jõuluaeg ja muud juttu

Küll on tore, et see jõuluaeg jälle käes on. Ma olen küll vist natukene liiga vana, et jõuludest nii elevile minna kui lapsena, aga ehk järgmisel aastal saab põhjust rohkem selle jõuluajaga vaeva näha, sest siis peaks Mari ka rohkem taipama kogu sellest värgist. Kuusk on meil novembri algusest toas ja kingitusi saab ta ka nagunii vähemalt kord nädalas, seega ei ole tänane jõululaupäev tema silmis vist kuigi eriline. Aga nagu öeldud, ehk järgmisel aastal. Sel aastal alustasime sussimajandusega ja kuna me pidevalt unustasime hommikuks midagi sussi sisse panna, käisid Mari päkapikud väga kaootilistel aegdel. Tulemuseks siis see, et vähemalt 10+n korda vaatas Mari uuesti sussi sisse. Jumal teab, äkki on käidud. Olgem ausad, ma olen ka jõuluvälisel ajal kommide suhtes üsna heldekäeline, nii et taaskord ei midagi erilist talle. Arvatavasti arvab ta lihtsalt, et see on mingi imelik koht, kus ma olen otsustanud aeg-ajalt kommi hoida ja ei miskit muud.

Jõulurahu on ka sees. Just selle vanemdamise koha pealt. Jah, ma olen aru saanud, et kõik teised emad oskavad reegleid paika panna ja teiste emade lapsed koristavad enda järgi ja eelistavad kommile porgandit ja pesevad kevadeti kõik aknad ära ja loevad eepost ja ei aja tuba kunagi sassi ja küpsetavad emale kooke ja koovad jõuludeks kodutuele sokke. Käsi südamel – olen kade ja uhke nende naiste üle, kellel on järjepidevust ja tahtejõudu, et oma lapsi niimoodi välja treenida ja õpetada. Kolm aastat olen ma tundnud mingitel ajahetkedel kuidagi nirumana kui teised emad. Nüüdseks mõtlen ma, et mis seal ikka. Kui minu oma vähemalt kord päevas aitab mul midagigi oma kohale tagasi panna, on see mulle juba väike võit. Kui ta mõnipäev keeldub midagi muud söömast, kui jäätist, siis no jumala eest – pistku! Kui anda Marile valida kommi ja porgandi vahel, siis see valik oleks nii ilmselge, et ma ei näe isegi põhjust seda siia kirja panna 😀

Jah, ma tean, ma tean. Lapsele on vaja kindlat kätt ja reegleid ja vähe kommi ja rohkelt porgandit ja kõike muud, mida head vanemad teevad. Aga mis seal ikka. Isegi osadel joodikutel ja narkomaanidel kasvavad normaalsed lapsed, loodame siis, et minu hea elu peal oleval põnnil see tulevik selle pärast kehvem pole. Lasteaias igatahes öeldi, et Mari on väga sõbralik, ei ole kunagi kade, kedagi iial ei nüpelda ja kuulab kenasti sõna. Seega ma lihtsalt kinnitan endale, et küllap siis on see kõik okei, mismoodi ta meil kasvab ja no kui pole okei, siis eks me seda kunagi tulevikus näeme, kui juba pöördumatult hilja on 😀

Aga kui ma näen, kuidas ta Lendet musitamas käib ja talle pai teeb ja lutti toob ja mänguasju näitab, siis ma tean, et tal on hea süda sees ja hellust kamaluga. Seega on ta minu silmis ära teeninud selle, et ta ei pea enda järel nii oluliselt kraamima, sest no ta on KOLM aastat siin ilmas olnud. Mina olen 26 ja siiani ei taha enda järel koristada, mis ma siis lapsest rohkem tahan, kui endast. Küllap taipab ka tema kunagi koduabilise palgata, kui ta kodu seisukord liiga hulluks läheb.

See kõik muidugi ei tähenda, et ma kade poleks nende emade peale, kes kogu selle taidlusega viitsivad tegeleda. Ma käin ka aeg ajalt Maril järgi ja kaagutan, et pane asjad tagasi ja korja oma laga kokku ja palun ära ürita värviraamatut šokolaadipudinguga värvida, aga siis ma löön lihtsalt käega. Ma ei viitsi stressata. Elu on selleks liiga lühike. Loobi laiali, värvi kasvõi kitseverega oma raamatuid, kui sa seda kuskilt leiad, jookse paljalt ringi, toitu ainult üllatusmunadest, kui mõni päev muu isu pole. Tühja kah.  Ma teen raudselt selle vanemdamise värgi juures nii palju asju valesti, tõstan käed ja ütlen, et saan sellest isegi aru. Aga mis teha, kui mõnikord annan ma Marile telefoni pihku, et ise veel natukene aega voodis magamist teeselda. Mul on lihtsalt ainuüksi stress sellest, et ma pean justkui normaalseks ühiskonna osaks olemiseks kogu aeg kinnitama, et ma muudkui pingutan ja treenin ja kasvatan seda last – olen ideaalne ema. “Kasvata parem oma last!” kuulen ma aeg-ajalt ja see ausalt ajab mind lihtsalt öökima. Mis ma tast ikka kasvatan. Või noh, ma kasvatan teda inimeste vastu sõbralik olema ja mitte lööma ja ma üritan teda ka kasvatada nii, et ta lõpetaks oma ninakollide söömise, aga muus osas, las ta lihtsalt olla. Ta on ka inimene ja nõnda olen ka mina inimene. Mitte täiuslik ema mingisuguste ühiskonna standardite järgi. Ja ma loodan, et ka mu kurjad kommentaatorid on täna heldes jõulumeeleolus ja ei tule mind selle pärast risti lööma. Lepime lihtsalt kokku, et kes naerab viimasena, naerab paremini. Ja kui mu lapsed mulle kümne aasta pärast näkku sülitavad ja “MA VIHKAN SIND!” karjuvad, siis ma luban selle ausalt siia kirja panna ja luban teil viimasena naerda. Niikaua naeran ma siin oma mugulatega kilode viisi komme süües. (Lendele veel ei anna).

Ma tõesõna ei tea, kuidas ma jõulujuttudest jõudsin laste kasvatuseni. Igatahes näeb meie jõuluhommik välja selline, et Mari sai ühe paki seest endale geelikriidid (ma polnud sellistest imeviguritest kuulnudki!) ja teise paki seest näo värvimise pliiatsid. Nii me siin natukene värvisime ja ma andsin Kardole ka ühe kingi ära, milleks oli Von Baeri rahakott (selline).

Maril on issiga matchiv särk Reservedist!

Ma sain muuseas eile kätte ka blogijatevahelise jõulukingituse. Minu kingituse tegi Alice, kes kinkis mulle sooja pleedi, mõnusad sussid, lõhnavad küünlad ja tee. Tõepoolest 100% minulik kingitus, sest ma armastan küünlaid ja teed, lisaks olen ma räige külmavares ja meie pere maja soojustuse raha läheb Kardo geimimise arvutile 😀 Õnneks on ka jumal armuline, sest kui nii soojaks jääb, ei tunne ma sellest soojustusest see aasta ka oluliselt puudust. Igatahes suur aitäh mu kingituse tegijale, sa panid väga täppi!

Tänase päeva plaan on kuskile poodi minna, sest mul on vaja kasuisale ka kingitust ja mul pole õrna aimugi, mida talle kinkida. Vanaisa suhtes andsite te palju häid ideid, aga kasuisale? Ootan sama häid kingisoovitusi 😀

Minu jõulusoovid teile on säärased:

• Ärge põdege! Kõik läheb alati nii, nagu ta läheb, olenemata sellest, kas teie ise samal ajal stressate või mitte.
• Head asjad ei tule alati pingutades ja tõmmeldes – minu parimad asjad siin elus on tulnud absull vähemagi vaevata! Lihtsalt ela, ole rõõmus, lase asjadel omasoodu minna ja kõik lähebki täpselt sulle sobivalt.
• Võtke rahulikult ja ärge tülitsege!
• Ärge kunagi pidage pikka viha. Selles suhtes, et kõiki inimesi ei pea oma elus hoidma, aga viha pidada pole ka mõtet, see toob endale vaid lisastressi.
• Tehke midagi head! Mitte ainult jõulude ajal, aga kogu aeg. Kõige lihtsam on seda teha annetustega, sest tahame me seda või mitte, raha paneb rattad käima. Ja kuna mul hetkel nagu seda rahanatukest on, siis annetasin ma ka eile diabeedihaigete laste jaoks ja siin mingi aeg maksin mingi lugeja lapse lasteaia kuutasu ära, sest kui on, tuleb alati anda. Mina näiteks ausalt tean, et kui mul peaks näiteks juhtuma, et ma ei saa mingil põhjusel oma laste lasteaia eest maksta, siis tasuks mul vaid blogis küsida ja raudselt keegi aitaks. Vot selle pärast aitan mina ka, kui võimalust on ja keegi samal ajal küsima juhtub. Aga mitterahalise poole pealt läheme me täna veel Kardo vanaemale külla, kes on haiglas ja kes pole Lentsu veel oma silmaga näinudki! Aahjaaa, ja kui mu lugejate seas on keegi, kellel ei ole võimalik täna jõululauale midagi head panna või oma röövikule toredat jõulukinki teha, siis pliis kirjuta kommentaaridesse või mu meilile marianntreimann@gmail.com. Kedagi ma ikka aidata saan 🙂
• OLGE SAMA TUUSAD, KUI TE OLNUD OLETE! Iga aasta veendun ma, et mu blogi on üks awesome koht, sest mu lugejad on lihtsalt nii abivalmid, ägedad, ilusad ja mõnusad. Ma armastan teid väga-väga palju ja ma loodan, et ma ikkagi ei sure noorelt, nagu ma pidevalt kardan, sest ma tahan kuni 90da eluaastani blogida. Mõelge vaid, kui huvitavad saavad olema postitused, kus ma räägin pinsipäevast, kottis persest, väljaveninud tissidest ja ära kadunud proteesidest.

Häid jõule, musirullid!