Nagu ma siin halanud olen, siis ma kartsin hirmsal kombel sünnitamist. No ikka väga hirmsal. Aga… ma enam ei karda. Naljakas, aga ma nägin täna sellist und, et viis mu hirmud täitsa ära. Unenägu ise oli päris räme. Ma olin Pärnu haiglas, selles samas koridoris, kus oli see palat, kus kunagi mu vanaema surnuna vedeles. Mäletan, et ma unes tundsin õõvastust, et ma just seal sünnitama pean. Seal oli pikk-pikk koridor, kus olid järjest voodid, kus igaühes sünnitas mingi naine. Mõni röökis, mõni vedeles oma vereloigus, mõnel oli beebi kaisus. Täielik õudukas.
Mõned kisasid seal, teistel polnud hullu, kurtsid, et olid vist liiga vara tulnud, aga kui juba sinna mindud sai, siis välja enam ei lastud, enne kui laps käes. Mul vist ka veel nii hull polnud, valusid ma ei mäleta, aga ma mäletan, et nii hirmus oli. Et see koht oli nii räme ja eelkõige oli mul ikka veel see hingemattev hirm valu ees.
Ja siis äkki tuli unenäos mingi vana paks medõde, selline vanatädike. Küsis, et miks ma ometi nutan. Ma vastasin, et ma kardan nii väga valu. Ta küsis mu käest, et kas mul on veel lapsi, mina ütlesin, et on jah, et mul on veel 3-aastane tütar ka. Siis küsis ta, et kas ma oleksin seda valu nõus tema nimel taluma. Et kui oleks näiteks valida, et kas on valus temal, või minul. Või et kui ma seda valu EI kannataks, et siis mul ei oleks enam mu tütart. “Loomulikult, silmagi pilgutamata!” vastasin ma talle kohe. “No aga miks te siis ennast uue beebi nimel ei raatsi ohverdada?” küsis ta sõbralikult ja siis ma vist ärkasin.
Ärkasin ja mõtlesin, et nojah. Tegelikult oli sellel poolõuduka unenäotädil ju täiesti õigus. Ma TEAN, et sünnitusvalud on räiged, aga tõepoolest oleksin ma valmis Mari nimel selliseid kasvõi nädal aega jutti taluma. Ja kuigi ma Lempsiga veel isiklikult kohtunud ei ole, siis ma suudan endale ette kujutada küll, et kui ma teda hakkan sama palju armastama, siis suudan ma ka tema nimel selle pulli ära teha. Mis mul ikka üle jääb, eksole.
Ja päris tõesti, ma enam isegi ei karda. Mida ma ikka kardan, kui ma saan vastu midagi nii lahedat ja imelist ja erakordset. Ma ei jõua ära oodatagi, et ma saaksin aru ja ise tunda, et mis tunne oleks KAHTE inimolevust nii väga armastada, nagu ma praegu vaid ühte armastan. Topeltarmastus on parem, ma julgen eeldada!
Ilus värk muidu, see ema-lapse armastus. Kahju, et see peab hõlmama vagiinasid ja platsentat ja müstiliselt kaduma läinud häbememokkasid ja enda täis sittumist. Aga muidu ilus.
Võtsin ennast siis kokku ja panin ennast lõpuks Pelgu rasedajoogasse ja vestlusringi kirja, pakkisin kokku haiglakoti ja lähen nüüd tulevikule vastu vähe kergema südamega. Ma igaks juhuks googeldasin erinevaid artikleid ka, et mis peaks idee poolest sünnituse kergemaks tegema, jagan siis teile ka nippe, mis nett mulle andis.
ENNE SÜNNITUST:
- Kasuta palju magneesiumi – ei ole oluliselt kasutanud, sest pole krampe olnud. Aga eks ma proovin meeles pidada.
- Tee regulaarselt kükke – eeeeei ole teinud, aga homme ausalt teen!
- Mine kiropraktiku juurde viimastel rasedusnädalatel – ma isegi ei tea, kas Tallinnas mõni rasedatega ka tegeleb? Oskab keegi soovitada?
- Käi mõnes perekooli loengus – ei ole käinud, sest Mariga ju käisin, aga äkki peaks minema? Palju ei viitsi, paari võiks ronida? Mis need kaks põhilisemat näiteks oleks?
- Joo vaarikavarreteed, see pidada sünnitust kergendama – kust seda üldse saab?
SÜNNITUSE AJAL:
- Kui esimesed valud hakkavad, siis soovitatakse tegeleda muude asjadega, et mõtteid valudelt mujale viia.
- Söö kergesti seeditavaid snäkke, et igaks juhuks energiat koguda, kui kauem minema peaks. Näiteks pähkleid.
- Hinga õigesti. Valude ajal kipuvad inimesed pigem hinge kinni hoidma ja krampi minema (mida mina eelmine kord tegin). Tegelikult peaks sisse hingates hingama nii, et kõht läheb nagu punni õhku täis ja välja hingates mõte, et sa hingad rohkem… alla kui välja. Lisaks võib proovida välja hingates huultega puristada, noh, nagu teeks lapsele kõhu peale kõdi 😀 Pidavat lõõgastav olema. Muidugi ka igasugune kõvahäälne aatamine ja uuutamine pidi kaasa aitama.
- Proovi lõdvestada oma kael ja õlad. Mida rohkem pinges need on, seda rohkem oled sa ka sealt alt pinges.
- Soovitatakse pigem liikuda ja seista, et gravitatsioon oma töö teeks.
52 kommentaari
Heia! Kas Eestis siis epiduraali ei pakutagi? Minu esimene sünnitus oli ikka VÄGA JUBE!!! 15h ja kannatasin neid jubedaid valusid 9h, täitsa loll ise olin, et epiduraali varem ei küsinud. Esmasünnitaja. Muidugi kõik läks sinnamaani nö “libedalt“, kui 8.5cm lahti oli, siis kogu tegevus seiskus ja tehti epiduraal ära. Pühade müristus, see oli PARIM HETK üldse 😀 Kes see kurat tänapäeval SELLIST valu kannatama peab, palun öelge mulle??? Kaks järgmist last sünnitasin keisriga ja tõesti, ainult positiivsed kogemused. Lakkisin küüned ära, tegin meigi ja läksin oma pisikeste tibudega kohtuma. Minu jaoks oli keisri puhul kõige hullem see kateedri panek, ülejäänu oli selle kõrval suht kökimöki. No pärast muidugi ka, aga sünniprotsess ise oli NII ILUS… Emotsionaalselt. Mälestus sellest, kui laps sündis õndsuses, mul oli ikkagi hea olla ja olin rõõmus ja naersin… Nii peabki olema! Mitte selline, et 8 tundi saetakse jalga otsast ära ja pärast on tunne, et oled tulnud kõige hullemast sõjast haavatuna tagasi. No muidugi see keisrist paranemine võtab ka omajagu aega, ja ON RASKE… aga ikkagi… No võib-olla oli see esimene sünnitus minu jaoks lihtsalt nii traumeeriv ja raske kogemus. Laps oli ka väga suur. Mõnel läheb jah lups ja valmis, pole ei rebendeid ega miskit. Youtube on muide väga kasulik… Seal on väga palju videoid, kust saab häid ideid ja mis kellegil on aidanud. Uuuh, me naised oleme ikka tugevad! Huvitav, kes siin nõrgem sugupool on, ah? 😀 Mehed vaevalt sellist valu välja kannataks. Hihi.. Nii, et kui Te mehed seda loete, siis hinnake seda, millega Teie naine hakkama saab ning näidake seda välja… tehke oma kallile naisukesele ka kena kingitus! Naine on sellel hetkel väärt maailmas kõige paremat kingitust oma elus, sest see päev on ikkagi iga naise elus kõige tähtsam päev üldse, kui sünnib laps… 🙂 Ja ilus oleks saada peale lapse veel midagi, mis näitab kui väga lapse isa oma lapse ema ja naist armastab!
Ikka pakutakse, aga minul näiteks pakuti seda kohe alguses, kui mul valud veel üldse nii hullud polnud. Siis ütlesin ära ja kui juba anusin epikat, siis öeldi, et enam ei saa 😀
Ma teise sünnituse ajal istusin rätsepistmes, õõtsutasin ülakehaga ringe teha ja ümisesin valu ajal tuuuleee-tuuuleee-tuuuleee hästi sügavalt hingates. Teravate valude algusest sünnini läks 1h 16 minutit. Esimesega oli esilekutsumine ja ravimite tekitatud valud sundisid ikka kohati hinge kinni hoidma, aega läks 7h.
Esimene sünnitus kestis üle 30 h(valude algus kuni lapse sünnini)Päris karm oli.Olin nii lõhki,et kuu aega ei istunud ega astunud.Laps muide ise oli nats üle 3 kg.Teise rasedusega käisin Ülle Liivamäe perekoolis.Ja ma ütlen ausalt ma mõistsin rasedust,sünnitust hoopis teistmoodi.Mul oli algul samamoodi paanika ja hirm,aga raseduse l6puks olin enesekindel ja valmis sünnitama:) Teadsin kuidas hingata,asendit vahetada,millises asendis sünnitada,glükoosikommid olid energia saamiseks ja pudel vett. Laps käes 8h,mis oli kökkimökki võrreldes esimesega ja ise täiesti terve:)
Üks teemaväline kommentaar: pane palun selline esilehele üks postitus ritta (mitte 2 kõrvuti), siis näeb esilehelt kohe ära, mitu kommentaari on!
eiii oska
Veel tuli meelde see, et kolmanda lapse sünnitamisel tegin nii, et kui valu tli, siis ütlesin pikalt ja kõvasti JAAAAA, tule, tule. Ja kujutleisn, kuidas ta iga JAA-ga mulle lähemale jõuab, sest ma ootan teda, mitte ei karju EI! Sünnitus on mingi 80% peas!
Oeh, kukkusin vohama.
SEs mõttes peas, et kinni peas. Sõltub sellest, mis toimub sinu peas, mõtetes. Päriselt ka.
Nö alumise otsa lihased on seotud lõualihastega. Nii et tupe avamiseks ja lõdevstamiseks tuleb hoida suud lahti ja lõdevstada huuli ja lõugu. Seda võid juba praegu proovida, et sa tunneks füüsiliselt, et on tõesti seotud. Pane nt tampoon sisse, kükita ja lõdvesta lõualihaseid 🙂
Minu teine sünnitus oli palju targem kui esimene. Ma lugesin väga palju, mõtlesin kaasa. Aga minul on nii teise kui ka kolmanda lapsega löönud valu reitesse ja sinna-kust-jalad-algavad, mis on teinud liikumise suht võimatuks. Ma ei saanud üldse jalul olla, ka põlvili oli kohutav piin. Nagu keegi nüsiks jalgu otsast 🙂 Aga ma sünnitaks vabalt veel, kui veel lapsi tahaksin. Ja veel: kui mul teine laps sündis, siis ta keeras end ise nimoodi välja, et see tunne oli orgastiline.., No räägitakse ju neid jutte, et sünnitus võib olla nagu orgasm. Minu jaoks see väljutamise hetk seda tõepoolest oligi 🙂 Ja isegi kui sa orgasmi ei saa, siis tite kindlasti ja ära siis unusta lõualihaseid! See on võti! Edu! Hoian väga pöialt.
Kui loengusse ei jõua ja raamatuid ei viitsi lugeda, siis siin mõned head videod. Ülle Liivamägi.
http://sternum.ee/oppevideod/
Mina korrutasin terve sünnituse ajal- see läheb mööda, kohe kohe on läbi ?
Selle vaarikavarre tee kohta – esiteks seda saab apteegist. Teiseks uuri täpselt kui palju ja kuna jne tohib juua. Ma tean, et siin mingid nipid ja trikid on. Ma rasestuda proovimise ajal jõin ja noo ulme mis üks taimetee teha võib. Selliseid korralikud emaka krambid andis mulle mensese järgselt (okei, mitte midagi valusat aga tunda oli kuidas emakas teeb midagi mida ta tavaliselt ei tee). Lõpetasin tee joomise lõppesid ka krambid 🙂
Ehk taimne asi küll kuid see ei tähenda, et sellele kui igale teisele ravimile läheneda ei tuleks – ettevaalikkuse ja eeltööga 😉
Mind aitas selline tore raamat nagu Ülle Liivamägi “Loomulik e aktiivsünnitus” Super, lugesin vist täitsa kapsaks. Mind aitas, sünnituse kestus oli 30 min. väga easy 🙂
Väga hea raamat on see tõesti! Mõlema sünnituse ajal lugesin. Mitu mitu korda. Muidu nagu ei saa aru ja ei jää külge. Harjutusi ei teinud millegipärast. Ei tahtnud. Ei teagi miks. Samas lugedes mõtlesin hoolega kaasa, et mis asendeid ma seal sünnitustoas võtma hakkan.
Mitte siis sünnituse vaid pigem raseduse ajal 🙂
See hingamine teeb tõesti imesi. Esimese tütre sünnituse ajal kiljusin 3 tundi valust, kuid 4 kuud tagasi teist tütart sünnitades oli oluliselt lihtsam, valu hoo ajal tammusin jalalt jalale ja keskendusin hingamisele, ning lisaks vaimusilas kujutasin, ette kuidas tütrekesele iga minu valuhoog on oluline ja ennem uurisin mis lapsega minu sees sündimise ajal toimub ja siis ma nagu teadsin, et nüüd ta vajub mööda sünnitusteid allapoole. Ma ise kahjuks joogasse ei jõudnud, aga lugesin ennem ühe naisterahva sünnituslugu, kes soovitas sellist ette kujutamise meetodit.
Perekoolist soovitan kindlasti sünnituse osa.
Ennem esimest sünnitust ma pole üldse end kurssi viinud mis toimuma hakkab, kuna arvasin, et nii on lihtsam, tegelt oli nii hull, et teise lapse teo julgesin ette võtta alles 5-aastat hiljem.
Rõõm kuulda, et sa oled hirmust üle saanud. Ma olen kirjutanud siin eelnevalt ka oma loost, kuidas sisimas kogu raseduse kartsin (eelneva sünnituse st erakorralise keisri kogemuse tõttu). Kuidas arstid/ämmakas, perekond ja kõik lähikondlased küsisid, kuidas sa ikka sünnitad. Ma terve raseduse olin vait, kui küsiti kuidas. Oli siis viimane UH 35nd ja selgus, et laps on pisike eeldatav sünnikaal alla 3kg. Ja peale UH oma arsti vastuvõtule minnes ütlesin, et otsustasin just ukse taga, et ma sünnitan ise!!! Ja koos sellega kadusid ka kõik hirmud. See oli minu esimene päris sünnitus ja ma sain sellest nii hea kogemuse, et ma tahaksin üht pesamuna veel….
Mingit ”uu-tamist” ja “karuhäält” ära küll tee kui valud hakkavad.See väsitab rohkem, kui valude ajal häält teed.Pärast pole jaksu enam sünnitada.
See on küll vale jutt. Kui valud hakkavad ja endal on kergem tunne tänu “uutamisele”, siis see kohe kindlasti ei väsita. Kui punnida endale mingeid tegevusi, mida tegelikult keha ei vaja, siis küll…
Enamasti ei häälitsetagi niisama, et ah, võiks ju karuhäält ka vahelduseks teha 😀 Mul näiteks oli nii valus, et ma hakkasin kiljuma (no ei suutnud vait olla, valus oli!) ja mees tuletas mulle meelde, et karjuda ei tohi! Sest ülemised huuled on seotud alumiste huultega ja kui ülemised huuled on krampis kiljumisest, siis on ka alumised huuled krampis. Aga madalad hääled ei tee huuli krampi 😀 ja siis ma tegin kohe karuhäält kiljumise asemel, sest mul oli valu tõttu vajadus mingi hääl endast välja lasta.
Jaa just, madalad hääled aitasid mind ka! Üldse pole vaja kõvasti, aga nii, et jah, tunned, kuidas see lõdvestab!
Väga tore, et sa enam ei karda! Ma pole rasegi ega sünnitanud ega noh kogemusi isiklikult pole aga olin 14-15(?) aastasena õe sünnitusel tugiisik. Sel ajal oli okok, kuid nüüd tagantjärgi siis kuradi hirmus ja ma juba praegu natukene kardan, et ei tea mis siis saab kui ükskord rasedaks jään ja sünnitama pean 😀
Kindlasti soovitan lavendliõli kuna see rahustab su keha ja vaimu. Sünnitasin just paar päeva tagasi inglismaal ja siin tehti sünnituse ajal aroomiteraapiat lavendli õliga. Mäletan et väga mõnus ja kodune tunne tekkis (ma olin muidugi hirmus valude käes ja ainult mäletan et midagi lõhnas väga tuttavalt) sest ma olin paar nädalat enne sünnitust pea igapäevaselt lavendli vannisoola kasutanud vannis. Samuti leidsin et hingamine on ikka väga tähtis et selle valuga vastu pidada. Muidugi kippus see meelest ära minema aga mu partner võttis hingamise südame asjaks ja sundis mind õigesti hingama kui mul see meelest läks (pikalt nina kaudu sisse, pikalt suu kaudu välja) ma olin muidugi ennem mõelnud et ma usaldan teda täielikult ja teen mida ta soovitab. Tavaliselt ma teda väga kuulata ei viitsi ja teen ikka nii nagu ise paremaks pean aga nüüd ma tunnen kuidas me oleme veel lähedasemad ja suudan teda täielikult usaldada. Nii et minu sünnitus tõi kaasa kaks head asja veel parema suhte ja ääretult kalli pisipoja. Ja valu on 6 päevaga peaaegu ununenud 🙂
Tore, et hirmust jagu said 🙂 armastus on palju parem asi, millele valu asemel keskenduda.
Ma alles istusin haiglas sünnitusosakonnas, sest teist korda kaotasin oma last varajases staadiumis. Samal ajal üks naine sünnitas ja ma kuulasin seda pealt, ning omaette mõeldes olin igakell nõus vahetama temaga kohad. Emotsionaalne valu ma usun, et on hullem, kui füüsiline 🙁
http://www.kiropraktikakliinik.ee
Mind ka hästi palju aitas see, et ma kogu aeg mõtlesin, et ma tahan oma beebit aidata. Et tal on ju ka päris raske see tulek sealt, et ma pean talle andma piisavalt hapnikku ehk ise normaalselt hingama ja üldse ma ei tohi paanikasse minna, sest tema läheb ka ja jne. Mõtlesin, et olen nüüd ema ja pean oma last kaitsma ja talle selle tuleku kergemaks tegema ja ühesõnaga, et mina pean meist kahest see tugevam olema. No ma sünnitasin kaks päeva nii. ?? Üks valu korraga ja lõpptulemus silme ees. No mind aitas ainult see beebile mõtlemine, mitte niiväga endale, siis kramp kerge tulema, sest endale ei taha ju niisama valu…
Ehh, jah.. Ma mäletan oma sünnitusest mingit momenti, kus mees ja ämmakas kõrval targutasid, et tee nii ja naa ja ma neile käratada jõudsin “hea öelda!”, kui juba uus tuhu mind valu kätte ära lämmatada tahtis. Ses suhtes ma ei mõista, mis võimas mõistuse mäng see peab olema, et suudad valu lihtsalt ära mõelda ja beebi udupeenelt endast välja hingata. Loengutest soovitan ka ainult seda mingit hingamist vmt. Kõik muu on rohkem esmasünnitajatele mu meelest ja mul oli esmasünnitajanagi neis kole-igav ja mõttetu raharasikamine tundus. Muidu tubli edasiminek, et enam nii väga ei pelga 🙂 ;Mu meelest hirmust aitabki vabaneda, kui endale selgeks teha, et hirmule ei tohi fookust suunata, kuna hirm ei aita sellise sündmuse puhul mittekuidagi kaasa. Tuleb mõelda nii, et mitte sina ei sünnita, vaid et beebi sünnib. Kuigi noh… tegelikult on mõlemad õiged. Lihtsalt fookus on beebil. Usun, et sul läheb kõik kenasti 🙂 Räägi siis kunagi tollest vestlusringist ka. Joogat tean omast kogemusest ja no mulle ei sobinud see huinamuina. Jalad surid pidevalt ära ja pea hakkas sellest hingamisest seal ringi käima ja sada häda noh.
Mina ka olin joogades ja vabastavas hingamises pettunud peale 1. Lapse sündi. Teist last sünnitasin omas mullis- istusin kodus köögis laua taga, aga vaimupildis seisin kodujärve liivarannas ja keskendusin merelaine ühtlasele häälele, mida tekitab iseenda hingamiskahin, mul oli ühes kõrvas kõrvatropp, et kuuleksin oma hingamist. Lugesin mõttes sisse- ja väljahingamise tsükli lõppu kaks vahelööki: 1-2, sõrmega ka veel toksisin kaks korda et rütmi hoida. Peod olid mul kokku pandud ja hoidsin niimoodi kõiki sõrmeotsi nina all oma hingeõhus või siis masseerisin tuhu ajal parema käega reie väliskülge või selga ja teisega surusin keskmist sõrme kulmude vahele…esimene sünnitus surusin käsi rusikasse, seekord oli nagu parem. Suur abi oli ka kõrgest täispuhutavast kaelatoest, mis toetas täielikult mu pead. Mingi hiina oma osta.ee- st. Kael väsib muidu kohutavalt ära ja õlad lähevad pingesse. Suu ja silmad oli mul kinni ja häält tegin instinktiivselt ainult siis kui oli väljutusfaas- siis on sellel ka mõtet minu arvates, aitab ekstaasi välja elada. Muusika oli mul mitu tundi järjest Miley Cyrus-Lighter. Väga hea video ka sellel tuhuvaheajal vaadata.
Soovitan sulle ka Ülle Liivamägi Aktiivsünnituse nimelist raamatut. Osa juttu on seal ehk nats vööras ja umbluu, aga ma sain sellest niiiii palju abi! Kartsin ka meeletult, aga läks hoopis üllatavalt kergelt ja hästi.
Minu arust niii hea, et sulle saadeti selline ilmutus unenäosse ja hooliti väga kõrgelt sinust, et sa enam ei kardaks ja sünnituse ees hirmu ei tunneks. Kõike head ja palju jaksu edaspidiseks! 🙂
Ja minul oli ka nii hea meel, sest see sinu teade oli just vahva palve vastus. 🙂
Ja mida palusin ? – midagi sellist, et armas taevataat, aita Marianni ja võta ära tema hirmud.
Eks igal inimesel ole see kõik erinev, aga ma mäletan, et teist last läksin sünnitama mõttega: iga valu on samm lähemale lapse sünnile ja see aitas tohutult.
Ja tuhude ajal(olin enamuse ajast püsti) korrutasin iseendale, et ei tohi kikivarvukile tõusta, kannad peavad maas olema 😀
Ma vahetult enne sünnitust lugesin kusagilt, et varvastel seistes tõmbab emaka rohkem krampi ja siis see ei saa avaneda nii lihtsalt(või miski sarnane jutt oli, kes see enam nii täpselt seda viie aasta tagust aega mäletab).
Igatahes teine sünnitus polnud üldse nii valus ja hull kui esimene. Kolmandat last läksin juba üsna hirmuvabalt sünnitama(veed tehti haiglas lahti, sünnitegevus ise ei alanud). Aga sain 2-3 valuhoogu ära tunda ja siis kohe erakorralisele keisrile ja vot sellest taastumine oli jube. Ma lihtsalt ei suuda mõista neid inimesi, kes vabatahtlikult keisrit soovivad, pärast on ju niii kohutav olla. Keeramine valmistas põrguvalu, samuti voodist püstitõusmine. Kõndida sai ainult kummargil, last tõsta ka ilma valuta ei saanud. 2-3 nädalat olin üsna hädine, trepist käia ei saanud-arm hakkas valutama, lapsega jalutama minna ei saanud-väga ruttu hakkas jälle haav valutama. Ja veel see kole arm kõhul…
Kui keegi suudaks mulle garanteerida, et järgmine laps sünnib ise, mitte ei ole keiser, siis võibolla isegi kaaluks veel ühe põngerja saamist…
Käi paar nädalat enne sünnitust Pelgus Tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine loengus – seal õpetatakse õigesti hingamist ja nippe, mida mõelda valu ajal, et asi nii hull ei oleks ( a la tuhu tuleku ajal mõtle kuidas merelaine tuleb ja läheb või mis iganes sulle sobib). Hästi hea loeng on, mind juba kolmel korral aidanud tõesti. Tehakse praktikas kõik erinevad hingamise tehnikad läbi. Soovitan ka kodus pärast häälega harjutada hingamist – siis ei tundu sünnituse ajal nii imelik kõva häälega hingata, kui oled kodus enne harjutanud ja harjunud oma häälega ja saad rütmi ilusti hoida 🙂 Mehega koos ikka. Kõike muud sa juba tead, aga see on hea meelde tuletada 🙂
Hingamine taktis: sisse-välja- 1-2-sisse-välja-1-2 lülitab keha lõõgastusele. Vaba rahulik tavaline hingamine. Ei mingeid trikke.
No alustuseks on mul superhea meel, et sa oma hirmust üle said 🙂 niii on ju endal ka parem sünnitusele vastu astuda 🙂
Aga.. mis ma veel tahtsin öelda.. on see, et ma ei saaa aru, kuidas on võimalik sünnituse ajal uutamise, aatamise või õige hingamise peale mõelda.. rääkimata ringi liikumisest :O
Reaalselt, minu sünnitusel oli nii, et 16.00 tehti veed lahti, avatust 3cm, (sinnamaani oli megaõrn päevadelaadne valu alakõhus aeg ajalt) ja 16.49 sündis poeg. St et 49 minutiga toimus kogu see värk.. valud hakkasid üsna kohe peale vete avamist.. ja need olid ikka sellised valud, et ma vaevuvaevu suutsin hingata ja vahesid valudel pm polnud, hetkeks nagu hakkas taandudama, aga kohe tuli uue hooga tagasi.. oeh, ma ei suuda mõeldagi, et oleksin suutnud uutamise või ringiliikumise peale mõelda sel hetkel..
Mul oli täpselt sama asi, et nagu MIDAGI ei mõelnud 😀
On küll võimalik tegelikult. Esimesel sünnitusel ma ka ei saanud hakkama…teisel olin juba tubli, kolmandal veel tublim. Lihtsalt ma vägisi tuletasingi meelde kõiki nippe ja harjutusi, mida ma enne olin harjutanud ja sain hakkama ja palju abi oli. Ja kui endal läks hingamine sassi, siis mees sai aru ja võttis rütmi üles ja tõesti oli palju abi. Ei läinud kohe must auku ära vaid mõistus oli omal kohal. Harjutamine vist teeb meistriks 😀
Haha, no mu sünnitus kestis 17,5 tundi peale vete tulekut… Oii kui palju sai selle ajaga uutada, aatada, röökida, paluda, et ma surra võiksin, sajas erinevas poosis kõike seda teda ( ämmaemendate käsul, ma ise liigutada ei suutnud) 😀 eks aeg paneb asja paika.. 17 tundi vist hinge kinni ei jaksa hoida 😀
Liiga räme, ma näen täna raudselt maha jäetud haiglaid unes, tõnks noh!
Aga äkki võiks üks olla tugiisiku loeng, et siis Kartsile midagi, kui sa tal seekord juures lubad olla :d
Vaarikavarreteed saab vaarikapõõsast. Lihtsalt tuleb vaarikaoksad keeta, kuni vesi seal sees on roosa vms.. 🙂
Ahsoo, tundub looogiline 😀 Mul on ju aias vaarikapõõsad!
Vaarikalehe teed soovitatakse juua. Ja neid lwhti, mis on nopitud kevadel ennem kui vaarikas itsema hakkab.
Magneesiumi raseduse lõpus enam ei soovitata, pidavat emaks laisaks tegema ja sünnitus võib veelgi pikemaks venida.
Minu soovitus on mitte mõelda sellele kui valus see on vaid kui tore see on, et varsti oma beebiga kohtud. Mida rohkem valule mõelda, seda valusam ongi 😉
Ja hääl olgu ka madal alla suunatud “karuhääl”, nagu vaaganaga teeksid häält, kõrge häälega huilgad tühja ajudesse 😀
Minul aitas puusaringide tegemine- nii pystiseistes kui ka fitnesspallil. Ja soe dušš. Ja lõpuks ämmaka ähvardus vaakumiga ?
jaa puusade liigutamine on tõesti hea abimees ja ma põrkasin fitnesspallil ka, siis oli hea.
Ehee, mulle piisas hirmutamisest valutilgutiga. Nii kui see tuppa toodi, algasid pressid.
misasi on valutilguti :D?
I’m freaking amazed! See on täpselt see, mida ma sulle kogu aeg rääkinud olen 😀 Sa saad hakkama 😉
Soovitan enda kiropraktikut, kel on palju rasedaid kliente (ja ka endal väikesed lapsed) – Gerly Truuväärt http://www.kiropraktikastuudio.ee/. Helista kohe homme ja bronni aeg, ta on popp 🙂
Mina käisin ka rasedana tema juures. Tegi mu korda ja valmistas ette 🙂 Soovitan!