Omg, sorri, et ma viimase postituse siia nii depresiivse jätsin ja siis lambist mitmeks päevaks ära kadusin, ma olen endiselt ikka veel elus ja terve. Isegi see tuju on kohati tulnud ja kohati läinud, nii et ei saaks öelda, et ma nüüd terve aja jutti kassinud oleksin.
Küll aga on mul laiale ringile küsimus: kui oled hästi pikka aega ühe asjaga fine olnud, siis kui suur on tõenäosus, et ühel hetkel hakkab mingi asi nii häirima, et ei suuda sellest enam mööda vaadata? Ja siis see üks asi, mis nüüd miskipärast igapäevaselt eriti silma torkab, hakkab ka teisi asju välja tooma. Umbes nagu see imelik kolleeg, kes alati kohvi joob ja seda suus… loksutab? Ma ei oska seda paremini seletada, ma ei tea, kas sellele tegevusele tegelikult sõna ongi, aga te ju teate, mida ma selle all mõtlen. See asi, mida sa veega suus teed, kui sa hambaid pesed, eks. Mul oli kunagi päriselt üks kolleeg, kes seda kohviga tegi. Eww.
Igatahes, sa istud sama laua taga mitu aastat ja iga päev küll märkad seda imelikku harjumust, aga kuna sa istud piisavalt kaugel ja sa saad endale vajadusel klapid pähe panna, siis see ei häiri sind oluliselt, onju.
Ja siis sa ärkad ühel hommikul, ta teeb seda jälle just sel sekundil, kui sul klappe peas ei ole ja sa satud tema poole vaatama, ning see on see hetk, kus sa mõistad, et see on lihtsalt kõige rõvedam asi, mida keegi maailmas teha saaks. Ning see hetk, kui sa seda endale teadvustad, paned sa äkki tähele ka seda, kuidas ta alati enda kohvitassi pesemata kraanikaussi jätab. Ja kuidas ta laua all imelikult oma varbaid sahtlite vahele toetab. Ja kuidas ja telefonile alati hästi kriisava häälega “no halloooke!” vastab. Kes üldse kasutab sõna “hallooke”?!
Ning just niimoodi on saanud jumala okeist kollegist keegi, kelle kohta sa mõtled, et issand jeeeeesus, kuidas ma enne tähele ei pannud, et ta kõiki neid asju teeb!?
Kas sa saad tagasi minna sinna, et sa enam ühel päeval neid asju jälle ei märka? Või hakkab tänu sellele ahelreaktsioonile neid asju ainult juurde tekkima?
Avapildil mina tõsiselt antud teema üle juurdlemas….Ok ok, tegelt mul lihtsalt pole konkreetselt enam varsti pilte, pean hakkama vist nudesid lisama, mis mis see veel moekam asi on. Onlyfans who, ma annan puhta muidu ära 😀
21 kommentaari
Mul mees kragistab kaela. Aga ta proovib mitte minu kuuldes teha. Ja kui peab, siis hoiatab, panen kõrvad kinni ja ümisen lalalaaa. Siis ei kuule. Kui juhuslikult mu kuuldes teeb, siis ma lähen räigelt närvi, küsin kas ta tahab mu hauda viia ja miks ta teeb mulle nii ? ja siis ta peab vabandama. Teiseks ta nokib oma habemekarvu. Söögilaua äāres tahaks roopi panna kui karva kätte saab ja lauale puistab ? aga ausalt ta teab, ja ei tee eriti seda, vähemalt mitte minu nähes. Muidu väga timm mees ? ja mul üks sõbranna nokkis kogu aeg nina. Lõpuks ùtlesin talle, aga see jätkus
a) mingi aeg distantsi hoida või inimest üldse mitte näha võimalusel ja siis ei pane pärast enam nii väga tähele selliseid asju. Kui veab. Ja pereliikme või kolleegiga muidugi raske nii teha.
b) keskenduda inimese positiivsetele külgedele (see märkamine on suuresti tegelikult nö märkaja viga, sest mõnikord häirivad mingid suvaasjad ju)
c) kui ikka inetu komme või väga tööl keskendumist segab, siis maini teisele
d) keskendu oma asjadele 😀 Kui ikka tööl korralikult oma tegemistesse süveneda, siis vähe suva, mis teised teevad, ei pane tähelegi
Mind ennast häirisid sellised asjad hullemini kunagi siis, kui ise ebakindlam olin. Nüüd pigem vaatan, et iuuu ja lähen eemale või küsin, et miks keegi käitub nii, kas kõik on ok, kui midagi väga hullu või veidrst tehakse. Inimesed ise sageli ei pane tähelegi oma veidraid harjumusi ja stress või pinge ka võimendab neid. Nt sõrmedega nagistamist vms. Ja kui on mingi süütu harjumus, mis lihtsalt mule ei meeldi, siis see on minu probleem tegelikult ja pean enda keskendumisvõimega tööd tegema 😀
Aga see on ka teistel väga õige point, et uued ravimid võivad seda märkamist ja häirimist süvendada kõrvalmõjuna.
Mul on vist küll tavapärasest rohkem neid asju, mis mind teiste juures rämedamat moodi häirib ja ei – ma ei saa peaaegu kunagi neist mööda vaadata, aga olen õppinud elama teadmisega, et mind häirivad asjad, mida teised ei peagi (või ei saagi) enda juures muutma ning see mo enda asi sellega elama õppida 😀 Näiteks nagu söömishääled. Ma JÄLESTAN söömishääli. Mitte ainult mätsutamine, vaid konkreetselt kuulen, kuidas inimesed mäluvad oma kinnises suus toitu ja ma tahaks neile kohe kallale tormata 😀 peast veits soe, jah ma tean ise ka 😀
Mina isiklikult võitlen iga tööhommiku, bussijaamas koos minuga bussi oodava vanems mehega, mõttes võitlen. Üldiselt keeran selja. Mäletste kuidas vanasti ninast tatti maha nuusati(hoiad ühe nina poole kinni ja nuuskad, aga maha) ta teeb seda koguaeg, teine asi kujutage ette et tal on klapid peas mingi tümm käib tal seal ja vahel ümiseb kaasa sellise jämeda jubeda häälega tatah, tatah. No ja krooniks kolmas asi ta liigub alati suht lähedale mulle ja lihtsalt jõllitab……..
Aitäh, et see kommentaarium on nüüd nagu rõveduste kataloog. Ja vastus on EI, normaalseks see inimene kahjuks enam ei muutu.
Mul oli kolleeg, kes lakkus lõuna ajal nuga puhtaks. Lakkus karbikaasi, kuna sõime töökohal lõunat. Jälestasin seda ebaviisakat pilti. Meil ka mitu meest tööl, kes tõmbavad tatti läbi nina kurku ja siis neelavad rõõmsalt. Oksele ajab!!!
Üksvahe ma sõitsin hästi palju bussiga ja teadsin, et ühest peatusest tuleb peale naine, kes nagu nätsutab või mugib kogu aeg. Selline haigus oli tal. Ja siis ühel hommikul tuli ta peale, ma nägin teda külje pealt, keerasin pilgu ära, et ei peaks mugimist jõllitama, ebaviisakas ju, ja ootasin, kuni ta pidanuks mu pingist möödas olema ja kui olin piisavalt oodanud, keerasin jälle otseks end ja nägin täpselt teda, minu pilgu kohal, mugis ja mugis.
Kas just tülgastav komme, aga mulle viimasel ajal käib jubedalt närvidele kui mu hea sõber hakkab kiitlema oma tegemistega. Ma mõttes pööritan silmi, aga ütelda ka ei taha, et jäta järgi, kedagi ei huvita. Ma saan aru, et ta ootab kiitust, no aga iga kord, ei ole vaja ju…..
aga äkki ta uhke? 🙂
nii Eestipärane käitumine, teise rõõmu ei suuda taluda… Mana aga Kivinägu ette ja vot see on siis “tore” käitumine!
Võeh kui õudne. Vot see on tülgastav käitumine.
Heh, selle jutuga tuli mulle meelde seriaali “How I met your mother” osa Spoiler Alert 😀 Aga päris õudne on kui töökaaslasel on peas 10 mõtet, mille ta üritab ühte lausesse kokku panna. Kokku tuleb rida sõnu aga mitte loogilist juttu. Arva siis ära mida ta öelda tahab… Või kui kõnnid elukaaslasega ilusal matkarajal ja kummalgi pole kaasas taskurätti… ja siis ta paneb ühe nina sõõrme kinni ja nuuskab oma tati kusagile võssa. Iga kord tahaks jalaga anda… krt kasuta puulehte vms. Öäk
aaaa jaaa, see osa, kus sa midagi korra näed ja siis ei saa seda enam mitte näha 😀
Seda lugedes mõtleson kogu aja et raudselt midagi Kardo juures käib sulle hirmsasti närvidele. Kui see nii on siis võta teemaks. Kui aga tegemist nö kaugema imimesega siis oota, äkki läheb su tunne üle. ( Ilmselt ilkagi ei lähe, jääd alati seda märkama ning pead leppima, et see on sinu tunne mida sa tunned) ?
Loe oma ravimi võimslike kõrvaltoimete nimekiri läbi.
Concerta võib neid tundeid võimendada,nagu ruupor ja siis oled sa pigis, sest seda laviini on raske peatada…
oh shit 😀
Mul oli kunagi kolleeg, üks meesterahvas kes vähemalt kord nädalas kui mitte rohkem samas ruumis oma sõrme ja varba küüsi lõikas, põrand olid alati küüsi täis. Reedeti ma tavaliselt koristasin põrandat seal tolmuimejaga, siis alati kõik krõbises. No tagant järele mõeldes ikka päris rõve, eriti kui kliendid ka samas ruumis käivad vestlemas, ma ei tea kas keegj kunagi märkas kaa peale minu 😀
nagu KUS sa töötasid? Mis alal 😀
Tikkisin tööriietele embleeme ? töökaaslane istus samas ruumis arvuti taga ja tegi tikitavatele logodele programmi.
Haha, see kohviga justkui suu loputamine… Mu laste isa teeb seda. See on üks neist paljudest pisiasjadest, mis mind pikapeale tema juures häirima hakkas, mis sest, et aastaid 17 juba tean inimest, pikk kooselu ja kõik jutud. See tal mingi viimase 5 aasta teema. Täiega nõus, et KES KRT ÕLDSE TEEB NII????
Tegelikult olen täiesti veendunud, et pikkade kooselude puhul on hulgim neid asju, mis tegelikult ühtäkki häirima hakkavad ja jäävadki häirima. Sealjuures on muidugi asju, mis NII PALJU ei häiri ja neist suudetakse kenasti mööda vaadata. Suhte seis (et kas on veel kuuum ja ärev ja tundeküllane ja üksteist austav jne suhe või vastupidi) on üks suur otsustaja, kas suudad neist häirivatest pisivigadest mööda vAadata v ei. Kui suhe veereb allamäge, siis tekib kohe esimese asjana see mõte, et miks ma krt peaksin neid ebameeldivusi välja kannatama või taluma. Kui suhe õitseb/toimib, siis võib tõesti nii mõnestki teise veidrast harjumusest läbi sõrmede vaadata. Või noh.. kui pikapeale ikka tuleb välja, et tegelt mingi asi ikka täiega häirib, siis saab ju alati jutuks teha, onju.
Kolleegide/tuttavate/sõpradega on muidugi veits teine lugu. Nendega ma ise vähemalt küll ei kipu vestlema teemadel, et õu, su varbaküünte lõikumine kontoris on täiega jäle tegevus. Heal juhul teeksin mingi viisaka vihje, lootuses, et teine on normaalne inimene, saab vihjest aru ja edaspidi arvestab teiste inimestega ka. Kõige hullem, et nii mõnigi ausalt ongi nii taktitundetu või siis põhimõtteliselt ei huvitagi teda, et teistele, kes on sunintud ühes ruumis viibima, vb ei meeldi, mis ta teeb. Sellisel juhul onagi ainus lahendus pidevalt klapid kõrvas istuda (selle sinu näite puhul).
Mind aga hakkas huvitama, et millest selline teemapüstitus? Kelle puhul mis asjad sind häirima on hakanud 😀
Ma loodan, et Kardo sulle närvidele nüüd järsku ei käi 😀
Miks mulle tundub, et sa Ei räägi kolleegist? ? aga kui mârkad midagi, mis häirib siis keeruline unsee’da jah… ise märkasin eksi puhul neid asju kui armastus oli üle läinud ja ega tagasiteed olnud. Kolleegidel on kôigil omad veidrused millest on keeruline üle olla ?? Aga tabletid, mis mõjutavad ajukeemiat vôivad ka selliseid nähtusi esile kutsuda. Kui mul AD-d peal olid, siis tajusin ka asju teisiti… äkki Sul tablettidest see?