Arvestades enda imelist oskust panna kõike kirja sedamoodi, nagu ma kõlaks psühopaadist sõimajana, proovin ma nüüd antud sissekandes kõiki sõnu kümme korda valida, sest ma tõepoolest tahan seda teemat enda lugejatega sõbralikult arutada ja teatud inimesi mõista proovida. Lepime siis kohe alguses kokku, et mina oskan sellel teemal rääkida nii palju, kui kõrvaltvaatajana näinud olen ja nii palju, kui mina sääraste inimestega kokku puutunud olen. Igasugused erandid on olemas ja kui otseselt välja toodud pole, siis ei, ma ei taha üldistada. Kui ma seda teen, siis kogemata.
Ühesõnaga – kui palju raha peab ühel inimesel olema, et tal oleks nn õigus last saada? See küsimus hakkas mind painama eile, kui ühes beebigrupis küsis üks naine lutipudelit. See pole muidugi imeasi, sest igapäevaselt keegi kuskil midagi küsib, aga seal oli kohe kenasti ära mainitud, et kuna laps hakkas ootamatult rohkem sööma ja olemasolevad pudelid mahutavad liiga vähe ja enne uut kuud ei ole kindlasti rahaliselt võimalik uut pudelit osta, siis tekkis korraks selline…oeh-tunne peale. Ma vastasin sellele naisterahvale, et olen nõus talle lutipudeli raha kandma, aga seda juhul, kui tegu on tõesti ootamatu olukorraga rahalises mõttes, mitte järjekordse “ah, raha pole sentigi, aga lapsi võiks ju ikka saada!!!” inimesega.
Selle peale kuulsin ma kohe, et mis õigusega ma alandan inimesi ja risustan teemat…Noh, ma ei tahagi kedagi alandada ausalt, sest nagu öeldud – maailm on jumala ettearvamatu koht ja iial ei tea, millal võib igaühega juhtuda meist midagi, mille tõttu leiame ennast olukorrast, kus meil pole näiteks raha või kedagi, kes meid aitaks. Samas kui inimene ise rõhutab, et oioi, mul on kolm last, aga mul pole viite euri lutipudeli jaoks, siis mida need ülejäänud kaks last kuu lõpuni söövad? Kuidas niimoodi elada saab?
Aga vot just selle pärast olen mina ka jube skeptiline, sest ma olen ise nii emotsionaalne inimene ja ma usun alati kõiki ja mul on kõigist nii kahju, et ma alati tahaks aidata. Me ei tea ju ise iial, millal me võime ise olla need, kes abi vajavad. Eriti just lastega naised äratavad minus kaastunnet, sest ega lapsed ju süüdi pole, et täiskasvanute maailmas asjad teinekord peesse lähevad.
Samas on naisi, kes reaalselt TEAVAD, et neil ei ole absoluutselt rahalisi vahendeid, aga lapsi otsustatakse sellegipoolest saada. Minu meelest on siin ka muidugi erinevaid külgi. Selles suhtes, et ma ei arvagi, et inimene peaks olema ratsarikas! Ei pea olema nii jõukas, et osta oma lapsele vaid kõige kallimad asjad ja kõik, mida poes pakutakse, absoluutselt mitte. Lapsed on hirmus vähenõudlikud üsna pikka aega ja saavad hakkama ka kasinates tingimustes. Peaasi on siiski ju see, et lapsi armastatakse ja nende eest hoolitsetakse. See, kas ta seljas olev jope maksis 5 või 50 eurot ei loe, nii kaua kuni jope on soe. Eks?
Kuid kui inimesel ei ole võimalik osta lapsele hädavajalikke asju, siis kas on mõtet last saada? Muidugi on arusaadav see, et kui see laps siia ilma juba toodud on, siis ei olegi enam midagi teha, kui KUIDAGI hakkama saada ja nii tekivadki siis need abipalved, mis netis tihti ringlevad, eriti just beebigruppides, et kas kelllegi on mähkmeid, või piimapulmbrit või issand jumal, riideid. Kui veel esimesed kaks võivad midagi maksta, siis titeriiete küsimisest ma eriti aru saanud ei ole, sest neid saab kaltsukatest lausa paarikümne sendiga! Aga noh, küsitakse ikkagi.
Ja okei, kui ma suudan veel endale ette kujutada, et elu on keeruline ja äkki see naine sai lapse ja siis mees jättis maha ja nüüd ei toeta üldse ja mida kõike veel…noh, tahaks ju aidata, eks. Aga kui ta mainib ära, et lapsi on kohe palju, siis ongi selline kurb tunne, et miks ometi, miks?
Nii suur osa Eestist elab vaesuses, ma ei viitsi praegu seda protsenti googeldada, aga no päris võimas number ikka. Lisaks kui räägitakse, et kui paljud lapsed ei saa kodus isegi süüa, sest perel pole raha (või on joodikud/narkomaanid), see tundub mulle nii õudne, nii ahastust tekitav. Et miks selliseid lapsi on ja miks selliseid lapsi juurde tehakse? Ja ärge nüüd arvake, et ma ütlen, et see loo alguses maintud noor naine alkohoolik või narkomaan oli vms, seda ma ei tea, ega taha väita absoluutselt, ma hetkel räägin üldiselt.
Eriti õudne on vaadata neid, kes kuskil gruppides “tibule elux vajalikku” paluvad ja siis on pildid beebist juures, kus ema neid oma pikkadel geelküüntel kannab ja kunstripsmete plaksudes vaatab. Muuseas mul hiljaaegu oli olukord, kui sain meilile kirja, et kas mul oleks võimalik aidata või jagada abipalvet, et kui kellelgi on ükskõik millist piimapulbrit üle, et ta tahaks seda endale, sest soovib rinnaga toitmise lõpetada, aga hetkel pole rahaliselt võimalik. Ma siis küsisin vastu, et aga kui sul rahaliselt võimalik pole, miks sa siis lihtsalt ei tee seda, mis tasuta on – anna rinnapiima? Ja kui isegi ta leiaks nüüd kellegi, kes talle paar purki RPAd annaks, et mis ta siis edaspidi teeks, ega iga kuu ju ei saa küsida, siis ta rääkis mulle rõõmsalt, et ma edaspidi muretsema ei pea, sest kui perearstile valetada, et sa oled poes kõiki RPAsid proovinud ja laps ajab sööki välja, siis kirjutatakse sulle retsept, mille alusel saab vaid retseptitasu eest lausa 10-20 purki paari euriga!
Ma olin päris sõnatu, ausalt. Ja pean tunnistama, et tõepoolest nähvasin ja küsisin kurjalt, et kui sul on raha geelküüntele, et kuidas saab olla, et sul pole raha siis oma lapse söögi jaoks?! Selle peale sain vastuseks, et geelküüned ei ole vaid rikkuritele ja üldse, natukene tuleb ise ka elada! Olgu öeldud, et mul kadus igasugune soov seda naist aidata.
Lastest on ikka kahju. Nemad pole süüdi, et nende emmed tahavad geelküüsi ja nemad pole süüdi, et nende emad on kuskilt väikesest kolkast naised, kes on noorelt suvalise mehega lapsed saanud ja siis nelja tuule poole läinud, mistõttu see vaene tüdruk nüüd olematu haridusega ja Maxima kassapidaja ametiga lapsel/lastel hinge sees hoida tahab. Kindlasti on see isegi poemüüja palgaga võimalik, aga see eeldab siis ikka tohutut oskust väikse rahaga majandada ja selle juures saab lapselt vabalt olla õnnelik lapsepõlv, aga lõpuks on nad ikkagi selles olukorras, kus nad mõistavad, et nemad ei saa endale neid asju, mis teistel on ja nad ei saa võib-olla tegeleda nende hobidega, mida nad proovida tahaks, sest raha pole ja nii edasi. Ja sellest on ju nii kahju?
Ma usun, et iga ema tahab oma lapsele võimaldada parimat. Jah? Aga miks siis neid lapsi tehakse peredesse, kus ei ole võimalik pakkuda isegi mitte elementaarset, rääkimata parimast? Kas keegi oskaks mulle seletada?
Kui palju ja keda olete teie nõus ise aitama? Kas oleksite valmis ka rahaliselt toetama, või ainult asjadega? Mille järgi otsustaksite, keda aitate?
Jube keeruline teema ja ma loodan, et ma nüüd kedagi ei solvanud, sest ma ei taha kedagi solvata, ma tahaks mõista, mis toimub nende inimeste peas. Muidugi võib iga kell midagi juhtuda ja sellist asja nagu 18 aastat kindlalt majanduslikku sissetulekut ei ole tänapäeva maailmas iial garanteeritud, aga kas teie ei arva, et enne peaks nagu MIDAGI olemas olema, kui lapse saad? Ja kui palju see MIDAGI on?
197 kommentaari
Kallis Mallukas,
Minu meelest on häda selles pigem, et foorum või sotsiaalmeedia võimaldab jagada igasugu pseudoprobleemikesi ja mõttetusi, hetkeuidusid, mis ei ole mingit kaasamõtlemist väärt, aga kontekstist väljakistuna omandavad justkui iseseisva elu õiguse. No ei juhtu midagi, kui üks lapsikuvõitu emme oma hetkefantaasiat teostada ei saa. Enamik meist peab nii elama, et iga pähetulevat himu ei saa kohemaid kätte, lihtsalt enamus ei kiunu selle pärast. Samas kui veebikerjamine toob tulemuse, ei saa sellest veel järeldada, et inimene elab puuduses.
See on jah selline teema, kus on lihtne arvustada inimesi, ilma tausta teadmata. Ühte pidi olen ma sinuga nõus- kui sul pole lapsele võimalik normaalset elu võimaldada, siis ei tasu neid saada. Olen näinud perekonda, kus pidavat kõik 5 last soovimatud olema, sest lihtsalt naine jäi rasedaks ka siis, kui väidevatalt kasutas nii tablette, kui kondoomi. No mina kontrollimas ei käinud. Raha neil aga söögi, riiete jms jaoks ei olnud ja lastest oli kogu aeg kole kahju.
Teiselt poolt on aga küsimus, et MIDA on lastele VAJA? Mina näiteks ei osta oma lastele teadlikult mitmeid asju, mille kohta on tuldud küsima, et kas meil pole raha, et neid osta. No näiteks kooli läinud lapsele telefoni. Seega olen korduvalt näinud, kuidas inimesed väljaspoolt mu pere lendavad peale ja annavad hinnanguid, et kui mul on 4 väikese vahega last, ju ma nad siis kogemata sain ja ju ma siis ei saa nendega hakkama. Esmavajalikud asjad on muidugi üks teema, aga aegajalt kiputakse jah teiste hakkamasaamist hindama enda standardite järgi.
Söögirahata pered kasvavad minu arust ka siis, kui inimestel puuduvad elementaarsed sotsiaalsed ellujäämise oskused. Selleks ei pea olema kolkakülast (kus on kindlasti rahulikum elu ja rohkem puhast õhku), vaid võib olla linnast. Raha võib ka palju sisse tulla, aga kui seda õigesti kasutada ei osata, sest puudub mõtlemisvõime, siis pole rahast kasu. Ja kipub olema nii, et kordame oma vanemate mustreid. Seega sellistest mitte hakkamasaavatest peredest sirguvad tihti noored, kes sama mittehakkamasaamist jätkavad, sest nad pole teistsugust elu lihtsalt näinud.
Reaalselt tean ühte naist kellel on praegu kaks last, elab alimentide eest saadud rahaga.
Nüüd järgmine aasta plaanivad uue mehega uut last, kuna emapalka saab siis 3aastat.
Elu nagu lill jälle neil.
Kindlasti PEAB olema midagi olemas olema enne laste saamist. Aga võib jääda ka pisut arengu- ja õppimisruumi.
Kohustuslik võiks olla
toimiv suhe laste isaga – usaldus, et last mingil juhul hätta ei jäeta.
Iseenda valmisolek või rasedusest teada saades valmistumine emaks olemiseks üldisemalt, valmisolek kõigeks põhimõtteliselt. Sh ka kõik rahalised situatsioonid ja emotsionaalne valmidus.
See viimane punkt on nii sisumahukas, et hargneb miljoniks teemaks. Mis kellelgi parasjagu elus toimumas, see näitab suuna kätte. Minul isiklikult oli esimese lapsega kohutavalt raske mure mehe tervise pärast. Lühidalt vähk, keemiaravi. Aga laps otsustas tulla meile just täpselt siis! 10 aastat möödas, ptüi-ptüi, neid haigusemärke rohkem pole ilmnenud – ju see andis elutahet…
Olen kahjuks tulnud perest, kus lapsi tehti selleks et raha saada. On ju tore asju saada kui ytled et sul on kolm last, kõigil aastane vahe ja raha ei ole. Aga kahjuks meieni see raha ei toidu ega asjade kaudu ei tulnud. Õnneks võttis meid vanaema enda juurde ja saime ka teada mida tähendab hool ja armastus ning soe toit laual. Tänu lapsepõlvele ei julge lapsi saada, ei taha et neil halb oleks ja kunagi ei tea mis võib juhtuda. Hetkel võib ju olla oma maja ja tore mees, aga see kõik võib kaduda. Piisab yhest joobes juhist või murdunud puust, et elu oleks pahempidi keeratud.
Mu arust tuleb nii su enda postitusest kui ka teiste kommentaaridest välja, et tegelt saavad arukad inimesed ykskoik mis rahasummaga hakkama, aga need kunstkehapikendustega peopiffid on need kellel RPA ja lutipudeli raha ei jätku vaatamata sellele kas ta kuu sissetulek €300 või €1000.
Vaene võid vabalt olla (ja lapsi saada), lihtsalt idioot ei tohi olla.
Meenub üks hea blogipost kunagi ühelt kuulsalt blogijalt, kus ta võttis ka riiete küsimise teemal sõna. Et küsis ka, kas kellegil on sellise vanusega tüdrukule riideid ära anda… ja sai muidugi pähe, et noh SINA jaksad küll ise osta. Aga tegu on just toreda inimesega, kes pooldab väga taaskasutust, muidugi võib neid ju ka odavalt kaltustatest saada, aga sinna annavad ka sageli ära need emad, kellel endal pole enam vaja ja kui kusagil on keegi, kellel on vaja ja sinul pole enam vaja, siis miks mitte. Mõelda vaid kui palju toodetakse tänapäeval riideid võrreldes näiteks 30.a. taguse ajaga, kui palju on kiirmoebrände, kelle mõte ongi, et osta odavalt, kanna üks hooaeg ja siis osta järgmised.
Küsimine on nagu selline väga suur teadus, sest küsija suu peale lüüakse tänapäeval küll, aga kas küsimine just iseenesest halb on? Keegi ei pea ju midagi andma, kui ei taha, las küsivad, kui eneseuhkus lubab 🙂
Aamen! Olen kogu aeg samu mõtteid oma peas mõlgutanud!
Mul on kahjuks veel kogemus selliset naisolenditega, kes erinevate meestega lapsi teevad ja siis alimentidest elatuvad…seejuures mehed peavad lapsi veel riietama ka. Kuhu see alimentide raha siis läheb? – Emme ülalpidamisele! Ja kui lapsed üle viskavad, siis ka pannakse isside ukse taha maha ja sõidetakse pidu panema. True story!
Ahjaa…enamjaolt saavad mehed oma isastaatusest teada siis kui “ups, nüüd on juba hilja midagi teha ka”
Kusjuures võib olla, et seda lutipudelit tahtiski selline madalapalgaline ema, kellel ON oskus majandada. Lihtsalt tal oli kogu olemasolev raha kuu lõpuni päevade peale täpselt nii ära planeeritud, et see 5 eurone lutipudeli ost oleks plaani sassi saanud. Ehk siis kahele ülejäänud lapsele oli söögieelarve täiesti olemas. Aga see 5 eurone lutipudel ei mahtunud enam pere eelarvesse nii, et teised lapsed poleks kuu lõpus pidanud tühja kõhtu kannatama. Sellisel juhul ju jumala õigesti tegi, et ta seda pudelit grupist küsis.
Vastan su küsimusele kõigepealt: Miks tehakse lapsi, kui pole võimalust pakkuda elementaarsetki?
Sest seks on sitaks hea ja mõtlemine pole tugevaim külg.
Ütlen ausalt, et minu arvamus on ainult üks. Need mitmelapselised üksikemad, kes pidevalt mehi vahetavad ja gruppides asju kerjavad, pole üleüldse inimesed. Ma olen nooremana pealt näinud nii mõnegi väikelinna tšiki elu. Lapsed on juhuslikult tulnud, aga pohhui- suitsuraha saab mudilaste pealt, tuttavatelt riideid, suurperesid toetatakse toidupakkidega ja elu ongi lill. Miks see nii on? Tutvusringkond on selline. Vanemad on niimoodi. Sugulasedki seesugused. See on nenede ümbruskonnas normaalne. Veedavad päevi tuttava juures odavalt ripsmeid pannes, külajutte rääkides, lihtsalt suitsetades/juues.
Saad sa, Mariann, aru, et nad VAPSE EI MÕTLE. Nagu reaaaalset. Nad ei mõtle, mis saab homme, või siis, kui lapsed kooli lähevad. MITTE MIDAGIII
Oh, appi kui kurjaks ma neile mõeldes saan! See teema on niii mitmekülgne ja niiiniii oluline minu jaoks. Hea meelega kirjutaks terve pika, pika blogipostituse sellest, mis elusid ma kõrvalt näinud olen.
Olen nullist tööle hakanud ja sama võimalus on IGAL inimesel. Anna minna!
Mina jäin rasedaks, kui käisin gümnaasiumi viimases klassis. Lõpetasin suure kõhuga.
Noh, mis raha sellisel tatikal olla saab? Aga, jumal tänatud, et ma rasedaks jäin!
Laps on kasvatanud mind!
Oli paarikuuline periood, mil me elasimegi ainult emapalgast, miinimum käes. Lapsel üldiselt uued riided seljas, aga mehega ise olime kaltsakad. Juuksuris ja endale riideid ostmas ei käinud aasta kohe kindlasti, milleks, lisakulu. Muidugi pole see juuksuri raha mingi üüratult suur, aga mul oli võimalus endapealt kokku hoida ja seda ma ka tegin. Peale seda sendiveeretamist tean, et miski pole võimatu!
Nüüd täna, olen oma esimesel töökohal lihttööd teinud natuke üle aasta, mind ootab ees ametikõrgendus ja lähen ka kooli. Kogu oma praeguse tõusu ametiredelil ja eduka perioodi olen läbi teinud tänu lapsele, kes andis mulle kohusetunde.
Jah, igal inimesel on oma lugu ja omad takistused.
Kui tööd ei tee, siis ei tule ka armastust!
Nõustun, ise sama läbi elanud.
Palun jumala eest vabandust. See on see arvuti kes pakub sõnu, mis ei olnud üldse plaanis. Lastega koos õnnelikke päevi, ja isegi aastaid. Palun, ärge minge oma lastega riidu. See maksab valusalt kätte. Palju päikest teile.
Mul on kolm last. Nüüdseks on üks tàisealine. Teised kaks on 11 ja 10. Esimest last oodades sain teada alles 13 nädalat, teisega olin paanikas seitsmeteistkümnendal nädalal, midagi polnud ju enam teha. Ja kolmas olin teadlik alles viieteistkümnendal nàdalal. Nad lihtsalt pidid tulema mu juurde. On olnud raskeid aegu, isegi väga raskeid . Aga ma ei kahetse midagi, sest mina armastan neid ja nemad mind. Olge terved ja palju palju õnnelikke orbi.
Mul on kolm last. Nüüdseks on üks tàisealine. Teised kaks on 11 ja 10. Esimest last oodades sain teada alles 13 nädalat, teisega olin paanikas seitsmeteistkümnendal nädalal, midagi polnud ju enam teha. Ja kolmas olin teadlik alles viieteistkümnendal nàdalal. Nad lihtsalt pidid tulema mu juurde. On olnud raskeid aegu, isegi väga raskeid . Aga ma ei kahetse midagi, sest mina armastan neid ja nemad mind. Olge terved ja palju palju õnnelikke päevi.
Veidi teemast mööda, aga appikene, vaatasin ka Kaili Pritsi fbki ja tal seal lastest pilt, et MÜÜB neid hoida kuuks ajaks 5000€, lepinguga, wtf????
Kes see naine on või miks teda malluka kommentaariumis mitmeid kordi mainitud on?
Mingi hull “ema”
Eks sa vaata ta fbki.
Ei leidnud Fbst sellise nimelist. Mis teema sellega on?
See “lapsi peab nii palju saama, kui üksi üles jaksad kasvatada” on iseenesest kena suhtumine, aga selle varjupooleks on see, et see nn toksiline tublidus võimaldabki mehel täielike lontrustena käituda. Kõik teavad, et Eesti naine surub hambad risti ja saab kuidagi ikka hakkama. Ja nii võibki Eesti mees käed taskusse panna, vilistades minema jalutada ja sõpradele kurta, et eks ei taha eriti lapsi näidata ja lisaks on end veel ka lubamatult käest lasknud. Sest no naine peabki kõike suutma, järelikult teine osapool võib vabalt vähem suuta, kuigi tehtud sai see titt ju koos.
nelja eesti mehe emana lähen alati keema kui keegi halvustab ainult mehi. hea naise ja oma laste juurest ei lähe ükski mees minema. Kui kõlbas voodisse ronida ja lapsi teha, siis tuleb ka õppida koos pereelu elama. Tänapäeva eesti naised on suure egoga, laisad ja lohakad. Kõlab jubedalt, eks. Vaat nii tunnen alati, kui naised eesti mehi elamiseks kõlbmatuks peavad, aga titeteoks kõlbavad küll.
Üldistamine on väga tänamatu tegevus. Minu kui Eesti naise hinnangul on väga palju mehi, kes naisi ei hinda ja ei väärtusta. Täpselt sama palju on naisi, kes mehi ei hinda ja ei väärtusta. Ehk siis tegelikult jõuame selleni tagasi, millises keskkonnas on inimene kasvanud ja missuguseid kogemusi ta on elu jooksul omandanud. Tean paljusid noori mehi, kelle nägemus naistest on väga kõver ja teeb mind kurvaks. Muide need noored mehed on kasvanud isata. Nende noorte meeste põhjal teen ma üldistuse, et poiste ellu on kasvamisel vaja isa. Mis puutub laste saamisse ja perekondade lagunemisse, siis lapsi peaks saama vastutustundlikult ja nii et sa tead, kellega sa selle lapse saad. Üleüldse pole minu meelest olemas olukorda, et pärast vahekorda hakatakse kokutama, et kogemata jäädi rasedaks. See et seks teeb rasedaks, ei tule kellelegi üllatusena ja kui see on juhtunud vastutavad mõlemad. See kas inimene oskab vastutada, on koduse kasvatuse küsimus. Üldistada ei maksa tõesti, aga paraku on väga palju rumalaid inimesi, kes ei taha ega oska vastutada vaid panevad plagama. Need ei ole alati mehed, seda teevad ka naised.
Ma ausalt öeldes ei saa aru, mille peale see kommentaar. Ma pole poole sõnagagi öelnud, et kõik Eesti mehed lontrused oleksid. Ma ütlesin, et kui Eesti naine ise algusest peale rõõmsalt kogu taaga alati enda kanda võtab (kodutööd, kulutused jne), siis ükskõik, millise mehega ta koos elab (või millisest rahvusest poega ta kasvatab) või kas ta on üldse lesbi, see kaaslane harjub sellega, et temalt nõutakse vähem. Inimesed on harjunud andma nii palju, kui neilt nõutakse. Kui sult pole lapse kümne eluaasta jooksul oodatud ei talle riiete ostmist ega temaga tegelemist, ei teki sul ka lahkumineku korral iseenesest seda tunnet, et peaks.
Ma olen esimest korda sinuga täiesti nõus!
Aga vastuseks sinu pealkirjas esitatud küsimusele, siis raha peab ikka palju olema, väga palju. Inimesed on ikka päris sinisilmne kui arvavad, et laps õhust ja armastusest üles kasvab. Ei kasva ja kui kasvab siis üldjuhul kesiselt. Vaesus sünnitab vaesust ja rikkus rikkust. Ja nii see on (va mõne erandiga).
See on ikka julm plaju lapse/laste peale kulub ja ma ei räägi siin ainult asjadest: Kvaliteetne söök, normaalsed riided ja jalanõud, igasugune arendav nänn, sporditarbed, lasteaed, teater, kino, sünnipäevad, teemapargid, mänguväljakud, huviringid ja kool ja isegi arstiabi (sest täna ei suuda riik isegi seda tagada, kui asjaga kiire ja lähed nagu naksti erakasse). Hoidku jumal, et laps veel mingil alal eriti andekas on ja alles siin näeb kuidas hakkab seda raha minema 🙂
Miks muidu enamus naisi enne 30 last ei taha. Sest alles siis omatakse piisavat sissetulekut ja kindlustunnet, et see laps ka üles saab kasvatatud.
PS! Rasestumisvastased vahendid võiksid olla tasuta kättesaadavad , jääks hulgaliselt planeerimata lapsi ära.
Hmmh.. Mul just vastupidine kogemus. Nii palju lasteasju ringleb, antakse sõpradele tuttavatele edasi, mis olen kallilt ostnud on raisk olnud, nii palju on toetusi, vanemahüvitis võimaldab paljut mida muidu poleks elus saanud, Praeguseks kaks last kolm aastat olen veel raudselt plussis mitte miinuses ? muidugi kui hakkab ipade ja ekskursioone tulema, siis kulub palju rohkem, aga seks ajaks olen ju ka kümme aastat karjääriredelil edasi. Võib-olla mul on lihtsalt väga vedanud. Aga tõesti ei tundu lapse saamine mulle kuigi kallis.
Mind häirivad kõige rohkem “meil on palju lapsi, te peate aitama” küsimised. Laste saamine on pere vaba valik ja kui on selline valik juba tehtud, siis võiks eeldatavasti ka enne see piisavalt läbi mõeldud olla. Laps pole mingi “asi” keda inimestele peale surutakse!
Neid suurperesid,kes ise hakkama saavad või inimesi, kellel on ajutine probleem üritan alati oma võimetee vastavalt ka aidata.
Kui mina lapse sain, siis sõime ka praekartuleid (kartulimaitseainega) ja sõime moosisaia. Nüüd on kuidagi nostalgiline seda teha. Aga sõbranna kinkis lapsele jalgratta jõuludeks (tema mehe venna lapse oma) ja nii me muudkui kosusime. Ja ma annan hea meelega maja lastele kommi, kui tean, et ema ei taha/saa osta AGA… Ma jätsin kunagi ühe abipalve lugemise pooleli, kus paluti suurele perele seepi ja hambapastat, kus oli vist 6 väikest last ja seitsmes tulemas ! Selle koha peal ma jätsingi lugemise pooleli. Seal ei aita enam sellest seebist, selles peres on juba muud abi vaja. Kuigi ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on, et isegi seepi polnud, sest neid toetusi ja abirahasid on ju maa ja ilm. Ka ostis minu ema aegaajalt ühe suure pere emalt kaerahelbeid ja riisi, mida Punane Rist ja OVd jagavad- teate küll neid pakke, sest tema lapsed lihtsalt ei söö putru 🙂 Ma olen alati mõelnud, et ma tahaks ise neid pakke, kus on riisi, makaroni, õli ja kalakonserv…. Sellega elab vabalt hulga aega ära.
Ka andsime hulga mänguasju naabrilastele, aga siis tund hiljem tuli üks õdedest meile ukse taha ja ütles, et tema tahab nüüd ühte asja veel, sest nad olid muud asjad ära jaganud ja no ei jagunud kolmeks. Ja siis lasid nad mul pool korterit vett täis, aga nende vanemad leidsid, et neil ju pole probleemi ja ka see aitamine jäi sinna. Jah, ja see geelküünte ja ripsmete kogus on tihti pöördvõrdeline elus hakkama saamisega, ja kõiki seadusi nad teavad. Aga see on see suurem osa “abivajajatest”; mingi osa on tegelikult hädas, aga sa ei näe neid. Nad on vaikselt ja omaette ja kui sul õnnestubki neid märgata, siis on hulk tegu, et neile väärikust kaotamata abi anda.
Õnneks ma ei ole selliste emadega kokku puutunud, aga ilmselt on see seetõttu, et ma ei ole kuskil fb gruppides. Küll aga loen ma huumori mõttes Inno ja Irja Tähismaa blogi ning see, kuidas kaks kõrgharitud inimest enda blogi kaudu inimestelt raha kerjavad, jääb täiesti arusaamatuks. Ise nad tööl ei käi ja arvavad, et nii ongi ok
+1 arvamuse suhtes!
Aaaaah! See ajab mind ka vihale. Alles oli kuskil beebigrupis kuulutus, et RUTTU Tartu piires vaja piimapulbrit. Jäi mulje, nagu elu ja surma küsimus, et mai tea, apteegid kinni või mai tea, paanika. Keegi kommenteeris, et apteegis ju on, mille peale tuli vastus, et 14 (oli vist) euri ei taha/ei ole välja käia ja kuna teab, et osad saavad retseptiga, siis tuleb hinnaks paar euri ja teevad äri, siis arvas, et saab nende käest odavalt. Ma scrollisin ruttu seda lehte kuskile edasi või panin kinni, sest ausalt, ma ei taha seda jama lugeda – tekkis kohe küsimus, kas laps siis oli näljas, sest selline paaniline RUTTU vaja! Ja samas 14 euri ei saa välja käia ka, kuna teine laps tal ka ja mingi selline vastus. Ja siis ootab beebigrupist RPA ärikate vastuseid. Või mida iganes, ei saa ju intelligentne inimene nii oma elu elada. Vaesed lapsed. Ma ise tean ka, et rahadega võib ikka väga metsa minna – on ikka nii augus seisusid, et vähe pole, aga sellisel juhul ei nuiaks ma kuskil arvuti taga, vaid tegutseksin muud moodi – mai tea, laenaksin kasvõi raha tuttavatelt või mai tea, kui lapse elu on mängus ja mingi ootamatu kriis rahadega tekkinud. No, ausalt, ma ei teagi, kuidagi käed langevad kõrvale, et krt on ikka elusid. Või inimesi. Halb on tõesti neid kiruda, sest ma ei tea, mis selle kõige taga on, aga sul on RUTTU lapsele süüa vaja ja samas 14 euri ei leia, et seda krdi pulbrit osta. Ega see pulber ju nii ootamatult ka otsa ei saa, varu siis või planeeri või midagi.. ahh pikk laialivalguv kommentaar, sest ma olen ka suht nõutu, mul on lastest nii kahju.
P.S Laps on endal olemas ning peale suure armastuse, hoolitsemise ja arendamise, vajab ta ka rahalisi kulutusi (surprise). Seega last “peaks endale lubama” mitte saama stiilis, et “ah, ikka võiks olla, kuidagi ikka hakkama saab”.
Mul teistpidi häda: mina sooviksin kolmandat ja elukaaslasega ühist last, aga kuna Tal alimendid kahe lapse jagu, siis Ta kardab uusi “kohustusi” Olen öelnud, et mind armastada ja üldse elada ei karda? Ma võiks 5 last kanüles kasvatada- sest majanduslikult võimalik. Kodu laenuta ja kuus sissetulek 1 in kohta üle kahe. Aga mees kardab, mul aga bioloogiline kell tiksub…. 😀
Võta uus mees? 😀
Mina sain noorelt lapse südis kui olin 17 aastane, meil polnud tol hetkel peale auto mitte midagi,elasime üürikorteris edasi üürisime suvila. Siis edasi ehitasime väikse maja nüüd kui laps saab kohe vähem kui kuu pärast 8 aastaseks on meil peres olemas ilma laenuta 2 toaline üsna suur korter, peres on 2 autot ja laps saab kõik mis tal eluks vajalik on ja palju enamatki , Mees on mul vanem 7 aastat ja temal on alati olnud töö ja kui laps oli 1,5 aastane läksin ka ise tööle. oleme alati hästi hakkama saanud kunagi pole ei meie ega laps mitte millestki puudust tundnud , alati on olnud hea söök laual ja korralikud riided seljas, abi ei ole palunud kunagi kellegilt ei ole vanematelt ega ka kuskil kerjamas käinud.
Alati ei pea olema palju raha ,et saada laps ja ei pea olema uhket kodu jne ,meil ei olnud neid asju kui saime lapse aga nüüd on ja meie elu on alati ilus olnud, Mees teenib umbes 900 kuus kätte ja mina 800-900 kuus kätte oleneb kuust. Meie saame kenasti hakkama asi on tahtmises ja oskuses rahaplaneerida,mina panen igakuu ka kõrvale raha kui on ootamatused tulemas siis on hea võtta kohe ja see ei aja eelarvet lõhki. Meil on autod ja korter ilma laenuta soetatud sammuti meil kõigil normaalsed telefonid ilma järelmaksuta.
Olen olnud alati seda meelt ,et kui sul pole raha ,et seda kohe välja osta siis pole sul ka raha ,et maksta järelmaksuna, pigem kogun mõne kuu ja ostan kohe välja ei meeldi mulle mingid laenud ja liisingud ja järelmaksud, mõlemas toas on telekad 2 arvutit ,tahvel jne kõik ilma mingite järelmaksuteta.
Nagu oleks minu elulugu… Laene pole, lapsed sain juba koolieas, 3toaline korter ja ehitame ka maja. Vanim laps on 8 🙂 ryhime tööd teha koos mehega ning lastel jääb aega ja raha isegi hobideks. Lisaks meie motospordile. Samas näen neid valesti majandavaid ja tarbimissõltuvuses olevaid toetustest ja armuandidest elavaid perekondi/yksikemasid… Mõne kohta tean, et ta sissetulek yksikemana alimentide ja emapalgaga on suurem kui meid 2in palk kokku. Tööle ei minda sest sotsist saab rohkem ja lisaks eluasemele(yyr uuele elukaaslasele,kyttepuud emale) makstakse kinni ka lasteaed…
Kuidas see võimalik on? Kõik asjad ilma järelmaksuta? Autod, korter, telefonid, tahvelarvutid, telekad ja arvutid? Kui inimene teenib 2000 eurot, ei saa ju isegi kõike korraga liisingusse võtta?
Kui auto maksab 5000 eurot, siis kuidas sa kogud nii palju raha? Kui arvuti maksab 700 eurot, siis kuidas sa saad selle raha kokku? Telefon 400-500 eurot, kuidas? Liisingusse on võtta võimalik, aga korraga pole küll võimalik suuri asju välja osta..
Kogun 5-6 aastat auto raha ja vana auto läheb selle ajaga ammu katki ja siis millega tööl käin?
Üldse ei mõista… veel korter ka 😀
Täiesti norm auto saab kätte ka 2000-3000ga. Meie pere telefonid on tellitud hiinast 100-150€ kuid jõudluse poole pealt on samad mis eestist ostes 400-500€sed. Kaks väga adekvaatset lauaarvutit oleme ise kokku pannud (see ei olegi nii keeruline), mille ühe turuhind oleks kusagil 800€. Meie peres kasvab üks 2,5a laps ja saame väga hästi hakkama. Kõik on kinni planeerimises.
Kui sa tahad tutikat autot ja iphone 6s-i siis muidugi ei saa sellise palga juures seda ilma järelmaksuta.
Eestlastel on loll uhkus, et auto peab olema naabrist parem ja telefon see kõigekõige uuem. Milleks? 1000euriga saab täiesti sõitva auto mis sind mitu aastat kindlasti punktist A punkti B viib ja ka telefone saab odavamalt kui 400.
Kas on siis parem kui kõik asjad on tutikad, aga kuuluvad tegelt pangale/liisingufirmale? Mina olen igati selle poolt et pigem koguda raha ja osta välja kui rikastada pankasid.
minule tundus see jutt küll tõusiklusena. oi, meil on suisa kaks televiisorit, arvutid, tahvel, kaks autot, palk kahepeale paar tuhat.. no teie pere on siis keskmisest lihtsalt jõukam, siin ei ole vaja midagi planeerida ega koguda.
Ma rääkisin KAT-i kommentaarist. Oleks vaid minul kaks televiisorit, kaks arvutit, tahvelarvutid. Tore, et nemad seda kõike 1700 euro eest omada saavad :D.. ulme
+1
Väga tublid inimesed, respekt 🙂
See on tõsti keeruline teema sest iga sellise juhtumi taga seisab oma lugu. On juhtumeid kus laps pole planeeritud aga kui ta juba olemas on siis tõesti ei suuda vanemad( halvemal juhul ainult ema) temast loobuda ja hoolimata majanduslikest raskustest otsustatakse siiski laps sünnitada. Ja see planeerimaata laps ei pruugi olla siia ilma tekkinud sugugi nii, et lasti koguaeg ilma igasuguste kaitsevahenditeta, on naisi kelle peal mõni või lausa mitmed rasestumisvastased vahendid lihtsalt ei toimigi. Aga muidugi seal oleneb asi kõvasti ka vanemate enda käitumisest, kui tõesti enda kunstküüned on tähtsamaid kui lapse söök siis pole tõesti mõttet inimesi oma aitamisega ära popputada kuigi selle kannatajaks on ainult lapsed. On aga ka selliseid emasid või ka isasid kes tõesti elueest pingutavad et lapsel oleks soe tuba ja toit laual aga lihtsalt vahepeal tuleb ootamatuid väljaminekuid, millest lihtsalt ei saa üksinda üle. Ja muidugi nendest alkohoolikutest ja narkomaanidest kes iga üheksa kuu järel paljunevad, neist pole ju mõttet üldse rääkida.
Ka ma ise sain oma esimese lapse planeerimata, olin noormehega koos olnud ainult pool aastat aga kondoom purunes ja isegi hommikul ostetud SOS pill ei toiminud ja mina tõesti aborti teha ei suutnud. Oleme mõlemad ka väga noored mina käisin ülikoolis ja poiss lausa keskkoolis. Aga nüüdseks on pisipõnn 1,9 aastane, siiamaani oleme hakkama saanud mu elukaaslase palga ja minu emapalgaga, muidugi oleme elanud ka vanemate juures. Nüüd lähen ka mina tööle ja üürime omaette korteri. Ütleme nii, et on olnud hetki kus on väga kitsas aga hea planeerimisega oleme siiamaani hakkama saanud. Igatahes jõudu kõikidele kellel majanduslikult raske ja pisikesed kodus kasvavad, kui tahta saab alati hakkama!
Väga palju mõjutab inimest tema lapsepõlv, see kust kohast me tuleme ja mis seal toimus või hoopis jäi toimumata. Kui laps on nt kasvanud peres, kus ei hoolita nii väga lastest, ei armastata, kus pole olnud kunagi prioriteedis laste arendamine ja harimine, üldse mitmekülgne toetamine, et laps oleks enesekindel, saaks ise endaga elus hakkama. Siis tihti juhtubki nii, et nendest lastest saavad täiskasvanud inimesed, kellel on sarnased käitumismustrid ja iseloomuomadused nagu nende vanematelgi. Ehk siis kui inimene pole lihtsalt teadlik teisest elust, pole kokku puutunud, kust kohast ta peab teadma, et keegi elab teisiti? Et teisiti üldse saab.. tal ei pruugi nii palju taibukust ollagi, et saada aru, et tema elustiil ei pruugi olla normaalne (teiste arvates). Team jaoks on normaalne sünnitada lapsi vaesusesse.
Ma ei räägi siinkohal sõltlaste – või asenduskodu lastest, nendega on hoopis lood täbarad, sest nendel on olnud kas väha halb eeskuju või hoopis mitte mingisugust. Ma loomulikult ei üldista ja ei räägi, et kõik narkarite lapsed saavad narkariteks ja vanemate poolt hüljatud lapsed hülgavad oma lapsed täpselt sama moodi. Ei, mitte kõik. Aga tuleb ette ja mitte vähe. On väga palju näiteid elust enesest kuidas peres kasvab vaesuses 10 last ja siis hakkab juba sama pere vanim tütar 15 aastaselt sünnitama ning 20selt on tal juba endal 3 last. “Ometi elas ta selles põrgus ja nägi kui halb on olla ja ikka sünnitab nagu oma ema.” Seos olemas.
Seega ÜKS võimalus proovida inimesest aru saada, on just see, kui me temast natuke rohkem teama ja saame aru, kust kohast säärased käitumismustrid on kujunenud. Endal võib närv küll mustaks minna, et krt küll, kuidas ta aru ei saa, et nii ei tohi elada, aga ei saa ja kõik.
Täitsa õige jutt, nii on raudselt paljudes peredes kahjuks 🙁
Samas on ka inimesi kes elavad just vastupidi. Kasvatavad oma lapsi just teistmoodi kui nende vanemad neid kasvatasid. Nt: Ma ise sain kodus alati peksa igapisi asja pärast ja meile õega ei ostetud midagi õeldi et raha polr. Aga raha oli et isa saaks iga nv end lauaalla juua. Ja minul omal on nüüd 2last. Meie peres lapsi ei lööda. Kõike saab ka sõnadega. Ja ma ennem ostan lapsele kõik mis vaja kui nt omale midagi. See on suht kaheotsaga asi. Kes teeb nii nagu oma vanemad tegid või teeb täiesti vastupidi. Üritab olla parem lapsevanem kui olid tema vanemad.
Olen Sinu seisukohaga täiesti nõus.
Juba teist aastat jookseme ühe seltskonnaga heategevuslikul eesmärgil ning kui eelmisel aastal jooksusari lõppema hakkas ja uuele abistatavale hakkasime mõtlema, oli minu kindlaks kriteeriumiks, et kohe kindlasti ei aita neid suurperesid, kes ei jaksa isegi kaitsevahendeid osta, aga siis laste kasvatamisel teiste (rahalisele) abile loodavad. Kõlab jõhkralt, aga seda ei saagi kuidagi muud moodi panna.
Oi, kui hea teema. Mina ise olen suurest ja vähekindlustatust perest pärit. Lapitud riietega koolis ja tihti sai kõhu täis tänu naabrite abile. Endale ma suurt pere ei taha. Mulle piisab hetkel kolmest lapsest. Olen neile andnud kõik, mis mul anda on. Korralikud riided ja jalatsid, toit laual ja võimalikult palju üritame mehega lastele tähelepanu anda. Me ise kumbki ei saanud vanematelt seda hoolitsevat kallistust või põsemusi. Nüüd tahame oma lastele anda hellust ja armastust. Ei osta me neile kõike seda, mida nad tahavad, kuna nii ei õpi nad olemasolevaid asju hindama.
Delfis oli mingi arutelu, et kas peaks emapalga ja emapuhkuse aega pikendama. Mina leian, et see 1,5a emapalka peaks olema maksimum. Riik võiks hoopis panustada sellele, et kõik lapsed saaksid endale kodu lähedale lasteaia paiga. See hoiaks kokku aega ja vanemad saavad kauem olla oma lastega koos ja minna kohe tööle, kui võimalus tekib. Tean inimesi, kes teevadki lapsi nii, et kahe emapalga vahele jääks väike vahe. Kuna töö minna ei soovi, siis parem vorpida lapsi, kuna lastetoetus tõusis ja emapalk kestab 1,5a. Seeraha nii suur, et ei tasu tööle minna. Prem kerjata kuskilt riided ja jalatsid lastele ja istuda kodus. Lapsed aga lasteaeda, et leiaksid endale sõpru ja siis endal hea beebiga kodus olla.
Sinu kommentaari algus oli OK, aga lõpp läks küll lappama. Kust sa tead, et need, kes väikse vahega lapsed “vorbivad” teevad seda ainult seetõttu, et emapalk kestaks ning tööle minna ei soovi? Olen praegu väikese lapse ema ning kindlasti on plaan talle ka õde või vend sünnitada ning seda just nimelt väikse vahega. Minu vanemahüvitise suurus on küll oluline, kuid eelkõige soovin ma, et lapsed kasvaksid koos ja kokku, et neil oleks mängukaaslane, mitte vanem vend/õde, kelle huvid on hoopis teised, kui pisemal ning seetõttu kasvatakse ikkagi üksi. Lisaks saab sellisel juhul ka nn beebimajanduse (mis on küll väga-väga kihvt ja armas aeg) suhteliselt korraga ühele poole.
Mis aga teemasse puutub, siis ma olen pigem seda meelt, et lapsi tuleb saada täpselt nii mitu, kui oled võimeline ise kasvatama/koolitama. Igasuguseid asju võib elus juhtuda ning selleks tuleb olla valmis. Inimesed on erinevad – mõni ajab piskuga läbi ja majandab nii, et jääb ülegi. Teisele anna kuitahes palju, ikka ei tule omadega välja.
Kui kurb ka kogu maailma ebavõrdsus ei näiks, on igas asjas varjatud tasakaal mis ehk esmapilgul silma ei paista.
Suurepärased lapsepõlved tulevad tihti sealt kus asjade asemel augud kujutlusvõimega peab täitma, ning valu ja raskused inimeste elus nurki lihvivad.
Inimesele peab alati jääma õigus punuda pere isegi kui tal pole sussigi hinge taga, muidu kulmineerub see aastatega seal, et säetakse piirangud kes ja kui mitu last ja kuidas võivad saada.
Suurimad kunstnikud, heliloojad, loojad tulevad just kõige nigelamatest tingimustest, sest tõeline valu ja vaev on suurepärase, intiimse kunsti alustaladeks.
Maailm oleks väga vaene koht, kui kõik oleksid rikkad.
Ja veel vaesem kui vaid rikkad (või siis mitte vaesed) võiksid lapsi saada.
Perekond on siiski inimõigus, mida ei tohiks saada ära võtta.
Ei taha midagi halvasti öelda, aga lugedes kommentaare, kuidas inimesed saavad paarisaja euroga hakkama, siis lihtsalt tekib küsimus, kuidas?? Kas te ei üürigi korterit, kas te ei söögi, kas teil mees ei sõida autoga, mis vajab ka kütust ja vahetevahel remonti ja hooldust?
Last meil ei ole, ise lähen sügisest ülikooli ja mees töötab, aga panen kirja meie kulud.
Üür 200 eurot+kommunaalid 70(talvel rohkem)+elekter 16+telia 35= umbes 300 eurot.
Nüüd siia otsa 300 eurot diisel, sest mees käib kaugemal tööl + 350 eurot söök,hügieen, elamiseks tarbed (millest jääb kuu lõpus natuke puudu, sest talumatuste tõttu on paraku teatud söögiasjad kallimad) +telefoni järelmaks 40 eurot +auto liising 100 eurot + 38 autokindlustus.
See kõik teeb kokku ca 1140 euro. Ja kui nüüd on vaja talveks autole talveterehvid osta, endale ja mehele talveriided + autokool lõpetada(poole rahast maksavad vanemad). Siis kuidas on võimalik Eestis elada alla 2000 euroga? Oleme lausa võlgu võtnud tuttavatelt ja vanemad on väga palju toetanud, aga kui oleks kallim korter, mis siis saaks? 200 eurot korteri eest on väga väike summa, ühetoaline muidugi, aga tulevikus on kallim ja suurem korter. Ühesõnaga, kui keegi ütleb, et see inimene, kes saab 2000 eurot palka (suure rabamise ja päevast päeva töö tegemisega), on rikas ja õnnelik ja tal pole seda raha kusagile toppida, siis see teeb küll nalja. Elamiseks on reaalselt vaja 2000 eurot ja mitte vähem, et elada kuidagi normaalset ja inimlikku elu kuu algusest kuu lõpuni.
Tahaks lisada, et kuidas on võimalik veel raha kõrvale panna ja koguda raha korteri sissemaksuks või pulmadeks? Kui laps tuleks, saaks tõsiselt hädavaevu hakkama, sest elamine maksab 1200 eurot… ei kujutaks isegi ette, kui elaks tallinnas.
Elamiskulu Tallinn
ÜÜR: 450 (kahetoaline, saab ka odavamalt, kesklinna suht tavapärane hind)
KUUPILET*2: 65
TAKSO: 30 (hädapärased sõidud/suuremad poeskäigus (siin 2 pikemat + 3 lühemat sõitu)
KOKKU: 545
Sul:
ÜÜR: 200 (ühetoaline)
DIISEL: 300
LIISING: 100
KINDLUSTUS: 38
KOKKU: 638
Ehk ruumi elamiseks rohkem, kulud väiksemad.
Mis mõttes? Kommunaalid, elekter, telia, telefoniarved ja söök ka ikka ju?
Söök, telefoniarved ja internetiarve jäävad ju samaks, neid ei olnud mõtet omavahel võrdlusse panna.
Kas see mehe tööots tasub sel juhul ennast ära? Vahest annab kuskile lähemale midagi leida või autost üldse loobuda?
Üürikorter või ei, aga elukoha kulud on kõigil, söögikulud on kõigil, riided jm kulud ka. Kõik ülejäänu on selline et kas on ikka vaja või saaks ka ilma kuidagi. Ma pole sedasi kalkuleerinud, aga kui last ei olnud, kulus raha praegusega võrrelges ikka vhe, sest olime enamuse ajast mõlemad tööl ja polnud aega seda kulutadagi õieti. Niisiis jäi see raha alles, mistõttu olen lapsega olles saanud rohkem kulutusi teha. Aga lõputu see varu ka ei ole, niiet edasine vajab läbimõtlemist. ELuasemele läheb umbes 200, talvel veidi rohkem. Söögid+hooldusvahendid jms supermarketi kraam 200-300, oleneb kuust. Endale iga kuu uusi riideid jms träna ei osta, aga lapsele on vaja järjest uusi asju ja see sööb praegu neid mu varusid. Mehel on mingi odav auto, mille kuludest ma pole teadlik, pole minu rahakoti kanda, pakun et 200 € kulub kuu jooksul ikka ära. Ehk et kokku kulud kahe peale mingi 700 pluss kulutused lapsele, mida ma pole veel kalkuleerida suutnud. Ilmselt need ajas järjest kasvavad.
Mees töötab harvesteri peal, eeldan, et sa ei tea sellest midagi, aga mets ei asu linnas ja on kaugel 😀 autot on vaja, et tööl käia 😀 ja katkise autoga ei saa tööl käia, seega vaja remontida.
Liisingud enda asjad ja mõttetud? Nagu kordasin: kui mehel autot ei oleks, ei käiks mees tööl ja raha ka ei oleks.
Ja telefoni on ka siiski vaja või mis? Ma ei näe priiskamist ega midagi. Pole siiani saanud kuskil käia koos mehega, elanud suhteliselt kitsikuses 1300 euroga. Ma seda räägingi, et normaalseks elamiseks oleks vaja 2000 eurot..
Kui mees tuleks linna, teeniks ta 500 eurot 2000 euro asemel. Ma arvan, et Eesti on arengumaa veel, kahju, et mõelda ei oska…
Ma pole öelnud, et mõttetu töö vms ega kritiseeri kedagi nende valikute üle. Oma elu, igaüks ise teab. Aga ise sa uurisid, mismoodi saab vähemaga elatud, et teil kulub nii palju. Mis puudutab mehe töökohta, siis jäi mulje, et kuna töö kaugel, siis kulud seal käimiseks ka suured. Kui tööandja neid kulusid ei kata, siis ma ei näe pointi eriti, kui nii suur hulk raha kulub lihtsalt 1) töölkäimisele, 2) auto ülalpidamisele, mis võimaldaks seal kaugel tööl käia. Töökoht linnas vähendaks autokulusid, ei? Linnas on ka vabu töökohti ja meestel on palgad üldjuhul suuremad, ei?
Väga paljud inimesed ei saa kahe peale kokku ka 1300€ ja väga paljud inimesed elavad 1300€/kuus ära küll, aga muidugi mitte lõdvalt siia-sinna pillates. Seda siis kõike eeldusel, et üle oma võimete ei elata. Näiteks ei tuleks mul pähegi ajal, mil tunnen, et rahaga kitsas käes, otsustada, et nüüd on õige aeg autokooliks, võtta omale juurde maksekohustusi (tel. järelmaks) jms. Ma enne koguks raha kokku ja läheks siis autokooli. Kuniks parem aeg tuleb, elab mingi odavama telefoniga ka üle. Veelvähem tuleks mulle pähe minna kelleltki laenu küsima.
Ehk et juba mu esimese kommentaari point oli see, et eluaseme, söögi, hambaarsti jms hädapäraste asjade kulud on kõigil ja need on suht paratamatud. Aga kõik ülejäänu on ainult elustiili ja suhtumise küsimus. Kui veidi planeerida, siis saab kõike. Eesti riik ei ole seda planeerimist muidugi üldse mitte lihtsaks teinud. 400€ga kuus on ikka väga keeruline. Aga fakt on see, et hakkama tuleb ka sellega saada ja saadaksegi niikaua, kuniks paremat töökohta võtta pole.
Järelmaksud ja liisingud on sinu vaba tahe.. kui niigi toime ei tule siis pole vaja uhket telefoni ja autot!!
Auto liising 100 ei ole kindlasti see, mille eest Uhke Auto saab.
Telefoni osas on 50:60, võib-olla on ka väga lühike järelmaks võetud, et ruttu makstud saada. Muidugi võib ka viidata veits üle võimete elamisele, aga lisainfota ei saa seda nii puusalt väita.
Hetkel tegelikult on telefoni maksmised ja arved ja pluss laen 100 eurot, mille võtsime siis, kui meil ei olnud sentigi (swedbankist võtsime). Aga praegune auto on omadega läbi ja ei saa osta sama odavat autot ja elu lõpuni remontima, vaid väheke parema, mis tasuks paremini ära, kui kogu aeg autot remontida ja autole kulutada. Siis tulebki juurde autoliising ja ilma autota ei saaks kuidagi, sest mees töötab metsas.
Keskklassi auto on luksusauto? Ma räägin 5000 eurosest autost.
Kas selles firmas autokompensatsiooni ei maksta? Üldjuhul sellistel ametikohtadel on ette nähtud kas tööauto või kütuse/auto kompensatsioon, ehk siis oma taskust ei tohiks kindlasti kogu tööle ja koju sõitmine minna.
Ma oskan ainult öelda hetkel kuidas mina annetan- täna viisin asjad ära organisatsiooni saagu valgus. Ise teavad mis nendega teevad. Osad asjad viisin loomade varjupaika. Vanad padjad ja mõned tekid. Beebiriietele panen kuulutuse netti ja kes ees see mees. Ma ei otsi abivajajaid luubiga taga. Mul on suva kes järgi tuleb. Nii annetangi. Vähem süvenen kergemini elan 😀
Mina saan kolme lapsega üksi hakkama. Kuigi mu palk on alla Eesti keskmise (õnneks mitte väga palju alla).
Kasvatan lapsi üksi ja midagi kerjama pole pidanud. Kui siis ainult laste isalt. Pidevalt vaja meelde tuletada, et maksa alimendid ära (pole kohtu teel nõutud vaid omavaheline kokkulepe 250eur ja kokkulepitud summa olen saanud ainult paar korda ). Paremal kuul saan temalt 150eurot ja halvemal ei saa
midagi. Eksi rahaga või rahata saame ikkagi hästi hakkama ja aeg-ajalt saan nii endale kui ka lastele midagi lubada. Mäletan kuldseid sõnu oma emalt, et iga naine peaks saama nii palju lapsi kui ta suudaks üksi üles kasvatada.
Sul on rohkemgi kui 100 % õigus, olen täiesti päri. Muidugi olen kohati päri ka Malluka postitusega. Neid tibinaid-vubinaid kes lihtsa käega annetuste peale loodavad on tõesti palju kuid vaatamata sellele on ka neid üksikemasid, kes on saanud lapse suurest soovist emaks hakata ja leian, et praeguses ühiskonnas on sallimatus ja seda just eriti nende musteremade seas, üksikemaduse vastu liiga suur. Kindlasti on olukordi kus täiesti muidu hakkamasaav ema leiab end korraks kitsikusest ja palub abi kuid samas igasugust põhjust, miks seda abi vaja läheb ei tahagi alati avalikustada. Seda väidan küll juba enda lapsepõlve alusel, kuna tuli ette ootamatu raskus isa mängusõltuvuse tõttu kuid vaatamata sellele oli meil katus peakohal, toit laual ja armastav ema olemas. Ning otseloomulikult oli tal häbi tõdeda, miks me kitsikuses olime. Mõistan ka täiesti seda kui absurdne on paljulapselisus kui hakkama ei taheta/suudeta/osata saada, siinkohal jah, mallukas sul on õigus, nende vanemate pähe tahaks tõesti tungida, et teada, mis seal toimub. Minu mõte aga siitpoolt selline : kuidas julgebki lõpuks üks tõsine hädaline abi paluda kui suhtumine on selline : milleks sa siis üldse sünnitasid ? Jah armastus ei maksa arveid ega aja riideid selga kuid raha ei ole ka alati elu alus. Siin kohal ei olegi õiget ega vale varjanti, on vaid arvamuste jada ja tuhat lõputut varjanti arutlemiseks. Küll aga sooviksin rohkem sallivust ja mõistmist teie kõigi südametesse. Ja otseloomulikult kõige lõpetuseks : mõelgem siiski peaga. Kui küüntel sädelevad tipid on sulle olulisemad kui lapse heaolu siis päriselt, kasuta kondoomi.
Kas Sa oled vaadanud seda Kaili Printsi fb kontot? Kas SEE on normaalne ema ja kas selline tohiks lapsi saada? Väga hull.. Väiksed tüdrukud ripuvad posti otsas nagu ema.. Huvitav, kas sellest kuskile lastekaitsesse teada andma ei peaks?
Ma usun, et on antud ka.
Mida helli: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=217104758691188&set=ecnf.100011749960623&type=3&theater&__mref=message_bubble
Appi…… Sellel on raudselt mingid kanged rohud peal ja ta järjepidevalt jätab neid võtmata. Kuidas tal üldse lapsed on :O
Ui see on hull mutt. Ma ei mõista, kas sel perel ei ole omakseid-sõpru-tuttavaid, kes ema ravile saadaks/viiks ja laste eest hoolitseks või kuskile turvalisse kohta toimetaks. See EI OLE normaalne tekst, mida ta kirjutab, see inimene on väga haige.
Google annab teada, et tegemist on kunagise juristiga, kuidas küll nii ära kammida võis???
äkki on keegi tema nimelise valekonto teinud? tundub kuidagi liiga jõhker, et olla tõsi… a no kes teab.
Ei, temast palju juttu olnud. Kahjuks on tõesti tegu väga haige inimesega ja ma ise ka ei saa aru, kuidas ometi talt lapsi ära võetud pole.
nojah, kasvatusmeetodeid on riigil raske seaduse järgi paika sundida kuni lastel kõht täis, riided seljas ja katus peakohal… samas see raha eest hoida andmine ja pesus laste postitantsu eksponeerimine tundub küll ikka no niii üle võlli. kirjutasin ka veebikonstaablile igaksjuhuks, kuigi karta on, et see päädib maksimaalselt konto sulgemise ja uue tegemisega. mis mind aga eriti imestama paneb on see, et internetis jätab no nii skisofreenilise mulje, kui üldse saab, aga samas suudab trennis, võistlustel ja tööl käia, “päris” inimeste keskel. või vähemalt nii mulle näib… jeesus, ma olen nii jahmunud ja segaduses nüüd sellest… on ta siis hull või on ta hull ainult kodus ja mujal suudab normaalset etendada?
Tjah. Olen sinuga sel teemal täiesti ühel nõul. Kuigi nii mõneski kommentaariumis on sellise jutu peale lennanud kohale mõni mees ja hakanud vehkima, et näe, mina olengi nüüd nende neiste esindaja, kes ainult rahale mõtlevad ja issand kui saamatud tänapäeval ikka naised on, ei suudaks üksi lapsi üles kasvatada, nurisevad väikse palga üle jne. Fakk, ma tahaks sellistele pasunasse anda, lihtsalt lolli jutu eest. Niipalju peaks naine mõtlema küll, et kas ja kuidas ta hakkama saaks, kui tal oleks 1 laps, 2 last, …5 last. Ja kas ikka on nii hea mõte neid teha, kui rahalisi vahendeid ilmselgelt ei jagu. Mul on ka unistus kolmest lapsest, aga ma ei näe varianti, et ma suudaksin neile tagada sellise majandusliku heaolu, milline neil olla võiks, et nad ennast hästi tunneksid. Seda pole ju patt oma lapsele tahta.
Selliseid emmesid ma ka ei mõista, millistest sa siin postituses näiteid tõid. Peale esimese beebi sündi läksid mulle sellised teemad kohe eriti korda ja aitasin ka ühte emmet oma beebigrupist, mitte küll suure summaga, sest abistaiajd oli veelgi. Samas hiljem tõmbas too emme sealt grupist jeed ja paratamatult jäi mulje, et lugu polnud nii siiras ja kriitiline midagi. Rohkem sedasi kedagi ei aita, vaid annetan sinna, kus kindlalt tean, keda ja miks aitan ja et see mingi pläma ei ole.
Ma nüüd toon ühe pika ja logiseva näite, keda huvitavad need lood, kuidas nii võib minna. Nagu oli kirjutatud, on neid palju, kellel on vaesus mingil määral tõesti põhjendatud(kui nii saab öelda) ja teinud elus valesid valikuid ja on neid, kellel prioriteedid täiesti paigast ära jms.
Kuna lihtsalt see teema puudutab mind ja vahel vaja end tühjaks rääkida, kasvõi iseendale selguse toomiseks, et mis minuga õieti toimub, miks ma olen oma eluga sellises punktis, et mul on vaja abi küsida.
Aga arvan kõige rohkem, et algsb drr kõik sealt, kust me oleme pärit ja millised teadmised meile kaasa antakse.. Nii et vanem, õpetage oma lapsi ja rääkige neile millised on täiskasvanute probleemid ja kuidas neist hoiduda, sest nad ei tule seda teilt ise küsima ja kõigil ei ole seda instinkti õigesti käituda.
Mu ema ei ole näiteks minuga poistest kunagi rääkinud, niipalju kui ma mäletan, aga vanemad on andnud mulle minu prioriteedid, mille üle ma olen õnnelik ja mis mind on elus suunanud, isegi kui olen vigu teinud.
Ja ma armastan oma lapsi ja ma tõesti loodan et neil on kõht täis ja oleme oma kasinates tingimustes siiski talveks valmis. Ja nad on niisugused väiksed armsad tublid toredad rõõmupallid mul kodus ja ma olen õnnelik, et ma olen noor ema 🙂 (25a, 2 last) Ja selle nimel tasub pingutada.
Aga keda siis huvitab:
Mina sattusin eelminse aasta lõpus olukorda, kus pidin hakkama kasutama abi otsimis võimalusi. No internetist ma pole seda kunagi teinud. Ma lihtsalt viibin internetis nii vähe aega, et leida neid kohti, kust oleks normaalne, kui üldse on normaalne abi küsida 🙂 pigem võtan ette jalutuskäigu lastega ja läksime linnaosavalitsusse, kus kõrval ka kena mänguväljak… see selleks..
Tegelikult on meie majanduslik olukord koguaeg kõikuv olnud. Ja olen mõelnud ka, et kiirustasin ilmselt või ilmselgelt liialt oma suhte loomisega ja laste perre toomisega, sest ei tundnud veel oma meest piisavalt. Küll oleks hea, kui mu lastel oleks kindel elukoht, mitte üürikorter ja hooviga elamine, mitte paneelmaja. Tahaksin et oleks piisavalt raha, et neile uusi riideid osta, riideid, mis on minu enda valitud. Aga praegu näiteks ootan sama moodi uue kuu palkasid, sest laps läheb lasteaeda, aga mul pole korralikke sokke või aluspükse talle jalga panna, kõik on kulunud ja õmmeldud ja hakkavad katki minema.
Muud riided on olemas, 1,5 aastasel on riideid tegelikult hunnikuna, aga vanemal lapsel hakkavad kõik väikseks jääma. Soojad ja uued joped muretsesid kasvuvaruga eelmine aasta meile sugulased. Linnavalitsusest saime lasteaiatoetust ja toiduabi jnejne. Sugulased ka aitavad, toovad värskeid köögivilju, isa on lihunik, toob värsket lihakraami jne. Ma loen, et mu lastel on toit laual ja riided seljas ja katus peakohal ja ema ja isa on nende kõrval. Aga mind närib 24/7 tunne et see on vale, me peaksime ise selliste asjade muretsemisega toime tulema. Vale vale vale.
Mis elu ma ise elan? Lähen sellest kuust poole kohaga õhtuti ja nädalavahetustel tööle, et mees saaks tavalistel tööaegadel seda teha ja õhtul on tema lastega, sest meie järjekord lasteaias ei ole veel käes ja minu arust ei ole mu väike tüdruk veel valmis lasteaiaks, pigem siis töötan õhtupoolikul. Sest lisaraha on vaja, sest järgmine kuu tahan kindlasti värskendada suurema lapse pesukappi. Ise olen mõelnud juba 2 aastat, et tahaks juuksurisse minna, mida viimati sai lubada 2014 aprillis. no küüntest ja ripsmetest ei räägigi… enne lapsi käisin võrkpalli trennis praegu A) ma ei leia sobivat trenni Tallinnas B) ma ei tea kas ma suudaks trenni eest maksta C) ma vist ei suudaks omale trenniriideidki osta. Mõned riided mu kapis on juba 8 aastat vanad ja aina unistan, et kunagi saan nad välja vahetada, aga ei õnnestu. Nad on usaldusväärsed, kui mõni uus asi rikutud saab, ma ei saa kohe poodi minna asendama. Enamus riideid on üldse õdedelt või tasuta jagamise hunnikutest leitud.
Miks see nii on? Jah, ma kiirustasin abiellumisega (9 kuud peale tutvust) ja lapse saamisega (Sündis 13 kuud peale tutvust). Ja peamised probleemid ragadega tulid välja just peale neid kahte suursündmust. Ja see oli alles algus. Lihtsalt kokkuvõtteks pole meil kunagi palju raha olnud. Me oleme rumalalt majandanud ja meil ei ole mitte midagi kõrvale pandud. Aga need ei ole olnud minu prioriteedid. Ma ei taha kõike oma mehe kaela riputada. Aga ma saan ise aru, et kõigepealt peaks olema raha ja siis alles asjad, mitte enne asjad ja siis hakkame muretsema, kas raha on. Teiseks üle võimete elamine. See on pikk ja keeruline ja psühholoogiline lugu.
Abiellu astutakse ju leppides sellega, et su partner on selline nagu ta on, ja sa ei hakka teda muutma. No esiteks, ma nüüdseks tean, et ma ei teadnud ju milline mu mees tegelikult on. Aga ma tunnen tema südant ja ma näen, ta püüdlusi õiges suunas ja ma tahan teda aidata, sest ta ise seda ei suuda ja ma tahan talle olla teenäitaja. Ma otsin abi, sest ma ei taha et lapsed nende probleemide all kannataksid. Ja ma ei anna alla, kuni ma näen mingisugust progressi ka pärast mõningast kukkumist, sest ma ei taha, et mu lapsed näeksid pere lagunemist. Ja ma näen tunnelilõpus valgust… Meil on raha olemas, aga me peame õppima seda kasutama, kuid enne peame maksma (sõna otseses mõttes) oma vigade eest.
Ma võiks rääkida, miks ma ise sellise mehevaliku olen teinud, miks ma olen kiirustanud, miks ma pole ülikooli lõpetanud ja töötan kiirtoidurestoranis, kuigi tahtsin unistustes pedagoog olla.ja ma võin ka kirjutada pikki tektse oma mehe mineviku kohta, miks tal on omad komistuskivid.
Ma võiksin teha oma blogigi, et inimesed, kes ei oska majandada, saaksid sealt abi ja meie kogemusi, kuidas raskustest välja tulla… aga mul ei ole ju õnnestumise garantiid, kuna ma ei ole üksi võitleja vaid kõigest abiline, kui tõelist lahingut peab minu mees.
PS! Kodutunde peredes paljudel juhtudel inimesed ei küsi ise abi, vaid neid märkavad teised nende kõrval. Mina arvan, et nad on oma eluga tegelikult rahul, kuigi nad saavad ise ka aru, et nad ei ela just viie tärni hotellis. Ega nad ei kurda küla peal et peavad ämbriga vett tuppa tooma kaevust. Aga ma kujutan nende rõõmu ja tänu, kui neile ikka tullakse ja tehakse see mõnus soe ja stiilne tuba, millest nad oma sügavamates unistusteski osanud mõelda. Ja teiseks arvan, et Kodutunne tahab aidata elutingimusi parandada just neil lastel, kelle vanemad ei ole teinud õigeid esimesi valikuid enne paljunema hakkamist, mitte nende vanemaid.
minu postituse lõpus ma küsin lugejatelt, kas on tark teha blogi, mis keskendub rahamuredele lastega peres? 🙂 Kuigi mul pole niikuinii aega arvutitaha tulla väga tihti… selle kirjutamiseks läks juba 2 h… minu kummardus blogijatele 😀
Kirjutasin sulle meilile!
oh, anna andeks! ma tegin e-mailis trükivea 🙁 nüüd on õige!
Offtopic, aga… Mulle meeldib lugeda ka kommentaare ja aru ma ei saa, miks ma enne postituse avamist kommentaaride arvu ei näe 🙂 See on nii mugav, tean kohe, kas avan kommentaarid uuesti või mitte. Kas saaks selle äkki tagasi?
Olen selle palve edastanud 🙂
Need inimesed on võibolla ise lapsepõlves sama viletsat elu näinud ja armastust ehk vähe tunda saanud, tihti soovivad nad ise palju lapsi, sest laps armastab tingimusteta ja kompenseerib senist puudujääki. See, et nad lastele midagi poppi ja ägedat lubada ei saa, tekitab pingeid, siis teevad emotsioonioste, ja siis ongi enne palgapäeva kööga.
Hea teema! Vaatan ka kodus oma laste riideid ja mänguasju. Tahaks aidata kedagi, kellel tõesti vaja on. Aga jah need mimmud on nagu eraldi liik emmesid. Ei oska nad elada. Eks nad tulevad ise sarnasest perest. Vaesuse lõks. Samas lapsest kahju.
Miks neid lapsi tehakse? Kondoom ja beebipillid maksavad raha. Ja seksida tahaks ikka.
Olen nõus, et lapsi tuleb saada vaid nii mitu, kui paljudele jõuad riided selga osta ja söögi lauale panna. Töötan igapäevaselt lastega ja kahjuks olen näinud ka palju selliseid peresid, kus on puudus elementaarsetest asjadest nagubriided ja toit. Muidugi ei pea kõik olema viimase malli järgi ja kalleim, vaid lapsevanema rahakotile vastav. Raha ma kellelegi küll ei ole andnud ega anna ka. Mingu tööle nagu mina käin ja teenigu raha. Pajud abipalujad ootavad käsi pikal, aga ei oska kuidagi ise oma eluga hakkama saada… kohe kui abipakid otsas, siis on jälle näpud põhjas. Ise sain lapse sellel aastal 28a vanusena, sest nüüd oleme abikaasaga piisavalt kindlustatud, et saame mõnusalt hakkama (kusjuures pole sugugi jõukad, vaid täitsa tavalise Eesti keskmise sissetulekuga). Mind lausa häirib, kui keegi kuskil jälle kirjutab, et oi palgapäeval ostan seda ja teist. Mina ei saa aru sellest palgapäevast palgapäevani elamisest ja ostuhullusest samuti. Kui palgast jääb vähem kui 150€ alles, siis tunnen ennast juba väga halvasti. Alati peab mul olema varu, isegi siis kui teenisin 200€, siis jäi 20€ alles nö varuks.
Igavene ja tundlik teema. Kas võtta last investeerinugprojektina? Vaevalt. Kui aga arvestada, et laps on vastutus, mida lapsevanem(ad) järgmised paarkümmend aastat kandma peab(vad), siis kindlasti tuleks lapsi saada täie teadmisega. Mulle kunagi vanaema analoogse küsimuse peale vastas: nii palju, et sa suudaksid vajadusel lapse (d) ise ilma igasuguse abita ülesse kasvatada. Naine on see, kes Elu andmise või mitteandmise üle otsustab ning kes vastutab selle eest, et sündima soovitud ilmakodanik ka Inimeseks kasvatatud saab.
Uaaaaiiii! Ma olen niiiii nõus! Jah, kui on üks laps ja segased asjalood isapoolse toetusega ja veel sada muud negatiivset asja langevad kokku- no siis on põhjust aitamiseks. Aga tõepoolest ei saa ma aru sellest, kuidas elatakse a la 1-toalises korteris kuuekesi ja lapsi tuleb muudkui aga juurde ja juurde….
Oeeehhhh….
Mulle tumdub, et kohati ei sõltugi lapse saamine sellest, kas planeerid ja arvestad või mitte. Üks võimalus on asjale läheneda seisukohast, et laps võiks tulla kui on võimalik ka majanduslikult esmane võimaldada ja kui ei, siis lastega oodata. Teine võimalus on aga see, et mõned inimesed nii kaugele oma mõtetega ei jõuagi. Ma arvan, et paljude selliste olukordade taga on naiivsus/teadmatus/oskamatus end soovimatu raseduse eest kaitsta (jah, ka veel praegu tänapäeva maailmas). Justkui esimene tasand oleks üldse lapsesaamise olemusest aru saada ja järgmine see, et kas ka raha on. Lisaks teadmatus, oskamatus planeerida ja mõista, mida laps vajab ja palju selleks kulub. Tahaksin öeda, et lapse planeerimine on juba üks intelligentsuse näitajaid, kuid ei taha selle väitega teha liiga “üllatusbeebidele” ja nende vanematele. Pigem väita, et arvan, et on perekondi, kus lihtsalt on erinevate tegurite tagajärjel infosulg ning majanduslik planeerimine oleks juba teisene ja samm kõrgem oskus. Ma ei tea, kas see mõttekäik tundub loogiline?
Mina ei ole ka nõus aitama neid emmesid, kes ise saavad ikka nädalas mitu korda väljas käia ja traalivaalitada, pikad küüned, ripsmed, juuksed värvitud seitsmeteistkümne erineva värviga ja siis äkitselt pole raha, et lapsele RPA-d osta?
Lisaks ei ole ma nõus aitama ja kaasa tundma nendele inimestele, kes elavad sotstoetustest, sest neile sobivat tööd pole saada. Ehk siis, neid, kes pole nõus näiteks müüjaks või postiljoniks minema. Kui ikka pere nälgib ja raha pole, siis sa lähed kuhu saab! Ma oleks nõus McDonaldsis öövahetustes tööd tegema, kui peaks vajadus tekkima. Ma oleks nõus koristama. Maxima müüjad on eriti vaprad veel. Maxima on kuulu järgi üks kehvemaid tööandjaid, aga inimesed on nõus seal töötama, et mingigi raha tenida. Müts maha!
P.S. just ükspäev vaatasin kärude-vankrite-turvahällide pakkumisi. Taaskasutusgruppidest saab kilo banaani eest kogu mandi, kui häda käes.
Vanemad peaks teenima piisavalt, et oleks kindel eluase (vahet pole, kas üürikas või isiklik kodu), laps saaks vitamiinirikast toitu — puuvilju, tervislikke snäkke, liha jne, mitte makarone vorstiga päevast-päeva, laps peaks saama käia lasteaias (mina tean mitmeid, kes seda maj. põhjustel teha pole saanud), hiljem juba ehk mõni huviring ning kindlasti klassireisid. Ma arvan, et selleks ei pea olema rikkur.. aga alla 1000€ sissetulekuga pere peale küll minu meelest last hästi, või enamvähem normaalselt, üles ei saa kasvatatud, kui elatakse üürikas. Kui isiklik kodu, siis on kulud natuke väiksemad. Aga absoluutsesse vaesusesse sünnitamine on debilism.
Sellist summat ei saa oioi kui paljud. Sellisel juhul sureks eestlased varsti välja. Sa tahad väita, et vanemad, kes saavad mõlemad min palka, pole õigust lapsi saada.
Väidan vastu, et paljud min palgal olevad inimesed saavad paremini hakkama, kui nn. 1000€ peal olevad emad.
Ma ütlesin pere peale. St üks 300€, teine 700, või mõlemad 500… see ei ole nüüd küll mingi ulmesumma.
A ja tahaks öelda veel, et kui sissetulek on 700-800€, sellest kommunaalid ja üürid maha.. jääb parimal juhul 500€, et kõigi vajaduste eest hoolitseda. Ma ei usu küll, et sellega hästi hakkama saaks..
Kuidas sul endal oli enne Mari sündi majandusliku seisuga? Üldse mitte paha pärast, aga on mulje jäänud, et ei olnud ka kõige parem seis. Aga kuidagi saite Õismäe korteris hakkama ja nüüd planeeritud lapse puhul on seis tunduvalt parem:)
No praegust ja toonast ei anna muidugi võrrelda, aga mul oli keskmise palgaga töökoht + oma korter (ok, küll vanemate OMA, aga mitte üürikas). Olin valmis selleks, et saaksin lapsega ka üksi hakkama 🙂
Tihtipeale on nii, et need kes liialt oma majanduslikku olukorda püüavad viia sinnamaani , et lapsi saada. On elutsükkel jõudnud tiksuda selliselt, et nad ei saagi enam lapsi või on see juba problemaatiline.
Enamasti saadakse igas olukorras hakkama. Ka need kellel ei ole kogu aeg kontol tagavarasid. Laps tuleb ikkagi siis kui loodus on selle seadnud ja üle mõelda ka ei maksa.
Saan aru, et sa ei taha üldistada aga kas inimene on kusagilt maalt või linnast ei oma tähtsust. Ka linnas elav naine/tüdruk võib lapse liiga vara ja ootamatult saada. Samuti ei oma tähtsust mis haridus inimesel on. Ega haridus tähenda haritust.
Seega arvan et ei ole vaja üle mõela!!!
Ja tahtsin veel lisada, et olen nagu sina, kes tahab kõigis ja kõiges head näha.
Olen mõelnud, et need kes asju küsivad võivad ju arvata, et äkki on keelegil mingi adi nagunii üle ja tahaks sellest lahti saada aga ei viitsi ise pakkuda. Aga kui küsitakse siis annab teada. Pole ju mõtet poest osta kui nagunii kusagil midagi üle on. Kasvõi väikese raha eest.
Ja siis on paarid, kes on 10+ aastat koos olnud, omavad pealinnas kinnisvara, autot, korralikud töökohad ja on juba 3+ aastat üritanud tulutult last saada. Meditsiiniliselt pole midagi viga ja läbitud on ka üks tulutu ring IVF’i. Vaikselt ostetakse kokku ja titariideid aga ei miskit… Pole vist vaja öelda, KUI vihaseks sinu poolt kirja pandud ”emad” ajavad. Ma ei mõista miks saadakse palju lapsi, kui ei suudeta isegi ühe eest KORRALIKULT hoolitseda ? Lihtsalt nutma ajab..
Kas siis madalapalgalised ei tohikski lapsi saada või? Ma küll arvan, et tohivad. Ma arvan, et elus pole esmatähtis raha, raha on tegelikult teisejärguline. Ma saan aru, et me elame kapitalistlikus ühiskonnas ja paljude arvates on raha kõik, kuid tegelikult see on ületähtsustatud. Kõige olulisem on armastus ja kui need madalapalgalised saavad seda pakkuda, siis ma ei näe põhjust, miks nad ei võiks lapsi saada. Iga naine tahab lapsi. Lapsed toovad rõõmu. See oleks ikka väga julm öelda kellelegi, et ära saa lapsi, sa pole piisavalt rikas vms. Kahtlemata, kui on vähe vahendeid, on raskem, aga võib-olla hoitakse just siis rohkem kokku ja laps, kui ei kasva kuldlusikas suus, on ka avarama mõtlemisega? Raskused teevad tugevamaks. Hoopis teine küsimus on ema haritus – need geelküüntega ja kunstripsmetega emad, neil võib-olla on vähem mõistust, kuid ehk tuleb neilgi see millalgi ajaga pähe? Lootus sureb viimasena ja eks elu õpetab. Laps kasvab ikka edasi ja õpib maailma tundma. Kuid üldiselt arvan, et ka vaesed suudavad oma lapsed tublideks ja headeks kasvatada, kui tahavad.
Ma pole öelnud, et madalapalgalised ei tohiks lapsi saada, ikka tohivad – kui nad majandada oskavad.
Mallukas ju ei kirjutanud, et madalapalgalised ei tohi lapsi saada. Jutt oli pigem, isekusest. Nendest ”emadest”, kes mõtlemata lapsi treivad, viimse raha enda, mitte laste peale laristavad. Kui saad miinimumi ja saad lapsega ilusti hakkama – müts maha ! Mina näiteks ei kujuta ette, kuidas ma üksinda elades miinimumiga hakkama saaksin.
Olen peaaegu kõige sellega päri, mis siin kirjas on. Häirib aga see, et miks neid Maxima müüjaid nüüd niimoodi materdatakse? Üleüldse müüjaid? Aus amet nagu iga teinegi ja ega nemad süüdi pole, et vähetasustatud amet. Mõnele meeldibki müüja olla ning mõni on sunnitud sellisel kohal töötama, kuna kõik ei ela Tallinnas või Tartus, kus töökohta valida ka saaks. Minu meelest on nad tublid, et nad eelistavad töötada ka selle vähese eest, mitte käia vallas/linnavalituses toetusi santimas. Ning päritolu, haridustase või see, et “suvaline mees” on lapse maha jätnud ei mängi siin mingit rolli. Kooselud/abielud lähevad ikka lahku, ole sa siis müüja või eduka ettevõtte omanik. Samamoodi ei taga BAKA kraad sulle ka tasuvat tööd, või üldse tööd. See müüjate värk lihtsalt üks loll stereotüüp, mida ikka ja jälle välja tuuakse. Ja ega ilmaaegu öelda, et “Eestlase lemmik magustoit on teine Eestlane”. ..
Teema juurde tagasi ja minu mõte on see, et selline kerjamine üsna tihti ei olenegi sellest, et rahapuudus oleks. Nii mõnegi jaoks on see saanud elustiiliks. No miks sa ostad, kui saab ka tasuta ja arvestades, kui palju on Eestis emad oma laste jaoks valmis kulutama, siis saavad nad ju veel väga head kraami ja täitsa tasuta. Olen ka sellist nahhaalsust kohanud, kus järjepidevalt kerjatakse asju mõttega need pärast rahaks teha.
Ma ei materda kedagi, ma tõin suvalise näite, et väikelinnades pole vist tihtipeale muid ameteid varnast võtta, mistõttu võetakse see töö. Nagu öeldud, ei tahagi kedagi solvata, vaid tegin suva üldistuse, nagu postituse alguses hoiatatud.
irwww, Tartus on juberaske üldse tööle saada kuhugi, sest siin on noorte valik tapvalt suur.
Ehtne näide on need “Kodutunde” jms saated – elavad kümnekesti kolmes toas, tavaliselt käib pereema ringi kas järgmine päts hakkamas või titt süles. No miks ometi?? Ma ei oska niivōrd rääkida nendest, kes saavad ühe lapse ja seda üleval pidada ei jaksa – inimesed ei oska võib-olla ette näha, kui kallis see kõik olla võib jne. Aga nendele suurperedele võiks küll korvitäie kondoome viia, selle asemel et telekas kerjata ja siis neile kõik ette-taha ära teha. Minul hakkab vastik neid saateid vaadates, lastest on lihtsalt kahju, sest vanemad pole mitte ainult vaesed vaid püstilollid. muidugi on ka erandeid – nt oli saade sellest toredast suurperest, kes elasid ilusad majas ja said endiga väga hästi hakkama, lapsed olid ka väga hästi kasvatatud.
Nõuuuustun. Olen ka ise sama mõelnud korduvalt. Pluss neil on tihti ka see, et okei raha ei ole, ei saa uusi asju jne jne jne, aga tuleb võttegrupp koju, su maja on nagu sitakamber, kõik vedeleb, kõik on räpane, lapsed kaasaarvatud. Kui sa ei suuda ise kordagi pidada, siis miks peaks keegi sind veel aitama. Mingi kaltsu kusagilt ju ikka leiad et maja inimlik välja näeks
Mina lõpetasin selliste võõraste abipalujate aitamise ära peale ühte väga ebameeldivat juhust ning olen siiani kindlal veendumusel, et aitan ainult neid, keda ma isiklikult tunnen või siis suunan oma abi hüljatud laste aitamisse (lastekodud jms). Mõni aasta tagasi juhtusin FB-s nägema ühe noore naise abipalvet mähkmete ostuks. Pakkusin, et öelgu, mis mähkmeid on vaja, ma ostan ära ja toimetan nad soovitud kohta. Selle peale tuli segane jutt, et parem ma kandku talle ikka raha ja ta siis ise ostab kui vaja. Pakkusin veelkord, et ma võin temaga kokku leppida, et ei osta korraga suurt kogust vaid näiteks teeme nii, et ta ütleb, kui palju on kuus tal mähkmeid vaja ja ma ostan siis korraga kuu vajaduse ning teen nii poole aasta vältel iga kuu eraldi ostu. Ja alati võib ta mulle ka öelda, kui soovib erinevaid mähkemid või muud tootjat või kui on vaja juba suuremaid. Ehk siis pakkusin talle pooleks aastaks omalt poolt mähkmete ostmist tema enda soovi järgi. Jälle tuli segane vastus, et ei ikka raha oleks vaja. Küsisin siis otse, miks on vaja raha, kui sul on abipalve konkreetselt mähkmete jaoks, et kas siis vaja oleks hoopis midagi muud ja ei taha küsida või mis värk on. Selle küsimuse peale sain lihtsalt rämeda sõimukirja, et mis õigusega mina uurin tema rahaasju ja mis kurat minu asi on, mida tema selle küsitud mähkmete rahaga teeb. Et tema on noor naine ja see et ta lapse sai ei tähenda, et ta peab kodus istuma vaid tema tahab ka sõbrannadega õhtul klubis käia ja endale riideid osta jne. Kirja lõpetas ta mulle lihtsalt lausega, et mine persse oma mähkmetega, kui sa ei täi mulle raha kanda. Vot siis ajas mul hinge täis ja peale seda ma ignoreerin selliseid halavaid postitusi ükskõik kus internetis. Ka oma tutvusringkonnas on küllalt emasid, kellele abi ära kulub ja vähemalt ma tean, et minu abi on seal õigesse kohta läinud.
Minu vanemad said minu ja õe noorelt, ikka väga noorelt. Juhtus, kogemata (tead ju isegi). Ja ema on rääkinud, et raskeid aegu oli. Aegu kus toidu jaoks sai laiemalt perelt raha laenatud. Samas nälga ma ei mäleta, et me õega oleks kannatunud. Selle eest, et esmane eluks vajalik kuidagi viisi olemas oleks, kandsid vanemad alati hoolt.
Aga asjad läksid paremaks. Jah mul polnud lapsepõlves “kõike”, ehk isegi mitte “parimat”. Kuid mul olid armastavad ning töötkad vanemad. Nad töötasid end nõnda üles, et mida vanemaks me õega saime, seda parem oli ka meie elu. Jah, ma ei läinud aastaks välismaalse gümnaasiumi ajal, teades, et see ei ole meie perele rahaliselt võimalik. Jah, ma ei ajanud taga ka kalleid hobisid või spordialasid. Kas ma olen milleski ilma jäänud? Vast ikka. Kuid millestki ilma võib alati jääda. Kui sa pole just maailma rikaimate inimeste laps on alati kuskil mõni laps, kellele võimaldatakse enamat kui sulle. Kas see, et ma millestki ilma jäin tähendab, et ma poleks pidanudki sündima…. ma ütleks, et ei tähenda. Ja nüüd me õega oleme täiskasvanud, oma elu peal. Ning meil läheb hästi ja vanematel läheb hästi.
Ma ütleks, et kurb on olukord siis, kui neid lapsi saadakse ega taheta neid kasvatada. Raha rahaks. Lapsest võib tulla tubli ja edukas ja töökas inimene, kuid see eeldab siiski vanema poolset panust. See millisteks inimesteks meie vanemaid meid õega kasvatasid on kordades olulisem, kui see mida nad meile rahaliselt suutsid võimaldada. Samas siin on ka erandeid. Esmased vajadused tuleks siiski suuta katta.. toit, koht kus kasvada, turvalisus. Sest ilma nendeta on paratamatult last raske kasvatada tubliks täiskasvanuks.
Samas nõustun, et head vanemad panevad oma lapse huvid ettepoole oma enda huvidest. Kui sa tahad ilusaid küüsi, siis tee endale kodus maniküüri ja jäta see raha, mis kulub nendele võltsjubedustele oma lapse toidukorvi jaoks.
Oi, nii palju kommentaare =) Ma ei jaksa läbi lugeda, kirjutan enda oma. Kui kordab midagi, siis kordab.
Mina sain oma mõlemad lapsed, sest “tahtsin last ja igatahes ei tahtnud aborti”. Mul ei olnud kummalgi juhul raha üldse, aga arvestasin ka, et lapse beebi olles ei kulu eriti palju ning hilisemat ma juba ei arvesta, sest tont teab, mis juhtub.
Mul ei ole olnud kahe lapse peale ja ei ole ka puudust tundud:
* lutti
* lutipudelit
on olnud kellegi vana, mis on katki läinud ja pole uue ostmiseks raasugi pingutanud
* beebivoodi
* kõhukott (kui oleks olnud hea, oleks vbla häirinud, et pole, aga see pani selja valutama)
* söömistool
* kiikumistool
Mitte kunagi pole mul olnud uut vankrit, kellegi vana, ise olen ühel hetkel, kui rohkem raha, ostnud kasutatuna ja mu teine laps elas esimese aasta üldse vankrita. oli pikaliasendisse pandav käru esimesest alles ning sinna sisse panin magamiskoti, mis ka esimesest lapsest alles – vanker oli ribadeks, aga magamiskott mitte.
Teisele lapsele ostsin kandelina.
Ma pole iial ostnud beebriideid – kõik on kuskilt kasutatuna tulnud, paar asja ka kingitud. Tegelustekk (õudselt mõnus!) kingiti. Mänguasjad: minu enda vanad, õe vanad, kingitused.
Esimene riideasi, mille ostsin, oli õuekombinesioon umbes pooleteisesele, ta käis sellega peaaegu kuni sai kaks ja pool sai, vahepeal oli mu vennatütrel, siis tuli mu teisele lapsele tagasi.
Kui rinnaga toita ja sõprukonna annetustest beebiriideid omada, kulub väikesele lapsele peamiselt mähkmeraha ja selle ikka emapalgast leiab.
Vat suuremad lapsed, need on kallimad =) Aga no tõesti, iial ei tea ette, mis juhtub, mõelda, et praegu ma ei elataks kümneaastast mõnusalt ära, ei ole nagu põhjus, miks mitte beebit saada.
Olen ka täiesti nõus, et enne lapse saamist tuleb majanduslik pool üle vaadata. Mina näiteks olen juba viimase aasta mõlgutanud lapse saamise mõtteid, no väga tahaks. Aga siis mulle meenub, et meil on kodu ehitamine pooleli, mis võtab kohutavalt palju raha. Loomulikult me saaks hakkama, kui see laps peaks kogemata tulema, aga see tähendaks ikkagi paljudest asjadest loobumist ja hunnikut stressi selle tõttu. Nii siis ma olengi otsustanud lapsesaamise paar aastat edasi lükata, vanus veel liiga suur ei ole ja küll ma kannatan! Palgapäevast-palgapäevani elamist nii, et lõpuks ühtegi senti kontol ei ole, ma pole kunagi suutnud ette kujutada. Minu jaoks on oluline, et mingi tagavara oleks alati olemas (noh umbes nii, et vähemalt paar kuud saaks sissetulekuta ka kenasti läbi) ja enne lapse saamist tahan olla kindel, et see ka pärast lapse sündi nii jääks. Lapsed on minu arvates ikkagi vanemate kasvatada ja hooldada, ses mõttes, et toetused on muidugi väga head ja teretulnud aga ainult nendele küll loota ei tohiks.
Mina olen mõelnud nii, et lapse saamist võid endale lubada siis kui suudad iga kuu seaduses ettenähtud miinimum summas alimente maksta. Mingi aeg oli see vist umbes 170eurot, sest see on see summa, mida lahkumineku korral oled KOHUSTATUD lapsele maksma.
Jutt jumala õige ! Ei saa ka mina aru neist , kes lihtsalt ongi mingid nn. sünnitusmasinad, jah kui sul on piisavalt raha, et nendele lastele anda eluks kõik võimalik, siis jumala eest andke minna AGA kui sa ei suuda pakkuda lapsele isegi seda elementaarset, siis JUMALA EES MIKS TE TEETE LAPSI ?? Jah, laps sünnib on ühekordsed toetused jne, aga need pole ju igakuised !! Eriti seda kui sa olid enne lapse sündi min palgaga siis saad ka seda edasi ju emapalgaga, loomulikult eipeagi lapsel seljas olema kõik kõige kallim aga ta kasvab ja koguaeg on väiksel tipsul midagi vaja !! Seega tõesti peaks hoolikalt mõtlema enne lapse saamist või üldse selle peale mõtlemist, kas ma suudan lapsele pakkuda täisväärtusliku elu, niiiii palju on juba selliseid lapsi, kes kasvavad vaesuse ja ala ühe vanemaga ainult, jah seda ei näe kunagi ette, kas vanemad jäävad kokku või ei, aga siiski peaks hoolikalt mõtlema kas/kellega/üldse lapsi saada !
Arvan, et niipalju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid põhjuseid miks inimesed sellises olukorras on. Ma tegelikult ei ole ise ka eriti hea majandaja ja tean, et saab ka palju mõistlikumalt ning säästlikumalt. Ilmselt on põhjus selles, et kunagi kitsikuses olnuna tuli kuidagi ots-otsaga hakkama saada ja nüüd kui elujärg on parem, siis selle asemel, et endale tagalat kindlustada, kulutaks parem asjadele ja elamustele mida varem lubada ei saanud. (lapsed pole mul kunagi paljad ja nälgas olnud, nemad on prioriteet). Mul endal on väga kahju, et ma noorena majandama ei õppinud. Kõik mis teenisin kulus kohe ära. Eks see oleneb ka inimese iseloomust, mõni oskab koguda, teine keskendub kulutamisele. Praegu mõtlengi kuidas enda kogemustest ja kahetsemistest õppida ning enda lapsi nii kasvatada, et nende prioriteedid ja väärtushinnangud oleksid paigas. Mis ma tegelikult selle teema kommentaariks tahtsin ütelda on see, et neid teemas mainitud emmesid me ümber ei kasvata, aga oma lastele saaks küll õpetada ise hakkama saamist.
Mina olen muuseas samasugune, et ei majanda eriti hästi. Aga siis ongi kaks varianti – kas pead piisavalt teenima, et võimaldaks sellist mõtlematut kulutamist, või võtad endale ratsionaalse mehe 😀
Hahaa 🙂 Kuna meest ma välja vahetada ei kavatse, siis keskendume sissetulekute suurendamisele. Peaks veel mõned lapsed tegema, paljulapselised pidid üüratuid summasid riigi poolt saama. NALI 🙂
Olles ise lapseootel ja kindlasti mitte kõrgepalgaline, isegi keskmist kätte ei saa, siis tegelikult mõistan ma seda asja päris hästi siin.
Lapse eest hoolitsemine ka madalapalga eest nõuab oskust rahaga ümber käia ja piisavalt isetust, et vajadusel ise teatud asjadest loobuda. Kui sa ei teeni piisavalt, siis sa küsidki ju endalt rohkem selliseid küsimusi nagu “kas mul on seda vaja” (riidete, pudipadi kohta, GEELGÜÜNED). Ja ma tõesti ei mõista naisi, kelle jaoks on geelgüüned, juuksepikendused, jumestuskreem või pakk suitsu tähtsam kui toit lapsele või lutipudel, mida on täitsa võimalik alla 5euro eest saada.
Minul on näiteks plaan igakuiste kulutuste kohta ja raha võtan välja sularahas ja suurema osa jätan linna/poodidesse minnes koju, et vältida impulss-oste. Loomulikult ei tähenda see seda,et ma ise pean nuudleid sööma ja räbalates ringi käima, aga asjade ostmist tuleb tähtsuse järjekorda panna.
Less is more ja lastepuhul nagu sa ka mainisid, et nad on suhteliselt pikalt vähenõudlikud. Tõesti, ka kaltsust/tuttavatelt/kirbukatelt saab soodsalt soetada riideid, mida nad alguses healjuhul kuu või paar kannavad ja nad on õnnelikud pigem ema ja isa tähelepanu üle kui selle üle et komplekt, mis parasjagu seljas maksab 50euri.
Kuulege tänapäeval pole vahet ütlen ausalt . Olen ykaikema saan kuua kuskil 1100 pluss miinus kätte. Ja ikkagi on natukene raske tibuga kahelesi. Kui tibu sain olime abielus. Ja kindlasti ei kaalu ma saada uut last enne kui tema on suur. Lapse tood sa ilma omal vastutusel ja sa pead suutma talle pakkuda kõike nii head kui suudad. Laps eipea kannatama. Õige armastav ema teab et ühegagi on yksi raske. Ja ma eisaa iial aru neist kez teevad veel 3 ja 4 igaüks erineva mehega ja ikka üksi. Krt õppige midagi ja ärge sigige arutult.
see on tõesti keeruline teema…. Paneb tõsiselt mõtlema, et miks sellised saavad lapsi ja need, kes on end enne lapse planeerimist majanduslikult kindlustanud, ei pruugi saada? Tean paljusin paare, kellel justkui kõik olemas lapse saamiseks, aga mida ei ole? – last. Sest lihtsalt ei tule seda imet nende perre 🙁
Minu meelest on see kaa jube.
Eks see lapsesaamine siis kui majanduslik olikord ei kannata tuleb tihti sellest, et rasedus avastatakse liiga hilja, et sellega midagi ette võtta või on inime selline, kellesilmis abort on kõige jubedam asi maailmas. ( aga tõdege, et mingis olukorras on see hdavajalik ja ainuõige otsus)
Ise olen ka igati abivalmis ja täis tahtmist aidata. Aga ma ei taha aidata neid, kellel samamoodi näen, et fbsse nime otsingusse lyyes näen, et ema ostab kuskilt gruppidest endale riideid ja aksessuaare (mis kusjuures pole mitte just odavate killast) et nyyd on häda käes ja palun abi.
Ma ei ytle, et vanemad peaks räbalatesse riietesse jääma või ei võiks endale midagi lubada. Aga selleks, et endale midagi lubada ei tohiks lastel selletõttu miskit puudu jääda.
Endal on kyll tihti nii, et lährn poodi sest mul oleks endal midagi vaja aga tulen tagasi olen ostnud hoopis lapsele ja endale on isegi kahju 5-7€ pluusi osta.
teema võtaksin üldistavalt kokku nii – on emad ja on emased….
……….. et nende emad on kuskilt väikesest kolkast naised……… jne
Pole küll kuidagi murega seotud, aga puudutab siiski. Elan ka maal, väikeses kohas nn kolkas, kas see on tõesti vaid nn kolkanaiste mure? Ja seal kolkas pole ka Maximat, kus seda pisukestki raha teenida.
Kohe postituse alguses ütlen, et ei proovi kedagi solvata, vaid toon suva näiteid, mis suvaliselt pähe tulevad. See ei ole vaid “kolkanaiste” mure, aga paratamatus on see, et väikelinnades on elatustase madalam.
Ma jäin koolis lõpuklassis käies tite ootele. Nüüd elame üürikorteris, mees käib tööl, laps hetkel 3 kuune ja kuidagi suudame nii elada, et minu emapalk jääb alati enamuses alles 🙂
Väga tubli. Tore kuulda, et on ka arukaid majandajaid.
Mina arvan, et mingit väga konkreetset majanduslikku kindlustatust ei pea olema, kui kahe kõrva vahel lebab töötav aju. Ma tean nii paljusid inimesi, kes on täiesti ilmvõimatutes olukordades alati võimaluse leidnud, et lastele vajalikku võimaldada. Ka minimaalse sissetuleku juures. Aga paraku tean ma ka sinu poolt kirjeldatud saamatuid emahakatisi, kes praktiliselt päevast päeva muuga ei tegele, kui mingite krosside kokku kerjamisega, sest millegipärast nad arvavad, et keegi teine peab kogu aeg nende materiaalse mõtlemise osas invaliidset ajutegevust korvama. Täiskasvanud inimesed, kes pilluvad emapalga-päeval raha igasse mõttetusse poodi, millest nad vähegi mööduvad, et siis kaks päeva hiljem täistuuridel laenama hakata. Ja väga tihti kaasneb selle küsimisega mingi jutt, kuidas laps on haige ja vajab rohtu või piimapulbrit vms. Paar korda siis teedki mingi ülekande, sest süda on ikkagi sees ja “mis siis, kui ongi see laps seal nälgas”, aga mingi hetk sunnid südame kõvaks ja ütled, et sorri, mul on endal ka laps, kellel on ka vajadused. Ühesõnaga minu kogemuse põhjal mõni inimene ongi selline krooniline puuk ja sinna polegi midagi teha. Neile võib mitmekordse Eesti keskmise palga ka anda – vahet pole, löövad selle samamoodi ilma mõtlemata laiaks ning on ikka täpselt sama hädised ja saamatud edasi.
Väga raske teema. Olen ka ise mõelnud, et no mis mõttes, sul on 3-… + last, rahaliselt raske, vorbitakse veel juurde ka ja siis kerjatakse mööda ilma. Ei ole kahju aidata, üldse mitte, kuid see abi peab minema õigesse kohta. Tänapäeval on levinud viis laste pealt rikastumine. Mina ei aita neid kellel on ala geelküüsed, ripsmed ,suitsetavad vms iganes ja paluvad abi igasugustest gruppidest, et oeh, nii raske on, lapsele sadat asja vaja ja raha ei jagu.. Elu prioriteedid peavad olema paigas, mis on olulisem ja tähtsam. Laps ei ole süüdi muidugi aga no ülesvukitud memm voiks küll mõistuse pähe vötta. Pole ime miks inimesed nii skeptiliseks muutunud on, selliseid memmesi on igalpool, kes kasutavad lihtsalt häid inimesi ära.
Hea lause on see, et lapsi tuleb teha nii palju, et ka üksi jäädes suudad sa nad üles kasvatada. Mitte just kõik ei järgi seda aga enne kui last saama hakkad,tuleb mõelda ka sellele, et kuidas sa ta üles kasvatad. Väiksed lapsed, väikesed mured. Suured lapsed, suured mured.
Endal on üks laps, plaanime teist. Lõpetasin alles kooli ja täiskohaga tool pole pikk aega käinud, kull tegin 3.aastat kooli kõrvalt “musta” tööd. Tegin enda jaoks plaani, et alustasin täiskohaga tööd, käin 1-2 aastat tool ja siis planeerin lapse. See on just selle pärast, et ma ei hakka
Last kasvatama miinimum emapalgaga. Ausalt, ma ei saaks sellega hakkama, mis sest, et mees ka töötab. Ma tahan, et mu lastel oleks kõik vajalik olemas, et ise saaks elu nautida, käia- olla, maksud makstud jne.. Miinimum emapalgaga ei oleks see võimalik mitte kuidagi. Need kes aga räägivad, et raha pole kõige olulisem siis võtame roosad prillid silme eest ja vaatame kuidas ilma hakkama saaks .
Aga jaa teemasse siis ausalt, mind ajavad sellised inimesed nii vihale, ma enam ei viitsi väga süveneda sellistesse asjadesse. Kahju on ikka ,kuid tervet maailma päästa ei suuda. Püüan enda elu elada vähemalt nii, et kerjama ei peaks :D.
Mind ajavad täiesti hulluks need tädid ja onud (vanusest olenemata), kes ühe hingetõmbega prõõkavad, et oi lapsi tuleb ikka saada ja annab jumal lapse, annab ka kasvatamiseks vahendid. Ja siis järgmisel hetkel halavad, et oh issakene küll on Eestis ikka palju nälgivaid ja puukoori söövaid lapsi ja miks riik ei toeta ega midagi ei tee. Kust see teie jumal sellisel juhul on, ah?
Lapse võiks ideaalis saada siis, kui vanematel on kindel suhe, elu mingil määral kindlustatud (eluase, töökohad) ja nad ise on saanud õppida ja maailma näha, et oleks ka lapsele midagi edasi anda. Ja kui ei ole selliseid tingimusi siis no sorry vaan, aga ei ole iga inimene nii unikaalne ja eriliste geenidega, et ilmtingimata sigima peaks. Maakera on niigi ülerahvastatud ja vaesus toodab vaid vaesust. Ei ole mõtet väikeseid inimesi siia ilma kannatama sünnitada aga paraku pole sellistes oludes elajatel piisavalt nutti, et seda mõista, sest sugutung on üle kõige. Surnud ring ühesõnaga ja kannatavad ikka need, kellel endil valikut ei ole – lapsed.
Mind ajab kõige rohkem närvi nende perede juures, kes lapsi lihtsalt raha pärast teevad just see, et nemad on need kõige suuremad vingujad, et Eesti riigil pole raha oma kodanike üles kasvatamiseks, kuigi igalt poolt on enda jaoks välja ajanud kõik toetused, mis vähegi võimalik on ja vanemad tööl ei käi ning elavadki ainult abirahadest. Ja samas on peresid, kus on sama palju lapsi, vanemad käivad miinimum palga eest tööl, saavad raha vähem kätte kui need, kes abirahade eest elavad ja suudavad ikka ära elada ja pakkuda oma lastele normaalset riietust ja korraliku toitu. Minu arvates on kõik lihtsalt inimestes endas kinni ja nagu siin ka eelpool mainiti, siis ka majandamisoskustes. Sellepärast olen ma alati imetlenud neid peresid, kellel küll võibolla ei ole kõige uhkemaid asju endale ja oma lastele pakkuda, aga samas on perekond töökas ja väga kokkuhoidlik ning osatakse rõõmu tunda ka väikestest asjadest. Minu vastus sinu mõttele oleks selline, et raha ei pea olema palju, et lapsi saada või lapsi üles kasvatada, sest kui vanemad ise last/lapsi väga tahavad, nad on oodatud ja neid ka armastatakse, siis minumeelest leiab iga perekond vahendid ja viisi, kuidas oma peret ära elatada. 🙂
Sain ka noorelt lapse, aga laps pole kunagi nälgas olnud. Ka miinimumpalga eest on võimalik ära elada kui oskad majandada. Geelküüni ja kunstripsmeid ei oma. Pigem ostan lapsele riideid ja mänguasju. Laps peab esikohal olema, mitte vanemad.
Mulle meeldib see postitus. Nõustun sinuga.
See on Jube keeruline teema ! Minagi olen hetkel selle dilemma ees , et ma ei saa saada uut last kuna kardan , et siis ei saa enam pere lubada neid asju mis Me hetkel saame . Mina olen ka selline inimene keda kaubamärk ei huvita aga tegelikult võtab laps päris palju raha ! Esimestel kuudel kasvab ta ju nädalatega riietest valja . Ma mäletan enda poisiga kuidas vahetasin ta riideid 4-10 korda päevas kuna ta valjutas nii palju piima ja ma olen selline inimene kellel peavad alati puhtad riided olema . Õnneks on meil Portugalis Primark kus saab 100€ vähemalt 20 komplekti tutikaid riideid ( meil pole kaltsukaid) . Ja kuna poiss kasvab tõesti kiiresti riietest ja manguasjadest valja siis olen ma yhe grupi liige kuhu saab annetada tanavalastele voi vahe vaesematele lastele . Jätan alati lemparid riideesemed ja ülejäänud lähevad . 🙂
See on selline teema jah, mis võib nii mõnelgi katuse sõitma panna. Me pere liigitub vast sinna keskmise sissetulekuga perede osakonda ja vahel on kuu lõpus vaja hoolsamini kulutusi jälgida, aga tudengiajast saati on mul alati komme varuda kuu alguses kapid liha, kala, kuivaineid ja kartulit täis, et ka kuu lõpus saaks pere korralikult süüa. Lapsel on vajalik olemas ja ise oleme ka rahul. Samas mäletan seda, kuidas last oodates mul endine tuttav tegi mulle selgeks, et kui ma oma lapsele emmaljunga vankrit ei osta, siis peaksin üldse aborti tegema. Et vaid õiged emad ostavad emmaljunga vankreid ja teised on jummala mõttetud rongaemad. Nojah, sellise suhtumisega ongi inimesi küll ja enam: oluline ei ole see, kas lapsel on pepu kuiv ja kõht täis, vaid see, kuidas nemad teistele tunduvad. Selliseid abipalveid ma olen suht palju ignoreerinud, kuna olen puutunud kokku noorte emadega, kes nagu ei osanud mingil hetkel oma eluga muud peale hakata, tööle ka ei viitsinud minna ja saadigi laps ja siis teine ja siis lasi mees jalga. Samas need emmed on alati väga vuntsitud ja õigust täis justkui teised on nende olukorras süüdi.
Hiljem siis vaatad, kuidas need lapsed esimesel võimalusel küla peale hoida sokutatakse, sest neid ei ole kellelegi vaja ja ka uus mees ei talu neid.
Kui olen aga veendunud, et paluja tõesti vajabki abi, siis aitan meeleldi, kahjuks on 90% juhtudest tegemist just sellistega, kes peale esimest abipalvet hoogu juurde saavad ja nii hakkabki iga kuu nutt ja hala pihta, kuidas kuu lõpus ei ole raha arvetele ja toidule ja muu.
Tõid välja minu mõtted.
Lisan sisse veel ühe teema: puuetega laste vanemad. Jah, rasedusaegsed uuringud ei anna kunagi 100% garantiid, et sünnib terve laps. Selles vallas pole garantiisid kunagi ja palun ärge tundke end pahasti need, kellele see koorem ootamatult kaela on langenud peale lapse sündi. Küll aga ajab tigedaks see, kui tehakse täiesti kindlaks, et sündimas on raske puudega laps. Selle lapse elu ei saa kunagi olema täisväärtuslik, samamoodi tema pereliikmete oma. Ja siis tulevane ema otsustab, et sünnitab. Nui neljaks, sünnitab, väites et tema ei suuda elada teadmisega, et tapab oma sündimata lapse. Ja siis käib ja kerjab abi, teda PEAB aitama, sest ta on kangelane- puudega lapse ema! (Ausalt, puuetega lapsi kasvatavad inimesed on minu jaoks kangelased, kuid mitte need, kes on selle valiku teadlikult teinud)
No pekki, vot ei aita. Inimene peab end eelkõige ise aitama. Tegid oma valikud, siis vastuta ise.
Tean, et saan nüüd laviini kaela, kuid see ei muuda mu seisukohta.
Tead, puudel ja puudel on vahe ja tihtipeale ei tea inimesed puude ulatust enne, kui laps on sündinud. Küll ei oleks ma nii radikaalne, et kui puudega laps, siis kindel abort. Iial ei tea tegelikult, mida sa ise selles olukorras tunneks ja millal sa sellest puudest üldse teada saaks jne.
See on ka üsna keeruline teema, aga ma leian, et puudega laste emad vajavad rohkem abi. Nõustun ka Mallukaga, et puudel ja puudel on vahe (tean seda, kuna olen elus väga palju puudega inimestega tegelenud). Ja samas pole ka meditsiin alati 100% täpne. Minu emale nt öeldi 23. rasedusnädalal, et lapsel on 100% kindlalt miktotsefaalia ja ta peab aborti tegema. Ema keeldus ja sündis täiesti terve laps.
Eks see oleneb ka emast, ema peab teadma, kas ta suudab seda koormat kanda või ei, sest on ju ka palju emasid, kes tulevad puudega lapsega hästi toime.
Sai pikk jutt, aga ma arvan, et selle abi küsimise juures teeb ikkagi vahe see, kas laps on nö terve või ei.
Mul on tuttavatel suurelapseline pere, kellest üks on autist. Nad saavad riigilt suure toetuse, kuid panustavad selle enda mugavustesse (a la suur ja tuttuus teler, uusim iPhone jne) mitte lastesse ja siis halavad, et pole raha, et lapsele vajalikud asjad osta. Raha on, aga nad ei oska seda arukalt kasutada.
Inglismaal on vaga levinud raseduse katkestamise pohjus veel syndiamata lapsel diagnoositud suulae ja/voi huulel6he ning tugev komppoidsus. Need lapsed oleks syndides fyysilise puudega, kuid need on “parandatavad” puuded. Seega mina pigem ei saa aru emadest, kes neid nn puudega lapsi ei synnita vaid abordi kasuks otsustavad (ja sel diagnoosimise hetkel on see rasedus toesti juba nii suur, et…)
Seega puudel ja puudel on ikka vaga suur vahe!
See tundub pisut julm mõtteviis. Nagu Mallukas ütles siis tihti ei tea puude ulatust tõepoolest enne kui laps sünnib. Kas sünnib laps kes on kõigest kurt või laps kellel on tõsisemad arenguhäired ning kes eal iseseisvalt elama ei hakka. Lihtsalt selle pärast et meibi on kurt ikka rasedust ei katkestaks.
Samamoodi on tihti olukorrad, kus öeldakse, et “suure tõenäosusega” on lapsel see teine või kolmas häda. Aga keegi midagi ei garanteeri. Tee siis nüüd see otsus, et ok kuna suure tõenäosusega on mingi jama siis nüdü ma teen abordi.
Pealegi, kes oleme meie, et otsustada, millisel sündimata lapsel on õigus elule ja millisel mitte? Muidugi on see väga keeruline teema. Kust läheb see piir, et sa teed abordi lapse pärast, mitte enda. Et põhjus miks sa puudega lapse puhul raseduse katkestad pole mitte see, et ma tahan ikka tervet ja ideaalset last. Vaid et põhjus on, et sa ei taha sellist elu oma lapsele. Ja milline elu on kohutav? Kus läheb see piir – olen näinud dokumentaale erinevatest puudega lastest, (üks sündinud jalgadeta, mõni tugev down), kuid nad on täiesti suutelised elama õnneliku elu. Kas nad saavad kogeda elus kõike mida saavad kogeda mitte puudega inimesed, kas nende elu saab olema samasugune – tõenäoliselt mitte. Kuid kas see tähendab automaatselt, et nende elu polegi elamist väärt? Et neil pole õigust elule juba emaüsas?
Mina ei kavatse enne last saada kui minu ja minu elukaaslase palk kokku arvestades vähemalt 2000 eurot teeb. Ma ei taha vireleda, tahan lapsele võimaldada maksimumi. Teen lapse ju endale mitte vanavanematele või ühiskonnale. Kurb on aga see, et suht väheusutav on, et sellist summat teenima hakkame. Seega…
Raha ei pea palju olema aga seeeest mõistust nagu võiks natukene olla. Kahjuks tihtilugu käivad need kaks asja käsikäes ja siis ongi lihtsalt igatepidi kurb olukord, eriti laste jaoks. Sellistele olukordadele ei ole ka väljapääsu, sest kui ikka see peanupp otsas üleüldse ei tööta, siis ei ole ka mittemingisugusest abist kasu, igasugused toetused ja abirahad lähevad ilma elementaarse majandamisoskuseta inimeste puhul lihtsalt musta auku. Ainus võimalus ongi siis, et kord nädalas keegi viib toidupaki..
Lapsepõlves oli mul naaberpere selline, raha ei olnud, mõistust ei olnud aga seeeest lapsi oli küll, kohe hulgim. Vahepeal said päris korralikke rahasüste, nt õnnestus jupp metsa maha müüa jne, see tähendas siis seda, et osteti koju uus vinge telekas nt ja pereema sai iga päev poest saiakesi ja värskeid ajakirju osta. Seda siis niikaua kuni raha oli otsas, telekast oli ka muidugi vähe kasu kui arve maksmata jätmise tõttu kodust elekter välja lülitatakse.. Eks need lapsed siis istusid seal küünlavalgel, mäletan, et alati kui õues mängisin ja koju lõunale läksin, siis ema ütles, et ma ikka naabrilapsed ka suppi sööma kutsuksin ja pani neile veel taskusse võileibu kaasa.
Ma ise..olles nii kehvades tingimustes kasvanud..ei soovi ma elusees enne last,kui ma pole kindel,et talle kõik vajaliku lubada saaks..ütlen alati seda,et puhta armastusega last ei kata ja ei koolita! Ma ei saa samuti aru vanematest,kel endal pole sentigi perse lüüa ja siis aina vorbivad pisikesi..ja siis nutavad,et riik ei toeta,aga fuck..kas laps tehakse endale või riigile? Varem aitasin ka hullult neid kel pole võimalusi,aga enam mitte! Vb liiga südametu minust,aga ega mina neid lapsi teinud pole..
Ma olen ka selle teema peale palju mõelnud, kuna saan aru, et minu ümber on palju päris korralikku vanemahüvitist saavaid tuttavaid, kes nagu muuseas mainivad, et panevad sellest iga kuu kõrvale suurema summa, kui on minu hüvitis üldse kokku. Ja ma ei saa ka päris miinimumi 😀 ma olengi just mõelnud, et kas ma olen vaene ja ei tohiks rohkem lapsi saada? Samas mul elukaaslane teenib normaalselt ja millegi pärast puudust tundma me pole pidanud. Isegi reserviraha on väga mustadeks päevadeks olemas.
Samas ma üldse ei oska hoomata, kuidas praegu kenasti tasakaalus eelarvet võivad tulevikus mõjutada lapsega kaasnevad ja järjest suurenevad kulutused. Ok, lasteaed annab sellest varsti juba aimu ja see on kindlasti suurem kulu kui enamus hobiringisid. Onju? 😀
Mis ma tahan öelda, et kui ma käiks iga päev restos söömas, siis läheks ka enda külmkapi täitmisega keeruliseks. Geelküüntega abipalujatel ei pruugi üldse rahaliselt täbar seis olla, vaid neil pole prioriteedid paigas. Ja seni, kuni jätkub inimesi, kes neid aitavad, ei pea nad oma elu ju ka muutma. Lahendus olekski see, kui neid lihtsalt ei aidataks.
Teine ja hoopis keerulisem küss on vaesuspiiril elavad inimesed, ilma püsiva tööta või ka hariduseta inimesed, kes saavad lapsi. Mõnes mõttes on see natuke selline seis a la 7 inimest merehädas, paat on mõeldud 6le. Kas visatakse 1 üle parda ja lastakse 6l pääseda või upuvad kõik 7? Ehk siis pole üht mustvalget lahendust, mida saaks ainuõigeks lugeda. Demokraatlikus riigis ei saa seda piirata. Samas vaesuses kasvavatel lastel on väga keeruline vaesusest välja tulla, pigem on see nõiaring. Siin on veel palju erinevaid võimalusi, aga mu komm on juba jube pikk. Ka südamel teema, näed 😀
Lasteaed on vist tõesti kallim kui huviringid. St kuna Mari huviringides ei käi, siis ma nende hinda ei tea, aga lasteaaias on juba kohamaks mingiii…55 euri kuus + söök. Kõige rohkem on mul aiale läinud kuus umbes 90€, kui laps pmst iga päev kohal käis.
Lasteaed on jah väga kulukas. Mul Piiga ei saanud lasteaeda kohta ja panin erahoidu. Linn õnneks toetab ja seega oligi vaid kohatasu 64,50€+ toit. Laps käib kohal heal juhul 50% ja kulud on ikka üle 90€. Septembris õnneks läheb lasteaeda, saab vast natukene “odavamalt”.
Nõustun, et lasteaed on ikka väga kulukas, eriti kui käib ühes peres mitu last lasteaias. Samas on meie lapse lasteaias sõimes toiduraha 1,90€ päevas ja laps saab 3 korda päevas kvaliteetset sooja toitu, lisaks näksimiseks veel puu- ja juurvilja. Seega kui laps on aias kella 8-17-ni, siis jääb kodus süüa vaid õhtusöök ja usun, et 1,90€ eest saaks kodus oluliselt vähem süüa, kui ta saab lasteaias. Seega toidu mõttes lähevad kulud jälle väiksemaks niipea, kui laps aeda läheb.
Mina olen 2 kuud enneaegne ehk siis ka emale kerge üllatus aga meie oleme alati hakkama saanud. Elasin koos ema, venna, vanaisa ja vanemaga, isa ei toetanud, ema tööl ei käinud sest tal oli töövõimetus autoavarii tagajärjel, vanaisa ja vanaema olid pensionil. Ema sai seda vähest raha mis riigil pakkuda oli ja meie alati pestud ja söönud. Saime kõike mis tegelikult ka vaja läks ja see oli ka kõik. Raha meil palju ei olnud aga igale ekskursioonile saime ikka. Ja mainin ka ära et kõik taiskasvanud kellega elasin olid raskelt haiged.
Ohjah, laste saamine on kallis lõbu. Ma olen ka nii palju sellel peale mõelnud, et nii närvi ajavad just à la need kodutunde inimesed, kel enda on ca 10 last, naine rase ja siis pole majal vett sees ja katust peakohal pms. Miks sigitakse nagu küülikud, kui pole võimalusi? Kui vaadata, mis maksavad kõik vankrid, voodid, riided kokku, kõik muud pudinad, siis on laps kallis asi. Mina arvan, et enne ei ole mõtet last saada, kui mõlemad on korralik stabiilne sissetulek ja elatakse kenasti ära. Ma ei mõtle siin mingit rikkust, halloo, enamus Eesti inimesi ei ole rikkad, aga no korralik sissetulek mõlemad osapoolel, siis saab alles selle peale mõelda. Ja oma kodu, ruum, kus sul üldse on seda last panna ja hoida. Sellepärast ma kindlasti lähiaastatel last ei saa, sest esiteks ma õpin, teiseks ma ei käi tööl ja kolmandaks mul pole oma kodu ka, suht väike üürikas, kus abikaasaga kahekesi enam-vähem ära mahume. Peale kooli küll kolime, aga siis tuleb esmalt tööle saada ja oma elu paika panna korralikult, küll siis saab selle lapse peale kunagi mõelda. Teenib ainult mees, nii et suht hädavaevalt elame ise ära mehe palgast, laps ei mahuks küll mitte kuskile. See on nii kurb, kui osad inimesed teevad lapsi raha pärast, pole neil korraliku kodu ega elu pakkuda.
See pilt on megahea. Hahaahaa..
Aga me mõtleme sarnaselt. Ma arvasin, et võib-olla olen ma julm aga mind häirib hullult see Kodutunde saade. Ma ei suuda seda lihtsalt vaadata, sest enamus on sellised pered, et elu aeg kitsikuses elanud, ilma vee ja muu oluliseta aga lapsi on mingi 6. Milleks?? Ma saan aru, et nö õnnetusi juhtub ja ega lapsed rikaste luksus ei ole aga kamoon, kui sul on olukord nii täbar, siis milleks neid lapsi veel ja veel juurde teha. Ja muidugi on ka saates mõni veel rase ka samal ajal. Mina annetaks raha jms pigem neile, kelle maja on maha põlenud või kellegi mõni muu ootamatu õnnetus juhtunud, mitte neil kes teadlikult vorbivad lapsi kuigi endal tingimusi selleks pole. Ja ei oska öelda, mis sul peab enne olema, et laps saada aga kui sul juba on laps/lapsed ja saad vaevu hakkama, siis palun ära tee neid juurde.
Ma olen samas grupis ja mu meelest on antud naisterahavas mitmendat korda sama jutuga. Küll mähkmeid osta järgmine kuu küll ma ei tea mida. Ise ka eile imestasin sama asja üle. Et ei saa nüüd lutipudelit ka? Kui laps jääb ootamatult haigeks siis rohud ostan tuleval kuul??? Sinna on üle 2näd aega. Siis otsib titetoidu purke tuleval kuul saan postikulu maksta??? Milleks need purgid. Postikulu eest saad juba peaaegu lutipudeli. ?
Kõige muuga nõustusin 101%, aga mis jäi häirima oli “miks sa lihtsalt seda ei anna mis on tasuta- rinnapiima?”. Kõigil naistel ju ei ole rinnapiima? Mul endal lapsi ei ole ja siinkohal saan end ainult mingisse olukorda ette kujutada, aga kui mul ei tuleks rinnast piima ja põeksin selle pärast meeletult, siis selline sinu lause võiks ju haiget teha? Sellega ei taha ma õigustada naist, kellest siin juttu on, vaid mõtlen üleüldiselt kui selline olukord peaks tekkima.
No mina räägingi sellest naisest, kes minult seda abi palus. Temal oli, ta lihtsalt ei tahtnud enam anda. Loomulikult on naisi, kellel pole rinnapiima, aga see pole praegu teemaks.
Ma olen sageli täpselt sama mõelnud. Ühelt poolt muidugi ei meeldi mulle ka see suhtumine, et lükkan aga laste saamist edasi, sest ikka veel ei saa täiuslikku elu lastele lubada, aga teine äärmus on veelgi hullem. Ja vot olen minagi näinud seda, et endale lubatakse geelküüsi ja ripsmepikendusi, mis pole kumbki teab mis odavad, ning on regulaarsed väljaminekud, samal ajal kui lapsel on puudus isegi toidust. Ma ei saa vahel inimestest üldse aru – üks näide veel: enda soengu peale 200 eurot on fain kulutada, aga lapse saabaste eest 70 euri välja käia on ikka liig mis liig. Muidugi ei pea emme päris palja peega ringi lippama, küsimus vist ongi selles, kuhu tõmmata piirid.
Apppppi ? Uskumatu, et sellised inimesed reaalselt eksisteerivad! ?
Mallukas, kas sa loed mu mõtteid?! 😀 Olen kaua mõelnud, et tahaks last, aga ei julge! Kardan, kuidas rahaliselt hakkama saan- just tuleviku mõttes, kui laps läheb kooli (trennid, ekskursioonid jne). Samas… ega rikkamaks nagunii ei saa. Kui kuu lõpus pean ikka jälgima kulutusi, kuidas siis lapsega hakkama saan? Päris miinimumi ka ikka ei saa ja elukaaslane juba ammu tahaks last. Aga mina blokin..Issake, nii raske teema 😛
No reaalselt, kui sa oled normaalne inimene, kellel mõistus peas, siis küllap suudad sa hakkama saada ka lapsega. Tihtipeale on need inimesed, kes lastega hädas, ka enne laste sündi pidevalt jamades ja rahamuredes. Lapsele pole palju vaja, tal on PIISAVALT vaja 🙂
Olen alati teadnud, et tahan varakult last saada. Seega peale kutsekooli ma jängi rasedaks. Muidugi sain ma tööle ka peale kooli, aga seda miinimum palga eest, mis tol ajal oli alla 300 euro kuus. Mees teenis kõrvale kuskil 600 euri, elamiskulud olid umbes 400 euri ja ülejäänud raha jäi elamiseks. Olen alati osanud rahaga ümber käia seega laps ei jäänud millestki ilma. Olen see inimene kellele meeldib raha koguda ning tänu sellele oskusele saime endale ka lubada uusi elektroonika vidinaid ( telefonid, arvuti, telekas jne) lisaks saime ka kolmekesi koos Hispaanial reisil käia, kui laps aastane oli. Kuigi sel ajaks oli minu emapalk natuke üle 350 ja mehe palk kuskil 750. Ning sama aasta sügisel, kui mu emapalk läbi sai ja veel ka tööl ei käinud, ostsime me oma kodu. Saime pangast laenu ja ostsime ridalelamu ja hakkasime siis suuri renoveerimis töid tegema 🙂 tööle sain kuu hiljem ja siis muutusid pere sissetulekud veel paremaks ja elu ka kvaliteetsemaks 🙂 Seega kõik on võimalik kui seda ise väga tahta. Ja samas pole ise ka selline inimene kes küsiks kusagil internetis abi, minu jaoks on see liiga imelik ja endal oleks ka häbi. Ja olen arvamusel,et laps peab olema esikohal. Pigen kannatan ise nälga, kui laps seda tegema peaks. Aga selle jutuga tahangi öelda, et kui rahaga ümber käia siis saab väga hästi ka väikse palgaga hakkama ja seda koos lapsega. Sellepärast ei saagi nendest abipalujatest alati aru.
Mind ajab närvi vahel ka kodutunde saade kes läheb appi naisele, kellel on 5 last, kõik erinevate joodikutest meestega ja nüüd on ikka üksikema. Siis tekib küll selline tunne, et miks sul on vaja nii palju lapsi kui sa hakkama ei saa.
Pigem aidake neid, kes reaalselt ka on saatuse hammasratta alla jäänud, nt pere kes kaotas mingi õnnetuse tagajärel vanema või mis iganes muud juhud, kus reaalselt on ka aru saada, et inimeste rahaline olukord päevapealt muutus olematuks ja kohustusi tuli kuhjaga juurde.
Mina ise aitaksin pigem asjadega, kui rahaga. Sest kui kuntsküünte ja ripsmetega emme küsib raha, siis ei julgeks seda talle anda, sest see ei pruugiks tegelikult lapsele kuluda. Ja samas olen üldse selle aitamisega natuke ettevaatlik, sest olen aidanud suuresti ka neid abivajajaid kes tegelikult seda ei vajaks. Hiljem on see lihtsalt välja tulnud,et inimeste headust on ära kuritarvitatud.
Mäletan mingi hetk, kus fb-s oli kuulutus, et noor pere otsib maamaja järelmaksu peale. Ja järsku oli neid kuulutusi kümneid, kus erinevad noored pered otsisid järelmaksu peale maja. Siis jäi küll mul suu lahti,et kui julged inimesed üldse on 😀 ma ei julgeks kunagi midagi sellist küsida fb-s, aga nagu öeldakse, küsija suu pihta ei lööda 😀
Kahjuks on liiga palju selliseid lapsi. Nendel noortel emadel on ilmselt endal juba kodus midagi puudu olnud, kui elus selline iga-aasta-laps-mõni-aasta-kaks valitakse.
Enne lapsi võiks olla kodu ja töö vähemalt. Ja piisavalt mõistust ja vanust (kuna minu arvates, lastega tuleb teinekord teha ka asju mida sa ei taha ja panna lapsed endast kõrgemale. Et neil oleks hea).
Minu ütlen alati nii. Ennem olid oma elu kuningas. Aga siis tuleb üks väike tegelane kellest saab sinu elu kuningas. Kõik käib laste ümber. Kella aeg kui on külla minek, kui kaua saab olla. Lapsed määravad kõiki su elus. Kõik käib nende järgi, kuidas neil hea ja parem on. Mina sean oma elu oma laste järgi mitte nemad minu järgi. Elu muutub 100% kui saad lapse
Mina ei ole ka rikas. Lastel korralik söök laual. Puhtad terved riided seljas. Raske on aga saab hakkama. Vanemad ja vanaisad aitavad laste riietega. Pole mul geelküüsi ei midagi. Pigem ostan lastele kui luban endale midagi. Olen õnnelik kui saan oma lastele midagi uut osta.
Kahju on küll nendest kes abi küsivad. Aga ma pole kunagi kedagi aidanud kuna endalgi pole priisata. Ja abi ma nii ei küsi kui ainult mõne sõbranna käest kellel lapsed suuremad kui mul. Mõne üksiku riide esemega. Meil sõbrannadega enamus tite riided ringluses. Ühel suur siis teisele paras 🙂
See on globaalne probleem. Vt nt dokki “How Many People Can Live on Planet Earth”. Tulevad ette suuremad piirid kui ainult raha. Mõeldes sellele, kas nendel lastel on tulevikus üldse kohta, kus elada ja midagi süüa. Lihtsalt mõtteks. (:
Mina ei saa aru sellest… kui sa tahad lapsendada, siis kontrollitakse su elamist, rahalist seisu jne. Kui sa jääd rasedaks, siis see, kas sa oled narkomaan või joodik, siis see ei huvita enam kedagi.
Täpselt! Tean tuttavat, kes oleks supper ema, aga loodus ei õnnistanud teda lapsega! 🙁 Samas saavad joodikud ja narkomaanid lapsi nii palju kui hing ihkab! Nii ebaõiglane 🙁
Mina olen ka mõelnud, et huvitav kui palju üldse Eestis lapsi oleks, kui kõik vanemad peaksid nendele tingimustele vastama… Väga kahju nendest lastest, kes sellistes tingimustes elama peavad.
Mina sain lapse noorelt- 17aastaselt, 10 klassi haridust. Hetkel veel aastase lapsega kodus. Elukoht meil tasuta ja saame minu “miinimumpalgaga” väga kenasti hakkama? Elukaaslane käib küll tööl, aga sellest läheb enamus raha muude asjade peale- auto, arved, maksud jne. Lapsel küll ei ole kõiki parimaid asju, aga tal on ikkagi keskmisest paremad asjad? Riided enamus uued, kaltsukates me ei käi, sugulastelt võime riideid vastu võtta. Põhi söögiraha tuleb praktiliselt kõik minu rahakotist. Kuna oleme elukaaslasega ikkagi esimest korda selles rollis, ja palju raha läheb lihtsalt tühja-tähja peale, siis ikka juhtub selliseid kordi, kus enne kuu lõppu saab raha otsa ja jagub ainult nipet-näpet toidu ostmiseks. Aga sellest laps nälga ei jää, talle meil alati toitu varutud ja meil on selline põhimõte et pigem nälgime ja käime kaltsud seljas ringi ise, kui meie laps?
Saan täiesti Sinu kirjutatudst aru ja olen ka mitmel korral mõelnud, et abiküsijad ei tundugi nii halvasti elavat. Minu lapsed on juba 2a ja 3a ja kuna käin juba peaaegu aasta aega täiskohaga tööl, siis erinevates beebi- ja lastegruppides käimiseks enam aega ei jää. Aga väga hästi on meeles aeg, mil olin kodune ja nendes gruppides tihe külaline.
Abi paluvadki eelkõige majanduslikult äpud inimesed, kellel mitte ei ole vähe raha, vaid kes eelkõige ei oska oma olemasolevat raha kulutada. Ja selliseid mina põhimõtteliselt ei aita. Geelküüned, kunstripsmed – täiesti ebavajalik ja suhteliselt kallis teema, mis paraku just eelkõige väikese sissetulekuga naiste hulgas moes. Meie abikaasaga teenime kahepeale kuskil 3000 eurot kuus ja meie tuvusringkonna inimesed on enam-vähem samasuguse palga saajad, mõned ehk teenivad pisut vähem ka. Aga mitte ühelgi naisel ei ole ei geelküüsi ega ka kunstripsmeid. Mulle need isiklikult ei meeldi, see selleks. Aga minu “ilukulud2 kuus jäävadki kuskil 40 euro kanti, kasutan Avoni kosmeetikat ja salongis käin üldse korra aastas. Minu pikkade juuste otsi lõikab abikaasa, abikaasale lõikan ise masinaga soengu. Ja täitsa normaalsed näeme välja. Väljas sööme, aga harva. hetkel lähebki enamus raha lastele vajaliku muretsemiseks ja kogume ka – nii “mustadeks päevadeks” kui ka oma kodu remondiks (kõpitseme järk-järgult) kui ka reisimiseks.
Nii et kui palju raha peaks lapse saamiseks olema? Mina arvan, et olema peaks nii palju, et tagada lapsele toit (rpa juhul, kui rp ei saa mingil põhjusel anda jne), riietus (mitte ainult lootes tuttavatele või abile, vaid et jõuaks mingist odavamst poest uued asjad ka osta vajadusel), hiljem mõned normaalse hinnaga huviringid, lasteaiamaksud jm lapsega seonduvad otsesed ja kaudsed kulud. Usun, et kui peres on ema-isa olemas ja mõlemad teenivad miinimumpalka, siis hästi majandades on võimalik tulla ots-otsaga kokku. Kuid lust ja lillepidu see elu olema ei saa. Ja kui tuleb mingi ootamatus või õnnetus, nt haigestub keegi ja tuleb olla haiguslehel, siis läheb jamaks ja võimalik, et on vaja abi küsi9da. Mina isiklikult ostaksin eelkõige lapsele vajaliku ja pigem küsiks ise toiduabi, kui et ise sööks-jooks-elaks ja lapse jaoks küsiks abi.
Normaalselt tuleb Eestis 2-lapseline pere välja vast siis, kui mõlema vanema sissetulek on 1000 euro ringis kuus, ehk et kogusissetulek on 2000 eurot. Kui siis ka välja ei tulda, on tegemist halva majandamisega. Nii arvan mina.
Just sellepärast ei suuda ma enam kodutunnet vaadata näiteks- masaan aru , et kodutunne teeb õiget asja, lapsed pole syydi. Aga ma láhen niiiiiiiii kettasse kui ma neid lapsevanemaid näen! Ma ei taha absoluutselt mõelda sellistele peredele, sest lastest on Kahju.
( jah saates on erandeid)
Kusjuures isegi mina, siin võin öelda isegi sest mul on kõik eluks vajalik olemas ja rohkemgi veel -mõtlen hirmusr juba kui saaks teise lapse, äkki midagi juhtub ja nad ei saa eluks vajalikku, minu jaoks on see nii õudne kui ühel hetkel olengi paljas ja tänaval,kerjan toitu.
Kuigi mu kõrval on trobikond sõpru ha sugulasi kes mind igakell aitaks, siis ikkagi on juba minul hirm.
Ja siis teevad naised-kellel pole mitte essugi neid juurde ja juurde. Miks??? Kust tuleb selline enesekindlus ja julgus? V selle nimi ongi pohuism?
Muidugi ühel hetkel võib elu koost laguneda, ikka juhtub. Aga olgem ausad- lapsi on neil peredel rohkem kes on … Hoolitsematud ja pohuistid, mehi on elus 5 , kõikidel erinevad isad. Vastik.
Kusjuures see geelküünte ja ripsmete teema painab mind võib lausa öelda enamikus Kodutunde saates. Nutetakse ja halatakse, et pole raha söögi jaoks, aga ripsmed-küüned on pea kõigil neist naistest seal :/ ütlen ausalt, et mina kahe lapse emana Kodutunde abivajaja pole, aga mingeid küüsi küll omale lubada ei saa, kuigi väga tahaks..
Minu silmis on kôige hullem justnimelt see olukord kus tehaksegi raha nimel lapsi. Okei, teeme ühe…aga klassikaline stsenaarium on see, kus sellele ühele järgneb veel mitu. Raha ju tiksub! Vôibolla kôlan ma südametuna aga sellise suhtumisega perekonda ei aitaks ma iialgi. See annab sellistele ainult hoogu juurde, sest kuskil ikka môni naiivne inimene on, kes môtleb oiii kui kahju ja tal on nii palju lapsi. Need lapsed pole süüdi, et vanematel vastutustunne puudub ning reaalsus on see, et sellest abist jôuab nende lasteni enamasti minimaalne osa, kui üldse midagi. Laste saamiseks ei pea olema rikkur…ka meie otsustasime lapse saada ajal kui mina miinimumpalka teenisin. Mees teenis küll väga hästi aga kuna pea kôik arved ja väljaminekud olid tema ôlgadel, siis üleliia priisata pole me kunagi saanud. Lapsele sai ja saab senimaani kôik vajaliku ostetud aga otsin ikkagi enamasti odavamatest parimat valikut. Aitan alati teisi kui ma tunnen, et seda on vaja…näiteks üks noor lastekodus kasvanud tüdruk, kes oma last tahtis ära anda kuna tal ei olnud sellele lapsele midagi pakkuda. Andsin talle voodi ja kôik magamisasjad, sest minu laps seal ju niikuinii ei maganud. Riideid olen jaganud laiali kottide viisi…mänguasju. Aga suunan oma abi sinna kus tôesti on juhtunud ônnetus vôi ootamatult keeruline olukord. Me kôik vôime ühel hetkel lootusetus olukorras olla ja abi vajada…aga inimesed, kes sellise olukorra teadlikult tekitavad, lootes annetustest ja toetustest ära elada, ei vaja abi vaid môistust!
Meil siin väikses külas on üks pere selline. Vanemad mõlemad tööl ei käi aga koju tuldi neljanda lapsega. Vald toetab rahaliselt. Mõlemad terved inimesed aga tööl pole vaja käia teevad aga lapsi ja elavad valla kulul
Minu arust on ikka suht suurt sissetulekut vaja, et lapsi kasvatada sestlaste asjad on nii kallid. Lapsi tuleb teha nii palju kui palju jõuad üles kasvatada
Lasteasjad ei ole kallid, kui näiteks järelturult otsida 🙂
Ma olen juba mitu kuulutust näinud beebigruppides, kus keegi palub abi beebiasjade soetamisel.. Ja tegemist ei ole ei isa ega emaga, kes küsivad, vaid mingid sõbrannad ja kuulutus algab tihti peale nii : Sünnitas enneaegselt, ootamatult, mees jättis maha vms.. Ma saan aru kui ootamatult (umbes nagu need saated “Ma ei teadnud, et olen rase” vms) aga kui mees jätab maha siis tähendab seda, et sa ei saa ikka ise neid asju soetada, mis see mees e. isa ongi see kes peab ainukesena asju lapsele ostma ja sina istud seal emapalgaga kodus (kohe peale sünnitust saab ka toetust pea 300€ mille eest saaks pea kõik ülivajalikku asja esimesteks elukuudeks) aga mees on ikka süüdi.. Sama muidugi on enneaegse sünnitamise kohta.. midagi sa ju ikka ostad enne lapse sündi, kuidagi sa ju peaks ettevalmistuma lapse sünniks. Jällegi mainiks ära et saab peale lapse sündi seda sünnitoetust vms. Sellised kerjamised ajavad kuidagi vihale ja panevad mõtlema, et kas oli tal seda last vaja. Tihtipeale on kahju lapsest, mis tõttu isegi mõtlen aitamisele (võimalusel aitan)..
sünnitoetus kindlasti suuremgi veel, enamus vallad annavad ju ka oma toetuse?
No täpselt!! Selle raha eest ju saab küll ja veel lapsele asju osta 🙂
Lisaks… Kas mitte enneaegne laps pole mitte mõnda aega haiglas arstide hoole all? Ja sinna ei ole vaja kottidega tassida veel ei sööki ega riideid. Seega jääb ju võimalus vaadata ja otsida. Aga KOHE silmapilkselt ju pole sellele lapsele rohkem vaja kui ema armastust.
Aga noh… See kui küsid ja saad tasuta jätab võimaluse see sünnitoetus ja muu raha enda peale kulutada…
Ma siin ükspäev korrastasin oma lapse riidekappi(suurt seinakappi) ja leidsin mega palju poiste riideid-mul endal tüdruk. Ja panin Beebiturgu, et ära anda beebipoisi riided.Tahan anda need just sellele,kel tõesti vaja. Mulle potsatas postkasti kiri: tere.tahan neid riideid. Vaatasin profiili-vanem naisterahvas kel polnud ühestki lapsest pilti ega midagi. Asi tundus kahtlane. Jätsin vastuse kirjutamata(kui poleks keegi teine kirjutanud, siis vast olekski talle andnud).
Kuid mulle tuli veel üks kiri:
Tere.
Kas tohib paluda need riided? Meie esimene laps, poisiklutt, sünnib novembris. 🙂
Mulle meeldis, et pòòrduti viisakalt. Me rääkisime selle noore neiuga pikalt. Ja ma teadsin, et tema ongi see, kellele need riided lähevad 🙂
Lisaks uurisin, kas tal veel riideid vaja, sest mu plika kasvab mühinal ja tuttavatest keegi beebiootel pole 🙂
N:Hommik, tean ühte neiut, kes samuti novembris sünnitamas. Tal oleks abi vaja riietega. Jällegi poisikluti ootel 😀
N: Sain asjad kätte. Tõesti suur aitäh Teile!
N: Jagasin mõned asjad ka M-le. Tal pole kottkombet, retuuse, bodysid ja selliseid asju. 🙂 Win-win.?
Mulle meeldib, et inimene, kes vajab abi, aitab ka ligimest 🙂
Ma ei oska täpset mõtet kirja panna, sest peas ma tean,mida tahan öelda, aga kirjutada raske 🙂
Ma võin inimest aidata nii rahaliselt kui ka materjaalselt, kuid ennem teen uurimustöö 😉
Mina olen oma ametilt sotsiaaltöötaja ja näen ka igasuguseid. Ja ausalt nutt tuleb peale.. naine kes sai just jalad alla ja nii öelda oma elu peale (elas oma vanemate ja õdede-vendadega seitsmekesi 2-toalises ilma igasuguste mugavusteta korteris) tuli ja üllatas mind nüüd jutuga, et tema ootab last ja kolis tagasi ema-isa juurde sest lapse isal on naine ning teda üldse laps ei huvita ega kavatse neid ka toetada. Tervislikel põhjustel ja osaliselt ka sellepärast, et iseseisvalt ilma konsulteerimata andis ise lahkumisavalduse ja on nüüd töötu ning seetõttu ei saa ta ka mingeid dekreedirahasid ega midagi ja vanemapalk tuleb ka miinimum. Ma aitan ise nii palju kui võimalik, tuttavate käest kogun praegu lasteriideid aga selliseid suuremaid asju nagu vanker või turvahäll ikka saada pole. Ka ametialaselt aitan nii palju kui võimalik, praegu otsime talle elamiseks normaalsemat pinda ning ilmselt hakkab temaga meie koduhooldustöötaja jooksvalt tegelema sest ka vanemlikud oskused on seal üsnagi puudulikud. Ja vaatamata sellele, et ma olen sotsiaaltöötaja ja peaks olema tolerantne siis ausalt ma ei saa aru miks tuua laps sellistesse tingimustesse? Ja siis tullakse valda, et palun aita ja toeta (seejuures mõistmata, et ka valdade toetuste eelarved on kahjuks üsnagi piiratud) Ja mis mul üle jääb? Rahaliselt saan võimaluste piires aidata küll aga ma näen ja tunnen, et sinna perre on mõistlikum suunata just pigem asju. Ja siis ma olengi see opakas, kes käib ja küsib ja kogub kokku tuttavate käest lasteasju ja mässan töövälisel ajal nende transportimise ja sorteerimise ja pesemisega, jah ma pesen ise need asjad läbi ja sorteerin suuruste järgi, sest ma tean et too tulevane lapsevanem seda kindlasti ei teeks.
Nutt tuleb küll peale aga kuidas ma siis ei aita?
Miks tuua laps sellistesse tingimustesse? Mõtle millise tähelepanu ta saab! Üksinda vireleks vaikselt edasi. Nüüd sebitakse asjad, elamispind ja tööl käima ei pea.
Olen nõus sinu mõttega, et enne lapse saamist peaks olema natukenegi majanduslikult kindlustatud.
Ma ise ei ole ka just väga heal järjel, aga suudan oma lapsele kõik vajaliku pakkuda. Pigem olen endale asjade ostmisega väga kooner ja võimaldan lapsele ainult parimat.
Aga see, et allergikutele mõeldud piimapulbrit käiakse niimodi perearsti juures küsimas on ikka väga nõme. Need ei ole retseptiga nalja pärast.
Mina arvan,et kindlat sissetuleku nr polegi…inimesed on erinevad.Mõned elavad ilusasti miinimumpalgaga ja mõnele ka 1000e palgast vähe…minu põhimõte on see,et kõigepealt peaks ise oma lapsega hakkama saama,sest nagu Sa ütlesid igasugu asju bõib elus ette tulla.Mina nii ei oska elada,et sentigi arvel pole…mingi sos summa peab alati olema,et saaks selle nn. lutipudeli osta,kui vaja.Aga kahjuks on väga palju selliseid vastutustundetuid vanemaid,kellele on enda vajadused tähtsamad,kui lapse omad.
Mina elasin oma elukaaslasega üürikorteris ja olin vaid aastakese tööl käinud pärast baka lõpetamist kui lapse sain. Elukaaslasel oli veel 2 aastat ülikooli teha. Ega meil ei olnudki alguses eriti midagi, minul oli väike palk olnud ning elukaaslane elatus õppetoetusest. Kuid minumeelest loeb see, kuidasmoodi sa ellu suhtud. Kui sul ei ole midagi, tuleb vaeva näha ja edasi pürgida, et oleks. Meid on igatahes lapse saamine just utsitanud rohkem saavutama. Mina leidsin lapse kõrvalt võimaluse uuesti kõrgkoolis õppida, elukaaslane lõpetas samal ajal magistrikraadi. Ja ei ole meil kummalgi rikkaid vanemaid. Ei pea elama nii, et lapsele on vaja igasugu titevidinaid ja kalleid riideid, samal ajal suutsime lastega titeringides, ujumas käia. Minumeelest ei pea olema see, mida lapsele pakud, asjades kinni, vaid hoopis võimalustes, mida sa saad lapsele luua, harimine, elamused jms.
Nüüdseks olen elukaaslasega abielus ning meil on teinegi laps olemas. Mees on heale töökohale saanud ning mina jätkan enda harimist. Kuid siiamaani ei saa ma sellest “asjade” kultusest aru, kuigi rahalisi võimalusi on veidi rohkem. Elatakse nii nagu võimalusi on. Heaks lapsepõlveks ei ole vaja emmaljunga vankrit, vaid tahtmist ja pealehakkamist edasi pürgida isegi siis, kui sul alguses suurt midagi ei ole.
Pole küll päris sama teema, aga samasse auku, et tänapäeva emmed ei mõtle peaga. Eile sattusin Muksulas ühe turvatooli müügikuulutuse peale. Tool oli kõike muud kui “turva”. Igivana ja juba pealtvaadates on aru saada, et ükski laps ei tohiks sellises toolis oma elu ohtu seada ning et tool kuulub jäätmejaama. Aga naine müüs (hind 7 eurot) ja küsimuse peale, miks ta küll sellist tooli müüb, oli vastus, et olen ise kasutanud ja kõik toimib! Appi jeesus mariiia!! Kas mõni emme on ehk kuulnud, et turvatool on sinu lapsele vajalik selleks, et ta võimalikus avariis ELLU jääks ja võimalikult vähe vigastusi saaks??!!?? Ma läksin nii leili ja lähen uuesti, kui sellest praegu kirjutan. Ma lausa kirjutasin sellele naisele, et ostan kümnega ja viin ise jäätmejaama. Kahjuks ta ei vastanud. Ja kahjuks oli tooli ostmiseks huvilinegi olemas.. Mitmete negatiivsete kommentaaride peale kuulutus muidugi kustutati.
See on jah teine teema, et kui palju peaks koonerdama turvavarustuse pealt.. See on minu meelest üks asi, mida peab kindlasti soetama korraliku, pole teist variantigi!
Selles samas grupis pakuti eelmine aasta ka tasuta vankrit, et sobib ntks rõdule tuttu panemiseks. Muidu olekski nagu ok.. AGA SEE HALLITAS. Seda enam täpselt ei mäleta, kas huvilisi ka oli. Ilmselt ikka…
Muuseas hallitusest vist saab isegi lahti suure jamamisega. Kätu vanker läks keldris hallitama ja ta ämm sai selle puhtaks (Kätu ostis ikka uue, aga noh, puhtaks ta saadi :D)
See on hell teema, sest nagu kiuste on turvatoolid just need kõige kallimad lastele vajalikud asjad. Ja teeb natuke kurvaks, kui see teema igal pool kerkib ja need, kes saavad endale lubada kõigekõigemaid turvakaid kommenteerivad teemat just nii nagu sina eelpool. Üldiselt olen ma nõus, et täielikku vaesusesse last teha on kohusetundetu. Aga kasutatud turvatooli ostmine ei tohiks minust teha veel halba ema. Teisalt saan ma mingis muus vallas pakkuda oma lastele parimat. Näiteks kvaliteetset kodutoitu (oma liha, muna, juurikad). Ja ei lähe teisi noomima, et miks nad poolfabrikaate ja muud jampsi söövad. Ma saan su mõttest aru, loomulikult tahaksid kõik emad oma nööbikestele kõiki-teste-võitnud turvavarustust, aga paraku saavad vähesed endale seda lubada. Meil on kodus kasvamas neli last. Mina olen kodume, mees käib tööl. Oma arust saame hästi hakkama, kuigi igasugu normide järgi peaks nagu vaesuses virelema. Poodi suundume, siis, kui selleks on vajadus, lapsed on rõõmsad, riides, söödetud, käivad teatris, huviringides. Nii, et võibolla polegi oluline, kui palju sul täpselt olemas on enne, kui lapsi hakkad saama. Tähtis on hakkamasaamisvõime ja soov paremuse poole pürgida 🙂
Ma ei ütle, et peab olema kõige kallim mudel, kõige uuem jne. Ma ütlen, et see ei tohi olla esimene ettejuhtv, mis odava raha eest ära antakse. Siin on ju vahe sees, kas sa ostad suvalise 10 eurise turvahälli, vaid otsid netist parimaid pakkumisi igasugustest gruppidest ja võid saada nt 50 euriga korraliku maxi cosi,mis on turvaline.
Sama naine müüs mingit turvahälli ka 4 euriga, see oli sama kurvas seisus kui turvatool. Vaatasin ja imestasin, et inimesed üldse julgevad sellistes oma lapsi sõidutada…ja veel sellist prügi müüki panna mõne euro eest.
Aga kahjuks olen väga palju sellise suhtumisega kokku puutunud, et turvatool/häll on ju ainult selleks, et politseilt trahvi ei saaks, seega savi milline tool!
Mina vaatan alati neid kidutunde saateid kus elatakse täiesti kohutavates tingimustes ja lapsi on 5-6 -lastel puuduvad voodid ja vanemad räägivad kuidas peavad miinimumiga elama.
Miks ometi- kuk neil oleks 1-2last ja elaksid linnas väikeses korteris elaksid nagu kuningakassid võrreldes hetkelise masuga- või siis tulgu soome ?
Vot, kahjuks tean inimest, kes teeb tited igaks kolmandaks aastaks valmis, et edasi lükata õppelaenu. Ja igapäevaselt ollakse ka laenude-võlgade ori. Lapsed nutavad, et kõht on tühi. Söögiks on “eriti toitev” kiirnuudlid hommikust õhtuni.
Aga kas ta siis mingit toiduabi ei saa?
Tean ka ühte neiut kes teeb vaid lapsi juurde , aga ise elavad väga napides tingimustes . Kool jäi poolikuks 10ndas klassis , ja laste söök tihtilugu on kiirnuudlid 🙁
Vabandust, aga kiirnuudlid ei ole ju üldse odav valik. Lisaks sellele, et on saast, vaadake kilohinda, inimesed! Siit tulebki välja see, et ei olda üldse mitte eelkõige vaesed, vaid ei osata majandada.
Minu ema töötas asutuses, kus jagati vaestele toiduabi. Pakkuda oli tol hetkel tavalisi makarone ja kiirkaerahelbeid. Helbeid ei võtnud peaaegu keegi – vastuseks, nendest ei saa ju midagi teha. kes seda putru ikka sööb, jne.
Makarone võeti ka vähe. Küsiti, kas maiustusi-kohvi ei ole pakkuda? Ega ei ole pakkuda vorsti-liha jne?
Ühesõnaga – ei olda nii hädas midagi. Toitu ei osata valmistada, õppida ei viitsita.
Elasin ise välismaal keelt õppimas käies noorena väga väiksest sissetulekust. Seetõttu tean, et kõik on majandamises kinni ja kui toit üksluine ja raha vähe, tuleb osata poes vaadata, mida sota, mis hoiab kõhu täis ja on tervislik ning õppida, kuidas s***st saia teha ehk et õppida söögitegemist!
mida ma just lugesin???
kas tõesti noored emad valetavad perearstidele, et saada neid retsepte, millega saabki paari euriga piimapulbrit apteegist.. kas tõesti??
nii palju kui ma tean, siis see apteegi piimapulber on ju mõeldud allergikutele.
miks ei korraldata naistele, kes on rasedaks jäänud, terve mõistuse kontrolli? miks??? ehk see päästaks nii mõnegi lapse kohutavast lapsepõlvest ja rikutud elust.
No niimoodi see naine ise ütles mulle, et väga lihtne on neid tasuta saada. Ma usun, et isegi kui see on allergikutele mõeldud, siis söök on söök ja täidab ka mitte allergiku kõhu..
Ja nii tekib apteekides defitsiit sellele pulbrile ja need lapsed,kes seda päriselt vajavad nendele ei jätku…olen sellega kokkupuutunud,et aja tikutulega taga millises linnas ja millises apteegis seda saada on…Ja kui beeebi müügigruppides ringi vaadata siis osad teevad äri ka nii…ma sain 10 purki 1.30euriga kunagi a seal vaata müüakse 5-10e üks purk
Ka minul poeg on allergiline piimale, ja olime sunnitud sööma retsepti toitu, sain ka paaril kuul mitu sada km maha sõita, et lapsele toitu osta. Ja sain päris mitu vihjet EMMEDELT, et annavad seda kuna on odav, täitsa hullumaja. Samas mul laps sõi seda pool a veel peale aastat siis oli vaja täishinnaga osta. Ja gruppides kus müüakse seda toitu ajab ikka vihale küll kui inimesed ostavad/saavad seda kuigi pole selleks vajadust vaid hind neile oluline mitte lapse tervis ja heaolu.
See allergikutele mõeldud piimasegu on üsna suur bisness emmede seas. Ma algul ei teadnud, et seda retseptiga saab, ostsin täis hinnaga ja kui läksin perearstilt retsepti küsima öeldi, et ei anna, küsi lastearstilt. Järgmise kuu visiidil perearst vabandas ja rääkis, et ta enam ei julge kirjutada, sest enamus teevad lihtsalt äri sellega. Ja kui allergia taandus ja tavalisele piimasegule tagasi läksin siis nii mõnigi emme küsis, et olen ma loll, et oma raha eest ostan kui saaksin ka retseptiga. No mille kuradi pärast ma peaks andma omale lapsele jubeda maitsega allergikutele mõeldud segu kui tal allegiat enam pole.
Tõesti pole mõtet last saada, kui sa tead, et puht finantsiliselt sa ei saa hakkama ?
Jah, piimapulbrid on kallid, aga kui sul endal kraanid lahti, siis miks mitte kasutada seda, mis tasuta?
Oeh…Olen nõus Tiinaga-mõistuse kontrolli vaja ?