minu Mari

Töötlesin siin pilte, kui vahepeal avastasin, et olen Marist mõned pildid teinud. Päris ausalt on temast viimasel ajal pigem vähem pilte, sest neiul on peal periood, kus ta “ei tahaaaa!” et teda pildistatakse. Vahepeal aga ikka õnnestub kah. Täitsa lõpp, kui suureks ja arukaks tegelaseks ta mul kasvanud on. Jumala üleöö hakkas tal sõnu aina tulema ja tulema ja tulema. Ei, päris juttu puhuda ta veel ei oska, aga iga päevaga aina enam. Igatahes tema öeldud sõnu ma küll ei oska enam kokku lugeda. Eile näiteks käis Lilli oma perega külas ja Mari ütles jumala lambist onu ja tädi. Ma ei kutsu küll kedagi nii, et vaata, see on onu ja see tädi, seega mul pole õrna aimugi, kust ta selle info võttis.

“onu, anna see õupall!”

Ta on lihtsalt nii tore väike väänik. Jah, ta ei ole selline viks ja viisakas noor neiu, vaid pigem selline röövliplika, kes kogu aeg on kuskil midagi pahandust tegemas, ise kavalalt naeratades.  Näiteks eile ronis Mari mööda kappe ja otsis “saia”, ehk siis midagi head. “Mari, lõpeta kohemaid see lolluste tegemine! Ei roni siin!” tõrelesin mina. Mari vastas mulle teeseldud kurval toonil, ise riiulis sobramist jätkates: “Ma ei saa…”. No kuidas ma saaks naeru tagasi hoida. “Sa ei saa pahanduste tegemist lõpetada?” küsisin ma naerdes. “Ei!!! MA Ei SAAA!” ütles ta mulle sellise tooniga, et lase nüüd siit köögist jalga, ma tahaks oma tegevust rahulikult jätkata, ilma et sa kempleks siin.

Mari laua taga kohupiima nosimas

Eks ta ole oma emme-issi päris korralikult ümber oma sõrme keelanud, aga mis teha. Laias laastus mulle meeldib, et ta on selline julge ja avastaja, kes ei pelga inimesi ja on alati ettevõtlik ja tahab seigelda. Jah, vahepeal ta keerab igast jama kokku, aga ma võtan seda üldiselt ikka nii, et ta on väike laps, mitte täiskasvanu ja lastel ikka juhtub. Ma ei usu endiselt laste karistamisse. Jah, ma mõnikord panen ta küll “toolile istuma” et ta maha rahuneks, aga muid karistusviise ma väga ei poolda. Karistamine kõlab minu jaoks juba nii vastikult. Ma tahan, et tal oleks õnnelik ja muretu lapsepõlv, mis on täis naeru ja nalja, mitte reegleid ja karistusi.

Hiljaaegu jagas üks sõbranna uuest raamatust katkendeid ja need meeldisid mulle väga.

“Lapse ehe austus areneb armastuse ja headuse, mitte kontrolli, kogemise kaudu. Sageli peame me kuulekust ekslikult austuseks. Kuid kuulekus ei ole austus, vaid üks hirmu avaldusvormidest, mis on segunenud vimma ning seetõttu pärsib eneseväljendust.”

“Ükskõik kui ettevaatlikult või “koostöövalmilt” sa kehtestad karistusi, nurgas istumist või tagajärgi, igal meetodil on oma hind, millest me pole teadlikud seni, kuni mõnikord aastaid hiljem esineb lapsel vähene usaldusväärsus või enesekindlus, depressioon, sõltuvused, vägivald või ennasthävitav käitumine. Laps ei suuda kogeda vanema armastust, kui too teda kontrollib.”

Ma usun ka, et kogemine annab talle kõige parema ülevaate, mis siin ilmas teha maksab ja mida mitte. Ma pole kunagi keelanud tal aknalaudadel turnida. Mõtlesin, et kui kukub, siis kukub. Aga näed, ei kukkunudki, hoopis on paras Mowgli, nagu ühele anonüümsele kommentaatorile halvustavalt öelda meeldib. Mina seda halvustavalt ei võta, sest ta ongi nagu väike, metsik röövliplika, kes sobiks hästi džunglisse ronima 😀

See on minu meelest nii lahe pilt! Mari istub laua taga, suu kohupiimakreemi täis, aga issi tegi nalja ja siis ta üritab nii itsitada, et suust midagi välja ei voolaks 😀

Talle meeldib raamatuid vaadata, tantsida (ta tantsib NII naljakalt, jäljendab vist oma onu, kes hip-hop tantsuga tegeleb), laulda, joonistada, värvida, meisterdada, joosta, turnida, musitada, kallistada ja no muidugi lollusi genereerida. Minu meelest on nii vahva, et ta on selline elav ja sõbralik laps, kes kunagi teistele haiget ei tee, oma õde musidega üle külvab ja talle mänguasju toob.

Muidugi on hetki, kus ta vedeleb maas ja jonnib ja kriiskab ja mul on ka olnd olukordi, kus ma tahaks käratada, et kle püüa olla nüüd, aga ka selle kohta oli seal raamatus hea tsitaat: “Laps loodab sinu jõu peale taluda ta tundeid, ilma et see sind muserdaks.” Ma mõtlen sellele alati, kui ma tahaks ka kisama kukkuda ja jään rahulikuks. Mul on hea meel näha, et ka Kardo samamoodi käitub. Parenting win!

Mari legodega mängimas

Minu väiksest beebist on kasvanud nii lahe tüdruk! Ma ei suuda meie ülejäänud elu ära oodata – kui vapustavaks ta veel minna saab?

Mul oli tegelikult üks küsimus ka teile – ma tahaks täna Mariga midagi ägedat teha/meisterdada. Mis me teha võiks? On kellelgi häid ideid?