Beebiootus LAPSED LASTEASJAD

olen ikka saksapreili küll

23. september 2016

Nii nagu Mari oodates, olen ma ka praeguseks jõudnud sinna faasi, kus pidev uni on asendunud sellega, et õhtul ei saa sõba silmale ja hommikul ärkan kuke ja koiduga. Eile voodis pikutades vaatasin ma oma blogis ringi, et mida ma küll kolm aastat tagasi samal ajal tegin või mõtlesin ja sattusin kahe postituse peale, mis mis kergelt öeldes ahhetama ajasid. No ei mäletanudki nagu nii väga, et ma nii jube rott oleks olnud või siis olen ma ajaga veel suuremaks saksapreiliks saanud, ei tea.

Kas on üldse loogiline olla üleolev iseenda mineviku mina suhtes? Mina küll olin. Vaatasin näiteks postitust beebiasjadest, mis mul olemas oli ja kirjutatud on see punkt 3 aastat tagasi (SIIN) ja ma võin julgelt öelda, et ma ei tooks endale kuuri seismagi enamusi asju, mis ma seal uhkelt näitan.

Okei, vanker oli uus ja ilus. Enam ma muidugi sellist ei tahaks, aga noh, selle üle ei anna väga kobiseda ka. Selle sain muuseas Beebicentrist tasuta, sest ma kirjutasin toona Delfile beebiblogi ja kui ma õigesti mäletan, siis selle eest ma selle vankri ka nende käest sain. Maksma ma igatahes ei pidanud, aga kui oleks pidanud ise ostma, siis oleksin vast odavamat vaadanud. Mäletan, et see maksis siis umbes 500 euri, mis tundus ikka röögatu summa.

Kõik riided, mis kodus Mari ootasid olid kellegi vanad, koledad kaltsud, kortsus….Sada numbrit suuremad ja mõttetud räbalad. Selle asemel, et oleks võinud osta kasvõi 3-4 komplekti normaalseid asju, olin mina õnnelik mingisuguste saadud burberri mantlite ja trikoode üle, mis minu mäletamist mööda kumbki iial Marile selga ei jõudnudki.

Voodi oli mu väikevennast jäänud ja okei, see oli jumala tavaline, aga kui ma vaatan seda tuba.. mingi õudne tapeet, voodis kollane voodipehmendus, mis toaga absull ei sobi, voodi küljes mingi hiina suvakas rott voodikarussell (mida me ka vist never ei kasutanud). Uuh, miks ma üldse arvasin, et see on midagi, mida blogis uhkelt näidata :D? Vb ma oma uues uhkes toas vedeledes ei suuda ettegi kujutada, et miks ometi ma kunagi nii maitsetu pidin olema :D Krdi saksapreili, onju. Aga no näete ju ise ka erinevust.  Mida ma küll kunagi mõtlesin?!

20130913_100940

Mari beebinurk

DSC_8496

Lempsi beebinurgake

Vaatame edasi. Siis oli mul olemas mingi rabe rätikunäkats, kolleegilt saadud sada aastat vana lamamistool, hiljem skoorisin juurde ka kellegi kiviaegse beebikiigu ja no mõned normaalsed asjad olid ka, näiteks kvaliteetne turvahäll ja hea lutt, mida ma arvasin, et ma nagunii ei kasuta ja siis lõpuks kasutasin pea 2 aastat, hehe.

Ühesõnaga, ma arvan, et kui ma teeksin siia kõrvale praegu postituse, et mis mul lapsele olemas on, siis esiteks veniks see mingi 900 postituse pikkuseks, sest nagu te kõik teate olen ma selle rasedusega jumala ära flippinud ja valimatult Lempsile soetanud KÕIKE, mis ma vähegi arvan, et tal vaja minna võiks. Muidugi ega seegi mõistlik ei ole, aga no mis ma teha saan, nii on see läinud.

Aga no nüüd ma jäingi mõtlema, et kas ma tõesti olen kolme aastaga nii pirtsperseks läinud, et kui veel paar aastat tagasi olin ma rahul nende asjadega, mis keegi mulle kuskilt andis, et peaasi, et üldse midagi on, siis nüüd ma kirtsutan nina nagu mingi vastik saksapreili ja tunnen Marile kaasa, et temal nii ilusaid asju ei olnud, nagu Lempsikesel olema saab. Kuigi ma ju ise ka tean, et ega see titt vahet tee, kas ta on 10 eurises lamamistoolis, või 160 eurises lamamistoolis. Ok, Lempsu lamamistool pidi seljale väga hea ja mugav olema, seega ma natsa ikka loodan, et ehk mingi vahe neil asjadel on, aga üdiselt enamus asjad, ala nagu riided jne, ju ei loe beebile üldse. Mulle ka vanasti ei lugenud, mis siis ometi vahepeal juhtunud on?!

Okei, mõneti on mu majanduslik seisukord ka muutunud ja mul on hetkel võimalik rohkem asju osta, kui kolm aastat tagasi. Samas on ka mu blogi muutunud palju suuremaks, mis tähendab seda, et enamikke asju ma ju ei pea ostmagi, firmad annavad need mulle täitsa niisama. Seega ma ei ole kindel, kas ma päriselt ka maksaks 1400€ vankri eest, 200 euri hingamismonitori eest, 50€ kootud beebikarusselli eest jne. Ma miskipärast arvan, et… vaevalt.

Ja ma ei taha isegi öelda, et omg, kõik asjad peavad uued ja otse vabrikust olema ja muu enam mulle ei sobi Lempsuga, sest tegelikult on mul Lempsule ka palju ilusaid asju, mida sõbrannad ja lugejad on talle kinkinud, mis on kasutatud. Aga vahe on selles, et need on tõesti ilusad ja armsad. Koledat kraami ma ei hakka vastu võtmagi, miks ma siis Mariga üldse huvi ei tundnud, ah? Imelik lugu.

Natsa piinlikuks teeb selle asja see, et mulle praegu on ka paar sugulast kirjutanud ja pilte saatnud mingitest oma lapse räbalatest, et ala vaata kui ilus komplekt/müts/kombe vms, et ma toon sulle! Ja ma ei oska midagi vastata, sest issand jumal, ma ei taha neid nõukaaegseid asju oma lapsele selga panna. Ja isegi kui ma vastan, et ah, meil on juba olemas selles suuruses see asi, siis nad pressivad, et toovad ikka, aga et ma annaks need pärast ikka tagasi neile ja no eee.. ma ei tahaaaaaaa! Ma tahan oma ilusaid riideid Lempsule panna, mitte mingi 90date veluurdresse. (ouuu mai gaad, ma kõlan nagu viimane white girl koos oma esimeste maailma muredega #piinlik).

Ja nüüd selle ära hellitatud saksapreili hala lõpetuseks ma mainin ära, et ma olen vist samal ajal ka lõhestunud isiksus, sest enamikele asjadele siin elus ei raatsi ma ikka ülse raha kulutada, rääkimata näiteks ENDALE millegi ostmisest. Ja kui mul midagi maha kukub, siis ma söön ta ikka ära ja aeg-ajalt nuuskan soki sisse, või viskan käterätiku üle Mari kuseloigu ja magan rahumeeli selle sees edasi. Seega ma olen nagu mingi matsist saksapreili ristsugutis. Või nagu kunagi mind perekoolis ristiti – Männiku farmer-diiva :D

Ühesõnaga jõudsin ma eile järeldusele, et kui mu paremale käele on tätoveeritud “Ega sa mingi saksapreili pole” – Papa, siis mu vasak käsi nõuab vist mõne aasta pärast kahjuks täiendust tätoveeringu näol “Olen ikka küll!” – Mallukas. Minu jaoks lihtsalt müsteerium, et kuidas ma nüüd teise lapsega selline olen, tavaliselt just räägitakse, et esimese lapsega panevad emad hullu ja teisega on pohhui, mul on just vastupidi.

Kellel kaks last, kuidas pidi teil oli? 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

65 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Inga 25. september 2016 at 09:08

    Ah, eks aeg, võimalused ja suhtumine muutub.

    Esimese lapse kogemus on, et asju oli palju, aga paras kräpp.
    Teisega mõtled, et milleks see krdi sodi. Odavam on osta uusi, mis on ilusad, nauditav lapsele selga panna, oma maitse järgi. Ja piisab ju vähesest – eriti esimestel suurustel. Üht suurust nt 4 body. Kui peaks olema mingi ekstra piimaheite- või kakankaelanimaraton, siis saab ju laenata korraks järgmist suurust.
    Milleks kummut tuugalt täis, enamus kaheldava väärtuse ja praktilisusega ja ei saa selgagi.

    Jajah, väga kulda väärt olid sõnad, et pole kasutatud asjade vastu midagi, aga kas need just kõige jubedamad peavad olema kokku kraabitud.

  • Reply Rita 24. september 2016 at 20:11

    Ma nuuskan ka mõnikord soki sisse! Hehe :D ja maast söön ka toitu kui maha kukub ja siis kirun ennast, sest olen hoopis kogemata mingi essu endale suhu pannud :D

  • Reply Maria 24. september 2016 at 09:14

    Hahahahahha ma võin sulle nõukaaegse baika teki saata :D. Kordagi pole oma lastel kasutanud aga nooo on olemas. Ma ei mäleta kust sain ma ei ostnud seda. Keegi tõi.
    Aga ei nooo inimesed muutuvad ja sina kaa. Mul esimese lapsega olid omast arust mingid fancyyy asjad. Tegelt mõttetu träni irw. Aga teise lapsega polnud isegi väikest lutti. Jaas tal pole siiamaani väikest lutti ja ta juba aastane varsti. Mitte midagi tal pole. Vaene laps :D

    • Reply Greete 24. september 2016 at 11:28

      Mulle kusjuures täiega meeldivad nõukaaegsed baikatekid :D
      eeldusel muidugi et nad on korralikult hooldatud ja pehmed aga minuarust on baikatekid kõige paremad tekid üldse. Teisel kohal nõukaaegsed villased tekid. Tänapäeva vatiinikad võib paari aasta pärast prügikasti visata ja olen visanud ka, aga baikad peavad vastu (Y)

  • Reply E 24. september 2016 at 08:09

    Ma esimese poisiga ostsin ka põhimõtteliselt kõik asjad uued, kuna mul lihtsalt ei olnud selliseid sõpru/tuttavaid, kellelt asju saada. Pole siiamaani kelleltki midagi saanud, aint uusi asju kingitusteks toodud. :D
    Ainukesed teise ringi asjad olid MC turvahäll koos Isofix alusega (aga see sai ostetud härra tuttava käest, seega sai 100% kindel olla, et avariivaba, muul juhul oleks tutika ostnud) ja too siis pani kaasa kaks kombekat ja jalgadel vanni koos mähkimisalusega. :) need nüüd lähevad mul uuele ringile :)
    Vankriostuga läksin tookord alt, ilma igasuguse korraliku eeluurimiseta ostsin reisi pealt lihtsalt välimuse ja hea hinna pärast vankri, millega pärast üldse rahul polnud. Uuele ostsin nüüd vankri küll järelturult, aga enne eelnevalt põhjaliku eeltööd tehes. Sain väga hea vankri väga hea hinnaga. ;)
    Voodi, -pesud jms kraam sai ka tookord ostetud uus ja ilus, see läheb uuele ringile. Samamoodi ka riietega, eks mõned asjad saab ka uued ostetud ikka tutikale beebile(sh kojutoomise komplekt ja see kõige esimene voodipesu omas kodus). :)
    Poiste vanusevahe tuleb enamvähem täpselt 2a – vanem poiss saab 17.okt 2a ja uuel on TA 18.okt. :D

  • Reply Maria 24. september 2016 at 07:34

    Ma ootan neljandat ja siiani olen koigile lastele koik uued asjad ostnud.
    Iga talv ostan koigile uued talveriided, iga kevad, uued kevad/suve asjad.
    Ma naiteks ei suuda vaadata, et uhel lapsel oleks uhiuus ja teisel teise lapse vana kalts.
    Koduseid toariideid nad jagavad kull, aga ainult korralike.
    Kellegi teise vanu riideid kull ei tehtud oma lastele.

  • Reply MM 23. september 2016 at 19:07

    Minul oli ka nii, et esimesele lapsele ostsin ja muretsesin igasugused asjad ja vidinad ja virnade viisi riideid millest osa jäi üldse kasutamata. Kuna mul laste vahe 1 aasta ja 5 kuud ja mõlemad on tüdrukud, siis olid kõik titeasjad alles ja mul oli nii hea meel, et ei pidanud hakkama mööda poode jälle asju taga ajama. Kõik läks uuesti käiku ja sai ka need asjad ära kasutada, mis esimesega kasutamata jäid. Kuna esimene oli veel nii pisike, kui teist ootasin, siis oli seda vaba aega niigi vähe ja oli hea meel, et seda vähest aega ei pea mingi poodides kolamisele raiskama :)

  • Reply meow 23. september 2016 at 17:29

    Aa, ja mina maksin ka 1600€ vankri eest, 160€ lamamistooli eest, 70€ voodiskarusselli eest jne, niiet never say never :D kui vöimalust on, siis miks ju mitte. Ma pole muidugi vaid seda usku, et alati kallim on parem, aga osade asjadega nii on. Beebibodyd ei pea küll nüüd Po.pi omad ja 30€ maksma, öueriietesse aga olen nt küll nöus rohkem investeerima

  • Reply meow 23. september 2016 at 17:26

    Oled vanemaks ja targemaks saanud, muud midagi :D Mari tuli ootamatult ja olid ehk rohkem pohhuist ja kõigega rahul, mis oli.

  • Reply Skyler 23. september 2016 at 16:10

    Mul ka sõbrants andis oma tüdruku vanad riided ja ütles, et soovib neid pärast TAGASI. Et nagu mis mõttes!?! Rohkem tal lapsi ei pidanud tulema, aga siis pidi need saama tema teine sõbranna… Kui haige võib olla? Tegingi saadud riietest pildi, et pärast meeles oleks, et need on laenuriided ning tagastasin siis siiski need ainult, mis koledaks plekiliseks polnud läinud või mis praktikas olid mõttetud riided. Mina esimese lapsega ka sain ainult teiste antud riietega läbi, teisega hakkasin raseduse alguses juba kaltsukaid kammima ja ainult 5+ riideid ostma. Sündides on tal 86 suuruseni kõik olemas ja suuruse järgi ära pestud ja pakitud.

  • Reply Kertu 23. september 2016 at 15:14

    Ahjaa. Ma ei taht esimesele lapsele teiste vanu asju. Ma lihtsalt ei tahtnud. Mõtlesin, et minu UUS beebi ja miks ta peaks teiste vana kandma. Seega suuur osa asjadest olidki tal uued. Toodi küll seda vana kraami aga pesin puhtaks ja panin punase risti annetuskasti.

    Vanker, turvatool, voodi jäid päranduseks teisele lapsele. Need olid pm uued. Sest voodis esimene ei maganud mitte ühtegi ööd. Turvahälli kasutas küll kuid sellegi poolest nägi see tutikas välja ja vanker/käru samuti tutikas kuna esimene vaid röökis selles. Raam sai uus ostetud, et oleks õhkkummid ja eest mittepöörlevad rattad.
    Lapsed on erisoost, seega on ka teise lapse isiklikud asjad kõik uued.
    Mänguasju on meil liiiiiga palju ja 2a nooremat huvitavad vaid need asjad, millega see vanem laps mängi ikka :)

  • Reply Kertu 23. september 2016 at 15:08

    Mul ema teab rääkida, et vanusega muutub ta aina pirtsakamaks :D ausalt ka. Ehk et asi on vanuses..

    • Reply Mallukas 23. september 2016 at 15:13

      oi jumal, ma ei julge siis enam edasi elada :D

  • Reply Tyy 23. september 2016 at 14:56

    Normaalne asjade käik ju. Kelel mis võmalused. Igal oma stardipakk just seal kust ta välja on kasvanud. Me keegi ei läe oma soovides, igatsustes ja unistustes tagrpidi tagasi suunda- ikka edasi. Samal ajal saades kogemust, milline kulutus või igatsus oli seda väärt. Võibolla järgmise 3 aastapärast imestad ah mis teema- mis vahet sellel on.

  • Reply ritsik 23. september 2016 at 14:50

    No katkised või 30 aastat vanad tõesti beebiasjad tõesti ei peaks lapsel olema, aga kui trendikas tapeet, mitme pudelihoidjaga vanker või kui kallis voodikarussell – pseudoprobleemid. Mul lapsed juba suured, aga ei tuleks mõttessegi sadu eurosid kulutada lamamistooli peale, kus laps püsib maksimaalselt kolm kuud. Kui tasuta saaks- no tagasi ei saadaks, aga ikkagi, väga võõras mõtteviis minu jaoks. Maailmas on niigi tohutu ületootmine ja ületarbimine.

    • Reply meow 23. september 2016 at 17:45

      Mu kohe 8-kuune lustib ikka veel Babybjörni lamamistoolis ja selle kasutusiga tegelikult kolmanda eluaastani

    • Reply E 23. september 2016 at 17:51

      Kusjuures vaidleks selle max kolmele kuule vastu :D Ma ise küll ostsin selle sama baby björni lamamistooli kasutatult, aga laps on 2a2k ja siiani lebotab ja kiigub seal sees kui näiteks multikaid vaatab :D Täiesti keeldub sellest, et kappi ära pandaks.
      Praegu ootab järgmist beebit ning ilmselt kestaks veel vähemalt 5 last :D

    • Reply Tii Na 23. september 2016 at 20:26

      Tarbimise mõttes ma ka teisele lapsele kõiki asju uhiuuena ei ostaks. Lihtsalt valiks, mida kasutatuna osta ja päris igasugune mitmendat ringilt saadud kraam käiku ei läheks. Esimese lapsega polnud üldse silmagi et mis oleks lahe jms. Asjade otsimine ja soetamine tundus tüütu kohustusena. Tegelikult tundub praegugi veel, aga kuna sellest kohustusest nagunii pääsu pole, siis ma nüüd valiksin paremini.

  • Reply k 23. september 2016 at 13:57

    Mul oli enne esimest last see paanika,e t ei teadnud, et mida ja palju vaja. Võtsin päris palju tasuta kraami vastu. Ajapikku kujunesid välja kindlad lemmikud. Nüüd teise lapse tulekuks valmistudes lähtungi nendest kogemustest. Igasugust träni ja raskesti selga pandavaid riideid ei varu. Poed on ka alati olemas ja kui miskit hädasti vaja saab tuua. Igasugused mugavusvidinad nagu karussellid jne jätan ka seekord vahele. Varutud kraamiga see asi, et seda tuleb kusagil hoiustada ja hiljem tuleb ka sellest lahti saada. Seekord on mul varutud ülikorralikku järelturukraami ja ka uusi asju. Koledaid asju ei varu:) Tahaks oma ostudega ikka jube mõistlik olla ja mitte tarbimishullusesse sattuda. Aga tänapäeval ikka väga nunnusid asju saadaval:)

  • Reply Ester 23. september 2016 at 13:30

    Mina sain riideid oma sugulastelt ja neid jätkub kahele lapsele. Vankri sain ka mehe sugulastelt ja jätkus kahele lapsele. Kuigi vanker oli äärmiselt ebamugav. Aga kui kolmanda lapse peaksin saama siis ostan vist kõik uued asjad. Ja mugava vankri ka. Praegu mu pojad 7 ja 4 aastased ☺

  • Reply janet 23. september 2016 at 13:04

    “Männiku farmer-diiva” :D :D

  • Reply Kät 23. september 2016 at 12:41

    Jaaah. Mul 3 last. Esimese lapsega (pea 10a tagasi) korjasin ka kõik kokku, mis ala naabrinaine andis. Äkki läheb vaja! Samas ei tulnud selle peale, et rinnapumpa, pudeleid, apteegikraami võiks rohkem vaja minna. Käru saime ka kuskilt kasutatult, aga ulmelise hinnaga. Teise lapsega (5a tagasi) otsustasin, et ei osta ühtki asja enne, kui dekreeti jään ( enne seda oli 1 lapse üsasisene surm, et ehk oli hirm sealt) ja kui dekreeti jäin, siis hakkasin siit- sealt asju ostma. Osa ikka kasutatult, osa uusi. Kolmanda lapsega (1kuu) olin kindel, et enne ei osta ühtki asja, kui laps sündinud on. Korra kommenteerisin siin kommentaariumis ka, et nii plaanis, siis sain sõimata, et ma mingi lapsepiinaja :D Aga siiski, mõni päev enne tähtaega ostsin Ti-Ti st mõned riided. Mainisin ära ka, et kui ostan, siis ainult uued asjad. Kui beebi sündis, käis mees ja ostis voodi ja mähkimislaua ja madratsi ja kõik muu vajaliku. Riideid muretsesime jooksvalt juurde. Ämm tõi mehe titeaegsed riided ka..kuigi jah, ma tahtsin kõike uusi, siis need on puhtalt nostalgiahetk :D Seega ütleks, et iga lapsega ongi sihid selgemad- tead mida reaalselt vaja ja tilulilu jääb vähemaks. Tõesti, kas sa ostaks praegu lapsele trikoo juba ära, kuigi teadmata, kas see üldse kunagi selga saab?

  • Reply Madli 23. september 2016 at 12:34

    Kusjuures ma ostan oma lapsele riideid vist 99% ulatuses kasutatult, aga olen seejuures tohutult valiv. Näiteks ei osta ma ühtegi asja, mis oleks topiline, kole, määrdunud, veninud, katkine, õmblustest lahti … ühesõnaga, ma ostan vaid väga korralikke asju ja igas kaltsukas uurin riideid kullipilguga nagu toidupoodides penskarid hinnasilte. Ma lihtsalt pooldan tohutult taaskasutust ning käsitööd ja seepärast tavapoodidest asju osta ei taha. Asjade edasiandmise puhul olen ma samasugune pedant: kui on juba veidi topiline, siis kellelegi ära ei anna – mul oleks jube imelik mingeid kaltse edasi anda.
    Ja mul on ka mõne hõimlasega sarnane kogemus, et lihtsalt topitakse mulle kusagilt hulgi tasuta saadud lasteriideid, mis on ammu oma aja ära elanud. See pole enam taaskasutus vaid prügi ju! Ma pole nüüd nii paljas ja meeleheitel, et lapsele prahti selga topiks. Just veidi aega tagasi oli mul veel seline juhus, et toodi lapsevoodi, mis pidi olema “veidike kasutatud, aga terve”. Kohale jõudis aga selline rämps, mis kukkus ümber juba pealevaatamise peale.

  • Reply Mirjam 23. september 2016 at 12:25

    See Mari tuba ja asjad tunduvad veel täitsa okeid. Ma olen muidu nii osav kaltsukahunt, aga lapsele kuidagi ei osanud ka normaalseid riideid osta, põhiline oli soodne hind. Kõik riided olid suuruses 62 ja megasuured, enamuses veel roosad (poisile). Vastsündinule nagu polnudki midagi eriti selga panna. Paljud bodyd, mis ostast tellisin, ei mahtunud tal üle peagi. Asi hakkas paranema, kui laps oli umbes paarikuune, mil hakkasin teiste lapsi vaadates juba aru saama, mida tänapäeva beebid kanda võiksid. :D

  • Reply Krista 23. september 2016 at 12:04

    Esimene asi kui teatada rasedusest hakkab hirmus kaltsude pakkumine. Mina lihtsalt ütlesin KÕIGILE EI, kuna kohe kui oma rasedusest teada sain, hakkasin raha koguma, et saaksin osta kõik asjad enda maitse järgi. Laps on hetkel poole aastane ja endiselt pole ma kelleltki asju vastu võtnud, kõik olen uuena soetanud ja lisaks on vanaemad ka toonud uusi asju kingituseks. Minu meelest olgu vähem riideid, aga korralikud. Kui poodides ringi kolada, siis saab ikka päris hea hinnaga uusi asju. Muide kui julgesin öelda, et ostan ise, siis vaadati suurte silmadega, et puhta lolliks läinud :D Aga lõppkokkuvõttes on igaühe enda otsustada, kas uued või teise ringi asjad, kuid jah see peale surumine oma vanade asjadega on suhteliselt nõme ning võiks aru saada, et ei on ei.

  • Reply Kati 23. september 2016 at 12:01

    Kas sul need paar sugulast ei loe su blogi kelle riideid (räbalaid) sa nii maha teed? :O
    Blogiveergudel oled küll nii otsekohene, miks sa siis jumala eest sugulasele otse ei ütle,et sorry kuule sa vaata ka mis räbalaid sa mulle pakud.

    • Reply Mallukas 23. september 2016 at 12:16

      Ei loe, selle pärast kirjutangi :D nad vanainimesed :D ja miks ma peaks inimesele näkku mõnitusi loopima :D?

    • Reply Tii Na 23. september 2016 at 12:31

      Arvan ka, et blogi on eneseväljendamise koht. Malluka puhul on lihtsalt see asi, et tal on tohutu lugejaskond taga, sh paljud tema tuttavad. Mis ei tähenda seda, et ta siin oma tõelist arvamust avaldada ei tohiks. Sest selle lugemine on igaühe isiklik asi. Mina oma blogisse kirjutan küll kõik mõtted, olgu nad siis teiste pihta kriitilised või ei. Ja mõistagi ma 90% neist mõtetest kellelegi avalikult ja otse kuskil ei avalda, sest ei soovi teise päeva ära rikkuda. Oma blogis aga kirjutan, millest tahan ja kuidas tahan. See see üks paljudest blogi eesmärkidest ongi ju.

    • Reply Tyy 23. september 2016 at 14:47

      pealegi mina loen siit välja et sel ajal Mallukas nii ei tundnud ja isegi imestab mis tase ja arusaam tal oli. Mu meelest ilmselge, et oma otsekohesuses oleks ta ära öelnud kui nii oleks tundnud nagu praegu. Miks ometi nii palju vaenu. Lugema õppides on üks esimesi asju tekstist ja sisust aru saamine. Kui laps juba loeb ei pruugi ta kogu teksti sisust aru saada, meelde jätta, ümber jutustada. Kas sinuga on samalugu ? Ma ei tunne sind, aga võibolla sa polegi rohkemaks võimeline.

  • Reply Linda 23. september 2016 at 11:58

    Mul on küsimus, et kas sa ise hindad ka kõiki neid asju, mis sulle tasuta firmade poolt antakse või pead sa seda praeguseks juba iseenesestmõistetavaks? Vahest jääb selline mulje, et kogu aeg saad tasuta asju ja pakke aga kas sa valid ka, mida vastu võtad või on tarbimishullus nii suur, et andke aga?

    • Reply Mallukas 23. september 2016 at 12:16

      Kui ma ei valiks, siis ma ei mahuks siia majja sisse. Ma saan igapäevaselt VÄHEMALT 10 koostööpakkumist, mõtle nüüd natukene ise ka :D

  • Reply S 23. september 2016 at 10:59

    I feel ya! Mul tõi ämm esimese lapse ajal kaltsukast mingeid räbalaid. Ta ise oli nii uhke, et skooris 20 sendi eest riideid ? Ma oleks tahtnud talle igakord öelda, et ma ei taha oma lapsele asju mis kaltsukates maksavad 20 senti ja millel on küljes sildid “made in cccp”. Võtsin need viisakalt vastu ja viskasin pärast prügikasti, mõned võttis mees autosse õlikaltsudeks ? Suuremale lapsele said kõik asjad uued ostetud. Aga kuna teine tuli suht kohe järgi siis kannab nüüd väiksem suurema lapse vanu riideid ja magab vanas voodis, sest need asjad on veel tegelikult väga korralikud ja ilusad.

    • Reply Sandra 23. september 2016 at 12:18

      Isssand,mis nendel ämmadel viga on ? Minu oma oli kaks aastat tagasi samasugune,kui ütlesime,et ootame last.Võtsin ka viisakusest vastu ja kui ämma juurest ära tulime,viskasime kõik linnas prùgikasti.Mul on see “loll” kiiks,et asjad(sh riided)peavad lapsed uued ja uhked olema,vähemalt seni,kuni rahakott lubab.Aga noh kuna ta muudkui sokutas ja sokutas neid kaltse,siis lõpuks ütlesin viisakalt,et ma ei taha oma lapsele kasutatuid riideid.Selle peale tegi ämm suured silmad ja ütles “uued riided on ju nii kallid,vahet pole,mis lapsel seljas.nagunii kasvab ruttu välja”.Nii tahtsin öelda,et sina ise ei kasva enam kuhugi,saad surmani oma lemmikuid kaltsukaleide kanda.?Õnneks enam ei osta ega paku ta midagi,sest ei tea,kas meile mehega meeldib ja ehk ei panegi neid oma pojale selga.Mainin ära ka selle,et ämm ise käib riides nii nagu võtaks kinniste silmadega kapist suvalt riideid.?

      • Reply Mallukas 23. september 2016 at 12:20

        No ma olen ka praegu kasutatud asju ostnud, aga korralikke ja enda maitsele sobivaid :D

        • Reply Sandra 23. september 2016 at 12:25

          Korralikud asjad on ok,aga minu kallis ämmakene andis mulle isegi sipupükse,millel oli põlvede kohal augud.Sest noh laps ju roomab uued nagunii katki ja las siis olla sellised vanad,mida pole kahju ära visata.No ma ei tea…poiss ei roomanud ühtegi riideeset katki.Ma ei taha teada,kui mitu ringi need püksid vanad olid…?

        • Reply Pihel 23. september 2016 at 13:31

          No jah, just, et ega kasutatud asi ei tähenda kohe, et kole ja kalts. Eriti pisibeebide kraam, mis üldse ainult paar nädalat selga mahub. Lisaks on kasutatud ja palju kordi läbi pestud asjad beebide tervisele palju kasulikumad kui otse tehasest tulnud tootmisjääke täis kraam. Nii et võib küll mõelda, et ostan uusi asju, sest tahan oma lapsele parimat, aga tegelikult hoopis kurnad tema väikest organismi ja kulutad raha puhtalt oma meelelahutusele. Beebil pole ju sooja ega külma, kas keegi tema riideid enne kandnud.

  • Reply Kristi 23. september 2016 at 10:58

    Ma mõistan seda muret täiesti :D Keegi juba eelnevalt mainis, et ta ei osanud esimesega midagi oodata, mis suuruseid laps kandma peab, vankri eelised jne. Ma esimese lapsega ei teadnud ka ja ei hakanud sp hullu panema. Teadsin, et beebidele kulub palju, neile pole vaja uhkeid ja kalleid uusi asju ja et see aeg läheb nkn kiirelt. Nüüd mil laps iga kuuga vanemaks saab, tean juba, et ma poleks pidanud võtma kõike vastu mida pakuti. Kui ma panen talle eelmise sajandi triibulised riided selga, annan räbalaid mänguasju vms, siis ma näen oma last nagu iga teist titemasinast tulnud titte nii ja mingi imelik trots tuleb sisse. Muidugi armastan oma last, sellepärast ma ei tahagi, et ta kaltse kannaks. Ma tahan lapsele juba algusest peale pakkuda endasy parimat. Muidugi hoian kokku sealt, kus võimalik, otsin analoogseid asju odavamalt. Teise lapsega ma ei hakka vastu võtma kellegi teise vanu asju, sest ma tean, et aint 5% kogu kraamist on minujaoks kõlblik. Ja hulluks võib minna kogu vanakraami sorteerides, ei taha nagu ära ka visata, vb kellegil oleks vaja. Kuniks majanduslik seis lubab, tahan ka oma järgmisele paremat elu lubada. Kuskil oli kirjutatud ka, et vaadates oma vanu pilte, mul oli vist üsna savi, mida kandsin ja nagu näha, siis vanematel ka vms :D

  • Reply Pihel 23. september 2016 at 10:53

    Teisele lapsele ostsin ainult uue käru, kõik muu ole saanud sõpradelt ja oma õdedelt. Kuigi küsimus pole ostmisvõimaluse puudumises, tundub mulle mõnus ökomöko see beebide asjade ringlemine. Värskeid lapsevanemaid survestatakse nii tohutult tarbima, et kohe trots ja hasart tekib ilma ostmata elada.

  • Reply Kaks Last 23. september 2016 at 10:53

    Hehee… Mina flippisin esimesega ära… Totaalselt! Võtsin vastu kõik, mis tasuta pakuti ja ise ostsin valimatult juurde ka veel kõike, mis meeldis. Tibi riidekapi uksi surusin jõuga kinni.
    Praegu teisega olen rahulikum, kuid olen kvaliteeti rohkem taga ajama hakanud küll. A la firmade poole pealt, mida tasub osta, mida mitte. Aga ostud on palju teadlikumad jah… Mõttetut jama kokku ei aja enam.

  • Reply Garmen 23. september 2016 at 10:52

    Meil esimene laps tüdruk ja teine poiss. Tüdrukule sai rohkem igasugu iluasju, poisile vähem. Paljud asjad on ka sellised mida ise poleks raatsinud osta aga kingitusena saadud ja ülirahul. Ülihea asi näiteks beebimonitor, tüdrukuga seda polnud ja siis olid alati kõrvad kikkis ja miskit rahulikult teha ei saanud. Samas kui poleks seda monitori kingitud poleks arvatavsti ise raatsinud seda 100 euri välja käija. :) samas kui võrrelda seda mis oli saadaval 5 aastat tagasi ja täna siis ojaaa see beebipesa mis sul on, on nii armas, siis tüdrukule oleks raudselt tahtnud seda, kasvõi ise oleksin valmis õmmelnud aga siis polnud näinud ega osanud tahtagi. Ega ahv ei oska ka öelda, et ta banaani tahab aga kui banaani näeb on kohe uh-uh-ah-ah, eks ma samasugune, ainult, et minu jaoks see banaan on midagi sellist,mida ma varem näinud pole aga tahaks, samuti meeldib see beebikotttool mis sul on, tundub ka nii lahe ja ilus on ta ka :)

  • Reply Üks ema 23. september 2016 at 10:30

    Jah. Mul esimese lapsega oli kôik väga viimasepeal. Kôik olid uued asjad. Ma isegi ei môelnud, et riideid vôi muud kraami vôiks kasutatuna osta. Minu uus väljalase (laps siis) ikkagi!

    Teisega on enamus asju kasutatud. Selle taga on mitu asja – esiteks arvasin, et esimene laps jääb ühtlasi viimaseks, mistap panin kôik välja. Teiseks on ka järelturul saada täitsa ok asju vähemalt poole soodsamalt, kui vaid eelarvamus maha suruda. Kolmandaks ikka ka majanduslikud vôimalused. AGA kui raha lugema ei peaks, siis ostaks ikka kôik uued. Kasutatud asjadel ikka üks ja teine asi ei funka korralikult. + mul on mingi aurakiiks vist. :)

  • Reply Airi 23. september 2016 at 10:27

    Tead…
    Mina arvan et sa oled liiga kriitiline…
    Mina ootan oma esimest last…
    Ei olnud ta planeeritud, aga nüüd sellegi poolest oodatud!
    Mis ma öelda tahtsin on see, et ma olen rõõmuga nõus oma lapse panema magama ühte vanasse võrevoodisse ja kõik mis seljas, ei ole ka kindlasti mitte uus… Ja minu arust ongi tore, kui kellegi vanad asjad taas uuesti selga saavad – ka laps kasvab neist ju hetkega välja… Kõige olulisem on siiski ju kodusoojus ja armastus… Ei saa ka väita et mul majanduslikult seis parim oleks… Samas elame juhuse tahtel täitsa uues majas keset metsa… :)

    • Reply Mallukas 23. september 2016 at 10:52

      No ma ütlen ju ka, et ei peagi UUS olema, aga ei pea ka ju kõige koledam kasutatud versioon olema, nagu mul oli :D

  • Reply ml 23. september 2016 at 10:19

    Mul on mõlemad lapsed maganud alguses samas voodis, mis oli tegelikult algselt nende onu voodi. Tegin korda, värvisin üle, uus madrats sisse ja voilaa. Asi, mida ma NÕUDSIN, et peab olema mõlemal lapsel uus, oli vanker. Esimesele lapsele taheti anda sugulaste poolt, aga ma ei võtnud vastu, vaid valisin ja kaalusin hoolega ja lõpuks ostsin suhteliselt kalli vankri, hiljem müüsin poole hinnaga maha. Teisele lapsele taheti see sama vanker tagasi anda, aga see nägi suht õudne välja ja ma tahtsin uut. Valisin odavamast hinnaklassist, aga kvaliteetse ja ilusa vankri. Riideid on mõlemil olnud nii uusi kui kasutatuid, aga teisele lapsele ei varunud nii palju neid kui esimesele, sest lihtsalt ei suutnud ära kasutada neid ja tegelikult saab ju alati osta kui vajadus tekib. Aga mänguasju on küll mõlemal liiga palju :D

  • Reply Merx 23. september 2016 at 10:13

    Ootan enda esimest last ja no tule taevas appi, aga ma tunnen täiega enda ära! Mees ütleb koguaeg, et pole vaja raisata, et saame mingi turvatooli ja voodi ja riideid ja mida iganes, aga no andke andeks, see on minu laps ka ja ma ei pane talle mingeid räbalaid selga ja ma ei pane teda mingisse rõvedat värvi 10 aastat vanasse turvatooli. ??? Enne käin ise palja persega ringi, kui laps headest asjadest ilma jääb.

  • Reply kätlin 23. september 2016 at 10:13

    Üldiselt olen valiv. Kui asi on vähe kasutatud ja ongi nagu uus, siis pole probleemi see osta. Kui aga näen kulumisjälgi või asi on topiline, siis panen parem mõned eurod juurde ja ostan uue. Esimesele lapsele said kõik asjad uued. Sain ka tuttavatelt asju, kuid neid kasutasin äärmiselt vähe. Olid teised plekilised ning tundus, et pigem oli see selle mõttega antud, et saan eest ära.
    Teisele lapsele olen ostnud täpselt kaks uut asja (turvahäll, kombekas) ning sinult võitnud Mr. Tiger`i, sest esimesest lapsest on beebiasju alles ning osad täitsa kasutamata. Paari esimese kuu jagu asju on mul olemas. Ülejäänud tulevad ma arvan poest, sest ma ei viitsi pidevalt sorteerida ja otsida kuskilt vaakumkottidest, mis suuruses riided kuskil on. Selles suhtes olen laisk ja lähen lihtsama vastupanu teed.
    Olen täheldanud, et on asju, mida ma olen kasutatult ostnud/saanud ma isegi ei kasuta. Tol hetkel tundub see väga vajaminevat ja arvangi, et seda kasutan kindlasti, aga lood on hoopis teised. Aga see täiesti jälle oleneb asjast. Mõne vana ja räbala raamatu või eseme eest olen jälle nõus peale maksma, kui sellel on minu jaoks väärtus olemas. Näiteks oleks ma nõus maksma vana vene vahvliraudade eest, mida ma pole siiani leidnud, kuna minule see seostub nostalgiaga ning neid uusi olen proovinud küll ja küll – no ei anna seda mõõtu välja, mis vanadega.

    • Reply Lilith 23. september 2016 at 10:58

      Vanaaegseid vahvliraudu pakutakse aeg-ajalt Facebookis (vist oli) Koogimeistri grupis :).

  • Reply Tii Na 23. september 2016 at 10:01

    Mina küll saan sinust aru. Ma ka esimese lapse asjadega väga hulluks ei läinud ja mul on sellest tagantjärgi üpriski kahju. Ostsin mingi suhteliselt esimese ettejuhtuva vankri, suvalise turvahälli, suvalised riided kuskilt mitmenda tiiru pealt jne jne. Põhjus, miks ma rohkem ei pingutanud oli see, et ma ei osanud. Puudud kogemus ja isegi nende beebiriiete osas ma ei saanud midagi aru, milleks mingeid riideid kasutatakse, kui suuri vaja on jne. Ja tegelikult väga paljude asjade osas ka ei viitsinud süveneda, nt ei viitsinud ma käia ja vahtida erinevaid vankreid, nende puudusi ja eeliseid jne võrrelda. Tahaksin juba väga teise beebi ootele jääda ja nüüd ma juba tean küll vägagi konkreetselt, mida ja kui palju tahta ja nüüd mind ikka huvitab ka kogu see beebindus palju rohkem. Väga hullu ka ei paneks, aga krt, riideid valiksin küll ilusamaid ja vankri sada korda parema. Kõik muu on mu jaoks jätkuvalt teisejärgulise olulisusega.

    • Reply Carry 23. september 2016 at 10:06

      Sama siin!!!!)))

  • Reply Gerda 23. september 2016 at 09:55

    Minu arvates oleneb palju ka fotodest,mis sa teinud oled. 100% on su praegune beebinurk ilusam ja asjad ilusamad (kallimad/uued?) ,aga kui Mari asjad oleks ilusti üles pildistatud,siis poleks need asjad nii koledad.
    Ja nõustun,et ilmselgelt on su võimalused nüüd väheke teised ja inimese ilumeel ju ka muutub.
    Minul oli vastupidi,et esimese beebiga olid kõik asjad uued ja ilusad ja nüüd pojale ei raatsi uusi asju väga osta :D Lihtsalt nii kurb oli kõik esimese beebi asjad ära anda ja seda raisatud raha nö näha. Seekord olen targem ja ei osta nii palju riideid ja asju kokku..
    Ja lõpetuseks- tee mis tahad,sinu raha ja sinu beebi :)

  • Reply E. 23. september 2016 at 09:46

    Eino tänks… Õudne tapeet…
    Meil hetkel magamistoas samasugune, muidugi ka ca 3a seina pandud kui maja täis renoveerimise sai (nt magamistuba oli varem täiesti rääbakas nö lakapealne). Aga me oleme igatahes rahul sellega. :)

    • Reply Mallukas 23. september 2016 at 10:03

      Sorri, paljudel on see tapeet :D mul on see asi, et ma näen selles mustris koera ja kurba nägu :D

      • Reply E. 23. september 2016 at 14:43

        Ega ma näen ka igast huvitavaid nägusid, ühe nurga alt ühed näod, teise nurga alt teised. :D
        Aga ma üldiselt eriti ei vahi niisama seina :p

        • Reply Mallukas 23. september 2016 at 14:47

          Mul oli see täpselt voodi vastas, aina vahtisin :D

  • Reply Triinu 23. september 2016 at 09:42

    Mina olin juba esimese lapsega väääga valiv, hoolimata olematutest vôimalustest. Aga see on mul ilmselt selline iseärasus…olen jäär ja loomult pedant, kôik peab olema viimase peal, samas erinev, stiilne jnejne. Ja kui vôimalusi pole, siis ma lihtslt leiutan viisi kuidas odavalt saab. Selle sama Babybjörni lamamistooli sain ma näiteks 20€ eest, otsisin, mis ma otsisin aga vähemaga polnud ka nôus leppima ? Teist last mul veel pole aga kui tuleb siis talitaksin samamoodi…aga ei eita, et vôimalused vôiksid paremad olla. Nii on lihtsam täiuslikkust taga ajada ?

  • Reply Karina 23. september 2016 at 09:39

    Ma ootan ka oma teist beebit ning sarnaselt sinule , sain ma esimesega enamus asju tasuta tuttavatelt. Niiet asjade ostmisrõõm jäi nagu suht vahele. Anti ära alates kummutist-mähkimislauast lõpetades vankrist. Ütleme nii , õnneks enamus asju olid okeid, kuid oli ka nende seas ka räbalaid – mis sujuvalt lendasid prügikasti (kuna mul kahjuks kogemus oli käes- ALATI küsisin üle , ega neid asju ei taheta hiljem tagasi) aga üpris palju neist ma ise ei ostaks , mõtetud. Palju asju sai soetatud juba lapse kõrvalt, ehk asju mis tõesti olid ilusad ja vajalikud ( pigem riided) :) Ja kuna plaan oli paigas, et tuleb nkn veel beebi (järjest) siis , asjad (enamus)jäid ootama uut kasutamise ringi :) Antud kõhubeebile olen ostnud vaid talve kombe hetkel , kuna oli puudu ( esimene on suve laps). Plaan on osta veel vanker kuhu mahuksid mõlemad lapsed ning vanemale lapsele siis juba voodi :)

  • Reply Sirly 23. september 2016 at 09:37

    3a tagasi olid need asjad ja tuba väga ok, Sa näed asju tänase päeva/tänapäeva trendi järgi ja need ongi erinevad :) ja miks peakski rahtma kellegi vana kui saab tasuta või on võimalik uus osta. Ise teeks samuti! (Y)

  • Reply Stiina 23. september 2016 at 09:36

    Esimene laps sündis 2014a detsembris. Sain kastide viisi kasutatud asju ja täitsa muidu igast kaltsukatest. Riideid oli megapalju, enamuses mingid helesinised pläustid eelmisest sajandist (kusjuures, neid oli nii palju, et mul tekkis vaen selle värvi vastu).
    Nüüd teine põrnikas sündis selle aasta maikuus. Voodi ostsime ise (eelmine kord oli minu õdede-vendade poolt näritud võrevoodi), kapis pole enam pooltki nii palju riideid, kui vanemal lapsel (no neid ei lähe nii palju), see eest on kõik riided uued, uueväärsed või korralikud. Kui keegi midagi pakub, siis vaatan ka väga kriitilise pilguga.

    Aga eks ka majanduslik olukord on kõvasti paranenud vahepeal (esimese lapsega elasime mu vanemate juures maal, nüüd ostame juba oma pesa Tallinnas). Palju oleneb ka sellest.

  • Reply KARDO TREIMANN 23. september 2016 at 09:28

    See niiöelda hiinakas voodikarussell oli minu sõprade poolt mulle kingitud, et ma seda oma lapse peal kasutada saaks :D ei vahi siin kingitud hobuse suhu kurat ma ütlen :D

    • Reply Mallukas 23. september 2016 at 09:30

      Ok, ok, sorri :D

    • Reply Soon to be mom 23. september 2016 at 16:28

      OMG mega koom, Kardo!! :D Like!!
      (kuigi ise ka sellist asja oma lapsele ei ostaks!) :D

  • Reply Liis 23. september 2016 at 09:28

    Pigem asi ongi selles, et majanduslik olukord oli 3 aastat tagasi hoopis teine. Mul muidugi uut beebit tulemas pole, aga: 4 aastat tagasi kolisime maale pmts 2 kätt taskus(ok riided ja m6ned asjad veel) ja mul suur kõht ees. Mehel püsivat töökohta veel polnud. Lapse tulevasse tuppa panime odava rohelise tapeedi, ostsime 2 purki värvi ja värvisime vanaema riidekapi, nõukaaegse voodipesukapi ja vana võreka nendega üle, vanast köögikapist tegime riiuli. Riided sain kõik emalt, mis oli mu noorematest õest vendadest alles, vankri ostsime komisjoni poest 70 euriga. Ainsad asjad, mis olid uued, olid Lindexi karukombe, müts ja kojutoomiskomplekt. Mul polnud mingit kiikuvad lamamistooli ega mähkimisalust. Esimesed pesud tegime lapsele kuumaks köetud köögis söögilaua peal vanas emailitud pesukausis. Ja oi me olime õnnelikud! Me tihti mehega meenutame, mis seisus me siia tulles olime ja kuhu me nüüdseks jõudnud oleme.

  • Reply Loor 23. september 2016 at 09:26

    Eks see ole 50/50. Mina esimese lapsega nt ei teadnud sellisest väärt kohast nagu Paavli kaltsukas ja, et kuni 62 suuruses beebiriided võivad olla “kasutatuna” nagu uued.
    Seega esimese lapsega maksin end vigaseks igasugu õpikutest järge ajades mitu body, püksipaari, mütsi võiks mingis suuruses ootamas olla ja ostsin kõik uuena….
    Nüüd tegin iga kuu nt korra kaks tiiru Paavlis ning tõesti sain väga armsaid ja ilusaid riideid ning jäi raha olulisematele asjadele nt vanker või villakott vankrisse, mis on tegelikult oma suuremat hinda väärt kui 10€ per body, millest kahe nädalaga välja kasvatakse ?
    Voodi jäi vanemast lapsest ning tegelikult nii mõnigi kihvtim riideese, mida ei raatsinud ära anda kui too välja kasvas.
    Igasugu tilulilu voodikaruselle ei ostnudki…
    Aga üldiselt ma arvan, et kui mulle tasuta pakutaks igast ilmakaarest erinevat kraami, miks mitte ☺
    See,et Maril olid nn teisest kaliibrist beebistaffi ei tähenda, et su vana mina on mingi eluheidik ja mõttetu kooner vaid ma pigem arvan, et nagu iga esmakordne lapsevanem, said šoki mis hinnaga see armas beebikraam on ja loomulikult võtad oma sõpradelt vastu, mis pakutakse. Ka ise tegin seda ja pärast lapse sündi vaatasin, osade asjade kohta, et issand, mida ma mõtlesin ?

  • Reply Avokaado 23. september 2016 at 09:23

    Mul oli täpselt sama asi esimese lapsega, kuhjasin kaltsukatest/kirbukatelt mingeid vanu räbalaid riideid beebile kokku, sekka ka muidugi mõned korralikumad asjad :D pooled nendest ei leidnud kasutustki.
    Nüüd mõtlen küll, pühaissandjumal, kas mul tõesti üldse maitset või silma beebiasjade suhtes ei olnud :D kui kunagi teise lapse saan, siis ostan küll kõige paremad ja kõige ilusamad uued riided talle.

  • Reply Diana 23. september 2016 at 09:19

    Vaata, aastatega muutub ruumi kujundus väga, sisustusstiilid jne. Tol ajal vast väga cool lapse pleiss see :) Mõne aasta pärast vaatad praegust sama pilguga ehk :p Mul on praegu laps 10 aastat vana ja emaks sain väga vaesena, hetkel olen aga sellises seisus, et kui kunagi peaks uus laps sündima siis olen ammu rääkinud, et saab kõik uued asjad. Elu ongi tihti selline.