tegelikult seda ju ometi on. Aga jah, see on küll vastutus, millega peab ema edasi ise elama.

  • Reply K 8. august 2016 at 10:41

    See üksteise alavääristamine jms. tavaliselt tekib siis, kui teisel emmel endal on mingi kompleks või tunneb, et ta kellestki
    kuidagi kehvem on. Minu meelest on ka nõme, kui üksteisele hakatakse peale suruma, et see on vale ja nii ei tohi ja pead ikka
    nii tegema.
    Jah, ma olen ka arvamusel, et teatud asjad lapsele pole head ja kui tõesti näen, et lapsele tehakse liiga ( ala 3kuusele pistetakse
    päevast päeva kohupiimakreemi näost sisse jne. siuksed äärmuslikud asjad ) siis ütlen. Aga kui ema arvab, et tema laps on ühe
    või teise asja jaoks valmis vms.. siis kes olen mina, et kommenteerida või õpetada.

    Olen ise ka kohe 11.kuuseks saava kluti emme ja täitsa esimest korda. Ja minu piim kadus ka sellepärast, et kõik targutasid kui
    paha see ikka on, et laps rinnaotsa ei hakka ja ma ju ei proovi piisavalt. Aga kui laps juba tunde on nutnud, sest tal on kõht tühi
    ja olenemata pingutustest ta ikka sinna rinnaotsa ei taha hakata, siis annan talle ju rpad. Kas parem oleks lasta lapsel nälgida ja
    hüsteeritseda.

    Tihti ongi nii, et kui samas olukorras olnud pole siis ei mõista ka.

    Sellegipoolest ei arva, et see hitleremmede postitus niiöelda halb oleks – võtsin ise seda korraliku huumorina ja arvan, et mõni
    neist küsimustest oli ka piisavalt rumal, et selleüle pisu nalja heita. Kirjavead paljudel juhtudel saab lükata sellekaela, et
    inimene on tegelikult muukeelne aga see selleks.

    Mind pigem häirib see vastuseis, mis tuleb lapsevanemate poole sealt teiselt poolt. Ehk siis nende poolt, kellel endal veel lapsi
    pole. Alles siin oli see, buduaari postitus, kus kommentaaridest võis välja lugeda, et emad peaksid lastega kodus istuma mitte
    poes käima. või mida need emad üldse vankritega kuhugi ronivad. bussis pole ruumi, poes pole ruumi, söögikohas pole ruumi..
    hea, et veel pargis käies kellelegi ette ei jää…

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 10:45

      No see on juba teine asi, kui inimestel endal lapsi pole, siis nad EI SAAGI aru saada. Seda enam peaksid emad ühte hoidma, sest meie ju saame aru :)

  • Reply eva 8. august 2016 at 10:25

    Kuna mul kodus raske puudega puudega (10a) laps kes ei oska igas olukorras käituda jne siis on need olukorrad mulle nii tuttavad
    kui vaadatakse viltu.Tänu poisi kisale on mulle koju kutsutud ka politsei et ema peksab last.
    Ja just see mida elan igapäevaselt oma kasvatamatu lapsega läbi on pannud mind mõistma asju mida muidu ei mõistnud.Nüüd
    vaatan ma neid halvasti käituvaid ja jonnivaid lapsi heldimusega hoopis.Nii hea on teada et ma ei olegi ainus kes on hädas

    • Reply Mallukas 8. august 2016 at 10:35

      Jah, seda ma siia sisse ei kirjutanud, et üks asi on see, kui inimesed sulle ütlevad, et kõik ei ole vist korras, mine eksperdi juurde, tee seda-teist-kolmandat, aga siis on ju veel see, et kui selgub, et kõik ei olegi nn korras. Et ongi normist erinev. Ja siis kõik need emad, kes ei tea sinu last, ei tea tema eripärasid, tema võimeid ja tema arusaamisoskust, on esimesed, kes sulle “õpetusi” jagavad ja ärrituvad, kui sa neid kuulda ei võta…

      Ma saan ainult jumalat tänada, et Maril siiski need kõige tumedamad prognoosid paika ei pidanud ja tegu oligi lihtsalt kõne hilistumisega (ning võib-olla mingit sorti keskendumishäirega) versus keskmine vaimne puue. Kindlasti oleks hakkama saanud mõlemal juhul, aga isegi sellises olukorras olla, et “võibolla on teie lapsel midagi viga” on emana niii hirmus ja jube! Seega palju jõudu, kannatust ja jaksu sulle. Kindlasti ei ole sa ainukene, kes on hädas olnud!

      • Reply eva 8. august 2016 at 10:55

        hetkeseisuga olen harjunud juba ja enam ei lase end teistest kõigutada.kuna poiss näeb välja nagu terve tavaline laps siis ehk
        on just see põhjuseks miks arvatakse et laps kasvatamatu ja ülbe,
        Kuid samas oma kogemus on teinud mu palju mõistvamaks inimeseks teiste suhtes.kui nooremana olin.
        Järelikult oli/on see kogemus mu elus vajalik et osata nautida pisiasju ja elu