Kardo pani eile 90 aastat kummutit kokku ja samal ajal lobisesime niisama maast ja ilmast juttu. Kardo küsis viisakalt, et kuidas mu päev läks ja muud säärast, kuni kuidagi jõudis jutt selleni, mis moodi inimesed läbi aja muutuvad. Eriti just suhte alguses kipuvad inimesed natukene “keegi teine” olema, mis siis mõne aja pärast kuidagi lahtuma hakkab, kuni päris sina välja koorud.
Muidugi ei saa seda väga pahaks panna, sest kes ikka suhte alguses ennast nii väga halbadest külgedest näitama hakkaks. Oleks ju mõeldamatu, et teisel kohtingul kutsud mehe külla, teed talle näiteks õhtusöögi ja siis korraga solvud ja hakkad mossitama, et miks tema kunagi hoopis sulle õhtusööki ei tee ja üldse võiks ta nagu nõud ka ära pesta, mitte siin niisama eeldada, et naine mehe alandlik ori on ja need ise suure hea meelega ära peseb. Alguses nii ei teeks, aga peale paariaastast suhet võiks vabalt niimoodi jorisema hakata, eksole?
Lisaks ei ole ka väga ebaharlik see, et suhte alguses on metsik voodielu ja siis mõne aasta pärast keerad sa mehele voodis selja ja ütled, et kuule ole inimene, ära näpi, mul on täna nii megad gaasid, et ma võib-olla plahvatan. Jällegi asi, mida kohe kindlasti suhte algusaegadel ütlema ei hakkaks, aga noh, mis sa hädaga ära teed, kui see tõsi on.
Üldse need suhte algused on täitsa kahe otsaga teemad. Ühest küljest nii tore aeg – õpid inimest tundma, kõik on uus ja huvitav, libikad kõhus ja kõik need esimesed korrad…Uuh, mul tuleb kohe õnnis naeratus näole, kui ma mõtlen nendele esimestele nädalatele, kui me Kardoga tutvusime ja lihtsalt päevi mu voodis lamasime, sarju vaatasime, juttu rääkisime ja niisama pulli tegime. Ja kuidas me kogu aeg sõnumeid saatsime ja helistasime ja iga kord hakkas mul süda kõvemini lööma ja mul oli selline tunne, et ma olen täielik armunud pubekas, kes iga komplimendi peale sulab.
Teisest küljest on suhte algused aeg, kus sa ei ole päris kindel, mida öelda ja kuidas käituda. See aeg, kus ma vetsus käies kraanigi tööle panin, et Kardo jumala eest mu soristamist ei kuuleks, sest see küll seksikas ei oleks. See aeg, kus ma iga jumala kord ennast enne iga kohtumist sheivisin, kuni mul nahk juba valusaks tõmbus, aga hoidku jumal, et ma oma siiliga kuskile Kardo ette nägu näitaks. Ma kandsin kontsakingi, kuigi mu jalad lõid tuld välja ja ma ei jõudnud ära oodata, millal ma need ära võtta saaksin, ise samal ajal teeseldes, et pole mul häda midagi. Ärkasin hommikuti tema kaisust ja jooksin kohe vannituppa hambaid pesema ja silmi värvima, sest no jumal, ega ma mingi malakas ei saa välja paista.
Seega pean tunnistama, et kuigi ma olen mõnikord natukene kade, kui mõni sõbranna mulle särasilmi oma uuest silmarõõmust räägib, kellega ta saab jälle kõiki neid esimesi kordi tundma ja liblikaid ja muud säärast, siis meenub mulle see, kuidas ma ükskord enam kõndida ei saanud, sest ma olin oma hargivahe nii hellaks raseerinud, et hea, et päris kihti nahka maha kraapinud ei olnud. Ja nüüd sahistan oma võsaga rahumeeli ringi, avan poole pissimise pealt ukse ja räägin Kardole head nalja, kui see peaks mul just siis pähe tulema, torgin teda öösiti voodis teki all oma karvaste säärtega ja selleks, et ma hommikul ennast esimese asjana meikima tormaks, peaks keegi mulle ikka kõva raha maksma.
Suhte algused on head, aga suhe ise on kuidagi parem. Eriti, kui su kõrval on keegi, kellega sa saad olla just selline nagu sa olla tahad. Meie puhul siis kaks täiesti segast inimest, kes on koos nii hirmus labased ja naeruväärsed, et teinekord lausa ära hirmutab, et armas taevaisa meiesugustele lapsi kasvatada andnud on. Täiskasvanud inimestena ja lapsevanematena oleks vist viisakas olla selline konservatiivne ja tagasihoidlik, aga kuna issanda loomaaed on lai, siis peavad mõned vist natukene rõvedamad ja segased ka olema.
Huvitav, kas on üldse selliseid inimesi, kes on suhte alguses ja hiljem ka samasugused? Kardo vist isegi on, sest ma olen üsna kindel, et ta ei raseerinud oma kubemekarvu minu hüvanguks ja kontsi ta ka ei kandnud. Natukene haigemat juttu on ta ajama hakanud ja paar korda on ta pahaseks ka saanud, mida ma alguses arvasin, et see üldse võimatu on, aga ju siis enne polnud lihtsalt enne põhjust pahaseks saada. Ma isegi ei mäleta praegu, miks ta on pahane olnud? Kardo, kui sa seda loed, siis sa võid mind valgustada, minu meelest sa olid kellegist loomade peale kuri, aga kelle peale ja miks, seda ei mäleta.
Kas teie käitusite suhte alguses kuidagi teisiti?
37 kommentaari
Me oleme olnud koos üle viie aasta ning sellest neli koos elanud ning ma ei ütleks, et kumbki meist väga muutunud oleks. Inimestena ehk küll ning ka paarina aga mitte nagu sina näitena tõid. Eks ilmsekt on selle taga see, et suhe algas kaugsuhtena ning enne seda suutsin ma tal külas olles angiini jääda, seega ta nägi mind kõige hullemas olekus juba varakult haha.
Aga näiteks WC uks on alati kinni ning keegi ei käi pesemas nii, et teine istuks potil. Ei krooksuta ega puuksuta. St kui tuleb kogemata vms siis sellest suurt numbrit ei tee aga nii, et spetsiaalselt pressiks, et oma ‘oskusi’ demonstreerida…mkm. Samas me teeme muid veidrusi, seega igaühele oma. Ning mina kindlasti ei viitsiks kedagi teist teeselda. Kahju neist, kes seda teevad 🙁
Kõige olulisem, et suhtes oleks hea ja mugav!
No mina nt olen inimene, kellele ei meeldi peeretav ja krooksuv mees. Ning siin pole midagi pistmist sellega, et end kuidagi tagasi hoian või ennast ebamugavalt tunnen, kui peakski kõhutuul kogemata valla pääsema. Lihtsalt mõtlen pigem, et sääsatn teist ebamugavatest aistingutest. Mees mõtleb sarnaselt ning meil on niimoodi just teineteisega mugav.
Oleme olnud koos 12 aastat. Suhte algul on loomulik, et inimene püüab teist võluda. Peamiselt meeldib ju meile partneris enda peegelpilt, mida teises idealiseerime… Kuid olen ikka alati olnud seisukohal kohe ennast näidata ning oma tõelist arvamust jagada. Siis saab kiiremini selgeks, kas inimene sobib mulle või mitte.
Mina hoidsin ka end suhtealguses tagasi. 😀 Ei tahtnud kohe alguses kõike ilusat ära rikkuda aga nüüd on küll täitsa savi. 😀 Elukaaslane aga enamvähem samasugune. Oleme juba peaaegu 4aastat koos olnud ja häbi meil küll kummalgi millegipärast pole. 😀
Kui ma oma praeguse elukaaslasega kokku kolisin, siis esimene asi, mida ta mulle ütles oli “Ma saan aru, et sa oled naine aga kui ikka häda on siis parem hais õhus kui valu kõhus!” 😀 ühesõnaga meie oleme algusest peale väga mugavalt üksteisega end tundnud, tema vähe mugavamalt (sest minu jaoks peab naisele mingi naiselikkus jääma) 😀
Üks päev just mõtlesin, et issand, mul ei ole vist ühtegi asja mille pärast mul tema ees piinlik peaks hakkama. Isegi kui end täis peaks pasandama 😀
Mina olen ehk muutunud suhte ajal (eidehetked ja tujumuutused) aga elukaaslane küll väga mitte, natuke laisaks läinud aga on usin ikka kui seda palun voi on vaja!
Aga ikka tunneme, et armastus kasvab iga päevaga ja veel mulle meeldib meie harjumus – iga hommik emb-kumb saadab teise ukse peale, musid/kallid ja ilusad soovid päevaks.
See on mu esimene suhe, kus ma tunnen end NII vabalt ja armastatud, et kui seee ei ole armastus, siis ma ei usu et seda asja eksisteeribki.
Teise külje pealt mu endine poisssõber kunagi ei peeretanud mu ees, kui krooksu tegi voi mina tegin, siis pidi maa alla vajuma piinlikkusest 😀 oli selline fancy pantsy aga mitte eriti future husband material
Ja tahan veel lisada, et arutasime just seda postituse teemat. Tema istus vetsus uks lahti, et minuga arutleda sellel teemal 😀 😀
mul oli umbes sama. olime kuu või vähemgi koos olnud, kui elukaaslane küsis mult “miks sa üldse ei peereta, kas sa polegi inimene?” ja nüüd 5 aastat hiljem ma ei kujuta ette ka, et ma peaks olema koos kellegagi, kelle ees ma ei või “inimene” olla… suht rõve on ikka enesetunne, kui kõht valutab ja pitsitab.
Minul meeles see, et Kardo oli ükskord pahane, kui sai poole päeva pealt teada, et peab Marile lasteaeda järgi minema, aga tal olid valed sokid selle jaoks jalas vms 😀 millegipärast iga postitust lugedes tuleb see meelde
haha, jaa siis kui tal auguga sokk oli 😀
Jah, suhte algus oli hoopis teisiti, kui on praegu. Võin rahumeeli nõustuda ja ütelda, et see tekst oleks nagu minu elus kirjutatud. Natuke isegi rõõmus olen, et me pole ainsad (niiöelda) segased. 😀 Suhtesse astusin väga noorelt ja nüüd kui oleme koos olnud juba 9 aastat oleme täiesti teised inimesed. Nojah.. mis seal ikka, et natuke naljakad…
Meil on väga tore ja lastel ka.
Muidugi kus on vaja- seal oskame olla ka konservatiivsed ja tagasihoidlikud. 🙂
Mul on vist selline tunne, et ma olen üks inimene kes muutub üsna vähe suhte jooksul mis puudutab näiteks just välimust. Noh ma olen pealtnäha hoolitsetud naine, meeldib tõesti kogu aeg välja näha normaalne ja kena. Kannan vähe meiki igapäevaselt, ripsmed ja kulmud põhiline. Soengut meeldib teha et näeks ilus välja. Suhtes olemine pikemalt mind küll kuidagi lohakamaks ei muuda. Mulle meeldib kogi aeg enda eest hoolitseda ja ma ei ole kunagi mõistnud miks mehe kõrval peab just nimme minema laisemaks et käin ringi nagu sorgus , aga suhte algusea ei käinud. Mulle ei meeldi isegi kodua olles üksinda näha välja nagu tont 😀 aga teisest küljest suhte algus, vot see raseerimise teema kus kõik räägivad kuidas nad oma jalad ja tutid marraskile on raseerinud. Kunagi teismelisena ma tegin ka seda rohkem, aga nüüd 20ndatres olles pole ma kunagi eriti põdenud millegi üle. Loomulikult päris esimest korda voodisse minnes ma jah olen sile nagu beebi pepu igalt poolt 😀 aga ikka suhteliselt kiiresti mul tuleb see, et ma tõesti ei viitsi oma nahka piinata et jumala eest jälle mehele pakkuda seda siledust nagu karvu poleks elusees seal olnud. Jalgadega olen ma vist kõige lõdvem selle koha pealt, et nigunii mees neid jalgu tähele ei pane ja raseerin nagu endale tundub et võiks. Ja noh tutiga ka, et ei suuda kogu aeg päria paljaks ajada nii et triip jääb. Lihtsalt bikiinipiirkonda raseerin rohkem et aluspükstega ilus oleks, aga muidu ma selle kareduse pärast isegi pole nii põdenud. Ja pole ka kellegil mingit ütlemist olnud või kobisemist 🙂 mulle on meeldinud ennast alati sättida ja mees ning mugavus seda fakti kohe kindlasti ei muuda. Iseendal ka hea olla. Ühesõnaga mulle tundub et ma suhte alguses ka päris nahast välja ei poe et pärast muutun hullult palju kui juba mugavus mängu tuleb.
Pean ausalt ütlema, et peale (peaaegu) 3 aastat kooselu ei ole kumbki meist (õnneks) väga muutunud. Võib-olla sellepärast, et alustasime mõlemad suhet, olles enne olnud üle aasta aja sõbrad, nii et teadsime teineteist juba piisavalt hästi, et päris nii piinlikkust üksteise ees pole kunagi tundnud, nagu see võib-olla võõraga deitimise puhul oleks. Ja oleme mõlemad sellised inimesed, kes püüavad alati endaks jääda ja teha asju endi, mitte teiste jaoks näitamiseks.
Selle aja jooksul pole kumbki meist WC-s lahtise uksega käinud ja ei kavatse seda teha ka siis, kui oleme 20+ aastat koos olnud, sest me ei näe selles lihtsalt mitte ühtegi kasutegurit, mis suhtele midagi juurde võiks anda. Ka ei istu kumbki meist nii kaua WC-s et miski selle pärast ütlemata ununeks (mitte keegi ei taha tegelikult kuulda/näha/nuusutada, mis WC-s täpsemalt toimub, sellega pigem lepitakse. Aga milleks panna inimene, keda sa armastad, millegagi leppima, kui on imelihtne see uks lihtsalt kinni panna 🙂 Ja raseerin end pigem enda jaoks, karvasena on mul isiklikult lihtsalt ebameeldiv olla ja seks on ka sheivituna mõnusam. To each their own! Aga minu mees on igatahes selle üle väga rõõmus, et mulle meeldib hoolitsetud välja näha. Oma mehele meeldid ikka ka ilma meigita, aga kui omal on soov seda kanda, siis miks ka mitte!
Mina olen kahe aastaga nii palju arenenud, et enam ei pane iga kord ust lukku kui WCsse või vanntuppa lähen 😀
Eks tegelikult alguses oli ikka nii, et selga panin ainult ilusa pesu (ja ainult komplektid), olin alati raseeritud (mul oli sellega natuke kergem, sest ta oli kaitseväes siis), juuksed puhtad, kulmud perfektselt kitkutud jne. Nüüd on hea, kui õhtul pesema jõuan (uldiselt ikka jõuan 😀 ) ja kord-kaks kuus raseerin. Alguses oli mul üsna kama kaks, kui mees mõne teise naisega lähemalt suhtleb, nüüd aga ajab harja punaseks. Õnneks olen siiani suutnud hoiduda väga mürgiste märkuste tegemisest, sest ta ei räägi teiste naistega eriti 😀
Kusjuures seda ma ei oskagi öelda, kas mehe harjumused on vabamaks muutunud või ei. Võib-olla see, et tuleb vähem ise appi või seltsi kui mõnda kodust toimetust teen, aga kui abi küsin, siis teeb ära.
Mina näiteks tean phte naist, kes peale 10 a kooselu ja kahte last siiamaani varem hommikuti ärka mehest varem, et omale nägu pähe maalid. Meigiga lähe magama ka. Täitsa õudne mõelda kohe, milline ajaraisk see tegelikult on.
Tuti lõhki kärisemist on mees näinud kaks korda aga vot ilma meigita ei tohi mees teda kohe kindlasti näha 😀
No kes teab, mis ebakindlused seda naist vaevavad. Vb kardab, et mees leiab kenama naise jms, tahab mehele nidata, et pingutab ja näeb tema nimel vaeva. Kes teab. Aga õnn, et omal sellist vajadust ei ole.
Nii see on nii see on… meil oli samamoodi, ei ühtegi puuksu, mingi meik pidi ikka peal olema, wc ei julgenud ühtegi häda häälekalt teha, riided olid välja valitud, küüned lakitud, juuksed puhtad…. nüüd pea 5 aastat hiljem…. karvased jalad – raseerin ikka aga ikka siis kui viitsin, puuksutame mõlemad, haisuga v haisuta (nina saab kinni hoida), meik harva, wcs käime mõlemad uks lahti mõlema häda korral (just! jumala savi, saab nalja ka), küüsi ei laki enam eriti, alumist otsa hoian ainuüksi enda pärast korras (ajab torkima kui ei aja ) OK tglt mehe pärast ka! :D, eem ta ei saa arugi kui mul juuksed rasvased, toas käime riieteta (va kui külalised tulevad)! Nüüd jääb mulje nagu oleks kasimata naine, EI ma olen vägagi kasitud. 😀 ja nii me õnnelikult elame 🙂
Eks see algus on omamoodi huvitav liblikad, uus inimene, tundma õppimine (terve elu), AGA mulle meeldib suhe, mis pole enam nii alguses vaid aina kugemal … seda huvitavam, kes kuidas oskab oma elu huvitavamaks elada. Suhtes on kaks poolt..
suhte alguses oli seksi rohkem, meik ja enda sättimine olid vähemal määral kui nüüd ning juuksevärvimist oli tol ajal pigem rohkem. võibolla alguses olin veidi häbelikum ja rohkem tegime asju koos. nüüd rutiin ja ära harjunud. a vahel ikka kino kohtingud, söömised väljas ning koju tuuakse lilli tähtpäevadeks jms head.
kõik on samasugune ja sama hea, aint et kõik ära ei kaoks tuleb mõlemalt poolt aktiivne olla ja kõik on jälle ok.
Ma julgen õelda, et inimese ja käitumise teema koha pealt olin kohe alguses enam-vähem selline nagu ma päriselt olen, kuna ma ei olnud kindel et sellest tulen suhe 😀 võtsin vabalt ja ohnäe, meeldisin oma mehele sellisena nagu olin. Algusest saadik oli selline kindof vaba olek. Kuigi jah, kindlasti raseerisin ma arvan rohkem, aga no samas peale kahte nädalat pm ta elas juba minu juures ja viis kuud hiljem ostsime ja remontisime ära oma korteri ja veel kuu hiljem kihlusime :D(see oli ääretult ilus ja romantiline ettepanek) Koos oleme olnud alles tegelikult 8 kuud, aga kuna oleme algusest saadik koguaeg pm ninapidi koos, siis julgen ikkagi öelda et teame üksteist läbi ja lõhki. Vb pole ka lihtsalt koos veel kogenud kõiki hetki, mis võib inimest näidata teises valguses. Aga teades ennast, siis ma tean, võrreldes eelmistega ja üldse et paremat meest lihtsalt pole olemas 🙂 Seega loodan et see jääb püsima ja ta suudab ikka taluda seda, kui ma naeran ja viis minti hiljem nutan ja siis viis minti hiljem olen vihane mingi täiesti lambi teema peale 😀
Mainiks ka ära selle, et üksteise ees pissimisega probleeme pole 😀 Kuma vaatame õudukaid vahel ja ma ei julge siis enam üksi liikuda peab ta seisma minu kõrval kui mul on pissihäda 😀
Mingid valged kassipojad tõid koju ükskord, kes kusesid igale poole 😀 Selle peale ei saanud pahaseks? 😀
vist sai jah :D:D
issand, muidu üldse ei vihasta ja siis ainukese vihastamise otsustas väikeste VALGETE KASSIPOEGADE peale välja elada? 😀 😀 😀
ta ei elanud kellegi peale välja seda, pinda käis lihtsalt 😀
Hahahha…Meie oleme mehega koos olnud juba 8 aastat ja siiamaani ta naerab mu üle, kuidas ma teesklesin, et mulle meeldib rattaga sõita! Ausalt ma vihkan seda, aga ma tegin ükskõik mida, et saaksin Temaga koos aega veeta.
Nii me siis 1 kord läksime oma uhkete baikidega metsa rallitama ja tema ikka ees ning mina ähkides ja puhkides taga. Korraga oli meie ees mingi 8 meetrine 80.kraadine langus ja tema liugles sellest surmarajast alla nagu vana kunn, aga mina?! EGA MA SIIS KEHVEM POLE!!! Ta veel karjus: ” MARTA ÄRA TULEEEEE”…ja ma juba kihutasin sellest künkast alla, üle kännu…. ja otse peadpidi metsa!
Kahjustused olid mõnusad….lisaks suurematele kriimudele ja verevalumitele ning peavalule, murdsin oma küüne nii, et küünt polnudki enam….(väga väga valus)
Suhtelist ruttu peale seda sai Mees ka aru, et mind väga rattaga sõitmine ei huvita….
Ma olen oma kaaslasega koos elanud üle kolme aasta ning abielus oleme olnud sellest aasta. Endiselt musitame ja kaisutame iga päev ja avaldame iga sõnumi lõpus armastust. Sheivin ennast igapäevaselt duši all käies (ka lõputasedana) ning hommikuti jooksen esimese asjana hambaid ja nägu pesema. Aastatega on lihtsalt harjumus sisse jäänud ja teen seda pigem ka enda parema enesetunde jaoks 🙂 Mees on samuti samasugune nagu suhte alguses.
Meie suhe sündis üheöösuhtest, peale pidu maabusime minu juures. Järgmine päev vandusin ennast maapõhja ja lubasin never ever aga. Aga juba sama õhtu helistas mulle ja sealt peale kolm aastat juba koos 😀 Meie puhul võib öelda, et hea keretäis keppi on kõige alus. Aga on meilgi argipäevad, kus mõni õhtu nahistamist jääb vahele aga siis paneme teki all oma jalad teineteise vastu ja oleme teisiti lähedased. Mitmed meie tuttavad on öelnud, et kadestavad meid, sest helistame teineteisele iga päev, tantsides ruum me ümbert kaob jne. Oleme koos olles mõlemad paremad inimesed, kui enne olime. Tülitseme ka ja tuleb ette mossitamisi: prügi viimata, miks ainult mina autot koristan jne Kuid saame räägitud, hea lepitusseks ja elame taas 😀 Kahe peale meil 4 last ja kuna nad enam väikelapsed ei ole, siis oskame nautida koos olemist.
värske armumise tunne ehk liblikad kõhus on vägev, aga veel vägevam on olla just sellises suhtes, mida sa just kirjeldasid. Õnneks on mul õnn seda kogeda 😀
Oeh, meil oli algus ka põnev ja mind meeeletult tõmbas see et kutt oli niii salapärane jne. Rääkis et ta on rohkem selline romantik jne.
Long story short mind ajab nii närvi et ma köigest viimasena teada saan ja ma ei tee midagi öigesti ega nii nagu ta ema vöi õde. Lisaks olen poole aasta peale kuulnud max kolm korda et ma olen ilus. Kui küsissin miks ta minu valis oli vastus “lihtsalt”
Viimasel ajal olengi end ka tagasi tõmmanud ja üha enam olen kindel et ta on minuga lihtsalt et keegi oleks. Ometi ta meeldiv mulle väga ent ma ei tea kas on vale nöuda, et ma end naisena tunneks? Ja kui köik selle teemaks vötan siis kokkuvöttes löpeb ikka jutt sellega et mina ikkagi teen midagi valesti..maitea ühesönaga meil jäi see honeymoon phase ära ja elame nagu vana abielupaar vöi nagu random korterikaalsaaed kes occasionally bangivad.
Ega pikka iga siis suhtel enam pole ka, kui sa sedasi arvad ja kirjutad. Endalgi läbitud see kahjuks.
no tegelikult on siin suures osas ka minu tujud mängus. Läksin hiljuti pillide peale üle ja teen igast sääsest elevandi ja mõtlen asju üle. tegelikult on ta ikka väga hea mees ja ta ei kohtle mind halvasti, mina lihtsalt olen vist nende romantiliste filmidega üledoosi saanud et ootan ka et mind nii koheldaks 😀
ja muidugi see et mõnda aega näeme üliharva üksteist ja eks see igatsus paneb ka jonnima. igastahes ma usun et me saame hakkama ja oleme rääkinud igast plaanidest tulevikus ja ma usun et lõpuks kui saame rohkem koos olla ja ka mina end rohkem avama hakkaks mida tunnen jne siis saab kõik korda 🙂
Kui teiselt hakatakse midagi tahtma/ootama/nõudma, siis küsiks hoopis, kas ta SULLE tegelikult meeldib? Vb on mingid standardid, millele ta vastab, ja millega peaks rahul olema, aga päriselt pole asi ikkagi see…
Meil pmst sama seis. Ema on A ja O – teeb kõike kõige õigemini ja parim eeskuju maailmas (tegelt pole, aga see pikem teema).
Suhte algul rääkis mulle, et ei tahaks samu vigu korrata mis eksiga tegi.. jaaa kus me oleme?!täpselt sama seis nagu tal eksiga oli :)) lihtsalt oleme koos, vahel paremad ajad, vahel halvemad.
Mõni mees ei oskagi sweet talkida. Minu elukaaslane ei oska ka öelda asju. Ta ise ükskord võttis selle teemaks “Ma tean, et ma peaksin sulle tihedamini ütlema kui rabavalt kaunis sa oled aga alati kui ma seda teha tahan, siis on juba imelik või hilja” 😀 Noh alguses ma olin õnnetu aga sain aru, et see ongi tema jaoks nagu raske. Aga ma näen vähemalt, et ta pingutab ja ikka aeg ajalt mulle neid komplimente ka teeb.
Abieluaastaid jookseb meil kolmas ja koos reaalselt oleme olnud ligi 5 aastat..teadnud mõned aastad kauem. Ei teagi, kas see on nüüd vähe või piisavalt.
Alguses mäletan väga hästi, et teatud põhjustel ei tohtinud keegi kohalikest teada, et me koos oleme, siis ma parkisin oma auto alevikus kuskile X kohta peitu, abikaasi tuli mulle järgi ja kui kuskil keegi tuttav vastu jalutas kadus mu pea jalgevahele 😀 😀 autost väljudes kiired kiired sammud trepikotta, toas rulood ette ja vuhh.. lõpuks saime koos olla. Oh seda kirge. Tema aga pidi hommikuti kuskil 7-8 toast välja minema, seega ärkasin ma enne teda et käpelt DUSHIALLA minna, PEA ära pesta, sirgendada jne jne 😀 apppi.. selleasemel et und edasi nautida sest ta kaob mingi 15 minutiga toast ära juba..aga no mul oli see 15 minutit ka vaja veatu olla.
Muidugi väikeses kohas sellised asjad kauaks saladuseks ei jää ja seega jutud levisid kiiresti. Aga see pole teema. Number kahel ma ei suudki käija..no mismõttes ma lähen, pärast tuleb puuks ka veel, või isegi kui number ühele minnes lased vabaks ja roheline tuli lööb number kahes ka põlema..oumygad.. 😀 viskasin aga hunniku vetsupaberit juba potipõhja et ei oleks kuulda, mis sealt nüüd soriseb või sulpsab 😀 appi kui haige on seda praegu kirjutada ja mõelda 😀 raseerijaga ma tõmban üldiselt üle igapäev dushiall käijes, vahel lohakamalt vahel hoolsamalt, kerge harjumus või nii. Nagu ikka, ei julenud meigita ta ette minna ja lõpuks kui see vältimatu oli, siis peale näoupesu läksin ta ette et “NÄE, SELLINE MA SIIS NÜÜD OLEN” tegi suured silmad pähe..et ee…ahah…okei…. 😀 mitte midagi ei osanud kosta, oli mul häbi ja tema lihtsalt segaduses. Nüüd on savi, arvan,e t olen meigita ka väga nunnu, kuigi meik on siiski mu igapäevasõber 😀
Mis siis veel, peeretada ma tema ees siiski ei taha ja kui mul on gaasid, ütlengi et “pliiis ära suru mu peale ma muidu plahvatan..ooot…ok pane muusika kõvemaks ma pean vetsu jooksma” vms 😀 saan rahus suristada ja tema muusikat kuulata..nii see hakkas olema ja on siiani, et kui kellelgi kõht ikka korrast ära siis pliis sina pane telekale häält juurde vms.. 😀
Ja kui vaikuses pissil olen siis karjub “mis sa pesema läksid või” “jalgu pesed või” jne 😀 Seda asja võin ka ukslahti teha või kui tema parasjagu hambaid peseb..üldiselt ta jalutab siis hambaharjaga välja..ma ei teagi miks 😀 Kole pissi sorin äkki 😀
Igaljuhul tunnen ma end miljon korda mugavamalt võrreldes algusega, kuid vb tunnen ka vahel sellest alguse põnevusest puudu..kuidas kõik tunded möllavad ja nendest esimest korda 1teisele rääkisime jne..aga ei, ma armastan teda endiselt ja võiks öelda, et mu armastus pigem kasvab iga aastaga. Suuur mega respekt mu abikaasile, kes mu hulluhood välja kannatab või hüpersolvumistujud jne..kus ta sittagi aru ei saa mis ta tegi 😀 Aga üldiselt järgminepäev saan aru, et kle giiirll..you gotta calm down..ja vabandan kerge oraaliga vms 😀 😀
Seks..algul oli päevas 1x kindlasti, maximum 4x, nüüd on vahel kord päevas vahel harva,harva 2 ja vahel jääb 2 päeva vahele vahel 3..ehk kuidas kunagi. Aga seksita me pole 😀
Jube pikaks läks see jutt. Aga noh..äge oli kirjutada 🙂 Ja Teie olete ka ägedad 🙂
Hahaaaa 😀
ma teen ka nii et käsin muusika kõvemaks panna kui tunnen et vetsus võib natuke kõvemaid hääli tulla 😀
(peaaegu 4 aastat koos olnud)
Kusjuures mina/meie oleme vist need, kes ei ole väga muutunud võrreldes suhte algusega. Suhte algusest on meeles just see meeletu armumise ja liblikate aeg. Aga kuna me olime alguses kaugsuhtes ja kohtusime paari nädala tagant mõneks päevaks, siis kõige rohkem on meeles see pidev igatsus ja kohutavad lahkumised koguaeg ja sellele järgnevad paar esimest päeva üksindust ja ahastust ja igatsust. Never ever ei taha seda aega enam tagasi, ehkki värske armumine on niiiiii ilus. Samas ma olen siiani armunud ja armastan oma meest väga, nii et ikkagi hea. 😀 Muutunud olen ehk mina ja veidi paremaks inimeseks, mitmed psüühilised probleemid on lahenenud ja lahenemas, nii et mu armas abikaasa on teinud mind paremaks inimeseks. 🙂 Samas seda meeleheitlikku meeldida tahtmist mul ei olnud, mees oli nagunii minusse kõrvuni armunud, mida siis enam. 😀 😀 Täitsa kohe suhte alguses olin ilma meigita ja ei näinud selles probleemi. 😀
Kui ma nüüd tagasi hakkan mõtlema, siis ma olin vist suhte alguses kohe üsna samasugune nagu praegu. Aga pead ei anna ja võtan selle jutuajamise mehega täna ette 😀 Eks meil oli veits nagu teine tera ka, sest me olime aastaid head sõbrad olnud ja suhte algus kuupäevaks ongi meil nö kokkukolimise kuupäev, siis muutus asi 100% kindlaks.
Aga ma just mehele ükspäev rääkisin meie kortermajas elavast paarist, et alguses kui ühe tüübi juurde naine kolis, siis ta oli ikka jõhker tibi. Ma veel vaatasin kadedusega, et nii kenasti sätitud ja hoolitsetud kogu aeg. Miniseelikud, 10cm kontsad ja kogu komplekt ikka. Nüüd mõni aeg hiljem pole ma seda naist ammu seelikuga näinud, rääkimata kontsadest. Käib teksade ja tossudega ja meigitud ka pole 😀 (Mitte, et see halb oleks! Ma ise ka enamus ajast teksades ja tossudes 🙂 ) Aga tema puhul oli see muutus kuidagi eriti märgatav, sest alguses ma ei saanud arugi, et sama naine on 😀
Selles osas on sul õigus, need suhte algusajad olid sellised hirmus muhedad ja siiani tekib muie näole, milleks kõigeks üks inimloom valmis on, et mehehakatisele ikka meeldida 😀
Samas pole vist paremat tunnet, kui teadmine, et isegi kui päev läbi kommi nosid ja võib-olla isegi pesemas ei viitsi käia, siis üks vend siin maailmas ikka on, kes sind ära ei põlga 😀