minu hirmus elu

Huvitav, millest see oleneb, et mõnikord lähevad kõik toimetused lausa ludinal. Muudkui kütan tööd teha ja kõik saab nagu lennult valmis. Ja siis on aegu, kus kõik asjad venivad, jäävad millegi taha kinni, jään ise haigeks ja lõpuks keeb kõik nii üle pea, et tekib tunne, et ah, mul pole mõtetki millegagi enam alustada, sest ma olen juba kõigega NII hiljaks jäänud ja üldse, mis point sellel kõigel üldse enam on. Asja parim osa on see, et tegelikult olen ma enamasti omadega ikka kenasti järjel, lihtsalt ma olen üldiselt harjunud kõik kiiresti niks-naks valmis tegema ja kui asjad natukenegi venima jäävad, siis nad hakkavad mind konkreetselt PAINAMA ja ma ei taha neid enam teha.

Selle pärast ma töötlen alati pildid ka kohe ära, sest muidu kui nad mind mitu nädalat kuskilt kaustast vahivad, hakkab mul lausa halb, et keegi minu pärast niiii kaua oodanud on ja siis jälle mõtlen, et ah, mis ma siis üldse… (olgu öeldud, et mul vist ükski klient üle nädala ootanud pole, huh!).

Kell viis käisin, kella kaheksaks olid kliendil pildid käes. Nice!

vaatab sama näoga, mida mina nädal aega tegemata töid…

Ma tegelikult tean, mis selliste mõõnade vastu aitab: täiel rinnal uuesti moti kokku korjamine ja pihta hakkamine. Lihtsalt tee ja tee ja tee ja lõpuks on kõik valmis. Nii elu mulle õpetanud on. Ainuke asi on see, et siis võib juhtuda see asi, et kütad mitu päeva jutti ja lõpuks on jõud 100% otsas ja hakkab jälle mõõnaperiood.

Okei, ma kõlan nüüd juba nagu max skiso, kes absull oma elu ja tööga hakkama ei saa, tegelt asi nüüd nii hull ka pole. Lihtsalt mulle tundub, et ma pean valima päriselu ja blogielu vahel, sest kui ma päriselu elan, jääb blogi tagaplaanile. Ala kui kuskile läheme, siis paar päeva oleme ära, siis ikka blogida ei viitsi (kui just midagi ette kirjutanud pole spetsiaalselt, aga seda ma ei viitsi eriti) ja kui tagasi tuleme, olen reisist nii läbi, et kuidagi nagu ei saa lainele tagasi.

Mulle muuseas tundub, et see koroonaaeg on inimesed nii vihaseks ka teinud. Ükskõik mida ma teen või ütlen, siis saan insta puid alla, ei tihkagi millestki eriti kirjutada, sest ma ei viitsi mingite võõraste vihastega vaielda või enda elu valikuid põhjendada. Ükspäev siin sain sõimata, et miks mul Marta ikka mähkmetes, et kas ma tahan, et ta mul ka “puudega lapseks kasvaks”. Mida sa vastad sellisele, ah? Lihtsalt kehitad õlgu ja kustutad ära kommentaari, mis muud. Aga viimasel ajal on selliseid palju. Ja siis kihvatabki, et miks ma ülde peaksin nn vaeva nägema siia kirjutama tulema, kui saan aint sõimu selle eest.

SIIS meenub, et 99% inimestest ei sõima mind, vaid on vastupidi, alati positiivsed ja toetavad ja toredad, isegika siis, kui ma ise ühtegi nendest iseloomuomadustest parasjagu ei näita. Ja see ongi tegelt äge, et just teie pärast, just need enamus inimesi, ma ikka tulen siia vahepeal suva lobajuttu ka ajama, olgugi selleks kasvõi ainult hala või suvaline: mida ma täna tegin- jutt.

Näiteks tänane “mida ma tegin” jutt:

Täna ma ärkasin, Kardol oili 37 palavik, mis tähendab seda, et ta oli automaatselt suremas, vingus ja ebakardolik. Mulle ei meeldi sellised päevad, sest siis ma automaatselt tunnen ennast nii, et appi, ma ei pea elama oma elu sellise külma ja vihkava inimesega (kuigi ta vist tavainimesele ei tunduks tol hetkel külm ja vihkav ?) aga ma olen harjunud Kardoga, kes on kogu aeg rõõmus ja teeb mulle kohvi ja nalja ja loobib komplimente ja kõik, mis on alla selle, on automaatselt see “MA EI PEA SELLIST KOHUTAVAT ELU ELAMA!” kategooria.

#blessed

Täna oli ka hommik, kus ma sain aru, et need 80 kirja mu postkastis ei vasta ise endale ja ma pean ennast nüüd kokku võtma ja tööle hakkama. Raske on ainult kokku võtta, kui kolm poolearulist ringi jooksevad, õue tahavad ja muudkui hädaldavad + vingus Kardo. Aga ma olen kõva Eesti naine. Kirjade arv on praeguseks kaheksa peal ja ma olen asjadega tagasi järjele roninud. Lausa nii palju, et sain vahepeal lastega õues mängitud ja poes käidud ja… okei, süüa teha ei jõudnud, aga selle jaoks on Wolt. Ja kuskil poole päeva pealt otsustas armuline härra mulle isegi kohvi teha, nii et elu hakkas ülesmäge minema.

Pidin endale isegi näo pähe tegema, sest mul oli vaja paar pilti teha, selle peale sain Instas kommentaari, et ma näen nii hea välja… “pole üldse sinu nägu”. Literally parim sompliment ever. Samahästi võiks kohe öelda, et ohhhoo, sina vana pekine malakas oskad ka endale nägu pähe teha ja juukseid kammida? What?! Tavaliselt sa ilge peletis, aga tore näha, et sa ka aeg-ajalt suudad norm olla.

Niiet jah. Nagu postitusest välja lugeda saab, siis on täna suht selline pool bipolaarne päev olnud. MUL on hea tuju, aga see Kardo vingus olek tõmbab mind niiiiiii alla, et teine osa minust tahaks lihtsalt max närvi minna ja hüsteeritseda ? Aga kuna abielureegel ütleb, et korraga võib majapidamises ainult üks tujust ära inimene, siis ma jään siiski veel normaalseks.

Krt, kuidas mehed ei händeli mittemingisugust tervisenihet.

Homme viin need lapsed kohemaid lasteaeda, ehk saab miskit siis ära ka tehtud. Tõenäosus on igatahes suurem, kui nende kodus oleku ajal. Ja aiii krt kui nüüd keegi kommib, et mul on sitt mees, ise olen närvihaige ja lapsi kasvatada ei oska ja üldse, emad, kes lapsi armastavad ei vii lapsi lasteaeda enne uut aastat (see komm ka viimasel ajal läbi käinud ?).

Lõpetuseks tahan rantida, et kui ma siin suremas olin, siis ma vaatasin Grei Anatoomia viimase hooaja ära ja palun vabandage mind, aga mida perset see Alex lihtsalt NIIMOODI lampi välja kirjutati sarjast nagu? Vabandage mind, aga see mulle absull ei sobi. Üldse ma ei saa aru, miks ma seda greid vahin, ise ulun kõik osad.

Ja kõige lõpetuseks – palvetage, et teie mehed ennast iial kehvasti ei tunneks, sest muidu peate sama sitta elu elama kui mina täna.

BAIII