Tõstku käsi kõik need, kellel on õde või vend! Kes kauem lugenud, see peaks teadma, et minul on vaid üks – 13aastane vennake nimega Henrik.
Lapsena mäletan, kuidas paljud mu sõbrad rääkisid, et soovivad endale õde või venda, aga mitte mina. Igatahes ma ei mäleta küll sellist mõtet. Kui ma Tallinnasse kolisin ja kooli tulin, siis elas mu ema oma parima sõbrannaga koos, kellel oli minust natukene noorem poeg. Seega päris mitmeid aastaid oligi tema nagu minu vend, sest me elasime ju koos ja tegime kõiki asju kogu aeg koos. Näiteks meenub mulle selline mäng, et üks jooksis ukseaugu juurest mööda ja teisel oli nii kaua vaba voli teda mudelautodega loopida. Casual!
Kui ma olin kohe 14 saamas, sai mu ema mu väikevenna ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis mul puudus selle suhtes igasugune entusiasm. Ma tean mitmeid tiinekaid, kes oma väikest õde-venda jumaldavad ja nunnutavad, aga mul oli üsna ükskõik, kas ta sündis või mitte. Pigem olin ma vähe pettunud, sest ma tundsin, et nüüd kulutatakse ju raha meie kahe peale, mitte vaid MINU peale, mida minu pubekasüda palju rohkem soovis, kui väikevenda. Paraku minu soovid ja tahtmine ei huvitanud väga kedagi ja eks ma mõne ajaga harjusin temaga ikka ära kah 😀
14-aastane Mallukas ja 6 kuune Riki!
Ma mäletan ainult seda, et ma vihkasin kohutavalt seda, kui ma teda hoidma pidin, sest see oli esiti nii igav ja lisaks oksendas ta mulle ükskord näkku ja suhu. See oli päev, mil ma endale vandusin, et mitte iial ei taha mina ühtegi last saada. Muuseas, sama arvamus oli mul veel vahetut enne Mari ootama jäämist. Lihtsalt ei olnud minus seda emalikku ninnu-nännu külge. Mul polnud otseselt laste vastu midagi, aga seda vaid juhul, kui nad on minust eemal ja parajas kauguses.
Ühesõnaga on mul tegelikult praegu jumala kahju, et meil nii suur vanusevahe on, sest me ei ole kunagi saanud väga palju niiöelda kvaliteetaega koos veeta. Kui ma veel kodus elasin, oli ta nii väike, et tema seda ei mäleta ja nüüd oleme me lihtsalt noh nii erinevas eas, et ma pean veel mingi 5-6 aastat ootama, siis saame vähemalt koos peolegi minna ja vaadata, mis saab ja mis lahedaid mälestusi me tulevikus koos loome. Nii kaua lasen inimesel noorust nautida.
Küll aga on ülilahe näha, et kui mina tema vanusena ei huvitunud “tittedest” üldse, siis Riki on Marile nii lahe onu. Õpetab talle igasuguseid asju, viitsib temaga mängida ja joosta ja kembelda. See on nii tuus ja mul on hea meel, et ma saan öelda, et mul on igati sõbralik ja viisakas ja tore väikevend.
Seda huvitavam on mul mõelda, et milline saab olema Lende ja Mari omavaheline õendus. Mul pole iial õde olnud ja ma ei kujuta ette, mis tunne oleks olnud kasvada, kui mul oleks olnud 3 aastat vanem või noorem õde. Igatahes ma loodan, et neil saab koos olema igati lahe ja neil on teineteise näol igavesti sõber ja tugi olemas.
Kas teil on õde-venda? Kui suur teie vanusevahe on? Kuidas oli koos kasvada?
86 kommentaari
[…] ei tea täpselt, mis hullusehoos tegin ma oma väiksele vennale sellise sünnakingi, et otsustasin ise ta sünnipäevapeo korraldada. Nüüd on aga jänes püksis, […]
Usu mind, ka väikese vanusevahega õed-vennad ei saa eriti seda kvaliteetaega nautida 😀 mul on üks 2 aastat noorem õde, temaga eo ole suhted just kõige harmoonilisemad. Samuti üks vanem õde ja üks vend, vastavalt 13 ja 10 aastat vanemad. Ma annaks nii palju, et vanema õe-vennaga koos aega veeta, aga ma ei tea, nad ei tundu minuga koos olemisest väga vaimustatud olevat 😀 vend on selles vanuses, et talle on tähtsamad autod ja tüdrukud ja sõbrad ja sellised asjad ning õel on juba oma pere. Nii et.. jah 😀
Olen oma peres esimene laps kolmest. Kohe olen saamas 20 ja vend saab 14 ja õde on 8. Naljakas on see, et kõigi vanusevahe on kuus aastat. Peale õe sündi küsisid arstid vanematelt, kas 6 aasta pärast näeme taas. Vennaga sain koos elada vaid nii kaua kuni ta sai kolme aastaseks või kahe. Seda seetõttu, et vanemad Soome kolisid, ise soovisin suurelt vanavanemate juurde jääda. Õde sündis Soomes ning temaga on mul võimalus koos olla olnud siis, kui olen neid ise külastanud või kui satuvad vanemad üle lombi meitele.
Venda nägin peale sündi kohe kuid õde alles oma sünnipäeval ja vanuseks oli tal neli kuud ja 3 päeva. 🙂
Minul on lausa 3 venda. Ema sai minu üsna hilises eas, 43-selt. Niiet, vanima vennaga on 20 aastat ja noorimaga 15 aastat vahet. Sisuliselt olen kasvanud üksiklapsena, seega mul pole õrna aimugi mis tunne oleks kasvada vendade- õdedega koos. See-eest sain üsna noorelt lapsehoidjana kätt harjutada. Vendadel on 3 peale 8 last. Suviti olid ikka kõik koos vanaema juures ja mina, tädina, sain siis nendega mängida ja möllata ja valvata. Väiksena soovisin väga, et mul oleks veidi vanem õde, aga no mida polnud, seda polnud. Olen õnnelik, et mul on just nii suured vennad. Olin koguaeg kaitsva tiiva all ja keegi liiga ei julenud teha 😀
Nüüdseks olen ise kahe vahva lapse ema. Tüdruk 3a7k ja poiss 4k. Praegu on suur õde ikka väga õnnelik oma venna üle, loodan, et see on ka edaspidi nii ja vaimustus väikevennast üle ei lähe.
Minul on väike õde kellega meil on 17 aastat vanusevahe, niiet ma ütleksin ka seda, et meil pole sellist klassikalist õedede suhet, pigem olen mina ikka nagu keegi suurem , kes teda hoiab ja kasvatab. Aga nüüd on mul endal väikene poeg ja nüüd on jälle neil kahekesi tore koos mängida.
Mul on 2 venda? ühega on 13a vahet, teisega 18a ? julm! Aga 8aasta pãrast saab ühe juba linna peale kaasa võtta. A kes siis ikka 30 aastase mutiga linna tahab minna 🙁 ?
Kas te panete teisele tüdrukule ühe nime?
Minul on kaks nime ja vennal ainult üks ja ta on hingepõhjani solvunud vanemate peale, et miks õde kaks nime sai ja tema ainult ühe 😀 (me oleme kaksikud).
Ei, tema saab ka kaks 🙂
Mul endal on 2 venda ja 4 õde, olen selles pikas järjekorras viies (25a). Esimene laps 37 ja viimane 16, seega 21 aasta jooksul 7 pudinat. Oleme suhteliselt ühtehoidvad, vanemad on selle nimel ka vaeva näinud ja korraldavad sageli kokkusaamisi, kus kohal kõik 7 last koos peredega. Minu peres kokku hetkel 19, kohekohe lisandumas väike poisikratt vanimal õel. Minust saab 5kordne tädi. 🙂
Ja nii veider kui see ka pole, siis leidsin endale elukaaslase mehest (28a), kel on 4 venda ja 2 õde, mees samuti 5s laps 7sest. Neil vanim 43 ja noorim 26. Kuigi minu pere on kokkuhoidev, siis mehe perest kokkuhoidvamat perekonda ma ei tea, 7st lapsest 6 elab üsna lähestikku ja nädalavahetusi veedame sageli ühiselt. Mehe pere 28 inimest, 13 lapselast.
Kujutage siis ette, kui asusin oma 25ndat juubelit planeerima ja vaid lähiperekond moodustas külalistest ca 50 inimest. Suurem kui mõne inimese pulm. 🙂
Mina olen 23 ja mu väike õde on 10 ja suur vend on 24. Vennaga kaklesime väiksena päris palju, aga kui oli vaja ühiselt vanemate vastu olla, saime väga hästi läbi. Teismeeas kujunesime mõlemad väga erinevateks inimesteks ja siis kasvasime ka lahku, mis muidugi ei tähenda, et ta mulle kuidagi vähem oluline oleks, kuigi ta ise ilmselt tunneb nii. Väikse õe sain, kui olin 13 ja ma olin üliõnnelik, sest ma olin terve elu endale õde tahtnud. Minu jaoks ei olnud tema hoidmine kunagi probleem, just vastupidi. Tundsin, et vanematel pole ammu väikest last olnud ja nad ei oska tihti lapsele läheneda nii, et ta aru saaks ja mulle meeldis õele lahti seletada miks ühte või teist asja teha ei tohi. Muidugi oli tal ka see periood, kui ta polnud lasteaiast tulles nõus autosse istuma, kui mina seal juba olin, aga sellest kasvasime välja. Minu jaoks on mu väike õde põhjus, miks ma tahan parem inimene olla. Ta vaatab mulle alt üles ja on väga uhke minu üle ja seetõttu ma ei taha teda ise alt vedada. Ma nii ootan seda aega, kui ta on 18 ja ma saan teda Tallinnas välja viia ja meil on rohkem ühiseid jututeemasid. Ma arvan, et kui teil on armastust täis kodu ja lapsi koheldakse võrdsena, siis harjub Mari kindlasti õega ära.
Mul on kolm nooremat pudinat: vanusevahed jäävad sinna nii 1,5…21 aasta vahele. Seega tean täpselt, mida tähendab õega nägelemine ning kui suurt rõõmu tekitab, kui pisike vend koju minnes vastu jookseb: “Taaaaaaauuuuuuuuuuu”*
*s on taotuslikult ära jäetud 🙂
Mul kaks õde,üks 2 aastat vanem ja teine 7 aastat noorem.üks luges koguaeg lapsena raamatud sellest ajast kui mäletan ja teist pidi hoidma kui sündis. Kumbagagi läbi saamine keskmine, nagu ütlevad ,et sõna õde õelus .venda olen tahtnud aga pole saanud ja nüüd pole lootustki, endal on 1,2 aastaseks saav neiu kodus,tahtsin poega_aga ei saanud ja nüüd ei kujuta ette oleks poisslaps.Loota et saan kunagi tädi olla armsale rosinsilmadega poisile.
Minul on üks väike õde, kes on minust 9 aastat noorem(ise olen 18), kodus olles saan teda kooliasjadega aidata ja vahel isegi temaga koos rullitada. Kui ta alles väga väike oli, pidin teda tihti hoidma. Mulle väga meedldis vankriga ringi kärutada 😀 Aga kui ta juba vanemaks sain ja palju jonnis, siis ma oleksin tahtnud temast väga kaugele hoida 😀 Koguaeg oli tal vaja mind tutuistada või lüüa ja kõige peale nutma hakata 😀
Mul on ka vend, kes on minust 3 aastat vanem. Kui me pisemad olime, siis saime hästi läbi, mängisime koos ja kõik oli tore. Aga kui ta pubeka ikka jõudis, siis oli kõik väga kohutav ja me ei saanud üldse läbi omavahel, koguaeg kraaklesime ja kaklesime. Kui ma temaga enam ei jõudnud vaielda ega kakelda, siis ütlesin alati “minu issi ei ole sinu issi”, mille peale ta kohe ema juurde läks ja mina õiendada sain. 😀 Siis kui ta 16-17 oli, kolis ta kodust välja. Sellest ajast saati oleme väga hästi läbi saanud, käin ikka tal külas jne. Muidugi meeldib talle mu peale ikka veel kurjaks saada, aga nüüd on see kuidagi teistmoodi, sest ta saab kuidagi õpetlikult kurjaks. Tema sõnad panevad mind mõtlema ja ka teisiti tegutsema. Aidata talle väga ei meeldi, selle asemel ka ikka räägib minuga ja ütleb, et ma pean ise hakkama saama, muidugi ta veidike juhendab ka mind. Võin öelda, et ta on väga hea vend, hoolitsev ja kaitsev. Ma kujutan ette, et ma oleks päris saamatu kui mul poleks olnud kunagi suuremat venda 😀
Mul on 3 väiksemat õde. 1,5aastane, 13aastane ja 15aastane. Mida vanemaks sain, seda rohkem on nad mulle meeldima hakanud 😀
Minul on kohe kaks venda , minust 3+ aastat vanem ning minust ca 1,5 aastat noorem . 🙂
Nooremaga pole kunagi läbisaamine hea olnud , aga vanemaga on see eest supper 😉
Aga Mallu, sa saaksid ju praegu ka vennaga aega veeta. Saate kinno ja jätsikokteili jooma minna. Näiteks Mari ka kaasa ja äge ju 🙂 ma oleksin hirmsasti endale õde-venda soovinud.
Saame jah, aga tal on pidevalt omad tegemised 😀
kurat, oli vaja mainida jätsikokteili :(((
Mul pole ühtegi õde-venda ja kohati teeb see päris kurvaks. Ma mäletan, et kui ma tiinekana omale õde-venda nuiasin, siis ema ainult naeris ja ütles, et mul on ju tädi- ja onulapsed ning et noh, mul küll õdesid-vendi pole, aga ma võin ju ise tulevikus mitu last saada. Ta on isegi öelnud, et tal võiks tulevikus vähemalt kaks lapselast olla (klassikaline vanem vend ja noorem õde). Minu arust muidugi ülimalt absurdne – ise sünnitada ei taha, aga mina andku muudkui tuld ja tehku talle lapselapsi (mis sellest, et mul pole meest ning ausaltöeldes ei kujuta ma end emana ettegi).
Mul vennaga 18 aastat vahet ja ta praegu viiene. Parim kaaslane mu aastasele pojale 🙂
Mul on kaks õde ja üks vend. Mina olen 26 – pere kõige vanem. Siis tuleb õde, kelle vanuseks 23 (temaga ma saan väga väga hästi läbi). Siis on pisike vahe ja tuleb jälle õde, kes on minust 10 aastat noorem ja vend, kes on pere pesamuna ehk siis 14.
Vōiksin öelda, et meil on väga ühtekuuluv perekond. Me oleme tihedalt koos nind keegi ei pelga kunagi abi küsida teistelt. Ma ei kujutaks elu ilma nendeta ette, me oleme kindlasti üksteiste tugivõrgustik.
Mul on 4 nooremat õde- venda. Kõige nooremaga vanusevahe 9 aastat. Kõik saame omavahel hästi läbi. On ette tulnud kaklemisi aga kui kellelgi abi või toetust vaja oleme üksteisele olemas. Eriti nüüd kui ma ootan oma esimest last siis kõik mu õed- vennad ootavad huviga. Eriti veel kõige väiksem.
Minul on 1a8k noorem vend ja mehel on 1,4a noorem õde. Meie laste vahe tuleb nüüd 2 aastat. Esimest last me ei planeerinud, tuli ise. Teist last me ka otseselt ei planeerinud, sest oleme mõlemad alati teadnud ja väga iseenesest mõistetavaks pidanud, et lapsi saab olema vähemalt kaks ja saavad olema järjest. Ei mäleta, et oleksime seda üldse kunagi tõsiselt arutanud. Nii kuidagi tundub väga loogiline meie peres 🙂
Mul on kolm nooremat vennakest, kõige pisemaga vanusevahe 21-aastat. Küll aga olen terve elu soovinud õde, kuid kui ei tulnud, siis ei tulnud – olen siiski väga rahul ja õnnelik! ?☺️
Mul on 2 (pool)õde, kes on 7 ja 9 aastat nooremad kui mina. Pesamunaga on läbisaamine väga hea, aga kuidagi on suhe keskmisega – kellega ma pidevalt tülitsen – palju lähedasem. Võibolla asi selles et noorim on kümnene ja meil on ühiseid huvisid väga minimaalselt. Vanem on jube pubekas, aga ta otsib mu tähelepanu rohkem, vahet pole kas siis negatiivset või positiivset.
Ainuke asi, mis mulle nende sünni juures tol ajal ei meeldinud oli fakt, et ma pidin oma emme tähelepanu järsku jagama, mis tundus metsikult ebaõiglane. Nüüd samas ei kujuta ettegi, et mul neid vinguvaid asju poleks, tundub kuidagi liiga vaikne ja üksildane.
PS: kui keegi nendega tüli norib, siis ma olen jube mõrd 😉
Minul on 2 vanemat õde ning noorem vend. Kõige vanem õde 9 aastat vanem ja teine 6 aastat vanem ning vend on 6 aastat noorem. Õdedega saan väga hästi läbi, sest oleme vanemad ja saame aru rohkem teineteise mõtetest ning suudame igas asjas rahulikud olla, vahepeal ikka kraakleme ka, aga eks seda tuleb rohkem ette. Vennaga kraakleme rohkem, sest ta ei oska õigel hetkel suud kinni hoida ja ütleb tihti kohatuid asju teiste kohta ja selle pärast peab teda rohkem korrale kutsuma.
Õdedel on õelus 😀 Mul on 1,5 a vanem õde ja alles peale laste sündi (vanus 27 ja 28, saime samal aastal emadeks) oleme hakanud rohkem läbi saama. Kaklesime sõprade, mänguasjade, riiete pärast. Vend on 6 a noorem temaga oleme paremini läbi saanud aga enda 3.a pojale sooviks 4-5. a vanusevahega venda/õde kui yldse… 🙂
Võibolla tasuks siin kohal rahvasuu ütelust meenutada-
Vendade vahel valitseb VENDLUS ja
õdede vahel siis ÕELUS! 🙂
Vennaga väike vanuse vahe 1,5 aastat ja läbi saime mu meelest küll. Eks ikka võitlusi oli ka aga kui muti tahtis teda karistada , siis seisin risti ees nutsin ja ei lubanud, Võitlesin nagu emalõvi, See on nii armas vennast, et ta seda ikka meelde tuletab ja räägib. Mul on nii selgelt meeles meie viimane tüli ja kuidas see lahenes. Peale seda me pole kunagi enam sõnalises tülis olnud. Me korrastasime oma kirjutuslaua sahtleid ja panime tagasi alles jäetavaid asju. Tüli tuli sellest, et kuidas neid sahtlisse peaks paigutama. Mina olin püha trotsi täis ja ajasin oma joru ega lasknud tal seletada. Ja siis ta jumala rahuliku vaikse häälega ütles, lase ma näitan kuidas mina paneks aga siis pärast paneme need sinna nii nagu sina tahad. Ok sellega olin päri ja näinud, et see oli palju parem lahendus ei valinudki oma viisi. See oli esimene kord ka kui ma sain ise ka aru, et tegelikult olin mingit napakat trotsi ja võimuvõitlust täis ja kohe kui mul lubati oma tahtmist saada , polnud see enam oluline. Selliseid mitte millestki tülid said selle tõdemusega sellest hetkest otsa.
Õega on meil suur vanuse vahe 11 aastat. Temaga võitlus oli naljakas. Talle pidi igal juhul viimane sõna jääma, ka siis kui keegi talle vastu ei hakanud, öelnud miskit. See ajas ta eriti turri ja mind samal ajal naerma. Küsisin siis kellega sa kakled? Ise endga või ? Ossa, siis läksid käed rusikasse ja kukkus togima, mina ikka naersin.
Mul on 2a vanem õde ja 6 aastat noorem vend.
laste vanusevahe on mul paar päeva rohkem, kui minul ja õel – õde sündis jaanuaris, mina 2 aastat hiljem mais. Minu lapsed täpselt samamoodi – jaanuar ja mai. Selle vahega, et nemad on poisid 🙂
Muide, siiani vist ei usuta, et ma teist tahtsin väga poissi. Esimesega oli ükskõik, aga teist tahtsin väikse vahega ja samast soost (nagu mina ja õde). Meie olime (oleme siiani) parimad sõbrad. Minu pojad samamoodi. Õed-vennad on elus asendamatud!
Mul on 4a noorem õde. Ta on mu parim sõbranna. Absoluutselt kõike oleme koos teinud.
Laste puhul soovitan ma, et neid kotte võrrelda. Mingis eas tuleb endal “õde on ilusam kui mina, ta on targem kui mina” jpm. Palun vanematel seda lastele mitte teha, võõrastelt (sugulased ja tuttavad) tuleb nagunii. Väga tobe.
Lisaks soovitan seda, et nooremat vanemale mitte igale poole kaasa toppida. Noorem tahab kuid vanem õde ei taha. Vanem õde tahab oma sõpradega hängida, olgugi, et ta on vaid seitsmene, siis see noorem on tihti tülinaks. Mul ema tegi nii. Igal pool kus ma käisin ja kutsutud olin, pakkis ema mulle ôe kaasa. Ma ei taht teda kaasa ja käitusin temaga koledasti. Hetkel on mul sellest nii südamest kahju ja seega püüangi teistele vanematele soovitada nooremaid õdesid/vendi vanemate õdede/vendadega kaasa mitte sokutada.
Armastan oma õde ja temaga saan kõigest rääkida 🙂
Kuskil facebookis keegi jagas mingit pilti kus kirjas,et ühe lapsega oled sa lapsevanem,teisega juba kohtunik.ja noo nii ongi:D mul kaks last ja vahel nad mängivad kenast ja vahepeal kaklevad(poisid). Mul endal kaks õde,üks vanem teine noorem.Vanemaga oli rohkem kaklusi,elamise ühes toas,nüüd saan mõlemaga hästi läbi ja jumal tänatud et nad olemas on,üksiklaps on kohutav olla.
Mul on õde ja vend, vastavalt 17 ja 15 aastat vanemad minust! 😀
Väga koos ei kasvanud, õde sai oma beebi juba siis, kui ma 2 olin ja teise sai, kui kolm olin.
Niiet minust tuli varakult tädi ja pigem siis kasvasin oma õelastega koos, kui oma õe-vennaga 🙂
Mul õnneks õdesid-vendi ei ole. Või noh, poolvennad on aga nendega ei suhtle.
Ja õdede vahel ei ole mitte õendus vaid õelus 😛
Mul endal õde-venda pole ja pole osanud tahta ka, aga minu laste vanusevahe tuleb 13 aastat ning minugi vanem tütar pole väga suures vaimustuses sellest, et varsti saab temast vanem õde. Ja ma ei looda, et ta nüüd mul lapsehoidjaks hakkab. Ma ei sunniks oma pubekat vastumeelselt väikest last hoidma. Mäetan väga hästi, kui olin 16 aastane, tahtsime naabritüdrukuga väljas kauem olla, koolidiskol käia vms.. aga tema pidi kogu aeg hoidma oma nooremat venda, sest ema käis väljas pidutsemas.
Minul on 3 väikest õde, ise olen 21, järgmine on 15, siis 13 ja siis 7-aastane. Ja ei kujuta elu ettegi ilma nendeta, enamus pubekapõlve kuluski nende hoidmisele ja kantseldamisele, mille tõttu on nad ka number 1 inimesed minu jaoks.
Mul on 2 aastat vanem vend, sai äsja 30. Lapsena enamasti kaklesime, aga nüüd loomulikult saame ammu hästi läbi, oleme väga head sõbrad ja suhtleme pea iga päev. ja meil on ka väga palju ühiseid söpru, seega käime palju samadel üritustel ja koosviibimistel. Mul on nii hea meel, et ta mul olemas on!
Mul on 5 aastat vanem õde ja 5 aastat noorem vend. Vend on pere noorim ja noo alati terroriseeris meid. Mina olin see saamatu ja mitme tule vahel olev keskmine. Sest õde koguaeg õpetas kamandas jne. Kooli mäng oli meil põhiline. Kui ma teenekas olin ütlesin emale et tahan väikevenda. Ta saatis mu sinna sooja kohta. No olgem ausad 18 aastaselt tegin ise ära. ☺ Siiani on õde ja vend ema lemmikud (mõlemad on saanud emalt abi või sõna otseses mõttes korteri) mina aga elutsen ja kolin pidevalt erinevates üürikates. Aga noo see ükskõoksus on pigem minu isiksusest vist tingitud. Ma ei meeldi oma vanematele. Ainus miks nad minuga veel vahest suhtlevad on mu laps. ☺ aga noo savi pm keskmine laps on väga paha olla. Minu lapsel pole ühtegi venda ega õde sest minujaoks on mu 5 aastane veel liualt tillu, et vanemaks vennaks saada. Kuigi üliväga tahaks teist last ka. Noh aga esmalt peaks mehe leidma ☺ minu viimane suhe lõppes enam kui 5 aastat tagasi ja noh nüüd uuesti harjuda et peaks keegi kõrval olema on raske… seega järeldus minu lapsel saab olema vend või õde ka vb alles siis kui ta jõuab teeneka ikka.
Minul 7a vanem vend,kes nüüd juba 11a inglina valvab.
Mu lapsel nüüd kahjuks pole ühtegi onu ega tädi ja kui ma sellele mõtlen siis mul on ausalt nii kohutavalt valus ja kurb, sest kurat kui hea onu ta oleks olnud. Ta oli super vend, ma austasin teda tohutult ja ma tegelikult tundsin et ainult temale ma siin elus vaid loota ja toetuda saangi.
Kadestan tohutult kõiki, kellel on õde või vend kellele saab külla minna ja lahedalt aega koos veeta. .
Mul samamoodi vend juba 7 aastat teises ilmas. Ta oli minu parim sõber, absoluutselt ei kakelnud, kõike tegime koos. Meil oli väike vanusevahe, nii et väiksena peeti meid sageli kaksikuteks. Õnneks on veel õde-vend, kellega olen samuti väga lähedane. Ei kujuta elu ette, kui poleks saanud õe-vendadega kasvada. Praegu on endal laps väike, nii tahaks, et tal oleks ka õde või vend, aga hetkel siiralt ei taha teist last.
Minul on kaks vanemat venda. Ühega on vanusevahe 5a ja teisega 8a. Väiksena oli alati tore naabruses olevaid poisse hirmutada sellega, et mul on kaks suurt vennat, kui keegi mind juhuslikult kiusata üritas. Kord kui üks poiss mind norima hakkas, siis naabripoiss hakkas teda kohe keelama mainides, et ta lõpetaks kuna mul suur venna ja temaga pole küll jamasid vaja. See oli kohati selline naljakas, aga samas armas ja turvaline tunne. Lisaks olen ma alati neile mõlemale nö alt üles vaadanud, sest ma olen seisukohal, et nad on vanemad ja targemad ja ma olen väga uhke nende mõlema üle. Väiksena küll kaklesime ja kraaklesime väga palju, vahel läks asi kohe päris hulluks ja tihti läksid ka rusikad ja pisarad käiku. Tuli ette olukordi kui kõige vanem venna pidi mind noorema eest kaitsma ja minu eest välja astuma, et ta mulle liiga ei teeks.
Nüüd, olles kõik täiskasvanud, tunnen ma, et see vanusevahe on tegelikult minu meelest ikka liiga suur, sest me ei suhtle omavahel väga palju. Vennad ise saavad küll hästi läbi, aga minul on siiani tunne, et nad peavad mind ikka selleks samaks väikseks ja tüütuks õeks, kes ma olin u 15a tagasi. Mul on ilmselt ka 20a pärast kui ma olen 40, ikka väikse tüütu õe staatus küljes. Räägime ikka paar sõna juttu, aga olulistest asjadest väga mitte. Igapäevaselt ei jutusta teineteisega. Pigem siis kui koju ema juurde lähme ja trehvame. Praegusel hetkel tunnen ise, et tahaks rohkem nende elust osa saada ja, et nad ka minu kaasamisest enda plaanidesse rohkem huvituksid, aga ise ma end peale suruma ka ei hakka.
Vaatamata sellele, et me pole just väga lähedased, siis ühtmoodi kallid on nad mulle ikka. 🙂
Minul on 1,5 aastat vanem õde, kelle tublidust mulle lapsepõlves pidevalt nina alla hõõruti, mis minus alati veel rohkem trotsi tekitas. Kaklesime õega ikka korralikult ja mina, kui kiuslikum jäin neis kisklemistes alati süüdi ja sain ema käest ihunuhtlust. Aga kuna mul endal on õde, siis mõtlesin, et üksikul lapsel on igav kasvada ja seetõttu tõingi ise ilmale rohkem, kui ühe lapse.
Praegu ma enam nii kindel pole, kas ikka on vaja õde või venda, sest mõnikord peavad vanemad pingutama, et ainsalegi lapsele kõik eluks vajalik võimaldada. Mina seda oma laste puhul pole suutnud…
Mul on kaks nooremat venda.Vanusevahe 7 ja 10a.Elasime kõik ühes toas kuni minu 18a.saamiseni.Läbisaamine oli ok…välja arvatud see üks kord kui üks vendades mu meiki näppis ja ma talle heegelnõela kintsu lõin?.Nüüd nad mõlemad elavad teisel pool maakera.Igatsus on.Neil omal juba väiksed pered.Hakkan vaikselt harjuma,et nad kaugel ja näeme kord aastas.Paneks siia piltigi aga ei oska.
Minul on vend ja õde ,õde on 20’aastat vanem ja vend on 16 aastat vanem. Vennaga ma läbi ei saa…. või me saame ja ma võin iba suust bälja ajada,aga ta on mu vend. Kunagi ma ei kujutanud elu ilma temata ette,aga nüüd mul on päris külmad tunded.
Õde on 20 aastat vanem, ma ei kujjta ette mida ma ilma oma õeta teeks. Ta kaitseb mind kõigi maailma asjade eest. Kui mul oli tööl mure ,siis aitas tema mul kõik asjaad ja seadused üles otsida jne ,kui mul on abi vaja siis aitab,kui mul kellelegi midagi kurta vaja siis ta kuulab ,kui ma kodu sain siis elas ta mulle kaasa nagu oleks oma kodu ostnud. Kui elu üle viskab siis ma tean eetmavõin tema juurde minna ,kuigi ta elab 180 km kaugusel siis ta on mulle kõige suurem kalju,ma võin ALATI helistada. 🙂 ma tõestiii armastan oma sõsarat vääga
Vend ja õde – täiskomplekt olemas. Vend 4a vanem ja õde 8a. Väiksena vennaga kaklesin ja õega olime puusapidi lausa kokku kasvanud. Võttis mind linna vaheaegadel, shoppasime koos, õpetas juukseid punuma-meikima. Hoolitses koguaeg.
Vennaga oleme nüüd hakanud läbi saama, kui mõlemad vanemad. Ei loobuks kunagi neist. Üksi kasvada olekski liiga igav olnud
Minul on õdedega 5a vanusevahe. Vanema õega ei ole üldse lähedane, nooremaga olen veidi rohkem.
Oma laste vanusevahe 7,5a. Läbisaamine super, nad on üksteise küljes nagu takjad. Väga hoiavad üksteist ja suurem võtab pisemat isegi koos oma sõpradega õue jne. Väga mõnus vanusevahe, pole muret vahel neid koos koju jätta kui vaja. Lapsed siis hetkel 12,5 ja 5.
Mul on aasta noorem õde, ehk 23.
Lapsena me tohutult kaklesime, sõprade pärast, mänguasjade kasutusõiguse üle, kes küsib vanematelt- kas me võime Liisa juurde ööseks minna ??.
Kasvades jäi seda üha vähemaks.
Juba viimased 7-8 aastat ma ei kujuta ette, et helistaksin kellelegi teisele oma muredes ja rõõmudes, käiksin poodides ilma, et talle ka asju ei valiks.
Parim asi on omada enda vanusegrupis mängukaaslast jne.?
Mul on õde kuus aastat vanem ja enne kui ma 15 sain me väga kokkuhoidvad pole. Mõlema tegevused olid väga erinevad. Mina olin tatt ja tema suur. Tülitsesime suht palju aga samas oli side suur. Alates täisealiseks saamisest oleme ikka väga kokkuhoidvad. Nüüd on endal tütarde vahe 2 aastat ja 2 kuud. Ja nad on nagu robi ja bobi. Nad teevad kõike koos, nad pole üksteiseta nõus kuhugi minema, nad astuvad üksteise kaitseks välja, nad on lihtsalt niiiiii ägedad koos. Nad ei mäleta aega kui kumbagi neist poleks olnud, seega pole ka armukadedust üksteise suhtes esinenud. Harva on ikka tülisid mänguasjade pärast. Minu suurim unistus on, et nende suhe jääkski selliseks 🙂 Ma arvan, et õdedel omavahel ja vendadel omavahel on erilisem suhe kui õel vennal omavahel, kindlasti on erandeid.
Mul on isa poolt vend ja õde ning ema poolt õde.
Isapoolne õde on minust 17 aastat vanem ja tal on minust aasta noorem poeg ?
Samas on tal 3.5a tütar kes on nagu oma ??
Meil on suur pere ja mina 25selt olen 7 kordne tädi, hurraa ?
Minul on 2 õde. Üks on 1 aasta ja 3 kuud vanem ja teine on 11 aastat noorem. Vanema õega kaklesime, kiskusime ja ei saanud üldsegi läbi. Asi muutus siis kui ta kolis peale põhikooli kodust välja, et minna teise linna õppima. Peale seda hakkasime üli hästi läbi saama ja saame siiani. Noorem õde sündis siis, kui olin 11. Alguses tundus kõik nii äge ja vahva, aga kui teda pidevalt hoidma ja kärutamas pidi käima, siis enam nii lahe ei olnud. Praegu saan vanema õega paremini läbi ja oleme rohkem koos kui väiksemaga. Vb sellepärast, et meil on ühine isa, aga nooremal teine isa ja vanusevahe ka piisavalt suur, et pole koos midagi väga teha 🙂 nüüd vanema õega hea meelega jagame asju, ostame asju, käime kinos ja teatris 🙂 aga armastan oma mõlemaid õdesid 🙂
11 aastat vanem vend ja 5 aastat noorem vend 🙂
Vanem vend on olnud õpetaja ja pahandaja. Ema on meil pehmo 😀 Ei pahandanud eriti. Isast polnud asja. Seega vend pidi ruttu täiskasvanuks saama ja hakkas meid inimesteks kasvatama 😀
Nooremat venda hellitan vahest liialt. Eks ta pesamuna :D. Tegelt saab ta varsti juba täiskasvanuks, aga ikkagi 😀
Minul on 8 aastat noorem vend. Olin nii õnnelik kui sain teada, et saan endale venna. Olin just parajas vanuses ka. Siis oli just see nukudega mängimise periood ja vend oligi mulle nagu nuku eest. Käisin temaga jalutamas ja andsin emale puhkust. Lisaks õppisin ma varakult juba mähkmete vahetamise ja beebi söötmise ära. Kui vend sai 4, siis oli mul vahepeal temast küll villand, sest pidin teda lasteaeda viima ja teda sealt ka tooma ning paar tundi teda ka valvama. Emal oli lihtsalt selline töö ja isa töötas üldse Soomes. Tundsin, et elu on nii ebaõiglane ja omi asju ei saanud üldse teha vaid pidin koguaeg lapsehoidja olema. Aga nüüd mõtlen küll, et polnud see asi ju nii hull midagi. Vennale olen ma siiani eeskujuks ja kui mina midagi palun, siis saab see kindlasti tehtud. Üldiselt saime vennaga koguaeg hästi läbi ja ta kuulas alati minu sõna. Olin ka karmim kui ema näiteks, võib-olla ka sellepärast ta siiani kuulab mind, sest mina ei andnud kunagi järgi. Kui ma midagi ütlesin, siis nii ka oli.
Mul on 3.5 aastat vanem õde. Tänu temale sain moeteadlikuks ja igasugu meigiteadmised ;D
Eks ema ikka vehel surus mind ka kaasa talle igalepoole väiksena. Kiusati ka vähe aga üldiselt saame väga hästi läbi ja saladusi meil omavahel pole
Mul on 4 venda ja üks õde 🙂 Kõigiga saan suurepäraselt läbi. Vanusevahed siis kõige vanema vennaga 12, järgmise vennaga 9, eelviimase vennaga 5, viimase vennaga 4 ja õega 3 aastat, ise olen 18 ja pere pesamuna 🙂
Oma lapsepõlvest ei ole eriti mälestusi kahe kõige vanema vennaga, isegi mitte suhtlemise tasandil. Pigem sai koos oldud ikka nendega, kellega vanusevahe oli väiksem. Kuid nüüdseks ei oma see mingit tähtsust 🙂 Kõik on kallid ning suhtleme igapäevaselt.
Lendel ja Maril saab olema sama suur vanusevahe, nagu minul oma õega. Selle poole pealt saan nii palju rääkida, et mida vanemaks sain, seda parem oli ka suhtlus õega. Noorena oli ikka tülisid ja kaklemisi, sest jõlkusin pidevalt vanema õe sabas, mis talle vist väheke närvidele käis 😀 Kuid nüüd oleme väga lähedased ning tunneme pidevalt üksteise tegemiste vastu huvi, vajadusel alati aitame.
Mul ka noorem vend, 13 aastase vahega. Mäletan, et mu suurim hirm oli sel ajal vankriga õues jalutada, kui ema tööl oli. Tohutu kompleks oli, et inimesed vaatavad, et ah näe, laps on lapse saanud 😀 emaga kiskusime seepärast päris palju, sest ma olin enamus ajast nagunii lapsehoidja rollis ja ausalt öeldes ei ole mul vennaga siiani seda õiget õe-venna suhet (olen 24). Seega minu soovitus – ärge saage lapsi nii suure vanusevahega – võib olemata jääda see lähedane õe-venna suhe. Kõlab küll kalgilt, aga mulle tundub et päris paljudel suure vanusevahega syndinutel see nii kipub olema
Ma ise olen 18 ja mul on kaks õde ja üks poolõde. Noorem on 9 ja teine on 16. Poolõde on 3.
16 aastasega oleme ikka minevikus kakelnud, karjunud üksteise peale ja visanud üksteist asjadega. Vahepeal oli suhtlemine kõik okei. Kuid nüüd on ta “pubekas” ja vahepeal saame väga hästi läbi, teine kord jälle mitte.
Noorema õega saame väga hästi läbi, ta on minu pisike kullatükk 🙂 Ta armastab minu tütrega mängida ja vahepeal rääkis ka, et tahab olla minu tütar, kuna käisin tal lasteaias/koolis vastas ja kui ta midagi head tegi (hoidis mu last, õpetas talle midagi uut) premeerisin teda väikse maiustusega. Ema käib ju tööl, ei ole aega, et talle vastu minna, aga muidugi annab talle taskuraha jne. Vot selline siis väikse lapse mõtlemine 🙂
Kahjuks oma poolõde ma eriti ei näegi, kuna isa elab nüüd oma uue naise ja poolõega koos ja isaga pole meil eriti head suhted (minu arust) eks see ole see nooruse lollus, mis “peletas” isa minust eemale. Kurb, aga tõsi. Oma vitsad peksavad. Aga kui poolõde näen, siis jookseb kilgates mulle vastu, hõikab mu nime ja kallistab 🙂
Armastan oma õdesid, poolõde väga ja ei kujuta ette, mida ma teeksin või milline oleks minu elu, kui neid ei oleks. Lohutan neid alati, kui helistavad mulle oma murega ja astun nende kaitseks välja 🙂
Oii, mul on 4 õde ja 4 venda. Ise olen kõige vanem. Eks sellega kaasneb alati vastutus, sest oled ju ikkagi kõige vanem. Samas olen niiiii tänulik, et mul neid nii palju on, sest nad on nii toredad 🙂
Minul on üks vend, kes saab 31.okt 2 aastaseks, ise saan 21.okt 19 aastaseks 😀 venda olen alati tahtnud, kahju et vanusevahe niivõrd suur on 🙂 täitsa tore, kui kodus selline väikevenna kasvamas on. Ise kahjuks peale gümnaasiumi Tartu elama ja oma elu peale rohkem, et seda koos elamist/kasvamist jääb meil väheks.
Minul on üks noorem vend ja kaks nooremat õde. Vend on 2 aastat noorem, üks õde on minust 12 aastat noorem ja teine õde on lausa 18 aastat noorem. Vennaga meil suuremat sorti läbisaamist lapsena ei olnud, kuna ikka tahtis ta minuga koos käia igalpool aga mulle see ei meeldinud 😀 Õdedega on mul alati supper hea läbisaaine olnud, olen neid alati hellitanud ja hoidnud , ning teen seda kindlasti ka edaspidi. Nüüdseks muidugi saame ka vennaga hästi läbi, suhtleme omavahel sünnipäevadel ja kui kokku juhtume, aegajalt ka kirjutame kuidas kellelgi läheb, kuid elutempo on kiire. Õdedega käin rohkem läbi, nemad ise otsivad minu poolt seda suure õe lähedust ja koosolemise aega.
Mul on 4 venda ja 3 õde, ehk meid on siis täpselt pooleks 4-4 🙂 mina olen peres 6 laps
Lasteaias me ei käinud, meil oli kodus oma lasteaed(haha) 😀 kõige noorem 21 ja vanem 41 ja me ülejäänud seal vahepeal 🙂 ehk siis 21,23 (mina)25,29,31,34,38,41, võib olla ajasin mõne vanuse sassi ? (ise juba 13 kordne tädi 🙂 )
Kasvada oli tore koos, eks keeruline oli aga vähemalt igav meil ei olnud 😀 kaklemisi ja kraaklemisi meil oli nagu ikka peredes aga kui meenutada siis oli ülimalt tuus lapsepõlv, palju naeru ja mänge, mis lõppes alati kellegi nutuga 😀
Minul 1,5 a noorem õde ja 8a noorem vend. Iga kord, kui õe või venaga kaklust alustasime ema-isa manitsesid, et ei tohi tülitseda omavahel, sest tulevikus on nad ainsad kelle peale loota kehval ajal, kui kõik võõrad selja pööravad ja pole abistamisest huvitatud. Ja nüüd nii ongi, et kui keegi ei aita, siis õe ja vennaga ikka aitame üksteist. Aga jah vanemad pidid ikka meelde tuletama, et olge normaalsed üksteisega ja praegu ma olen tänulik, et nad seda tegid. Ja kahju on vaadata neid perekondi, kus õed vennad omavahel või vanematega ei suhtle või tülitsevad mingite mõtetuste pärast. Oma perele olen nõus viimase särgi seljast andma, kui vaja!
Ise olen 33a ja õde mul 31a, vanusevahet 1a6k täpsemalt. Oma õega oleme alati hästi läbi saanud ja täiskasvanuna praegu nagu parim sõbranna mul 🙂
Endal mul on kohe kohe 13a saav poeg ja 8a tütar. Ka nemad saavad suhteliselt hästi läbi, eks on ka kaklemisi jne, aga kelle vahel neid poleks eks 😀
Nii imelik kui see ka ei ole, siis mõlemad minu lapsed sooviksid endale nii väga pisikest õde või venda juurde 🙂 Lubavad hoolitseda jne ja eks neist abi oleks päris palju mulle, kui selle tee veel ette võtaksin 🙂
mul on üks 4a vanem vend ning mitu poolõde ja poolvenda vist ma täpselt ei teagi 😀
ma vennaga elasin suht 18a ühes toas ja igal hommikul oli energy fm vms äratuseks või raadio kaks ning kakeldud sai, talle süüa tehtud vist isegi kui ema kodus polnud.
kord on ta ühe kunagise kavaleri liistule võtnud, et mind kaitsta ja taga veidi rääkida :P:)
ja õhtuti oli kombeks AK vaadata ja sporti, sest vennale meeldis tähtsate uudistega maailmaga kursis olla, suures toas e. ema toas.
noorena olid vist tema sõbrad ka minu sõbrad ja tema sõprade õed ka minu vanused, kellega mängida jms
vist oli tore, ega ma täpselt ei mäleta ka.
rõõm oli mul kahe kassi üle isegi rohkem, kuigi ühe pidime ära andma.
Mul kolm venda üks. On 4aastat vanem, teine on aasta vanem ja kolmas on 12aastat noorem ja siis on mul veel 2 õde. Üks on aasta noorem ja teine on 2 aastat noorem. Väiksena. Vihkasin seda, et meid nii palju oli aaga nüüd mõeldes oli ikka äge kyll kunagi ei pidand üksi istuma ja alati oli keegi kellega said teist õde/venda vihata ? nooo ja viis pead on ikka viis pead( kuna 6 laps on vanuselt nii palju noorem, olid meie sigatsemised ja ema hulluks ajamise ajad möödas)
Peale seda, kui Petra teiselepoole maailmaotsa kolis, sain alles aru, KUI vajalik ta mulle on (noh teadsin seda enne ka, aga ei mõelnud eriti sellele). Raske on, kui üks hetk ei saa enam teda lampi külla kutsuda ja igasuguseid lolluseid teha. Telefonis suhtlemine on küll tore, aga see pole päris see.
Ootan järgmist suve väga, siis tuleb ameerikatiir ära teha 😛
Oleme väikestena väga palju juukseid üksteisel peast välja kiskunud, aga ikkagi koguaeg olnud nagu sukk ja saabas.
Ma tahan, et Petra enne ikka ühe eestitiiru teeks!!!! ma igatsen teda ka niiii väga
Ma natuke kahtlen, et ta niipea siia jõuab. Ma juba mitu korda unes näinud, kuidas ta mu korteriuksest sisse astub ja ma südari saan 😀
Mul 2õde ja üks vend!
1.Õde on minust 9aastat vanem, läbi saamine pole kiita aga tema lapsed 1.9aastane tütar ja 12a poeg on mulle väga olulised.
elame lähestiku ja näeme tihti õnneks!
2.Õde on minust 7aastat vanem. Läbi saamine ideaalne, aga on kaugel 🙁 temal ka kaks last üks on 7aastane tüdruk ja teine on 1kuune tüdruk!´suhtleme harva ..
Väike vend on minust 8aastat noorem.. saame läbi väga hästi kuna hetkel elame ühe katuse all!
on väga kallis mulle! ja ta on ka super onu , kuigi minu pisike pole veel sündinud aga hoiab jubedalt ka mind!
Mul on 3 venda ja 1 õde. 29 aastane vend, 26 a mina, 17 a õde, 16 a vend ja 6 a vend. Noorimaga vanusevahe 20 aastat
Minul on 2 õde, vanusevahed nendega 11a ja 13a, Tõtt öelda ega me ei suhelnud ja praegugi ei suhtle, sest nemad läksid juba oma elu peale kui ma kooli läksin ja nii ta läks. Mu oma lastel on vanusevahe 1a11k ja siis tuli taas titeisu ja sain pesamuna, seda siis 10a hiljem, ehk minu lastel on siis ka nüüd selline vanusevahe nagu mul endal oli.
Õnneks hoiavad vennad oma õde titest peale, tegelevad ja mängivad ja on koos ninapidi. Loodan, et kui piiga on ükskord täiskasvanu hoiavad nad ikka kokku ja pere koos, kuigi vennad on siis juba 30-e ringis. Tegelikult ei loe vanusevahe niipalju, loeb perekondlikud tavad, suhted ja ühiselt veedetud aeg- kui seda pole siis ei suhtle ka need kellel on vanusevahe 1-5a.
Mul on kaks venda üks 26 ja teine kohe saamas 25 ja õde kes on 22 ja ma ise olen 23. Lapsena saime me enamvähem läbi. Oli palju kaklusi aga nüüd oleme pidevalt õe ja vendadega koos.
Minu vend on minust 5 aastat noorem ja nii kahju kui mul ka ei ole ja kui väga ma ka ei ürita, siis meie läbisaamine on pehmelt öeldes kohutav. Eks põhjuseid ole mitmeid. Paari nädala pärast saan mina alles 19 ning sellest võib juba järeldada, et ma ei olnud just kuigi kaua aega tagasi vinguv pubekas… või noh ma loodan, et ma tõesti olen oma pubekaea juba selja taha jätnud ? Aga kahjuks on mu armas vennake nüüd selles eas, kus talle ei paku huvi mitte miski muu, kui arvuti ja oma sõbrad.
Lähipäevil täitub ka aasta sellest, kui meie vanemad lõpetasid lõplikult om suhte ja kolisid lahku, vend läks emaga. See muutis meid vennaga küll veelgi kaugemaks, kuid pean tõdema, et nii on lihtsam. Mu ema on mulle kui parim sõbranna, kuid talle külla minnes pean ma tihti kuulma oma venna suust, et mine ära, keegi ei taha sind siia jne, ja kuigi ma ju tean, et asi on ta vanuses ja et ta ei saa veel aru, et sellised sõnad võivat haiget teha, ja et ta ei mõtle seda tõsiselt, siis kiusatus on mul ikka talle ka krõbedamaid sõnu loopida, et tema end ka korra halvasti tunneks. ?
Meid on 5 🙂 vend 28, õde 26, vend 25 ja õde 24 ja siis mina 19.. mul endal jäi k tegelt puudu sellisest õendusest sest teised olid nii palju vanemad juba.. aga oma plikal tahtsin et oleks seltsiline ja nüüd tulebki aastastasele plikale mais väike õde või vend.. loodan et nad hakkavad ikka hästi läbi saama ?
Minul on 3 õde ja 1 vend. Ise olen kõige vanem (23) õed on 19, 17 ja 15 ning vend 7. Koos kasvada oli enamasti tore. Tõenäoliselt mängib rolli ka see, et mul oli oma tuba, kus sain soovi korral üksi olla. Nüüd elan koos elukaaslasega ja meil on tütar, kellel on vahvad tädid ja onu, kes nunnutavad ja mängivad temaga alati, kui kokku saame 🙂
Mul on kaks venda, 3 aastat noorem ja 6 aastat noorem. Me kaklesime vanemaga ikka koguaeg vereni välja ja peksime üksteist ja kitusime üksteise peale. Aga samas tegime koos nalja ja käisime väljas koos mängimas. Nooremat venda pidon jumala tihti lasteaeda viima-tooma ja see käis ikka räigelt ajudele. Aga samas kui väikevend sai suuremaks, siis hakkas tema suuremaga kaklema ja mina olin lihtsalt suur õde, kes pidi koguaeg vastutajaks jääma. Aga siiski astusin oma vendade eest iga kell välja, kui keegi neile midagi ütles või tegi. No ja siis tuli pubekas peale ja mind ajas nende kaklemine nii ketasse et ma pidevalt lõugasin ja nüpeldasin neid ja keerasin heli põhja ja nutsin ja isegi öösel nutsin kui närvi nad ajavad ja kuidas ma juba soovin välja kolida.
Ja nüüd näen ma neid nii harva, sest kolisingi välja.
Nüüd suurem ise pubekas ja räägib mulle koguaeg oma mured ja rõõmud, kuidas koolis läheb, kuidas võistlustel läks…
Väikevend tahab et ainult mina ta juukseid lõikaks, kallistab mind, teeb mingeid debiilseid nalju.
Kogu selle kemplemise taga on tegelikud väga tugevad õe-venna sidemed.
Ja ma armastan neid niiiniiiiii väga.
Minu mehel pole õde ega venda ja ta rääkis alati et ta hoiaks ja kaitseks teda väga, mille peale ma ainult muigasin. Sest ainult üks peks ja sõimamine oleks tegelikult( väikeste vahedega laste siiiiis :D)
Minul on vennaga 2.5a vahet ja oleme parimad sõbrad. Õega 13a ja suhe hoopis teine kui vennaga.
Väiksena oli mu vend täiesti deemonist piinatud,kiskus mul juukseid peast välja väitega,et teeb mulle punukaid,käed oli hamba jälgi täis jne. Aga kunagi ei lasknud ma talle liiga teha,oli ju mu väike venna 😀
Nüüd ei möödu päevagi kui me ei suhtleks.
Minul on 10 aastat noorem poolõde. Me hoomime tegelikult üksteisest meeletult palju aga kakleme ikka ka palju. Paraku näen õde suhteliselt harva, kuna ta elab koos ema ja kasuisaga soomes. Kui õde väiksem oli, saime väga hästi läbi, aga tihtipeale muutus ta ülemeelikuks ja ma tüdinesin ära ja siis kuna õde on ülemeelik riidleb ema, et mina õe rahule jätaks, kuigi õde on see kes peaks ju lõpetama ja sellele järgneb lõpuks õe poolt nutt. Tean nii enda kui ka teiste perede kohta seda, et vanem laps peab tegema kõike kuna ta on vanem ja ei osteta enam temale nii palju asju, raha saab ka vähem kui noorem, nooremale antakse põhimõtteliselt iga asjaga järgi, ehk siis saab enamus oma soovidest, koguaeg uued asjad ja vanad visatakse minema ja muidugi ei pea noorem koduseid töid tegema ega aitama midagi, kuna selleks on ju vanem vend või õde olemas ja nooremad seda asja ja väga mugavalt ära kasutada. Isegi sõbranna ütles et neil on nii, et noorem poeg saab segadusega hakkama ja maniakaalselt näitab vanema venna poole, et see siis koristab selle ära ja saab ka riidlemise endale ise selle juures nii õnnelik olles. Ja mis kõige haigemalt naljakas on asja juures see, et inimesed saavad aru ja on ka ise kogenud seda aga ikka midagi ei muutu.
Ja kuna olen nüüd täiskasvanu, siis muidugi kulutan enda raha õe peale, aga kurb on see et põhimõtteliselt pole kordagi tänatud selle eest. See suvi ostsin õele 2 pluusi mis maksid kokku 30 euri ja ei tänanud ema selle eest ega ka õde, ema pigem pahandas, et ei oska kuhugi mujale raha kulutada.
Mul on 5 õde ?
Vanimaga on 2a vahet ja siis kõige nooremaga 24 aastat ??
Eks me kakelnud oleme, kuid kunagi polnud igav ?
Mul on üks õde (26) ja üks vend (20) ise olen 22, vanusevahed üsna väiksed. Noorena ei saanud õega eriti üldse läbi, kuna ta oli kõige suurem ning alati kiusas pisemaid, see-eest vennaga oli läbisaamine väga hea. Nüüd suurtena õega ikka suhtlen ja saame läbi, kuid vennaga on see läbisaamine siiski parem. Sisimas muidugi on väga hea meel, et nad mõlemad olemas on. 🙂
Minul on oma õega vanusevahe 25 minutit, st oleme kaksikud? Läbi saamine oli nii ja naa. Kuni kolmanda klassini umbes pidime nagu ikka samu riideid kandma ja pidime pinginaabrid olema. Hiljem saime aru, et oleme tegelikult täiesti erinevad inimesed, mina rohkem poisilik ja tema täielik Preili. Põhikooli lõpuni oli omavaheline suhtlus pigem halb, kaklesime ja vaidlesime KOGUAEG. Pärast põhikooli läksime õppima erinevaid erialasid ja lõpuks oli meie elupaikade vahe pea 200km ja siis saime aru, kui väga tahaks tegelikult koguaeg ninapidi koos olla ja iga kokkusaamine oli nagu pidupäev meile. Nii väga ootasime alati, et saaks kasvõi ühe nädalavahetuse kuus koos veeta.
Nüüd on meil mõlemal lapsed, kelle vanusevahe on 2 nädalat ja 2 päeva, ehk olime samal ajal rasedad ka ja ükski päev ei möödu ilma üksteisele piltide saatmisega ja rääkimisega, kuidas lastel läheb.
Olen igati õnnelik, et sündisin kaksikuna ?
Mul on õde kes on minust 16 aastat noorem. Ja kasvame siiamaani koos kuna olen ise veel 17.
Minul on 3 venda ja üks õde. Olen kõige vanem. Vanusevahed minuga on vendadel 3, 7, 10 aastat. Õega peaaegu 13 aastat.
Kõige vanema vennaga, kellega me oleme ainukesed täisealised (22 ja 19) on väga hea klapp, väikesest peale oleme juba üksteisele tihedalt olemas. Oleme ka mõlemad vanematekodust Eesti teisest otsast Tallinna elama tulnud ja seega on meil tore siin koos hängida. Kellegagi peole pole minna, siis temaga ikka saab 😀
Keskmise vennaga sellist sidet ei ole. Ta on vanematele kodus tõeline pubekas ja arvutimängud huvitavad teda rohkem. Neil kahel vennal koos jällegi on väga hea suhe.
Kolmas vend ja õde on alles täitsa lapsed.. 12 ja 8. Nendega ikka jutustame, kuidas koolis läheb ja niisama eluolust.
Seega on suures peres väga palju erinevaid suhteid õdede ja vendade vahel.. See on tore, kuid samas on vahel kahju, et ilmselt ei teki mul mu õega kunagi sellist “oleme koos lahedad õed” värki, mis Maril ja Lempsil olema saab 🙂
Mul on 2 venda, üks minust 2-aastat noorem, teine 10-aastat noorem 😀
Esimesega me noorena kaklesime ja mängisime ja tegime kõike koos… ausalt maailma parim vend ? Teist sain hoida ja ninnu- nännutada. Eks lõpuks viskas kopa ette see väiksema hoidmine kah.
Mâletan nii hästi kui ema küsis kas õde/venda tahan… olin nii elevil ja kui vennalt küsis siis too vihastas ja karjus EI (sest tema see pesamuna ju olnud ja minu eeskujul näinud kuidas vanem laps kõik jama oma kaela saab) aga vot sündis venna ja polnudki nii hull 😀
Mul on kaks nooremat õde. Ise olen 18, õed 13 ja 11. Vahel ajavad hinge ikka sajaga täis, aga muidu pole vigagi. On päevi kus saame väga hästi läbi, aga on ka aegu, kus tahaks otsekohe välja kolida. Mäletan, et olen endale alati venda tahtnud. Ei teagi miks, aga nii oli.
Kahjuks mul pole üldse sugulasi ega venda ega õde …olen täitsa üksi va mees ja lapsed 🙂
Minul on 4 õde ja 1 vend. Vanem õde 21, mina 20 edasi 17, 16(vend), 14, 9.
Vanem õde on ära kolinud juba, kuid koos kasvada oli ja on siiani väga tore ning hea 🙂 vahel kindlasti veidi raske, kui omaette olla tahkas, aga siis sai alati õue minna vm 🙂