Siin mitmed blogijad on ajendatuna minu eelmisest teemast, et kui palju peab raha olema, et lapsi saada, hakanud mõtlema enda majandusliku olukorra üle enda lapsepõlves ja nende laste lapsepõlves. Eks nad vist ole minust vanemad, sest minu lapse lapsepõlv on…praegu ja veel mitu head aastat meie tulevikust, seega mina sellest rääkida ei oska. Samas enda lapse lapsepõlve meenutavad nii Manjana kui ka Ritsik.
Mina oskan ka vaid mõelda enda lapsepõlvele ja selles suhtes, et tõepoolest on nii, et tegelikult lapsena ei saa sa üldse aru, et kas sa nüüd oled jube vaene või mitte. Ma ka aru ei saanud, pidin lausa emale üle helistama ja küsima, et kuidas tal rahadega seisud olid, kui mina väike laps olin. Ema sõnul oli alguses lihtne, sest nõuka aja lõpus oli kõigil korterid ja tema vanemad olid ka teda aidanud, seega ei tulnud tal kordagi enne lapse saamist pähe mõtetki, et huvitav, kas ma hakkama saan. Samas kui ma olin 2-aastane, siis suri mu isa ja siis oli mu ema sõnul rahadega kitsas käes küll. Samas on mu ema alati olnud säästlik ja kokkuhoidlik ininimene, seega ei ole tal eluski olnud sellist olukorda, kus tal üldse raha poleks olnud, sest ta on alati osanud kõrvale panna.
KUST kõrvale panna on muidugi omaette küsimus, sest mu ema ei ole nimelt kunagi elus tööl käinud, aga päriselt mingit jubedat vaesust ma oma lapsepõlvest ei mäletanud. Jah, ma ei saanud kõiki asju, mida ma tahtsin, aga mu ema ütles, et ma ei tahtnud ka midagi nii väga, et ma oleks pidanud kurvastama, et ma neid ei saa. Tõsi, seda ma mäletan küll, et ma alati vaikimisi EELDASIN, et asjad on kallid ja neid ei saa. Ei hakanud isegi mitte küsima enamasti. Ühesõnaga ütles ema, et me elasime mingis üürikas, mis oli “paras peldik” aga toit oli laual ja üldse olla siis tähtsam olnud see, et nalja, pulli ja pidu saaks, mitte see, et kas meil on uhke telekas või hirmus ilus kodu.
Tjaa, pidusid mäletan ma oma lapsepõlvest hästi ja tõepoolest ei maksa vist seda karta, et mu emal naljast, pullist ja peost puudu oleks jäänud. Kui ma olin 9-aastane, siis hakkas mu ema mu (kasu)isaga koos elama ja siis olla nagu majanduslikult kergemaks läinud, aga ühesõnaga on siis nii, et ma ei ole olnud ei rikas, ega vaene. Selline… tavaline. Muidugi oli mingeid asju, mida ma igatsesin saada, mis teistel ehk oli, aga kuna ma pole siiani suur ASJA inimene, siis väga suurt südamevalu ma ei mäleta.
Seega – lapsena ei saanud ma teps mitte kõike, mida ma tahtnud oleks ja ma ei tulnud perekonnast, kus iga tahtmine täideti, aga olenemata sellest on minust saanud täiskasvanu, kes ei oska ka tegelikult kuigi hästi majandada ja ei hinda oluliselt raha väärtust. Kui mul on kontol 300€, siis ma ei mõtle, et oh, kuu lõpuni on nii ja naa palju päevi, mis tähendab seda, et päevas võin ma kulutada selle ja tolle summa. Siis ma mõtlen poes, et noh, loodame, et arve üle kolme soti ei lähe ja no nii on. Kui raha saab otsa, siis ma eeldan alati, et Kardol vast ikka on ja väga suures hädas saan korraks kasvõi emalt laensi teha, sest raha on selline asi, et teda muudkui tuleb ja läheb.
Ma ise “süüdistan” siinkohal küll natukene seda, et mul lapsena taskuraha ei olnud. Ehk oleks see õpetanud mind majandama? Raha sain ma aga umbes siis kui ma küsisin ja mitte mingiks ajaks, vaid noh, lihtsalt niisama. Juba lapsena kulutasin ma kohe kõik oma raha ära, mille peale vanaisa ikka pead raputades ohkas, et mina ikka raha väärtust teps ei mõista. Aga selles suhtes olen ma vist alati oma vanematesse olnud, et pull ja lõbu enne, siis vaatame edasi. Okei, nälga ei tohiks ka keegi jääda ja elementaarsed asjad peaksid ka ikka olemas olema, eks.
Mu ema ütles selle korteri kohta, et see oli jube urgas. Ma ise ei mäleta, et see oleks jube urgas olnud. Tavaline kodu tundus olevat.
Igatahes jõudsime me emaga järeldusele, et ju siis see rahaga majandamine on geenides rohkem kui lapsepõlvest tulenev. Mu isa olla samasugune olnud nagu mina – KAHJUKS, nagu mu ema rõhutas. Aga mu väikevend tundub jälle emasse olevat, ta on ka selline, et kogub raha ja paneb kõrvale ja… Mina mõtlen pigem, et kui väga vaja, küllap ma siis sebiks. Ma olen üldse suur sebija.
Kardokene seevastu kasvas väga vaesena. Vähemalt niimoodi ta ema on mulle rääkinud – et nad elasid Koplis, kuskil täielikus urkas, kus WC oli korruse peale ja vannituba siis ka? Kardol oli sellest jällegi jumala ükskõik ja ta ei mäleta selle aja suhtes mitte midagi paha, kuigi ta ema on rääkinud, et tal polnud rahagi, et kõikidele poistele korraga uusi saapaidki talveks osta. Samas andis ta endast parima ja ka teda see rahapuudus suurt ei masendanud, sest ka Kardo ema on super kokkuhoidlik ja suutis alati lõpuks ära majandada.
Kardo räägib, et siis kui ta alles pubekaks sai, siis pani ta tähele, et ta on vist vaene, aga “mul oli suht savi” nagu ta siin kõrvalt kommenteerib. Ei võtnud ka tema hinge seda, et ei saanud nii poppe riideid kui ta tahtnud oleks jne. Selles suhtes oleme me Kardoga küll ühtekad – parajad pohhuistid selliste maiste asjade koha pealt.
Samas on Karts minuga võrreldes väga kokkuhoidlik ja kohusetundlik. Ta ei taha kunagi taksoga sõita ja meie suhte alguses oli mul tükk tegu teda restoranigi vedada, sest “selle raha eest saaks ma nii palju poe sööki!”. Aga noh, ajaga on ta natukene hakanud minu jälgedes astuma ja võtab elu lebomalt. Eks meil ole nüüd rohkem raha kah. Ja mina… tahaks nüüd öelda, et olen ka säästlikumaks hakanud, aga see oleks alatu vale. Küll olen ma aga mõni kuu Kardole mõned sotid kandnud, et ta neid…eee…hoiaks? Ise kulutaks? Ma ei tea. Nagunii on see kõik MEIE raha, aga tema käes säilib see kuidagi paremini.
Kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin oligi vist see, et jah, ma pean nõustuma, et väikse lapse jaoks ei ole talle oluline, kui palju raha ta vanematel on. Tean omast käest, et ei sure ju ära, kui ei saa neid uusi uhkeid vidinaid, mis teistel on. Seda enam on mulle see naljakas, et misjaoks ma tunnen siis survet osta Marile iga asi, mis talle meeldib või meeldida võiks.
Tjah, mõttekoht, eksole. Sest tegelikult tean ma väga hästi, et niivõrd kui Mari rõkkab naerda uue pusle üle, naerab ta samamoodi südamest, kui me teda mööda maja taga ajame ja nalja teeme. Võib-olla sellest siis ka mu arvamus eelmise teema all, et lastele on ikka vaja neid häid asju ka, sest muidu nad on kurvad? Et ma ise natukene ikkkagi olin, et ma ei saand? Ja nüüd ma üritangi igal võimalusel ennetada seda, et ÄKKI ta tahaks ja ei saa ja siis … on kurb? Tobe mõttekäik muidugi.
Seega jah – lapse jaoks pole niivõrd see raha ja asjade värk oluline, aga seda võib ju küll olla, et kui pere ikka rahalistes raskustes vireleb, et see võib olla väga stressirikas ja seetõttu on vanem depressiivne, mistõttu mitte nii lõbus ja pulli armastav, kui võiks? Ma ei tea! Tunduks ju loogiline? Aga no ega ma ei taha sellega öelda, et kui raha on, et siis kindlasti ei ole ema deprekas ega midagi (vältimaks jälle seda, et keegi kuskil sõnasabast kinni hakkab), aga mingi rahalise stabiilsuse juures on kindlasti lihtsam elu vabalt võtta, kui iga sendi nimel rabeleda ja kopikaid lugeda. Aga kindlasti saab mõlemat pidi hakkama.
Lõpetuseks siis nii palju, et kui keegi tundis, et ma selle eelmise teemaga kedagi solvata üritasin, siis seda kindlasti mitte. Pigem arutleda ja mõtteringi laiendada, mida ma ka tegin. Ja näed, sai nüüd jälle vähe arutletud siin lapsepõlve ja vaesuse üle. Muuseas, ma siiralt imetlen emasid, kes kasinates oludes on lapsed üles kasvatanud, aga emad on ühed võimsad elukad ja ei ole ju mitte midagi, mida laste nimel ei tehta. Hoitaksegi ju enda kõhult ja elult kokku, et lastele parim tagada, eks? Igatahes loodan ma, et keegi meist ei pea iial mõtlema, et mida lapsele homme lauale panna ja kui keegi on kunagi sellises olukorras olnud ja sellest välja tulnud, siis minu suurim austus teile.
Küsiks teie käest ka, et milline teie lapsepõlv oli? Kas tulite vaesest või pigem jõukamast perest? Kas te tundsite mingit erinevust teistega?
95 kommentaari
nälg… mitte sellepärast, et kodus pole midagi süüa. Rääkides lapsepõlvest meenub nälg nagu kohe, esimese asjana. Pikad teekonnad kodunt kooli või koolist rongi ootama ja jällegi koju. Pikad tunnid söömata joomata. Kipitav tunne kodus ja loetud tunnid või pooltunnid või minutid söömisvõimaluseni mis alles kodus. Toidu kaasapanemiskommet või taskuraha andmise kommet tollal-80ndatel 90 ndatel neil nagu polnud. Kui pubekana koolitoiduraha lõpuks saama hakkasin, et ise kooli viia, et kogu kuu toidu eest ära maksta, ütlesin tihti koolis, et ei soovi koolitoitu ja ostsin sama raha eest hoopis endale deodorandi või huulepulga või mingi koleda plastmassist sõrmuse.
Kolisime üürikast üürikasse, kuna isa ei suutnud ühtegi tööd hoida ja emal tööle minna ei lubanud. Ei olnud mul viimase peal asju, aga puudust tunda ka ei osanud. Mäletan ühte korda, kui süüa polnud midagi ja kui lõpuks leiba osteti, hoidsin seda nagu silmatera. Sõin nö magustoiduks 😀 Võibolla ei tundunud asi nii lootusetu, kuna mul olid maailma parimad vanavanemad, kes mulle üht teist lubada said.
Peale isa surma teadsin, et pean ise ka tööle minema, kuna ema üksi ei jaksa kahte last üleval pidada. Olin 15 kui hakkasin kooli kõrvalt turu peal tööl käima. Alguses laupäeviti, pärast juba nädala sees ka. Mul oli suurepärane klassijuhataja, kes seda kõike võimaldas. Teenitud raha eest ostsin endale ise riided ja muu vajaliku. Vahel pidin söögi eest ka hoolt kandma. Mingit traumat ma sellest ei saanud. Pigem õppetund terveks eluks. Rahaga oskan ümber käia. Ema mul siiamaani ei saa hakkama ja vennast ei räägi üldse.
Oma lastele soovin kõike võimaldada. Kasvõi enda arvelt.
Näib, et vaesuse mõiste on väga erinev. Kellegile on see pidev näljatunne, katkised jalanõud, külmetamine kodus. Teisele on see taskuraha puudus ja igatsus viimase moe hilbu järgi, kolmandale liig väikesed eluruumid jne. Eks eri ajastul ole erinevad elustandardid ja vajadused. Sündinud 65-l oli meie lapsepõlves välise hea elu märkideks, korter pannelmajas, auto ja , veidi hiljem suvila, värvi teler, lintmakk.
Arvan, et vaesuse tunde tekitab mingit sorti ebakindlus, võrdlus, hinnangud väljast ja kuidas sellesse ise siis suhtud. Meie peres otsustas asju ema ainuhäälselt ja isa püüdis seda alati huumoriga võtta/naljaks keerata. Nimelt armastas ema korraldada pere koosolekuid , kus võeti vastu otsuseid läbi hääletamise ja kui vaid tema hääl oli asja poolt siis ju oli samuti 1 häälega =ühehäälne (sõnamäng isalt) otsus olemas. See hääletus oli mõttetu , sest ema tegi nagunii, mis tahtis. Emal olid koguaeg ideed millele püüelda ja ohverdama pidid siis kõik pereliikmed. Ema ja isa käisid 3-l kohal tööl, et korjata meie esimese auto ostuks raha. See näis kättesaamatu summa. Nii ei julenud ma iial mingit taskuraha küsida. Klassiga Tln-s teatris käies polnud mul ainsana mingit taskuraha. Valus oli. Isegi paljulapseliste perede lastel oli veidi taskuraha. Tegelikult me ju tolle aegsete standardite järgi ei elanud halvasti. Mäletan oma esimest häbitunnet vaesuse mõttest. Mul olid keka tunnis nii kohutavad püksikud (tol ajal pidid kõik kandma lühikesi musti puuvillaseid trussikuid) pisikesi auke täis, pidevast pesust oli mustast saanud luitunud tuhm hall, kummid välja veninud. See torkas nii silma teiste seas rivis. Tahtsin uusi aga me ei saanud seda endale lubada, sest kopikas haaval korjati autoraha. Isegi meid lapsi pandi selle eesmärgi nimel tööle. Talvel oli mul vaja saapaid, eelmised jäid väikseks. Ootasin põnevusega uus ja kui need sain oli ema ostnud need mulle 3 numbrit suuremad !!!!!! Et ei peaks jälle uusi ostma. Need pole mulle tänasepäevani parajaks saanud. 🙂
Arvan et need vaesuse mõtted tulid kuskil algkooli aegu, varem ma seda ei märganud. Ema ütleb küll, et raskeim aeg oli just siis kui ta tittedega kodus oli. Tol ajal oli see küll väga lühike, mõni kuu vaid. Minu jaoks seostus tõeline vaesus hoopis mustusega, korratusega. Ilmselt seepärast ka see tohutu häbitunne nende keka pükstega. Kui olin 4 kl kolisime 3 toalisse krt. ja saime vennaga oma toa kahepeale, nii elevil olin. Sealt maalt algas mu huvi hobi ise kujundada oma eluruume ja ümbrust ja riideid jne. Meil oli ka luba seal toas omatahtsi asju paigutada, värvida, tapeetida jne.
Ma olen ka oma vanematega sellel teemal arutlenud. Lapsepôlv oli mul ikkagi keskmisest halvem, olen esiklaps ja olid 90date algus. Ise ma mäletan täpselt nii palju, et toidulaud oli veidi üksluine. Kartul keedetult, praetult, pudruna, ahjus jne. Samuti mäletan, et kirjutasin jôuluvanale, et ma soovin paki viinereid, et saaksin need lihtsalt pôske pista ??. 1. Klassi pilti tegema minnes mäletan hästi, et ema tegi mu teksapüksid ümber, pani kiilu ja alla pikenduse, et püksid parajad oleksid ☺️. See oli nii kole roheline riie☺️. Aga üleüldiselt millestki ma puudust ei tundud, mudakoogid said naabritüdrukuga metsas kodu mängides küpsetatud ja elu oli lill.
Minu lapsepõlv oli..keskmisest vaesepoolsem.
Elasin esimesed 4 aastat ilusas kolme toalises korteris(uus remont,wc,vannituba),kus oli mänguasju ja kõike,mida vaja oleks.
Käisin üksinda 4 aastaselt juba poes teed ja tik taki ostmas(olid ajad).
Peale seda müüsid vanemad korteri maha:S ja kolisime pealinna,2 toalisesse üürikorterisse. Mina ja vanem õde elasime ühes toas,vanemad läbikäidavas teises toas. Tapeet oli ~40 aastat vana,pesumasinat polnud,ainult külm vesi,vannituba polnud(pesime kausis ja käisime ujulas),wc oli toas, aga tõsine peldik.
Rahadega väga kitsas vist polnud,sest külmik oli toitu täis ja iga päev soe toit(liha,salat,kartul jm). Taskuraha sain alati,kui küsisin,aga harva küsisin. Enamasti saadud raha kogusin.
Sünnipäevasid pidasin,aga ainult kodus. Kingitusi saime nii sünnipäeval,kui jõuludel. Asjadest puudust ei tundnud. Riided ostsime kaltsukast.
Ekskursioonidel sain ka alati käia.
Aga vot kes ütleb,et lapsel savi millises kodus kasvab…siis no ei. Mina tahtsin,et kodu oleks puhas ja korras,kasvõi uus tapeet. Vanemad olid arvamusel,et üürikorterisse nemad ei panusta ja see ei jää endale. Elasime seal u 7-8a,seinad joonistuspilte täis,varjamas koledat tapeeti.
Edasi kolisime ehitusjärgsesse korterisse,mida isa uueks hakkas ehitama. Olime põnevil…kuid..See polnud taas meie oma ja ehitusmehed elaks sellises rõõmuga..mitte lapsed.
Lõpuks kolisime maale vanaema juurde ja seal hakkasid vanemad uut maja ehitama. Peaaegu on nüüd valmis,aga mina ei ela vanematega juba üle 7 aasta koos.
Niiet meie pere puhul pigem tôekspidamised. Nende jaoks polnud see vajalik,aga minu jaoks oli ja on.
Nüüd elan kolme toalises üürikorteris koos kahe lapse ja mehega. Ilus keskpärane remont tehtud,suur vann.
Enda lastele ostan asju(kuna asju palju ja olen pmt ainus kes neid kokku koristab,siis nüüd vähem) ja süüa on samuti. Kodu on kohe nii kodune,et hea tundega olen kodus ja kutsun külla sõpru. Ei taha,et lapsed tunneks lihtsatest elementaarsetest asjadest puudust.
Kui olin 10 aastane,siis osteti koju tutikas arvuti,aga internet oli kallis ja peale paintis v solitaire mängu midagi teha polnudki. Käisin raamatukogus netis.
Ühistranspordi kuukaarti ka ei tehtud,kuigi sõitsin bussi/trammiga kooli. Pilet näpus ja kui kontroll tuleb,siis alles pidin augustama.
Jubeee ?
Ma ei teagi, kas olime rikkad või vaesed. Söök oli laual ja riided ning muud asjad olemas. Mingid erilised rikkurid me küll ei olnud, aga kõik vajalik sai ostetud ja oli olemas. Sellel ajal muidugi ei olnud igasugu vinget tehnkat ja riideid jne. Elasime Mustamäel 2 toalises ja Muugal oli suvila. Alati peeti sünnipäevi ja tähtpäevi, lauad olid alati uhkelt kaetud. Kõik suved veetsime suvilas, sinna kolisime vist kohe suve alguses. Kusagil reisimas me väga ei käinud. Korra käisime Saksamaal ja paar korda Soomes. Hetkel pole ka kusagil kaugemal reisimas käinud ja ega ei tunne eriti puudust ka.
lugesin muude tööde vahele pea kõik kommentaarid läbi. olen siinkirjutajates ilmselt kõige vanem, 60 aastane ja mulle meeldib minu laste ja nooremate inimeste jutte ning seisukohti lugeda. see aitab mul paremini tänapäeva noori mõista 🙂
Enda lapsepõlv aastatel 1955-1973 (sünnniaasta ja päris tööle asumise aasta) on niipalju praegusest erinev.
Mul oli ema-isa, kaks vanaema, üks vanaisa (teine oli surnud), kaks onu, tädi, vanatädi – kõik minu jaoks tähtsad isikud. Esimese asjana, mida ma soovisin, oli vanem vend ja endavanune õde. Neid mul polnud ja tundsin ennast selle võrra vaesena. Lõpuks sündis vend, kui olin 7 aastane. Elasime siis vee ja vanniga ahjuküttega kahe-toalises korteris. Vaesust ma ei tunnetanud, kuigi vahepeal isa õppis kodust kaugel parteikoolis ja elamisel oli abiks vanaema piimaraha, sest ema oli arveametnik, kellel väike töötasu.
Teine asi, mille pärast ennast vaesena tundsin, oli setitud kodu. Igatsesin ilusaid asju nagu ajakirjades ja raamatutes. Kahjuks polnud mu emal nn. kunstimeelt ja ta ei hiilanud just koristamissooviga. Igatsesin nii väga oma tuba, et siis teha see enda maitse järgi. Minu jaoks ilusad asjad olid vanaaegsed, nagu vanatädil Tallinnas ja isapoolsel vanaemal, kelle isa ostis väikese mõisa. Mulle meeldis vanaaegne mööbel ja igasugu vaasikesed, maalid, portselan, vanaaegsed raamatud ja ajakirjad jne. Väga soovisin klaverit, aga vanaema ei andnud seda meie korterisse. Nii sain ainult maal klimberdamas käia. puhveti nurgas.
15 aastaselt hakkasin kodus korda looma ja oma maitse järgi kujundama. Õnneks ema lubas mul toimetada.
Olen oma kodu st. ruumi, kus viibin, väga tähtsaks pidanud. Tähtsamaks kui söök. Ilusaid riideid hindan ka – sellepärast käin aastakümneid “teise, kolmanda või sajanda ringi riietega”. Need on sageli kvaliteetsemad ja huvitavamad, kui praegusaja kiirmood. Taaskasutuspoodidest leiab igasugu põnevat – lauanõusid, käsitööd jm. “pahna”. Kui töötasin Inglismaal, siis Oxfordi täika oli vapustav elamus.
Õpetasin oma neli poega mitte tundma end vaesena (kuigi me statistika järgi seda ilmselt olime nagu kõik paljulapselised. See õppimine tuli mul aastatega – oh kui palju sai ikka nooruses, ka noore abielunaisena, mõttetuse peale kulutada 😀
Aga nüüd, elu viimasel veerandil ütlen, et ärge koguge asju – see ei tee õnnelikuks ja viimsel särgil pole taskuid. Koguge muljeid ja häid inimesi enda ümber.
Nii põnev!
Kurb on lugeda, kuidas tegelikult nii paljudes peredes, olgu siis isa kohal või mitte, on kõik koorem ema õlgadel. Paraku oli ka meie peres nii, isa lihtsalt ei olnud. Kuigi lapsepõlves oli majanduslikult raskeid aegu, siis kõht oli alati täis ja veel tähtsam, tundsin, et emale saab alati loota ja ta on olemas. Kodune õhkkond oli rahulik ja hea, kodu oli koht,kuhu nö kurja maailma eest peitu pugeda. Aga jah, ka praegu näen tuttavate seas palju seda, et isal on kas alkoholiprobleemid või elab lihtsalt niisama endale (isa raha ja aeg kulub tema enda hobidele, ema raha ja aeg pere ülalpidamisele, kodu korrashoiule ja lastele). Et jah, õnnelikud on need pered, kus isa natukenegi vastutust ja hoolivust üles näitab, aga kas see ei peaks olema loomulik?
Meie kolisime linna kui olin kuuene. Elsime yhes vanas puumajas mis oli ka paras peldik.. Peldik oli kahe korteri peale aga ega see ei häirind. Löppudelöpuks oli see ikkagi kodu ja sealt on ka köik minu lapsepölvemälestused, nii head kui ka mitte nii head.
Siiani igatsen seda maja väga.. Nyyd on see mitu korda pölenud ja eriti hirmuäratavaks teeb selle see, et just see korter kus meie elasime on vähemalt 3korda pölenud!
Igatahes- ema käis mul kahe kohaga tööl. Eks rahaasjad eriti head polnud aga hakkama saime! Meil ei olnud eitea mis uhkeid asju aga see oli ikkagi kodu. Eks ikka tegi kadedaks klassiödede uhked kodud jne aga ma teadsin, et yhel päeval on mul ka oma uhke kodu! (Olen täitsa rahul!)
Köige rohkem läks mulle hinge ykskord keka tunnis kui yks klassivend ytles mulle, et olen vaene.. Sellepeale ytlesin talle, et mul on vähemalt ema! Tema kasvas vendadega vanaema juures.. Hakkasin pärast mötlema, et tegelt mul on ju köik mida mul vaja on, et mis möttes vaene..?
Eks öelusega öelusele ei ole tegelt ilus vastata aga ma pole kunagi jätnud midagi vastu ytlemata kui tunnen, et mulle liiga tehakse..
Nyyd olen selline ema kes ostab lastele peaaegu köik mis arvan, et neile vöiks meeldida! Tänu sellele on kodu koguaeg nagu seapesa kuna mänguasju on ikka natuke liiga palju. Kuid mis ma teha saan, ma tahan, et neil oleks ägedad asjad ja et keegi neile sellist asja tulevikus ei ytleks mida mulle öeldi!
Nad saavad need ägedad synnipäevapeod mida minul ei olnud ja mida ainult telekast nägin! Eks see kindlasti mängib suurt rolli, et mul on nyyd oma raha ja saan teha sellega mida tahan!
See, kes ytleb, et rahaga önne ei osta- vöib vabalt mulle selle raha anda, kyll mina juba midagi ostan mis mind önnelikuks teeb 😀
Ma hakkasin eile selle peale pikemalt mõtlema ning võrreldes minu lapsepõlve nt minu abikaasa lapsepõlvega, siis ma elasin üldse nagu kuningakass.
Ma mäletan, et alati oli ikkagi toit laual, toad soojad ning sain kooli kaudu ikkagi ekskursioonidel ning teatrietendustel ja kontsertitel kaasas käia. Ainus raske periood, mida ma mäletan, et kus tõesti oli keerulisem, oli peale mu ema rasket autoavariid. Isa ei saanud enam tööl käia, kodus olime aga mina ja mu mudilasest väikevend, ema tuli peale koomat taas kõndima-sööma-elama õpetada.. Siis saadeti mind tädi juurde ja vend vanavanemate juurde, et natukene rahaliselt kergem oleks. Isa sai keskenduda ema aitamisele ning mina ja vend olime hoitud. Tänini olen südamest tänulik, et meil nii kokkuhoidev perekond tol ajal oli 🙂
Minu mehe lapsepõlv aga.. Ütleme nii, et tal on endiselt palju hingehaavu, mis ilmselt kunagi päris ära ei kao. Neil ei olnud ei elektrit, ei vett, ei raha. Kasuisa oli tal karm ning hoidis vaid enda lapsi (ehk siis mehe poolõdesid-vendi). Mees rääkis kunagi, et teinekord ei julgenud kojugi peale kooli minna, et kes teab, mis jälle toimuma hakkab. Aga aeg-ajalt oli ka paremaid aegu, kui oldi jahil käidud ning sai pisut toekamalt söödud ja oldud.. Kodust lahkus mees kohe peale põhikooli ning hakkas endale ise elatist teenima. Majandab väga hästi, tükk maad paremini kui mina.
Vaesed me ei olnud, rikkad ka mitte. Tavalised vast. Ema ja isa käisid mõlemad tööl, ema palk oli muidugi väga väike, aga isa teenis minu arvates küll väga hästi. Kõike ma ei saanud, mida hing ihkas, kuid samas ma ei mäleta küll, et oleksin ennast mingi rotina tundnud, taskuraha sain ka iga jumala päev. Ja kui poodi jäätist ostma minna tahtsin, siis alati sain selleks raha. Aga eks asju oli, mis teistel olid, aga näe, mulle ei ostetud…. Mäletan väga selgelt, kuidas klassiõed hakkasid saama endale oma esimesi mobiiltelefone. Olin kadedusest roheline, ühel oli punane Nokia 3310, teisel helesinine. Oma esimese mobiili sain ma ikka aasta-kaks hiljem kui klassikaaslased, sest vanemate arvates polnud mul seda vaja. Lõpuks vist sain sugulase vana ja tibatillukese Siemensi telefoni endale. Millest mina isiklikult puudust tundsin oli fotoaparaat (teate küll, seebikarp filmiga). Lapsepõlvest on kole vähe pilte. Ometigi polnud ju see nii kallis riistapuu, sugulastel ja mõne klassikaaslase peres siiski selline luksus oli ja tänu neile siiski mõned kaunid jäädvustused on tekkinud.
Minu koju ei jõudnud ka kunagi Furby mänguasi või Baby Borni nukk, sest ema arvas, et need on liiga kallid. Ka Barbied olid mul need pehmed, seest tühjad plastmassist kärakad, millel juuksed muiduumbes peast ära kukkusid. Mul polnud isegi mitte oma tuba ja voodit, magasin igivanal diivanvoodil, phmst elutoas, aga vennal oli oma tuba, kuid magas temagi vanal diivanvoodil. Samas oli oma maja, suur hoov, elu kui lill, nälga ka kannatama ei pidanud, lihtsalt teatud asju ei saanud ja kõik. Ja hetkel ei tunne neist puudust ka. Proovin ise elada nii, et väga millestki puudust tundma ei peaks ja ka lapsel oleks vajaminev olemas. Samas enne uut palgapäeva on raha otsas küll, enda vanemate puhul ma taolisi olukordi küll tähele ei pannud.
Minu pere oli vist ikka pigem jõukamat sorti. Mingid rikkurid ei olnud, aga võrreldes oma sõpradega, siis meil oli ikka pigem rohkem. Mäletan, et kui sain 90ndate lõpus 15-aastasena endale 900eeki maksvad Nike tossud või 800eeki maksvad firmateksad, siis need olid ikka suht ulmelised summad (ema palk oli mul tol hetkel vast 4500eeki). Aga isa oli vist enda suht kehva lapsepõlve tõttu veendunud, et asjad on need, mis õnnelikuks teevad. Palk oli isal väga hea, seega ostis ta ka meile, lastele, väga kalleid riideid ja asju. Aga natukene ma tunnen, et selline vanemate suhtumine, et lapsed ei pea tööl käima ja endale ise taskuraha teenima, pole mulle õpetanud seda oskust ja kirge töötada ja pingutada. Mul läheb ka praegu täiskasvanuna väga hästi ja elu on mu vastu tohutult lahke olnud ning kõik on kerge vaevaga tulnud, aga natukene tunnen puudust sellest drive’st mis takka tõukaks ja pingutama paneks.
Elukaaslane mul on vastupidiselt enda taskurahad ja asjad juba noorest peast endale ise teeninud ja ostnud ning näen, et just see noorena ise raha teenimine on teinud temast selle eduka mehe ja andnud töö tegemise oskuse kogu eluks. Tema noorem õde seevastu on täielik vastand ning teda on eluaeg vanemate poolt tohutult poputatud ning absoluutselt kõik asjad talle ette-taha ära tehtud ning ka temas ma näen, et seda kirge midagi saavutada, ei ole. Vajaduse puudumine teeb laisaks.
Seega, kui mul kunagi endal lapsed oleks, siis hoolimata oma võimalustest, piiraksin ma neile ostetavaid asju vägagi. Ja annaks neile juba väikesest peale endale võimaluse oma ihaldatud asjade nimel pingutada. Usun, et see paneb rohkem raha ja asju hindama ning annab eluks rohkem vajalikke õppetunde kui iga nädal saadav uus mänguasi, mis viieks minutiks meele rõõmsaks teeb.
Olen märganud, et tänapäeva lapsi on ikka nii raske rõõmustada, see on tegelikult täitsa kurb ikka. Jumal hoia, ma olin 3 aastane, kui isa kuskilt välismaalt mulle täitsa täitsa inimlapse moodi pehme kehaga beebinuku tõi. Hoidsin seda nagu kullatera ning siiani, 30 aastat hiljem, on see nukk ideaalses seisukorras. Vastupidiselt tänapäeva lastele, kes oma mänguasjadel vildikatega näod täis sodivad ja kääridega ripsmed küljest lõikavad.
Aga jah, ma olen juba ammu kahtlustanud, et sa, Mallu, nende tohutute mänguasjadega Marile sisimas midagi kompenseerida püüad 🙂
tere, lugesin su juttu ja nende nukkudega, kellel näod soditu tekkis üks teooria kunagi. Juurdlesin sama asja üle, et miks. Ja tundus, et mingis eas 1-3 aastased, kui nad veel palju ürgrollimänge läbi mängivad… koopaelanik olemist, kastis istumist, teki üle pea tõmbamist, mängivad nad selle kehamaalingute tegemisega läbi mingit ürgset rituaali, mis meile inimestele kunagi omane on olnud. Nende joonte puudutamisega nahal annavad lapsed nendele nukkudele elu. Et see on mingit laadi suhestumis- hingestamis-traditsioon. Mis muidu seletaks, et lapsed kes võibolla kunagi pole näinud kuidas elavad koopaelanikud torkavad oma leivatüki toki otsa enne söömist või teevad muid veidrusi. Sarjast “määrisid kõik seinad maalingutega ära.” Ehk äkki pole tegu mänguasjadest mitte lugupidamise vaid mingi intuitiivse ürgse traditsiooniga. On ju ka hulk täiskasvanuid kes tätoveerivad ja see nukkude värk nagu kestakski neil edasi… just an idea…
Ma kirjutasin alguses pika teksti, et mulle tundus, et olime ikka väga vaesed.. Aga tegelikult ei saa nii öelda. Me elasime maal kuni olin 13. Maal elu ei saa tegelt ju vaene olla..
Oli küll muidugi aegu kui ema läks 10km jala tööle ja sôime pool kuud
Ôunu/marju jms aiast. Ema ei saanud vahepeal paar kuud jutti palka. Aga samas see ei ole ju vaene, kui sulle jäetakse palk lihtsalt maksmata õigel ajal. Synnipäevakingid sai alati, kylalised olid, ilusad armsad peod ja mängud. Ma ju saan aru, et ema ka ei hakka lastele seletama, oi, täna ei ole syya sellepärast ja tollepärast. Seda, et ta vahepeal palka ei saanud mitu kuud, rääkis ta alles kui olin suurem. Meiega elas ka vanaema, temaga koos sai ema nii hästi hakkama, ehitasime ka uut maja, aga kui vanaema suri, siis läkski nii, et ema pidi uue töö otsima. Enne töötasid nad vanaemaga koos FIEdena aga siis ei saanud ema enam ise ilma kellegita hakkama. Mônda aega töötas uuel kohal kuni tuli tõdeda, et yksi 2 lapsega maal ei saa hakkama, ammugi maja ehitada. Ema myys kõik maha ja kolisime nö linna korterisse. Nyyd olen 24 ja ema elab siiani samas korteris ja nyydseks on töövöimetu, sest jäi auto alla kui olime paar aastat linnas elanud. Nyyd on nii, et mina pean vaatama, et ema saaks ots-otsaga kokku tuldud.. Aga selle vastu ei ole mul midagi, kuniks teda ennast on saame ilusasti hakkama 🙂
Muidu ma olen täitsa 100% nõus kogu jutuga. Mul oli sama, emps ütleb, et me olime sitaks vaesed aga ma ei mäleta sellest ajast üldse mingit negatiivsust. Ainult seda, et mänguasju sain siis kui oli sünna või jõulud ja et riided tulid kaltsukast. Aga hull asi ka, mu praegused riided tulevad ka kaltsukast ja ma pole vaene 😀
Aga see lause, et sa pole asjade inimene on küll puhta vale, minu arust. Just oli see kolmanda vankri jutt… siis ma juba mõtlesin, et ühel inimesel pole ikka kunagi asjadest küllalt. Üldse mu arust suht tihti käib mingi ostetud asjade jutt siin blogis ja siis lisaks postitused asjadest, mida on veel vaja osta.
Ei mõista hukka, me oleme kõik omamoodi, aga jäi silma selline vasturääkivus.
Ma isegi mõtlesin seda vasturääkivust blogis täpsustada, aga mulle tundus, et see nii teine teema, et ei hakanud. Vaata, mulle meeldib asju osta/Saada TÄIEGA. Aga kui need asjad mul katki lähevad, ära kaovad, põlema süttivad, what ever, siis mul on jumala suva 😀 Ma lihtsalt annan oma asju jube kergekäeliselt ära ja ei hinda neid absull. Tahan ainult SAADA, aga kui olemas on, siis kaotan ma igasuguse huvi 😀
Kergelt saadud, kergelt läinud? 🙂
Noh ma ei teagi jah. Reaalselt ükskord hakkasin mõtlema, et kui näiteks tuleks vargad, siis mis asjast mul oleks jube kahju ja jõudsin järeldusele, et läpakast oleks, muu on nagu… suva 😀 Ok pildid tahaks ka omale kaasa võtta, aga ka need saaksid ma enamus blogi abiga taastada.
rikkad. loomulikult rikkad.
mul oli kõik, mida ma tahtsin ja mida mul ei olnud, seda ma ka ei tahtnud.
ma mäletan ainult head.
ma olen midagi sellest jutust:
http://omg.ee/vaene-elu/
ja mul oli tõesti lõputu veranda ja silmapiirini ja kaugemalegi.
ma olin õnnelik selle üle, mis mul oli.
ma ei himustanud asju.
ma ei olnud ega ole ka praegu asjade ori.
ma oskan rahulduda sellega mis on ja see teeb mind rikkaks. väga rikkaks.
ma olen meelerahu miljonär. mida enamus ei suuda olla.
Ma oma lapsepõlvest vaesust ei mäleta. Pigem olime keskmisel tasemel sissetulekuga pere. Toit oli laual ja lapsepõlv oli suhteliselt ilus(on aegu ja seiku, mida tahaks unustada või olematuks teha aga las need jääda).
Pigem algasid minu jaoks rahalised raskused sel hetkel kui ise olin emaks saamas ja lapseisa pm teatas, et tema astub kõrvale. Olin töötanud selleks hetkeks mitteametlikult üle aasta. Emapalk oli miinimum- mille üle ma ei kurda, sest sellega elasime lapsega ilusti ära. Nüüd viimane aasta on olnud väga kitsas, sest sissetulek on ainult riigi poolt makstav toetus ja paar tööd kuus. Tööle saamine on keeruline, sest osalise tööajaga kohti on vähe, kus oleks nädala sees kuni 2 vaba päeva(et lapsega lihastoonuse tõstmiseks ravivõimlemises/unumises käia) ja nädalavahetused oleks ka vabad. Lisaks laps lasteaias tähendas eelmeval õppeaastal 1-2nädalat lasteaias ja 2-3kodus ja sellise “graafikuga” ei taha mind keegi.
Praegu ongi seis, kus õnneks riik maksab mul kommunaalkulud ja 100€ eest kuus tuleb ära elada ja lapsele vajalikud asjad soetada. Natukene aitavad ka mu vanemad aga koguaeg ei taha nendelt ka abi paluda. Vahel ikka tekib tunne, et ma enam ei jaksa/jõua aga peab pingutama, et tulevik saaks helgem…
Minu lapsepõlv oli paljude teistega võrreldes üpris jõukas isegi. Kuna mu isa käis aeg-ajalt Saksamaal tööl ja vanavanemad elasid Soomes, siis sain omale väga ilusaid kleite ja uhkeid Spice Girlsi vidinaid. Ma ei saaks öelda, et mul oleks millestki puudu olnud. Meil olid kodus videokaamerad, suured telekad, maja oli ilus. Isegi 10-aastaselt sain käia Portugalis reisil perega, mis oli selle aja kohta ikka väga kõva sõna. Aga kahjuks natuke peale seda hakkas perekonna majanduslik olukord kehvaks minema. Isal kadus välismaal tööl käimise võimalus ära, see tekitas masendust, mis omakorda tekitas liigse sõbrunemise alkoholiga. Vanemad olid harjunud juba hea eluga ja ega nad väga raha lugeda enam ei osanud. Õnneks päris kõigest pole pidanud ilma jääma, sest Soome vanavanemad ikka toetasid kui väga häda käes oli. Samas see alkohol on tekitanud palju lapsepõlve traumat ja kui ma põhikoolis olin siis närvid olid ikka koduse olukorra pärast üsna krussis. Ega ma ei saanud siis enam omale selliseid ilusaid klieidkesi kui väiksena, ekskursioonidele ei saanud klassiga minna ja hoidsin ikka koolis söögi pealt kokku, et ma saaksin omale taskuraha selle arvelt. Ema palgapäevad olid toredad, sest siis sai poest selliseid asju, mida muidu ei saanud. Et jah kui teiste majanduslik olukord on aja jooksul paranenud, siis minu pere puhul vastupidi. Ise olen 28 ja saan oma eluga kenasti hakkama, sest olen alati üsna säästlik olnud ja toetan ise pigem nüüd oma vanemaid.
Mina lapsepõlves vaesust kannatama pole pidanud – vanaemal-vanaisal, emal-isal ja hiljem kasuisal olid kõigil head töökohad ja nad kõik olid väga tublisti end üles töötanud. Toidupoest sain alati kõike valida, kodus oli alati kommi, osteti uusi riideid ja mänguasju ning teismeeas sain reisidel käia. Sõpradel külas käies sain aru küll, et nemad elavad vaesemalt, et nad ei saa kõiki asju niisama osta. Ja kui sõbrad mul külas käisid, siis alati imestati, et nii suur maja ja sul on nii suur tuba. Ma ei tea, mulle tundus normaalne, ma ei olnud korteris kunagi elanud. Mäletan ühte korda, kui mu ema oli aias põõsa all käpuli rohinud ja mööda tänavat olid mööda läinud inimesed, ning üks ütles teisele: “Vaata nüüd, kuidas rikkurid elavad!”. Mu ema oli nii solvunud selle peale, tundis, et teda on halvustatud kuigi talle on kõik ainult tööga tulnud. Kui ta mulle seda lugu rääkis, siis mäletan, et mõtlesin, et kas meie siis oleme need, keda peetakse rikasteks? Ma mõtlesin et oleme täiesti tavalised keskmised inimesed.
Kuid ma ei ütleks, et mul oleks seepärast olnud õnnelik lapsepõlv. Ema käis palju tööl, iga nädal komandeeringutes, kodus oli laup-pühap, kus põhiliselt ainult koristas maja ja rohis aias. Kasuisaga ei sallinud üksteist, kodus oli pidev sõda. Olin väga palju üksi kodus, kasuisa tuli öösel, ema ei olnud, ja ta ei teadnud pooli asju mis kodus sündisid. Need tamagotchid, furbyd, barbied ja mobiiltelefonid ei aita last kui tal oleks vaja lihtsalt kellegagi kodustest muredest rääkida. Selles suhtes kui keegi küsib, kas sul oli õnnelik lapsepõlv, siis mina enda oma õnnelikuks ei pea, kuna oli väga palju stressi, tülisid ja patja nutmist ning tunnet, et olen täiesti üksi.
Lisaks oli meil kodus reegel, et ei räägita ei rahast ega surmast. Ma ei teadnud palju asjad maksavad – palju on veearve või elektriarve, palju mu vanemad palka saavad ja palju kuus toidu peale kulub. Nüüd, hilistes kahekümnendates, ma ei oska ise rahaga majandada. Saan üle keskmise palka, aga kõik kulub ära, krediitkaardivõlad kasvavad, laenud on kaelas ja ma ei saa sellest august välja. Ma lapsena sain küll taskuraha, aga kulutasin selle alati mänguasjade või kommide peale, hiljem ostsin riideid või ehteid/kosmeetikat – kui raha otsa sai, siis ei ostnud. Ei olnud sellist kriitilist hetke, et raha peab mingiks ajaks jätkuma, muidu ei saa süüa vms. Väga kahju on tegelikult sellest. Kui kunagi endal lapsed on, siis neile tahaks kindlasti anda hea finantskasvatuse, aga enne peaks ise august välja saama kui kedagi õpetama hakata.
Selle majandamisega on mul sama asi, no kui on siis on, kui pole, siis lihtsalt olen nn hüvedest ilma. Ala ei saa taksoga sõita. Aga seda tunnet, et siiis ei saa süüa, seda pole iial olnud. Mõneti oleks nagu ehk marjaks ära kulunud ka selline kogemus..
Aga seda küll, et rikkus majas ei võrdu õnne ja rõõmuga majapidamises:(
minu lapsepõlv oli tõusude ja mõõnadega, st vahel olime vaesuspiiri all, vahel üle selle. Kui isa perest ära läks ning töötu ema jäi kahe koolilapsega üksi, siis oli raske küll. Aga mingi ime läbi sai hakkama.
Spriraalmakarone ei saa ma näiteks tänaseni süüa, sest need olid suht-koht iga päev toidulaual. Kusjuures teise kujuga pasta söömisel pole probleeme 🙂
Enda riideid pesin käsitsi alates sellest ajast, kui olin nõks üle 10. Pesumasinat meil ei olnud, ei olnud minu lõpuklassini välja. Seega laupäev oli mul pesupäev, et uueks nädalaks puhtad-kuivanud riided olemas oleksid.
Taskuraha sain – üle kuu sain kogu lapsetoetuse summa endale (teine kuu sai jälle vend). Selle summa panin kenasti kõrvale. Lisaks hoidsin kokku ka söögirahast, mida jagati iganädalaselt, et koolis süüa saaksin. Mäletan, kuidas sügisel sain kogu nädala söögiraha kõrvale panna, kuna koolis sõin terve päev õunu 😀
Kui ma midagi endale osta tahtsin, pidin endale selle ise soetama, enda kogutud rahadega. Riideid ostsime üldiselt kaltsukatest (selle vastu mul ei olnud absoluutselt midagi, kuna sain käia riides moodsalt-soodsalt ja ei olnud seda muret, et kellelgi teisel sama pluus-kleit-püksid). Oma esimese mobiili sain alles 12. lõpuklassi viimastel päevadel (ja aasta oli siis 2004!), loomulikult ise ostetud. Arvutit minu koduselamise ajal ei olnud – kui oli vaja midagi arvutis teha, siis jäin peale tunde nö arvutiklassi või aitas sõbrants hädast välja (Efka, ma mäletan küll seda värviteraapia referaadi tegemist – olen sulle vist elu lõpuni tänulik! :D).
Külalisi koju ei kutsunud, kuna poolik remont (tapeedid olid maha kistud heas usus, et ostetakse uued) kestis suht-koht igavesti…
Ma sain aru küll, et me ei ole nii rikkad kui mina oleksin soovinud, aga ma pole kunagi seda häbenenud ning jõukamaid lapsi kadestanud. Sain juba siis aru, et igalühel on omad võimalused, oma elu. Majanduslikult raske lapsepõlv on mind õpetanud igapäevaselt majandama, rahalisi väljaminekuid planeerima ning säästma. Et siis kokkuvõtvalt: we all have two fates. One is the result of whatever mess you were born into, and one is the result of deciding that’s just not fucking good enough.
ah jaa, unustasin mainida veel seda, et kõik talveriided osteti mulle ikka suuruse osas varuga (sest iga talv ei olnud võimalik uusi soetada) – ehk siis 2 numbrit suuremad talvesaapad, mis olid selle tõttu nii rasked, et ma käisin nagu sõdur – saapad kolisesid justkui kirsad 😀 ja viimase talvejope mõõtu pole ma tänaseni (olen 31!) saavutanud 😀 see oli 170 cm pikkusele lapsele.
Ahaa, mul selle kasvamisega parajaks sama nali 🙂 Ehkki tol ajal ajas see mind nutma. Vahepeal kandsin talvel -20 ga kontsaga tsehhi kummikuid, ei kolisenud ja olid stiilsed, ilusti ümber sääre – kõrged, endal varbad külmast lillad.
Kardo perel suure tõenäosusega ei olnudki vannituba nagu sellistes majades ikka. Lobistati kausiga toas ning käidi ühissaunas.
Mina saan öelda et kasvasin üles vaeses peres. Jah meil oli maja küll, sest peale vanaema ja vanaisa surma päris mu isa tolle maja, ning siis me seal elasimegi, aga kodu pole kodu, kui vanemad seda selleks ei tee. Mu vanemad olid alkoholilembesed, nad jõid väga tihti, kui raha sai siis enamus läks alkoholile, muidugi oli ka aegu mil saime kommi või jäätist, aga üldiselt olime söömata, mustade riietega, ning ise ka mustad. Tänu vanematele võeti meid ka lastekaitse huviorbiiti, ning pean mainima et see oli üks parim asi mis juhtuda sai. (Mul on 5õde-venda) meid viidi lastekodusse, olin siis suhteliselt noor veel, väike õde kõigest 9 kuune, aga nagu ma juba mainisin oli see parim asi. Tänaseks olen ise ühe kuti emme, hindan oma kodu, ning vihkan alkoholi, just sellepärast et ma ei soovi oma lapsele sama lapsepõlve nagu mul oli. Ostan oma lapsele kõik mis ta hing ihaldada võiks, ning soe söök on igapäev laual, iga kuiselt käin poodides ning laristan mingil määral raha ka. Samas suurem säästuäss ma pole, aga selle eest on mul elukaaslane, ked rahaga väga kitsalt ümber käib 😀 Kuhu ma jõuda tahan on see, et sa võid küll kasvada üles 0 kohast,nii et sul pole mitte midagi, ka süüa mitte, ning mõtelda et küll su lapsepõlv oli ikka õudne, aga kui sa ise omale tähtsad asjad elus paika paned, siis peaks su edasine elu kõik hästi minema. Juhul, kui sa ise seda ka tahad!
Ma mäletan lapsepõlvest, et istusime perega autos ja ma küsisin, “kas me oleme rikkad või vaesed?”. Ema vastas, et keskmised. Naljakas küsimus tagantjärgi :D. Ilmselt oligi lapsena suva.
Mina mäletan küll, et meil oli rahaga väga kitsas, külmkapp oli koguaeg tyhi ja ainuke toidu allikas olid kartulid, mida ema-ema meile ikka aeg ajal saatis suurte kottide viisi. Mäletan, et vahest harva saime osta poest juustu/ vorsti, aga alati pidi leiva peale panema, nagu ema alati ütles, ega me veel nii rikkad veel ei ole, et niisama saame juustu/ vorsti süüa:D. Kasvasin ülesse ka ilma kingitusteta, eks ikka kurb oli, kui teistel olid uhked sünnipäeva kingitused ja peod ja mul polnud midagi. Aga samas, tänu sellele olen ma väga töökas, juba 14 aastaselt hakkasin suviti tööl käima, sest taskuraha loomulikult ma ei saanud. Nüüd kui olen 21, töötan välismaal ja saan korralikult elada. Väga enam lapsepõlv ei morjenda, aitaski iseseisvusele kaasa.
Mul oli lapsena alati toit ees ja riided seljas. Mitte midagi fancyt aga keskmisest vast natuke parem. Sünnipäevadeks sain nt merineitsi barbie, barbie maja, puldiautosid jne ehk kõik mis ma sel hetkel küsida oskasin ma ka sain. Nüüd mõtlen, et oleks ma praegu ka 20eurise barbie üle nii õnnelik nagu siis olin.. Elu oleks lill :D. Taskuraha hakkasin saama teisest klassist ehk 8aastasena kuni gümnaasiumi lõpuni välja.
Nii kurb tegelikult kui paljudel ikka on olnud suhteliselt kesine (rahalises mõttes lapsepõlv) või kellel pole üldse vanemaid olnud..:(
Minu lapsepõlv oli ka .. kehv ja seda päris mitmetel põhjustel.
Kui ma sündisin, oli mu isa vangis ja pärast seda oli ka suht on-off (väljas-sees..). Ei mäletagi lapsepõlvest midagi head või erilist, sest noh, polegi vist midagi mäletada. Ema rääkis koguaeg, et isa on komandeeringus ja see oli täiesti usutav, sest ta oli teises linnas autoremonditöökoda.
Viinaviga oli tal kõva ja vihahoos peksis ema, lõhkus mööblit..Mäletan oma lapsepõlvest päris mitut kodust ära põgenemist.. Kuna viina tuli visata koos sõpradega, oli maja pidevalt mingeid jorsse täis nii et minu rahulik lapsepõli möödus oma toas peidus olles, eriti raskeks muutus see kooliajal, kui oli vaja õppida ja keskenduda ja oleks tahtnud, et mu riided ei haiseks suitsu järgi..
Mu vanemad lahutasid kui ma olin äkki 9-10 aga seda kohtu kaudu, sest mu isa oli vangis ja ei olnud nõus lahutust andma. Jumal teab miks, ega teda meie heaolu ei huvitanud nagunii. Mingit rahalist tuge või midagi ma pärast oma isalt ei saanud..mis on väga hea, pärast hakka talle veel neeru andma või hooldekodu otsima – NO EI!
Kasuisa tundus alguses mul ok, käis metsatööl, tegi süüa ja rääkis õdedest-vendadest, keda nad emaga saada tahaks. Mu ema oli siis suhteliselt noor ka, et ega see võimatu poleks olnud. Õnneks (tagantjärgi mõeldes) ei saanud nad lapsi. Siis hakkas vastavalt tujudele tulema see suhtumine “minu tütreke ja nii tubli ja bla bla” ja teine äärmus “mina pole su isa ja ei pea sinu asju maksma”.
Töökohad tal siiski eriti ei püsinud, viinaviga hakkas süvenema. Kõik jamad, mis ta tekitas, maksid ta vanemad alati kinni ja niimoodi ei õppinud ta kunagi.. Suutis mässida end võlgadesse, saada trahve joobes sõitude eest, kaotas load jne.. Kokkuvõttes olidki kõik rahad lihtsalt selleks, et neid võlgu maksta. Keskkoolis käimine oli minu jaoks keeruline, oleks tahtnud minna kaugemale linna aga ma poleks saanud..Kust see raha oleks tulnud. Ka ligidalolevas keskas oli keeruline – kõik olid parematest peredest, paremini riides, uhked.. Oleks tahtnud ka väljas käia, osta midagi..Kõike pidi kalkuleerima. Taskuraha saamiseks valetasin, et käin söömas kuid koolis tegelikult söömas ei käinud, siis sain see paarsada krooni söögiraha kasutada taskurahana. Oli ka aegu, kus ema tuimalt ütles, et pole raha ja tundub, et tedagi siis ei huvitanud, kas saan koolis süüa või ei. Koolireisidest osa võtta ei saanud.
Kui leidsin endale noormehe, olin võimalikult palju tema juures.. et tunda end nagu normaalne inimene, kellel poleks kõiki neid probleeme. Keskkooli lõpus läksin tööle, pidime kutiga minema Hispaaniasse.. läksime hoopiski lahku ja nuttes pidin koju naasma. Naljakal kombel sattusin paari päeva pärast kokku oma praeguse elukaaslasega, kellega me üpris kiiresti pärast tutvust kokku kolisime. Siis hakkasin mõtlema ülikooli peale ja läksin Tartusse kooli. Kuna mu hinded olid head siis tädi ja vanaema toega sain üürida sõpradega koos korterit, sest nende jaoks oli oluline, et ma saaks kõrghariduse.
Käisin korralikult koolis, hinded olid head, sain õppetoetust, väljas ei käinud, võimalikult palju aega veetsin koos noormehega. Elu oli okei.
Teisel ülikooliaastal, nädal enne kooli ja vahetult enne mu sünnipäeva sõitis mu kasuisa end autoga surnuks (lube tal polnud, auto varastas pmst hoovist, millel pangalaen oli ikka maksmisel..). Enne seda oli ta pikalt ravil olnud ja paar kuud suutnud kaine olla, sest ta maks ja muu tervis olid nii läbi..Öeldi, et kui joob siis sureb – pidas paika. See aga tähendas seda, et mu ema, kes oli tol hetkel töötu, vajas ise rahalist abi. Lisaks psühhiaatrilist, ta oli ikka päris inimvare.. Läksin kooli kõrvalt tööle, et aidata maksta igakuist pangalaenu, krediitkaarditasu..muid asju, mis jooksvalt raha vajasid, läksin ka autokooli. Koolis enam nii hästi siis ei läinud, olin päris palju tööl. Ema helistas öösiti ja nuttis, raske oli keskenduda nii tööl kui koolis.. Õnneks oli töö juures söök tasuta, see oli suureks kokkuhoiuks ja ülemus on suureks sõbraks ka nüüd.
Ülikooli lõppedes sain siis püsivalt alles koju (noormehe koju mitte “enda” koju) tagasi kolida..
Muidugi on ka edaspidi raske olnud – maakohas tööd leida, toime tulla jne kuid sellist nooruspõlve ei sooviks ma mitte kellelegi. Mõtlen siiamaani, et kui mul oleks olnud veel õdesid-vendi, oleks meid virelemas olnud mitu.. Kui palju aegasid oli, kui kapis süüa polnud aga oli viina ja suitsu.. Viimased tundusid justkui elementaarsemad. Suviti oli enamjaolt vanaema juures, kes mind toitis ja riietas.. Vahepeal olin ka seal nö peidus, sest mu ema kartis, et isa röövib mu ära. Olime toas peidus, kardinad ees ja ukse peal oli silt “Läksime linna” ja igasuguseid muid selliseid seikasid.
Ma lubasin endale, et ma ei saa enne lapsi kui olen majanduslikult kindlustatud ja ei saa neid kindlasti 17-18 aastaselt. Nüüd olen 26, ootan selle sama elukaaslasega koos esimest last, kellega üle 7 aasta tagasi kokku sattusin ja usun, et võin kergemalt hingata – selle lapse lapsepõlv ei saa kohe kindlasti olema nii tume. Raha ei ole esmatähtis kuid kui raha pole siis võiks seda kompenseerida rahulik ja stabiilne pereelu..Kui aga seda ka pole siis ..jah.
Ma üldiselt mõtlen, et lapsepõlv ongi helge aeg, ükskõik, mis ka ei oleks. Laps ei oska hinnata seda, kas korter on uhkemapoolne või on urgas. Ta on ikka rõõmus, kui just päris näljas ei ole. Mina sündisin vene aja lõpuosas ja mäletan seda küll, et poes midagi saada ei olnud, aga ma olin ikka rõõmus ja ei osanud selle üle väga muretseda. Ühte korda mäletan, kui nägin poes silti, kuhu oli kirjutatud sink ja ma mõtlesin, et küll see on ikka hea asi ja kahju, et seda saada pole.
Hiljem teenis raha minu peres ainult ema ja meie peres oli kolm last, mistõttu me väga rikkalt ei elanud. Söök oli laual ja riided olid seljas, kuigi alati selliseid riideid osta ei saanud, nagu ma oleksin tahtnud. Kui ma olin varateismeline, siis osteti riideid rohkem turult ja ma vahel olin selle üle õnnetu ka, kuigi minu klassis narrimist ei olnud. Paratamatult aga võrdled ennast teistega. Oma esimese mobiiltelefoni ostsin ma ka juba enda teenitud raha eest ja ma mäletan hästi, et tahtsin osta Nokia 3210-t, aga selleks siiski raha ei jätkunud. Sain siis natuke odavama ja jätkus muuks pudiks-padiks ka raha.
Nüüd tunnen ma aeg-ajalt, et võiks rahaga natuke paremini ümber käia ja vahel olen mõelnud seda ka, et äkki see on sellest, et lapsena oli mul väga väike taskuraha ja ma ei õppinud seetõttu, kuidas raha hoida tuleb. Ma ei arva, et lastel peab olema I-Phone ja viimase malli järgi riided, aga kindlasti ma ei tahaks ka, et minu laps kooli minnes end teistest kuidagi kehvemini tunneks. Tuleks vist leida tasakaal.
Mu lapsepõlv oli ka siuke huvitav. Hiiumaalt Tallinnasse kolides isa juurde. Ema käis koolimajas koristamas ja isa bussijuht siis oli. Isa raha oli isa oma ja ema raha oli kõigi jaoks. Mul pole kunagi sellist taskuraha asja olnud. Kui ema Stockmanni tööle läks siis oli kõik parem.. sain oma elu esimese seeliku ja paremad riideid. Muidu käisin ka vahest isa sokkidega koolis. Nüüdseks käin ise tööl.. ostan vajalikud asjad ära ja muidu aitab ema..sest ei saa hakkama..aga aitan ka ema kui temal abi vaja. Samas vend oskab rahaga ümber käia – ostab endale ise riideid ja vajaliku kraami 🙂 ma olen kulutaja.. aga samas..ei saa ma elada nii et käin tööl et maksta üüri,muid arveid ja siis nutta üle jäänud aja.. ma ikka naudin nii et kurb meel poleks:)
Meie pere oli suht jõukas kui arvestada seda et veneajal ei olnud midagi saada. Elasime küll kuni koolini vanavanematega koos väikeses korteris ja unistasin tihti oma toast aga millestki muust puudust tundma ei pidanud. Olin kusagil 5 aastane kui saime endale välismaa auto, oli äkki mingi toyota. Mäletan et jätsin päkapikule kirja sussi sisse et ta kingiks issile auto ja siis ei läinudki kaua aega kui auto seisis majataga akna all. Kuna isal oli kõrge töökoht siis oli tal võimalik tihti töökoha pärast reisida nii saksamaal kui soomes, rootsis jne. Nii näiteks oli meil juba veneajal kodus mikrolaineahi ja juhtmeta telefon. Riietest, mänguasjadest ja maiustustest meil puudust kunagi ei olnud. Lisaks elas meil vana-vanaisa inglismaal kes saatis sealt tihti pakke riiete, mänguasjade jne. kraamiga. Vanaemal ja vanaisal olid suht head töökohad ja tutvused ning vanaema õmbles ise väga ilusaid ja moodsaid riideid minule ja õele. Vaesemast ajast mäletan ainult seda aega kui tuli eesti kroon siis soovitati vene raha ära raisata sest see oli tohutu raha kaotus ja nii meile osteti uued jalgrattad, kodutehnika ja mida vähegi võimalik siis peale seda tehti kodus kartuli kotlette ja söödi mida koju kogutud oli ma mäletan, et minule need kotletid ei maitsenud ja esimest korda kuulsin kuidas meil ei ole võimalik hetkel midagi paremat endale lubada, See oli minu jaoks nii kurb ja mul oli vanaemast sellel hekel nii kahju siis lubasin endale mitte kunagi vaeseks jääda 😀 Teine juhus oli siis kui teised perekonnaliikmed olid sõitnud inglismaale vana-vanaisa juurde ja mina jäin vanaisaga koju kes jõi raha maha ja kui tahtsin mängukaaslase sünnipäevale minna oli mul raha ainult väikese bitteri shokolaadi jaoks, õnneks selle tüdruku ema ikkagi ei lubanud külalisi tal kutsuda siis sain ise selle ära süüa 😀 Oma esimese mobiiltelefoni sain ma juba kusagil 1996-1997 aastal. Taskuraha meil kui sellist ei olnud. Kui vaja midagi maksta, osta oli vaja siis ikka saime ja midagi ülearust me ei soovinudki. Ema räägib siiani et meiega oli lausa lust poes käija et me ei tahtnud kunagi midagi. Suht noorena tutvusin oma abikaasaga ja ostsime oma kodu, nii et vanemate tiiva alt läksin kohe mehe tiiva alla nii et sellist rahaliselt rasket elu ja olukorda ei ole veel siin elus ette tulnud. Aga kunagi ei tea mida sellel elul ja maailmal meiega plaanis on sest kaks kolmanikku elust on veel arvatavasti ees.
Sinu lood on olenemata teemast alati mõnusad ja kaasahaaravad. Sa oskad väga hästi kirjutada!
Emakeele tunnist mäletan aga õpetaja märkust, et sellist asja nagu ”ja ei” ei ole olemas, selle asemel kirjutatakse ”ega” 😉
Mina arvan, et mina ka üsna keskmisest perest pärit. Maal kui elasime siis kõik oli olemas. Taskuraha ma pole samamoodi kunagi saanud. See natuke tegi kurvaks just siis kui ootasi peale tunde koolist bussi mitu tundi ja teised kuskil maiustusi nosisid ja ise ilatsevalt pealt vaatasin. Esimese telefoni sain vist ka alles peale 10 a ja arvuti ostsin ise endale kui 17 olin. Kooli ekskursioonidel ning klassiõhtutel ei käinud kuna polnud raha.
Siis kolisime linna ema mehevahetuse tõttu ja siis oli küll alul raske. Elasime ka sellises kohas kus vets oli maja peale ja pesemisvõimalust nt üldse ei olnud.
Uhkeid asju saanud ei ole kui millestki puudust pole ka tundnud.
Samas ajab mind tagajärgi nii vihaseks see, et vahepeal polnud ema sõnutsi üldse raha kuid suitsuplokke sai alati ostetud.. no mis eks ?
Praegu endal 2 last ja tundub, et suurem ära hellitatud. Pole olnud koguaeg rikas kuid lapsele olen alati igast asju ostnud. Pole ta kunagi millestki puudust tundnud. Õnneks ta sellises vanuses, et saab teda hetkel vormida veel, et kõiki asju ka ei pea saama.
*ps
Väga meeldis see kus kirjutasin sellest Mari naerma ajamisest! ? väga õieti kirjutatud.
Vot.. lugedes kommentaare..
Meil oli riietega ka alati probleeme.
Pükse oli täiesti võimatu emalt paluda.. tema arvates need maksid roppu hinda. Alati olnud 1 paar teksaseid ja oi kui need katki läksid siis millist peapesu ma sain..
Tagant järgi ajab selline suhtumine harja punaseks.
Ma arvan, et tagantjärgi päris õiget hinnangut ei oskagi öelda. Paljut ei mäleta, ei oskanud märgata ja vb ka ei näidatud. Minu meelest oli meie peres väga erinevaid aegu. Silme ees on elutoa põrandal hunnik rublasid ja venna lause kõrvus, et me oleme miljonärid 🙂 (rublades) 🙂 Aga samas mäletan ka raskeid aegu, kus sõimegi aind oma aia ja loomade saadusi. Aga üldjoontes meie pere oli ka selline keskpärane, kui oli raha siis osteti vajaminevad asjad ja kui raha polnud, hoiti kokku. Vanemate seisukohast ikka raske on alustada noortel elu ja kui järjest mitu last võtab ikka majanduslikult veidi vankuma. Minu lapsepõlve jäi majaehitus ja mäletan, et väga suur osa isa sissetulekust kuluski maja jaoks. Ema meil tööl ei käinud. Söök oli laual ja riided kõigil kolmel lapsel seljas. Muidugi suuresti tuli toit oma aiast ja loomadelt. Suhteliselt varakult hakkasime ise suviti tööl käima ja gümnaasiumi ajal juba ka nädalavahetustel. Sisuliselt olime kõik 16aastasest peale suureltjaolt oma rahadega. Tunduski, et peale seda läks vanematel oluliselt kergemaks. Me olime head lapsed ja ei mäleta, et oleksime mingite asjade puudumise pärast kurvad olnud. Mäletan seda, et nt koolireisidele (välisreisidele) me isegi ei avaldanud soovi, sest nägime isegi, et pole võimalik. Aga kohalikel väljasõitudel käisime. Nüüd oma lastega vb võiks vähem osta asju, et nad oskaksid hinnata rohkem asjade väärtust. Laps võiks mõista seda, et nt ühe uue lego ostmiseks on emme paar tundi tööd rüganud vms. Lapsepõlve mänguasjadest ongi olulisem pigem see, kui vanemad suudaksid lapsi aidata siis kui nad pesast välja lendavad ja oma elu alustavad. Mina ja mu mees oleme täienisti ise hakkama saanud, vahel mõtlen, et küll on õnnelikud need, kellele nt vanemad on eluasemed või autod soetanud. Ma olen kõik pidanud ise liisima või laenuga ostma. Seepärast ma mõtlen juba täna, kuidas oma lapsi ca 20 aasta pärast aidat!!!!
Aajaa mäletan, kui rulluisud olid kõigil. Sain pika ootamise peale ka endale, vast 10selt ei mäletagi, aga need odavad plastikratastega kõrisevad. Tol hetkel olin väga õnnelik ja läksin kohe välja sõitma. Seal oli, aga mingi ümbruskonna lastekamp. Siis naerdi, et issand millised rulluisud ja, et mu pere on nii vaene. Oi ma olin õnnetu ja maiteagi, kui kaua ma enam neid jalga ei pannud kui üldse enam 🙁 Eks lapsed ütle seda, mis pähe tuleb. Millegipärast siiamaani meeles ja hinges. Eks ma olin ebakindel ka.
Haa.. Peamine lause emal oli, et raha ei kasva puu otsas, pole raha, isa ei toeta ka ju. Isa käis altuura korras ehitustöid tegemas. Oli kuldsete kätega mees, kodus alati nokitses, kui joogine polnud, aga nagu altuuraga ikka, lasti teda rahadega üle pidevalt. Kui kuuga teenis u 20 000krooni, siis on ikka masendav küll sellest ilma jääda… Tänu üle laskmistele ta hakkas jooma, kuna millestki juua polnud, piinas ema, et too annaks viinaraha. Kainena oli isa maailma parim ja tunne oli, et tõesti elame keskmises peres. Meil polnud oma kodu, elasime üürikas, aga isa pani suvila ehituse jaoks alati kõrvale, et ühel päeval seal elada saaksime. Kahjuks suri vähki enne, kui maja elamiskõlblikuks oleks saanud. Nüüd on sellelt majalt katus ja aknad, soojak ratastel eest ära viidud ning maha müüdud ema venna poolt, kes oli alati kade, et mu emal paremini läheb. Ema alati rabeles mitme koha peal miinimumi eest, et tema kolmel lapsel oleks katus pea kohal ja kõht täis. Lisaks oli veel tema vend kukil nagu oma laps. Isa oli vägivaldne joogisena ning ausaltöeldes pidin üsna kiirelt suureks kasvama, et ema kaitsta ja oma poolvenda, kelle vastu isal oli mingi vimm, kui ema kodus polnud ning ka väikest õde(et tema kasvõi saaks laps olla) ja ennetada hullemat, sest emal oli kombeks isa viha üles kütta ka. Isa ütles enne surma, et mäletage ainult head. Detailselt ei mäletagi oma lapsepõlve eriti. Mäletan, et iga päev oli nagu võitlus. Iga päev lootsin, et läheb paremaks äkki. 14-aastane olin, 2a peale isa surma, sain aru, et ainult mina saan meie peres asju muuta. Mina, kes oli kõige häbelikum ja tagasihoidlikum tüdruk klassis 😀 Helistasin onule ja karjusin, et ta kaoks ema elust(ema niigi oli leinast nõrk), et emal on kõrini tema võlade maksmisest( tekitas mitmetuhande kroonise lauatelefoni arve emale, tõi tihti võõraid naisi meie kahetoalisesse üürikasse, kus me elasime kuuekesi! ei aidanud ema rahaliselt jms) Paraku onu jõudis ikka avaldada mu vennale halba eeskuju, kes on nüüd samamoodi pätt ja kaabakas ning elab ema kukil samas kahetoalises üürikas oma naise ja lapsega+meie vanaema, tööl ei käi ja muudkui joodab ema (ema isa ajal tarbis alkoholi ainult tähtpäevadel). Ma ei mäleta eriti midagi head oma lapsepõlvest. Olin õele ise rohkem nagu ema, sest meie ema töötas pidevalt, meie arengus ta ei jaksanud väga kaasa lüüa, kuid rahaliselt püüdis meid toetada nii palju, kui sai. Me elasime tihti kohtades,kus polnud pesemisvõimalustki. Tagantjärgi mõelda on jube. Ei taha enam sellist elu elada ja ehitan oma elu ise üles ning üritan lapsele pakkuda rohkem, kui ise sain. Ja väldin kõiki, kes võivad mind takistada edasi pürgimast ja tagasi auku tõmmata, kus üles kasvasin. Oma venna ja emaga olen nüüd nagu öö ja päev. Ei suhtleks muidu, kui poleks tohutut tänutunnet ema vastu, et ta on ohverdanud meie healolu nimel oma vaimse tervise(on vaimse puudega nüüd pärast kõike läbielatut) ja andis endast parima ning armastab kõiki oma lapsi tingimusteta.
Minu lapsepõlv oli natuke kurb. Siiani on raske sellele mõelda, kuigi samas olen alles ka 20-aastane. Ema käis tööl pikki päevi teenides väga väikest palka. Mingiaeg hakkas ta käima teises linnas koolis ja olime vennaga üksi. (Vend on minust ainult poolteist aastat vanem) Isa jõi ja oli üsna vägivaldne. Tihtipeale isa küsis emalt viimsegi raha ära ning kadus mitmeks päevaks, jättes minu ja mu venna ilma toiduta. Isa kulutas ka oma ehitustööga teenitud raha alkoholile. Riided olid meil nö kaltsukast, saime need tänu ema töökohale kuskilt välismaalt. Vahetevahel aitas meid vanaema nii palju kui sai (käis külas tõi süüa või andis emale natukenegi raha). Õnneks tänu väikseses külas kasvamisele oli mul sõpru ja veetsin nendega palju aega koos, mistõttu ei pannud õues olles tühja kõhtu tähele. Kaua aega soovisime vennaga, et isa ära läheks ja siis ta läkski. Nüüd on mul kasuisa ja lisaks kaks väikest venda. Ise käin koolis ja tööl. Raske on, ikkagi ei saa endale palju lubada, küll aga elan suhteliselt uues rajoonis (kasuisa elas siin juba varasemalt), riided on seljas ja toit laual.
Ma südamest tahan, et mitte ükski laps ei peaks kannatama tühja kõhtu või alkoholismi käes vaevlevat isa/ema, kuid paraku on see aga siiani ühiskonnas üsna suur probleem.
Meie olime täiesti keskmine pere. Ma mäletan, et söök oli alati laual ja vahest käisime perega veekeskuses või loomaaias. Aga kasuisa ei priisanud kunagi taskurahaga ega riiete ja asjade ostmisega. Sellega pidi alati ema toime tulema. Ja emal oli raske. Ta tahtis, et lapsed käiksid hästi riides. Ja tema oli ka see kes laste nö suured soovid täitis, kui me tahtsime uut telefoni vms. Laagrites saime ka palju käia ja kõik kooli väljasõidud maksis ka kasuisa kinni. Aga just seda mäletan väga kui näiteks uusi talvepükse oli vaja ja emal polnud võimalus neid osta siis isaga oli alatii suur tüli majas. Ma ei saa kurta, et mul oleks millestki puudus olnud. Võib olla kui rohkem oleks antud, oleks rohkem raisanud ka ja ei oskaks praaegu üldse toime tulla. Juba praegu on raske toime tulla kui aus olla.
Ahjaa, meil polnud maja vaid korter. Kadestasin alati parimaid sõbrannasid, et neil olid suured majad ja suured hoovid. Käisin alati nende juures mängimas.
Mina kasvasin keskmisest rikkamas peres. Ema oli mul kodune ja raha tõi majja isa. Saime vennaga kôik moodsad Legod, Barbied ja muud vidinad. Samas ma ei kasvanud seepärast mingiks nipsakaks preiliks, kes asju ei hinda ja ei hoia. Vastupidi. Ma hoian väga asju, mis mul on. Ilusad kingad panen pärast kandmist karpi tagasi ka kui vaja 😀 mul ei ole aga kunagi ka kahju teistele midagi anda. Ma tahan alati kõiki aidata ja anda nii palju kui saan ja oskan.
Kui jube tegelikult lugeda, et nii paljud mainivad isa ära minemist/surma/alkoholilembust vms, misjärel emad on pidanud tõesti mingid imeinimesed olema, et iseenda ja lapsed kuidagi kuust-kuusse ära majandada. Nii jube, kui see ka pole, mul on tunne, et mu vanematel, kes juba üle 30 a koos elavad, käib see ikka sama malli järgi – isa elab nii kuidas tahab(enda jaoks) ja ema majandab kõik arved, lapsed jne. 🙁
Ei me ei elanud vaeselt. Pigem siis isegi väga hästi ja mulle on alati meeldinud ilusad asjad. Lapsepõlves mänguasjad ja pärast teismekana igast brändi asjad. Aga mulle ei ostetud neid. Vanaemal oli alati mõtteviis et milleks osta üks kallis asi kui saab selle raha eest kümme asja. Nüüüd ma olen suuuuur tüdruk ja oiiii ma hellitan ennast 😀 ma ostangi selle ühe asja ja mul on ütleme nii vähe riideid jne aga ma kannan neid mõnuga. Ei ole kõik brändi asjad aga kokku ka alati ei hoia. Selline ma siis olen paraku. Ei teagi miks… Ja nooo pidu, nalja ja pulli peab ka kodus saama.
Ma sain lapsena kll väga hästi aru, et ega me majanduslikult nii heal järjel ei olnud. Või noh… Päris lapsena oli sellest üsna ükskõik, peaasi, et süüa oli. Aga varateismelisena hakkas olukord ikka masendama, sest kui klassiõed ja sõbrannad nägid kõik peened ja lahedad välja, siis mul tuli mingi vendade vanade riietega käia ja nagu poiss välja näha. See hakkas rõhuma küll, sest teadagi, ei jäänud narrimine jms olemata. Suhtlusringi keegi ei võtnud jne. Teadsin, et ema mulle midaig paremat lubada ei saa ka. Selline nurkasurutud tunne. Madal enesehinnang kujunes jms hädad. Vastik meenutadagi. Olen vist mingi pool elu ema peale endamisi pahane olnud, et miks tal nii palju lapsi pidi olema ning et ma võinuks vabalt olemata olla. Oma laste puhul teen kõik endast oleneva, et nad ei peaks selliste asjade pärast põdema.
Facebookis ühes grupis just heitis mulle ette üks suurepereliidu inimene, et TEMA küll ei tea ühtegi hädas suurpere. No vot, ju siis neid ikka on kah.. Aga kahju küll, pubekana ju eriti oluline, mis teised arvavad.
Eriline tase ikka sulle ette heita midagi, mida TEMA ei tea 😀 Asjapulk või asi. Selliseid peresid on ikka palju. Lihtsalt neist ei kuule kuskilt. Ainult üksikud, kes vahetevahel meedias uudistekünnised ületavad, et siis jälle unustusse vajuda.
Pubekana on jaa kõik ülioluline. Samas praeguse aja lapsed on hoopis teistsugused, kuidagi väga varakult hakatakse pihta selle välimuse teemaga..
Jaaa, ma vaatan juutuubis 10-aastased teevad mingeid moechanneleid ja räägivad oma shoppamistest ja aifõunidest jne – ma 10 aastasena jooksin niisama õues traksipükstega 😀
Youtubega on nii, et paljud lapsed ka teenivad sellega taskuraha. Youtube pakub vist diili, et kui laps või lapsevanem teevad kanali ja viskavad netti üles vähemalt (!) ühe video päevas ja nii non-stop mis ta oli kas jutt oli 1st või 3 aastast… igal juhul non-stop siis youtube hakkab lapsele maksma taskuraha ja räägitakse kuuaarides, et see summa on seda tööd väärt. Ehk tekitab küsimuse, mil määral on need laste videod lihtsalt nende vanemate projekt üüriraha vms vms. katmiseks. Ühes temaatises dok.iks intervjuus ütles ühe sellise laps-kanali produtsent: Kui youtube meile partnerlepingut pakkus ei tohtinud me kellegile ütelda palju teenime aga võime ütelda, et selle summa eest saab emale ilusa diivani osta. Kas laste töölepanek eetiline, see on iseküss…
Mhm, ongi nii. Sama siin. See, mis praegu toimub, on paras ulmekas. Aga no elu omadus on olla muutuv ja tuleb kohaneda kuidagi 🙂
Mina kasvasin ema ja isaga. Mõlemil oli kindel töökoht, auto. Elasime korteris aga ka vanavanemate maja oli isa oma. Taskuraha hakkasin ma saama kuskil vanuses 12+. Uusi riideid osteti üldiselt enne kooli minekut ja ülejäänud aasta nagu ei mõelnud ka sellele, et tahaks midagi uut. Mänguasju jms ka nagu ei käinud pärimas, oli nagu selge, et kui midagi TAHAN, siis saan seda küsida sünnipäevaks või jõuludeks ( siis panid oma listi kirja ja said iga viimse asja nimekirjast või said valida midagi suuremat – ntks üks aasta tahtsin enda tuppa telekat ja sain ). Niiet selline… raamides värk rahadega. Pudipadi peale mulle raha ei antud ja õpetati väärtustama asju, mis mul olid. Samas ei pidanud ma kunagi kahtlema, kui näiteks õpetaja mainis kooliekskursioone ja palus meil koju minnes vanematelt sõiduraha uurida – ma olin kohe peale tundi ennast kirja pand ja ei pidanud kunagi kodus sellist asja manguma või põhjendama. Sama oli ka trennidega ( käisin pea iga paari kuu tagant uues trennis ), kunagi ei mölisetud, et ma JÄLLE uues kohas käima tahan hakata. Praegu saan rahadega kenasti hakkama. Mul on vanem vend ja temal on näiteks meeles, et tahtis mulle kunagi taskuraha niisama anda, mille peale ma olin paaniliselt nutma hakanud sest MA EI TAHA RAHA !! Vend siiamaani naerab selle üle, pakuks keegi praegu nii raha 🙁
No siis sa elasid jumala hästi ju 😀
Minu lapsepõlv.. hmm. Jah, raha meil eriti polnud. Isa oli joodik, rahaliselt ei toetanud. Üksikemana aga sai mu ema imeliselt hakkama. mäletan, et tal oli alati raske, aga millestki ma puudust ei tundnus, nälga ei tundnud. Kuidagi viis mu ema meid alati läbi tule ja vee. Olen talle nii tänulik! Ja ma olen rõõmus, et elasin lapsena ajal, kui polnud moblasid, tahvleid ja arvuteid. Vaid olid liivakastid, pargid ja lumeonnid! Meie fantaasiamaailm oli piiritu ja tunnen, et see tekitaski mulle tunde, et mul on KÕIK eluks vajalik olemas 🙂
See on jah omaette asi, et tänapäeval on aina väiksematel igast vigureid. Mina sain oma esimese telefoni ikka päääris hilja, põhikooli lõpus vist umbes? Millal need 3310 telefonid tulid? Igatahes siis sain mina oma esimese 5110ne 😀
Minu esimene oli ka see suur antenniga 5110. Ma vist olin 10 aastane siis?
Me ka eriti rikkad ei olnud. Mul suri samuti isa kui olin väike. Ema on rääkinud ka, et kui isa veel elas, siis ta teenis niimoodi, et jagus kõigeks ja ema enda palk jäi talle nö taskurahaks (et osta riideid ja mida iganes), et eks see oli paras shokk selles mõttes. Eriti kuna ema teenis miinimumi ikka aastaid. Samas mind ei kottinud samuti need asjad väikesena 😀 Riided olid seljas, toit laual, kui olid ekskursioonid, siis selle jaoks ikka raha oli. Isegi taskuraha sain natukene. Kusjuures ma olen mõelnud ka, et issand lapsena olin pmst täielik õnneseen kui sain osta 50-sendise nätsu, siis oli päev jumala korda läinud ja polnud midagi muud vajagi 😀
Teismelisena ma mäletan, et siis küll häiris, et no nt uusi riideid ei saa nii tihti osta jne. Aga sellises vanuses kipuvad üldse totrad asjad olulised tunduma. Praegu olen tagasi mõelnud, siis tegelikult jumala hea meel, et seda raha ei olnud väga laiali loopida teismelisena, jäid mõned lollused tegemata.
Lapsena on üldse kõik nänn selle võrra parem ja maitsvam, et ISE ju seda iga kell osta ei saand kui tahtsid. Väiksena maitses minu meelest Coca Cola ka hoopis teistmoodi ja eriliselt 😀
Mina elasin vanaemaga sest mu vanemad surid kui ma olin 2-3aastane. Mu vanaema oli siis vist 74 aastane juba kui tema juurde elama kolisin. Magustoiduks sõin hapukoort lusikaga aknalaual istudes ja meelelahutuseks lugesin autosid köögiaknast vaadates kuni vanaema magas. Mäletan mingeid suhkrukuulikesi mida vanaema ennem kooli mulle hommikul ostis-see oli tõeline õnnehetk. Kommid olid kapis peidus ja kui vanaema oli korraks eemal toppisin põsed iiriseid täis ? Mänguasju mul peaaegu ei olnud, oli kiusatus poistelt autosid koolis näppata. Mäletan ühte koolipidu kus oli mäng, et tuli jalanõud ära võtta ja mul oli jube piinlik, sest suuur auk oli sukas. Siis mäletan oma lemmikpluusi mille mu külla tulnud tädi põrandapesulapiks kasutas (kogemata või siis mitte…) see oli mu esimene, ilus, valge poest ostetud särk, kõik muud riided tulid riideabist. Siis elasin lastekodus kui mu vanaema suri ja mul oli mu lemmik teksapaar mida ma iga laupäev olles 12 aastane duššinurgas harja ja seebiga pesin, sest ei julgenud neid lastekodu üldpessu viia. Nüüd olen Soomes õpetaja, saan kõike lubada ja luban liiga paljugi, reisin palju…sest elu on lühike ja läheb mööda, tahan nautida olla noor ja ilus. Olen 27, lapsi veel pole, kogun raha tuleviku jaoks ja loodan oma lastele pakkuda kõike vajalikku ja head, kuid mitte kõike. Lastel on tõesti ainult armastust vaja, seda tean nii hästi:)
Mina näiteks mäletan lapsepõlvest sellist magustoitu, et panin kakaod hapukoore sisse ja ka jumala hea oli. Ei arvanud siis külll, et see mingi vaeste värk oleks. Aaga see on kindlasti jah nõme, kui teistel on paremad asjad ja lapsena ise ka seda vahet tunned.
Ma söön siiamaani hapukoort kakaoga, nii hea maiustus 🙂
Nii tubli!)))
🙁
Hästi liigutav mälestus minu meelest. Kõlab nagu üks raskevõitu lapsepõlv, aga küllap just seetõttu oled sa täna vastupidav, noor ja ilus ning kindlasti saab sul ühel päeval olema tore pere.
Tulen suht suurest perest (5 last) ja mina kui kooli läksin(1991.a) 6.aastasena, siis vahe oli tuntav, mina sain küll aru tookord mis klassi ma kuulun. Polnud raha eriti, polnud uhkeid riideid ega mänguasju. Oli aegu kui polnud praadimiseks pannile searasva wei õli panna ja praeti kartuleid veega. Kuus korra wei 2 sai lavkalt kommi ostetud, muidu oli enamasti pannkook wei koogelmoogel (ema ikka jändas kanade kasvatamisega mõned aastad). Aga ikka kuni 9.klassini tundsin mina seda vahet teistega, et olen vaesem kui teised. 10 klass läksin õhtukasse ja tööle, oli oma raha ja rohkem võimalus asju osta.
lapsepõlves vist olid mul ka taaskasutatud asjad ja vahel soomest toodi riideid. mõni maitse, mis ema valis oli ok hiljem, a noorena tõi enda järgi sädelevaid asju ja need väga mulle ei meeldinud, a midagi ikka kandsin.
süüa oli, trenn oli, õppisin, suvel erinevates maakohtades sõpradega mängimist, laagrites käimised.
barbisid ja kindermune oli kõrini väiksena. telekamäng jms lahedad asjad ja kunagi tekkis ka arvuti suur lahmakas koju. oh seda aega:D
samas taskuraha mul polnud ning vahel sain jäätist, aga kodus oli kauss komme täis, aga ise neid ei söönud
Olen alati arvanud, et olen vaesest perest kus raha ei ole ja midagi lubada ei saa. Sain ikka poest jäätist aga kõige odavamat. Olin ka selle üle õnnelik. Kooli väljasõitudel sai ka käidud, aga üks vähe klassikaaslastega oli see et neil oli kaasa limonaad ja poest ostetud saiakesed, minul aga ise tehtud võitlevad ja õunamahl. Natuke häbi oli neid välja võtta aga nüüd jällegi mõeldes et tegelikult ei olnudki nii hull. Mänguasjadega oli ka nii, et ega niisama ei saanud. Ainult jõuludeks või sünnipäevaks.
Tuli meelde kui 4ndas klassis klassiõde ütles et lähevad perega Egiptusesse. Mina küsisin et kus te magate, kas telgis ja tema hakkas naerma selle peale. Tollel hetkel ei saanud ma aru miks. Mina ei teadnud midagi hotellidest :D. Aga jah. Hetkel olen 18 ja kuulen koguaeg et raha ei ole ka raha ei ole. Meie pere viga. Ükskõik milline sisestused on, raha ei ole. Muidugi on ka see, et ema kasvatab mind minu 8 ndast eluaastast üksi ükski
Telefoni autocorrect… Loodan et siiski loetakse välja mis sõnu mõtlesin 😀
Me olime tänapäeva mõistes vaesed. Uhkeid asju ja riideid polnud. Kommi ja maiustust ka mitte. Lapsena oli mul uniatus saada Barbie nukk, aga ei saanud kunagi. Aga liha ja mitnekülgne toit oli alati laual, olemasolevad riided(ema õmbles ise palju) puhtad ja tuba oli soe. Tegelikult see ongi põhiline, asjade ja riietega vaesus häris alates teisme east, kui teistel koolis oli ja mul polnud. Olin kade. Taskuraha meil polnud. Teismelisena sai ostetud kõik(meik, riided) oma söögiraha eest 😀
Oma elamist meil polnud, elasime isa ema majas. Meie komm oli poest ostetud banaan ja õun. Meil olid peres muud jamad, kui raha. Seega ma ennem jätan omale ostmata ja ostan lapsele või koju midagi. Ema oli samasugune. Seadis meid ettepoole. Võlgasid mul pole. Maksud alati makstud ja toidulaud on kodus rikkalik(üldjuhul toidu hinda ma ei vaata ja ostan seda nille järgi isu on). Eks ma aegajalt ka ikka luban omale midagi kallimat mittevajalikku , kui vaba raha on. Aga ma olen vist lihtsalt sellist tüüpi inimene, kes hoiab raha natuke rohkem(kogumine on küll vaevaline). Õde mul on see eest rahaga vähe kergekäelisem ja natuke teiatmoodi. Ometi oleme samamoodi kasvatatud.
Ajhaa ja sel ajal, kui teistel juba uhked autod oli, oli meil moskvits. Mina olin siis veel väike aga ma mäletan, et õde sõitis alati tagaistmel pikali, sest häbi oli, kui keegi oleks juhtunud nägema 😀 autost välja minek oli ka jooksuga tal 😀
Tuleb meelde kuidas minulgi häbi oli vana autoga sõita. Samas nüüd kui vaja sõita mingi vanema autoga siis on täitsa ükskõik ?
Olen pärit pigem sellisest keskmisest perekonnast nagu sinagi, aga leidub miljon inimest, kes ütleb, et see ju ongi pigem vaesem perekond. Ehk siis jah, ma ei arvanud, et minu vanemate kodu oli kuidagi kole ja et mu asjad on halvemad kui teistel, aga tihti juhtus nii, et mul jäi mõni asi saamata, mida ma ikkagi soovisin. Ma olen pärit Idast, kus suurem osa inimestest on vist tehaste töötajad kunagi olnud 😀 Seega meie pere jaoks oli majanduslikult kõige laastavam aasta 1998 kui suurim põlevkivi tehas hakkas inimesi koondama. Tuhanded! jäid ilma tööta, võid siis aimata mis toimuma hakkas. Ma mäletan, et ema oli üsna leidlik, me sõime vanaema aia kartuleid turistieinega mingi pool aastat vist 😀 või siis sai vahelduseks makaronidega seda sama konservi järada (ma nüüd nats utreerin, aga midagi sarnast oli küll). Taskuraha sain siis vaid vanaema käest ja see oli ulme kui 25 eeki sain :D. Siis tuli selline seik meelde, et kui ma olin umbes 5-6 klassis (2000 a umbes.), hakkasid nö jõukamate vanemate lapsed käima “originaalides”. Noh tead küll, adidase tossud, nike pusad. Vot siis mäletan küll neid pilke kehkas “PFFF sul polegi uusi Fila tosse või nike dresse..äääää vaene.” Aga jah, läbi see aeg sai elatud ja “buumiajal” sai meie pere jälle jalad alla, vanemad tööle ja mina ülikooli jne. Et ikka happy end 😀 või õigemini minu jaoks algus, ma ikka elan nüüd eraldi oma perekonnaga ja töötan ja majandan ja kõik on ok 🙂
Kui nüüd veidi haridusele ka panustaks, oleks tulevik küll helge 🙂 Kartulid turistieinega, olid 90 alguses jõukate söök 😀
meie pere ma ei teagi elas minu meelest hästi. Vähemalt kui olin väike olid meil kenad riided seljas ja söök laual, kui aga vanematel tekkisid tülid siis ma mäletan küll et pidin valetama, et bussile saada olen lasteaia laps sest emal polnud bussiraha anda. Ema on rääkinud , et väiksena ostsis ta meile alati kõige ilusamad riided turupealt ja endale ostis kaltsukast, kuna mu ema on kasvanud koos vanaemaga siis ta teadis , mis tunne on kui pole ilusaid asju jne. Kuigi tänu sellele jäi ta enda elu elamata rabas muudkui tööd teha. Isal oli pidu peo otsa aga ta oli ka alles 21 kui ma sündisin ilmselt tema polnud suur pere inimene, aga elasid ikkagi koos. Mäletan kui suuremad olime siis ikka saime taskuraha ja saime ikka aastas korra käia sugulastel külas ja tädi juures teises eesti otsas. Muidugi ka meil tädi on palju toetanud igast ilusate asjade ostmisel kui olime väiksed. Tal endal lapsi ei olnud ja hoidis meid kui enda omi. Samas ma mäletan et ikka kui oli palgapäev siis läksime poodi ja ostsime hunniku süüa tirsi hulgilaost 😀 See on nii eredalt meeles sest siis sai alati valida mida hing ihkas, kuulõpus vahepeal oli ikka, et natuke kitsam polnud suurt valikut sõid seda mis oli valmis tehtud. Kui olin teismeline siis mu vanemad läksid lahku, siis mingi vahe oli raskem aga käisin emaga tööl kaasas ja teenisin kuus 50 euri 😀 siis sai endale igast asju jälle ostma hakata, samas kui tekkis kasuisa siis oli elu küll ilusam, Käisime soomes ja riias , sian kooliga minna tsehhi reisile, ilusaid riideid asi osta , masaazis käia. Peale seda kui nad lahku läksid olid jälle natukene halvemad ajad, aga peale seda jälle kool kõrvalt tööle minna oli elu lill 🙂 Eks on ikka halvemad ja paremad ajad, päris vaesust pole pidanud tundma. Rahaga olen nüüd priiskama hakanud, luban endale 3x aastas reise ilusaid riideid, elamusi, kõike mida hing ihkab 🙂 Samas oskan ka koguda kui vaja. Eks minevik ikka teeb oma töö. Nüüd sõltun ainult iseendast ja naudin 🙂
Mina tulen pigem väga vaesest perest. Lapsi kokku 7. Mina olen vanuselt kolmas. Mäletan tihti tühja kõhtu küll, mitte tihti, aga siiski. Mäletan, et olin tihti õnnetu, kui mul polnud iga aasta uut pinalit või riided olid teiseringi poest. Läksin 15-selt tööle, rabasin 8aastat ööd-päevad kooli kõrvalt, et oleks raha välja kolida. Tänaseks on mul üle keskmise hea maja, auto ja oma edukas firma. Loomulikult on ka kaks last. Ei osta neile kõike, mida soovivad. Täna mõtlen, et kuidas küll mu vanemad toime tulid. Kõik 7 last on alati kõik ekskursioonid, teatris käigud kaasa teinud. Kuidas see küll võimalik oli?
No ei ütleks, et nüüd rikkast perest oleks tulnud aga vaesust ka ei tundnud. Elasime ema ja vanaemaga kolmekesi suuremas korteris, kunagi polnud seda hetke, et nüüd oleme paar päeva näljas, sest raha ei jagu. Ema üritas endast kõik anda üksikvanemana. Kui riideid ei jaksanud osta, õmbles Ise. Kõik mantlid Ja joped Ja püksid jne. Vanaema oli see kokkuhoidlik pool meie peres. Temagi oli selline, et enda pealt hoidis kokku aga pensionipäeval itsitas nagu väike plika, kui pisikese krõpsupaki ja kalja endale lubas.
Enne laste saamist lubasin endale kõike, mille järgi hing ihaldas, kallimad riided, parem toit jne. Seda seni kuni lapsed sain. Siis muutus kõik. Nende peale võin kulutada meeletult ja enda asjade ostmist kaalun kriitilise pilguga läbi. Ja isegi siis, kui lähengi endale midagi ostma, tulen tagasi hunniku asjadega lastele ja endale olen heal juhul mingi paarieurise pluusi soetanud soodukaga ?
Ma kasvasin ka üles sellises alla keskmise palgaga peres. Kodu oli küll alati selles mõttes täiesti korralik keskmine ja söök laual. Ja noh põhiline olemas, sellest puudust ei olnud. Samas ma mäletan küll, et olin kurb, kui ei saanud eriti uusi riideid ja vahepeal koolis tundsin end veidike halvasti. Minu riided olid ikka turult. Ka muu vinge tehnika jms, paljudel kaaslastel ammu olemas, mul kas polnudki või ikka odavad asjad. Selline võrdlusmoment ikka tekib ja ebamugav oli seetõttu. Ega ma ka muidu asjade austaja ei olnud ja ei ole ja niii suurt puudust nüüd ka ei tundnud, aga sellised mõned kurvad või ebamugavad hetked ikka meeles. Samuti nende asjadega oli nii, et ma teadsin, et meil väga palju raha pole ja seetõttu ka tõesti ei küsinudki väga midagi või valisingi ise juba odavad asjad. Ei tahtnud vanematele raskusi ja probleeme tekitada. Nii, et ma ei teagi 😀 Ma otseselt näpistavat puudust ei tundnud ja ei kurda ka lapsepõlve üle tegelikult, aaga isegi natuke rohkem raha oleks ikka toredam olnud 😀
Meil oli ka pigem vaesem v selline keskmine.
Ema on rääkinud kuidas jäätis oli kallis ja sellep pidime vennaga yhe pooleks tegema. Klassikaaslased läksid ekskursioonile prantsusmaale siis mina minna ei saanud. Eks kurb olin sellel ajal ikka aga elu oli selline 🙂 Üldiselt puudus millegist polnud, tänapäeva laste lōbusid lihtsalt polnud. Mees mul mângib seetōttu praegu ka poisi legodega et omal ajal seda vōimalust polnud.
Kurb teema mu jaoks. Lapsepõlvest mäletan seda pidevat rahamuret. Jah, oligi vahel nälg täitsa majas, leivaviilud olid ära jagatud. Mäletan kuidas lasteaiaealisena otsisin saiasahtlist vanu kivistunud saiakontsikuid, kõht oli tühi. Muidugi ma ei kurtnud kunagi emale, nägin isegi, et raske tal ka. Mõned ema töökaaslased tulid vahel külla toidukraamiga. siis oli pidu. palgapäeval oli õnn majas söögi näol.
Eks ma siiani muretsen raha pärast, siis kui seda on, siis sellepärast, et kiirelt otsa ei saaks ja kui pole eriti, siis ka, et kas ikka jagub. ostsin just lapsele lasteaiaks jalatsid, terve õhtu olen mõelnud sellele, et äkki oleks ikka kuskilt odavamad saanud… Koguaeg kardan, et äkki tuleb jälle nälg. Sellest vist lahti ei saagi.
Minu lapsepõlv- mis siis, et olen 19, oli ilus. Ema kolis uue mehega kokku ning nii palju emaga enam ei kohtunud. Elasime isaga koos. Me ei olnud mingid ratsarikkad aga mu isa tagas mulle alati vajalikud ja elementaarsed asjad. Puudust hakkasin tundma pubeka eas sellest, et mul ei olnud sylearvutit nagu koigil teistel, käisin ja nuiasin ning isa ütles alati et meil pole selleks võimalust. Sel hetkel olin segaduses, et kuidas.. Aga mida aeg edasi, seda enam hakkasin mõistma et see pole väike summa. Isaga käisime reisimas nii palju Eestis/Soomes kui sai, kuid siukseid kaugeid välismaa reise isegi ei suutnud oma peas mõelda. Hiljem pubekaeas läks isa norra tööle ja see võimaldas tal mulle osta asju- selleks hetkeks mul oli juba mõistus kodus ja ei jonninud kõikide asjade järgi. Kuid mu isa ostis mulle selle sylearvuti- yllatusena. Ma nägin kuidas ta tundis ennast hästi, et sai mulle miskit sellist kinkida, milleks varem võimalust polnud. Aga ma ei ütleks et ma olin vaene- majandasime ennast väga kenasti ära. Erinevust väga ei tundnud, vahel ikka oli kurb vaadata, et ooo kellelgi uus ripsmekas, aga siis mõtlesin, et suva kah! Mu vanaisa alati seletas mulle, miks isal pole võimalik neid asju lubada jms.
Mul on küll meeles see, et kui mu tütar (umbes kahene või natuke alla selle siis) oli kaks söögikorda tatart saanud ning siis tegin ära paki külmutatud lillkapsast, mis veel külmkapis oli, siis talle meeldis see keedetud lillkapsas nii väga, et andsin kõik talle ja ise tegin endale veel korra tatart.
Lapsepõlv oli mul tavaline nõuka aja lapsepõlv – toitu oli alati, asju eriti polnud, ilus pluus või seelik oli mul seljas alates ajast, kui see seelik oli maani kuni ajani mil ta põlved veel ära kattis, pluus istus täiesti teistmoodi rindadega kehal kui rinnatul ning pikkadest käistest said kolmveerandvarrukad.
Kui olin 14 (1994), ostsin oma raha eest Barbie, kuigi ema kinnitas, et äh, pole mõtet. Mismõttes polnud mõtet, ma kaks aasta kammisin ta juukseid ja vahetasin riideid – riideid oli mul palju, sest tollal oli kingituste tegemine ka raske ja siis tehti nukuriideid ise ja kingiti neid. Kahjuks mu esimene Barbie, kelle sain 11-aastasena, ema tõi reisilt Jugoslaaviasse, kadus ära ja kuigi otsisin teda hullunult, tuli ta ühest kapist, mida eales ei avatud, välja siis, kui olin 20. Ja vahepealsed mitteBarbied ei olnud üldse nii ilusad ja suurte silmadega!
Mu lemmikajaviide oli barbieriiete õmblemine. 🙂 Barbie enda võitsin mingi ajalehemänguga.
Mulle endale väga ei meeldinud (ja ei meeldi) õmmelda, mingid seeliku kummiga ja ilma varrukateta pluusid sain aint tehtud. Aga mu ema vihkas täiega, kuidas ma lõikasin sokkidel ära pahkluuosa, kus oli kumm, ja natuke riiet veel allpool, palistasin allääre ära ja mul oli seelik või õlgadeta-varrukateta pluus nukule =)
Üldiselt olin parem kuduja kui õmbleja. Mingeid mustrilisi asju kudusin nukkudele küll, kübaraid, villaseid kleite, pontšo-tüüpi asju.
Mina mäletan oma peres nii ühte kui teist aega. Kui mu vanemad veel koos elasid ja väga noored olid, siis tegelikult neil vôimalusi eriti ei olnud aga kuna vanaema vôimaldas kôrvalt mulle peaaegu kôike ja toetas ka mu vanemaid palju, siis ma seda niiväga ei tajunud. Nüüd tagantjärgi lihtsalt tean, et vanemad pidid väga tihti abi paluma, et hakkama saada. Meil polnud kodus pesemisvôimalusi ja käisin iga pühapäev vanaema juures pesemas…Peale vanemate lahkuminekut aga hakkas see vaesus, mida ma reaalselt mäletan. (Olin siis 11) Emal polnud tihti rahagi, et süüa osta ja mäletan, et kui keegi külla tuli, siis ma alati häbenesin seda, et mul külmkapis midagi ei ole. Nälga ma küll ei mäleta aga väga raskeid aegu küll…ema vahest sai tööjuurest midagi tuua ja ikka paki makarone leiutas aga midagi niisama polnud mul kodus kunagi. Samuti on mul meeles üks olukord kus pidin klassiôe sünnipäevale minema aga mul polnud kingitust. Ema ainsaks vôimaluseks oli putkast kahe kroonine juukseklamber osta ja see vanasse salatikarpi pakkida, mille ta ise ära kaunistas. Aga mul on senimaani see meeles kuidas kingitusi avati ja ma oma salatikarbi andsin…See oli tegelt väga lahedalt kaunistatud ja kui keegi tänasel päeval oma kingi mulle niimoodi pakiks, siis see oleks ülivinge aga eks vanus oli selline, häbi oli. Samas teise poole oma lapsepôlvest olen ma veetnud vanematega mitu x aastas reisides, restoranides süües ja olukorras kus olen peaaegu kôik lôpuks saanud mida tahtsin. Ja ma ei ütleks, et üks elu oli parem kui teine…Mu lapsepôlv oli väga ilus ja materiaalselt rikkumata ja sellel hetkel ei tajunud ka mina niivôrd vaesust. Lapsed ilmselt ei môtlegi nii, kui seda ei sisestata. Pigem môtlesin, et olen teistmoodi aga mitte iial ei môelnud ma, et appi olen niii rott. Ja ka hilisemas eas, kui mul juba justkui kôik olemas oli…siis inimene tahab alati rohkem kui tal on! Ei ütleks, et ma ônnelikum olin, kui päris pisikesena…
Minu perel oli ka vaesuse hetki. Kasuisa töötas venemaal ja sai tegelikult pappi sitaks. Aga kuna ta oli alkoholi lembeline siis pahatihti jõi ta oma palgad maha. Niiet ema pidi oma väiksest palgast ka talle tagasisõidu raha andma. Mäletan hästi ühte seika kui päris mitu päeva sõime ainult kartuleid. Ja siis läksime emale töö juurde vastu ja koju kõndides tagasi ema hõiskas et palk tuli üle. Mäletan et tookord jooksime rõõmust poodi ja saime õega omale miskit meelepärast valida. Aga õnneks oli ema super tubli ja majandas suhteliselt hästi. Ja seoses sinu laristamise ja venna kokkuhoidmisega. Oli mul ja õel samamoodi mina hull laristaja tema kokkuhoidja. Mäletan et isegi ütlesin talle mitmeid kordi et raha läheb halvaks kui midagi ei osta. Pärast saan muidugi emale pragada et selliseid lollusi ajan :);)
Sain * emalt *
Kusjuures mina just mäletan seda, kui ma ei saanud midagi ilusat või lahedat.. Mul on üks sugulane kes veetis kõik suvevaheajad minu juures ja ta sai alati kõik kõige uhkemad mänguasjad ja riided, aga meil polnud raha, et osta ning ma olin alati nii kurb, et ma ei saanud. Ma kusjuures ei tahtnud kõiki neid asju mida tema, aga mõnda oleks ikka tahtnud. Nüüd kus ma ise täiskasvanud olen ei tunne et ma oleks küll millestki puudust tundnud, aga ega tatina sellest nagunii aru ei saa ? Enda lapsele olen ostnud igast mänguasju ja eks ma üritan talle võimaldada neid asju mida ta soovib(mitte küll kõike, aga osasid kindlasti), mul endal väiksena olid potid ja pannid ju ainult millega mängida ??
Vaesest ja no ikka väga vaesest ja hulludest oludest,koolikiusamist ka tänu sellele oli ikka palju. Õppisin et oma lastele tahan paremat ja no mingeid iphone neil pole aga riided/jalatsid olemas,pool kuud nälga ei kannata ja lasteaia/kooli väljasõitudel on ka käidud. Olen õppinud mõistlikult majandama nii et kasu ka sellest vaesest elust natuke 🙂
Mina isiklikult olen jube kokkuhoidlik, aga mees on pigem laristaja. Kui ma endale midagi ostma hakkan, siis otsin alati kõige odavama ning mõtlen sada korda, kas ma ikka ostan. Mehe sõnul on minuga võimatu riideid ostmas käia, sest ma olen liiga koi. Õnneks selle kuue aastaga olen mina teda koolitanud ja tema veidikene ka mind.
Aga kui mõelda lapsepõlve peale siis? Hmn..mina olin see vanem ja targem, kes mõtles, et ei ole vaja kõige kallimaid tosse ja raha tuleb ju kokku hoida, sest raske on muidu! Hoidsin isegi nii palju, et kui ma kuskil 5.klassis antibiotse vajasin, siis tundsin end nii süüdi ja pahasti, et isegi nutsin, kuna minu peale peab nüüd kulutama. Rääkimata sellest, et ma ei julenud 8.klassis vanematele öelda, et mul oleks prille tarvis..
Kõht pole mitte kunagi tühi olnud, külm pole kaa olnud, sest riideid pole selga panna! Lihtsalt ots-otsaga on kokku tuldud ja uhkeid reise ning vidinaid pole kunagi ostetud.
Mina näiteks ka ei mõelnud lapsena selle pealegi, et tahaks perega reisile minna. See tundus ulme 😀
Kurb on see, et see tundub isegi praegu ulme ja oi kuidas tahaks kuskile palmi alla..eriti sellise ilmaga. 😀