Ükskord rääkisime Kardoga maast ja ilmast, nagu ikka, kui mina jälle ohkisin, et küll ma olen paks jurakas (nagu ikka). Ise muidugi samal ajal cocat kulistades ja keeksi nosides. Seega olgem ausad, ega ma ennast halvasti väga ei tunne ka. Ma olen ju rase, las ma siis olla selline… ümaram. Ja kui keegi küsib, et palju ma juurde võtnud olen rasedusega, siis ma võin ausalt öelda, et midagi ei ole. Raseduse alguses jaanuaris oli 69.8 kilo ja praegu olen kah! Mis siis, et vahepeal, mai alguses ma lausa 61 olin, aga kaalu loetakse ikka algusest, eriti kui küsitakse, et palju ma RASEDUSEGA juurde olen võtnud.
Muidugi ma ei tea, kui palju on sellest rasedus ja kui palju on keeks, aga nagu tujud ja olekud ikka, ei häiri see mind praegu. Samas kui ma enne (raseduseta) sama palju kaalusin, siis see masendas mind omajagu. Aga Kardo ei öelnud selle aja jooksul midagi kehvasti, või üldse midagi, millest oleks saanud vähegi kinni haarata. Kuigi kui meie koos olemise ajaloos on mu kaalunumber kõikunud 20 kilo peal!
Tutvudes olin raudselt isegi vähem, sest keskkoolis oli mu kaal midagi 45-47 ringis. Ma mäletan, kuidas ma kunagi sõbrannale rääkisin, et issand kui jube oleks 50 kilo kaaluda. Et kes küll nii paks olla suudaks ja tahaks?! Näed, leidsin pildi ka – 7 aastat ja 23 kilo tagasi olin ma selline. Pilt on vähe udune, aga no näha vast on, milline ma olin. Ja ma ei arvanud, et ma kuidagi väga koledalt peenike oleks, ega ei teinud ma ka midagi selle jaoks, et selline olla. Lihtsalt juhtus nii.
Mina paremal, sorri Luglu, et seda pilti avalikkusega jagan 😀
Kardo räägib ikka, et kui ta mind kooli peal nägi, siis ma tundusin talle nii rõvedalt kõhna, aga kui me peale keskkooli uuest tutvusime, vot SIIS olin ma juba naise moodi. Kui ma talle ütlesin, et eee… khm, vabandage härra, kui me tutvusime, siis ma kaalusin täpselt sama palju, kui siis, kui me suhtlema hakkasime, siis ta ei osanud küll enam midagi tarka öelda 😀
Ma spetsjomm otsisin välja ühe pildi suvest, millal me Kardoga liini ajama hakkasime ja olgem ausad, kaalu paistab mul isegi VÄHEM olevat, lihtsalt ma riietusin rohkem nagu noor libu, mis ilmselgelt mu armsale abikaasale mokkamööda on. Ta siin alles ükspäev küsis väga alandlikult, et kui ma lapse ära sünnitan, et kas ma siis vähemalt mõnikord hääääästi harva olen nõus kõrgeid kontsi kandma, kui ta pärast mu jalgu mudib. Ma ütlen ausalt, et pooled mehed ei laseks oma naisi nii uksest väljagi, kui Kardo tahaks, et ma riides käin. Seda rohkem kahju võiks mul olla selle üle, et ma enamuse ajast Kardo bokserites ja shokolaadise maikaga ringi tuian, ise samal ajal kilgates: “iuuu Kardo vaata, kui ma siit pigistan, siis siit tuleb rinnapiima!”. Seega ma peaks vist valmis olema selleks, et ühel kaunil päeval tuleb Kardo ja ütleb mulle, et tead Mallukene. Kui me koos hakkasime olema, siis kandsid sa nii toredaid liburõivaid, andsid 5x päevas kätte (ma saan seda kirjutada, sest ma tean, et mu vanemad on puhkusel ja ei istu netis :D) ja olid 20 kilo kergem. Nüüd sahised sa diivanil peeru lasta ja mugid kahe käega keeksi näost sisse ja mina enam sinusugust ei taha.
…
Mul vist oli mingi point, kui ma seda postitust alustasin, aga nüüd ma suudan ainult mõelda sellest, et ma olengi see häbiplekk, millest räägitakse, et naine abiellub, saab lapsi, laseb ennast käest ära ja üsna pea vahetatakse ta parema vastu välja. Peaksin äkki parem selle postituse ära lõpetama ja Kardo Facebooki sisse häkkima, et näha, kas ta juba otsib uut naist või mitte.
Mina 6 kuud peale lapse saamist. Kuidagi sujuvalt jälle 49 kilo peal.
Mina niisama pehme ja lodev 70 kilone olemas. Kardo ilmselgelt mõtleb mind vaadates aegadele, milline naine ma kunagi olin…
Ma alustasin seda postitust kuidagi jube heatujuliselt, aga mida rohkem ma edasi kirjutan, seda rohkem ma kassima hakkan, hehe. Ma ise mõtlen, et äkki praegu Kardo lohutab ennast sellega, et eelmine kord peale sünnitust mul kaal kolisedes langes, et äkki ta panustab seekord ka samale asjale?
Mu ema on igatahes surmkindel, et ma jään paksuks. Iga kord kui ta mind näeb, siis ta ahhetab, et KUI SUUR üks inimene ikka olla võib. Isegi Leale oli rääkimas käinud, et raudselt ma sünnitan lapse ära ja minust saab kodus manduv morsk (ei pruugi olla kummagi täpne sõnastus, aga no umbes nii). Ja kui ma enne arvasin ka, et no saaks selle lapse kätte, küll siis edasi vaatame, siis praegu on mul tunne, et peaks vist ennast viisakalt oksa tõmbama, enne kui ma veel rõvedamaks, paksemaks ja koledamaks lähen, et vaene Kardo kiiremini endale väärt ja ilusa naise leiaks 😀
Fuck.
Huvitav, kuhu ma päriselt selle postitusega jõuda tahtsin?? Aga ühesõnaga, küsin siis teie käest. Kui palju olete teie suhte jooksul muutunud? Lisaks välimusele olen ma veel poole rõvedamaks läinud, sest vanasti ma ei julgenud pissidagi ilma, et oleks kraani tööle pannud, nagu daamikene. Nüüd ükspäev pissisin, vahtisin Kardole silmakoti sisse ja ütlesin, et ma ei viitsi lihtsalt seda kätt tõsta, et ust sulgelda. Lihtsalt. Ei. Viitsi. Kuna ta mulle vastas, et noh, peaasi, et ma kakale ei kuku lahtise uksega (kui kukun, siis ma vaid öelgu, ta läheb kaugemale), siis ilmselt ei ole ka tal enam mingeid erilisi ootusi minu daamilikkuse suhtes.
Kõik on käega löönud vist…Ükspäev katsus Mari mu karvast jalga ja ütles murelikult ja väikese tülgastusnoodiga: “Uuuuuhhh….”.
193 kommentaari
liiga peenikesena olid n.o tibi,nyyd aga Naine,seda ju heas mottes
Kardo vaatab just viimases pildid et kui kaunis ikke oled
Minu arust oled sa just ajaga ilusamaks läinud 🙂 Sulle ei sobi selline liiga peenike figuur. See on muidugi minu arvamus.. aga nii näen sind mina.
+1
Ei ole küll veel väga kaua koos olnud (2 aastat +), aga kaalunumber on sama. Pigem pole enam keha nii toonuses, kui varem, aga seda “viga” loodan varsti parandama asuda. Samas kui mõned kilod juurde tuleks, siis poleks see maailma lõpp – lähtun siiski enda enesetundest. Meikimise koha pealt olen natukene tagasi tõmmanud, aga muid erilisi muutusi täheldanud pole. Pigem mees alati pobiseb kui välja lähme, et miks nii väljakutsuv (a’la kui dekoltee paistab, siis on alati mingi pobin, aga mina ei lase end sellest häirida, käin nii riides nagu tahan. enam ta väga kommenteerida ei viitsi, ju ta on leppinud, et selline prostituut naiseks on:D). Mis puudutab “privaatseid” asju, siis ei näe vajadust tema ees jalgu raseerida vms. Samas ei välista, et see kõik muutub, kui lapse peaksime saama, iga asi omal ajal. 😀
Ma ei tea, millest siin kõik räägivad, keegi olevat 180 pikk ja kaaluvat 57 samal ajal kui ma olen 180 pikk ja kaalun 84 ja tunnen ennast normaalsena…Ma tõesti ei teadnud, et ma paks olen, aga noh, väga värskendav on siin kommentaarides teada saada.
Söögiisu läks ära 🙁
sorry,aga ennem sa nägid küll välja nagu alakaalus poola prost.Praegu oled sa palju palju ilusam.
Kaalust rääkides… mehega kurameerima hakates olin u 77-79kg..ajapikku jõudsin 96kg peale,jäin rasedaks ja sain kuskil umbes 106kg kätte 😀 peale sünnitust 2-3 kuud hiljem juba 79kg..ise 177 pikk 🙂 mukki ma ei viitsi juba ammu kasutada,kuigi algul toppisin seda näkku nagu vana prost 😀
Neli aastat püsisuhet, mille jooksul on juurde laekunud pea kümme lisakilokest. Pole ka ime, elukaaslasega põhilised ühised tegevused on filmide vaatamine, kaisutamine ja snäkkide söömine… nüüd teen veel istuvat tööd ka ja ongi täiskompott valmis!
Mehega koos olles tunnen end 100% vabalt. See ei tähenda muidugi seda, et üksteise kuuldes igasuguseid rõvedusi teeksime, aga tagasihoidlik krooks/ pisikese puuks meid üksteise juures ei häiri.
Kui mina oma elukaaslasega kohtusin, olin ma suhteliselt heas vormis ja kaalusin 57 kg. Mul olid seksikad blondid juuksed, olin peenike, iga päev meikisin ja sirgendasin juukseid – viitsisin end ilusaks teha. Ja noh, nö deitimise perioodil oli ka seda jaksu veel.:) Kuna aga kolisime kokku suhteliselt ruttu siis enam iga päev juukseid sirgeks ei teinud, meik oli ka teisejärguline – olin ju kodus. Mees õnneks ei mõistnudki, miks juuksed sirged peavad olema ja meik oli tema jaoks ka justkui selline.. on või ei ole – pohh..
Jalad pole mul kunagi eriti peenikesed olnud ja olen suhteliselt lühike – 164 cm.
Suhtes hakkasin suhteliselt kiirelt sööma antibeebipille ja kõhulihaseid ka enam iga õhtu ei teinud.. Kaal veidi kasvas aga ka rinnad muutusid tunduvalt suuremaks 😀
Kui nii võtta siis pole isegi hullu.. seitsme aastaga võtsin juurde justkui 6 kg (aasta alguses oli u 63,8) ..tippkaalu on kaal aga näidanud rohkem ka 66-67. Siis hakkasin langetama. Saavutsin selle 63,8 ..JA JÄIN RASEDAKS. Kurat ma ütlen noh 😀 Hakkas enda peegelpilt just meeldima ja nüüd tunnen end jälle kui kuival olev vaal. Igalt poolt paistes ja paks..Loodan, et pärast sünnitust suudan end kätte võtta.
Rasedusega oli ka natuke raske kohati leppida just selle kaalutõusu tõttu, olin tõesti kõvasti vaeva näinud ja kõik justkui nullis. Lohutan end aga sellega, et kui ma poleks end vahepeal käsile võtnud, oleks praegune kaalunumber päris jube. Hetkel jääb sinna 70 kg ringi.. paar kuud veel paisumist 🙁
Aga muudest asjadest rääkides.. Teatud asjad on meil ikka privaatsed, vetsus koos ei käiks, peeretame salaja (no..ma ei saa seda 100% enam kontrollida).. Mina ei ole ka mehe juuresolekul kunagi raseerinud. Kuigi nüüd ütlesin, et mul varsti ta abi selles vaja aga ta kardab, et lõikab sisse. Kunagi aga pakkus ise seda välja aga siis vist nägi mingit seksmängu selles.:D
Minu kiiks oli alati ka see, et tahtsin olla pestud-kustud-kammitud (raseeritud jms) kui mees koju jõuab komandeeringust. Ma reaalselt ei tahtnud seksi kui jalad olid karvased või tundsin, et olen higine ja rõve. Naljakal kombel mu meest ei koti see üldse. Hakkan ka ise neist kompleksidest üle saama kuid samas ma tahaks ikka, et minus teatud seksikus jääks. Mitte, et ma olen paks ja rõve, karvane vaal..
Ei ole sellepärast, et ma meest ei usaldaks või arvaks, et jooksu paneb aga jah.. see on selline teatud eneseväärikus, mida sooviks säilitada. Tahaksin ikka olla ju seesama kena neiu, kes nö “hoovi” tõmmati.
Mu 40-nädalane rasedavats rappus selle postituse peale ikka korralikult ja päris mitu korda! Mari reaktsioon pani asjale muidugi v6rratu punkti.
Kusjuures just eile tegime konkusse lapsevankri jaoks ruumi ja ma sattusin karbitäiele fotodele, kus ma nagu muuseas olin aastal 2005 sale nagu madu ja ma t6siselt kaalun selle foto kleepimist külmkapiuksele.
Aga minu arust on Kardo silmis sellel värskeimal fotol puhas ARMASTUS sinu aktuaalse versiooni vastu!
Naljakas))..
Ma just arvan, et sa peaksid peale teist sünnitust alla võtma. Loogiline on, et oma kümneka (kui mitte rohkem) jätad sa sünnitusmajja, siis veel rinnaga toitmise ajal on võimalus nats alla saada (mitte alati, ma tean, aga VÕIMALUS on!). Seega kui sa 55-60 vahele jääd, on ju jumala OK?!
Mina olen enne lapse sündi kaalunud u 55 kg (kasv 170), täitsa ok nägin välja, ei olnud kõhna ega midagi. Esimese lapsega võtsin piinlikult palju juurde, ma ei tea, sünnitama igastahes läksin u. 74 kg vms. Peale sünnitust olin tükk aega 62 kg kandis (et ikka tagasi ma oma 55 ei saanud)..toitsin last rinnaga, ja tead mis, ma võtsin JUURDE. Kaal kõikus koguaeg 68-72 vahel. Kord sain dieeditades 65, siis oli nii super olla 😀 Siis sain uue istuva töökoha ja juhiload… ja kolme aastaga + 10 kg juurde :(. Selline mõttetu eit noh, vähe liikumist, palju istumist, käisin mingi aeg trennis, sain 3 kg alla, aga ikkagi olen oma 75 kg juures tagasi. Nüüd kui teise lapse ootele jäin, siis esialgu kaal nats alanes, aga ikkagi, ma NIIII KARDAN juurde võtta, et ma ei tea, ma ei kujuta ette, et peaksin oma 75le veel 10 juurde võtma 0_o.. sellised lood. Mees mul vist sama leplik nagu sinu Kardo, aga ma arvan, et talle siiski meeldiks, kui ma “väheke” peenem oleks, ma tegelt tunneks ennast ka paremini.
Nii, et sa pole üksi 😀 Oma taolistes mõtetes 😀
No päris kümnekat vast ikka haiglasse ei jäta..:)
Ma mariga jätsin 😀
Ma jätsin lausa oma 12 kilo haiglasse!
Olin natuke üle kahe ja poole aasta suhtes ja mõlemad mehega võtsime umbes 10kg juurde. Põhiliseks süüdlaseks oli koos õhtuti näksimine ja tihti väljas käimine. Muidu tundsime üksteise ees mugavalt. Peeretamine ja krooksumine polnud probleemiks vaid vahest isegi meelelahutuseks. Mõni päev käisin mööda maja ringi pool paljalt või läbipaistvas pikemas kampsunid aga mõni päev oli vanades dressides ja mehe t-särgiga. Kahjuks on mu enesekindlus nii alla läinud selle kaalu teemaga..
Minu kaal kõikunud lausa 50kg. Kui tuttavaks saime, olin 70kg. Siis vahepeal 80kg, alustasin dieeti ja sain kaalu 58kg peale. Siis olin aastaid jälle 70kg. Rasedusega võtsin juurde 35kg ja sünnitama läksin 105kg. Siis sain kaalu 70kg peale, teist last sünnitama minnes olin 108kg. Kuu aega möödas teise lapse sünnist ja nüüd kaal 92kg, loodan ajapikku jõuda 70ni, mis tundub olevat mulle sobiv kaalunumber. Mehega koos 13 aastat.
mu kaal on suhte ajal (kohe 5 aastat) u 10 kilo kõikunud, peika pole kunagi otseselt kritiseerinud, aga samas on aru saada, et sale meeldib ikka rohkem. nüüd olen ise ka peaaegu oma kehaga rahul, 164cm juures kaalun 54kg. nüüd jälle probleem, et tiss on liiga väike, aga vähemalt kann on ikka ilus 😀
karvadega meie majas probleemi pole. vahel, kui lasen peikal silitada kuiii siledad mu sääred on, siis ta on suht meh, teda polevat see kunagi väga erutanud. ja jalgevahesid sheivime mõnikord koos üksteisel 😀
puuksutab-krooksutab tema julgelt, mina puuksutan ka, aga mu puuksud alati nii vaiksed, et ta ei saa arugi. alati imestab, et miks mu puuksud häält ei tee, kui ma talle ütlen et neh, puuksutasin just 😀
ja riietusest-korrashoidmisest niipalju, et kuna ma pole kunagi meiki väga kandnud, siis sellega muret pole. ainus ‘probleem’ on see, et peikale ei meeldi, kui ma liiga ‘julgeid’ riideid kannan, aga viimasel ajal ta sellest üle saanud ja leppinud sellega 😀 mitte, et ta varem oleks keelanud vms, lihtsalt vaatas mõnikord mind altkulmu, kui magamistoast välja tulin ja küsis, et nii tuledki vä.
koduriieteks mul tavaliselt peika bokserid ja maika (tema enda soovil!) või õhuke hommikumantel. varsti aga läheb külmaks ja siis istume mõlemad villaste sokkide ja nelja kampsuniga ja ainus soojasaamise võimalus on kaisutamine 😀
Mind huvitab, mis toimub nende inimeste peas, kes mingi 20-30 jne kg juurde võtavad. Sellest ma saan aru, et kooselades muutvad inimesed mugavaks ja enda suhtes lohakamaks. Aga kas reaalselt siis ühel hetkel süüaksegi suvalistel aegadel ainult mingit junk’i või? Või muutub söögiisu järsku nii suureks? Et seni söödi enam-vähem kindlatel aegadel harjumuspäraseid koguseid jne, ja siis ühest päevast alates hakati magu venitama ja kühveldama kolmekordseid koguseid? Või on asi sagedases napsutamises ja pidevas näksimisharjumuse tekitamises? Miks seda üldse siis tekitada? Ma saan aru, kui 10 kg koguneb turjale, aga sellest edasi on mu meelest ikka päris keeruline ennast kogukamaks süüa. Minu loogika järgi saab see juhtuda ainult siis, kui söögikogused pidevalt suurenevad, kui päevane kalorivajadus iga päev ületatakse, kui süüakse tühje kaloreid sisse, kui eriti ei liiguta ka. Ma ei pidanud oma jutus silmas raseduse aega, mil kaalu kogunemine ja isude kõikumine on arusaadavatel põhjustel.
No ma ei oska sulle isegi öelda… Minu puhul mängis vist rolli see, et peale sünnitust keha ei olnud nii usin enam ebaregulaarse toitumise tagajärgi likvideerima. Ja kui sa kunagi pole pidanud kartma paksuks minemist, siis see võib jube ootamatult tulla.
Mallu, aga sina pole ju paks! Ilmselt olid sa lihtsalt veidi vormist väljas. Ma mõtlesin pigem neid, kes ületavad juba seal 90-100-110 kg piiri. Paksus ei pruugi inimest ennast ju häirida, aga enesetunne…… Ehk et ma ikkagi ei saa aru, mismoodi neil seda kaalu koguneb ja miks nad selle kogumisega jätkavad. Keegi võiks tagamaid paljastada.
No jah, sajakilosena on ehk tõesti juba raske? Ma ei tea! Äkki neil pole :D?
Eks igal ühel on oma lugu, aga minul tuli tõesti salamisi. Töötasin ja õppisin täiskohaga, nii et kodus olin iga päev ainult öösel. Sõin siis kui vaba hetk tekkis ja seda, mis käepärast oli. Aastaga oli kaalunumber kolmekohaline. Selgitan, et kiirtoitu pole meil peres kunagi harrastatud (burgerid, pitsad jne), aga näksimist küll. Kui õhtul süüa teha ei jaksanud, siis juust ja suitsuvorst kõlbas eineks vägagi hästi. Mees kosus ka 15 kg samal ajal. Minul tõuseb kaal alati kui pinge on suur, keha lihtsalt hoiab kümne küünega kõiki kaloreid kinni. Aasta aega jälgisin piinlikult oma toitumist ja sain 15 aastaga alla (jah, ainult 15!). Sügisel läksin uuesti kooli ja kahe kuuga oli kõik tagasi. Motivatsioon läheb nulli ja uuesti alustamine tundub ületamatult raske. Sajakilosena on raske ja saan ka aru, kuidas võib olla raske mõista, et miks ta siis ometi midagi ette ei võta. Aga nii, nii raske on kui ainus viis kaalust kaotada on iga suutäit lugeda (päriselt) ja nii kui libastud, on kõik tagasi. Mis ma ikka öelda oskan..ju siis nõrk olen.
Eks igal ühel on oma lugu, aga minul tuli tõesti salamisi. Töötasin ja õppisin täiskohaga, nii et kodus olin iga päev ainult öösel. Sõin siis kui vaba hetk tekkis ja seda, mis käepärast oli. Aastaga oli kaalunumber kolmekohaline. Selgitan, et kiirtoitu pole meil peres kunagi harrastatud (burgerid, pitsad jne), aga näksimist küll. Kui õhtul süüa teha ei jaksanud, siis juust ja suitsuvorst kõlbas eineks vägagi hästi. Mees kosus ka 15 kg samal ajal. Minul tõuseb kaal alati kui pinge on suur, keha lihtsalt hoiab kümne küünega kõiki kaloreid kinni. Aasta aega jälgisin piinlikult oma toitumist ja sain 15 kg aastaga alla (jah, ainult 15!). Sügisel läksin uuesti kooli ja kahe kuuga oli kõik tagasi. Motivatsioon läheb nulli ja uuesti alustamine tundub ületamatult raske. Sajakilosena on raske ja saan ka aru, kuidas võib olla raske mõista, et miks ta siis ometi midagi ette ei võta. Aga nii, nii raske on kui ainus viis kaalust kaotada on iga suutäit lugeda (päriselt) ja nii kui libastud, on kõik tagasi. Mis ma ikka öelda oskan..ju siis nõrk olen.
Eks inimesed muutuvad mugavamaks ja süüakse palju väljas, aga ma arvan, et suure osa mängib stress, töö ja erinevad ravimid(paljud hakkavad rasedusevastaseid hormoontablette tarvitama ja need ju tõstavad ka kehakaalu) ning ega kui kaaslane midagi kehakaalu kohta ütlema ei hakka, siis inimene vats ei tunne muret ka. Aga see puhtalt minu enda arvamus, ma ise olen ainult 2kg juurde võtnud kolme aasta jooksul, seega ma ise ei oska täpselt rääkida ka 😀
Ega pillid kaalu tõsta, söögiisu tõstavad.
Mina läksin näiteks üleni paiste(vesi jäi algul kehasse) kui pille hakkasin võtma, seega tõstavad ikka, lihtsalt ajapikku harjub keha sellega ära ja siis kõik jälle tavaline.
Minupuhul on põhjuseks ravimid.
Nii ongi mul kaks valikut kas kaaluda palju ja liikuda või kaaluda vähe ja mitte liikuda.
Nii et alati ei ole inimene ise süüdi et kaalunumber kole.
Minu puhul oli asi lihtne – igapäevane kiirkõnd asendus diivanil kaisus lebotamisega, salatite asemel hakkasin mehe valmistatud rammusamat toitu sööma ja õppisin seda ka ise tegema (enne teda poonud kunagi pliiti kasutanud, kõik toit oli toores või takeout) ja nii ta läks, 55 kg -> 75 kg :-).
Praegu ca 65 peal, kui viitsiks end käsile võtta, poleks edasine ka ilmselt väga suur probleem aga ega nii ka viga pole.
Vabana olles, kui lapsi ka polnud, oli vaid pidu ja pillerkaar, töö ja süüa ei viitsinud teha, pohmelliga ei tahtnudki süüa.
Suhtes olles, vaaritad korraliku naise kombel head ja paremat süüa teha ja sööd 3 x päevas, mida minul vabana ei juhtunud iial. Kui veel lapsed ka on, pole söögitegemisest pääsu ja koguaeg oled väsinud, nii see kaal kogunebki-vähemalt mul. Olen +10 kg. ülekaalus – 171cm, 80 kg.
Praegu lapsega kodune ja nii laisk 🙁 Varsti lähen tööle, mul liikuv töö ja siis võtan arvatavasti alla. Eelmisse töökohta tööle minnes kadus mu 10 üleliigset kilo NÄDALAGA!!! Päriselt!!!
Välimuse koha pealt on mu välimus siia-sinna kõikunud mehemoodi.
Kui meie tutvusime 10a tagasi, siis kaalusin rohkem, kui praegu, temast ka oluliselt rohkem. Mingi hetk kaalusin (päriselt ka!) kaks korda rohkem kui Sina, Mallukas.
Siis otsustasin, et ei saa enam – tervis on hirmsaks läinud ja tahaks pisutki elada veel.
Tänaseks olen kaotanud kaalu niipalju, et olen suutnud käimisabivahenditest loobuda.
Iseloomuomadusi ma ei oska kirjeldada, kas ja kuhu poole need liikunud on. Ilmselt ei ole nii väljakannatamatu, sest teine pool on mu kõrvale siiski jäänud 😀
Vabandust, aga no mis ema see on, kes oma lapsele sellist asja kaalu kohta ütleb. Hea küll, mõtleb omaette vaikselt nii, aga seda sulle öelda ja veel ämmale ka rääkida on igatepidi vale ja kole! Pole ime, et sul emaga kõige soojemad suhted pole. Ma oleks hingepõhjani solvunud. Inimesed ei anna endale aru, nis tegelikult sellised “süütud kommentaarid võivad teha. Mul on üks pereliige endine anorektik, mis sai alguse, kui ta eksmees linnapeal teiste naiste kaalu kommenteeris. Nii vähesest piisas.
Aga minu meelest on ka natuke rohkem kaaluv mallukas naiselikum ja ei tundu nagu näljalaagrist põgenenu, kes läheb kohe pooleks.
No ju siis ta lihtsalt ei taha, et ma paks oleks 😀 Ma hinge ei võta, las ütleb, mida soovib.
Ok, saan aru, et skna ei solvu ja südamesse ei võta aga kui kunagi üks sinu tütardest peaks sellist asja oma vanema suust kuulma ja saab toitumishäire,? See ei ole üldse naljaasi. Olen oma silmaga näinud, kui kole see haigus on 🙁 sellest ei saa iial lahti. See naine küll õnneks sööb psühhologi abiga paar aastat jälle aga samas ka paneb peoga kõhulahtisteid, sest ta on oma 47kg ja 175cm juures endaarust ikka veel paks 🙁
No mina ise ka sellist asja ütlema ei lähe loomulikult, ära selle üle ka muretse 🙂
No Mallu küll sellest toitumishäiret ei saa, ta on selleks enesega piisavalt sõber ja omab ka piisavat enesekindlust ja po*uismi, heas mõttes. Kui talle oleks oluline, et kogu maailm temast kohutavalt hästi mõtleks, siis oleks see blogi hoopis teistsugune 😀
Edu, Mallu, ja pea meeles, et oled igasugusena täpselt sama ilus kui end ise tunned!
Inimesed ei vaata kellegi välist ilu. Nad vaatavad inimese enesekindlust, käitumist, hoiakut. Kui inimese hoiak on selline, et “olen endaga rahul”, on teised ka rahul.
Et siis ma mõtlesin, et Sul on skinny DNA – ära muretse, saad ilusaks!
Haha, loodame jah, et “saan ilusaks”, muidu pean maltsaks jääma 😀
Heidi Klum – ära hala ?
Tahan keeksi nüüd!! Ma olen ka juurde võtnud aga kuna ma kaalu ei oma siis täpselt ei teagi kui palju. See on pigem tulnud reisimisest ja pidevalt teel olekust, kui suhtes olemisest. Alguses käisime koos trennis ja mõlemal olid isegi kõhulihased nähtaval :O! Peigmees on ka kõhu ette kasvatanud aga illusioonid ikkagi on trenni minemise kohta. 😀 keeksiisu kaasa ei aita..
Lõpp ”UUUH..” and You have done my evening :D. Mina ja muutunud? Mees sai mul 10aastaselt juba täiskasvanuks, kui pidi hakkama omale ise raha teenima ja mina siiamaani- 21 a vana- hõljun pilvedes. Seega vist võib öelda, et täiendame teineteist…??? Toon ta lapsikused esile, millepeale tahaks vahepeal küsida, kui vana ta on – 8 kuud vanem minust :DD – samal ajal kui kohe tutvumise alguses öeldi mulle, et ” kuidas sa saad nii lapsik olla?” fuck. Mul ongi kõik lilleline ja rõõmus. Selles sitas Eestis ei saagi grammikestki negatiivsemaks lasta end, muidu võiks üldse paela kaela panna ju???
No konkreetsemaks olen muutunud. Enam ei oota ja ei eelda kõigist ja kõigest KÕIKSEPAREMAT. Aga kehakaal? Ma olen neetud vist. 45 kg ja 157 cm. pikemad 5 a juba.. ära tüütab. Verd ei saa käia andmas ja värke. ”Issand, kui pisikene Sa oled” iga kord, kui kellegagi tutvun. Olen õppinud komplimendiks lugema seda juba.
Aga natukene muudab täiskasvanuks küll mind. Ja mina teda lapseks. *grumpyface*
sorri ma lõpuks ikka ei vastanud, kui palju ma siis ise muutunud olen suhtega 😀 ega eriti ei olegi. koristan sama palju kui kokku kolimise alguses, võibolla isegi rohkem – jälle selleks, et mulle endale meeldib, kui kõik mu ümber on ilus. kui mehele ka meeldib, siis see on ainult boonus, aga enda heaolu on ikka esikohal. alguses pesin juukseid üle päeva, nüüd üle kahe päeva, aga mees ei märkagi, et juuksed mustemad oleks. tuleb tunnistada, et riietumis- ja meikimisstiil on hoopis mimmumaks muutunud kui alguses. kodus olen enamasti meigita muidugi. koduriided on sama korralikud kui alguses, ma lihtsalt ei kannata musti ja halvasti lõhnavaid riideid. süüa teen kolm korda päevas, jälle iseenda pärast, sest ma muutun tigedaks, kui korralikult süüa ei saa :D. maniküür-pediküür ja karvkate on alati korras. mina ei tea, minu jaoks kõik see iseenda ja end ümbritseva eest hoolitsemine on nii loomulik lihtsalt ja ma teen kõike tõesti eeskätt enda pärast. kui ma olen räpane (nendel päevadel kui mees tööl) ja kui kodu on sassis, siis ma kohe ei taha, viitsi ega jaksa mitte midagi teha, tuju on null ja vastik on olla. koristan kodu ära, käin pesus ja kõik on hoopis teine kohe – energia ja viitsimine tulevad tagasi. boonuseks siis see, et mees vaatab mind ikka veel viiendal aastal nagu vastarmunu, naeratava näo ja unistava, heldinud pilguga. ilmselt selle pärast vaatabki, et ma olen ikka veel nagu printsess, mitte notsu :D. iseloomult olen natuke rahulikumaks ja paremaks inimeseks muutunud – mehe mõjutused. mees seevastu on minu pealt õppinud õelutsemist :D:D
Muuseas, ma võin “notsu” olla, aga minu mees vaatab mind ka nagu ma oleks mingi supermodell. Mehed vb ongi sellise näoga :D?
sa võid kogu selle teema ju naljaks pöörata, aga sa tõesti oled end käest lasknud, kui nende varasemate piltidega võrrelda. beebikõht ei lähe üldse arvesse praegu. ja ma ei arva, et peab 47kg kaaluma. saaksid väga edukalt end peale lapse sündi 60kg peale treenida ja toituda. ja samuti ma ei pea silmas ainult välimust, vaid just see lahtise uksega pissimine, diivanil peeretamine, šokolaadiste riietega ringi käimine jne. praegu sa teed nalja, aga ühel hetkel lähevadki paraku mehed selliste naiste juurest ära, nii on. mitte võibolla lähiaastatel, aga varem või hiljem võib see juhtuda küll. mingisugune daamilikkus peaks säilima ka siis, kui on oldud 20aastat koos. ja teie olete alles.. ma ei teagi peast.. 5 aastat? mingid asjad peaksid jääma alatiseks kaaslase kõrvakuulmise ja silmanägemise ulatusest väljapoole. sellised sea-asjad kustutavad suhte kiiresti. aga vastates su küsimusele, et palju mina olen suhtes olles muutunud.. oleme 4aastat koos olnud. kumbki ei peereta ega krooksu teineteise juuresolekul, ei ole kordagi pissinud lahtise uksega ja ei kanna musti riideid ka väga – ja asi polegi selles, mida teine mõtleb, vaid ENDAL on ju vastik. minu meelest see ei näita seda, kas sa tunned end oma kaaslasega mugavalt või mitte, vaid küsimus on esmalt eneseaustuses. naljad on meil muidugi kõige lollimad ja ropumad üldse (aga mitte labased.. eriti). mida naiselikumalt sa käitud, seda paremini sa iseend tunned, usu mind ;). nii naised suhtes olles ja lapsed saades kustuvadki – tunnevad end koleda kaltsuna ja et enne laste saamist olid nad värskemad ja puhanumad. kurb. ja see, et sa jätad mingid tegevused mehe juuresolekul ära, EI näita seda, et sa ei tunneks end temaga piisavalt vabalt vms. võta end kätte ;)!
Ma arvan, et sa pingutad vähe üle. Ma mingil määral nõustun küll, aga päriselt ei ole ma kunagi MEELEGA mingeid kehatuuli kelellegi külje all lasknud, see on lihtsalt kogemata juhtunud. Ja no eks ma ikka panen ust kinni ka, ei kutsu teda vaatama, et ou, tule tsekka, kuidas ma pissin. Väike shokolaadine pluus ei ole ka hullu, teinekord on puhas seljas.
Mingit daamilikkust ei ole mul kahjuks kunagi olnud, seega ei ole seda võimalik kuidagi ka säilitada. Mul ENDAL pole vastik, Kardol ka pole, järelikult saame hakkama. Kui teie peres nii pole, siis on ka okei, ju saate teiegi. Ma muuseas ei tunne ennnast ei koleda, ega kaltsuna. Väga ilusana tunnen. Mul pole selleks vaja ballikleidis istuda 😀
Üldse mulle tundub, et korras suhtes peab voodielu korras olema, kui on, siis on ülejäänu lebo.
Jäta nüüd. Kaaslasi, kellega on mõnus chill koos olla, ei jäeta maha. Maha jäetakse need “korrektsed daamid”, kelle seltskonnas peab alati kammitsetud ja pingutatud olema ning kedagi teist mängima.
Ainult suhe, kus mõlemad pooled (rõhutan – mõlemad) saavad olla nemad ise, toimib. Kui Mallukas ja Kardokas saavad oma suhtes olla nemad ise, ilma teesklemata, siis ei ole küll kohane tulla moraali lugema, kuidas ei tohi ikka kõva häälega teise kuuldes peeretada.
Ah kuule jäta ometi. Ei jäeta nüüd ühtegi naist selle pärast maha,et ta peeretab mehe ees ja krooksub:D nalja teed või? Sa lihtsalt arvad nii ja mõned naised ongi sellest hullult kinni, et 20 aastat joosta vetsu kõhutuult laskma oma daamilikkust säilitades. See kõvasti oleneb ikka inimestest kuidas on nö välja kujunenud. Mul oli 4.5 aastat kestev suhe kus ma tõesti ei häbenenud käia pissil siis kui mees ennast pesi samal ajal. Vets ja vann olid ühes lihtsalt. Kõhutuule laskmine polnud mingi probleem. Ikka äärmiselt veider oleks et mõlemad nagu on sellega rahul et vastakuti nii tehakse ja järsku jätab mees selle pärast maha. Natukene loogikat paluks:D noh aastaid hiljem peale meie lahkuminekut see mees ikka ütles et armastab mind ja tahab tagasi. Lahkuminek oli minupoolne. Aga näed ei tahtnudki leida daamilikku naist. Ja nüüd on mul ka suhe mis on päris värske ja mees ISE ütles kohe välja, et tema kinni ei hakka hoidma sest halb on sedasi ja et mina aga lasku ka vabalt käia, ühesõnaga andis mulle “loa” peeretada. Mitte mingit häbenemist ei ole ja kõik mehed ei ajagi taga mingeid daamilikke naisi vaid ikka nendega on parem olla kellega saab ennast vastamisi mugavalt ja vabalt tunda. Nii et ära aja sellist üldistavat jama.
Oleme üle kolme aasta koos olnud ning kehakaal on kõikunud ainult paar kilo, sest teeme koos trenni ja üritame korralikumal toituda(mina nii hästi ei suuda kui mees). Muutunud olen nii palju, et heledatest juustest said äkki tumedad.
Üksteise juuresolekul teeme kõike, krooksutame, peeretame jne ühesõnaga ei häbene midagi. Vetsus käime, siis ust päris kinni ei pane, aga täitsa pärani lahti ei hoia ka. Sheivimise kohapealt, siis kuidas kunagi, kaenla alt ja jalakarvad ajan suhteliselt tihti, sest endale on jube ebamugav, mehel pole selle vastu midagi. Väljas käies teen endale meigi ja panen ilusad riided, kuigi maja lähedale poodi minnes võin välja näha nagu viimane maakas siin ilmas 😀
Riietumine on nende aastate jooksul suhteliselt palju muutunud, sest mehel on hea stiilitunnetus ja poes käies aitab mõningaid asju ikka valida ja vaatab kuidas seljas istub, näiteks kui teksad ei hoia kanni pealt ilusti, siis ta seda ka kohe ütleb. Oleme mõlemad üsna otsekohesed ja ei karda kriitikat 😀
Naljakas, kuidas kaaluga mul just vaatupidine teema – olen alati olnud liiga peenike, kuid enne suhet suutsin end käsile võtta ja oma 45le kilole 5 juurde treenida. Olen 168 pikk. Suhte alguses oli palju pidu ja töö ja lõbu kõrvalt enam kaalutõstmise jaoks aega polnud ja nii ma siis olin 47 kuni lapsesaamiseni. Raseduse lõpuks olin 65 kilo ja siis mees küll naeris mu sangade üle 😀 Ta ise ka selline kribu. Peale sündi oli stressi palju ja süüa polnud aega ja tahtmistki korralikult ja häirekell peas lõi kui kaal näitas 44,7, siis tuli müstiliselt jälle vana hea isu tagasi ja nüüd ma stabiilselt 45 peal ja ma pigem just alatasa muretsen kuidas mina ehk sellise kõrendina ei meeldi talle varsti enam kuna rinda ega midagi ju pole. Ta ise on selle kolme aastaga ka ikka endale kõhupekki kasvatanud ja kuigi sale on ikka, siis hea toidu peal ikka korjab vaikselt kaalu juurde, erinevalt minust 😀 Ma olin ka alguses selline, kes häda ajal pani vee jooksma ja puuksu hoidis kinni, nüüdseks enam nii hull pole, aga uks on ikka alati kinni ja puulsutan vaikselt, mees samuti. samas ma ise seda ei nõua ja mind ei häiri, kui vetsust loomulikud hääled kostavad. See vaid häiriks, kui ta nimelt krooksutaks ja puuksutaks mu ees. Sheivimine ja muud sellised toimingud eelistan ka omaette teha. Samas ei häbene ma ka neid asju, lihtsalt eelistan nii. Ja rääkida võime samuti siiski kõigest, isegi asjadest mida omaette eelistan teha 🙂
Ma siin ikka lugesin neid kommentaare ja ausalt öeldes tundub, et ma vist ei ole just väga julge inimene suhtes. Mehele tema meheau hoidmiseks, kuni tema pissib, kohe kindlasti appi ei läheks ja no never pole tema juures peeretanud. Pole selleks vajadust ka olnud.. Sama on temaga.. Küll aga see vee avamine kui vetsus on, mehel sellega mingid kiiksud.. Ma ei ole eluski häda tegemiseks vett lahti teinud, aga härra paneb vee voolama ja vahest paneb fööni ka käima.. Nagu wtf, arvab, et pole muud teha kui ukse taga kuulamas käia, et mida ta ikka teeb!? ??
Vetsus käime ikka alati üks kinni, imelik oleks teise ees pissida (armastagu ma teda palju tahes).. Karvaeemaldus regulaarne, talvel see jalgade raseerimine veits harvem nähtus.. Kuigi jah, aegajalt juhtub endalgi, et laps kisendab, et võta see jalg ära, torgib jubedalt ??
Mina hetkel 33 nädalat rase ja kaalun 61. Hetkeseisuga on juurde tulnud täpselt 10kg, ajan ka igast jama näost sisse ja loodan, et äkki homme viitsin ühe jalutuskäigu teha vähemalt 😀
Mehega koos oleme olnud üle 6 a ja kaal on olnud püsivalt sama, pigem tahaks olla tubli ja jõusaalis natuke kaalu kasvatada. Vahel ette tulnud et kaal langeb alla 50, siis vahel mees kommenteerib, et kas ikka söön ka, et tagumikku pole ollagi 😀
Oleme vist mõlemad piisavalt konservatiivsed, ei krooksu ja ei peereta teineteise juuresolekul aga kui kogemata juhtub siis ei häbene ennast maa alla sellepärast, inimesed ikkagi.
Hmm. Elan juba üle 6 aasta koos välismaal päris nunnu tõmmu mehega. Kui tuttavaks saime, siis kaalusin 58kg räigelt dieeditades. Kui koos ta sünnikoju kolisime, siis absoluutselt ei vaadanud mida suhu panin ja jõuluks olin 66kilone ja kuna ma olen lühike, siis need 8 lisakilo muutsid mind peaaegu notsuks ? aasta hiljem hakkasime koos “tervislikult” toituma ja lõpuks olin ma nii peenike, et tundus nagu ma ei sööks juba kuid, kuna mulle selline väga kont olla ei meeldi, siis hakkasin uuesti sööma.. Viimased 4 aastat olen söönud mida tahan, aga kaal jääb alati samaks.. Nii umbes 59 kilo kanti. Paksuks end väga ei pea (olgugi, et istudes on mõnus punu ees), aga krt aegajalt tahaks täiega peenike olla.. Siis aga mõtlen, et krt, ega ikka ei suuda mingeid dieete pidada ja tahaks ikka aegajalt pere poolt saadetud sibula-juustu leivakesi süüa.. Niisiis hakkasin kiirkõnniga tegelema. Seda ma ka ALATI ei tee, aga funkab.. Härra vahest niisama nalja pärast võtab kõhust kinni ja itsitab, aga et ma paks oleks, pole ma veel tema suust kuulnud. See pigem mu mingi enda kiiks, mis vahest peale tuleb. Kuna ma olen ka 7 aastase piiga ema, siis tunnen ma end rohkem emana ja muretsen pigem lapse ja tema asjade pärast, kui mu enda mõne ülekilo pärast.. Ahja, raseduse ajal võtsin 26,5kilo juurde (olin sünnitama minnes 86,5kg) nii, et ära sa muretse.. Oled täiesti armas ja kui mees ikka armastab, siis teda ei huvita kui sa end täis lased või diivanil peeretad (peaasi, et see harjumuseks ei saaks ??)
Kui ma oma elukaaslasega 8a kohtusin siis kaalusin 39 kg.Last ootama jäädes 43kg ning poolaastat pärast lapse saamist 41kg.Välimuselt ma tunnen,et olin varem ilusam kui nüüd.Tundusin ennem endale kuidagi värskem puhanum ja säravam.
39 kg? Kiro kaalub ka rohkem 😀 🙂 Kas oled siis väikest kasvu või mismoodi see üldse võimalik saab olla? Anoreksia?
kirp! *
ahjaa mis puudutab peeretamisse (ilus eestikeelne sõna), siis kui mees julgeb peeru lasta naise juures, siis näitab see ainult seda, et suhe on kindel 😀 enne seda ollakse lihtsalt viisakustasandil, nii et laske terviseks 🙂
Oo tänks Aivar:D päris tore on seda kuulda mehe käest 🙂 järelikult mu suhe pole siis ka enam tilu lilu 😉
nii ongi 🙂 kuula vanemaid inimesi 😛
enne esimese lapse saamist kaalusin 85 kg, peale teise lapse saamist 95 kg, siis tõusis kaal 118 kg-ni 🙂
motivatsiooni abiga olen nüüd 75 kg ja 180 cm pikkune mees, nii et igati ok… ei pea häbenema ennast rannas ega ka ilusaid riideid proovides 🙂 siga enam olla ei taha, mitte mingi hinna eest!!!
Mehega koos olnud 6 aastat ja kaaluvahe tutvumisest alates +5 kg aga see peaks varsti maha minema sest need beebikilod ja beebs alles 2 kuud vana. Endiselt raseerin end, karva ei kasvata, teen trenni kahe lapse kõrvalt, hoolitsen enda eest ühesõnaga. Ainuke erinevus ehk on see, et enam iga päev ei meigi end aga muidu ma küll ei arva, et ah nüüd 6 aastat koos olnud las minna. Austan end selleks liiga palju.
Loen Su juttu Mallu ja imestan 🙂 Olen mehega pea 4 aastat koos elanud, alguses kokku kolides kaalusin nii umbes 70-75 kilo aga praegu paraku 110 kilo. Vahe on küll märgatav aga tema pole mulle kunagi öelnud, et ma olen paks ja peaksin kaalust alla võtma.. Ega ma ka väga vaeva ei näe enda kaaluga hetkel, kuna mott täiega puudub :/
Loo moraal, olen paks kuna lasin paraku end ise käest ja ei viitsinud endaga tegeleda.. Praeguseks aga hakkan ka ise taipama et see kaal hakkab mu elu segama ja peaks midagi ette võtma kuid pole kohta kus trenni teha ja sellepärast ka mott maas :/
Alati ei peagi minema ju trenni tegemiseks kodust ära, spordiklubidesse. Saab ka kodustes tingimustes väga hästi hakkama + mine välja loodusesse. Alusta jalutuskäikudest, siis juba kiirkõnd või kerge sörk ning nii ta läheb. 🙂
Lisaks soovitan http://www.noholita.fr/wp-content/uploads/2014/10/KI-Bikini-Body-Training-Guide.pdf kava teha 🙂 Tean, algus on raske, aga ajaga läheb aina lihtsamaks 🙂 Erilisi vahendeid pole ka vaja osta – aitavad kodused toolid ning ka veepudelid (veega täidetud) kui esialgu hantleid pole. Hüppenööri soovitan osta (see vaid paar euri kui mōni suvakas osta).
Kava tegemisel on oluline pigem see, et pingutad ja teed korralikult. Kui ei jaksa ka tervelt nelja raundi teha, ei ole hullu. Teed 2-3, aga andes endast kõik 🙂 Küll tuleb ka aeg, mil jaksad kõik raundid teha 😉
Trenn ei aita nagunii midagi. Aitab vähem söömine ja õigete asjade söömine, aga see on väga raske. Aga tehtav ka kodustes tingimustes.
Jummel, mis probleemid inimestel on. Pool elu muudkiu mõtle ja karda, et äkki mees kuuleb, kuidas ma ka kõigest inimene olen. Ma ei arva, et kindlasti peaks vetsus räigelt hääli endast välja pressima ja täie lauluga soristama, aga vee voolamine panemine, et teine ei kuuleks, tundub ikka täiesti ülemõtlemine. Mida see inimene siis arvab, et sa sinna tegema lähed, kui mitte ennast kergendama? Ja mu meelest kui vesi käima panna, tõmbab just tähelepanu, et nii, nüüd tuleb sealt üks räigem kõhulahtisus, mida tuleb kuidagi varjata. Haha, liiga naljakas noh 😀
Oeh sain jälle törtsu naeru pugistada selle kirjutise peale ?.
Olen 175 cm pikk ja 70 kg juures tunnen end ilusa ja peenikesena. Keskkoolis kaalusingi 70, siis läksin tööle ja sain palka ja hakkasin magusat pugima, kuni lõpuks olin 87. Siis läksin kaalujälgijatesse ja võtsin 16 kg alla ja tutvusin oma kalli abikaasaga. Vahepeal olen sünnitanud 2 last ja teise raseduse ajal jõudsin kaaluni 88, aga nüüd olen jälle 70 peal tagasi ja elu on ilus.
Issand, istun siin lapsega haiglas, muidu jumala kurb, aga sina suutsid ikka naeratuse näole tuua 🙂
Suhtes muutumise osas.. meie puhul on üksteise kuuldes peeretamine jumala ok 😀 minu jaoks ka lahtise uksega vetsus käimine, aga mees tahab käia omaette. Kohe mitte ei taha ta nii käia, et ma samas ruumis olen vms, aga et mina tema ees käin, selle vastu pole tal midagi. Oleme koos olnud juba 5aastat ja 5 kuud 🙂
Inimesed on t6esti erinevad ja arvan, et k6ige olululisem on ikka see, et iseenda ja teineteisega rahul ollakse, k6rvaliste inimeste arvamus ei ole oluline.
Mina olen varsti 8 aastat suhtes olnud. Kaal on natukene alla l2inud, sest toitumisharjumused on tervislikumaks muutunud. Tutvudes olin normaalkaalu k6rgemas otsas, m6ni aasta hiljem seal alumises otsas, n66d olen ilmselt kusagil seal keskel. Viimastel kuudel lisandunud kehamassist tahaks vabaneda, kuid seda iseenda enesetunde t6ttu.
Tualetis k2ies sulgeme ukse ja tahtlikult teineteise ees k6hutuult ei lase. Mina olen sellise korraldusega v2ga rahul ja ei taha, et see muutuks. Tundub, et ka teine pool peab seda iseenesest m6istetavaks.
Karvaeemaldus on ka regulaarne protsetuur, endal on nii mugavam. Vahel kerge siilikas on kui laiskus peale tuleb ja mingit h2benemist ei ole, lihtsalt endale meeldib kui nahk on pehme ja sile.
Ise kasvasin teistsuguses keskkonnas ja olen k6rvalt vaadates aru saanud, et selline kerge “m6stika” mulle suhtes meeldib. Mis usaldusse v6i enese vabalt tundmisesse puutub, siis minu jaoks v2ljendub see muus ja ma ei leia, et meie suhe kuidagi kaugem oleks lihtsalt seet6ttu, et me teineteise juuresolekul eelnimetatud toiminguid ei tee.
No kui ma enda omaga 3a tagasi käima hkkasin siis olin kuskil 57 aga ma olin siis noor 16 aastane. Nüüd vaatab olenevalt olukorrast aga 62-65 otsa. Aga eks see kaal tõuseb tänu meeslooma toiduvalikutele. Juurviljad pole toit jne ja kui talle ei meeldi, siis ei tohi seda teha ka..
Isegi kui eraldi toitu teha, st talle üht ja endale teist? :O
Viieaastase suhte jooksul olen juurde võtnud umbes 20 kilo. Ma pole kunagi piitspeenikest figuuri taga ajanud, mul on suured rinnad ja tagumik nagunii ning liivakellafiguur, seega väga rõve ma õnneks välja ei näe. Mees on ka korralikult juurde võtnud, suur õllekoht on ette tulnud.
Riietumise osas hoolitsen enda eest täpselt samamoodi nagu enne, ajan taga enda stiili, teen meigi kui kuhugi minek, hoolitsen küünte, juuste, hammaste, naha jne eest. Selles osas ei ole ennast käest lasknud. Aga võib-olla teen seda pigem enda jaoks kui mehe või teiste inimeste, ei tea. Mulle lihtsalt meeldib end üles lüüa. Ei häbene ka seda, kui keegi näeb mind nii, nagu ma olen, täiesti loomulikult. Meest muidugi absoluutselt ei huvita, mis kaltsudega ta käib ja pean talle aeg-ajalt meelde tuletama, et kuule, sa võiksid duši alla minna nüüd.
Toitumine ongi vist suurim probleem ja laiskus trenni teha. Peale tööd lihtsalt ei taha muud teha, kui diivanile end pikali lüüa ja igasugust sodi näost sisse ajada (ei jaksa isegi süüa teha viimasel ajal). Ja kui mees ka samasugune on, siis lähebki kuidagi niiviisi.
WC-harjumusi ei ole päris algusest peale saladuses üritanud hoida. Pole probleemi uks lahti pissil käia, ei häiri mind, ei häiri teda, gaase ka varjata ei ürita. Inimkeha protsessid lihtsalt noh, kust üldse tuli see, et selliseid asju peab teise eest varjama vms?
Hahah, ma olen alles 2 aastat suhtes olnud, aga vist juba esimestel kuudel polnud peeru laskmine ja krooksumine midagi piinlikut meile. Ja nt peeru laskmisega ei ole nii, et ups kogemata tuli, vahest meelega laseme ja siis kuulame mis hääl tuleb:D:D:D. Uks lahti wc potil istumises pole midagi piinlikku. Või nt üks istub potil, teine peseb hambaid. Aga koristada ka eriti ei viitsi ja meid see ei häiri. Suhtes vist ikka palju mugavam tõesti olla, kui vallaline ja piinlikkult korrektne olla. 😀 Eks seltskonnas ikka oleme viksid ja viisakad, ning toad ikka korras, kui külalised tulevad. Aga omavahel oleme parajad põrsad:D.
Hah, sellega seoses tuli see meelde, kui mees läks vetsu pissile, ma ütlesin, et ma võin ise hoida 😀 Aga krt, ikka läks vähe mööda…. ma ikka ei oska seda värki. :D:D:D:D
Alguses kaalusin 56kg, nüüd peaaegu 5 aastat hiljem ja peale kahte last kaalun 50kg. Olen 177cm pikk ja nees ikka vahest ütleb, et ma olen liiga peenike ?
Mul selline kiiks, et ei saa wc-s hädasid tehtud, kui müni täiskasvanu seisab ukse taga või läheduses ?
Enne lapse saamist kaalusin 58kg, olen 171cm pikk. Hiljem kaalusin 59-60. Laps saab oktoobris 2-aastaseks. Kui ma söön ebatervislikku toitu, siis kaalun kohe mitu kilo rohkem. Praegu kaalun kahjuks 64, pean jama söömise lõpetama, siis läheb alla. Siiski tunnen end vahel paksuna ja kurvana, mingid kompleksid küljes vist
Mai saa postitusi lugeda, sa ajad alati keeksi isu peale. 🙂
Sinu nimi võrdub minu jaoks keeksiga ja hüüdega mehele: “Kallis, too poest keeksi palun” ja tema jälle mühatab: “Mallukas jah..”
Mina kaalusin 10 aastat tagasi, kui oma noormehega koos hakkasin olema, umbes 55 kg, olen pikk 167 cm. See kaal kõikuski seal 55-60 kg vahel 7 aastat. Siis hakkasin kaalu koguma. Stress ja toitumishäire ja toitumishäirest tingitud söömishood andsid juurde nii palju, et 2015. aasta oktoobri alguses kaalusin 96 kg. Ei suutnud enam kummardadagi, et sukki jalga tõmmata või kingapaelu siduda. Pärast selle müstilise 96 kg nägemist sain aru, et maksku, mis maksab, pean iseendaga võitlema hakkama.
Praeguseks kaalun 77 kg. 19 kg olen suutnud kaotada, kuid omajagu veel minna.
Mu elukaaslane on mulle ühe korra veidi svipsis peaga maininud, et ma olen nüüd vist natuke suur jah. Seega ma usun, et tegelikult on ta minu kõrval üsna kurb olnud, kuid pole seda öelda suutnud. Niiet, naised, kui mees teile midagi negatiivset ei ütle isegi mitte küsimise peale, siis ei tähenda see seda, et ta ta arvaks, et kõik on okei. Ta ju ei taha haiget teha.
PS! Kuna ma siin juba avameelne olen, siis pean tõdema, et 19 kg raskemana kandsin samu riideid, mis praegu ja praegu on need mulle normaalselt parajad. Vot sulle lopsu, kui rõve see teistele kõrvalt tunduda võis. Kui kiirelt juurde võtta, siis vist ise päris täpselt ei adugi, kui suur ollakse.
Nii naljakas. Aga jaa, kõik lähevad suhte jooksul rõvedamaks. Või siis algul varjasid paremini ja enam ei vaevu seda tegema. Pealegi ringi deitides sätidki rohkem ja riietud kui noor libu ja suhtes olles tunned end nagu mingi kodumammi – kõik rõveduse kaardid laual, mida siin ikka enam muljetada. Aga mehed ei ole vist seda meelt, et nii nüüd on mutt rõve, vaid ootavad, kuni uuesti riietud kui noor libu ja nad on sama vaimustuses, rõvedus unustatud. Isegi rõvedana tegelt tahavad. Nad on ju lihtolevused, naised mõtlevad oma rõvedusega üle 😀 vist … 😀
Hehe. Tuttavaks saime, kaalusin 65. Vahepeal sain tite ja 75 kiloseks. Siis kolistasin 59 peale alla. Veel üks titt ja see urrima 83 kükib turjal. Põrsas selline.
No isane on 9 aastat kõrval olnud, vahepeal naisekski võtnud (selles 70+ kaalus) ja pole kobisenud. Korra ütles ühe mu väga ajast ja arust ja kaalust jakikese kohta, et äkki säilitan. No et ehk läheb kunagi selga. Saatsin kukele.
Hiljem jõudis kohale, et see jakk seljas ma temaga tutvusingi.
No las nostalgitseb. Sest küll ka algab aega ….
Olen elukaaslasega koos olnud pea 1,5 a. Suhte alguses kaalusin 52 kg aga olin peenike kui piitsavars, pikkust on ka omajagu 😀 Nüüd kaalun 66 kg , põhiliselt on tulnud juurde elukorralduse muutmisest st sai autoga mindud igale poole. ( muidu käisin igalpool jala või bussiga) ja toitumisharjumused muutusid ka sellega.
Heheee… minu arust on naised nagu hea vein, mis laagerdudes läheb aastast aastasse aina paremaks 😉 Minu arust näed sa hetkel välja küpsem ja naiselikum 😉 ja ma ei lohuta, vaid ütlen seda kui naine naisele 🙂
Mina olen olnud oma peigemehega koos üle seitsme aasta ja nüüd ka veidike üle kuu abielus 🙂
Muutunud oleme palju. Nii tema kui ka mina. Eks on mõni asi on läinud paremaks ja teine jälle halvemaks. Kokkuvõttes on lihvitud palju nurki ja peamine on see, et mees vaatab mind sama säravalt kui suhte alguses 🙂
Kõik kõlab nii nagu peab. Endal ka 2 last. 10 aastat koos. Vetsu uks lahti +muud rõvedused. + 10 kilo. Ja elu nagu lill.
Kaalusin seitse aastat tagasi sama mis hetkel,vahepeal ka väikese plika sünnitanud,raseduse lõpus olin ehtne vaal.Pluss 24 kilo otsas:).Mees mul ütleb,et olen ilusamaks muutunud:).Ta ise on ka samasugune riidepuu nagu alguses oli:).
Vetsus käisin juba suht alguses nii,et uks lahti ja puuksuvõistlused käisid meil ka filmiõhtute juurde:)
5 aastat suhtes olnd, terve aja 50 kg kaalund.
Mehega tutvudes kaalusin ilusad 70kg.
Hetkel vale toitumise tõttu olen 58 aga parimatel päevadel 54kg.
Muidugi kukkus kaal kolisedes kui kärutasin lapse lounaunede ajal igapäev 11km.
Parajalt aitas kaasa ka igasuguse alkoholi koguste vähendamine. Ei tarbi coca-colasid, pakimahlasid vms..
Pigem olgu vesi kuhu lisan ise sidruni viilu.
Igastahes, koik algab Sinust enesest. Selle asemel, et suua kommi osta parem nt pähkleid v rosinaid.. Õunaviilud vms..
10 aastat suhtes olnud. Alguses oli kaalunumber 52 midagi ja nüüd 56 miskit. Vahepeal lapse ka saanud. Kodus ka suht sama seis. Vetsus saab käia lahtise uksega. Sama teema. Ei viitsi alati seda ust kinni panna ?. Puuksu julgeme ka lasta. Kunagi alguses kartsid jah neid asju teha. Aga nüüd nii mõnus, ei häbene neid asju teha.
Ma olen ka 30kg juurde võtnud aga elukaaslane pole midagi öelnud, isegi küsimise peale. Pigem selle kaaluga on nii, et sa pead end ise hästi tundma oma kehas ja enesetunne ja tervis peavad head olema. Selles suhtes, et 90kg kaaluv naine võib olla paremas füüsilises vormis ja vastupidavusega, kui ntx 50kg kaaluv naine. Kõik oleneb sellest kuidas sa ennast ise tunned. Samas mina tunnen küll, et peaks kaalu vähemaks saama. Kuna töötan poes, siis mõned inimesed on küll sellised, et ütlevad mida sülg suhu toob. Mõni ütleb, et “issand jumal, kui ilus te olete” ja siis tuleb keegi, kes ütleb “issand jumal, nagu rase rosin” 😀 Ise naersin selle lause peale muide aga töökaaslane tahtis küll talle vist molli kütta 😀
Olen neli aastat suhtes olnud ja kaalusin siis umbes 55kilo. Täna hommikul kaalusin ma 58.5kilo. Kui kaal jõudis hiljuti 69.9 peale, siis otsustasin, et nüüd hakkab number väiksemaks minema. Hakkasin ilusasti järgima mida ma suhu pistan ja millal pistan. Mul oli endaga kokkulepe, et esimeseks numbriks 7 ei tule. Vähemalt mitte praegu. Pikkust olen 169cm. Seega olen täiesti normaalkaalus 🙂
Oih, tahtsin kirjutada 68.5*. Hihihih.
Kaalun nüüd 5kg rohkem kui suhte alguses aga mees peab ikka seksikaks, isegi kui endal tunne nagu oleks mingi paks põrsas. (Kaal alguses 58, nüüd 63, pikkus 165 cm). Ja see on ka meie peres normaalne, et 1 istub vetsus, uks lahti ja ajab juttu 😀 nr 2 ajaks pannakse uks kinni ikka 😀 Mäletan kuidas mees rääkis, et suhte algusajal kui tema juures alles “külas käisin” ei julgend ta pussu lasta ja nii kui lahkusin ja ukse kinni enda järelt panin lasi ta kõik oma kinni hoitud kõhutuuled valjult valla 😀 Nüüd muidugi ei häbene ta enam ja ise kahjuks ka ei viitsi iga puuksu pärast vannituppa joosta (rõve mutt olen jah :D)
Mina olen suhtega ca. 7 kilo juurde võtnud, v tegelikult ikka lapse saamisega. Enne kaalusin 63-66 kilo, kogu aeg nati kõikus. Raseduse lõpus olin julgelt üle 80, see oli päris hirmus :/ ja nüüd on jäänud 68-71 peale kõikuma. Pikkust on 170cm. Ise vahel põen ikka, et natuke palju ja peaks ikka alla võtma ja mul on päris õel kaal, ütleb mu kohta obiese 😀 Aga mees kiidab hirmsat moodi ja väidab, et olen imekaunis ja mul on jumalanna keha. Nojah, kui on paha tuju, usun kaali ja kui on hea tuju, usun meest 😀 Mnjah, nii ta on!
Kõik siin nii saledad ja kenad.Mina kahjuks oma kaalunumbri pean kirjutama kolmekohaliselt,
Pean vist teieseast ära kolima 😀
Ära koli, mina ka peaksin!
Küll aga nüüd uue töökoha tõttu jooksin kõikvõimalikud arstid ja kontrollid läbi, vererõhud ja EKG nagu raamatu näidisest võetud 🙂 Selg on kunagi opitud aga kõik muu terve.
Minu puhul siis tegemist puhta laiskusega aga ikka ei tunne halvasti ennast. Eks muidugi oleks tore, kui oleks vähem aga kõik ei saa piitsavarred kah olla 😛
Mina kui oma elukaaslasega käima hakkasin kaalusin ma 47-53kg, ja pikkust on mul 167cm-nägin täitsa kobe välja 🙂 Nüüd 6a hiljem ja peale ühte last kes on,kahe aastane kaalun ma,ei teagi kui palju,aga igatahes näen välja nagu 4-6 kuud rase eit -.-‘ Viimati käisin kaalul 1,5kuud tagasi ja siis oli kaalunumber 63kg.
Välimusest siis niipalju,et on toimunud areng-kannan rohkem meiki ja hoolt selle eest,et näeksin kenam välja 🙂
Ja Sinule komplimendiks niipalju,et sa näed palju kenam välja kurvikana,kui varem olles piitsavars 🙂 😉
Ma olen neli aastat suhtes olnud ja olen pigem alla võtnud. Suhtesse minnes oli 61kg ja nüüd olen 57-58kg. Pikkust on 170cm.
Jalgu ma igapäevaselt ei raseeri, iga päev pessu minna ka ei viitsi … ennast meigin harva ja “seksikat pesu” mu garderoobist üldjuhul ei leia …aga vetsus käin alati uks kinni ja lasen kraanist samal ajal vett. Samamoodi meeldib mulle, et ma tema soristamisi ja “hääli” ei kuule. Samas, me oleme väga-väga lähedasid ja saame üksteisele rääkida ükskõik mida. Pole probleemi. On juhtunud ka rõvedusi, mis tagantjärgi ajavad naerma, kuid need on olnud kõik õnnetused.
Puuksu me proovime ka mõlemad eraldi lasta, kuid kui juhtum või “vahele jääme”, siis ainult itsitame. 🙂
Ja kuna me rändame ringi ja tööd teeme kodust, siis veedame päevas üldjuhul 19-20h koos. Ilmselt oleme mõlemad pirtspekid seoses nende puuksude ja pissil käimistega.
Mulle tundus kuidagi nii jabur lugeda, et olete oma kaaslasega väga lähedased ja räägite kõigest, aga samas vetsu minnes paned samal ajal kraani jooksma? Ja te elate koos? :O Kuidagi tundub nii…imelik ikka.
Aga miks imelik? Minu peres on kogu naispere selline, et hoiab neid asju endale. Äkki see on kompleks, äkki aga viisakus teise suhtes?
Mu isa oli selline, kes soristas ja vetsust kostis alati “hääli” ning mu ema (vat, mu ema on tõesti selline pirtsakas-ninakas neis asjus) ei sallinud seda silmaotsaski. Kogu aeg tegi kommentaare jne. Eks ma lapsena võtsin selle väärtushinnangu endaga täiskasvanuellu kaasa ja ma küll ei leia, et mul oleks midagi viga. Ja ma olen tõesti õnnelik, et mu mees on samasugune … Kunagi oli mul üks peika, kes soristas nii mis kole – vat seepeale läks küll süda pahaks. 😀
Lisaks sellele on mul avalikes kohtades vetsus käies mõnikord hirm, et keegi võib sisse tulla (kui lukk on nigel vms), siis ma võtan ta küll endaga vetsu kaasa. Alles hiljuti olime suurel stiilipeol, kus wc lukk oli suht ligadi-logadi ja mu kostüüm oli selline, et pidin terve ülemise osa paljaks koorima, et saaksin pissida. Siis ma palusin tal küll endaga vetsu tulla. Kui ma oma häda ära tegin, siis ta ütles, et tal on imelik mu ees pissida ja ma läksin välja. 😀 Kaks sama kiiksuga inimest leidsid teineteist. Kas pole mitte tore?
Ei no kui mõlemale sama asi sobib, siis on ju igati hea 😀 Ja eks see kodust ka muidugi mingil määral tuleb.
No ok ma saan aru sellest soristamisest, et see sorin võib olla selline häiriv kui see ikka tervesse korterisse vetsust ärs kajab:D ma ise muidugi üritan ka oma pissihäda teha sellise nurga all, et nimme ei laseks sedasi otse vette ja siis nagu kosk oleks. Mu enda kallima suudab selle asja küll nii ära teha, et mitte mingit sorinat. Jumala vaikselt. Sest kui jääb vaikseks ja ta kusagile kadunud siis mõtlen, et mis ta teeb või kus ta nüüd on siis tavaliselt vetsus:D ühesõnaga mis ma tahtsin öelda, et see vee jooksma panemine tundub mulle pigem selline asi nagu paneks mingile asjale külge suure punase sildi, et ärge vaadake seda, ja siis see ongi hästi nähtav. Kui vetsu minnes ka keegi paneb vee jooksma kohe siis ma automaatselt mõtlen, et ahahh mis ta nüüd seal teeb 😀 muidu võib olla ei paneks tähelegi, et keegi vetsus on.
Me oleme ainult 2a koos olnud, aga selle ajaga on muutunud liiga palju 😀
Just see tavaline sheivise-puuksutamise-koristamise teema. Poleks elus arvanud, et ma kellegagi koos elades nii laisaks muutun. Selle ajaga olen hoopis kaotanud 6-7 kg (alguses olin 53) ja enda meelest olen küll rõve kont (pikkust 170), aga mees väidab et pole viga midagi. Mina seda hästi ei usu, sest kellele ei meeldiks tiba suuremad tissid ja kann? 😀
Täitsa 100% kindel, et sa peale teist last jälle 50 kg kaalud. Kui sa esimesega alla võtsid võtad teisega ka! Ja 70 kg raseduse lõpus on ikkka väga ok! Ei ole üldse palju 😉
Ja Kardoga ilmselt ei julgekski sind välja vahetada, mõtle mis fännnide viha teda tabaks 😀
Ma mängisin ka selle sama asja peale, et “kui esimesega alla võtsin, võtan teisega ka”. Viga :).
Pärast esimest rasedust kadusid tõesti kõik 15 lisakilo ja veidi lisakski täiesti nagu iseenesest. Pärast teist last jäi 10kg pekki truult alles. Kolmanda raseduse ajal võtsin küll kõige vähem juurde, kuid endiselt need neetud kümme kilo ei kadunud iseenesest mitte kuskile. 1,5 aastat pärast kolmandat otsustasin, et ei taha enam paks olla ning nüüd näitab kaal ilusamat numbrit kui kunagi varem. Aga see ei tulnud iseenesest, vaid nõudis ikka üksjagu vaeva ja põhimõttelisi muudatusi.
20 kilo tundub sulle endale suure numbrina, sest alguses olid sa puhtalt alakaalus, siis 10 kilo hiljem olid normaalkaalus ja 10 kilo veel hiljem on sinu sees peaaegu valmis küpsenud beebi, kelle valmis kandmine on su kehale tegelikult meeletu koormus ja mina seda viimast kümmet üldse ei loekski ega võtaks arvesse. Tsilläks Mallu, minuarust sa näed sellel pildil kus Kardo sind imearmsalt vaatab, parem välja kui ealeski varem – sa näed välja nagu täiskasvanud naine väljanägema peaks. Ma oma 160cm pikkuse juures olen kaalunud nii 45 kilo kui ka praegused 57 kilo ja vahel vaatan ka neid alakaalu aja pilte ja mõtlen et okei siis võisin ju endale ilusam tunduda sellise kaalunumbri juures, aga praegu 25 aastasena neid pilte vaadates ma mõtlen et issand mis nälginud poisilik keha 😀 pigem olen ma rõõmus seda koogitükki nosides kui, et päevas vaid ühe kanarinna lubada ja siis oma nr 45-te kaalul nautida (jah ma näljutasin end)
Saa esialgu oma Lempsu maapeale toomisega hakkama ja siis hakka oma kaalu üle stressama, vaata palju sa haiglasse maha jätad ja küll asjad vaikselt paika loksuvad. Muide olen alati olnud ja olen jätkuvalt su saledate jalgade ja käte üle kade, vot neid ei saaks mina ükskõik kui madalas kaalus nii naiselikult saledaks.
Minu arvates on ka Mallul kõige pikemad, peenemad ja seksikamad jalad üldse! Ma olen oma 168cm pikkuse juures kaalunud kõige vähem mingi 54kg ja võin nii ilusatest jalgadest ainult und näha (või siis piltidelt Mallu jalgu vaadata ?)
Praegu 3 lapse ja istuva tööga kaalun mingi 74kg. Peale viimast põnni ei taha kaal üldse minuga koostööd teha.
Ma muidugi lõpuks otsustasin härjal sarvist haarata ja käisin täna oma esimeses bodypump trennis, neli päeva jätan vahele ja siis lähen jälle. See on alguse kohta vist päris mõistlik vahe, sest kui liiga üle ei pinguta siis on vähem põhjuseid vabanduste otsimiseks 🙂
Kui 10kg suveks alla saan olen väga rahul aga samas kuna ma olen kogu selle trenni ja toitumise enda jaoks seekord nii läbi mõtlend ja ebaõnnestumist ei karda siis stressi ma ka võtma ei hakka. Tuleb mis tuleb, kui ma terve talve niimoodi üle elan, et 2 korda nädalas trennis käin, siis see mõjub ka rühile hästi ja vähemalt see arvuti taga istuvast tööst tulenev õlgade pingevalu peaks ära kaduma 🙂
Mina 5 aastat tagasi kaalusin 56-57 vahel. Enne suve aga pidin šoki saama, kui astusin kaalule ja see näitas 70-71 vahel. Teadsin küll, et olen pisut paksemaks läinud, riided on kitsad ja piltidel vahib väike hamster vastu, aga et neid ülekilosid on juba 15, oli mulle küll ootamatu. Teiste käest küsides, et kas olen väga paks, sain alati vastuseks, et ah ei ole, natukene ainult juurde võtnud. Noormees samuti ütles, et vb lihtsalt nagu lodev keha või tsipa vormist väljas, aga mitte paks. Mõistsin, et enam nii ei saa. Peale jaanipäeva otsustasin hakata korralikumalt sööma (jätsin liigse suhkru ja jahutooted välja) ning trenni tegema ning nüüdseks kaalun 59 kilo.
Peaksid pikkust ka mainima. Ühe jaoks on see norm, teise jaoks aga vähe. Mina kaalusin täna nt 57.8 kg ja minu jaoks tähendab see mitu kg alakaalu. Olen 181,5 pikk.
Olen 168 cm.
Olen ka mõne lisakilo omale juurde hankinud, kui nüüd väga algusega võrrelda. Aga mul jumala suva, ma pole ju enam laps ka, ikkagi naine ?.
Ja mis välja vahetada? Me veel vaatame seda, kes kelle välja vahetab ????
Pole ju sellest printsistki, pooltki seda alles, kellesse ma ülepeakaela armusin.
Kah lõug tihti karvasem, kui varem,norskab, prigustab ja kõht ka ette tulnud.
Ma ikka räme püss ta kõrval, nagu ta ise ikka ütleb ???
Nii, et ma ei põe, eks me kõik muutume jaga.
?
Lohuta end sellega et vanaduses võtame me kõik ikkagi juurde 😀
Enne lapsi kaalusin ma 60-61 nüüd 2 last ja kaalun 67-68
70 olen ma aint rasedusega saanud
Vb on asi selles et miks kaal veel erilist alanenud pole on sellest et plika alles sai 6 kuuseks ja pole erilist aega trenni teha olnud. Aga no ei kurda ka mitte millegi üle.. Kaalunumbrid ei näita kes sa oled või kui hea oled
Mul oli mõned aastad tagasi mingi periood, kus ma võtsin u kolm aastat järjest iga aastaga 10 kg juurde. Sain kaalu püsima, vahel isegi kaovad mõned kilod ära, kuid ega need väga kaugele maha ei taha jääda. Ise kassin, mehele muidugi meeldib (vähemalt vastupidist pole veel väitnud :DD). Veenan teda aeg-ajalt, et kui ma ikka ca 20-25 kilost lahti saaks, siis ma oleks nagu vabsee püss 😀 Hetkel kaal kõigub kilo-kaks 84 ümber.
Me oleme 5a koos olnud ja meil on 1 laps. Minu kaal pole muutunud (49), aga mees on küll veits juurde võtnud 😀 mind see ei häiri, aga tean tegelt, et tema enesekindlusele on see paraja põntsu pannud. Ei teagi, kuidas teda toetada ja suunata kaalulangetamisele? Sest ma tean, et ta pole rahul oma paari lisakiloga.
No aga mine temaga koos trenni?
Oi ma olen kade nende kommenteerijate ja sinu peale. Olen vallaline ning nutan ja sheivin kogu aeg, mis mul üle jääb 🙁 ei jõua enese käest laskmise aega ära oodata 😀
Ära muretse, see kaunis päev tuleb :D:D
Nonäed! Nii kui blondiks piltidel lähed tuleb kaalu ka juurde , brünetina piitspeenike ??, aga oled sellegipoolest ilus ja kena naine ?!
Hähähä, sai jälle korraliku kõhutäie naerda. ??? Sellepärast ma siin käingi. Alati saab naerda ja teeb tuju heaks. ?
Aga mina pole sittagi muutunud, enne lapse saamist kaalusin 43-45, raseduse ajal, lopupoole vist oli 65 kg voi oli nata rohkem. Peale sünnitust 2 v 3 nadalat kaalusin jalle 40 ja nüüd 4 aastat hiljem peale tite saamist ikka 45 piires olnud. nii et samasugune kõrend olnud kuigi söön nagu vana vaal ?
siga!!! kade olen 😀
Mina olin suhte alguses nii umbes 60 kg, vahepealse aja jooksul olen olnud uuesyi 60, siis 90… Ühesõnaha mu kaal kõigub kogu aeg ?
Aga meest ei paista häirivat, sest iga kord kui ma nagu padakonn diivanil lõsutan, siis ta ütleb, kui ilus ja kaunis ma olen ?
Aga mehe ees ma ausalt ei häbene midagi ja ilmselgelt on ka vastupidi.
Me reaalselt käime vetsus ka nii, et uks on lahti ja ajame juttu. Või kui üks on pesemas ja teine tahab vetsu, siis ei ole ka see probleem (meil wc ja vannituba koos).
Krooksumine, pussutamine ja mis kõik veel ei sega ka kumbagi.
Kusjuures, ma vahepeal olen mehele lugenud mingeid kommentaare, kuidas mõni paar läheks kohe lahku, kui peaks üksteise kuuldes puuksutama või krooksuma ja alati ta vastab, et me poleks vist siis kuu aegagi saanud koos olla, sest üsna suhte algusest oleme eriti rahulikud ja ei tunne piinlikust.
Teinekord ei viitsi mees habet ajada, siis ma luban nii kaua karvaste jalgadega ringi käia, kuni ta habeme ära ajab. Õnneks on ta paari päevaga alla andnud ?
Kusjuures, mind isegi huvitab, kuidas need viisakad inimesed kodus on, kui kõik nii piinlik on?
No ma ka alles mõnda aega tagasi arvasin, et iuuuuuu ja mina never ei taha kellegi ees puuksu lasta jne. Aga no kui KOGEMATA juhtub, siis paraku ei ole võimalik ennast ju metsa üles pooma minna, tuleb edasi elada 😀
Igaks juhuks mainin, et ega ma nüüd merlega ei kärista peeru ta ees. Aga kui puuks tuleb, mis siis ikka ?
Kõlab nagu me oleks eriti rõve paar, aga tegelikult me ikka käime väljas ja siis oleme ikka viisakad ja ilusad ?
Merlega ei kärista? 😀 et mehe ees mitmekesi? 😛
Hahah:D::D
Eee, viisakad inimesed lihtsalt panevad wc/vannitoaukse kinni. Ja ei krooksu ega PUSSUTA teise ees. Megaimelik lugu eks. Kuidas küll nii elada saab? 😀
Su jutust saan aru, et su päev koosnebki ainult krooksumisest/peeretamisest (“…. kuidas need viisakad inimesed kodus on, kui KÕIK nii piinlik on?”) ja seetõttu ongi sinu jaoks üliveider, et osad inimesed suudavad neid asju mitte teha ja üksteise suhtes elementaarset austust üles näidata. ausalt wtffff 😀
Tead, ma arvan, et mida inimesed oma koduseinte vahel teevad on ikka oma asi ja viisakusest siinkohal juttu tegema ei peaks. Vaevalt, et kui keegi külla tuleks, siis jalg üle põlve peeru puristataks. Austus on väga lai mõiste. Kui Kardo mu kuuldes tuult lasknud on, siis ma esimese asjana küll ei mõtle, et issand, ta ei austa mind. Sa tee mis sa tahad, aga mis häda siin teiste kallal kobiseda on :)?
Ma vastasin tegelikult sellele esimesele kommentaarile, sest kommenteerijat huvitas, kuidas “viisakad” inimesed kodus olla saavad vms 🙂 Mul polnudki häda kobiseda, lihtsalt rääkisin kaasa ja imestasin. Vabandust, kui ei võinud…
Ikka võid, aga imestada võib sõbralikumalt kah 🙂
minul on juurde tulnud nelja aastaga umbes 15 kilo. praegu kirja pannes tundub üli palju, tegelt ma ise olen suht samasugusena näinud ennast terve aja. mehele isegi meeldib kuna mul selline kehakuju, et tuharad kenaks ümaraks läinud. ise tahaks kõhu küll lamedamaks tagasi saada…
siis mul suur muutus oli soeng. arvasin, et ta jätab mu maha kui oma firmakad patsid lahti harutasin. pärast mees kiitis täiega ja kui ma rääkisin oma algsest hirmust, sain vastuseks valju naeru.
aga nt wc uks on alati kinni. sheivin ka regulaarselt ja siis ka ei luba mehel vannituppa tulla. meigi, soengu ja outfiti teen ka ikka alati ja ekstra uhked veel kui deidile läheme. mu mees on selline üli nägus ja seksikas ja humoorikas. ma tunnen et ma tahan ta kõrval ilus olla.
No see 15-20 kõlab jah jube palju, aga ma ise ka ei näe, et midagi NIIII hullu oleks 😀
Kui välja lähme, siis löön ka ennast ikka üles, päris veninud dressides restorani ei roni!
Mallukas vau oled nii otsekohane. Ma ise olen selle 3 aastaga, millal olen oma kaasaga koos olnud juurde võinud oma 7,5kg. Olgul kui kohtusime kaalusin u55kg nuud juba 62.5 kg. See kõik on sellest tulnud, et ei saa nii palju trennis käia kui vanasti kunable kodus on väga palju tegemist. Küsin kaasalt “kas olen väga paksuks läinud” ta nii siiralt vastab et paar kilo küll again mind see ei sega. Lubasin ise endale,et suvi 2017 kaalun sama palju kui siis kui koos hakkasime elama. Mallukas sa näed naiselik välja pole tähtis kui palju kaalud. 🙂 😉
Mis siin ikka keerutada, elu on selline. Ja kui meest ei sega ja sind ei sega, siis ongi normaalne ju. Arusaadav on, et me ei saa elu lõpuni mingis teatud kaalus olla ju!
Aga aitäh!
Ma julgen täitsa avalikult öelda, et oma 171 cm juures kaalun 83 kg kopikatega. Kui nyyd numbreid vaadata siis paras morsk eks ?? mõni võib-olla lausa minestaks sellise ülekaalu peale ? ma olen lihtsalt aru saanud, et kaalunumber nyyd kyll meid defineerida ei tohiks 🙂 Ilmselgelt naisena ma endaga kyll never päris rahul pole aga mul on ymber toredad inimesed, kes võtavad mind sellisena nagu ma olen ja olemas on ka armastav kaasa. No what the hell mul veel vaja oleks ? ?
See kaalunumber ei ütle jah tegelikult midagi, mul on sellest ka tegelt suva, sest loogiline, et peale sünnitust ma kaalun vähem. Aga kahjuks lotti sünnitusmajja jätta ei saa 😀
Kurja…ma nii lootsin, et 18 aastaga on midagi muutunud ?? nujah…ei mina enjam lapsi tahaaa ???
Mul on üsna samad näitajad – 173 cm ja 82 kg ja tunnen end väga ilus ja peenikesena. Asi on nimelt selles, et olen juba ligi 20 kg (!) alla võtnud ja küll läheb veel. Kõik on nii suhteline, morsk ei ole ei mina ega ka sina, aga see sõltub kõik suhtumisest.
No ega ma end ise morsana tunnegi..kui siis pisemat sorti kotik ? tuult tiibadesse kaalulangetamisega, been there, done that. Korra olen suutnud yle 30 kg ära sulatada, hetkel vist lihtsalt mingi keskeakriis vms ?
Suhte alguses kaalusin sama mis praegu. Ainult, et seal vahepeal olin ca 5 kilo kergem. No ikka aastaid. Ja nüüd siis see tagasi hiilinud 🙁 ei ole rahul. Eriti, kuna ma võtsin selle 5kg nii ruttu alla (liblikad ja söögiisu puudus jne), ja kaasa ilmselt ei mäletagi, et päris alguses sama suur olin kui praegu. Nagunii arvab, et salaja siin suhtes olles käest lasnud end elu suurimasse kaalu. (55-60 kaaluvahe väga märgatav) 🙁
See on nõme tunne jah, kui ise ka rahul pole ja kassid. Aga raudselt pole erinevust nähagi, 5kg pole sittagi ju :D!
Tead, naine peabki olema haaratav, mitte aimatav 😉 Ütle seda kõigile, kes julgeb sinu kaalu mainida 😀
Nii et pole sul viga midagi, kui ka mõned kilod üle normi oled.
Ma ei arvagi, et mul midagi viga oleks 😀
Tead , mul tuli seda lugedes lausa pisar silma . Mitte sellepärast ,et see nüüd hirm naljakas oli aga pigem selletõttu ,et sa oled ikka kuradima daam mu kõrval . Mehega jookseb meil 3 aasta ja nooo….. . Pissihäda ja samuti ka kaka häda külastavad mind ntr just siis kui mees vannis on , hambaid peseb , habet ajab jne . (vannituba on meil wc´ga koos ) Kui diivanil istudes ja tvd vaadates ta mind peeretamisega närvi ajab siis kättemaks on magus : Korralik kärakas peeru ja tekk üle pea – Temal muidugi .Jalgade raseerimine – noh ega ta siis niisama mulle võtmehoidjat tekstiga : Üksildus on see kui kassi asemel oma karvaseid jalgu silitama pead – kinkis . Jaaa nüüd jõuame selle kõige mahlasema osani , ma olen ikka korralik pekipirukas . Samas nagu koguaeg üritan koguaeg tervislikult toituda ja hakkasin ka trennis käima , aga no mille muu kui krõpsude poole saab käsi tugevamalt suunduda õhtul kui mees neid nii maialt kõrval nosib .Seega Mallu , sa ei pea üldse põdema . Pealegi oled sa endiselt kaunis naine , su vaimukus ja lihtsus on väga võluvad ja sa oled andnud Kardole nii imelise neiu nagu Mari + ma usun ,et Teie geenid ei vea ka kõhubeebi puhul alt . KUi mitte seda siis mida üks mees veel tahta saab ?
Viimase lausega seoses.. 😀
Mu kolme aastane poeg katsus mu raseerimata jalga ja küsis “emme miks sul vuntsid jalapeal on” ma lihtsalt plahvatasin naerma ?
hahahhahaaa
Pärast 5 aastat ja esimest last olen siiani samas seisus. ? pärast rasedust kaalusin vähem kui kohtudes. Kohtudes olin 53-54 vahel. Rasedusega pluss 15kg. Ja siis pärast sünnitust kuu pooleteisega 48kg. Praegu 52kg. Pikkuseks 164. Mehe arust pingaponga ja sobib paremini kui varem. Ainult tissid kadunud totaalselt. Pesulaud. Kui keegi ainult kingiks rinnad.
Ohh, see täpiline kleit ?
Mina olin suhte alguses pea 100 kg. Peale kihlumist hakkasin tervislikuks, sain 30 kg alla. 8 aastat nüüd väikeste kõikumistega seda hoidnud aga nüüd on mingi hormoonijama ja 20 kg tagasi. Näis kas saan korda, toitumises ja treenimises asi pole. Must masekas on küll..õnneks meest ei häiri, algusaegadel olin ju veelgi suurem.
Meil läks mehega kokkukolides hoopis nii, et mina võtsin poole aastaga 13kg alla ja mees võttis 14kg juurde 😀
Ehhh…mul on samasugune ema. Ainuke vahe on see, et ma olen 51-52kg ja tegelen aktiivselt jõusaaliga. Kord liiga paks – kord liiga peenike ja teiste võsukesed alati paremad. Aga see selleks. Las minna! Olen õppinud üle külje enamus maha laskma.
Suhtes muutumisest – algselt olin 54kg, täitsa okey ja pehme ka nagu ei olnud. Siis tuli stress, töökoha vahetus, eksiga maade jagamine ja järsku avastasin end 60+ kilosena. Lõpuks oli päris hale olla. Lühike ju ka. Võtsin ennast kätte ja siin ma nüüd olen. Meil n.ö peiteaega polnudki. Olime juba enne sõbrad. Seega oli ta mind juba karvase ja kasimatuna näinud?
Mina olen sinuga nõus ! Ma küll ei ole Abielust aga kooselus 5 a ja kahepeale kokku 3 last ! Väiksem siis oktoobris 3 !
Ja mina mõtlen väga tihti no miks ma midagi ette ei võta , samamoodi käin mehe t-särgiga ja bokseritega?? jah naljakas aga tegelt päris kurb ja pissil käin ka aeg ajalt Noo et oihh üks jäi lahti ! Aga paistab et meil kõik ok kuigi kujutan ka endale ette kuidas ta varsti välja tahab vahetada . Lohutan end sellega et äkki kui ma nyyd tööle lähen leian aega iseendale või käib mingi plõks peast läbi ( ainult põhjused ja ootused) lähen peegli ette ja vahel käratan võta ette Krt endaga midagi ! Ja täpselt k…. Tegime ka enne lapsi mingi 10 korda päevas aga Tundub et kõik mis ma lugenud olen enne lastesaamist ongi käes ! Kuigi sellel ajal ma aru ei saanud ja pigem kritiseerisin neid !
me oleme terve igaviku koos olnud. ning mingi aeg võtsin 10kg juurde ja mingi aeg aktiivselt liikudes see ka kadus. siis kaal on koguaeg seisnud mingis vahemikus ja nüüd aastatega jälle nii mõnigi kilo juures ja ei lange, aga patustan toiduga ka.
sa seal teisel pildil tundud nagu bratzi vms nukk pea suurem kui keha, veidi anorektiline vms tundub, aga ülejäänud piltidel tundub jälle koguaeg kena nii 50 kui 70 kilosena.
ma vahel olen rahutu oma loomult suurte reite üle ning natuke kõht vahel ees. samas mees ütleb ja kiidab naiselikumaid vorme ning ise olen ka vahel rahul oma kehaga, kuid alati võiks ilusam parem olla.
Olen mehega viis aastat koos olnud. Neist neli abielus. Kaks last. Ärkan hommikul ülesse kõigepealt teen ennast korda! Panen kenad riided. Ehted. Isegi meiki natuke. Lõhnastan. Päeval koristan, teen süüa ka pesen pesu nagu ikka. Aga jaaa ma ei luba endale seda et ma näeks välja nagu mandunud kanaema. Raseeritud olen ka kogu aeg. Ma ennekõike siiski naine. Mu mees vaatas mind ju sellisena miks ma talle nüüd pean pettumuse valmistama ja olema nagu kole eit kodus.
No vot, lõpeta palun, you are making all the rest look like shit! 😀
Ohjah. See vetsus käimine suhte alguses oli tõeline draama, läks vist 2 a kui enam ei pidanud panema tv hästi kõvasti, et ma julgeks ära käia kui mees kodus. Karvaseid jalgu tuleb ka ette ?
Aga samas 7a juba koos ja ka korra rase oldud, ka sel ajal meeldis end ikka üles lüüa ja nii. Siiani on see mingi pinge meie vahel, mis paneb mind ikka pingutama ?
Mees ka ikka pingutab aga samas enam hambaid 100x päevas ei pese nagu alguses ?
😀 😀 😀 viimasel ajal on tavaline vaatepilt see, et 50-st kilost täitsa ilma beebita 65-le kosunud mina röögib diivanil Malluka blogi peale naerda ja nosib küpat 😀 Aga ega enam ei kannata, paparazzopildid on jubeõudseks läinud ja sellega ma ei ole nõus. Septembrist algab näljahädadieet, kui ma ka ennast selleks peksma pean 😀 Ja no paar korda on märkusi ka tehtud poolnaljaga 😛
Hahaha,lõpp oli hea, uuuhhh :D. Pole see asi nüüd nii hull ka mina arvan 🙂 , olen 174 cm pikk (viimati olin 😀 ) ja kaalun praegu 62 kilo ja tunnen ennast oma kehas paremini kui kaalusin 56-58 kilo . Võiks öelda,et isegi võtaks vast 2 kilo veel juurde,kui ei peaks uusi riideid ostma hakkama 😀 . Suhtes olen olnud üle seitsme aasta,tänaseks päevaks käin ka vahest lahtise uksega pissil ja minu härra väidab samamoodi,et see ei häiri teda,ju siis nii on või kõik mehed valetavad 😀 :D. Arvan,et sa näed praegu isegi naiselikum välja,kui ennem ja kindlasti kaovad peale sünnitust ka mõned kilod , olid ju vahepeal üsna tubli ja vahe oli märgatav 🙂 . Edu ja jõudu sulle 🙂
Suhte ajal korralikult muutunud. Enne kaalusin max 90kg – Kõikus. nüüd 5 suhteaastat hiljem kaalun 115kg 🙁
Mina võtsin ka 7 aastase suhtega palju juurde, pakun 15 kg. Aga ma olin 17 saanud kui käima hakkasime ja see nn “täiskasvanuelu” töö ja kodu, siis ei olnud enam muud lõbu kui õhtuti krõpsu ja cocat mugida ??
Aga, mu isiklik arvamus on see, et armuda tuleb iseloomu, mitte sellesse kes suudab rohkem joosta või päevast-päeva mööda ilusalonge tuigerdab.
Tean paari meesisendit, kes noori tibisid on jalaga seganud, lõpuks naise ikka võtnud sellise, keda huvitab kodu ja pere, mitte kõige uuema kosmeetika proovimine ?
Apppiiiii!!!! Ma ei või vaadata su pilti, kus on sul lühikesed juuksed. No lihtsalt mega kena ja seksikas soeng. Sulle kohe sobis selline juus, et tagant lühem ja siis eest natukene pikemad. No kohe päris tõsiselt, nii seksikas näed sel pildil välja, et ma vist just jäin pimedaks. Ja see poos on ka üüber hea. No nii sobib. Kurat, ajad siin selliste piltidega inimesi õhku ahmima. 😀
Isssand, minumeelest oled sa praegu paaaaaalju ilusam! Enne olid nagu hernekepp..
suhte ajal (12 aastat) olen mina juurde võtnud ca 9 kilo – enne olin 49 kg ning nädalavahetusel kaaludes 57,5 kg. Vahepeal kannatasin akne all – tõusude ja mõõnadega ca 5 aastat, kuigi meie tutvumise ajal (ning pubekaeas) oli mul täiesti klaar näonahk. Vot see oli tõesti löök minu enesehinnangule. Selles suhtes, et kaalu on võimalik alla saada, aga vot näonahk taas klaariks – peaaegu võimatu. Õnneks sain abi Korea kosmeetikast (happest) 😀
WC uks meil korteris kinni ei käi, nii et selles mõttes oleme täiesti rõvedad 😀
Pissimisega seoses tuli meelde,et käisime mehega pubis peol ükskord. Naiste vetsu järjekord oli meeletu ja läksime koos meeste vetsu – see oli esimene kord kui tema ees niimoodi soristasin aga no purjus ka ja suht suva oli 😀 Kui välja tulime,siis vaadati nii viltu ja ma ei saand üüüldse aru miks 😀 Hiljem mees seletas , mida teised seal mõelda võisid.. 😀 😀 upsss
Selle Mari ” uuuuh” peale naeran ma küll nüüd mitu päeva vist 😀 😀
Räägi, räägi, et “pissil” käisite 😀
Nooo ausalt noh! 😀
Tead mina isiklikult arvan, et sa isegi näed parem välja sellise natuke trullakamana kui piitspeenikesena 🙂 Aga eks kõik on agarad teise kaalunumbri kallal ilkuma kuid loeb siiski see kuidas inimene ise ennast oma kaalunumbris tunneb 🙂 Ise kaalun 55 ja vahest mõtlen,et oleks ometi seal tagumendi peal natuke rohkem pekki , oleks ehk pehmem istuda tooli peal 😀
Ma selline imelik, et minu meelest ma kogu aeg päris normaalne endale tundunud 😀
See on natuke tuttav hala ? iga jumala päev räägin sellest. Kui me Gaudoga tutvusime olin ma elu parimas kaalus. Vähemalt nii palju kui mina oma kaalukist mäletan-58kg. Kui suitsetamise maha jätsin võtsin korraga 10 kg juurde ja siis sellele kohe otsa rasedus. Vähem kui aastaga on mu mees tutvunud 58 kg pisikese tüdrukuga ja nüüd on kodus 78 kg vaal ?. Ja ilmselt ma suudan rasedusega 80 piiri ka ületada. Läheb raskeks!!
Vähemalt on edasipidi juba raskem “üllatada” :D:D
Suhte alguses käisin ma kasvõi 2—3x päevas pesemas, et lõhnata nagu lilleke. Meik ja seksikad riided olid igal kohtumisel garanteeritud. Muidugi oli enne igat kohtumist vaja osta ka uus pesukomplekt, et kallimat üllatada. Ning kui alles kokku kolisime, siis koristasin põhjalikult iga nädal vähemalt kolm korda. Absoluutselt kõik kohad läikisid ALATI. Lisaks igapäevaselt tegin 3x päevas süüa.
Aga nüüd.. Hahaha 😀
Mõni päev ei viitsi üldse pesema minna, koristan ka heal juhul kord nädalas. Halvemal juhul 2x kuus.. Süüa väga teha ei viitsi, meiki kannan ainult peole minnes.
Mees alles eile kommenteeris, et ta igatseb seda aega, kui toad alati läikisid ja mina rohkem vaeva nägin.
Peab ennast vist käsile võtma… Aga no kurat, ei jaksa ju kogu aeg olla nii nagu oleks ora per*es. Tahaks ka ennast lõdvaks lasta, mitte kogu aeg paanitseda, et kas ma nüüd olen piisavalt seksikas või kas söök tuli piisavalt hea või huvitav mitu bakterit mu vetsupotis parasjagu on.
Haha, jaa, ma mäletan seda aega, kus sai enne iga kohtumist ennast sheivitud 😀 Eriti niru, kui mitu päeva järjest kokku saime, tutt oli nii ära põgatud, et käiagi ei saanud, aga oli VAJA 😀
Ja no kontrastiks, eile vedelesin voodis, kergitasin tekki ja küsisin Kardolt, et on väga puhmas vää, ma ise ei näe 😀
😀 😀 😀 😀 😀 hahahahahah!
Haha 😀 No täpselt nagu minul… Algusaastatel ka ikka igaks korraks olin sile, seksikas ja lõhnasin hästi ning ka uus pesu oli must have! Kuna nüüd ma olen kahe lapsega kodune ema ja mees on näinud kuidas ma sünnitades terve sünnitutoa ja vanni täis sittusin (2 korda) siis ma arvan et sealt enam palju hullemaks minna ei saa 😀 Praegu lihtsalt ei viitsi pesemas käia ega sheivida 😀 Rõve ma tean.
aga Igapäevane riietus on dressid ja maika, jalgu sheivin mega harva, tutt ootab ka juba et näeks pävavalgust kunagi 😀
Ja no…koristamisega on ka piinlikud lood juba, kui toad on korras ja mees koju tuleb, siis küsib et kas keegi tuleb külla täna? 😀 ja üldiselt tuleb.
Omg: “Kas on väga puhmas vä?” 😀 😀 😀
Korralik sõõm naeru .
Ma ähvardan oma meest , et hakkab ise mu karvu sealt ajama suure kõhu prst 😀 Kuigi siiamaani on see ähvarduseks jäänud .
Tänx Malllu ! 😀
Ma juba eile ütlesin Kardole, et kui mulle püksid jalga ei lähe, siis ta peab abistava käe ulatama. Aga ta kardab sisse lõigata 😀
Appi, kuidas ma naersin seda postitust lugedes, su huumor on ikka parim. 😀 Peaasi, et see ei muutu sul. Aga sul tundub see kaalu kaotamine ka päris kerge olema, kui sa vaid ise viitsid ja end kokku võtad, sest loomult oleksid sa ju väga kõhna (kui sa nii palju saia ja cocat ei sööks), seega kui Lemps on käes, võtad end millalgi jälle ilusti kokku ja saad mingi 10 kilo lebolt alla. 😛
Ma suhte alguses olin 48kg… Rasedusega võtsin 16kg juurde, mille ma stressiga lahti sain 3 kuud peale lapse sündi. 7 kuud peale last olen nüüd 70kg. Kui järgmine peaks tulema, siis ma ei tea, mida teha, et mitte muudkui süüa 😀 Ma armastan toitu. 48kg kui olin, oli see nö”suhkruhaigus” kadunud, aga nii kui koogi või teise sisse sain.. tuli suhkrusõltuvus tagasi. Lootsin, et pekk jaguneb keha peale ilusasti ära, aga peale last oli kõht ikka nagu 6 kuud rase.. ja kaasa ka oli järsku tõre 😀
7 kuud peale last 50kg**** 😀
Ülihea sõnaseade nagu ikka. Minul on umbes viis kilo vast juurde tulnud suhte algusest saati, just üritangi end kätte võtta ja paremaks muutuda. Pissilkäimine on ka selline tavategevus, häbenema ei pea. Samas pole mu välimust ka ammu kiidetud, pean ise tuju üleval hoidma 😀
See on mehel jah väga hea omadus, kui tal on komme naist kiita ja ülistada. Mulle endale väga meeldib. Kuigi noh, natukene väheusutav on, kui ma istun nagu viimane kõõm kuskil ja siis ta tuleb jälle oma jutuga, et ma ikka nii kaunis ja ilus 😀
See Kardo nägu viimasel pildil. Priceless. See mees armastab sind igavesti!
Ah ma tean, kahju kohe temast selle pärast 😀
kui pikk sa oled?
168 cm.
Vahi aga,milline kõva kepivend su Karduffel oli.?Pildilt tundub nii malbe ja vaikne mees.?Aga mis puudutab su kaalu,siis 49kg oled sa ikka mega kondine,see kaal pole sulle mõeldud.?Kaalun ise sama palju,aga peale sünnitust on puusad ikka mega rasvunud ja laiad.Õnneks mees ei vingu,aga hoiab mind mõistuse juures,et ma saia ei mugiks nii palju ja lubas isegi jalgratta osta.Juhhu,ma ei jõua ära oodata!Mulle väga meeldib,et ta mind ikka ilusana hoida tahab 😀 Aga sulle sobib rasedus nii hästi,et seni kuni rahakott kannatab ja närve jagub,tehke veel!?
Ma naeran vist homse päevani selle üle, et “Kardufffel OLI”. Ma ei julge siin majas püksata magamagi jääda, kohe sutsatakse ära :D:D
Hahaha,seda naeran jälle mina homseni,et sa ei julge püksteta magadagi.??
Asi on kahjuks naljast kaugel, mis sa arvad, kust me neid lapsi muudkui saame muidu 😀
Varsti kui Lemps käes on,siis pane aga vaim(või siis tutt)uuesti valmis.??
Oh jumal ei, ma naelutan endale püksid jalga 😀
Jeerum mu mees samasugune, ega naljalt paljalt ei käi, saab käigu ajal ka ära muidu 😀
Sa olid varem kena ja oled ka praegu, kuid kas su ema on tõesti sinu suhtes nii karm ja kriitiline? 🙂 Samas sind ennast ei tundu see väga solvavat või häirivat? Mina vist oleksin küll pisut pettunud.
Kuid arvan, et kui sa juba raseduse ajal suutsid alla võtta, siis suudad ka peale rasedust! 🙂
Teate, ma olen ammu juba päris immuune sellisele kriitikale, kui see just haavataval hetkel ei tule 😀 Pealegi kui keegi praegu mu suurt kõhtu vaatab ja ütleb, et issand niii suur, siis ma isegi ei võta seda solvanguna, vaid uhkelt ütlen, et jaaa, ise kasvatasin 😀 Minu beebi ju seal sees!
No minu ema on ka alati minu suhtes kriitiline olnud. Pubekana leidsin kapist tema vanad lühikesed teksad, mis mulle hullult lahedad tundusid. Tema muidugi kohe kommenteeris, et tema kandis neid peale minu sündi kuskil 25-aastasena, aga vot mina juba 15-aastaselt nii paks. Aga mina olen samamoodi juba immuunne 😀 Tavaliselt vastan oma keha kohta, et ilusat naist peabki palju olema 🙂 Hetkel olen 165cm pikk ja kaalun 70kg, aga kuna teen öötööd, siis juba tööga tulnud juurde oma 10kg. Niiet rohkem on kaalu juurde tulnud töö pärast, kui mehe pärast. 🙂